2-25-13705/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov

Määruse tegemise aeg ja koht

22. september 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-13705

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29. augusti 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

J.C määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik J.C (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 29. augusti 2025 määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema

eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või

linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib

esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas

tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse

seadustik (TsMS) § 543).

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, SA PERH) esitas 27.08.2025 Harju

Maakohtule taotluse J.C (puudutatud isik) paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest

olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avaldaja palus rakendada puudutatud isiku suhtes

esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda kuni neljakümne päevani ning lubada

kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni nelikümmend päeva

arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH

Psühhiaatriakliinikus alates 26.08.2025, kell 13.43 rakendati tema suhtes tahtest olenematut

ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu

on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja

toimetulematuse tõttu ning ta ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades

puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust

prognoosida 4 ööpäeva vältel.

2. Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik käesolevalt 10.

korda elus SA PERH psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil ning tal on varasemalt

diagnoositud paranoidne skisofreenia (F20.0). Varasemast on teada, et patsient haigestus

psüühiliselt 1960. aastal, ta viibis statsionaarsel ravil ajavahemikus 1960-1986 kokku üheksal

korral, viimati 30.07.–21.08.1986. Kliinilises pildis domineerisid tahteelu ja tahteaktiivsuse

alanemine, depressiiv-hüpohondrilised luulumõtted (hakkas end pidama raskeks somaatiliseks

haigeks, seoses luulumõtetega lamas aastate kaupa voodis). Viimati käis patsient

ambulatoorsel psühhiaatri vastuvõtul 24.08.1989, kui tuli vastuvõtule kutse peale. Siis oli

töötu, loobus ka invaliidsusgrupist, haiguskriitika puudus täielikult. Seejärel kontakt katkes,

ravidokumentide andmeil rohkem psühhiaatri vastuvõtule pöördunud ei ole. Sotsiaaltöötaja

sõnul oli puudutatud isik viimaste aastate jooksul elanud puuküürnikuna tuttava mehe

korteris, keeldus korterist lahkumast, oli korteri omaniku suhtes verbaalselt agressiivne, tema

toas esines antisanitaarne olukord. Seoses tema ebaadekvaatse käitumisega määras kohus

puudutatud isiku suhtes kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi, et selgitada välja, kas on põhjendatud

paigutada teda hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Kuna ta

vabatahtlikult eksperdi juurde ei ilmunud, siis kohaldas kohus tema suhtes sundtoomist

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimiseks. 26.08.2025 toodi puudutatud isik politsei saatel

ekspertiisile, mida sooritada ei õnnestunud, sest puudutatud isik muutus agressiivseks ning ta

toodi kiirabiga PERH Psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Kiirabitöötajate suhtes oli ta

agressiivne, koostööd ei teinud, ei lubanud elulisi näitajaid mõõta. Vastuvõtul ta oli räsitud

välimusega, desorienteeritud situatsioonis, avaldas paranoilisi luulumõtteid (kurjategija võttis

temalt korteri, kõrvalkorteris tapeti inimene ning tegeleti prostitutsiooniga), tal puudus

täielikult haiguskriitika. Valvepsühhiaater hospitaliseeris puudutatud isiku raskest

psüühikahäirest tuleneva nii teda ennast kui ümbritsevaid ohustava ebaadekvaatse,

ettearvamatu, agressiivsete avaldustega käitumise ja muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 26.08.2025 kell 13.43.

2.1. Taotluse esitamise ajal ei olnud puudutatud isiku seisund paranenud. Ta oli

desorienteeritud situatsioonis, tema mõttekäik oli laialivalguv, ta avaldas endiselt paranoilisi

luulumõtteid, eitas oma varasemat ebaadekvaatset käitumist ega mõistnud ravivajadust.

Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire - paranoidne skisofreenia (F20.0), mis

käesolevalt on ägenenud ning piirab olulisel määral tema võimet ümbritsevat mõista ja oma

käitumist juhtida. Haiglaravita jäädes püsib ta raskest psüühikahäirest tuleneva ettearvamatu,

ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlikuna nii enesele kui ümbritsevatele. Puudutatud isikul

puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Oma psüühilise seisundi tõttu ei ole ta

võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks

teadvat nõusolekut. Puudutatud isiku seisundit hinnates pole tõenäoline selle paranemine ja

tema iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase haiglaravi järgselt, mistõttu

taotletakse puudutatud isikule psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, rahustava ja muu

vajaliku ravi manustamiseks ning vajadusel elekterimpulssravi teostamiseks haiglatingimustes

kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.

