2-23-1577/90 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 22. september 2025

Tsiviilasja number

2-23-1577

Tsiviilasi

R.Q K. hagi C.R H. vastu L.R. S-i 15. oktoobri 2019

notariaalse testamendi tühisuse tuvastamiseks ja R.S-i

vastu L.R.S-i 6. veebruari 2019 notariaalse testamendi

tühisuse tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot + 3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. juuni 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.Q K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

3. detsember 2024 ja 2. september 2025

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): R.Q (ik: XXX), esindaja Elina Madal

Vastustajad (kostjad):

C.R (ik: XXX), esindaja advokaat Kristjan Lee

R.S (ik: XXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 17. juuni 2024 otsus täielikult ja teha asjas uus otsus,

millega R.Q K. hagi rahuldada ning tuvastada L. R.S-i 15. oktoobri 2019 notariaalse

testamendi tühisus ja L. R.S-i 6. veebruari 2019 notariaalse testamendi tühisus.

2. Rahuldada R.Q K. apellatsioonkaebus.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus solidaarselt C.R H. ja R.S-i ning

mõista C.R H.lt ja R.S-ilt R.Q K. kasuks välja menetluskulude katteks 12 580 eurot.

4. Väljamõistetud menetluskuludelt 12 580 eurot tuleb tasuda R.Q K.le viivist alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.Q (hageja) esitas 29.01.2023 maakohtule hagi C.R H. (kostja I) vastu L. R.S-i 15.10.2019

notariaalse testamendi tühisuse tuvastamiseks ja R.S-i (kostja II) vastu L. R.S-i 06.02.2019

notariaalse testamendi tühisuse tuvastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt suri L. R.S (pärandaja) 17.10.2022. Pärandajal oli kolm last – poeg H.

R.S, poeg A. R.S ja tütar R.Q (hageja). 29.08.2013 tegi pärandaja notariaalse testamendi,

milles määras kogu oma vara pärijaks A. R.S-i ja XXXXXX korteriomandi määras annakuna

hagejale.

06.02.2019 tegi pärandaja notariaalse testamendi, millega määras XXXXXX korteriomandi

annakuna kostjale II (pojatütrele). 15.10.2019 tegi pärandaja notariaalse testamendi, millega

määras XXXXXX korteriomandi annakuna kostjale I.

Hageja leidis, et 2019. a-l tehtud testamentide ajal oli pärandajal piiratud teovõime. Pärandajal

oli olnud kaks ajuinsulti – 1996. ja 2014. a-l, mil ilmnes ajuatroofia ja isheemia. Sellest ajast

esines tal meeleolu langus, emotsionaalne labiilsus, ärevustunne, muretsemine, lühimälu

alanemine. 2014. a-l leiti ajukasvaja. 2015. a-l diagnoositi vasaku ajupoolkera hemorraagia,

kerge parempoolne hemiparees ja kerge motoorne afaasia. 2016. a-l esines ajuarteri

trombembol ning psühhiaatri vastuvõtul diagnoositi orgaaniline depressioon. 2017. a-l

neurokirurgi vastuvõtul kaebas ta mälu halvenemist. Ajukasvaja eemaldati kirurgiliselt.

Pärandaja põdes hüpertooniatõbe. 10.10.2019 peaaju magnettomograafia uuringus ilmestusid

paremal aju valdaines üksikud kolded. Võrreldes 2017. a-ga oli koldeid lisandunud. Vasakul

otsmikupiirkonnas oli vana infarktijärgne kahjustuskolle. Suuraju mõlemas poolkeras oli

hulgaliselt väikesi valgeaine koldeid, leid oli võrreldes 2018. a uuringuga olulise

dünaamikata.

16.01.2020 teavitas Tartu notar V.V Tomberg Tartu Maakohut ja Tartu Linnavalitsust

pärandajast kui võimalikust eestkostet vajavast isikust. Teavituse kohaselt sooviti notari

juures teha tehingut, millega L. R.S kingib XXXXXX korteriomandi naabrile. Notari

tähelepanekute järgi ei saanud L. R.S ümbritsevast aru, ei saanud aru, miks ta notari juurde

toodi, ta ei olnud võimeline iseseisvalt kinnisvaratehingut tegema ja vajas eestkostet.

29.01.2020 algatas kohus menetluse L. R.S-ile eestkostja määramiseks. 06.02.2020

kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis jõudis ekspert järeldusele, et L. R.S vajab eestkostet, sest

tal on piiratud teovõime. Tal esines nõdrameelsus multiinfarktse vaskulaarse dementsuse

kujul kaasuvate paranoiliste luulumõtetega, mis väljendus orientatsiooni- ja mäluhäiretes ning

intellektuaalse taseme ja sotsiaalsete oskuste tagasilanguses. Dementsus oli kujunenud

järkjärgult mitme ajuinfarkti tagajärjel, mis olid põhjustanud ajukoe kumuleeruva kahjustuse.

L. R.S-i vaimse tervise olulist halvenemist on täheldatud alates 2017. a-st. 2018. a-l tehtud

uuringust alates on ta olnud olulise dünaamikata kuni 10.10.2019 uuringuni, millest nähtuv

seisund oli aluseks eksperdi arvamusele, et L. R.S-il on piiratud teovõime, mille alusel

määras kohus L. R.S-ile eestkostja. On tõenäoline, et L. R.S-i teovõime oli piiratud vähemalt

2017. a-st.

2. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata, leides, et pärandaja sai aru testamendi tegemise

tähendusest. Hagis viidatud ekspertiisiaktist nähtub, et L. R.S oli selge teadvusega,

orienteeritud õigesti ajas ja kohas, tema mõttekäik oli jälgitav, meelepetteid ta ei avaldanud.

L. R.S-i ja eksperdi vestlusest selgub, et hageja ja L. R.S-i suhted ei olnud head, L. R.S ei

usaldanud tütart ega pojatütart ning tütar elas Soomes. Tartu Linnavalitsuse 17.02.2020

seisukohast nähtub, et kodukülastust teinud spetsialistide hinnangul oli L. R.S orienteerunud

ajas, isikus ja kohas ning L. R.S-i sõnul oli tema peamine abistaja kostja I. Sellest võib

järeldada, miks pärandaja tegi sellise testamendi.

3. Kostja II leidis, et pärandaja sai 06.02.2019 testamendi tegemise ajal aru testamendi

tegemise tähendusest ja tagajärgedest. Kostja II läks koos pärandajaga notari juurde pärast

seda, kui pärandaja oli korduvalt juba 2018. a-l avaldanud soovi kirjutada korter kostja II

nimele. Kostja II hoolitses pärandaja eest 2018. ja 2019. a-l kuni Tartust ära kolimiseni. Juba

2018. a-l oli pärandajal raskusi reaalsuse eristamisega, ta vahetas korduvalt korteri lukke, sest

uskus, et eelmine elanik käib ta juures vargil. 2019. a-l kolis kostja II Tartust ära ning samal

ajal hakkas pärandaja süüdistama kostjat II varguses ja valetamises. Lähedased teadsid juba

varem, et pärandajal on probleeme asjadest aru saamise ja rääkimisega, ta süüdistas lähedasi

vargustes ning oli muutunud paranoilisemaks.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 17. juuni 2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda, rahuldas kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldused ning mõistis hagejalt

välja menetluskulud (lepingulise esindaja kulud) kostja I kasuks 3860,47 eurot ja viivise

menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni ning kostja II kasuks 483,60 eurot.

Ekspert on 14.03.2024 ekspertiisiaktis jõudnud järeldusele, et pärandajal ei esinenud

15.10.2019 notariaalse testamendi tegemise ajal vaimutegevuse ajutist häiret ja ta ei olnud

muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas võime õigesti hinnata, kuidas testamendi tegemine

mõjutas tema huve. Pärandajal esines 15.10.2019 notariaalse testamendi tegemise ajal kerge

kognitiivsete funktsioonide häire (RHK-10 järgi F06.7), mis ei takistanud tal aru saamast

testamendi tegemise tähendusest ja selle sisust. Pärandajal oli varem perearsti ja psühhiaatri

poolt kirjeldatud kergeid mäluhäireid ja unustamist. 06.02.2020 ekspertiisil esinesid tal

lühimälu häired, ta unustas, kuid varasemaid elusündmusi mäletas rahuldavalt. MMSE

mälutestis sai 23 punkti 30-st, mis on piirialane tulemus kerge kognitiivse funktsiooni häire ja

algava dementsuse vahel. Pärandajal võis 06.02.2020 ekspertiisiaktis tuvastatud

psüühikahäire avalduda 15.10.2019 notariaalse testamendi tegemise ajal kergemal kujul.

Pärandaja elas üksinda, tuli igapäevaeluga toime, tegi ise süüa, koristas, võttis ravimeid.

Abivajadus oli tingitud jalgade nõrkusest ja tasakaaluhäiretest. Esmakordselt diagnoositi tal

kergeid lühimälu häireid 03.11.2016, edaspidi 29.07.2019. Pärandaja kutsus 19.09.2019

kiirabi kõrgenenud vererõhu tõttu. Pärandaja liikus ise mööda korterit, oli adekvaatne ja

rahuldavas üldseisundis. 10.10.2019 peaaju magnettomograafia uuringus esinesid

ajuverevalumi jääknähud, üksikud mõlemapoolsed väikeste verevalumite kolded ja mõõdukas

ajuatroofia. Leid oli võrreldes 2018. a uuringuga olulise dünaamikata ning võis viidata nii

kergele kognitiivse funktsiooni häirele kui algavale dementsusele. Tõenäoliselt oli tegemist

kerge kognitiivse funktsiooni häirega, sest mäluhäired olid väheväljendunud ja hõlmasid

lühimälu, varasemaid elusündmusi meenutas ka 06.02.2020 ekspertiisil probleemideta.

Igapäevaeluga toimetulek oli rahuldav.

Maakohus leidis, et eksperdi arvamuse kujunemine on jälgitav ja põhineb pärandaja

terviseandmeid sisaldaval dokumentatsioonil. Eksperdiarvamuses puuduvad vastuolud.

Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtub pärandaja kognitiivsete funktsioonide selline

defitsiit 15.10.2019 notariaalse testamendi tegemise ajal või testamendi tegemisele lähedasel

ajal, mis oleks takistanud tal aru saamast testamendi tegemise tähendusest ja selle sisust.

Eeltoodut arvestades on eksperdiarvamus tõendina usaldusväärne.

Maakohus ei nõustunud psühholoog E. Kesküla arvamusega, et ekspert on jõudnud kahes

ekspertiisis vastukäivate järeldusteni. Postuumse kohtupsühhiaatria ekspertiisi eesmärgiks on

hinnata pärandaja arusaamise ja tegude juhtimise võimet 15.10.2019 notariaalse testamendi

tegemise aja seisuga. Isegi kui isikul on kestev psüühikahäire ja talle on määratud eestkostja,

võib isik olla testamendi tegemise ajal testeerimisvõimeline.

Notar on 15.10.2019 testamendis märkinud, et: „Notariaalakti tõestaja tähelepanekute

kohaselt on testaator teovõimeline ega ole põhjust kahelda testaatori otsusevõimes. Ta kuuleb,

saab kuuldust aru, loeb kirjalikku teksti ning vastab testamendi koostamise ajal esitatud

küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt“. Seega notar ei märganud notariaaltoimingut tehes

pärandaja käitumist, mis võinuks viidata teadvushäirele, teo- või otsusevõime puudumisele.

Eestkostemenetluses tegi kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi samuti psühhiaater A. Sell. Ekspert

vestles L. R.S-iga 06.02.2020. L. R.S oli ekspertiisil selge teadvusega, õigesti orienteeritud

ajas ja kohas, mõttekõik oli jälgitav, meelepetteid ta ei avaldanud. Avaldas paranoilisi

luulumõtteid lähedaste suhtes. L. R.S avaldas eksperdile mh seda, et C.R olevat tema

hooldaja, kellega koos käiakse poes, turul, pangaautomaadist raha võtmas ja surnuaial. L. R.S

soovis, et C.R oleks tema eestkostja. L. R.S avaldas, et tegi pärandamislepingu pojatütrele,

kuid 2019. a oktoobris tegi lepingu ümber E. H.le, sest pojatütar ei hooldanud teda ega käinud

vaatamas. Eestkostemenetluses tehtud ekspertiisi kohaselt esines L. R.S-il multiinfarktne

(valdavalt kortikaalne) vaskulaarne dementsus kaasuvate luululiste sümptomitega (RHK-10

järgi F01.11), mis väljendub orientatsiooni- ja mäluhäiretes, intellektuaalse taseme ja

sotsiaalsete oskuste tagasilanguses ning luulumõtetes.

Kohus seadis 13.03.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-845 L. R.S-i üle eestkoste ja määras

eestkostjaks hageja. Eestkostja ülesanneteks määrati vajadusel eestkostetava ravi ja hoolduse

korraldamine, eestkostetavale kuuluvate rahaliste vahendite kasutamise tagamine

eestkostetava huvides, eestkostetava ülalpidamiseks ja hoolduseks vajaminevate rahaliste

toimingute teostamine, asjaajamised ametiasutustes, kus on vajalik seadusliku esindaja

olemasolu, vajadusel eestkostetava nimel tema varaliste tehingute teostamine. Määrusest

nähtuvalt avaldas L. R.S kohtule, et saab iseseisvalt oma eluga hakkama, käib ise poes ja

maksab arved. Ütles, et kinkis oma korteri naabrile, seejärel ütles, et pärandas. Arvas, et tema

eestkostjaks võiks hakata naaber C.R. Seega L. R.S oli 06.02.2020 eestkostemenetluses tehtud

kohtupsühhiaatrilisel ekspertiisil selge teadvusega, orienteeritud õigesti ajas ja kohas, tema

mõttekäik oli jälgitav. L. R.S-i avaldatust nähtub, et ta teadis, et oli oma pärandi osas 2019. a

oktoobris teinud korralduse kostja I kasuks.

Kuigi 06.02.2020 ekspertiisist nähtub, et L. R.S-il diagnoositi psüühikahäire, siis tõendeid

kogumis hinnates leidis kohus, et pärandaja oli 15.10.2019 notariaalse testamendi tegemise

ajal testeerimisvõimeline ja testament ei ole tühine. Isiku kestev psüühikahäire ei välista, et

tema testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tähendusest

aru. Tõenditest nähtub, et pärandajal olid oma naabri E. H.ga head ja lähedased suhted ning

kostja I abistas pärandajat, nad käisid koos arsti juures, kostja I tõi pärandajale poest süüa jne.

Pärandaja usaldas kostjat I. Pärandaja oli läbivalt erinevatel ajahetkedel selge teadvusega,

orienteeritud õigesti ajas ja kohas. Ta teadis läbivalt erinevatel ajahetkedel, et tegi korteri osas

testamendi kostja I kasuks. Samuti on arusaadav, miks pärandaja testamendi kostja I kasuks

tegi. Kohus leidis, et pärandaja viimse tahte avaldus kujunes tema isiklikust tahtest. Hageja ei

ole tõendanud TsÜS § 8 lg 2 ega § 13 lg 1 järgseid tehingu tühisuse eeldusi.

