3-25-871/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. september 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-871

Haldusasi

X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27.01.2025

ettekirjutuse nr P13-V2025-033240 osaliseks ja 07.03.2025

vaideotsuse nr 5.2-3/4276-2 tervikuna tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X, volitatud esindaja Vassili Kosteitšuk

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Livia

Kask

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.10.2025 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Apellatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja

lühidalt. Keelatud on väljendada end avalduses sündsusetult või kohtu või teise

menetlusosalise suhtes lugupidamatult (HKMS § 52 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellat-

sioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

184).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse füüsiliste isikute, v.a esindajate, nimed tähemärkidega.

3-25-871

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (vastustaja) maksis X. Xile (kaebaja) perioodil 01.01.–31.12.2023

laste Y. Y ja D. D eest perehüvitist (lapsetoetust) 160 eurot kuus.

2. Vastustaja kohustas 27.01.2025 ettekirjutusega nr P13-V2025-033240 (dtl 6–8)

kaebajat tagasi maksma peretoetuse kogusummas 1920 eurot ja otsustas tasaarvestada

võlgnevuse kaebajale makstavast perehüvitisest 20% ulatuses kuus alates 01.02.2025 kuni

võlgnevuse tasumiseni. Järelkontrolli käigus tuvastati, et kaebajal tekkis perioodil 01.01.–

31.12.2023 peretoetuse enammakse, kuna kaebaja pere ei olnud viibinud 12 järjestikuse kuu

jooksul vähemalt 183 päeva Eestis. Kooliealine Y ei õpi Eestis ja kaebaja esitas tõendi Y

õppimise jätkamise kohta Sankt-Peterburgi koolis kaugõppe vormis. Ka Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA) edastatud piirikontrolli andmed kinnitavad, et kaebaja pere ei elanud

2023. a-l püsivalt Eestis ja kaebaja ei olnud Eesti maksuresident tulumaksuseaduse (TuMS) §

6 lg 1 tähenduses, seega puudus tal õigus 2023. a-l Eestis peretoetust saada (perehüvitiste

seaduse (PHS) § 4 lg-d 1 ja 3, sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg 1).

Perehüvitisele ei D õigust ainult Eesti kodakondsus või rahvastikuregistrijärgne Eesti elukoha

aadress. Erandina on võimalik perehüvitist määrata ka lapsele, kes õpib välismaal, kuid

seejuures on oluline, et laps viibiks perest eemal. Pere välisriigis elamise korral ei ole õigust

Eestis perehüvitist saada.

3. Kaebaja esitas 27.01.2025 ettekirjutuse peale 06.02.2025 vaide (dtl 9–10).

4. Vastustaja jättis 07.03.2025 vaideotsusega nr 5.2-3/4276-2 (dtl 11–15) vaide

rahuldamata. SÜS § 19 lg 1 p 2 alusel lõpeb õigus hüvitisele, kui isik ei vasta seaduses

hüvitise saamiseks sätestatud tingimustele. Perehüvitistele ei D õigust ainult Eesti

kodakondsus, elamisluba Eestis või rahvastikuregistrijärgne Eesti elukoha aadress. Eestis

makstavaid perehüvitisi on õigus saada üksnes juhul, kui hüvitise saaja ja laps elavad püsivalt

Eestis. Pere välisriigis elamise korral ei ole õigust Eestis perehüvitisi saada. Kui pereliikmed

elavad mitmes riigis, siis tuleb tõendada, kus on neil alaline elukoht ja kus viibitakse

lühiajaliselt (PHS § 4 lg 3), sest Eestis perehüvitise saamise õigus on vaid siis, kui isik on

resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. Füüsiline isik on resident, kui tema elukoht on Eestis või

kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Seda tuleb

arvestada alates ajast, kui isiku elukorraldus on muutunud selliselt, mille järgi on alust arvata,

et tema elukoht on kahes riigis. Seetõttu ei ole 2022. a-l Eestis vähemalt 183 päeval viibimine

määrav ega D õigust peretoetusele 2023. a eest. Hinnata tuleb, kas kaebaja on 2023. a-l

viibinud Eestis 12 järjestikuse kuu jooksul vähemalt 183 päeva. Tõendid seda ei kinnita. Ka

kaebaja esitatud Maksu- ja Tolliameti (MTA) tõend tema residentsuse kohta alates 22.09.1987

ei tõenda 2023. a-l alaliselt Eestis elamist. Seda ei tee ka eluruumi kommunaalteenuste arved

ega Tele2 Eesti AS-i teenuste arved. Kui pere kolib Eestist ära, lõpeb ka õigus saada Eestis

perehüvitisi. Seda ka juhul, kui Eesti elukoha registreering jääb muutmata ja kavas on

tulevikus Eestisse tagasi pöörduda. Perehüvitiste maksmist jätkatakse, kui pere pöördub tagasi

Eestisse elama.

5. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 27.01.2025 ettekirjutuse

osaliseks ja 07.03.2025 vaideotsuse tervikuna tühistamiseks. Kaebaja vaidlustab ettekirjutust 7

kuu osas kokku summas 1120 eurot. Kaebaja oli terve 2023. a jooksul Eesti maksuresident,

mida tõendab MTA 06.09.2024 maksuresidentsuse tõend. Kuna kaebaja pere elas 2022. a-l

Eestis, siis algab TuMS § 6 lg-s 1 ette nähtud 183 päeva arvestus 01.01.2023 ja lõpeb

03.07.2023. Seega ei olnud kaebaja TuMS § 6 lg 1 järgi resident alates 04.07.2023 ja tema

peretoetuse saamise õigus lõppes augustist 2023. Järelikult kuulub tagastamisele peretoetus

summas 800 eurot. Viide SÜS § 19 lg 1 p-le 2 ei ole asjakohane, kuna erinormina kohaldub

2(6)

3-25-871

PHS § 4 lg 3. Kaebaja pere Eestis elamine vaidlusalusel perioodil 183 päeval ei vaja

tõendamist. Vastustaja võttis omaks, et kaebaja pere elas Eestis terve 2022. a.

6. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

6.1. Vaidlusalused otsused on õiguspärased. PPA edastatud piiriületuse andmetest nähtub, et

kaebaja lahkus Eestist 12.12.2022 ja saabus Eestisse 09.02.2023, lahkus Eestist 12.02.2023 ja

saabus Eestisse 12.09.2023, lahkus Eestist 15.09.2023 ja saabus Eestisse 20.01.2024; Y lahkus

Eestist 30.11.2022 ja saabus Eestisse 09.02.2023, lahkus Eestist 12.02.2023 ja saabus Eestisse

12.09.2023, lahkus Eestist 15.09.2023 ja saabus Eestisse 20.01.2024; D lahkus Eestist

12.12.2022 ja saabus Eestisse 09.02.2023, lahkus Eestist 12.02.2023 ja saabus Eestisse

12.09.2023, lahkus Eestist 15.09.2023 ja saabus Eestisse 20.01.2024. Seega viibis kaebaja

koos lastega Eestis 2023. a-l vaid üksikutel päevadel: 09.02.–12.02.2023 ja 12.09.–

15.09.2023. Kaebajalt küsiti menetluse käigus tõendid Eestis alaliselt elamise kohta. Kaebaja

esitas Tallinn, Xxxxxxxxx xx xx korteriühistu poolt C. C nimele esitatud 2023. a arved, info

D 10.02.2023 ja 15.09.2023 tervise läbivaatamise kohta, kaebaja pangakonto väljavõtted

10.02.2023 AS-ile Inges Kindlustus tasutud arve kohta, 11.–12.02.2023 postimajas ja Selveris

kaupade eest tasumise ning sularaha väljavõtmise kohta, 14.09.2023 tehnilise ülevaatuse ees

tasumise, sularaha väljavõtmise, naiste nõuandla ja Tele2 Eesti AS-i 2023. a arvete eest tasu-

mise kohta. Lisaks esitati Q. Q pangakonto väljavõte 24.07.2023 sularaha väljavõtmise kohta

ja 16.09.2023 Global Auto OÜ-le tehtud makse kohta. Eluruumi- ja teleteenuste arved ei

tõenda 2023. a-l Eestis 12 järjestikuse kuu jooksul elamist vähemalt 183 päeva ulatuses.

Kaebaja pangakonto väljavõtetest nähtuvad tehingud ja lapse arstlik läbivaatus on toimunud

neil päevil, mil kaebaja viibis PPA andmetel üksikutel päevadel Eestis. Kuna kaebaja ja tema

lapsed ei ole 2023. a-l Eestis viibinud 12 järjestikuse kuu jooksul vähemalt 182 päeva, siis

puudus kaebajal õigus Eestist peretoetusi saada, mis tähendab, et vastustajal tuli alusetult

saadud peretoetused tagasi nõuda (SÜS § 19 lg 1 p 2, § 31 lg 1 p 3).