Menetluse vahepealne käik

3. Kohus kuulas puudutatud isiku ära SA PERH psühhiaatriakliinikus 27.08.2025. Puudutatud

isik selgitas, et kohtunik tegi 18.08 ekspertiisimääruse, milles oli märgitud ka sundtoomine.

Puudutatud isik ei osanud selgitada, mille pärast ekspertiis määrati (tegelikult 2-25-11717

hoolekandeasutusse paigutamise menetlus). Ta ei olevat ka määrust kätte saanud ja järsku olid

tema juures politseinikud, kes hommikul unepealt ta autosse võtsid ja haiglasse tõid

psühhiaatri juurde. Puudutatud isik eitas igasugust agressiivsust ja väitis, et psühhiaater

valetab. Ta selgitas, et istus ilusti koridoris 1-1,5 tundi enne kui psühhiaater tema juurde tuli

ja küsis tema nime, sellega vestlus piirdus. Järsku oli kohal hulk kiirabi töötajaid, kes käskisid

puudutatud isikul ära minna. Tema ei saanud aru, miks. Väitis, et keegi mõjutas psühhiaatrit,

et see väidaks agressiivsust. Puudutatud isik kinnitab, et ei ole haige, ei ole ravimeid võtnud ja

pole kunagi kuulnud skisofreenia diagnoosist. Puudutatud isik on kõrgharidusega pedagoog,

õpetanud suure koormusega. Puudutatud isik selgitas, et ei saa ka haiglas olla, sest tal on vaja

asju ajada, peamine on kohtuvaidlus korteri /aadress/ pärast. Arvab, et see on ka põhjus, miks

talle määrati ekspertiis, sest K., kes varem korteriühistut esindas, on selle taga. Samuti on

puudutatud isikul vaja pangakaart uuendada, äkki laekub kontole korteri eest hüvitis. Tal on

tuttavaid-sõpru, kes teda kohtumenetlustes toetavad ja saavad talle ka haiglasse järgi tulla.

Arvab, et saab ise ilma haiglaravita hakkama, kui jääb haiglasse, siis ei saa ta oma asjadega

tegeleda.

3.1. Kohus kuulas ära raviarsti, kes jäi esitatud taotluse juurde. Puudutatud isikule määratud

esindaja toetas SA PERH avaldust ja leidis et puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse

paigutamine ning tahtest olenematu ravi jätkamine esialgse õiguskaitse korras enam kui 48

tunniks kohtumääruse alusel vastab puudutatud isiku huvidele.

4. Harju Maakohus rakendas 27.08.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 26.08.2025 kell 13.43 kuni 30.08.2025 kell

13.43. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt

psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes

ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

5. Puudutatud isiku raviarst esitas 29.08.2025 arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud

isiku seisund muutunud ja esineb vajadus ravi pikendamiseks. Puudutatud isikul puudub

jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik

endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus pikendas 29.08.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 26.08.2025 kell 13.43

kuni 05.10.2025 kell 13.43. Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud

tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 05.10.2025 või mõnel eelneval päeval, kui

raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse

paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt

ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi

manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud

viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei

nõustu. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

7. Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et esinevad

asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks. Maakohus tugines taotluses ja psühhiaatrite arvamuses ning puudutatud isiku

ärakuulamisel esile toodule. Maakohus leidis, et puudutatud isikul esineva raske

psüühikahäire (paranoidne skisofreenia (F20.0)) tõttu on tema käitumine ebaadekvaatne.

Raske psüühikahäire ägenemine piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda

juhtida. Puudutatud isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev

toimetulek ravi jätkamiseks kodustes tingimustes. Puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik

eelkõige enesele aga võib ohustada ka ümbritsevaid. Ebaadekvaatse käitumisega

(luulumõttetest ajendatud käitumine) seab ta ohtu eelkõige enese tervise ja heaolu ning ka

turvalisuse. Puudutatud isik ei ole suuteline hindama ravivajadust, probleemi tervisega ei adu.

Puudutatud isik ei ole käesolevalt võimeline hindama oma tervislikku seisundit, mõistma

ravivajadust ega asjaolusid hinnates andma teadvat nõusolekut enese raviks. Arvestades isiku

psüühikahäiret ning asjaolu, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei

ole muul viisil võimalik, siis tuleb kohaldada esmast õiguskaitsevahendit.