Kuna 15.10.2019 notariaalne testament ei ole tühine, siis PärS § 88 lg-te 1 ja 4 järgi kaotas

06.02.2019 notariaalne testament kehtivuse 15.10.2019 notariaalse testamendi tegemisega.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. R.Q esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 17.06.2024 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on maakohus tõendeid valesti hinnanud. 10.10.2019, s.o 5 päeva enne viimase testamendi

tegemist, on pärandajale tehtud magnettomograafia uuring, milles ilmestusid paremal aju

valgaines 2017. a uuringuga võrreldes lisandunud kolded. Uuring tõendab pärandaja tervise

seisundit 15.10.2019 testamendi tegemise ajal.

16.01.2020 teavitas Tartu notar T. Tomberg maakohut ja linnavalitsust, et tema büroos sooviti

teha tehingut, millega L. R.S kingib talle kuuluva XXXXXX korteri oma naabrile E. H.le,

ning notari tähelepanekute kohaselt ei saanud L. R.S enam ümbritsevast aru, ei olnud

võimeline iseseisvalt kinnisvaratehinguid tegema ja vajas eestkostet.

Psühhiaater A. Sell tegi L. R.S-ile kohtupsühhiaatria ekspertiisi 06.02.2020. Ekspert leidis, et

2016. a-l täheldati psühhiaatri vastuvõtul lähimälu häireid, mis olid järkjärgult süvenenud.

Häiritud oli mõtlemine, orientatsioon, arusaamine ja taiplikkus, raskusi oli rahaga

arveldamisel, tehingute tegemisel ja dokumentidest arusaamisel, kognitiivne võimekus ja

sotsiaalsed oskused olid tagasi langenud määral, et L. R.S ei olnud võimeline iseseisvalt oma

elu korraldama, ta vajas juhendamist ja kõrvalabi.

Tartu Maakohus määras L. R.S-ile 13.03.2020 eestkostja kõigi asjade ajamiseks, võttes

aluseks meditsiiniandmed 10.10.2019 seisuga, eksperdi 06.02.2020 vestluse L. R.S-iga , Tartu

Linnavalitsuse seisukoha, notar T. Tombergi teavituse ja L. R.S-i isikliku ärakuulamise.

Vähemalt 15.10.2019 notariaalse testamendi tegemise ajal esinesid pärandajal kõik asjaolud,

mis viisid talle kõigi asjade ajamiseks eestkostja määramiseni.

Maakohus selgitas, et hagejal on võimalik taotleda postuumset kohtupsühhiaatria-

kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi või postuumset kohtupsühhiaatria ekspertiisi. Hageja

pidas piisavaks postuumset kohtupsühhiaatria ekspertiisi. Ekspertiisi viis läbi A. Sell, kes tegi

ekspertiisi ka eestkosteasjas. 14.03.2024 ekspertiisiaktis on olulised vastuolud, mistõttu ei ole

võimalik seda võtta aluseks pärandaja teovõime hindamisel 06.02.2019 ja 15.10.2019

notariaalsete testamentide tegemise ajal.

14.03.2024 on ekspert jõudnud järeldusele, et pärandajal ei esinenud 15.10.2019 notariaalse

testamendi tegemise ajal vaimutegevuse ajutist häiret ning ta ei olnud muu asjaolu tõttu

seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas testamendi tegemine mõjutas

tema huve.

L. R.S-i 06.02.2020 ekspertiisis avaldatu koos meditsiiniliste asjaoludega viisid eksperdi

veendumuseni, et L. R.S-il on piiratud teovõime ja ta vajab eestkostet kõigi asjade ajamiseks.

14.03.2024 ekspertiisis samadele mõtetele ja meditsiinilistele asjaoludele tuginedes leidis

ekspert, et testamentide tegemise ajal ei olnud L. R.S piiratud teovõimega.

Olukorras, kus sama psühhiaatri kaks ekspertiisi, mis tuginevad samadele alusandmetele,

jõuavad erinevatele järeldustele, ei saa kohus ilma asja täiendavalt selgitamata ja hageja

18.04.2024 täiendavates taotlustes väljatoodud vastuolude arvestamata jätmist põhjendamata

asuda seisukohale, et pärandaja oli 15.10.2019 testamendi tegemise ajal testeerimisvõimeline.

Maakohus on mõistnud valesti, et ekspertiis põhineb pärandaja terviseandmeid sisaldaval

dokumentatsioonil. Ekspert on lisaks kasutanud enda varasemaid üleskirjutusi pärandaja

väidetest, mille tõepärasust ei ole ta kontrollinud. Hageja on esitanud kohtule tõendid, millele

tuginedes on ta vastuolud pärandaja tahteavaldustes ja eksperdile avaldatus välja toonud;

2) taotles hageja 18.04.2024 postuumset kohtupsühholoogia-kohtupsühhiaatria

kordusekspertiisi uue psühhiaatriga ja neuropsühholoogi kaasamisega, kuna

eksperdiarvamuses sisalduvad vasturääkivused ja ebaselgus ning vastava spetsialisti

(atesteeritud kliiniline kohtu- ja korrektsioonipsühholoog, neuropsühholoog ja kliiniline

psühholoog E. Kesküla) hinnangul oleks asjas selguse saamine kõige parem postuumse

kompleksekspertiisiga. Maakohus jättis taotluse rahuldamata.