6.2. Eesti maksuresidendiks olemine ei tõenda 2023. a-l Eestis alaliselt elamist. Menetluses

kogutud tõendid ei kinnita, et kaebaja oleks viibinud koos lastega 2023. a-l Eestis 12 järjestik-

kuse kuu jooksul vähemalt 183 päeva. Kuna Y lahkus Eestis 30.11.2022 ja kaebaja koos Dga

12.12.2022, siis nõudis vastustaja kaebajale alusetult makstud perehüvitise tagasi alates

01.01.2023 ehk järgmisest kuust. Kaebaja arvamus, et TuMS § 6 lg-s 1 nimetatud tingimus sai

tema puhul mittetäidetuks 04.07.2023, on ekslik.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja vaidlustab vastustaja otsust, millega nõuti temalt tagasi talle 2023. a-l alusetult

makstud lapsetoetus. Lapsetoetus on PHS § 16 lg 1 p 1 järgi üks peretoetuse liikidest.

8. PHS § 14 lg 1 järgi kohaldatakse perehüvitiste tagasinõudmisel ja tasaarvestamisel SÜS-i

sätteid, arvestades PHS-i erisusi.

PHS § 14 lg 2 järgi võib Sotsiaalkindlustusamet tasaarvestada isikule alusetult makstud pere-

hüvitisi sama seaduse alusel makstavate perehüvitistega. Tasaarvestatav summa ei või ületada

20% isikule määratud peretoetuste ja elatisabi summast.

9. Vastustaja otsustas tasaarveldada tagasinõutava perehüvitise tulevikus makstavate pere-

hüvitistega iga kuu 20% ulatuses. Kaebaja ei ole vastustaja otsust selles osas vaidlustanud,

seega ei käsitle kohus seda küsimust pikemalt.

10. Kohus märgib, et kaebaja seisukoht, nagu ei saaks praeguses asjas SÜS-ist lähtuda, sest

olemas on eriseadus (PHS), on ekslik. Nii PHS § 14 lg 1 kui ka § 1 lg 2 teevad viite SÜS-ile

3(6)

3-25-871

kui üldseadusele. Seega on SÜS-i normidest lähtumine asja lahendamisel asjakohane. Pealegi

ei ole PHS § 4 lg 3 ja SÜS § 19 lg 1 p 2 üld- ja erinormi vahekorras, sest reguleerivaid

erinevaid asjaolusid.

11. PHS § 31 sätestab, et iga kuu makstava toetuse maksmine lõpetatakse peretoetuse

saamise õiguse lõppemisele järgnevast kuust.

12. Seega tuleb teha kindlaks, millal lõppes kaebaja õigus saada PHS-i alusel peretoetust.

13. PHS § 4 lg 1 sätestab, et perehüvitisi määratakse ja makstakse samas seaduses sätestatud

tingimustel SÜS § 3 lg-s 1 nimetatud isikule.

PHS § 4 lg 2 sätestab, et perehüvitise saamise õigus on sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud isiku

Eestis elaval pereliikmel ja välismaal õppimise tõttu perest eemal viibival lapsel.

PHS § 4 lg 3 sätestab, et Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, on õigus pere-

hüvitistele, kui ta on resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses.

SÜS § 3 lg 1 sätestab, et sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval

Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval

välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välis-

maalasel. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka

muul isikul.

TuMS § 6 lg 1 sätestab, et füüsiline isik on resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta

viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Isik loetakse

residendiks alates tema Eestisse saabumise päevast. Samuti on resident pikaajalises

välislähetuses viibiv diplomaat või haldusteenistuja ning temaga kaasasolev perekonnaliige ja

tugiisik. Residendist füüsiline isik maksab tulumaksu kõikidelt nii Eestis kui väljaspool Eestit

saadud, nii §-des 13–22 loetletud kui ka loetlemata tuludelt.

14. Kohus leiab, et PHS § 4 lg 2 ei ole praeguses asjas asjakohane, sest terve kaebaja pere

elas 2023. a-l välismaal, mitte üksnes laps.

