3-23-1115/36 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika

Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. septembril 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-23-1115

Haldusasi

U.U , R.Q ja D.D kaebus Tallinna Vangla

tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebajad (apellandid) – U.U , R.Q ja D.D ,

volitatud esindaja D.Y

Vastustaja – Tallinna Vangla,

volitatud esindaja Monika Raiendik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26.01.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla

apellatsioonkaebus ja U.U

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 26.01.2024 otsuse resolutsiooni punkt 1 D.D nõuet

puudutavas osas, teha selles osas uus otsus ning mõista Tallinna Vanglalt D.D kasuks

välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 26.01.2024 otsuse resolutsiooni punkt 2

menetluskulude väljamõistmise kohta, teha selles osas uus otsus ja mõista Tallinna

Vanglalt kaebajate kasuks välja esimeses kohtuastmes kantud menetluskulud 165 eurot.

Muus osas jätta esimese kohtuastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.

5. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebajate ja nende esindaja nimed

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

hiljemalt 15.10.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-23-1115

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. U.U (edaspidi olenevalt kontekstist kaebaja I, laste ema või kinnipeetava abikaasa), R.Q

(edaspidi kaebaja II) ja D.D (edaspidi kaebaja III) (kõik koos edaspidi kaebajad) külastasid

ajavahemikel 18.–19.06.2020, 23.–24.07.2020, 15.–16.09.2020 ja 25.–26.05.2021 pikaajalise

kokkusaamise ning 17.08.2020 klaasist vaheseinaga eraldamata lühiajalise kokkusaamise

käigus Tallinna Vanglas viibivat kinnipeetavat D.Y (edaspidi kinnipeetav, laste isa või

kaebaja I abikaasa). Enne pikaajalisele kokkusaamisele lubamist teostati nii kinnipeetava

abikaasale kui ka esimese kokkusaamise ajal 6-aastasele kaebajale II ja 2-aastaseks saavale

kaebajale III alasti läbiotsimine.

2. Kaebajad esitasid 22.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla (edaspidi

vastustaja) tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kokku 15 000 euro ulatuses,

st iga kaebaja kohta 5000 eurot. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

Alasti läbiotsimised, mis toimusid seitsmel korral pikaajalisele ja kolmel korral lühiajalisele

kokkusaamisele tulles, olid õigusvastsed, kuna need ei olnud vajalikud ega proportsionaalsed.

Vanglasse sisenemisel läbisid kaebajad metallidetektori ja kehaskänneri ning neid vaadati üle

teenistuskoeraga. Kaebajate arvates piisanuks läbiotsimisel asjade läbivaatusest ja kaebajate

kompamisest. Sealjuures pärast igat kohtumist kinnipeetavaga otsiti ka tema alasti läbi enne

kambrisse tagasiviimist.

Vastustaja ei teostanud kaalutlusõigust. Sellise intensiivsusega põhiõiguste riivet õigustavad

asjaolud peavad olema põhjalikult läbi kaalutud. Vangla ei seostanud läbiotsimise viisi valikut

konkreetsete asjaoludega, ei põhjendanud selle vältimatut vajalikkust ega arvestanud laste

huvidega. Kaebajatest lähtuv oht ei saanud olla võrreldav kinnipeetavast lähtuva ohuga.

Keelatud esemete vangla eluosakonda toimetamise hoidis ära kinnipeetava alasti läbiotsimine.

Vangla õigusvastane tegevus alandas kaebajate inimväärikust, riivas kaebajate eraelu ja

privaatsust ning kahjustas kaebajate vaimset tervist. Kaebajad tundsid häbi ja piinlikkust,

alandatuse tunnet iseendi silmis, äärmist ebameeldivust ja vastikuse tunnet, et vaadati nende

intiimpiirkonda ja neid koheldi kui kurjategijaid. Kaebajad said psüühilise šoki ning

kannatasid pikaajalist hingelist valu ja stressi, lapsed tundsid hirmu ja vanemate turvatunde

puudumist ehk abitust, kuna pidid end valvurite ees täiesti alasti võtma ning neile ei

võimaldatud olla poolenisti alasti. Kaebajad pidid alasti olles täitma valvurite korraldusi, sh

tegema kolm kükki, kummardama, tõmbama laiali tuharad, näitama ette peopesad ja

jalatallad, tõstma üles juuksed ja avama suu.