Hageja palub rahuldada tema 18.04.2024 taotluse postuumse kohtupsühholoogia-

kohtupsühhiaatria kordusekspertiisi määramiseks. Hageja ei saanud ekspertiisi valiku

tegemisel ette näha, et eksperdiarvamuses saavad olema vastuolud, mis ei võimalda üheselt

mõista pärandaja seisundit testamentide tegemise ajal.

6. C.R vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole tõendamist leidnud, et pärandaja oli testamendi tegemise ajal arusaamisvõimetu.

Riigikohus on leidnud, et isegi isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud

testament on kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest

aru. Samuti kuigi TsÜS § 8 lg 3 sätestab eelduse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses,

milles talle on määratud eestkostja, ei ole see eeldus testeerimisvõime hindamisel asjakohane.

Pärandajal ei olnud testamendi tegemise seisuga tuvastatud kestvat psüühikahäiret ega

määratud eestkostet. Pärandaja oli selgelt eraldanud oma vara-küsimused, määrates pärijaks

poja A. R.S-i ja annakusaajaks kostja II. Hagile lisatud dokumentidest ilmneb, et pärandaja

peamine abistaja oli kostja I, pärandaja ja hageja suhted olid keerulised. Kostja I oli elanud

lapsepõlvest alates naaberkorteris ning suhted olid alati head ka pärandaja ristiemaga, keda

kostja I samuti aitas ristiema vanaduses. Eeltoodust võib tuletada pärandaja tahte selline

testament teha. Pärandaja ei soovinud kuni surmani oma tahet muuta ega avaldanud mingeid

asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et ta oli testamendi tegemise ajal võimetu testeerima.

Eestkostemenetluses küsitlesid pärandajat mitmed spetsialistid. Pärandaja selgitas testamendi

tegemise asjaolusid ja nendes ei kahelnud sel ajal keegi. Notar kontrollis 15.10.2019

testamendi tegemise ajal pärandaja võimeid igakülgselt.

Asjakohased ei ole notar T. Tombergi 16.01.2020 ehk kolm kuud peale testamendi tegemist

esitatud teade, tervisemonitooring ja A. Selli 06.02.2020 ekspertiis. Ei ole ebatavaline, et isiku

tervislik seisund võib nelja kuuga oluliselt muutuda, arvestades isiku vanust ja haigusi;

2) puuduvad eksperdiarvamuses vastuolud. Ekspert on leidnud loogiliselt ja põhjendatult, et

isegi kui jaatada vähest kognitiivset häiret, ei takistanud see pärandajal testamendi tegemise

ajal aru saamast selle tähendusest. Eestkostemenetluse ekspertiisi ja postuumse

kohtupsühhiaatria ekspertiisi eesmärgid olid erinevad. Eestkostemenetluse ekspertiis ei

hinnanud L. R.S-i enne eestkostet tehtud tahteavaldusi, sh testamenti.

Hageja taotles postuumse kohtupsühhiaatria ekspertiisi läbiviimist ja valis eksperdiks A. Selli,

kes on tuntud ja teada ekspert selles vallas. Hagejal oli juriidiliste teadmistega esindaja, kes

aitas otsuseid langetada. Kordus- või täiendava ekspertiisi määramiseks peab kohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 304 lg-te 1 ja 3 järgi leidma, et ekspertiis on kas

ebaselge, vasturääkiv või puudulik ning neid puuduseid ei ole võimalik kõrvaldada

täiendavate küsimustega. Üksnes asjaolu, et üks asjatundja peab eksperdiarvamust

ebapiisavaks, ei tähenda, et maakohus oleks pidanud määrama kordusekspertiisi ja seejuures

uut liiki ekspertiisi. Hageja ei saa nõuda ringkonnakohtus uut liiki ekspertiisi või

kordusekspertiisi, kuna hageja ei soovinud maakohtus esitada eksperdile lisaküsimusi ega

eksperti üle kuulata.

7. R.S palub enda menetlusosaliste ringist välja arvata, kuna ta ei oma puutumust

pärandvaraga 06.02.2019 testamendi läbi, mis kaotas kehtivuse 15.10.2019.

Menetluskulud palub R.S jätta hageja ja/või kostja I kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel täielikult

tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi ning tuvastab

L. R.S-i 15.10.2019 notariaalse testamendi tühisuse ja L. R.S-i 06.02.2019 notariaalse

testamendi tühisuse. Menetluskulud tuleb jätta solidaarselt E. H. ja R.S-i

kanda.

H. K. apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis olulises osas täitmata TsMS §-s 392 sätestatud

eelmenetluse ülesanded.

TsMS § 392 lg 1 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses mh välja menetlusosaliste faktilised ja

õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (p 3) ja tõendid, mida menetlusosalised

esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (p 4).

