3-25-2357/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karolin Soo

Määruse tegemise aeg ja koht

15.09.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2357

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X. X

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Kristiina Lõbus ja Ekaterina Lange

Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa

andmist – X. X

Menetlustoiming

Lihtmenetluses, 15.09.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus. Pikendada X. X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui

15.11.2025 (k.a).

2. Avaldatavas kohtumääruses asendada puudutatud isiku nimi, sünniaeg, isikukood,

dokumentide numbrid ning teiste füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.

3. Politsei- ja Piirivalveametil tuleb määruse resolutsioon ja edasikaebamise kord

viivitamata puudutatud isikule suuliselt inglise keelde tõlkida.

4. Tõlkida käesoleva määruse resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendav osa

inglise keelde.

5. Võtta menetluse käesoleva haldusasja juurde haldusasjast 3-24-3041 PPA esitatud

05.11.2024, 30.12.2024 ja 23.04.2025 taotlused ühes lisadega ja kohtuistungi 28.04.2025

helisalvestis ühes protokolliga.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED

1. 11.09.2025 esitas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) Tallinna Halduskohtule taotluse

(digitaalse kohtutoimiku lehekülg (dtl) 97 jj) X. X kinnipidamise pikendamiseks

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel. Varasemalt oluliste asjaoludena

toob PPA välja järgmise:

Maroko Kuningriigi kodanik X. X (edaspidi ''isik'') (sünd xx.xx.xxxx, Eesti Vabariigi

isikukood xxxxxxxxxxx) saabus Schengeni Konventsiooni Maroko Kuningriigi kodaniku

passiga number BVxxxxxxx kehtivusega 08.11.2021 kuni 08.11.2026 ja Eesti) Vabariigi D-

liiki viisaga nr EST100258905 kehtivusega 06.07.2023 kuni 04.07.2024 alusel. Viisa

väljastati isikule lühiajalise töötamise eesmärgil. Isik viibis Eestis ajavahemikus 11.07.2023

kuni 17.06.2024. Isik sõitis Portugali, lootes seal tööd leida, kuid ei õnnestunud ja isik

suundus edasi Austriasse. Austriasse jõudes elas isik umbes nädal aega hotellis ja seejärel

pöördus Austria ametivõimude poole rahvusvahelise kaitse taotlusega, kuid 04.11.2024

saadeti isik Dublin määruse raames Eestisse tagasi.

05.11.2024 olles Eestis esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse milles põhjendas kaitse

vajadust sellega, et ta ei saa poliitiliste, usuliste ja isiklike probleemide tõttu Marokosse

naasta.

18.03.2025 tegi PPA rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutus Eestist

lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 12411050010-1, kuna taotlus on

ilmselgelt põhjendamatu. Isiku lahkumiskohustus kuulub sundtäitmisele Maroko Kuningriiki

ning isikule kohaldati sissesõidukeeld Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi viieks (5)

aastaks.

30.04.2025 määrusega Tallinna Halduskohus kohtumäärusega haldusasjas 3-24-3041 ei

rahuldanud PPA taotlus kinnipidamine pikendamiseks ja isik tuli koheselt vabastada. Isikule

kohaldati 30.04.2025 PPA poolt VRKS § 29 lg 1 p-de 1-4 ja lg 2 alusel järelevalvemeetmed,

et välismaalane täidaks kohustust viibida menetluse ajal Eesti Vabariigi territooriumil ja olla

PPA menetlustoiminguteks kättesaadav.

11.04.2025 võttis Tallinna Halduskohus isiku kaebuse PPA otsuse nr 12411050010-1 peale

menetlusse. Tallinna Halduskohus 10.06.2025 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-25-875 otsustas

rahuldada kaebus osaliselt ning tühistada PPA 18.03.2025 rahvusvahelise kaitse taotluse

tagasilükkamise, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsus nr

12411050010-1 osas, millega kaebajale tehti koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutust ning

kohaldati sissesõidukeeldu 5-aastaks. Samas otsustas kohus, et kaebus jääb rahuldamata osas,

milles kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus lükati tagasi. Kohus tõi välja, et isikul

rahvusvahelise kaitse saamiseks pole perspektiivi ning alates kohtuotsuse jõustumisest

11.07.2025 puudub isikul seaduslik alus viibimiseks Eestis sh Schengeni alal. Oma otsuses

kohus märkis, et kui PPA ei vaidlusta halduskohtu otsust osas, millega kaebus rahuldati, siis

jõustub kohtuotsus selles osas 30 päeva möödumisel ning PPA-l on õigus teha kaebajale uus

lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeelu kehtestamisega. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni

(jõustumise tähtaeg 11.07.2025) oli isikul õigus elada Varjupaigataotlejate Majutuskeskuses

Vägeva üksuses (keskus).

05.07.2025 teatas keskuse juhataja PPA-le, et X. X lahkus omavoliliselt keskusest ja, et isik

on 05.07.2025 seisuga kadunud ja isik ei ilmunud õhtusele kontrollile. Isik lahkus keskusele

kuuluva jalgrattaga. Jalgratta varguse kohta tehti keskuse poolt kirjalik süüteoteade. Isik oli

antud hetkel Eesti Vabariigis rahvusvahelisekaitse taotleja staatuses ja isikul puudus õigus

Eesti Vabariigist lahkumiseks ja samuti puudus isikul seaduslik viibimisalus teistes Schengeni

liikmesriikide territooriumil viibimiseks.

07.07.2025 saabus PPA-le tagasivõtupalve Leedu piirivalveametilt, mille kohasel isik saabus

jalgrattaga üle Läti ja Leedu piiri ja siseses ebaseaduslikult Leedu Vabariiki ja kontrollimisel

esitas oma Maroko Kuningriigi passi, mis oli rebitud katki. Isik selgitas kontrollimisel, et ta

elas Eestis, pärast Eesti viisa aegumist Eesti politsei juhendas teda Eestis lahkuma ja isik

otsustas minna Hispaaniasse. Isikul sisenes Leedu Vabariiki ebaseaduslikult Eestist. Leedu

piirivalveamet pidas isiku kinni 06.07.2025 X. X ning korraldasid 16.07.2025 isiku

üleandmise Läti Vabariigi ja Eesti Vabariigi piiril. PPA palus Leedu piirivalvel täpsustada

mõningaid asjaolusid ja Leedu piirivalve 10.07.2025 vastusest nähtub, et isik selgitas Leedus,

et isik soovis võtta Western Unioniga raha välja ja et ta rebis ise enda passi katki ilmselt

stressi tõttu ja ei soovinud Eestisse ega kuhugi mujale tagasi minna. Isik kavatses busside ja

rongidega Leetu sõita ja sealt edasi Poola ja siis kuhugi kaugemale.

Kuna X. X viibib alates 11.07.2025 Eesti Vabariigis ja Schengenis ebaseaduslikult peeti isik

kinni 16.07.2025 kell 13:49 aadressil Ikla piiripunkt Eesti Vabariik VSS § 15 lõike 1 alusel

PPA liiklusjärelevalve talituse patrullpolitseiniku poolt 48- tunniks ning toimetati

kinnipidamiskeskusesse.

16.07.2025 (kinnipidamise päeval) viidi X. Xiga läbi piiri- ja migratsioonijärelevalve

ametnike poolt vestlus eesmärgiga selgitada välja tema Eestis viibimise asjaolud ja anda

isikule võimalus esitada taotlusi ja vastuväiteid PPA edasiste toimingute suhtes. Küsitluse

käigus isik selgitas, et ta peeti Leedus kinni. Isiku arvates oli kinnipidamise põhjuseks asjaolu,

et ta viibis seadusliku aluseta. Isiku väitel lahkus ta Vägeva majutuskeskusest, kuna vajas raha

ning tal polnud muud võimalust. Kuna Eesti Western Unioni filiaalide kaudu ei olnud

võimalik vastu võtta rahaülekannet Marokost, suundus ta Leetu, et kasutada sealset Western

Unioni teenust. Küsimusele, miks ta lahkus Eestist ilma politseilt selleks luba küsimata, vastas

isik, et ei mäletanud oma kohustust küsida Eestist lahkumiseks luba ning et tal ei olnud muud

valikut, kuna kogu tema raha oli otsas. Isik tunnistas, et rebis oma reisidokumendi puruks

olles alkoholijoobes, kuid ei mäleta täpselt, kuidas see juhtus. Leetu reisis ta rongiga, kuid

võttis kaasa Vägeva majutuskeskusele kuuluva jalgratta. Tema hinnangul oli tal õigus

kasutada seda jalgratast ka omaniku loata. Isiku sõnul on tal seaduslik alus Eestis viibimiseks

kuni 08.10.2025, kuna tema rahvusvahelise kaitse taotleja kaart kehtib nimetatud kuupäevani.

Samuti uskus ta, et tema kohtumenetlus on veel pooleli, mistõttu ei ole rahvusvahelise kaitse

taotluse tagasilükkamise otsus tema hinnangul jõustunud. Isik ei olnud teadlik, et tema

volitatud esindaja poolt esitatud kaebus viimasele kohtuotsusele jäeti 08.07.2025 rahuldamata

ning et alates 11.07.2025 kuulub ta Eesti Vabariigist väljasaatmisele, tulenevalt Tallinna

Halduskohtu otsusest nr 3-25-875. Isik tunnistas, et tal puuduvad majanduslikud ja

perekondlikud sidemed Eesti ning laiemalt Schengeni territooriumiga. Isikul on kuskil 203

eurot. Pärast täiendavaid selgitusi mõistis isik, et tema esialgne arusaam seaduslikust

viibimisalusest oli ekslik ning nõustus, et viibib hetkel Eestis ebaseaduslikult.

17.07.2025 koostas PPA isikule sundtäidetava ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks nr

1052289772 ja kohaldas Schengeni sissesõidukeelu kolmeks (3) aastaks.

17.07.2025 PPA taotles luba isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks,

kuni kaheks kuuks, mille Tallinna Halduskohus rahuldas 18.07.2025 kohtumäärusega nr 3-25-

2357. Kuna isik oli rikkunud oma passi sellisel viisil, et seda enam isiku väljasaatmisel ei ole

võimalik kasutada siis PPA on 23.07.2025 esitatud Helsingis asuvasse Maroko Kuningriigi

saatkonda taotluse isiku dokumenteerimiseks ja saatkonnast saabunud vastuse kohaselt võib

isiku dokumenteerimisega minna kuni kuus nädalat. 03.09.2025 täpsustas PPA saatkonnalt

isiku dokumenteerimise staatust ja saadud samal päeval vastus, et saatkond ei ole veel vastust

identifitseerimise kohta saanud ja paluvad arvestada, et protsess võib aega võtta.

25.08.2025 esitas isik Tallinna Ringkonnakohtule avalduse, milles teatas, et soovib lõpetada

kohtuasja nr 3-25-875. Kohus võttis vastu apellatsioonkaebusest loobumise avalduse ning

lõpetas apellatsioonimenetluse. 22.07.2025, 12.08.2025, 02.09.2025 ja 03.09.2025 on PPA

tagasisaatmise nõustajad isikuga vestelnud seoses võimalusest liituda EL reintegratsiooni

programmiga (EURP) ja tema dokumendi taotlemisest.

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus

2. PPA taotluse põhimotiivid on järgmised:

-

Isiku suhtes esinevad VSS § 23 lõikes 1 punktides 1 ja 3 nimetatud kinnipidamise alused.

Isiku puhul on põhjendatud põgenemisoht VSS § 6⁸ punktide 5, 6 ja 9 kohaselt. Isik lahkus

ilma PPA loata Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki, seega ta ei täitnud talle VRKS alusel

kohaldatud järelevalvemeetmeid, rikkus oma Maroko Kuningriigi passi, nii et seda ei saa

enam isiku väljasaatmiseks kasutada ning PPA järeldab isiku eelnevast käitumisest ja

selgitustest, et isik ei soovi oma lahkumiskohustust täita. Isikule on selgitatud varasemalt

korduvalt, et rahvusvahelise kaitse taotlejana on isikul kohustus taotluse menetluse ajal

viibida Eesti Vabariigis ja isik on sellega tutvumist kinnitanud enda poolse allkirjaga nii

rahvusvahelise kaitse taotleja õiguste ja kohustustega tutvumisel, järelevalvemeetmete

kohaldamise otsusega tutvumisel. Lisaks haldusasjas nr 3-24-3041 28.04.2025 toimunud

kohtuistungil selgitas kohtunik (kohtuistungi helisalvestis 00:48:48 jj) isikule, et ta peab

Eestisse jääma ega tohi kusagile lahkuda. Sellest hoolimata isik lahkus Eestist Leetu.

-

PPA on seisukohal, et isiku suhtes esineb ka VSS § 23 lõike 1 punktis 3 sätestatud

kinnipidamise alus. Isik rikkus ise oma Maroko Kuningriigi passi sellisel viisil, et seda ei ole

enam tema väljasaatmisel kasutada. PPA peab korraldama välismaalase väljasaatmist, mille

jaoks taotleti välismaalasele ajutist reisidokumenti Helsingis asuvast Maroko Kuningriigi

saatkonnast. Käesoleval hetkel on dokumendi taotlemise protsess pooleli.

-

Isiku suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada VSS § 10 sätestatud järelevalvemeetmeid

(kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest

teatamine), kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Põgenemise ohu korral ei tagaks

leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks

isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate

järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma

isiku varasem käitumine. PPA andmetel isikul ei ole Eestis elavaid sugulasi. Isikult ei ole

võimalik kehtivat reisidokumenti hoiule võtta, kuna isik rebis selle pooleks. Isiku elama

suunamine kindlaks määratud elukohta ei vähenda PPA hinnangul temast tulenevat

põgenemisohtu, lisaks pole PPA-le teadaolevalt isikul Eestis võimalikku elukohta. Isikut ei

saa suunata majutuskeskusesse elama, kuna isik ei ole enam rahvusvahelisekaitse taotleja

staatuses. Lisaks isikul puuduvad piisavad elatusvahendid enda ülevalpidamiseks. Varasemalt

vabaduses viibides isik ei järginud talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning lahkus

omavoliliselt Eesti Vabariigist. PPA on seisukohal, et vabaduses viibides ei asuks isik VSS

alusel järelevalvemeetmeid järgima ning võib taaskord ebaseaduslikult lahkuda soovitud riiki,

seda enam, et Schengeni alal puudub riikidevaheline piirikontroll ning dokumentideta

liikumine ei ole raskendatud. Isik on varasemalt ühest liikmesriigist teise liikmesriiki liikunud

viibimisaluseta ning võib ka seda tulevikus sihtriiki liikumiseks teha.

Puudutatud isiku seisukoht

3. 15.09.2025 istungil avaldas puudutatud isik, et ta vaidleb PPA taotlusele vastu. Isik

selgitas, et tal oli seoses rahvusvahelise kaitse taotlusega advokaadiga arusaamatus. Isik on

nõus koju minema, tagajärgedest hoolimata ja palub kiirendada kinnipidamisel tema

tagasisaatmist koduriiki. Vabanemisel jääks isik ootama Eestisse tema suhtes tehtavat otsust

ja leiaks viisi korteri üürimiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Seaduses sätestatud juhul annab kohus haldustoimingu tegemiseks loa

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 264 lg 1). VSS § 23 lõige 1 sätestab, et PPA

taotleb halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada

ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete

kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või

lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on eelkõige lubatud juhul, kui: 1) esineb

välismaalase põgenemise oht; või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud

dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

5. Välismaalase lahkumiskohustuse täitmiseks pikendab halduskohus PPA taotlusel

väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige

kauem kuueks kuuks tema kinnipidamiskeskusesse paigutamise päevast arvates, kui esinevad

VSS § 23 lõikes 1 sätestatud alus ja sama paragrahvi lõikes 11 nimetatud põhimõtted (VSS §

25 lg 1).

6. Esitatud taotlusest ja selle lisaks olevatest dokumentidest ilmneb, et X. Xl puudub Eesti

viibimiseks seaduslik alus Eestis viibimiseks ning tema suhtes kehtib lahkumisettekirjutus (dtl

45), mis kuulub täitmisele (VSS § 2 lg 1, VMS § 43 lg 1).

7. Kohus leiab, et taotlus tuleb rahuldada VSS § 23 lõike 1 punkti 1 alusel koostoimes VSS §

68 punktidega 5, 6 ja 9.

8. PPA tugineb pikendamise taotluses VSS § 23 lõike 1 punktidele 1 ja 3 ning seostab

põgenemise ohtu VSS § 68 punktides 5, 6 ja 9 märgitud asjaoludega: välismaalane ei ole

järginud tema suhtes lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud

järelevalvemeetmeid (p 5), välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või

Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et

ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6), kui välismaalane on loata lahkunud määratud

elukohast või teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist (p 9).

9. Põgenemise ohu kindlakstegemiseks ei piisa üksnes mõne VSS §-s 6⁸ nimetatud asjaolu

tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis. Kohtu

hinnangul on VSS § 68 punktile 5 ja 9 tuginemine õigustatud, kuna puudutatud isik lahkus

05.07.2025 omavoliliselt majutuskeskusest (dtl 84), mille osas oli tal ilmumiskohustus (dtl

94) ja naasis alles siis kui ta Leedus kinni peeti (dtl 91). Arvestades, et isiku rahvusvahelise

kaitse taotluse vaidluses jäeti kaebus 11.04.2025 rahuldamata, on põhjendatud järeldada, et

isik lahkus Eestist enda väljasaatmise vältimiseks. Isiku seletused istungil (istungi salvestis

00:05:12) ei veena kohut vastupidises.

Kohus arvestab isiku käitumist, mh seda, et isik on oma passi rikkunud ja

kasutamiskõlbmatuks muutnud (dtl 93, 99; istungi salvestis 00:17:23), eelduslikult soovides

raskendada võimalikku väljasaatmist. Isik on andnud seletused, milles isik kinnitab soovi

lahkuda (dtl 94) ja seda, et Marokosse ta lahkuda ei soovi, vaid soovib lahkuda kolmandasse

riiki (dtl 42), on põhjendatud ka järeldus, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 lg

6). Isiku hilisemalt antud seletused, et ta on nõus Eestis menetluses kättesaadav olema

(istungil salvestis 00:15:11) ei ole hetkel veel eelnevat käitumist arvestades ilma tõendeid

esitamata usutavad. Nendel asjaoludel kogumis saab jaatada puudutatud isiku puhul hetkel

piisavalt suurt põgenemisohtu.

10. Täidetud ei ole VSS § 21 lõike 1 punkti 3 rakendamise tingimused. Vaidlus küll puudub,

et isik rikkunud oma passi sellisel viisil, et seda enam isiku väljasaatmisel ei ole võimalik

kasutada. PPA on ka selgitanud, et 23.07.2025 on esitatud Helsingis asuvasse Maroko

Kuningriigi saatkonda taotluse isiku dokumenteerimiseks ja saatkonnast saabunud vastuse

kohaselt võib isiku dokumenteerimisega minna kuni kuus nädalat. 03.09.2025 täpsustas PPA

saatkonnalt isiku dokumenteerimise staatust ja saadud samal päeval vastus, et saatkond ei ole

veel vastust identifitseerimise kohta saanud ja paluvad arvestada, et protsess võib aega võtta

(dtl 100). Sama kinnitas PPA esindaja ka istungil. Samas kinnitas PPA istungil, et isik täidab

dokumentide hankimiseks kaasaaitamiskohustust, mis kohtupraktikale tuginevalt välistab

VSS § 21 lõike 1 punktile 3 tuginemise (vt nt TlnRnKm 17.10.2024 nr 3-23-2595/50, p 13).

11. Ühtlasi ei ole puudutatud isiku väljasaatmine perspektiivitu. PPA selgitas istungil, et

algselt oli arvamus, et dokumenteerimine võtab 6 nädalat, kuid nüüdseks on selgunud, et see

võtab kauem aega (istungi salvestis 00:18:25 jj ).

12. Põgenemisohust tulenevalt ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine

praegusel hetkel põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks.

13. Kohus peab põhjendatuks pikendada kinnipidamise aega kahe kuu võrra. Kohus võtab

arvesse PPA poolseid selgitusi seoses dokumenteerimise võimaliku kestusega, ja seda, et isik

on valmis dokumenteerimisele kaasa aitama. Kui isik jätkab aktiivselt kaasaaitamiskohustuse

täitmist, järgib kinnipidamisel asjaomaseid reegleid ja esitab PPA-le reaalsed tõendid (mitte

hüpoteetilised väited) selle kohta, et isik on valmis rahaliselt panustama elukoha üürimisse

väljasaatmismenetluse ajaks, tuleb PPA-l kaaluda, kas need asjaolud kogumis võiksid olla

aluseks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisele.

14. Isik oli peale esmast kinnipidamist vabaduses ja on uuesti seni kinnipidamiskeskuses

viibinud halduskohtu 18.07.2025 määruse alusel ning käesoleva määruse alusel on

kinnipidamine lubatud kuni 15.11.2025. Tegemist ei ole ebaproportsionaalselt pika

ajavahemikuga.

15. Ei nähtu, et asjaolusid, mis annaksid praegusel juhul põhjust arvata, et isiku

kinnipidamine oleks vastuolus tema tervise kaitsega või turvalisuse tagamisega (VSS § 23 lg

4). Kinnipidamiskeskuses on tagatud tervishoiuteenus.

16. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et pikendamine on vajalik ja proportsionaalne. Kohus

rahuldab PPA taotluse ning otsustab pikendada X. X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise

tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 15.11.2025 (k.a).

17. Kohus rõhutab, et isik tuleb kinnipidamiskeskusest viivitamata vabastada, kui

kinnipidamise alus langeb ära, kinnipidamise tähtaeg möödub ja seda ei ole pikendatud või

väljasaatmine osutub perspektiivituks (VSS § 24 lg 11). Samuti tuleb isik

kinnipidamiskeskusest vabastada, kui lahkumisettekirjutus tühistatakse või isikule antakse

riigis viibimiseks seaduslik alus (VSS § 24 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)