Kaebajatele mittevaralise kahju tekkimist õigusvastaste toimingutega saab ja tuleb eeldada.

Võõras keskkonnas võõraste isikute juuresolekul alasti võtmine riivab ulatuslikult kaebajate

enesemääramisõigust. Riive intensiivsust suurendab kaebajate II ja IIII alaealisus ning nende

privaatsfääri sekkumine on oluliselt traumeerivam võrreldes täiskasvanuga. Hoolimata vangla

poolt külastajate jaoks teatud tingimuste loomisest, mõjub vangla keskkond külastajatele

üldiselt rusuvalt. Alaealiste jaoks on vanglas lähedase külastamine vaimselt keeruline ja

segadust tekitav, mistõttu läbiotsimistega kaasneval riivel privaatsfäärile on oluline mõju.

2(15)

3-23-1115

Kaebajate hinnangul on iga kaebaja kohta 5000-eurone hüvitis mõistlik, arvestades rikkumise

intensiivsust, alaealiste kaebajate vanust ning alasti läbiotsimiste episoodide arvu.

3. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel kaalutlustel.

Vastustaja ei ole põhjustanud kaebajatele mittevaralist kahju. Puuduvad igasugused tõendid,

millest nähtuks, et kaebajate õigust riivati läbiotsimisega rohkem, kui see õigustatud oleks

olnud. Vanglal tuleb tagada, et vangla elukeskkond oleks vanglas viibivatele isikutele ohutu

ning kinnipeetavate kätte ei satuks keelatud esemeid/aineid, mis võivad ohustada vangla

julgeolekut ja korda. Kinnipeetavad on alati olnud leidlikud vangla territooriumile keelatud

esemete/ainete toimetamisel ning suure tõenäosusega jõuavad keelatud esemed vangla

territooriumile just vanglaväliste isikute kaasabil. Üheks reaalseimaks viisiks on pikaajalised

ja ilma klaasist vaheseinata lühiajalised kokkusaamised, mistõttu kujutab iga selline

kokkusaamine ohtu vangla julgeolekule. Vanglal puudub enne isiku läbiotsimist teave, kas tal

on keelatud esemeid või aineid ja võimalused selle väljaselgitamiseks on piiratud.

Kinnipeetava lähedane isik võib pidada keelatud ainete või esemete vanglasse toimetamist

kiindumust väljendavaks tegevuseks. Sellistest mõjutustest on enim ohustatud just

kokkusaamisele tulevad alaealised. Kuna vangla on kohustatud vältima õigusrikkumiste

toimepanemist, peab vanglale jääma kaalutlusruum nende eesmärkide saavutamiseks

õiguspäraste meetmete kasutamise üle.

Läbiotsimine on toiming, millele ei kohaldu haldusakti põhjendamise reeglid.

Vanglaametniku õigus kinnipeetavaga kokkusaamisele tulnud isiku ja tema asjade

läbiotsimiseks tuleneb vangistusseadusest ja vangla sisekorraeeskirjast. Õigusaktid ei tee

erandit alaealiste läbiotsimisele. Ükski teine alternatiivne meede ei ole keelatud esemete

leidmiseks efektiivne, mistõttu on ainuvõimalikuks lahenduseks pikaajalisele kokkusaamisele

tulnud külastajate suhtes läbi viidav lahtiriietumisega kontroll. Teenistuskoer ei suuda

tuvastada talle tundmatuid narkootilisi aineid. Metalliotsija abil on võimalik leida teatud

massi ületavaid metallilisi esemeid, kuid seda võivad eksitada näiteks riiete needid, lukud jmt.

Kompamise efektiivsus sõltub riiete materjaliomadustest. Kehaskänneri tehniline võimekus

on piiratud. Röntgenseadet on võimalik kasutada riiete läbiotsimiseks ainult siis, kui need on

seljast võetud. Võõra inimese poolt läbikompamine võib olla hoopis traumeerivam kui

lahtiriietumine.