15. Rahvastikuregistri andmetel ei ole kaebaja Eesti kodanik, küll aga on näha, et tal on

Eestis olemas elukoht, seega elab ta Eestis kas elamisloa või -õiguse alusel. Ka vastustaja ei

ole kaebaja Eestis elamist kahtluse alla seadnud, v.a 2023. a osas.

16. PHS § 8 lg 3 sätestab, et Sotsiaalkindlustusametil on lisaks rahvastikuregistri seaduses

sätestatud andmetele õigus lähtuda ka teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise

maksmine, peatamine või lõpetamine.

17. Seega ei oma rahvastikuregistris registreeritud elukoht otsustavat tähtsust perehüvitise

määramisel, kui muud andmed võimaldavad järeldada, et toetuse saaja ei vasta toetuse

saamiseks esitatavatele tingimustele.

18. PPA poolt haldusmenetluses vastustajale esitatud andmetest (dtl 36–38, 42–45) nähtub

järgmine:

1) kaebaja lahkus Eestist 12.12.2022, saabus Eestisse 09.02.2023, lahkus Eestist

12.02.2023, saabus Eestisse 12.09.2023, lahkus Eestist 15.09.2023, saabus Eestisse

20.01.2024;

2) Y lahkus Eestist 30.11.2022, saabus Eestisse 09.02.2023, lahkus Eestist 12.02.2023,

saabus Eestisse 12.09.2023, lahkus Eestist 15.09.2023, saabus Eestisse 20.01.2024;

4(6)

3-25-871

3) D lahkus Eestist 12.12.2022, saabus Eestisse 09.02.2023, lahkus Eestist 12.02.2023,

saabus Eestisse 12.09.2023, lahkus Eestist 15.09.2023, saabus Eestisse 20.01.2024.

19. Eeltoodud andmetest nähtub, et Y lahkus Eestist juba 30.11.2022 ning kaebaja ja D

lahkusid Eestist 12.12.2022. Tagasi Eestisse elama tuldi 20.01.2024. Vahepealsel ajal, s.o

2023. a-l viibiti Eestis kokku vaid 8 päeva 4 päeva kaupa. Seega ei elanud kaebaja ja tema

pere 2023. a-l Eestis. Kuna Eestist lahkuti püsivamal eesmärgil juba 2022. a lõpus, ei vastanud

kaebaja 2023. a-l PHS § 4 lg-s 1 ja SÜS § 3 lg-s 1 toodud nõudele, et tegemist peab olema

Eestis elava välismaalasega. Kuna kaebaja elukoht muutus 2022. a detsembris, siis lõppes

tema õigus saada perehüvitist Eestis alates jaanuarist 2023 ja vastustajal tuli lõpetada alates

jaanuarist 2023 kaebajale peretoetuse maksmine (SÜS § 19 lg 1 p 2, PHS § 31).

20. Eeltoodut ei lükka ümber ka MTA 06.09.2024 residentsustõend (dtl 56). Pealgi ei nähtu

sellest tõendist, et kaebaja oleks ka tegelikult 2023. a-l Eestis makse maksnud. Kohus nõustub

vastustajaga, et Eestis elamist 2023. a-l ei tõenda ka Eestis asuva korteri kulude kandmine,

ajutiselt Eestis viibimise ajal tehtud kulutused või arvete tasumine.

21. Sarnaselt leidis Tallinna Ringkonnakohus 28.10.2020 otsuses asjas nr 3-19-1451 (p 21),

et toetuse saamiseks ei piisa sellest, kui isiku üks elukohtadest on Eesti Vabariigis. PHS § 4

lg-st 3 tulenevalt on õigus perehüvitistele Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes

riigis, kui ta on Eesti resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. Säte ei näe ette, et perehüvitise

saamiseks on piisav üksnes residendiks olemine TuMS § 6 lg 1 mõttes ja taotleja ning lapse

elukoha registreerimine rahvastikuregistris. Oluline on faktiline Eestis elamine. Samas ei

reguleeri PHS § 4 lg 3 ajutise elamisõiguse alusel Eesti Vabariigis elava välismaalase õigusi ja

kohustusi, vaid rõhutab seda, et ka Eesti Vabariigi alaline elanik peab toetuse saamiseks

tegelikult elama Eesti Vabariigis. Sama nõue kehtib ka kõigi teiste toetusõiguslike isikute, sh

ajutise elamisõiguse alusel Eesti Vabariigis elava välismaalase suhtes.