Asja materjalide kohaselt esitas hageja 18.04.2024 menetlusdokumendis (I kd, tl 116-118)

maakohtule taotluse postuumse kohtupsühholoogia-kohtupsühhiaatria ekspertiisi

läbiviimiseks. Hageja põhjendas taotlust eelkõige sellega, et sama ekspert (A. Sell) on

jõudnud 06.02.2020 kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti arvamuses (edaspidi 06.02.2020

arvamus) ja 14.03.2024 postuumse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti arvamuses (edaspidi

14.03.2024 arvamus) vastukäivate järeldusteni. Maakohus jättis 10.06.2024 määrusega hageja

taotluse rahuldamata ning põhjendas seda eelkõige sellega, et viimases, s.o 14.03.2024

arvamuses, ei ole vasturääkivusi.

Ringkonnakohtu arvates jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata hageja eelnimetatud

taotluse. Maakohus rikkus sellega lisaks eelnimetatud eelmenetluse ülesannetele TsMS § 435

lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt teeb kohus otsuse alles siis, kui asja on ammendavalt arutatud

ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Nimetatud rikkumised tõid kaasa ebaõige

kohtulahendi.

10. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

06.02.2020 eksperdiarvamuse (I kd, tl 13-14) kohaselt on L. R.S-il piiratud teovõime ja ta

vajab eestkostet, kuna tal esineb nõdrameelsus kaasuvate paranoiliste luulumõtetega.

L. R.S ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada ja neid juhtida ning see suutmatus on kestev.

L. R.S saab iseseisvalt hakkama tehingutega väiksema rahasumma ulatuses.

Eestkoste menetlusele (milles käigus 06.02.2020 ekspertiis läbi viidi) eelnes Tartu notar

T. Tombergi 16.01.2020 teavitus Tartu Maakohtule ja Tartu Linnavalitsusele võimalikust

eestkostet vajavast isikust L. R.S-ist. Teavituse kohaselt sooviti notar T. Tombergi büroos

teha tehingut, millega L. R.S soovib kinkida talle kuuluva korteriomandi oma naabrile (I kd,

tl 11). Lisaks on Tartu Linnavalitsus teavitanud Tartu Maakohut (I kd, tl 12 pöördel), et

linnavalitsuse arvates vajab L. R.S eestkostet kinnisvaratehingute tegemiseks.

14.03.2024 arvamuse (I kd, tl 94-99) kohaselt L. R.S-il ei esinenud 15.10.2019 notariaalse

testamendi tegemise ajal ega 06.02.2019 notariaalse testamendi tegemise ajal vaimutegevuse

ajutist häiret ning ta ei olnud muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime hinnata

seda, kuidas testamendi tegemine mõjutas tema huve. L. R.S-il 15.10.2019 notariaalse

testamendi tegemise ajal ja 06.02.2019 notariaalse testamendi tegemise ajal esinenud kerge

kognitiivsete funktsioonide häire (RHK-10 järgi) ei takistanud tal aru saamast testamendi

tegemise tähendusest ja selle sisust. 06.02.2020 arvamuses tuvastatud psüühikahäire võis

avalduda 15.10.2019 ja 06.02.2019 notariaalsete testamentide tegemise ajal kergemal kujul.

Eeltoodust tulenevalt on sama ekspert tuvastanud 06.02.2020 ekspertiisiakti arvamuses, et

L. R.S ei suuda kestvalt aru saada oma tegudest ja neid juhtida ning ta saab iseseisvalt

hakkama tehingutega väiksema rahasumma ulatuses. 14.03.2024 ekspertiisiakti arvamuses on

ekspert aga seisukohal, et L. R.S-il ei esinenud 15.10.2019 ja 06.02.2019 notariaalsete

testamentide tegemise ajal vaimutegevuse ajutist häiret, ta oli suuteline hindama, kuidas

testamentide tegemine mõjutas tema huve ning ta sai aru testamentide tegemise tähendusest ja

selle sisust.

Seega on õige hageja seisukoht, et sama ekspert on jõudnud lühikese ajavahemiku jooksul

sama isiku suhtes vastukäivate järeldusteni. 10.06.2024 määruses, millega maakohus jättis

rahuldamata hageja taotluse postuumse kohtupsühholoogia-kohtupsühhiaatria ekspertiisi

määramiseks, ei ole maakohus arvestanud 06.02.2020 arvamust ega asja materjalide juures

olevaid Tartu notar T. Tombergi ja Tartu Linnavalitsuse seisukohti. Samuti ei ole maakohus

taotluse rahuldamata jätmisel arvestanud kliinilise psühholoogi E. Keskküla seisukohaga (I

kd, tl 120-121), mille kohaselt on põhjendatud hinnata lisaks L. R.S-i kognitiivseid

funktsioone, mis kuulub kliinilise psühholoogi, mitte psühhiaatri pädevusse.

Eeltoodu kinnitab, et maakohus rikkus hageja taotluse rahuldamata jätmisel eelmenetluse

ülesandeid eelkõige sellega, et jättis välja selgitamata hageja nõude aluseks olevad asjaolud

ning tegi otsuse olukorras, kus kõik olulised asjaolud vaidluse õigeks lahendamiseks olid

välja selgitamata.

11. Ringkonnakohus rahuldas hageja taotluse ja 29.01.2025 määrusega määras viia asjas läbi

postuumne kohtupsühhiaatria-psühhiaatria ekspertiis.