Kaebajad on esitanud ebaõigeid andmeid, lahtiriietumisega läbiotsimine toimus viiel, mitte

kümnel korral. Kinnipeetav kannab vanglakaristust narkootiliste ainete suures koguses

käitlemise eest ning isikut on varemgi sama teo eest karistatud. Vangiregistri kannetest

nähtuvalt on kinnipeetava suhtes fikseeritud mitmeid distsiplinaarkorda eiravaid sündmusi,

mis on seotud keelatud esemete/ainete omamisega. Seega käitub kinnipeetav vanglas kehtivat

korda eiravalt, misläbi võib ta potentsiaalselt vangla julgeolekut ohustada.

Külastajate läbiotsimine on vanglas korraldatud privaatsust tagaval ja inimväärikust austaval

viisil. Vaidlusalusel ajal kehtinud praktika oli selline, et külastajale selgitati enne

lahtiriietumisega läbiotsimist täpset läbiotsimise protsessi. Täielik läbiotsimine toimus

eraldatud ruumis. Lapse läbiotsimise juures viibis lapsega koos kokkusaamisele saabunud

vanem. Täiskasvanu täielikul läbiotsimisel eemaldas külastaja esmalt riided ülakehalt ning

pani need selga tagasi, seejärel eemaldas riided alakehalt ning pani need selga tagasi. Riided

ja esemed ulatas täiskasvanu läbiotsija kätte. Väikelapsel paluti järk-järgult riided ära võtta

ning eelkooliealiste laste ja imikute puhul riietas lapse lahti vanem. Enne seljas olevate riiete

äravõtmist kontrolliti lastele selga pandavad vahetusriided läbi ning seejärel kontrolliti

kompamise teel lapsel seljast ära võetud riideesemed/jalatsid, välistamaks laste liiga pika

poolpaljana oleku. Täiskasvanud külastajal paluti kontrolli käigus nt avada suu ja

kehaõõnsustesse peidetud võimalike esemete avastamiseks teha kükk, lapsele muid

3(15)

3-23-1115

kontrollielemente ei tehtud. Läbiotsimisel külastajaid ei puudutatud. Protseduurile ei kulunud

rohkem kui 1,5 minutit.

Kaebaja I oli nõus kaebajate II ja III läbiotsimisega ega esitanud sellega seoses vanglale

kirjalikke pöördumisi. Järelikult ei täheldanud kaebajad läbiotsimises midagi traumeerivat

ning kaebaja I ei pidanud seda oma laste õigusi rikkuvaks. Arvestades kaebajate II ja III

vanust, ei ole eluliselt usutav, et nad sedastasid kaebuses väidetud isiklike õiguste rikkumist

või tundsid end alandatuna . Sisuliselt ei erine läbiotsimisest nt lahtiriietumine ujula või

spordisaali riietusruumis või arsti juures. Koolis vahetab kogu lastekollektiiv riideid ja käib

duši all ühiselt.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 26.01.2024 otsusega kaebajate kaebuse osaliselt,

mõistes vastustajalt kaebaja I kasuks välja kahjuhüvitise 1000 eurot, kaebaja II kasuks 3500

eurot ja kaebaja III kasuks 3500 eurot ning kaebajate kasuks menetluskulud 240 eurot, jättes

ülejäänud osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused olid

järgmised.

Kaebajad ei vaidlusta läbiotsimistoimingut ega selle vajalikkust, vaid läbiotsimist alasti.

Menetlusosaliste väited läbiotsimise tegeliku läbiviimise kohta on tõendamata, mistõttu saab

kohus lähtuda üksnes faktist, et kaebajate osas viidi läbi lahtiriietumisega alasti läbiotsimine

ja hinnata, kas see oli nelja pikaajalise ja ühe lühiajalise kohtumise puhul õigustatud.