Samamoodi leidis Tartu Ringkonnakohus 28.03.2018 otsuses asjas nr 3-18-265 (p 10), et PHS

§ 4 lg-t 3 ei saa tõlgendada nii, et perehüvitise saamiseks Eestis on piisav üksnes residendi

staatus maksuõiguslikus mõttes ja kaebaja ning lapse elukoha registreering Eestis, mitte aga

nende alaline elamine Eestis, s.o Eesti olemine nende majanduslike ja isiklike huvide kesk-

punkt.

22. Kohus leiab, et PHS § 4 lg-s 3 ja TuMS § 6 lg-s 1 sätestatud 183 päeva arvestusest oleks

põhjust praeguses asjas lähtuda juhul, kui kaebaja oleks elanud 2023. a-l osa ajast ka Eestis

(nagu ta on 2022. a-l ja 2024. a-l osa ajast viibinud Eestis ja osa ajast mujal). Praegusel juhul

elas kaebaja terve 2023. a väljaspool Eestit ja Eestis käidi vaid mõne päeva jooksul. Sedavõrd

lühiajalist Eestis viibimist ei saa pidada mingil juhul Eestis elamiseks, vaid ajutises

viibimiseks.

23. Isegi kui lähtuda PHS § 4 lg-st 3 ja TuMS § 6 lg-st 1, siis on ilmselge, et kaebaja ei

viibinud 2023. a-l 183 päeva Eestis (üksnes kokku 8 päeva). Kohus ei nõustu kaebaja

arvamusega, et arvestada tuleb kaebaja elamisega Eestis ka 2022. a-l ja nimetatud 183 päeva

tuleks lugema hakata 2023. a algusest. Nagu kohus juba eespool viitas, lõppes kaebaja õigus

saada Eestis lapsetoetust 2023. a jaanuarist, sest ta lahkus 2022. a detsembris Eestist

kavatsusega jääda mujal pikemalt elama. Seega tuli PHS § 31 järgi lõpetada toetuse maksmine

alates 2023. a jaanuarist, mitte oodata kuni 2023. a augustini. Isegi kui lähtuda kaebaja

tõlgendusest, lõppes nimetatud 183 päeva 13.06.2023, sest kaebaja lahkus Eestist 12.12.2022,

seega tulnuks lõpetada lapsetoetuse maksmine juulist, mitte augustist 2023. Eeltoodu aga ei

muuda vastustaja tagasinõuet õigusvastaseks, sest sel juhul tuleks ka lapsetoetuse saamise

õiguse tekkimiseks arvestada 183 päeva täitumisega Eestis elamisest. Kuna kaebaja saabus

tagasi Eestisse 20.01.2024, siis täitus tal 183 päeva kõige varem 21.07.2024 (tegelikult ilmselt

5(6)

3-25-871

veel hiljem, sest ta viibis PPA andmetel (dtl 37) ka 2024. a-l osa ajast väljaspool Eestit), mis

tähendab, et kaebajal puudunuks ka 2024. a-l vähemalt esimese poole aasta jooksul õigus

Eestis lapsetoetust saada ja see tuleks tagasi nõuda. Arvestades kaebaja eemalviibimise aega

(pea kogu 2023. a, lisaks osa 2022. a-st ja osa 2024. a-st), siis kaasneb kaebajale igal juhul

alusetult saadud lapsetoetuse tagasimaksmise kohustus vähemalt terve aasta eest.

24. Kaebajal oli PHS § 9 p 1 järgi kohustus teavitada vastustajat perehüvitise saamist mõjuta-

vast asjaolust, sh teise riiki elama asumisest. Kaebaja jättis selle kohustuse täitmata, mis tõi

kaasa selle, et vastustaja maksis kaebajale lapsetoetust kogu 2023. a jooksul, mil kaebajal ei

olnud õigust seda saada. Tegemist on alusetult saadud hüvitisega, mis tuleb kaebajalt tagasi

nõuda (SÜS § 31 lg 1 p 2).

25. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalune otsus on õiguspärane ja selle tühista-

miseks puudub alus. Samadel põhjustel on õiguspärane ka vaideotsus. Kaebus jääb terves

ulatuses rahuldamata.

26. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda

(HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud tema menetluskulusid tõendavaid dokumente

ega ole taotlenud nende väljamõistmist kaebajalt, seetõttu tuleb vastustaja võimalikud

menetluskulud jätta tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

6(6)