8. Maakohus märkis, et kuulas 27.08.2025 lisaks puudutatud isikule ära ka tema raviarsti ning

puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja. Muude isikute ärakuulamist ei

pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid

asjaolusid, ei aita nende ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Ärakuulamisel

veendus kohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada ning seda juhtida. Haiglaravita jäädes on puudutatud isik ebaadekvaatse

käitumise tõttu jätkuvalt ohtlik eelkõige enesele. Ebaadekvaatse käitumisega (luulumõttetest

ajendatud käitumine) seab ta ohtu eelkõige enese tervise ja heaolu ning ka turvalisuse.

Sekeldava käitumise tõttu võib ta sattuda rünnakute või ärakasutamise ohvriks. Puudutatud

isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust. Puudutatud isiku ohtlikkus enese elule ja tervisele

lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku raviarsti arvamuse kohaselt on

vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal

puudub teadev koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel ohustab ta psüühikahäire tõttu

eelkõige ennast. Seega ei ole puudutatud isiku seisund alates tahtest olenematu ravi

alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole

muutunud ega ära langenud. Kohus pikendas puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgset

õiguskaitset 40 päevani alates puudutatud isiku haiglasse sattumisest. Taotlusest nähtuvalt

vajab puudutatud isik ravi, mistõttu andis kohus esialgse õiguskaitse korras loa puudutatud

isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, sh psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu

stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks

arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või

ravimeetoditega ei nõustu.

9. Maakohus märkis, et määruse põhjendust ei pea isikule teatavaks tegema, kui see võib

tekitada olulist kahju tema tervisele (TsMS § 541 lg 1 ls 2). Kohus leidis, et põhjendustega

määruse puudutatud isikule teatavaks tegemine võib tekitada kahju tema tervisele.

Määruskaebus

10. Puudutatud isik esitas 01.09.2025 Harju Maakohtu 29.08.2025 määruse peale

määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.

10.1. Puudutatud isikule määratud esindaja kohtus temaga PERHi Psühhiaatriakliiniku 5-s

osakonnas. Puudutatud isik oli kontaktne, teadis oma isikuandmeid, rääkis et ei saa üldse aru,

miks ta haiglasse paigutati. Puudutatud isiku väidetel toodi ta tegelikult ekspertiisi tegema ja

dr. Ennet andis kohtule ja teistele arstidele täiesti ebaõiget infot puudutatud isiku sobimatu

käitumise osas. Midagi sellist ei ole toimunud, puudutatud isik lihtsalt istus rahulikult ja

midagi muud ei toimunud. Puudutatud isik soovib kiirelt haiglast välja saada, kuna tal on

pooleli kohtuvaidlus, mis puudutab tema endist elamispinda /aadressil/. Ta peab esimesel

võimalusel kohtule vajalikud tõendid esitama, sest muidu ei saa ta kohtus soovitud tulemit.

Kohtuvaidlus korteri teemal on kestnud aastaid, esindajat puudutatud isikul ei ole ning seda ta

ka ei soovi. Puudutatud isik kinnitas, et ilmselt on naabrid tema peale valekaebusi esitanud,

sest ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid teda tahte vastaselt ravil hoida. Ta ei ole ohtlik ei

endale ega teistele. Peret ei ole, elab üksi. Saab endaga hästi hakkama. Ainus probleem on

elamispind. Hetkel elab /aadressil/ ajutisel pinnal.

10.2. Puudutatud isik ei nõustu kohtumääruses toodud järeldusetega ja leiab, et kohtu

seisukoht ei ole põhjendatud. Puudutatud isiku kinnitustel puudub alus tema suhtes tahte

vastase ravi kohaldamiseks, ta sooviks minna koju. Puudutatud isik kinnitas esindajale, et tal

on olnud viimasel ajal palju stressi seoses kohtuvaidlusega ning ta peab kohe koju saama, et

asjaga tegeleda. Alusetu on väita, et tema kinnipidamine väidetava vaimse tervise häire tõttu

on seaduslik olukorras, kui raviarst ega ka valvearst ei ole isiku seisundit täiendavalt

hinnanud. Kaebaja hinnangul ei ole eeltoodud juhul seaduses toodud tingimused tahtevastase

ravi kohaldamiseks täidetud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-83-07 märkinud, et

eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta pole kohtule siduv. See on üks tõenditest, mida kohus

peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima, et otsustada isiku kinnisesse asutusse

paigutamise ja ravimise küsimus. Kohtud ei peaks seega tuginema üksnes konkreetse arsti-

eksperdi arvamusele ja ka eksperdiarvamus peab siiski olema millegagi põhjendatud.

Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või

tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku

käitumist iseloomustava omadusena. Asjaolu, et isikul oli erimeelsusi naabrite ja

sotsiaaltöötajaga ei tähenda veel, et isik on ohtlik iseendale või teistele.

Menetluse edasine käik

11. Avaldaja oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Osakonnas on

puudutatud isik olnud tõrges ja vaenulik personali suhtes, keda kahtlustab ennast kahjustavas

tegevuses ja koostöös korteriomaniku ja Tallinna Linnavalitsusega. Psühhoosielamustest

ajendatuna on keeldunud kõigist ravimitest (sh kõrge vererõhu tõttu näidustatud ravimist),

uuringutest, sageli söögist ja joogist. Puudutatud isik avaldab rohkelt hüpohondrilisi (esineb

maohaavand, veremuutused, selgroo asemel on tühjus) ja paranoidseid (politseinikust

kurjategija on ta oma korterist välja tõstnud, 91-aastane korteriomanik on tapnud oma

30ndates partneri) luulumõtteid, veedab osakonnas ööpäevringselt aega erinevatele

ametiasutustele kaebekirjade kirjutamisega, haiguse esinemist eitab ja keeldub igasugusest

ravikoostööst sh temale kehalise seisundi tõttu vajalikust ravist (vitamiinide asendusravi;

vererõhuravi jm). Puudutatud isikul diagnoositud paranoidne skisofreenia (F20) on hinnatav

raske psüühikahäirena ning tal puuduvad haigustaju ja koostöövalmidus raviks. Tema

käitumine on täiel määral psühhoosielamustest (hüpohondrilised ja paranoidsed luulumõtted)

juhitud, millega ohustab nii iseenda (elab asotsiaalsetes oludes; esineb väljendunud

enesehooldusdefitsiit; puudulik toitumine ja selline eluviis on põhjustanud kehalise tervise

häired, mille ravist keeldub; psühhoosist ajendatuna on avaldanud suitsiidmõtteid) kui

ümbritsevate (psühhoosist juhitud vaenulikkus ja agressiivsus eluruumi eaka omaniku suhtes)

turvalisust. Ravikoostöö puudumise tõttu on puudutatud isikule vajaliku ravi teostamine

võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Avaldaja on seisukohal, et käesoleval

juhul on täidetud PsAS § 11 lg 1 sätestatud tingimused.

12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse väited ei

anna alust määruse tühistamiseks.

14. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset

õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast

isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt

vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

15. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku terviseseisundi hindamiseks olid olemas

piisavad dokumendid. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja selle pikendamise

vajalikkuse kohta on olemas raviasutuse arsti S.T ja psühhiaatrite K.K ja L.L 27.08.2025

ühine arvamus ning raviarsti S.T poolt 29.08.2025 antud arvamus ravi pikendamise

vajalikkuse kohta. Lisaks on maakohus 27.08.2025 raviarsti ära kuulanud. TsMS § 534 lg-st 5

tulenevalt piisab isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

ja selle pikendamiseks psühhiaatri või muu pädeva arsti arvamusest. Sealjuures võib isiku

esialgse õiguskaitse pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile

paigutamise põhjendatuse kohta arvamust anda ka psühhiaater, kes tegi PsAS § 11 lg 3 mõttes

otsuse kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kohtu loata (RKTKm

23.04.2021, 2-20-10639/48, p 15). Määruskaebuses viidatud täiendav hindamine ei ole

esialgse õiguskaitse rakendamisel ega pikendamisel nõutav.

16. PsAS § 11 lg 1 sätestab, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või

jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire

tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane.