Vangistusseadus (VangS) ja justiitsministri 05.09.2011 määrus nr 44 „Järelevalve korraldus

vanglas“ (määrus nr 44) annavad vanglale õiguse vanglasse kokkusaamisele tulija läbi otsida

ning justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) kohustab

vanglat isikut läbi otsima. Läbiotsimise puhul on tegemist toiminguga, millele ei kohaldu

haldusakti andmisele kohalduvad nõuded, sh haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 56 tulenev

haldusakti põhjendamise kohustus, ning toimingu tegemist ei tule ka otsustada eelneva

haldusakti andmisega. Vastustaja on seisukohal, et toimingu põhjendused tuleb esitada isiku

nõudmisel, toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses.

Kuigi vastustaja ei pidanud läbiotsimist haldusakti kombel põhjendama, oli vastustaja

kohustatud kaaluma julgeoleku tagamise meetme valikut, juhindudes konkreetse juhtumi

asjaoludest ja proportsionaalsuse põhimõttest ning teostama lahtiriietumisega läbiotsimist

juhul, kui see oli vastustaja hinnangul asjaoludest tulenevalt põhjendatud. Toiming peab

olema kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes (HMS § 3 lg 2). Alasti

läbiotsimine riivab intensiivselt inimese õigust nii kehalisele puutumatusele (põhiseaduse

(PS) § 19 lg 1 ja § 26), väärikale kohtlemisele (PS § 18 lg 1) kui ka kinnipeetava ja tema

külastaja õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele (PS § 26). Vastustajal tuleb läbiotsimise

viisi valikul seega arvestada, et mida intensiivsem on isiku põhiõiguste piirang, seda

kaalukamad ja enam põhjendatud peavad olema piirangut õigustavad asjaolud. Kui

seadusandja ei ole ette näinud kinnipeetavat külastavate isikute alasti läbiotsimist iga kord,

tuleb vanglal läbiotsimise viisi valikul pidada seda kui eriti intensiivset läbiotsimise viisi

erandlikuks. Selline erandlik valik nõuab konkreetsete asjaoludega seostamist (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsus asjas nr 3-21-161, p 11). Seda on kinnitanud ka Piinamise

ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT),

õiguskantsleri ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohad. Alasti läbiotsimine ei saa olla

tavapärane igakordselt ja automaatselt kasutatav praktika, vaid eelistada tuleb teisi

läbiotsimise viise. Võimalikku ohtu aitab tõrjuda ka kinnipeetava läbiotsimine.

Vangla ei ole põhjendanud kaebajate alasti läbiotsimise vajadust konkreetse juhtumi

asjaoludega. Vastustaja ei ole ka väitnud, et kaebajad oleksid külastusele tulles omanud

keelatud esemeid või aineid, pannud külastuse käigus toime õigusrikkumisi või tekitanud

muul moel selliste rikkumiste kahtlust. Samuti ei ole vastustaja kinnitanud, et kinnipeetavalt

4(15)

3-23-1115

oleks pärast külastusi leitud keelatud esemeid või aineid, mis oleksid seostatavad kaebajatega.

Sealjuures tuleb vastustajal selliste ohujuhtumite korral külastajatest tingitud vangla

julgeolekut mõjutatav teave registreerida ja säilitada (nt VangS § 53 lg 1 p-d 10, 16 ja 18).

Seetõttu eeldab kohus, et kaebajate osas ohuhinnang ja juhtumipõhine info puudus. Vastustaja

on esitanud loetelu kinnipeetavaga seotud distsiplinaarkorda rikkuvatest intsidentidest, kuid ei

ole väitnud tema distsiplinaarkaristamist. Arvestades loetletud tegude ajalist toimumist, ei saa

neid siduda kaebajate konkreetsete külaskäikudega. Kinnipeetava käitumine vanglas ei saa

olla ülekantav tema lähedastele. Samuti ei saa kinnipeetava kuriteod (suures koguses

narkootilise aine ebaseaduslik grupiviisiline käitlemine) olla seostatavad kaebajatest

lähedastega ega anna alust pidada külastajast pereliikmeid õigusrikkujateks või automaatselt

vangla julgeolekut ohustavateks. Ammugi ei saa kõrgendatud ohtu õigustatuks pidada 6- ja 2-

aastaste laste puhul. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks lastest kaebajate lahtiriietumisega

läbiotsimise viisi valikul juhindunud laste huvidest või nende heaolu tagamise põhimõttest

(lastekaitseseadus (LasteKS) § 5 p 3, § 21 lg 1; ÜRO lapse õiguste konventsioon). Samuti ei

nähtu asjaoludest, et abikaasa või lapsed oleksid proovinud keelatud esemeid/aineid vanglasse

tuua, et neid oleks sel eesmärgil ära kasutatud või selleks mõjutatud.

