2-23-12322/99 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija

Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

17.09.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-12322

Kohtuasi

Pärnu linna avaldus Xlt lapse hooldusõiguse

äravõtmiseks ja lapsele eestkostja määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 20.09.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu)

(registrikood 75000064), lepinguline esindaja Greete

Kera

Puudutatud isik (ema) X (isikukood XXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Alar Neiland

Puudutatud isik (laps) Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi

abi Toomas Metsma

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta tõendina vastu X 12.01., 05.02., 25.02., 20.03. ja 27.05.2025

menetlusdokumentidele lisatud tõendid.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta Pärnu Maakohtu 20.09.2024 määrus muutmata, kuid täiendada

kohtumääruse põhjendusi.

4. Jätta Xle ja Yle määratud esindajate määruskaebemenetluse kulud Eesti

Vabariigi kanda ja ülejäänud määruskaebemenetluse kulud menetlusosaliste endi

kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-23-12322

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Pärnu linn (avaldaja) esitas 30.08.2023 (täiendatud 09.11.2023) Pärnu Maakohtule

avalduse, milles palus võtta Xlt (ema) täielikult ära Y (tütar) hooldusõiguse ja määrata tütre

eestkostjaks avaldaja.

1.1. Avalduse kohaselt sündis emale XX.XX.XXXX tütar, kelle kohta ei ole isakannet. Ema

elab koos lapse ja elukaaslase Qga Pärnus üürikorteris. Ema tarvitas raseduse ajal

amfetamiini, fentanüüli ja tubakatooteid, millest tingituna olid tütrel pärast sündi

võõrutusnähud ja ta viibis Pärnu Haiglas võõrutusravil. Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna

lastekaitseteenistus algatas Pärnu Haigla sotsiaaltöötaja pöördumise alusel septembris 2021

menetluse. Emal oli võimalus viibida tütrega haiglas tingimusel, et ema narkootikumide test

on haiglasse saabudes negatiivne. Ema siiski ei viibinud tütrega haiglas ning ühel korral, kui

ta haiglasse läks, oli narkootikumide test amfetamiini suhtes positiivne, kuigi ema

narkootikumide tarvitamist ei tunnistanud. Tütar kirjutati haiglast välja 19.10.2021 ning ta

toimetati turvakodusse. Piirkonnapolitsei vestles emaga samal päeval ning talle tehti

narkootikumide test, mis oli positiivne kanepi, BzD ja BUP-i suhtes. Ema sõnul tarvitas ta

kanepit viimati 13.10.2021 ning teisi aineid pidas seotuks asendusraviga. Emaga oli

kokkulepe, et ta pääseb tütrega turvakodusse juhul, kui tema narkootikumide test on

negatiivne. Talle selgitati ka Lootuse külas viibimise vajalikkust, kuid ta ei olnud selle

teenusega nõus.

1.2. Lastekaitseteenistus määras 10.11.2021 emale tugiisikuteenuse ning ta sai loa minna

tütrega ajavahemikuks 18.–27.11.2021 koju, eeldusel, et ta läheb 27.11.2021 Wismarisse

ravile, täidab arstide antud juhiseid ja raviskeeme, käib tütrega arsti visiitidel ja õues

jalutamas, teeb koostööd tugiisikuga, lubab teha etteteatamata kodukülastusi ning ei oma ega

tarbi narkootilisi ja psühhotroopseid või muid uimastava toimega ebaseaduslikke aineid. Ema

viibiski ajavahemikul 27.11–20.12.2021 Wismaris ravil ning tütar oli sel ajal hooldusperes.

Tütar sai ema juurde 05.01.2021. Tugiisikul esines edasises koostöös emaga vahel kahtlusi, et

ema on kuritarvitanud narkootikume või ravimeid. Oli kordi, kus emal olid tasakaaluhäired,

tema kõne oli aeglane ja segane, ta ajas sõnu segamini ning oli uimase olekuga. Lastekaitsele

saabus ka anonüümseid teateid pere eluruumides suitsetamise ja tütre järelevalveta koju

jätmise kohta.

1.3. Ohvriabi andis 10.04.2023 lastekaitsespetsialistile teada, et ema käis 06.04.2023 poes

vargil. Politseitoimingud emaga kestsid mitu tundi ning kui patrull ema koju viis, oli tütar

üksinda kodus. Lastekaitsespetsialist tegi 11.04.2023 kodukülastuse, mille juures viibis ka

piirkonnapolitseinik. Ema keel oli pehme ning kõne aeglane ja ebaselge, mis ema sõnul oli

tingitud ravimitest. Ema rääkis 06.04.2023 vahejuhtumi kohta, et ta pani tütre tavapärasel ajal

lõunaunne ja läks tuttavaga kesklinna. Emal olid ravimid nende ettenähtust suurema tarbimise

tõttu otsa saanud ja tuttav lubas talle neid anda, kui ema talle poest meigitooteid varastab.

Lastekaitsetöötaja tegi kodukülastuse ka 12.04.2023 ja selgitas emale, et tütre üksi koju

jätmine väljendab seda, et ema ei ole võimeline mõistma oma tegude tagajärgi, s.o lapse elu ja

2-23-12322

tervise ohtu seadmist. Emaga sõlmiti kokkulepe, et ta saadab jätkuvalt iga kuu

narkootikumide testi tulemused ning teda teavitati, et tütre hooletusse jätmisel võidakse tütar

perest eraldada.

1.4. Emale määratud tugiisik teavitas 17.08.2023 lastekaitsespetsialisti, et etteteatamata

kodukülastuse käigus avas tugiisikule ukse tütar ning ema magas voodis ega reageerinud, kui

tugiisik teda õrnalt raputades äratada püüdis. Korteris oli tugev kõrbehais, sest köögis töötasid

pliidirauad. Lastekaitsetöötaja liitus kohe kodukülastusega ning selleks ajaks oli korterisse

jõudnud ka ema elukaaslane. Ema oli ebaadekvaatses olekus, tema kõnest oli väga raske aru

saada ning tema liigutused olid aeglased ja ebakorrapärased. Ema ja ta elukaaslane nägid väga

haiglased välja. Nad olid palju kaalu kaotanud ning ema silmad olid klaasistunud ja paistes.

Ema eitas ainete kuritarvitamist. Tugiisikule tundus ema ka viimatisel, 08.08.2023

kodukülastusel veidi imelik, kuid mitte nii ebaadekvaatne. Lastekaitsetöötaja selgitas emale,

et ema seadis ohtu nii enda kui ka tütre elu ja tervise ning tütar eraldatakse emast ja viiakse

turvakodusse. Tütar toimetatigi 17.08.2023 ema kirjalikul nõusolekul Pärnu Laste- ja Noorte

tugikeskuse turvakodusse. Ema lubas minna alates 28.08.2023 Wismarisse ravile, kuid

29.08.2023 ei olnud ta raviarsti dr. JM sõnul ravile jõudnud. Raviarst selgitas ka seda, et

emale määratud ravimid 17.08.2023 kodukülastusel nähtunud sümptomeid ei tekita.

Lastekaitsespetsialist vestles emaga 29.08.2023 telefoni teel. Ema kõne oli arusaamatu ning ta

oli lastekaitsespetsialisti hinnangul joobeseisundis.

1.5. Olukorda ja klienditöö käigus kogutud infot arvestades on tütar hädaohus olev laps. Ema

on oma suutmatuse tõttu seadnud tütre elu ja tervise ohtu ega ole võimeline tütre heaolu

tagama. Emal on aastatepikkune narkootikumide ja ravimite sõltuvus ning ta on selle

tagajärjel jätnud tütre mitmeid kordi hooletusse. Emale on korduvalt selgitatud nii

narkootikumide kui võõrutusravi ravimite kuritarvitamise ohte. Ema ei ole vaatamata

mitmetele ravil viibimistele narkootikumide ja ravimite sõltuvusest vabanenud. Ema on

lapsepõlves olnud ohustatud ja elanud läbi traumaatilisi sündmusi, mille tagajärjel vajab ta

süsteemset psühholoogilist abi. Seda on emale palju selgitatud, kuid ema on abist kõrvale

hoidnud. Tütre heaolu ei ole võimalik ema pakutavas kasvukeskkonnas tagada, sest ema ei

tunnista narkootikumide tarvitamist.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Ema vaidles avaldusele vastu.

Emalt hooldusõiguse äravõtmine ei ole tütre parimates huvides. Avaldaja viidatud

ühekordsete juhtumite põhjal ei saa järeldada, et ema võib ka edaspidi tütre heaolu ohtu seada.

Ema tarvitas narkootikume viimati rohkem kui neli kuud tagasi ning lasi endale 20.01.2024

paigaldada narkootikumivastase ampulli. Ta tuleb majanduslikult toime ja soovib tütart

kasvatada. Ka avaldaja on kinnitanud, et ema on olnud pigem koostööaldis. Ema on tütrega

peale tema eraldamist regulaarselt kohtunud ja kohtumised on olnud tütrele emotsionaalselt

positiivsed ning neil on omavaheline side.

Avaldaja seniseks meetmeks on olnud tütre ajutine emast eraldamine. Ei ole selgelt aru saada,

milliseid muid meetmeid on rakendatud ja mis osas ei ole need tulemuslikud olnud. Ema on

avaldaja juhistega nõustunud. Ei oleks õiglane nõuda, et ema sõltuvusest täielikult vabaneks,

ning see ei oleks ka reaalne. Küsimus on pigem selles, kas ja kui palju takistab tütre

kasvatamist ema sõltuvusravi. Ema võimet tütre vajadusi adekvaatselt märgata ja neile

reageerida saab hinnata ka kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiga, mida ei ole taotletud.

2-23-12322

3. Lapsele määratud esindaja toetas avaldust.

Esinevad alused emalt hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks. Ema seisund ei võimalda tal

tütre suhtes vanemakohustusi täita. Ema on ise abivajav ning on seetõttu seadnud tütre heaolu

ja arengu ohtu, jätnud tütre hooletusse ega suuda ohuolukordi vältida. Selline käitumine on

olnud kestev ja jätkub ka praegu. Emale on pakutud kõikvõimalikke abimeetmeid, kuid ta on

suhtunud neisse hooletult või kergekäeliselt.

Menetluse edasine käik

4. Maakohus otsustas 30.01.2024 kohtuistungil anda emale kuus kuud n-ö katseaega.

Maakohus märkis, et emal tuleb leppida avaldajaga kokku tegevuskava, asuda tööle ning käia

kord kuus narkootikumide teste tegemas ja esitada tulemused kohtule. Maakohus määras, et

peatab menetluse kuueks kuuks ja seab emale kohustused, tehes selle kohta 05.02.2024

määruse.

5. Avaldaja esitas 30.04.2024 maakohtule teatise vahepeal toimunust. Ema nõustus

lastekaitsespetsialistiga tegevuskava uuendamise eesmärgil 29.02.2024 kohtuma. Ema siiski

kohtumisele ei ilmunud ning tema ega tema elukaaslane ei vastanud ka lastekaitsespetsialisti

kõnedele. Lastekaitsespetsialistid tegid sama päeva hommikul etteteatamata kodukülastuse.

Korteri akende ette olid pandud tekid ning koputuste peale ust ei avatud. Lõuna ajal tehti uus

etteteatamata kodukülastus, kuid ust jätkuvalt ei avatud. Lastekaitsespetsialist edastas

hädaabinumbrile teate potentsiaalselt ohus olevast inimesest. Kohale tulid politseiametnikud,

kellel ei õnnestunud samuti korterisse pääseda. Ka korteriomanik ei saanud ust enda võtmega

avada, sest seespool oli võti ees. Politseipatrulli kutsel saabunud kiirreageerijad sisenesid

korteri rõdule. Seal olid kaks meesterahvast, kes väitsid, et ema ei ole korteris. Nad lasid

kiirreageerijad korterisse, kus oli väga pime. Korteris olid ka ema ja tema elukaaslane. Ema

oli äärmiselt uimane, tema kõne oli väga häiritud ja tal oli probleeme tasakaalu hoidmisega.

Ema elukaaslane oli samuti uimase olekuga. Ema eitas narkootikumide tarvitamist ja

põhjendas kohtumisele ilmumata jätmist sellega, et ta ei saanud magada. Ema keeldus

narkootikumide testi tegemisest. Lisaks fikseeris politseipatrull, et ema ilmus 09.04.2024

Tallinna Perekeskusesse tütrega kohtumisele narkojoobes.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Pärnu Maakohus rahuldas 20.09.2024 määrusega avalduse, võttis emalt tütre isiku- ja

varahooldusõiguse täielikult ära ning määras tütre eestkostjaks kuni tema täisealiseks

saamiseni avaldaja.

6.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

rahvastikuregistri andmetel on tütre ainsaks vanemaks ema, isa kohta ei ole tütre

sünniaktis kannet;

-

emal on pikaajaline uimasti- ja ravimisõltuvus ning ta on olnud üle 10 aasta

asendusravil;

-

ema jätkas narkootiliste ainete tarvitamist raseduse ajal ja jättis viimastel

raseduskuudel kontrollis käimata;

-

emalt sünnitusel võetud narkootikumide testid olid positiivsed ning tütrel olid

sünnijärgselt võõrutusnähud ja ta vajas võõrutusravi;

-

emal oli võimalus viibida tütrega sünnijärgselt haiglas, mida ema soovis kasutada ühel

korral, kuid ta ei saanud haiglasse jääda, sest tema narkootikumide test oli positiivne;

2-23-12322

-

perega on tegeletud alates tütre sünnist. Tütar toimetati haiglast väljakirjutamisel

19.10.2021 turvakodusse, st eraldati emast esimest korda, ja ta oli pärast seda ajutiselt

ka hooldusperes. Perele määrati ka tugiisik;

-

tütar sai pärast ema võõrutusravi läbimist ema juurde, kuid ema ei suutnud uimastite

tarvitamist lõpetada ega olnud nõus sõltuvusest vabanemiseks pöörduma Lootuse

külla;

-

ema on enda lapsepõlve läbielamiste tõttu emotsionaalselt ebastabiilne ja vajab

psühholoogilist abi, kuid on sellest vaatamata korduvatele pakkumistele eemale

hoidnud;

-

ema jättis alla 2-aastase tütre üksinda korterisse magama, et minna narkootiliste ainete

saamiseks teise isiku nõudel poodi varastama;

-

ühe kodukülastuse ajal avas lastekaitsetöötajale ukse 2-aastane tütar, samal ajal kui

ema oli narkootilise aine mõjul oimetult voodis;

-

emale paigaldati jaanuaris 2024 ampull, kuid veidi rohkem kui kuu pärast ampulli

paigaldamist ja kohtule kinnitamist, et ema on kõikide ainete tarvitamise lõpetanud, ei

ilmunud ta tegevuskava arutamiseks avaldaja juurde ja etteteatamata kodukülastusel

leiti kiirreageerijate abil korterisse pääsemisel ema ilmselgete uimasti tarvitamise

tunnustega koos kahe teise joobes isikuga, seejuures keeldus ema narkootikumide testi

tegemisest;

-

ema läks 09.04.2024 tütrega Tallinna Perekeskusesse kohtuma narkojoobes;

-

ema elukohaks olnud korteri üürileping lõpetati ennetähtaegselt ning ta elab enda

väitel koos elukaaslasega ajutiselt sugulaste juures;

-

töötamise registris ei ole ema tööle asumise kohta andmeid;

-

ema osales alates 15.02.2024 Tallinna Perekeskuses ettenähtud ema ja tütre 12

kohtumisest 5 kohtumisel, teatades enamasti kohtumise ärajätmisest viimasel hetkel

või jättes sellest üldse teatamata;

-

avaldajal ei ole emaga pikemat aega kontakti olnud ning ema ei ole neile andnud

teavet oma praeguse elu- või viibimiskoha kohta.

6.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esineb alus emalt tütre hooldusõiguse täielikult

äravõtmiseks perekonnaseaduse (PKS) § 135 lg 2 alusel.

Tuvastatud asjaoludel ei ole ema sõltuvuse tõttu võimeline tagama tütrele kasvamiseks ja

arenemiseks vajalikku stabiilset ja turvalist elukeskkonda ning vanemlikku hoolitsust. Ema

seadis tütre elu ja tervise reaalselt ohtu juba raseduse ajal ning ei ole ka pärast tütre sündi

olnud võimeline tagama talle vajalikku hoolt, jättes tütre mitmel juhul hooletusse ja

järelevalveta ning seades ta elu reaalselt ohtu. Ema ei pea kokkulepetest kinni ega suuda enda

käitumist ja elustiili ka tütre huvides muuta. Kohus veendus selles vahetult, andes emale

30.01.2024 istungil kuus kuud aega tõestamaks, et ta suudab end parandada ja narkootikumide

tarvitamise lõpetada, minna tööle ja on võimeline tütre eest hoolitsema. Juba vähem kui kuu

pärast istungit ei ilmunud ema tegevuskava arutamiseks määratud kohtumisele ning leiti

ilmselgete narkojoobe tunnustega enda korterist, mis ei olnud tütrele elamiseks sobivas

olukorras. Üle pooltele tütrega ettenähtud kohtumistele ema kohale ei läinud ning 09.04.2024

kohtumisele läks ta narkojoobes. Ema ei ilmunud ka 17.05.2024 istungile, ei teatanud kohtule

ilmumata jätmisest ega selle põhjusest ning ei ole hiljem istungi ega menetluse seisu vastu

huvi tundnud. Eelnev näitab ema soovimatust ja suutmatust teha oma elus muudatusi ja

pingutada selle nimel, et tütar tagasi koju saada. Samuti ei kinnita ema käitumine väiteid

tütrest hoolimise ja tütre igatsemise kohta.

2-23-12322

Põhjendamatud on ema väited, et enne tütre perest eraldamist ei ole piisavalt rakendatud muid

abinõusid. Emale on pakutud piisavalt abi ja kasutatud hooldusõiguse äravõtmisest

vähempiiravaid abinõusid, sh on tütar olnud ka varem emast ajutiselt eraldatud ja olnud

hooldusperes, pere abistas tugiisik, ema suunati Lootuse külla ja psühholoogilisele

nõustamisele ning kohtumenetluses sai ema enda tõestamiseks pool aastat aega. Muud

abinõud on jäänud ema enda käitumise tõttu tulemuseta, sh ei ole ta nõustunud selliste

abinõudega, mis eeldavad temalt endalt pingutusi ja tahtejõudu.

6.3. Arvestades, et ema on tütre ainuke vanem, tuleb tütrele PKS § 171 lg 1 alusel määrata

eestkostja. Kuivõrd eestkostjaks sobivaid füüsilisi isikuid ei ole teada, tuleb PKS § 176 lg 2

alusel eestkostjaks määrata avaldaja kui tütrega kõige tugevamalt seotud linnavalitsus. Tütar

ei ole oma vanuse tõttu veel mingiteks tehinguteks suuteline. Avaldaja ülesandeks jääb kogu

tütre edasise elu korraldamine, talle kasvamiseks ja arenemiseks vajaliku elukeskkonna ja

igakülgse hoolitsuse tagamine ning vanuse kasvades tema võimete ja huvide kohase hariduse

tagamine. Hooldusõiguse äravõtmine ei võta emalt kohustust tütart ülal pidada ja tütrega

isiklikult suhelda. Suhtlemise tingimuste üle otsustab tütre parimatest huvidest lähtudes

avaldaja.

6.4. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel

menetlusosaliste endi kanda, v.a avalduselt tasutud riigilõiv ning ema ja tütre riigi õigusabi

kulud, mis jäävad sama sätte lg 3 alusel riigi kanda.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

7. Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.

Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohtu määrus alusetu ega ole tütre parimates huvides.

Ema ei tarvita enam narkootikume, tal on töökoht ja tema elu on täielikult muutunud. Ema

igatseb tütart väga ja ei anna tema suhtes alla. Ta möönab, et tegi vea, kuid hooldusõiguse

äravõtmine on liiga suur karistus. Ema kasvatas tütart koos elukaaslasega kaks aastat, mille

vältel oli tütar puhas, söödetud ja õnnelik. Tütre ühel korral lühemaks ajaks üksinda koju

jätmine ei saa õigustada emalt hooldusõiguse äravõtmist. Ka eluruumi üürilepingu ja töökoha

puudumine ei anna selleks alust, seejuures tuleb arvestada ema osalise töövõimega.

Maakohus arutas asja ema kohalolekuta, kuivõrd ema ei saanud kohtukutset e-toimikus avada.

Ka lastekaitse ei ole emaga alates veebruarist 2024 ühendust võtnud. Emale määratud tugiisik

ja temaga tegelenud lastekaitsetöötaja on töölt lahkunud.

Emal ei ole narkootikumide sõltuvust arstide poolt diagnoositud ning maakohtu hinnang tema

pikaajaliseks sõltlaseks olemise kohta on pigem oletuslik.

Ema kontakt lastekaitsetöötajatega ei võimaldanud emal saada psüühiliselt üle tütre

eraldamisest. Emal tekkis hirm ja arusaamine, et ühegi tema teoga ei olda rahul, ning

keeruline oleks saada dokumenti, mis ütleb, et ema on terve. Avaldaja saanuks ema aidata

leebemate meetmetega, sh võimaldada pikemaid kohtumisi tütrega, korraldada kohaseid

nõustamisi ja teha tütre huvides ettekirjutusi. Tütre sidet oma ainsa vanemaga tuleks eriti

säilitada.

Ema on käinud regulaarselt kord kuus Tallinnas asendusravil psühhiaatri vastuvõtul ja palub

selle kohta dr JMlt tõendi koguda.

8. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.

2-23-12322

Ema narkootikumide sõltuvuse kohta on mitmeid näiteid ja tõendeid. Ema ei ole sõltuvusest

üle saanud ning on seetõttu jätkuvalt ebastabiilne. Ema väitel on ta enda elu täielikult

muutnud ja hoolib tütrest, kuid ta ei ilmunud rohkem kui pooltele tütrega ettenähtud

kohtumistele, mis näitab tema ükskõikset suhtumist. Ema ei ole täitnud ka minimaalseid

kokkulepitud tegevusi, samas kui tema vastutus on tunda huvi tütre käekäigu vastu, teha

pingutusi olukorra parandamiseks ja otsida abi. Vanemaks olemise koormat ei saa omistada

ametnikele.

9. Tütrele määratud esindaja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle

rahuldamata, nõustudes maakohtu määrusega.

Kohtumenetluses on leidnud tuvastamist, et emal on narkootikumide sõltuvus ning ta on

seadnud ohtu nii enda kui ka tütre arengu ja heaolu, jätnud tütre vajaliku hoolitsuseta ega ole

võimeline hooldusõigust piisaval määral teostama. Ema ei ole suutnud täita ei lastekaitse ega

kohtu antud juhiseid selle kohta, mida ta tegema peaks. Ema ei ole pärast tütre temast

eraldamist kasutanud võimalusi tütrega kohtuda ja temaga tegeleda.

Menetluse edasine käik

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

11. Ringkonnakohus tegi 27.08.2025 Wismari Haigla AS-le kohtunõude, milles palus esitada

ema võimalike narkootikumide testide tulemused ja tema ravi kohta peetavad andmed alates

20.09.2024 kuni kohtunõudele vastamise ajani. Samal päeval tegi ringkonnakohus

kohtunõude ka avaldajale, milles palus avaldajal teada anda, kas ja kuivõrd on ema pärast

maakohtu määruse tegemist näidanud üles huvi tütrega kohtumiseks, kas ja kui palju on ta

tütrega kohtunud ning kas ja kuidas on avaldaja kohtumisi toetanud.

12. Wismari Haigla AS vastas 04.09.2025, et ema käib Wismari Haiglas opiaatsõltuvuse

asendusravil alates 2015. a-st, ning vahepeal on olnud ravis lühiajalisi pause. Täpsemalt käib

ema vastuvõttudel 1–2 korda kuus ning saab raviks buprenorfiin/naloksooni tablette, mis

väljastatakse haiglas. Lisaks tarvitab ema aastaid regulaarselt psühhofarmakone, mis

väljastatakse retsepti alusel apteegis. Ema on olnud vastuvõttudel alati adekvaatne. Emalt on

narkootikumide analüüsid võetud 13. ja 25.02 ning 18.03 ja 27.05.2025, analüüsides olid

narkootilised ained negatiivsed. Analüüside vastused on antud ema kätte.

13. Avaldaja vastas 05.09.2025, et ema soovis 20.11.2024 perekeskuse kaudu tütre kohta

teavet saada ning 26.11.2024 anti talle ülevaade tütre käekäigust ja saadeti paar fotot tütrest.

Ema tänas samal päeval vastuse eest ja soovis teada, kas tal oleks võimalik tütrega ka vahetult

kohtuda, ning kui mitte, siis saata talle tütrest veel fotosid ja võimalusel ka video. Emale

saadeti 22.12.2024 tütrest foto. Ema uuris 12.03.2025, kuidas tütrel läheb ning palus saata

tütrest fotosid või video. Emale anti 13.03.2025 tütre käekäigust ülevaade ja saadeti üks foto.

Ema palus 15.04.2025 teavet, kuidas tütrel läheb ja soovis temast fotosid, ning talle anti samal

päeval ülevaade tütre käekäigust. Ema uuris seejärel, kas oleks võimalik tütrest ka video saada

ja avaldas lootust, et varsti korraldatakse tütrega kokkusaamine. Ema soovis 13.05.2024

teada, kuidas tütrel läheb, palus saata tütrest fotosid või video ning uuris, kas oleks võimalik

kuidagi korraldada tema ja tütre kohtumine. Ema kirjutas uuesti 19.05.2025 ning talle vastati

samal päeval, et tütrel läheb hästi ja tema tervisega on kõik korras, ja edastati tütrest mõned

fotod.

2-23-12322

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb

muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi.

15. Kolleegium võtab TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 esimese lause alusel tõendina vastu ema

12.01., 05.02., 25.02., 20.03. ja 27.05.2025 menetlusdokumentidele lisatud tõendid.

16. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus emalt hooldusõiguse äravõtmisel rikkunud

materiaal- ja menetlusõiguse norme ega väljunud kaalumispiiridest. Ringkonnakohus nõustub

TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega

korda neid, kuid täiendab maakohtu määruse põhjendusi tütrele emast lähtuva ohu ja selle

kõrvaldamiseks võetud abinõude osas ning märgib vastuseks määruskaebusele järgmist.

16.1. Kui vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate

suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ohustab lapse kehalist, vaimset

või hingelist heaolu või tema vara ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära

hoidma, rakendab kohus PKS § 134 lg 1 järgi ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh

PKS § 134 lg-s 3 ning §-des 135 ja 136 loetletud meetmeid. PKS § 134 lg 3 järgi võib kohus

mh isiku- või varahooldusõigust piirata. PKS § 135 lg 2 annab kohtule õiguse võtta vanemalt

hooldusõigus täielikult ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust

eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. PKS § 123 lg 1 järgi lähtub

kohus vanema hooldusõiguse asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki

asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Viidatud sätetest nähtub, et kohtul on PKS §

134 lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid

abinõusid, nt lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb

last ähvardava ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu

(RKTKm 30.04.2019, 2-18-3628, p 15).

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka

vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid

abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning

eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda. Sellest tulenevalt võib

kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja

võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja

lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate

abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Abinõude kohaldamiseks peab

kohus esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last vanema juures kasvades, ning tulenevalt

ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh ei

anna vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult äravõtmiseks iseenesest veel alust asjaolu, et

vanem ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja lapse arendamisega. Kohtul

tuleb laste heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes

juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil ei oleks positiivset

mõju, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära (RKTKm 30.04.2019, 2-

18-3628, p 15).

Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus

sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalumispiire või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi (RKTKm 16.11.2016, 3-2-1-99-16, p 17).

2-23-12322

16.2. Maakohtu hinnang ema pikaajaliseks uimastisõltlaseks olemise kohta ei ole oletuslik.

Asja materjalidest nähtuvalt on ema 06.10.2021 lastekaitsespetsialistile kinnitanud, et tal on

sõltuvust tekitavate ainetega probleeme juba 10 aastat (avalduse lisaks olev

lastekaitseteenistuse menetluse toimingute ülevaade, lk 3 jrk 10). Ema on saanud ka kümme

aastat opiaatsõltuvuse asendusravi (Wismari Haigla 04.09.2025 vastus kohtunõudele), mis

näitab, et tema opiaatsõltuvus ulatub enam kui kümne aasta tagusesse aega ning on vajanud

väga pikaajalist sekkumist, sh on ema viibinud mitmeid kordi ka võõrutusravil (menetluse

toimingute ülevaade, lk 1 jrk nr 3, lk 18 jrk nr 117). Seejuures tunnistas ema pärast tütre sündi

haigla sotsiaaltöötajale, et ta tarvitas terve raseduse aja narkootikume, põhiliselt amfetamiini

ja fentanüüli (menetluse toimingute ülevaade, lk 1 jrk 2), ning sellest tingituna olid tütrel

sünnijärgselt ka võõrutusnähud ja ta vajas võõrutusravi (menetluse toimingute ülevaade, lk 3

jrk nr 11, lk 5 jrk nr 19, lk 7 jrk nr 42, lk 9, jrk nr 51). Kuigi hiljem on ema väitnud, et ta ei

ole kunagi fentanüüli tarvitanud ja tarvitas raseduse ajal kõige rohkem kaks korda

amfetamiini (menetluse toimingute ülevaade, lk 1 jrk 3), ei ole see usutav, sest sellisel juhul ei

vajaks ema opiaatsõltuvuse asendusravi ning tütar ei oleks pärast sündi vajanud ligi kuu aja

pikkust võõrutusravi.

Lisaks haiglas väljastatavale asendusravile (Suboxone buprenorfiin/naloksooni tabletid)

tarvitab ema juba aastaid regulaarselt apteegist retsepti alusel väljastavaid psühhofarmakone

(Valocordin Diazepam toimeainega bensodiasepiin ning Pregabalinum toimeainega

pregabaliin) (Wismari Haigla 04.09.2025 vastus kohtunõudele; menetluse toimingute

ülevaade, lk 12 jrk nr 65). On mitmeid juhtumeid, kus ema on kinnitanud retseptiravimite

üleannustamist ning tal on kas asendusravi või retseptiravimid otsa saanud enne ettenähtud

kasutamise perioodi (menetluse toimingute ülevaade, lk 13 jrk nr 70, lk 24 jrk nr 157, lk 26

jrk nr 161, lk 39 jrk nr 208, lk 44 jrk nr 225). Märkida tuleb, et nii ema asendusravi kui ka

kaks teist ravimit on avalikult kättesaadavate infolehtede järgi (Suboxone infoleht, Valocordin

Diazepami infoleht, Pregabalinum infoleht) kesknärvisüsteemi depressandid ning neist kõigi

infolehtedes on tõsised hoiatused nende tarbimise kohta koos teiste kesknärvisüsteemi

depressantidega, sest need põhjustavad toime vastastikust tugevnemist. Üleannustamisel ja

koos tarbimisel võivad need põhjustada uimasust, sedatsiooni, segasusseisundit, kõnehäireid,

kõndimishäireid, teadvuseta olekut, respiratoorset depressiooni, koomat ja surma. Seejuures ei

näita emale tehtud testid, milles on analüüsitud ka buprenorfiini ja bensodiasepiinide

esinemist, koguseid, mistõttu ei ole nende põhjal võimalik ravimite üleannustamist hinnata (vt

ka menetluse toimingute ülevaade, lk 24 jrk nr 157).

16.3. Ema uimastisõltuvus ohustab nii tütre kehalist, vaimset kui ka hingelist heaolu, ning ohu

kõrvaldamiseks võetud pere toetavad abinõud ei ole pika aja vältel tulemust andnud.

16.3.1. Ema uimastisõltuvus on nii uimastite tarvitamisega vahetult kaasnevaid sümptomeid

kui ka sellega kaasnevat riskikäitumist (nt tütre üksinda jätmine ravimite juurdesaamise

eesmärgil varguse toimepanemise ajaks) arvestades väga suur oht nii tütre kehalisele,

vaimsele kui ka hingelisele heaolule. Erinevad spetsialistid on nii ohtu kui ka selle

kõrvaldamiseks tarvilike abinõude rakendamise vajadust emale järjepidevalt selgitanud (vt nt

menetluse toimingute ülevaade, lk 3 jrk nr 10, lk 4 jrk nr-d 13 ja 14, lk 5 jrk nr 21, lk 7 jrk nr

43, lk 9 jrk nr 50, lk 11 jrk nr 59, lk 13 jrk nr-d 68 ja 70, lk 14 jrk nr 75, lk 15 jrk nr 84, lk 19

jrk nr 125, lk 20 jrk nr 132, lk 21 jrk nr 143, lk 23 jrk nr 152, lk 32 jrk nr 182, lk 39 jrk nr

208, lk 40 jrk nr 40, lk 42 jrk nr 220, lk 44 jrk nr 225).

Avaldaja asus tütrele ema uimastisõltuvusest tuleneva ohu kõrvaldamisega ja tütre eest

hoolitsemisel aktiivselt ema toetamisega tegelema kohe pärast tütre sündi. Avaldaja

2-23-12322

lastekaitseteenistus andis hinnangu tütre ja ema abivajadusele (avalduse lisa 2) ning koostas

tegevuskava (avalduse lisa 3). Emale seati eesmärgiks olla tütrega pärast tema sündi haiglas

lasteosakonnas jälgimisel, kuid ema ei näidanud üles huvi seal tütrega olla, v.a ühel korral,

kuid siis ei lubatud tal positiivse narkootikumide testi tõttu haiglasse jääda (menetluse

toimingute ülevaade, lk 6, jrk nr 26). Lepiti kokku, et tütre haiglast väljasaamisel on ema

tütrega mõnda aega turvakodus, et veenduda ema toimetulekus ning tütre turvalisuses ja

heaolus (menetluse toimingute ülevaade, lk 3, jrk nr 10). Kui 19.10.2021 oli aga aeg tütar

haiglast võtta ja temaga turvakodusse minna, siis ei saanud ema seda teha, sest

narkootikumide test oli taaskord positiivne (menetluse toimingute ülevaade, lk 7, jrk nr 43).

Ema sai tütrega turvakodus liituda 26.10.2021 (menetluse toimingute ülevaade, lk 11 jrk nr

59).

Turvakodus viibimise ajal hakati emale osutama ka tugiisikuteenust ning lastekaitsespetsialist

ja tugiisik rääkisid 15.11.2021 emaga läbi, millistel eeldustel on tal võimalik tütrega

turvakodust koju minna (menetluse toimingute ülevaade, lk 13 jrk nr 72, lk 14 jrk nr 75).

Kokkulepped fikseeriti 18.11.2021 ka kirjalikult, sh pidi ema minema Wismari Haiglasse

ravile, tegema koostööd tugiisikuga ja lubama teda etteteatamata kodukülastustele, tal oli

keelatud omada ja tarbida narkootilisi ja psühhotroopseid või muid uimastava toimega

ebaseaduslikke aineid ning ta lubas võtta täie vastutuse tütre hoolitsemise ja turvalisuse

tagamise eest ning vajaduse tekkides küsima abi ja juhendamist tugiisikult või

lastekaitsespetsialistilt (menetluse toimingute ülevaade, lk 15 jrk nr 84). Ema läks 29.11.2021

Wismari Haiglasse ravile ja tütar oli samal ajal ajutisel asendushooldusteenusel hooldusperes

(menetluse toimingute ülevaade, lk 16 jrk nr-d 93 ja 94, lk 17 jrk nr 109). Ema ravi lõppes

17.12.2021 ning tütar sai tema juurde koju 05.01.2022 (menetluse toimingute ülevaade, lk 18

jrk nr 113, lk 20 jrk nr 134). Ema ja tütre kodus olles jätkus koostöö nii tugiisiku kui ka

lastekaitsespetsialistiga. Tugiisik külastas esialgu pere olukorra jälgimiseks pea iga päev ning

järk-järgult külastuste arv vähenes, kuid tugiisik jäi perega regulaarselt tegelema. Tugiisik on

ema toetanud ja nõustanud tütre arenguks sobiliku keskkonna ja heaolu tagamisel, toetanud

ravi jätkamist ja majanduslikku toimetulekut, samuti abistanud avalduste ja taotluste

esitamisel ning arstiaegade kokkuleppimisel ja järgimisel.

Emale seati nii uimastisõltuvuse kui ka lapsepõlves läbielatu ja psühholoogiliste probleemide

tõttu eesmärgiks saada süsteemset psühholoogilist abi (vt avaldusele lisatud abivajaduse

hinnang ja tegevuskava). Teda on korduvalt suunatud seda saama ja tehtud ka sellekohaseid

kokkuleppeid (menetluse toimingute ülevaade, lk 3 jrk nr 10, lk 5 jrk nr 21, lk 11 jrk nr 59, lk

13 jrk nr 70, lk 21 jrk nr 137, lk 26 jrk nr 161; lk 41 jrk nr 215, lk 42 jrk nr 220).

16.3.2. Eelnevalt kirjeldatud pere toetavate ja vähem piiravate abinõude rakendamise

tagajärjel ei õnnestunud ära hoida ema uimastisõltuvusest tütrele lähtuvat ohtu, sest ema ei

vabanenud uimastisõltuvusest / ravimite kuritarvitamisest.

Pärast tütre sündi jätkas ema nii narkootikumide kui ka ravimite kuritarvitamist (menetluse

toimingute ülevaade, lk 6 jrk nr 26, lk 7 jrk nr 43, lk 13 jrk nr 70, lk 24 jrk nr 157, lk 26 jrk nr

161, lk 39 jrk nr 208, lk 44 jrk nr 225). Lisaks on arstidel, lastekaitsespetsialistidel ja

tugiisikul olnud emaga suheldes pidevalt kahtlusi, et ema on midagi tarvitanud, nt on emal

olnud segane, veniv ja aeglane jutt, keel pehme, raskused sõnade väljaütlemisega, uimane ja

ebaadekvaatne olek, tasakaaluhäired, aeglane kõnnak ja liigutused, klaasistunud ja paistes

silmad, silmkontakti vältimine, järsk kaalukaotus (menetluse toimingute ülevaade, lk 3 jrk nr

12, lk 4 jrk nr-d 13 ja 16, lk 5 jrk nr-d 22 ja 23, lk 9 jrk nr 50, lk 18 jrk nr 118, lk 24 jrk nr

153, lk 27 jrk nr 163, lk 30 jrk nr 171; lk 34 jrk nr 188; lk 39 jrk nr 208; lk 42 jrk nr 219, lk 45

jrk nr 229).

2-23-12322

Emale psühholoogilise abi osutamine on jäänud temast endast tingituna ebajärjepidevaks ning

ema on ka avaldanud, et ta ei soovi psühhiaatri ega psühholoogi poole pöörduda, sest ta ei ole

neilt abi saanud (menetluse toimingute ülevaade, lk 39 jrk nr 208, lk 44 jrk nr 225).

Lisaks leidsid aset kaks intsidenti, kus ema seadis uimastisõltuvuse tõttu tütre heaolu reaalselt

ohtu. Esimesel juhul, s.o 06.04.2023, jättis ta tütre voodi külge seotuna üksi koju, samal ajal

kui ta käis üleannustamise tõttu varakult otsa saanud ravimite juurdesaamise eesmärgil poes

vargil (menetluse toimingute ülevaade, lk 37 jrk nr 198, lk 39 jrk nr 208).

Lastekaitsespetsialistid leppisid seejärel emaga kirjalikult kokku mh selles, et tugiisik teostab

edaspidi kodukülastusi rohkem kui kord nädalas, lastekaitsetöötaja teostab etteteatamata

kodukülastusi ning ema saadab jätkuvalt iga kuu narkootikumide testi tulemused. Ema

kinnitas, et ta on teadlik, et tütre hooletusse jätmise korral võidakse tütar perest 72 tunniks

eraldada (menetluse toimingute ülevaade, lk 40 jrk nr 209). Teisel juhul, s.o 17.08.2023, avas

tugiisiku etteteatamata kodukülastuse peale korteri ukse tütar ning ema magas voodis ega

reageerinud, kui tugiisik teda õrnalt raputades äratada püüdis. Korteris oli tugev ja ka

trepikotta levinud kõrbehais, sest köögis töötasid pliidirauad. Kui ema lõpuks ärkas, oli ta

ebaadekvaatses olekus, tema kõnest oli väga raske aru saada ning tema liigutused olid

aeglased ja ebakorrapärased. Ema ja tema hiljem liitunud elukaaslane nägid väga haiglased

välja. Nad olid palju kaalu kaotanud ning ema silmad olid klaasistunud ja paistes. Ema ei

olnud võimeline tütart riidesse panema ega sülle võtma. Samas ema eitas ainete

kuritarvitamist (menetluse toimingute ülevaade, lk-d 41–42 jrk nr-d 217–219). Tugiisiku ja

lastekaitsetöötajate sekkumiseta oleks see juhtum võinud olla väga traagiliste tagajärgedega.

Teise juhtumi järel otsustasid lastekaitsetöötajad tütre emast eraldada ja paigutada ta

turvakodusse. Emaga vesteldi eraldi ja selgitati talle, et ta vajab abi elu korda seadmisel ja

sõltuvusest vabanemisel ning lastekaitsetöötaja on valmis teda nõustama vajaliku abi

leidmiseks (menetluse toimingute ülevaade, lk 42 jrk nr 220). Kuigi emal oli eeldusel, et ta on

adekvaatses olekus, lubatud jääda tütrega turvakodusse nii kauaks kui ta soovib, sh ka ööseks,

käis ema tütart seal vaid ajutiselt külastamas (menetluse toimingute ülevaade, lk 42 jrk nr

220). Otsustati, et tugiisik külastab edaspidi kord nädalas nii ema kui ka tütart. Ema nõustati

ka selle osas, et tal on väga palju, mille nimel pingutada ja sõltuvusest vabaneda. Ema nõustus

alates 28.08.2023 Wismari Haiglasse võõrutusravile minema, kuid tema puudulikku arusaama

tütrele lähtuvast ohust näitas siiski see, et ta eitas jätkuvalt, et tema elukaaslane oleks midagi

tarvitanud, ning uuris, kas tütar saaks võõrutusravi ajaks jääda tema elukaaslasega (menetluse

toimingute ülevaade, lk 44 jrk nr-d 225 ja 227). Ema ei olnud 29.08.2023 seisuga

võõrutusravile läinud ning kui lastekaitsespetsialist talle helistas, oli ta uimane ja tema kõnest

oli väga raske aru saada, ning ta oli lastekaitsespetsialisti hinnangul ravimitest või

narkootikumidest joobes (menetluse toimingute ülevaade, lk 45 jrk nr 229). Ema läks siiski

hiljem samal päeval võõrutusravile, mille ta lõpetas ettenähtust varem (vt maakohtu

26.10.2023 istungi protokoll).

16.3.3. Asja materjalidest on näha, et ka teise juhtumi järel kohaldatud abinõud ning

kohtumenetluse ajal kasutusele võetud abinõud ei ole tulemust andnud.

Maakohus selgitas emale 26.10.2023 istungil, et tütrel on vaja stabiilset ja turvalist keskkonda

ning toimunut arvestades tuleb emal end tõestada ja näidata, et ta suudab muutuda ja toime

tulla, kuid enne ei saa tütart turvakodust ema juurde lubada. Ema avaldas soovi tulla Lootuse

külas asendusravilt maha. Ema ei läinud Lootuse külla, kuid lasi endale 20.01.2024

paigaldada narkootikumivastase ampulli, millest tingituna ei oleks ta tohtinud kaks kuud

opiaate tarvitada (ema 29.01.2024 seisukoha lisa; maakohtu 30.01.2024 istungi protokoll).

2-23-12322

Avaldaja andis 30.01.2024 istungil teada, et tütar on alates 09.11.2023 hooldusperes ning ema

ja tütre kontakt on olnud vähene. Ema oli tütrega vahepeal vaid kaks korda lastekaitsetöötaja

juuresolekul kohtunud, üks kohtumine jäi emast tingituna ära. Emaga ei saavutatud

psühholoogi või psühhiaatri teemal vesteldes ega Lootuse külla mineku osas koostööd. Ema

kinnitas istungil, et ta ei tarvita enam opiaate ega kavatse seda teha, ning on üldse kõikide

ainete tarvitamise lõpetanud. Maakohus otsustas sellel istungil anda emale kuus kuud n-ö

katseaega, mille käigus tuli emal teha avaldajaga koostööd ja leppida kokku tegevuskava,

asuda tööle ning käia kord kuus narkootikumide teste tegemas ja esitada tulemused kohtule.

Põhjalikult arutati ka ema ja tütre kohtumiste korraldamist nende suhte taastamiseks ja

säilitamiseks. Lepiti kokku, et esialgu toimuvad ema ja tütre kohtumised kaks korda kuus

perekeskuses spetsialisti juuresolekul, kuid muude kokkulepete täitmise korral on mõne aja

möödudes võimalik, et ema saab tütrega eraldi aega veeta ja tütar tema juures ka ööbida. Ema

kinnitas, et ta on kõigeks valmis. Maakohus pidi küll emale seatavate kohustuste kohta

tegema 05.02.2024 määruse, kuid asja materjalidest seda määrust ei nähtu. Sellegipoolest pidi

emale olema arusaadav, milliseid kohustusi tuleb tal edaspidi hooldusõiguse säilitamiseks

täita.

Ema ei ilmunud avaldajaga tegevuskava arutamiseks kokkulepitud 29.02.2024 kohtumisele.

Ta leiti samal päeval, s.o ligi kuu aega pärast viimast kohtuistungit ja ühtlasi

narkootikumivastase ampulli toimeaja sees, enda korterist ilmselgete ainete tarvitamise

tunnustega: ta oli äärmiselt uimane, kõne oli väga häiritud ja oli probleeme tasakaalu

hoidmisega. Ka tema elukaaslane oli uimase olekuga. Ema eitas narkootikumide tarvitamist ja

keeldus narkootikumide testi tegemisest. Samuti ei täitnud ema vahepeal kohustust esitada

kord kuus kohtule narkootikumide teste, sh ei olnud ka emale määratud esindajal võimalik

emaga mh selles küsimuses kontakti saada (maakohtu 17.05.2024 istungi protokoll). Ema

osales alates 15.02.2024 perekeskuses ettenähtud ema ja tütre 12 kohtumisest 5 kohtumisel,

teatades enamasti kohtumise ärajätmisest viimasel hetkel või jättes sellest üldse teatamata (vt

avaldaja 20.09.2024 menetlusdokumendile lisatud kliendipäevik). Neljandale, 09.04.2024

kohtumisele ilmus ema narkojoobes (vt avaldaja 30.04.2024 teatele lisatud Politsei- ja

Piirivalveameti 29.04.2024 vastuskiri). Maakohtu 17.05.2024 istungile ema ei ilmunud, kuigi

kinnitas KÄPO-s kohtukutse kättesaamist 06.05.2024. Kui ema ei saanud e-toimikus

kohtukutset mingil põhjusel avada, nagu ta määruskaebuses väidab, saanuks ta abi saamiseks

pöörduda maakohtu poole, kuid maakohtu märgitu kohaselt ema istungi ega menetluse seisu

vastu huvi üles ei näidanud.

16.3.4. Eelnev näitab kogumis, et esialgu kohaldatud ema ja tütre suhet toetavad ja vähem

piiravad abinõud ning seejärel ka rohkem piiravad abinõud ei ole tulemust andnud, ning

nendega ei ole olnud võimalik ema uimastisõltuvusest tütre heaolule lähtuvat tõsist ohtu

kõrvaldada. Ema ei ole vaatamata järjepidevatele selgitustele ja toetusele ning osutatud abile

(mis on jäänud ema koostöö puudumise tõttu kohati poolikuks) suutnud tema

uimastisõltuvusest tütrele lähtuvat ohtu täielikult mõista ega seda ära hoida, jätkates nii

narkootikumide tarvitamist kui ka talle määratud ravi(mite) kuritarvitamist ning eitades samas

uimastite (sh elukaaslase poolset) tarvitamist ka ilmsete joobetunnuste korral. Seetõttu on

maakohus ohu kõrvaldamiseks kohaldanud põhjendatult emalt hooldusõiguse täielikku

äravõtmist.

16.4. Kolleegium lisab, et määruskaebemenetluse ajal ei ole ilmnenud sellised asjaolusid, mis

annaksid alust asuda seisukohale, et oht tütre heaolule oleks vahepeal ära langenud, sh ei anna

selleks alust asjaolu, et 03.02., 25.02., 8.03. ja 27.05.2025 ei leitud ema analüüsides teatud

toksikoloogilisi aineid (vt ema 05.02, 25.02, 20.03. ja 27.05.2025 esitatud tõendid), et ta on

vahepeal sõlminud uue eluruumi üürilepingu (ema 12.01.2025 seletuse lisa) ning et ta on

2-23-12322

alates vaidlustatud maakohtu määruse tegemisest kuni maini 2025 tundnud keskeltläbi kord

kuus tütre käekäigu vastu huvi ja soovinud temaga kohtuda (avaldaja 05.09.2025 vastus

kohtunõudele).

17. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

18. Kuigi maakohus ei kuulanud menetluses last ära ega põhjendanud, miks ta seda ei teinud,

ei tulnud maakohtul TsMS § 552¹ lg 1 järgi last ära kuulata, sest laps oli maakohtu menetluse

ajal 2-aastane ning sellises vanuses lapsel ei saa olla adekvaatset seisukohta oma ema

käitumise kohta, mis kujutab lapse heaolule PKS § 134 tähenduses ohtu, ega ka sellise ohu

kõrvaldamiseks rakendatavate abinõude, sh PKS § 135 järgi kohaldatavate kõige

äärmuslikumate abinõude rakendamise kohta.

19. Kolleegium selgitab, et juhul, kui ülalkirjeldatud asjaolud on oluliselt muutunud ning selle

tagajärjel oht tütre heaolule ja sellest tulenev vajadus ema hooldusõigust piirata peaksid ära

langema, saab PKS § 1231 lg 2 järgi ema avalduse alusel hooldusõigust piiravate abinõude

rakendamise lõpetada. Selleks peab ema võtma aktiivseid samme, et kõrvaldada püsivalt tütre

heaolu ähvardav oht, sh loobuma narkootikumide tarvitamisest ja ravimite kuritarvitamisest,

tegema koostööd tütre eestkostjaga ning korraldama oma elu nii, et tütar saaks elada kodus

turvaliselt, mis tähendab ka seda, et kodus ei ole ka teisi uimasteid kuritarvitavaid isikuid.

Abinõude rakendamise saab lõpetada alles siis, kui emalt hooldusõiguse äravõtmise aluseks

olnud asjaolud on püsivalt muutunud. Hoolimata emalt hooldusõiguse äravõtmisest on tal

jätkuvalt õigus tütrega suhelda ning eestkostja peab seda võimaldama, v.a juhul, kui see

kahjustaks tütre heaolu.

20. Kuigi määruskaebus jääb rahuldamata, on arvestades vaidluse olemust ja asjaolusid

õiglane jätta määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel

menetlusosaliste endi kanda, v.a emale ja tütrele määratud esindajate kulud, mis jäävad TsMS

§ 172 lg 3 teise lause alusel riigi kanda.

21. Hagita menetluses maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse

kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib TsMS § 696 lg 3 järgi esitada

määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud. Menetluskulude jaotust saab

TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)