Eksperdid esitasid 01.05.2025 kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti

ringkonnakohtule.

12. TsÜS § 8 lg 2 järgi isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire

tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime.

Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta

ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.

TsÜS § 10 kohaselt on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva

nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing tühine.

Ringkonnakohus leiab, et L. R.S-i 15.10.2019 notariaalne testament ja 06.02.2019 notariaalne

testament on TsÜS § 10 järgi tühised, kuna testamentide tegemise ajal oli L. R.S

teovõime TsÜS § 8 lg 2 alusel piiratud.

Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

01.05.2025 kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti arvamuse (II kd, tl 2-30,

edaspidi 01.05.2025 arvamus) kohaselt esines L. R.S-il nii 15.10.2019 kui ka 06.02.2019

testamendi tegemise ajal püsiv raske psüühikahäire – luululine (paranoidne) häire (F22.0),

mis välistas tema võime tegelikkusega kooskõlas oleval viisil aru saada oma tegude

tähendusest ja nende võimalikest tagajärgedest, sh sellest, kuidas testamendi tegemine

mõjutab tema huve. L. R.S-il testamentide tegemise ajal esinenud luululine häire (mis on

hõlmatav määratlusega „vaimuhaigus“) välistas temal võime tegelikkusega kooskõlas oleval

viisil saada aru testamendi tegemise tähendusest. L. R.S juhindus mõlema testamendi

tegemise ajal temal esinenud luulumõtetest, millest lähtuvate eesmärkide saavutamiseks oli

suuteline sihipäraselt käituma.

Ringkonnakohus leiab, et puudub alus seada 01.05.2025 arvamuse usaldusväärsust kahtluse

alla. Ringkonnakohus kuulas eksperdid V.V ja H.C ära 02.09. 2025 kohtuistungil ning

ringkonnakohus veendus, et kostja I väited nimetatud arvamuse ebausaldusväärusest ei ole

põhjendatud.

01.05.2020 arvamus on kooskõlas 06.02.2020 arvamusega selles, et L. R.S-il esines

psüühikahäire (nõdrameelsus kaasuvate paranoiliste luulumõtetega), mille tõttu ei suuda

L. R.S kestvalt oma tegudest aru saada ja neid juhtida ning ta saab iseseisvalt hakkama

tehingutega väiksema summa ulatuses. Nimetatud arvamus anti seoses L. R.S-ile eestkostja

määramisega ning Tartu Maakohtu 13.03.2020 määrusest nähtuvalt oli eestkostja

ülesanneteks mh eestkostetavale kuuluvate rahaliste vahendite kasutamise tagamine

eestkostetava huvides ning asjaajamine ametiasutustes, kus on vajalik seadusliku esindaja

Isiku teovõimet tule iga eestkostemäärusega hõlmamata tehingu osas eraldi hinnata (vt

Riigikohtu 02.12.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-5110, p 14). Nagu ringkonnakohus eelnevalt

märkis (vt käesoleva otsuse p 10) teavitas Tartu Maakohut ja Tartu Linnavalitsust L. R.S-ist

kui võimalikust eestkostet vajavast isikust Tartu notar T. Tomberg, kelle büroos sooviti teha

tehingut, millega L. R.S kingib talle kuuluva korteriomandi oma naabrile. Samuti on Tartu

Linnavalitsus teavitanud Tartu Maakohut, et L. R.S vajab eestkostet kinnisvaratehingute

tegemiseks.

Maakohus jättis 06.02.2020 arvamuse osa, milles leiti, et L. R.S ei suuda kestvalt oma

tegudest aru saada ja neid juhtida ning ta saab iseseisvalt hakkama üksnes tehingutega

väiksema rahasumma ulatuses, ning Tartu notar T. Tombergi ja Tartu Linnavalitsuse

seisukohad tähelepanuta. Samas ei ole maakohtu põhjendanud oma seisukohta, mille kohaselt

06.02.2020 arvamuses tuvastatud psüühikahäire ei välista testamendi kehtivust (ilmselt pidas

maakohus silmas 15.10.2010 testamenti). Seega tugines maakohus hagi rahuldamata jätmisel

üksnes 14.03.2024 arvamusele ning põhjendas seda sellega, et 14.03.2024 arvamuse

kujunemine on kohtule järgitav ja selles puuduvad vastuolud. Selliselt rikkus maakohus TsMS

§ 442 lg-s 8 sätestatud kohustust hinnata kõiku tõendeid ning juhul, kui kohus mõnda tõendit

ei arvesta, tuleb seda otsuses põhjendada.

Ringkonnakohus märgib, et 14.03.2024 arvamus on vastuolus ülalmärgitud tõendite

kogumiga (eelkõige 01.05.2025 arvamusega) ning seetõttu ringkonnakohus sellega ei arvesta.

Arvestades eeltoodut on ringkonnakohus seisukohal, et L. R.S-i 15.10.2019 notariaalne

testament ja 06.02.2019 notariaalne testament on TsÜS § 10 järgi tühised, kuna testamentide

tegemise ajal oli L. R.S-i teovõime TsÜS § 8 lg 2 alusel piiratud. Maakohtu otsus tuleb

seetõttu tühistada ja hagi rahuldada.