Kohus nõustub, et nii pikaajaliste kui ka vaheseinata kohtumiste puhul esineb vangla üldise

julgeoleku jaoks vahetu kontakti esinemise tõttu rohkem riske potentsiaalset ohtu vangla

julgeolekule, kuid see ei õigusta iseenesest automaatset läbiotsimist lahtiriietumisega

olukorras, kus vangla peab konkreetsest külastajast tulenevaid asjaolusid läbiotsimise viisi

valikut kaaluma. Vangla julgeolekut ohustav keelatud esemete/ainete vanglasse toomine on

abstraktne oht, mitte konkreetsetest kaebajatest lähtuv oht vt (Tallinna Ringkonnakohtu otsus

nr 3-22-311, p 18.3). Sealjuures vaheseinaga eraldamata kohtumistel tuleb vanglal korraldada

oma töö selliselt, et lahtiriietumisega läbiotsimist teostataks väga erandlikel juhtudel, kuivõrd

lühiajalised kohtumised toimuvad VSKE kohaselt vanglateenistuja järelevalve all.

Alternatiivseid läbiotsimismeetodeid ei saa pidada selgelt ebapiisavateks, õigustamaks

lahtiriietumisega läbiotsimist. Kui vangla hinnangul ei ole seadmete tehniline võimekus

piisav, tuleb vastustajal muretseda seadmed, mille töötase vastab vastustaja tegevuse

nõudlustasemele. Lahtiriietamisega läbiotsimine saab kohtu hinnangul olla põhjendatud

üksnes juhul, kui muul viisil läbiotsimise (teenistuskoeraga, kompimise teel,

metallidetektoriga jms) käigus jääb vastustajale põhjendatud kahtlus, et külastaja võib varjata

keelatud esemeid. Eelkõige siis, kui külastaja juures on varem leitud keelatud esemeid/aineid

või kelle puhul on vanglal eelnev teave või ohuhinnang konkreetse külastaja osas sellise

rikkumise toimepaneku võimalikkusest.

Antud juhul oli lahtiriietumisega läbiotsimine ebaproportsionaalne. Õigusvastase

läbiotsimisega rikkus vastustaja kaebajate eraelu puutumatust ja alandas kaebajate väärikust.

Vastustaja tegevust ei muuda õiguspäraseks see, et kaebaja I andis loa oma laste

läbiotsimiseks, kuna vastasel juhul oleks kaebajad kaotanud õiguse külastusteks, korduv

külastamine olenemata alasti läbiotsimisest ega pretensioonide mitteesitamine. Vastustaja

väitel oli alasti läbiotsimine kujunenud regulaarseks praktikaks ja kaebajatele põhjendati seda

eeskätt sisekorrareeglite järgimisega. Kaebajatele ei ole ette heidetav, et nad soovisid

perekondlikke sidemeid hoida ja lähedast külastada, sest selleks oli neil õigus. Vastustaja

kohustus on seevastu soodustada kinnipeetava vanglavälist suhtlemist, sh vältides

kinnipeetava ja tema lähedastega sotsiaalsete sidemete katkemist (VangS § 23) ning vastustaja

kohustub seda tegema õiguspäraselt.

Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et eluliselt usutavaks ei saa pidada, nagu ei oleks kaebajad

II ja III vanuse tõttu õigusrikkumist sedastanud või alandust tundnud. Olukorras, kus

lahtiriietumisega läbiotsimist peetakse erandlikuks, tuleb alaealiste laste läbiotsimist pidada

5(15)

3-23-1115

äärmiselt erandlikuks meetmeks. Vangla turvakontroll tuleb korraldada lapsesõbralikult,

austades laste inimväärikust ja õigust privaatsusele, tagades laste psühholoogilise ja füüsilise

turvalisuse. Kohtu hinnangul ei saa välistada alaealisest laste alandatuse tunnet olukorras, kus

nad peavad lahti riietuma võõra isiku osavõtul, kes neid lähedalt läbi vaatab. Täiskasvanugi

jaoks on lahtiriietumine võõra isiku ees raskesti talutav, väikeste laste jaoks võib see olla

kordades keerulisem ning nende hingelist läbielamist on kõrvalseisja jaoks raske hinnata.

Vastustaja võrdlused spordiklubi, kooli või arstikabinetiga on utreeritud. Tegevuste iseloom

on erinev ja ümberriietumist on võimalik korraldada ka kodus või vahetada riideid kabiinis

või tualettruumis, kus võõraid ei viibi. Vanglat ei saa erinevatel julgeoleku kaalutlustel pidada

vaba atmosfääriga keskkonnaks, seda eriti väikeste laste jaoks, mistõttu mõjub selline vahetus

läheduses jälgimise all lahtiriietumine inimese emotsionaalsele seisundile rusuvalt.

Läbiotsimise viisi valiku kaalumata jätmine sai toimuda vähemalt raske hooletusega (RVastS

§ 7 lg 4 ja VÕS § 104 lg 4). Muid RVastS §-s 13 sätestatud vastutuse piiramise aluseid ei

esine.

Kaebajad ei ole põhjendanud, et alasti läbiotsimine oleks mõjunud neile kuidagi eriliselt

kahjustavalt, nt et kaebajatel tekkisid sedavõrd rasked ja kestvad psüühilised häired, meeleolu

või unehäired, mis vajasid igakordset meditsiinilist sekkumist (nt diagnoos või määratud

ravi). Kaebajad ei ole väitnud, et kõrvalistel isikutel oli läbiotsimise ruumile juurdepääs või

vanglaametnikud oleksid neid kuidagi eriliselt alandavalt kohelnud (nt solvanud, mõnitanud,

lubamatult puudutanud vms). Kohus võtab arvesse ka rikkumiste korduvust – 5 külastust,

millele eelnes õigusvastane toiming. Kohus leiab, et käesoleval juhul on piisav hüvitis

mittevaralise kahju korvamiseks kaebajale I 1000 eurot ning kaebajatele II ja III kummagi

kohta 3500 eurot. Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni, tuleb vastustajalt kaebajate

kasuks välja mõista riigilõiv 240 (150×0,2+150×0,7×2) eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Vastustaja esitas halduskohtu otsusele 26.02.2024 apellatsioonkaebuse, paludes

halduskohtu otsuse tühistada ja jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja palus arvestada kaebuse

vastuse seisukohti apellatsioonkaebuse põhjendustena ning lisas kokkuvõttes järgmised

põhjendused.

Keelatud ained ja esemed ei ole üksnes oht vangla julgeolekule, vaid potentsiaalne oht

paljudele vanglas viibivate isikute, keda peetakse eriti haavatavas seisundis olevaks, elule ja

tervisele. Avalikul võimul on kohustus kaitsta nende tervist ja heaolu, vangla turvaline

keskkond on toeks sujuvale taasühiskonnastamisele. Vanglas on palju sõltuvushäiretega

inimesi ja ka neid, kes soovivad vanglas olles kuritegelikku käitumist jätkata ning vajavad

selleks erinevaid keelatud aineid, sidepidamisvahendeid jms. Suure tõenäosusega jõuavad

need vanglasse just vanglaväliste isikute kaasabil.

Pikaajalised kokkusaamised toimuvad järelevalveta privaatsetes ruumides, kus puuduvad ka

kaamerad. Samuti võimaldatakse lühiajalistel kokkusaamistel kinnipeetavale ja tema

lähedastele lähikontakti. Kui kokkusaamisel õnnestub keelatud ese või aine üle anda, on

vanglal juba keeruline selle eluosakonda jõudmist tõkestada. Kinnipeetavatele on läbiotsimise

risk teada ning selle vältimiseks võidakse keelatud ained või esemed kokkusaamisruumist

välja toimetada kinnipeetavast toidujagaja või koristaja kaasabil juba kokkusaamise ajal,

mistõttu kinnipeetava kohtumisjärgne läbiotsimine ei ole tulemuslik. Järgmisest punktist

toimetab eseme edasi juba järgmine isik ning vanglal ei ole võimalik selle liikumist jälgida.

