2-23-140898/17 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

18.09.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-140898

Kohtuasi

Z.U.W hagi TORUDEABI24.EE OÜ vastu võlgnevuse,

sissenõudmiskulu hüvitise ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.01.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

TORUDEABI24.EE OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Z.U.W (registrikood XXX), lepinguline esindaja

H.S

Kostja TORUDEABI24.EE OÜ (registrikood 12369199),

lepinguline esindaja Andreas Lunden

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast TORUDEABI24.EE OÜ 01.03.2025

apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 30.01.2025 otsuse peale

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud TORUDEABI24.EE

OÜ kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

3. Jõustunud kohtumääruse avalikustamisel arvutivõrgus asendada kohtumääruses

hageja ja hageja esindaja nimi tähemärgiga ning mitte avalikustada hageja

registrikoodi.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-23-140898

ASJAOLUD JA MENETLUSE H.S

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Z.U.W (hageja) esitas 05.10.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

TORUDEABI24.EE OÜ-lt (kostja) 1779,36 euro saamiseks. Nõudele vastuväite esitamise

tõttu andis kohus nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja

esitas 01.11.2023 hagiavalduse, mida täiendas 03.11.2023, paludes kostjalt hageja kasuks

välja mõista põhivõlgnevus 1728 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 17,71 eurot ja viivis

põhivõlgnevuselt seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni,

sissenõudmiskulu hüvitis 40 eurot ja viivis sissenõudmiskulu hüvitiselt seadusjärgses määras

alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.11.2021 töövõtulepingu nr 20211101

(leping). Lepingu alusel kohustus kostja vahetama aadressil XXX asuva hoone

mõlemapoolses otsas sadeveerennid täies pikkuses ja seda ümbritsevad tänavakivid

kokkulepitud laiuse ulatuses. Lepinguga andis kostja tehtud tööle garantii viieks aastaks.

Hageja märkas 06.06.2023 ehk lepingujärgse garantii kehtivuse ajal, et hoone Õismäe poolses

otsas on kivid nihkunud paigast ning veerenn on katki. Hageja teavitas kostjat avastatud

puudusest telefoni teel 06.06.2023 ja saatis kirjaliku teate 13.06.2023. Lepingust tuleneva

puuduse kõrvaldamise tähtaja jooksul (ega ka hageja antud täiendava tähtaja jooksul) kostja

puudust kõrvaldama ei asunud. Hageja teavitas 08.09.2023 kostjat e-kirja teel kavatsusest

lasta töö parandada ja nõuda kostjalt selleks tehtud kulutuste hüvitamist. Hageja lasi töö

parandada ettevõttel Ormikivi OÜ, mille eest esitas hageja 13.09.2023 kostjale arve nr

2023096 summas 1728 eurot (1440 + käibemaks 20%), maksetähtajaga 15.09.2023. Kostja

arvet tähtajaks ei tasunud.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, palus selle jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja ehitustööde ja etteheidetavate puuduste

vahel esineb põhjuslik seos, samuti et sadeveerennide vajumised oleksid olnud tingitud

ebakvaliteetsest tööst ning et tänavakivide paigast nihkumine on seotud ehitustööde

kvaliteediga. Kostja hinnangul on etteheidetavad puudused põhjuslikus seoses liigselt

koormatud veoautode sõitmisega üle sademeveerennide ja tänavakivide. Samuti võis selle

põhjustada lumekoristustransport. Ei ole teada, kas ja kuidas teostati hooldustöid talvisel

perioodil, mil külmad vahelduvad soojaga. Ehitustöödest tingitud sademeveerennide vajumine

ja tänavakivide nihkumine oleks leidnud aset juba pärast esimest talve ja kindlasti enne

06.06.2023. Sademeveerennide vajumine kogu ulatuses on pikaajaline protsess. Asjaolu, et

kostja palus edastada arve, ei tõenda hagis etteheidetavaga nõustumist. Ehitustööd teostati

hageja järelevalve ja kontrolli all ning tööde tegemise ajal ei tehtud kostjale ühtegi etteheidet.

Lepingu p 2.4 ja 2.5 järgi kohustus hageja teostama tööde tegemise ajal kontrolli ning

vajadusel kaasama eksperte.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 30.01.2025 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 1728 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 17,71 eurot, viivise põhinõudelt

(1728 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates

2-23-140898

01.11.2023 kuni põhinõude täitmiseni, sissenõudmiskulu hüvitise 40 eurot ja viivise

sissenõudmiskulu hüvitiselt (40 eurolt) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

alates 01.11.2023 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda ja maakohus

määras kindlaks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 315 eurot, millele

lisandub viivis. Maakohus asendas jõustunud kohtuotsuses hageja nime initsiaalidega ning

otsustas mitte avalikustada hageja registrikoodi ja aadressi.

Maakohus leidis otsuse põhjendustes kokkuvõtlikult, et kostja teostatud töö ei vastanud

lepingutingimustele ja ilmnenud puudused – veerenni vajumine ja katkiminek, tänavakivide

nihkumine – on tingitud kostja teostatud mittenõuetekohasest tööst. Kostja tutvus alaga enne

töödega alustamist ja teadis, et hageja kasutab ala laohoone teenindamiseks veoautodega ning

ala ületavad veoautod. Veoautodega sõitmine oli antud ala kui laohoone sissesõiduala

normaalne kasutamine ja tavapärane kasutusotstarve, mistõttu ei vabanenud kostja vastutusest

lepingu p 2.6 alusel. Asjas esitatud tõendid lükkavad ümber kostja väite, et veerennide

vajumise ja tänavakivide nihkumise põhjuseks võis olla üksnes väline faktor – liigsuurte

koormustega veoautode sõit üle veerennide ja tänavakivide lattu, auto ringi keeramine

kohapeal või lumekoristustransport, ebapiisav talihooldus. Veerennide tootja kui oma ala

asjatundja on kinnitanud, et veerennide vajumise, katkimineku ja tänavakivide nihkumise

põhjustas veerenni mittenõuetekohane paigaldus. Hageja ei ole minetanud õigust nõuda

veerenni parandamisega seotud kulude hüvitamist. Asjaolu, et tööde vastuvõtmisel ei olnud

hagejal tööde osas pretensioone, ei välista hageja õigust tugineda tööde vastuvõtmise järgselt

töödes ilmnenud puudustele. Puudused ilmnesid garantiiperioodil ja hageja teatas puudustest

kostjale õigeaegselt. Seega vastutab kostja puuduste kõrvaldamise eest. Kostja ei kõrvaldanud

puuduseid lepingu p-st 5.4 tuleneva puuduste kõrvaldamise tähtaja (10 tööpäeva) jooksul ega

ka täiendava tähtaja jooksul, mistõttu lasi hageja puudused kõrvaldada kolmandal isikul.

Puuduste kõrvaldamise maksumus oli 1728 eurot, mida kostja ei ole hüvitanud. Kostja ei

esitanud vastuväiteid puuduste kõrvaldamise kulutuste suurusele. Seega on põhjendatud

kostjalt lepingu p-de 5.3, 5.4, VÕS § 650 ja § 646 lg 5 alusel välja mõista puuduste

kõrvaldamise kulutused, s.o põhivõlgnevus 1728 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt

sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot VÕS § 113¹ lg 1 alusel, viivist 16.09.2023

kuni 01.11.2023 eest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kokku summas 17,71 eurot ning

viivist alates hagi esitamisest kuni põhinõude ja sissenõudmiskulude hüvitise tasumise

kohustuse täimiseni.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud otsus tervikuna ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Alternatiivselt saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus selgitamiskohustuse täitmata ja jagas

tõendamiskoormise valesti. Hagiavalduses esitatud väited on tõendamata. Maakohus ei ole

menetluse käigus kindlaks teinud lepingu rikkumise asjaolusid ja ei ole tuvastanud

garantiijuhtumi olemasolu ega põhjuslikku seost, et garantiijuhtum saabus kostja tegevuse või

tegevusetuse tõttu. Hageja ei ole tõendanud, et pooled leppisid kokku selles, kui suure

massiga veokite raskusele peab kostja tehtav töö vastu pidama. Vajunud on kogu sissesõit,

mitte üksnes kostja ehitatud osa. Hageja on kinnitanud, et töö vastas lepingutingimustele.

Kostja töö pidas vastu 2,5 aastat, kuid parandustööd teinud Ormikivi OÜ töö ainult 1 aasta.

2-23-140898

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405

lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist

kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada

kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt

arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel mh ka

seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemäärseid

menetluskulusid.

6. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa

summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole,

menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja

põhivõlg 1728 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 17,71 eurot, sissenõudmiskulude hüvitis

40 eurot ja viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude ja sissenõudmiskulu hüvitise

tasumise kohustuse täitmiseni seadusjärgses määras. Seega ei ületa hageja nõuded ülal

märgitud piirmäära, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

7. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

8. Maakohus ei ole otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks.

9. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et

määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi

alusel ja põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse

tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud

menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused

materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite

hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus

sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise

kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 21.02.2024, 2-22-100795, p 11;

10.04.2019, 2-17-13363, p 15).

10. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega

1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Kostja

mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui

maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse

norme. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud vastuväiteid hagile.

Maakohus on neile piisavalt põhjalikult vastanud. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited

ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele

2-23-140898

järeldustele. Maakohtu menetluses ei vaielnud pooled selle üle, et puudused olid garantiiajal

tekkinud ja milles need seisnesid. Samuti poolte kirjavahetusest, milles arutleti puuduste

kõrvaldamise üle, nähtuvalt oli pooltele selge, millised puudused olid tekkinud (dtl 59, 64–

65). Seetõttu ei nõustu kolleegium kostja väitega nagu poleks tegelikkuses tööl puudusi

06.06.2023 üldse olnud. Muudele kostja vastuväidetele, mida on apellatsioonkaebuses

korratud, on maakohus juba otsuses vastanud ja ringkonnakohus ei ole nimetatus rikkumisi

tuvastanud.

11. Kostja esitas apellatsioonkaebuses uued väited ja uued tõendid. Maakohus täitis

selgitamiskohustust 21.10.2024 kirjaga, andes pooltele võimaluse esitada seisukohad ja

tõendid enne eelmenetluse lõppu 18.11.2024. Kolleegium selgitab, et apellatsioonimenetluses

uutele asjaoludele tuginemine on piiratud, apellatsioonimenetluses ei saa arendada maakohtus

peetud vaidlust edasi ega laiendada vaidlust võrreldes sellega, mida maakohtus peeti (vt ka

TsMS § 652). TsMS § 329 lg 1 sätestab, et menetlusosalised peavad menetluses esitama oma

avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda

võimaldab, s.o esimesel võimalusel esimeses kohtuastmes. Pärast eelmenetluse lõppemist

võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei

olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kostja ei ole toonud esile, et tal puudus

võimalus kõik vastuväited ja tõendid esitada maakohtu menetluses. Seetõttu jätab

ringkonnakohus tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuses esitatud uued väited ja tõendid

(TsMS § 652 lg 4).

12. Olukorras, kus hagi rahuldati, jättis maakohus menetluskulud põhjendatult TsMS § 162 lg

1 alusel kostja kanda. Kostja ei väida apellatsioonkaebuses, et vaatamata hagi rahuldamisele

oleks menetluskulud tulnud jaotada teisiti.

13. Kostja on apellatsioonkaebuses palunud maakohtu otsuse tühistada tervikuna. Maakohus

määras otsuses kindlaks muuhulgas ka hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse.

Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud

maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib

ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust

menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja

menetluskulude jaotust). Kui aga kaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka kulude rahalise

suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2

sätestatuga, st peab menetlema kaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kulude väljamõistmist

rohkem kui 280 euro suuruses summas (RKTKm 27.11.2024, 2-21-141014, p 9).

Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles

toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud,

et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta

rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks

(RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ja kontrollib maakohtu poolt õigusnormide

kohaldamise korrektsust. Kostja ei ole maakohtu menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

osas ühtegi väidet apellatsioonkaebuses esitanud. Tegemist on maakohtu

diskretsiooniotsustusega, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus

on ületanud diskretsiooni piire. Kuna kostja ei ole esitanud põhjendusi, miks maakohus on

tema hinnangul hageja menetluskulude kindlaksmääramise osas eksinud, ei ole

ringkonnakohtul võimalik kostja kaebuses toodud väidete põhjal kaebust maakohtu

menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Maakohus kohaldas menetluskulusid

2-23-140898

rahaliselt kindlaks määrates menetlusõiguse norme õigesti. Seega on apellatsioonkaebus selles

osas õiguslikult perspektiivitu.

14. Eelnevast tulenevalt keeldub ringkonnakohus kostja esitatud apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel.

15. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja,

s.o kostja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei

edastatud kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud hagejale apellatsioonimenetluses tekkida

vastaspoolelt väljamõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt

kindlaks määrata.

16. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv.

17. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada.

TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

18. Hageja on varasemalt avaldanud soovi, et jõustunud lahendis asendataks andmesubjekti

nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avalikustataks tema isikukoodi, sünniaega,

registrikoodi ega aadressi. TsMS § 462 lg 2 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu

algatusel asendatakse jõustunud kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga

ning ei avalikustata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi ega aadressi. Lähtudes

eeltoodust ja TsMS § 463 lg-st 2 peab ringkonnakohus põhjendatuks määrata, et asendada

jõustunud kohtumääruse avalikustamisel arvutivõrgus määruses hageja ja hageja esindaja

nimi tähemärgiga ning mitte avalikustada hageja registrikoodi.

(allkirjastatud digitaalselt)