16.1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1

ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse

psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

vajadus. Samuti on maakohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud ja veendunud, et

puudutatud isik vajab ravi. Raviasutuse psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud

isikul raske psüühikahäire - paranoidne skisofreenia (F20.0), mis käesolevalt on ägenenud

ning piirab olulisel määral puudutatud isiku võimet ümbritsevat mõista ja oma käitumisest aru

saada või seda juhtida. Ravile saabudes oli puudutatud isik desorienteeritud situatsioonis,

tema mõttekäik oli laialivalguv, ta avaldas paranoilisi luulumõtteid ning tal puudus täielikult

haiguskriitika. Esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse esitamise ajaks ei olnud tema

seisund muutunud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et puudutatud

isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1) ning määruskaebuse väited ei anna alust asuda selles

osas maakohtust erinevale seisukohale.

16.2. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et haiglaravita jäämisel võib puudutatud isik oma

käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Isiku ohtlikkusele võib viidata mh

puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm

14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt puudub

puudutatud isikul täielikult haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks ning haiglaravita jäädes

on ta raskest psüühikahäirest tuleneva ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlik nii

enesele kui ümbritsevatele. Enne ravile saabumist käitus puudutatud isik ebaadekvaatselt, ta

elas viimaste aastate jooksul tuttava mehe korteris, kust ta keeldus lahkumast ning oli korteri

omaniku suhtes verbaalselt agressiivne. Lisaks esines tema toas antisanitaarne olukord.

Määruskaebusele esitatud seisukohas on raviasutuse psühhiaater toonud välja, et puudutatud

isiku käitumine on täiel määral psühhoosielamustest (hüpohondrilised ja paranoidsed

luulumõtted) juhitud ning ta ohustab sellega nii iseenda (elab asotsiaalsetes oludes; esineb

väljendunud enesehooldusdefitsiit; puudulik toitumine ja selline eluviis on põhjustanud

kehalise tervise häired, mille ravist keeldub; psühhoosist ajendatuna on avaldanud

suitsiidmõtteid) kui ümbritsevate (psühhoosist juhitud vaenulikkus ja agressiivsus eluruumi

eaka omaniku suhtes) turvalisust. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul ka põhjendatult

leidnud, et oma käitumise tõttu võib puudutatud isik sattuda ka rünnakute või ärakasutamise

ohvriks. Võttes arvesse puudutatud isiku eelnevat käitumist ning asjaolu, et tal puudub oma

seisundi suhtes kriitika, on kolleegiumi hinnangul alust arvata, et haiglaravita jäädes on

puudutatud isiku ohtlikkus eelkõige tema enda elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel

kui tõenäoline. Asjaolu, et puudutatud isiku enda hinnangul ei ole ta ei endale ega ka

ümbritsevatele ohtlik, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega

saa olla määravaks PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

16.3. Kolleegiumi hinnangul on täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Asja

materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi

ei ole praegu küllaldane. Taotlusest ja sellele lisatud teise psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt

on puudutatud isik haiguskriitikata ning ta ei ole oma psüühilise seisundi tõttu võimeline

tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta. Enne ravile saabumist keeldus puudutatud

isik tsiviilasjas nr 2-25-11717 tema suhtes määratud kohtupsühhiaatria ekspertiisi

läbiviimisest ning tema suhtes kohaldati kohtumäärusega sundtoomist. Käesolevas asjas

toimunud ärakuulamisel on puudutatud isik kohtule avaldanud, et ta ei ole haige.

Määruskaebusele esitatud seisukohas on raviasutuse psühhiaater toonud välja, et osakonnas

ravil olles on puudutatud isik olnud vaenulik ja tõrges, eitab haiguse esinemist ja keeldub

igasugusest ravikoostööst, sh ka temale kehalise seisundi tõttu vajalikust ravist (vitamiinide

asendusravi; vererõhuravi jm) ning sageli ka söögist ja joogist. Avaldaja on endiselt

seisukohal, et ravikoostöö puudumise tõttu on puudutatud isikule vajaliku ravi teostamine

võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas ning tema seisundit hinnates pole

tõenäoline selle paranemine ja tema iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes.

Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu

ringkonnakohtule, et väljaspool raviasutust oleks tagatud korrektne ravimite manustamine ja

puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.

16.4. Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et praegusel juhul on täidetud

TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused puudutatud isiku

suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise tähtaja pikendamiseks

kuni 40 päevani. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et alused tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks on ära langenud. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus vaidlustatud määruse

muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

17. TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta riigi kanda.

18. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

19. Maakohus leidis, et põhjendustega määruse puudutatud isikule teatavaks tegemine võib

tekitada kahju tema tervisele. Eeltoodust tulenevalt peab ka ringkonnakohus põhjendatuks

teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg

1 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov