3-23-1338/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.09.2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-1338

Haldusasi

A.M.-i kaebus Viru Vangla 26.04.2023. a käskkirja nr 3-

23/1-2/191 tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 23.01.2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A.M.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – A.M.

Vastustaja - Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.M.-i apellatsioonkaebus rahuldamata Tartu Halduskohtu 23.01.2025. a otsus

muutmata.

2. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest, so 18.09.2025, arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kohaldas 26.04.2023. a käskkirjaga nr 3-23/1-2/191 kinnipeetav A.M.-ile

(kaebaja) täiendavaid julgeolekuabinõusid vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel.

Käskkirja asjaolude kirjelduse kohaselt 26.04.2023 kella 20.00 paiku, teostades V eluhoone

V8 eluosakonnas õhtust loendust, üritas kambris V818 paiknev kaebaja anda II üksuse

vanemvalvurile erakirja. Vanemvalvur ütles kinnipeetavale, et ta ei võta kirja vastu, kuna kell

on 20.00 läbi ja kinnipeetavatelt juba võeti kirju. Antud vastuse peale kaebaja ärritus ja

hakkas karjuma: „Piider, tont, käi nahhui, kas on parem, kui sitaga üle valan.“ Kinnipeetava

poolt öeldust tundis ametnik ennast solvatuna ning kuna kinnipeetav on varasemalt üritanud

ametnikke erinevate vedelikega visata, siis tundis ametnik ennast ka ohustatuna. Seoses

sellega otsustati kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid.

2. A.M. esitas kõnealuse käskkirja peale vanglale vaide, mille Viru Vangla jättis 31.05.2023.

a vaideotsusega nr 6-12/169-2 rahuldamata.

3. A.M. esitas 11.06.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 26.04.2023. a käskkirja

nr 3-23/1-2/191 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused olid järgmised.

3.1. Ohuolukorda ei olnud, mis oleks andnud vanglale õiguse asuda kaalutlusõigust teostama

ja haldusakti andma. Seda kinnitab asjaolu, et kaebajat ei ole distsiplinaarkorras millegi eest

karistatud. Kaebaja üksnes tuletas läbi kambri ukse valvurile meelde, kuidas teda on

varasemalt vedelikuga visatud (alandatud), mida ei saa pidada rikkumiseks. Seega on tegemist

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 tähenduses õigusvastase haldusaktiga, millega koheldi

kaebajat põhiseaduse (PS) § 18, VangS § 41 lg 1 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni

(EIÕK) art 3 tähenduses alandavalt ja ebainimlikult ning piirati ebaseaduslikult kaebaja

õigusi ja vabadusi. Vaidlusaluse haldusakti andmisel ei ole järgitud HMS §-des 4, 6 ja 40 lg 1

ja 2 sätestatud nõudeid ning PS §-st 14 tulenevat hea halduse tava. Haldusaktis valetatakse, et

kaebaja ähvardas ametnikku sitaga üle valada ning talle anti võimalus oma seisukoha

esitamiseks. Kaebaja leiab, et kohane on kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 7 lg-s 3 sätestatud analoogiat, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused lugeda

kinnipeetava kasuks

4. Vastustaja leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

4.1. Viru Vangla oli seisukohal, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole

sõltuvuses sellest, kas isiku suhtes viiakse läbi ka mõni muu menetlus. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine on ajutise iseloomuga preventiivne meede, et hoida ära

võimalike raskete tagajärgede saabumist ja õigusrikkumiste toimepanemist. Käesoleval juhul

esines kaebaja poolt vahetult toime pandud sündmuste pinnalt põhjendatud kahtlus selles

osas, et ta võib antud ajahetkel ametnike vastu midagi toime panna. Tegemist oli olukorraga,

mis VangS § 69 lg 1 tähenduses oli tõlgendatav ohuna vangla julgeolekule, mistõttu oli

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud. 26.04.2023 toimunud sündmuste

ajal lähtus kaebajast tegelik ja vahetu oht vanglaametnikele ja vangla julgeolekule.

Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati võrdlemisi lühiajaliselt ja vaid nii kaua, kui see oli

vajalik. Kaebaja pole täpsustanud, milles täpsemalt seisneb uurimispõhimõtte väidetav

rikkumine. Vaidlusalune käskkiri on antud esinenud olukorra põhjal, mis oli piisav VangS §

69 lg 1 kohaldamiseks. Ärakuulamise osas sai kaebaja käskkirjast nähtuvalt 26.04.2023 enne

haldusakti andmist võimaluse vastuväidete esitamiseks, kuid seda ta teha ei soovinud.

4.2. Ka on kaebaja kinnitanud enda poolt väljatooduga seda, et vanemvalvur küsis kella 21.00

paiku kaebajalt, kas ta soovib esitada vastuväiteid ja arvamust käskkirja osas enne käskkirja

allkirjastamist. Kaalutlusõiguse osas on käskkirjas kaalutletud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise vajadust ning leitud, et see oli vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning

edasiste rikkumiste toimepanemise ennetamiseks. Kõikide VangS § 69 lg 2 meetmete kaebaja

suhtes kohaldamine toimus samuti kaalutletult, mistõttu on kaebaja vastupidised väited

põhjendamatud. Kaebajal on märkimisväärne haldusmenetluse kogemus ning tema suhtes on

korduvalt kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, mistõttu ei olnud talle antud olukorras

viibimine esmakordne. Kaebaja loobus selgituste andmisest vabatahtlikult, seega ei ole tema

hilisemad etteheited käskkirja ja ärakuulamise osas asjakohased.

4.3. Kaebaja väidab, et ta vaid tuletas ametnikule meelde, et teda on varasemalt vedelikuga

visatud. Kaebaja seesugused väited on asjakohatud ja ennast õigustavad. Kaebaja püüab

tagantjärgi pehmendada enda tegu ja sisuliselt soovib õigustada enda provotseerivat ja

potentsiaalselt ohtlike tagajärgedega käitumist.

4.4. Kaebaja väited selle kohta, et vastustaja oleks pidanud enne käskkirja andmist küsima

meedikute arvamust meetmete kohaldamise osas, on asjakohatud. Õigusaktid ei näe ette

kohustust hinnata kinnipeetavate tervist enne igakordset täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist. Kõnealuse sündmuse toimumise ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000 määrus

nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 9 lg 1 sätestas, et kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist

kontrollitakse vastavalt vajadusele. Seega ei pidanud vastustaja enne kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist hindama kaebaja tervist.

4.5. Vangiregistrist nähtuvalt toimus kaebajal 28.04.2023 kohtumine advokaadiga, mis kestis

17.05-17.42. Ajavahemikul 26.04.2023-2.05.2023 sai kaebaja kasutada telefoni sisuliselt iga

päev ja helistas keskmiselt 20-30 minutit. Kaebaja sai jätkuvalt pidada kirjavahetust ja lugeda

üleriigilisi päevalehti. Kaebajal toimus suhtlus ka vanglaametnikega. Kaebajale võimaldati

igapäevaselt jalutuskäike. Seega, kaebaja väited täieliku isolatsiooni kohta on põhjendamatud.

4.6. Õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust salvestada kõike piiramatus ulatuses.

Kaebaja ei ole varasemalt vaidemenetluses viidanud kordagi asjaolule, et ta sooviks

salvestiste säilitamist seoses edasise kohtumenetlusega. Seetõttu ei arvestanud ka vastustaja

antud asjaoluga varasemalt. Vaidlusalune käskkiri on õiguspärane ja proportsionaalne HMS §

54 tähenduses. HMS § 63 lg 2 haldusakti tühisuse tunnuseid antud käskkirja osas ei esine.

5. Tartu Halduskohus jättis 23.01.2025. a otsusega A.M.-i kaebuse rahuldamata. Halduskohus

põhjendas otsust järgnevalt.

5.1. Viru Vangla 26.04.2023. a käskkirjaga nr 3-23/1-2/191 kohaldati kaebaja suhtes alates

26.04.2023 täiendavaid julgeolekuabinõusid (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine,

kehakultuuriga tegelemise keelamine, ohjeldusmeetmete kasutamine (käerauad), vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine). Käskkirjas toodud faktiliste asjaolude kohaselt

26.04.2023 kella 20.00 paiku ütles kaebaja vanglaametnikule karjudes: "Piider, tont, käi

nahhui, kas on parem, kui sitaga üle valan." Kaebaja poolt öeldust tundis vanglaametnik

ennast solvatuna ja kuna kaebaja on varasemalt üritanud ametnikke erinevate vedelikega

visata, siis tundis ametnik ennast ka ohustatuna.

5.2. VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse

kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja

nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti

kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kohtupraktikas

on leitud, et VangS §-s 69 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on

tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks. Riigikohus on korduvalt

märkinud, et ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab

piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu ei

ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud

oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud

põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.1 Eelnevast nähtuvalt ei oma

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustades tähtsust see, kas isiku käitumine,

kelle suhtes kohatati täiendavaid julgeolekuabinõusid, oli distsiplinaarkaristuse määramise

menetluse mõistes õigusvastane või õiguspärane. VangS § 69 lg 1 eesmärgiks on ohu

ennetamine isegi siis, kui see võib tulla isiku käitumisest, mis hilisema hinnangu järgi osutub

kehtiva õiguse kohaselt õiguspäraseks. Järelikult on ebaõige kaebaja väide selle kohta, et

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine polnud põhjendatud, kuna kaebaja suhtes ei ole

alustatud distsiplinaarmenetlust ja talle pole määratud distsiplinaarkaristust.

5.3. Kaebaja väitis, et tema pole öelnud 26.04.2023 vanglaametnikule kella 20.00 paiku

"Piider, tont, käi nahhui, kas on parem, kui sitaga üle valan", vaid üksnes tuletas valvurile

meelde, kuidas teda on varasemalt vedelikuga visatud (alandatud), mida ei saa pidada

rikkumiseks. Kohtu hinnangul kaebaja eksib arvamuses, et vastustajal polnud seetõttu

õiguslikku alust tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Kuigi

halduskohtumenetluses pole otseseid tõendeid (video- või helisalvestised) selle kohta, mida

kaebaja täpselt 26.04.2023 kella 20.00 paiku enda kambris viibides oli öelnud, ei pane nende

tõendite puudumine kahtluse alla seda, et VangS § 69 lg 1 koosseis ei oleks täidetud. Kohtul

ei ole siiski kahtlust 26.04.2023 koostatud ettekande nr 3-23-2343 sisu õigsuses ja täpsuses,

mis kajastab kaebaja poolt väljaöeldut. Kaebaja ei ole usutavalt põhistanud ja kohus ei näe ise

1 RKHKo 3-3-1-63-09, p 16.

alust kahelda vanglaametniku poolt koostatud ettekande õigsuses. Teisisõnu puudub kohtu

hinnangul vanglaametnikul 26.04.2023 juhtunu asjaolude moonutamise motiiv. Kaebaja poolt

öeldut: „Kas on parem, kui sitaga üle valan“, tuleb kohtu arvates käsitleda sellisena, mis

teoks saamise korral võib olla äärmiselt ebaeetiline tegu ja ohustada vanglaametniku

julgeolekut, kuna igasuguse sellise vedeliku pritsimine teise inimese peale võib olla

tema tervisele ohtlik. Seega oht vanglaametnikele oli olemas. Isegi kui nõustuda

kaebajaga selles, et ta pole vaidlusaluses käskkirjas kajastatud väljendeid öelnud, siis tema

poolt sõnastatud varianti selle kohta, et ta lihtsalt tuletas vanglaametnikule meede, kuidas ta

mõne vedelikuga üle valati, saab kogu konteksti arvestades ikkagi tõlgendada vanglaametniku

suunas tehtud ähvardusena. Pärast seda võib vanglaametnik tunda endast ohustatuna.

Arvestades ka kaebaja varasemat agressiivset käitumist oli temast tulenev võimalik oht kas

samale või mõnele teisele vanglaametnikule piisavalt tõenäoline, et asuda kaaluma

preventiivse meetmena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Järelikult esines

vastustajal faktilistest asjaoludest tulenevalt alus võtta VangS § 69 lg 1 alusel vastu

kõnealused preventiivsed meetmed.

5.4. Kaebaja heidab vastustajale ette HMS §-des 4 lg 2, 6 ja 40 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuete

(uurimisprintsiip, ärakuulamiskohustus ja diskretsiooni teostamise kohustus) rikkumist ning

PS §-st 14 tulenevat hea halduse tava rikkumist. Kaebaja väitis, et enne täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist oleks vastustaja pidanud konsulteerima meedikuga ja oleks

pidanud andma talle võimaluse enda arvamuse avaldamiseks enne haldusakti väljastamist,

kuid seda ei teinud. Kohus leiab, et vastustaja pole eksinud menetlusnormide vastu.

Vaatamata sellele, et vastustajal esineb kohustus jälgida kaebaja terviseseisundit, sh takistada

selle halvenemist, on kohtupraktikas leitud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

(lukustatud kambrisse paigutamine) takistuseks ei ole kinnipeetava vaimsed

terviseprobleemid, kuna sellise üksikvangistuse eesmärgiks on mh teiste vanglas viibivate

isikute julgeoleku tagamine, mitte kinnipeetava sanktsioneerimine. Seega ei pidanud

vastustaja enne vaidlusaluse käskkirja väljastamist kontrollima kaebaja terviseseisundit.

Kaebaja ei ole esitanud kohtule ka ühtegi tõendit selle kohta, et tema suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine oleks olnud kuidagi meditsiiniliselt vastunäidustatud.

Oluline on ka see, et kohaldatud meetmete periood ei olnud liiga pikk, 26.04.2023-

02.05.2023. Eelnevat arvestades ei ole vastustaja rikkunud uurimispõhimõtet, mis oleks

toonud endaga kaasa mõne olulise asjaoluga arvestamata jätmise.

5.5. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja rikkus HMS § 40 lg-tes 1 ja 2

sätestatud ärakuulamiskohustust. Vaidlusaluse käskkirja põhjenduste kohaselt anti enne

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebajale 26.04.2023 võimalus omapoolsete

vastuväidete esitamiseks, kuid kaebaja seda teha ei soovinud. Sellest tulenevalt ei vasta tõele

kaebaja väide selle kohta, et vastustaja rikkus kaebaja ärakuulamiskohustust. HMS § 40 lg 3 p

1 sätestab, et haldusmenetluse võib läbi viia ka menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära

kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja

viivitamatult tegutseda. Seega, arvestades täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

eesmärki, võiks nende kohaldamine toimuda ka ilma, et kinnipeetavale antakse võimalus

vastuväidete esitamiseks. Kohtupraktikas on leitud, et vangla julgeolek võib olla asjaoluks,

mis välistab ärakuulamisõiguse. Sellisel juhul saab kohaldada HMS § 40 lg 3 p-i 4 ning

kinnipeetavat ei pea ära kuulama.2

5.6. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vastustaja rikkus diskretsiooni teostamise kohustust.

HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud

volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. HMS § 56 lg 3

sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused,

millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohtupraktikas on leitud, et jõudes

otsusele, et täiendavaid julgeolekuabinõusid on vaja kohaldada, tuli vanglal kaalutlusõiguse

alusel otsustada ka rakendatavate meetmete ja nende rakendamise kestuse üle. Kaalumisel tuli

2 RKHKo 3-3-1-76-10, p 24.

vanglal arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab

vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning

teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja

vabaduste täiendava piiramisega.3 Kohus leidis eelnevalt, et vastustaja langetatud ohuhinnang

kaebaja võimaliku käitumise kohta ja selle tagajärjel langetatud otsus kohaldada täiendavaid

julgeolekuabinõusid preventiivse meetmetena osutusid õigeks. Järgmisena tuli vastustajal

diskretsiooni teostades otsustada kohaldatavate meetmete valiku ja nende kestvuse üle.

Vaidlusaluses käskkirjas on toodud kaalutlused iga kasutusele võetava meetme kohta, miks on

see vajalik meetme kohaldamise eesmärgi saavutamiseks (vanglaametnike julgeoleku

tagamine). Samas mööndi ka, et valitud meetmete kohaldamine on ainuke võimalus

vanglaametnike julgeoleku tagamiseks. Käskkirjast ei nähtu selgeid kaalutlusi, miks pidas

vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust olulisemaks kaebaja õiguste

täiendavast piiramisest. Vaatamata sellele ei pea halduskohus seda vajakajäämist oluliseks

menetlusveaks. Vastustajal ei olnud antud juhul muid tõhusamaid võimalusi vanglaametnike

julgeoleku tagamiseks, mis oleksid sama efektiivsed, kuid kaebaja õigusi vähem riivavad.

Vanglaametniku turvalisuse tagamine vanglas on ka suure kaaluga hüve. Riigikohus on

analoogses olukorras samuti hinnanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja

õiguspäraseks. Seega leiab halduskohus, et vastustaja eksimus diskretsiooni teostamisel ei ole

olnud oluline ja see ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasust.

5.7. Kaebaja väitis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise raames ei saanud ta

kordagi helistada lähedastele, ei saanud liikuda ja suhelda ning oli ööpäevaringselt

isolatsioonis. Vastavalt vaidlusalusele käskkirjale piirati kaebaja vanglasisest

liikumisvabadust teda ööpäevaringselt lukustatud kambris hoides. Seega, sellised meetmed

nägi ette vaidlusalune käskkiri ning kohus ei ole kohtumenetluse käigus tuvastanud selle

õigusvastasust. Helistamise võimaluse piiramine ei ole vaidlusaluses käskkirjas olnud ette

nähtud. Kuna vaidluse all on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja

õiguspärasus ja võimalik helistamise piirang on eraldiseisev toiming, mida kaebaja pole

vaidlustanud, jätab kohus kaebaja väite helistamisvõimaluse piiramise osas tähelepanuta.

Lisaks märgib kohus, et vastustaja selgitusel sai kaebaja helistamise võimaluse ka täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise ajal. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud.

5.8. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et Viru Vangla 26.04.2023 käskkiri nr 3-23/1-2/191

vastab HMS § 4 lg-s 2, §-s 54 ja § 56 lg-tes 1-3 esitatud nõuetele ning selle tühistamiseks ei

ole alust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. A.M. esitas 25.02.2025 apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 23.01.2025.

a otsuse tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Halduskohus on rikkunud kohtumenetluse norme ja materiaalõigust, mis on viinud

ebaõige otsuse tegemiseni.

6.2. Kohtunik on meelevaldselt ja teadlikult jätnud kaebaja kaebuse rahuldamata, sest

tegemist ei ole õigusriigi erapooletu kohtunikuga vaid usurpeeritud kohtunikuga, kes vihkab

kinnipeetavaid ning jätab kõikide kinnipeetavate kaebused rahuldamata, mida kinnitab ka

kohtupraktika.

6.3. Kaebaja jääb kõikide oma varasemate põhjenduste ja seisukohtade juurde ning palub

ringkonnakohut käesoleva apellatsioonkaebuse lahendamisel ja kohtuotsuse seaduslikkuse

kontrollimisel nendest lähtuda, sest kaebajal ei ole midagi lisada.

6.4. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti jätnud kaebuse rahuldamata ning

halduskohtu otsus on VangS § 69 tõlgendamisel vastuolus Tartu Ringkonnakohtu määruses ja

otsuses haldusasjas nr 3-19-656 toodud põhjendustega

3 RKHKo 3-3-1-33-10, p 13;

7.Viru Vangla peab esitatud vastuses apellatsioonkaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele

vastu.

7.1. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada

apellatsioonkaebuse läbivaatamisel. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus ei ole rikkunud

kohtumenetluse normi, halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi,

apelleeritavas kohtuotsuses on halduskohus õigesti ja vajalikus mahus hinnanud kõiki

asjakohaseid tõendeid, kohtuotsuse kujunemine on jälgitav ning loogiline. Menetlus

halduskohtus on olnud põhjalik, otsuse kujunemine on jälgitav ning otsus on põhjendatud,

uusi sisulisi asjaolusid ei ole apellandi poolt esile toodud.

7.2. Vastustaja hinnangul ei esine selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse kahelda halduskohtu

kohtuniku erapooletuses. Kohtuotsuses on põhjalikult käsitletud kõiki olulisi asjaolusid.

7.3. Kaebaja leiab, et halduskohus on vääralt tõlgendanud VangS § 69, viidates Tartu

Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-19-656. Samas pole ta ühelgi moel sisustanud seda, milles

väidetav õigusvastasus seisneb või kuidas on kohus materiaalõigust vääralt kohaldanud.

Kaebaja ei ole ka viidatud kohtuasjas nr 3-19-656 osutanud ühelegi konkreetsele kohtuotsuse

või määruse punktile, millega oleks võimalik kaebaja etteheiteid seostada.

8. 09.04.2025 esitas A.M. Viru Vangla vastuse osas täiendava seisukoha, milles leidis, et PS

§ 3 sätestab, et riigivõimu teostatakse põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste

alusel. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on selle paragrahvi osas märgitud, et: "Kes

põhiseadusele ja sellega kooskõlas olevatele seadustele ei allu, ei ole Eesti riigivõim, vaid

usurpeeritud võim, millele pole vaja alistuda. Alistumise all peavad autorid silmas seda, et

usurpeeritud riigivõimu vastu saab isik ennast õigusriigis kohtumenetluse abil kaitsta".

Kaebaja esitas oma apellatsioonkaebuses arvamuse, et halduskohtu kohtunik on usurpeeritud,

kuna asjade menetlemisel ei järgi ta põhiseadust ja seadusi, vaid lähtub otsuste tegemisel

isiklikest ambitsioonidest ja eelarvamustest ehk on usurpeeritud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses ega ka täiendavas seisukohas

esitatud väited ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus ei

eksinud ringkonnakohtu arvates vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide

kohaldamisel. Halduskohus on igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud

kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta.

Apellatsioonkaebuses viidatakse sellele, et kaebaja jääb kõikide oma varasemate põhjenduste

ja seisukohtade juurde ning palub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel nendest

lähtuda, sest kaebajal ei ole midagi täiendavat lisada. Kaebaja poolt halduskohtule esitatud

põhjendustele ja seisukohtadele on halduskohus vaidlustatud otsuses juba põhjalikult

vastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse kõigi põhjendustega ning tuginedes

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid, so ei vasta ise oma

otsuses uuesti kaebaja poolt halduskohtule esitatud põhjendustele ja seisukohtadele, millele

halduskohus juba vastas. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus

üksnes järgmist.

10. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et asja lahendanud halduskohtu kohtunik oleks

pidanud ennast taandama, kuna ta on kinnipeetavate, sh kaebaja suhtes erapoolik. Asja

materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja kohtuniku vastu taandamistaotluse juba halduskohtus ja

lõplikult lahendati see halduskohtu esimehe 13.02.2024. a määrusega, milles leiti

ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et kaebaja ei ole välja toonud ühtki tõsiselt võetavat

taandamise alust TsMS § 23 p 7 tähenduses, mis annaks aluse halduskohtu kohtuniku

taandamiseks. Kõik kaebaja etteheited seondusid kohtuniku töö kvaliteediga, mille osas oli

kaebajal võimalik oma õigusi realiseerida kohtulahendeid edasi kaevates, või menetluse

venimisega, mille vältimiseks oli kaebajal võimalik esitada kas menetluse kiirendamise

taotlus (HKMS § 100) või vastuväited kohtuniku tegevusele menetlustoimingute tegemisel (§

90). Taotlusest ja kohtuasja toimikutest ilmneb, et kaebaja on ka eelnevalt nimetatud

võimalusi kasutanud. Muid asjaolusid ega tõendeid, mis annaks aluse kahelda vaidlusaluse

otsuse teinud kohtuniku erapooletuses, kaebaja välja toonud ei ole ning etteheited aususe ja

erapooletuse nõude rikkumisele on üldsõnalised ja hõlmatud kohtuniku tegevusega

kohtuasjade lahendamisel. Käesoleval juhul ei ole seega millegagi tõendatud, et esineb TsMS

§-s 23 ja HKMS § 13 lg-s 2 nimetatud asjaolusid, mis annaksid aluse asjas otsuse teinud

kohtuniku taandamiseks, sh puudub alus kahelda nimetatud kohtuasja lahendanud kohtuniku

erapooletuses.

11. Samuti ei ole ringkonnakohtul alust nõustuda kaebaja väitega, mille kohaselt on

halduskohtu vaidlustatav otsus vastuolus Tartu Ringkonnakohtu poolt haldusasjas nr 3-19-656

tehtud määruse ja otsuse põhjendustega.

11.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et asjas nr 3-19-656 tegi ringkonnakohus üksnes

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise ja kirjaliku menetluse määramise määrused. Esitatud

apellatsioonkaebusest ei ole võimalik aru saada, kuidas saab halduskohtu 23.01.2025. a otsus

olla vastuolus viidatud menetluslike määrustega.

11.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust asuda ka seisukohale, et halduskohtu

vaidlustatav otsus oleks kuidagi vastuolus asjas nr 3-19-656 tehtud otsuste põhjendustega.

Asjas nr 3-19-656 oli vaidluse esemeks kaebaja kohta 2019. a koostatud käskkiri, millega

pikendati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, mida oli alustatud 2012. a. Käskkirja

põhjenduste kohaselt oli kaebaja jätkuvalt ohtlik vangla julgeolekule. Kohus tühistas

kõnealuse 2019. a käskkirja põhjusel, et vangla ei saa lõputult õigustada täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist ammu toimunud sündmustega ning ka põhjusel, et vangla ei

olnud vaidlustatud käskkirja andmisel arvestanud kaebaja käitumises toimunud võimalikke

muutusi ega põhjendanud, miks tuleb kaebajast lähtuvat ohtu pidada aktuaalseks ka 2019.

aastal.

Käesoleval juhul ei ole tegemist käskkirjaga, millega oleks korduvalt ja pika ajaperioodi

jooksul pikendatud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist samasisuliste

põhjendustega. 26.04.2023. a käskkirja andmise aluseks oli see, et samal päeval toimunud

sündmuste ajal lähtus kaebajast tegelik ja vahetu oht vanglaametnikele ja vangla julgeolekule,

sest kaebaja on ka varasemalt üritanud ametnikke erinevate vedelikega visata, mistõttu tundis

vanglaametnik ennast ka kaebaja ähvardusest ohustatuna. See, et kaebaja on ise 2017. a

fekaalidega vanglaametniku suunas visanud, nähtub mh kaebaja poolt viidatud asjas nr 3-19-

656 tehtud halduskohtu otsuse p-dest 13 ja 16 ning ringkonnakohtu otsuse p-s 9. Seega pole

põhjendatud ka kaebaja väide, et ta ei ähvardanud valvurit, vaid rääkis üksnes aastate eest

toimunud sündmusest, kus üks teine kinnipeetav viskas valvurit haisva vedelikuga.

11.3. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, mille järgi oli vanglal

26.04.2023. a intsidendi põhjal põhjendatud kahtlus, et kaebaja võibki midagi taolist jälle

toime panna ja mõjutada teisi kinnipeetavaid sama tegema, mistõttu oli vaja võtta tarvitusele

meetmeid vanglaametnike ja vangla julgeoleku tagamiseks. Vaidlusaluse käskkirjaga

kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid VangS § 69 tähenduses. VangS §-s

69 sätestatud julgeolekumeetmete kohaldamine on üheks abinõuks julgeoleku tagamisel

vanglas ning neid kohaldatakse ka ohu ennetamiseks. VangS § 69 lg 1 lubab kohaldada

täiendavaid julgeolekuabinõusid muuhulgas kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või

vangla julgeolekule. Nähtuvalt käskkirjas väljatoodud kaalutlustest oli täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine vajalik vangla julgeolekukaalutlustel. Vaidlusaluse

käskkirjaga ei tunnistatud kaebajat süüdlaseks, sest tegemist ei ole distsiplinaarmenetluse

käskkirjaga, vaid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjaga. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende

kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve

kahjustamises. Samuti kohaldati käesoleval juhul täiendavaid julgeolekuabinõusid võrdlemisi

lühiajaliselt ja vaid nii kaua, kuni see oli vajalik.

12. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus A.M.-i apellatsioonkaebuse rahuldamata.

13. Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab ringkonnakohus avaldatavas kohtuotsuses

kaebaja nime initsiaalidega, nagu on teinud ka halduskohus vaidlusaluses otsuses.

/allkirjastatud digitaalselt/