13. Kostja I vaidles hagile ja apellatsioonkaebusele vastu. Kostja II kinnitas 08.08.2025

lõplikus seisukohas, et ta vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud

kõigus kohtuastmetes hageja kanda. Üheski menetlusdokumendis ei ole kostja II hagi õigeks

võtnud.

Kuivõrd ringkonnakohus hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldas, siis on põhjendatud jätta

menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus solidaarselt kostja I ja kostja II kanda.

Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 5 alusel kindlaks nii maa- kui ka ringkonnakohtu

menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja 08.08.2025 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on tema menetluskulud

kokku 14 130 eurot, sh lepingulise esindaja kulu 2850 eurot, riigilõivud 840 eurot ja

ekspertiisikulud 10 440 eurot.

Nimekirja järgi on lepinguline esindaja osutanud hagejale õigusabi 28,5 tunni ulatuses

järgmiselt: 1) materjalidega tutvumine 3 h, juriidiline konsultatsioon 1 h, hagiavalduse

koostamine 5 h; 2) vastus kostja seisukohale 2,5 h; 3) täiendava seisukoha esitamine kohtule 4

h; 4) E. H. avaldusele vastamine 1 h, apellatsioonkaebuse koostamine 7 h, 03.12.2024

kohtuistungi ettevalmistamine, istungil osalemine, täiendavate materjalide koostamine 3 h; 5)

08.08.2025 lõplike seisukohtade ja menetluskulude koostamine 2 h. Esindaja on osutanud

õigusabi tunnihinnaga 100 eurot (OÜ Madal ja Partnerid ei ole käibemaksukohustuslane).

Hageja on kinnitanud, et kulud on kantud seoses antud kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).

Kostjad hagaja menetluskulude nimekirjale vastuväiteid ei ole esitanud.

Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et TsMS § 176 lg 4 kohaselt menetluskulude nimekiri

esitatakse igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega seonduvate

kulude kohta. Maakohus oli määranud 18.03.2024 määrusega menetlusosalistele

menetluskulude nimekirjade esitamiseks tähtaja kuni 22.05.2024.

Hageja maakohtule oma menetluskulude nimekirja ei esitanud, kuid on ringkonnakohtule

esitatud menetluskulude nimekirjas toonud välja ka oma maakohtu menetluse kulud.

Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas (TsMS I komm (2017) § 176, p-d 3.5, 3.6.1.b; RKTKo

23.11.2016, 3-2-1-107-16, p 13) on asutud seisukohale, et kõrgema astme kohtumenetluses

madalama astme kohtumenetluse kulunimekirja tagantjärele esitada ei saa, kuid nimekirja

esitamata jätmine ei välista, et kohus siiski menetluskulud kindlaks määrab. Sel juhul võtab

kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause järgi aluseks tsiviilasja materjalid. Toimiku materjalide

põhjal määrab kohus kindlaks üksnes selged ja üheselt tuvastatavad menetluskulud, nt

riigilõivu ja ekspertiisitasu. Lepingulise esindaja kulu kohus ilma vastava kulunimekirjata

kindlaks määrata ei saa.

Hagejat on menetluses esindanud TsMS § 218 lg 1 p 2 nõuetele vastav lepinguline esindaja

Elina Madal.

Hageja lepingulise esindaja kulu maakohtus (ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt

15,5 tunni eest 1550 eurot) jääb eespool toodud põhjendustel kindlaks määramata.

Hageja menetluskulude nimekirjas toodud esindaja toimingud ringkonnakohtus on

ringkonnakohtu hinnangul asja mahtu ja keerukust arvestades TsMS § 175 lg 1 tähenduses

põhjendatud ja vajalikud kogu märgitud 13 tunni ulatuses. Esindaja tunnitasu 100 eurot ei

ületa sarnase õigusteenuse eest makstavat keskmist tasu. Seega hüvitamisele kuuluv

lepingulise esindaja kulu ringkonnakohtus on 1300 eurot.

Lisaks on hageja tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tasunud asjas riigilõivu nii hagilt kui ka

apellatsioonkaebuselt 420 eurot ning ekspertiisitasu maakohtus 1692 eurot ja ringkonnakohtus

8748 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul on kulutused seaduses nõutud suuruses tasutud riigilõivudele, s.o

nii hagilt kui ka apellatsioonkaebuselt 420 eurot, kokku 840 eurot, põhjendatud kulutused.

Samuti on põhjendatud kulutused kahe ekspertiisi tegemise eest tasutud 10 440 eurot, sh

maakohtu määratud postuumne kohtupsühhiaatriaekspertiis 1692 eurot ja ringkonnakohtu

määratud postuumne kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis 8748 eurot.

Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruseks

maakohtus 2112 eurot (sh riigilõiv 420 eurot ja ekspertiisikulu 1692 eurot) ning

ringkonnakohtus 10 468 eurot (sh lepingulise esindaja kulu 1300 eurot, riigilõiv 420 eurot ja

ekspertiisikulu 8748 eurot), kokku 12 580 eurot, ning mõistab selle summa kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja.

Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib ringkonnakohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)