Samuti võib kinnipeetav manustada keelatud aineid kokkusaamise ajal, mis võib kaasa tuua

raske tagajärje.

6(15)

3-23-1115

Milline on külastajast tegelikult lähtuv oht, on üldjuhul võimalik tuvastada alles pärast

kokkusaamist. Erinevalt kinnipeetavast, kelle eluolu ja tegevus on vangla korrale allutatud, ei

ole vanglale teada külastaja arusaamad, tõekspidamised ja käitumismustrid väljaspool vanglat,

samuti külastaja ja kinnipeetava peresuhete dünaamika. D.Y kannab 9-aastast vanglakaristust

narkootilise aine suures koguses käitlemise eest, teda on selle eest ka varem karistatud ja ta on

oma kuritegude olemuse tõttu vangla julgeolekule ohtlikum. Keelatud esemete vanglasse

toimetamist on võimalik korraldada ka mõne teise kinnipeetava palvel, survel, abistamiseks

või tasu eest.

Kui lahtiriietumisega läbiotsimiste tegemine on lubatud ainult konkreetsest isikust lähtuva

konkreetse ohukahtluse korral, siis on võimalik organiseerida keelatud esemeid vanglasse just

selliste külastajate kaudu, kelle osas puudub vanglal igasugune põhjendatud kahtlus ning

seeläbi alus lahti riietumisega läbiotsimise teostamiseks. Piiratud info pinnalt ei olegi sellises

olukorras võimalik keelatud esemeid või ained leida või on see äärmiselt raskendatud. Kui

vanglale on juba ette teada, et pikaajaline kokkusaamine võib vangla julgeolekut või korda

ohustada või kui vanglal on alust kahelda kokkusaaja maines, siis võimaldavad VangS § 25 lg

11 p-d 2 ja 3 keelduda üldse pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmisest, millisel juhul

langeks tervikuna ära ka külastaja läbiotsimisega seonduv. Kuigi iga konkreetse külastaja osas

ei ole eraldi kaalumist läbi viidud, on vangla hinnanud ohte just külastajate vanglasse

saabumisega kaasnevalt tervikuna ja sellest lähtuvalt on otsustatud ka kõige tõhusama

eesmärgi saavutamisele kohase vahendi kasutamise üle. Alternatiivseid meetmeid keelatud

esemete avastamiseks saaks pidada samaväärseks vaid juhul, kui selle abil oleksid riskid

samaväärselt maandatud, kuid pikaajaliste kokkusaamiste puhul ei ole see võimalik. Alates

ajast, mil otsustati lõpetada külastajate täielikud läbiotsimised, on vanglates täheldatud

keelatud ainete leviku kasvu.

RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda, kui kahju ei olnud võimalik vältida ja

isikul ei ole õigust kaaluda, kas astuda samme kahju tekkimise vältimiseks või mitte. Seega

oleksid kaebajad igal juhul pidanud pöörduma vangla poole taotlusega enda lahtiriietumisega

läbiotsimise vältimiseks ja selle rahuldamata jätmisel vaidlustada see kohtus. Ei saa eeldada,

et selline kaebus oleks olnud absoluutselt edutu. Kaebajad käisid süstemaatiliselt

kokkusaamistel, kasutades seda õigust oluliselt sagedamini kui õigusaktidega ettenähtud

miinimum, ning lasid ennast ilma ühegi pretensioonita läbi otsida, mistõttu ei ole nad oma

õiguste kaitseks kohaseid õiguskaitsemeetmeid kasutanud.

Kaebajad nõudsid igaüks 5000-eurost hüvitist kümne läbiotsimise eest, st 500 eurot iga

läbiotsimise kohta. Kuna kohtumenetluses tuvastati, et läbiotsimisega külastusi oli viis, siis

vähenes ka nõutav hüvitis poole võrra, st 2500 eurot, halduskohus on aga kaebajatele II ja III

välja mõistnud sellest suurema summa.

6. Kaebajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, tuginedes oma halduskohtus esitatud

seisukohtadele ja põhjendades vastust täiendavalt kokkuvõttes järgmiselt.

Vangla on apellatsioonkaebuse rajanud abstraktsele julgeolekuohule, sidumata seda

konkreetsete väidetega, mis oleksid seotud kaebajate või kinnipeetavaga. Halduskohus leidis

õigesti, et vastustaja oli kohustatud kaaluma julgeolekumeetme valikut, juhindudes

konkreetse juhtumi asjaoludest ja proportsionaalsuse põhimõttest. Alasti läbiotsimine peab

olema erandlik. Inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest, seda tuleb austada ja kaitsta ning

õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele.

EIK hinnangul peab vangla kaaluma niivõrd ulatusliku läbiotsimise vajalikkust igal

üksikjuhul ning tagama igal läbiotsimise hetkel inimese inimväärikuse austamise. Seejuures

rõhutab EIK, et lahti riietamisega läbiotsimine tuleb läbi viia nii, et läbiotsitav oleks korraga

7(15)

3-23-1115

maksimaalselt poolenisti riieteta (nt EIKo 12350/04, Wainwright vs. Ühendkuningriik,

26.09.2006, p-d 44–48; vrd nt TrtRnKo 09.05.2019, 3-17-1236, p-d 11–12; TlnRnKo

21.04.2016, 3-15-566, p 10). 11.05.2023 otsuses Bojar vs. Poola (punktid 15-16) leidis EIK,

et sellest ei piisa, kui niivõrd intensiivse ja potentsiaalselt inimese väärikust alandava meetme

kasutamist, nagu on alasti läbiotsimine, põhjendatakse vangla üldiste julgeolekuvajadustega.

Õiguskantsler on korduvalt soovitanud vastustajal mitte teostada vanemaid külastavate laste

alasti läbiotsimist ning leidnud, et õiguspäraseks ei saa pidada ka vanemalt selleks nõusoleku

küsimist. Ka CPT soovituste kohaselt peaks täieliku lahtiriietumisega läbiotsimine olema

erandlik ja põhinema alati riski hindamisel. Kui mõni külastaja kujutab ohtu julgeolekule,

tuleb vanglal kaaluda täieliku lahtiriietumisega läbiotsimise asemel eraldamisega või pideva

järelevalve all kohtumise korraldamist.

Asjasse puutumatu on vastustaja väide, et D.Y kannab 9-aastast vanglakaristust, kuna

vaidlusalusel perioodil viibis ta Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ja tema suhtes kehtis

süütuse presumptsioon. Samuti on paljasõnaline väide, nagu oleks ta oma kuritegude olemuse

tõttu vangla julgeolekule ohtlikum. Talle ei ole kordagi tehtud etteheiteid seoses vangla

julgeoleku ohtuseadmisega. Kuna D.Y viibis vahistatuna üksikkambris, ei olnud tal võimalik

toimetada keelatud esemeid vangla eluosakonda, ka ei puutunud ta kokkusaamistel kokku

toidujagajate ega koristajatega. Koristajad tulevad ruumi koristama alles pärast selle valvurite

poolt läbiotsimist. Pärast tööd otsitakse läbi ka kõik majandustöid tegevad kinnipeetavad.

Kinnipeetav annab pärast kokkusaamist narkotesti, mis D.Y-l oli negatiivne. Ebaõige on ka

väide, et kaebajad ei pidanud kogu keha korraga lahti riietama.

Halduskohus arvestas põhjendatult hüvitise liigi ja suuruse määramisel konkreetse juhtumi

asjaolusid, sh kaebaja põhjenduste kaalukust hingelise valu ja kannatuste kohta. Lisaks võttis

halduskohus põhjendatult arvesse samaliigistes asjades välja mõistetud hüvitiste suurusi.

7. Kaebaja I

esitas

09.04.2024

vastuapellatsioonkaebuse

halduskohtu otsuse

tühistamiseks osas, millega jäeti tema kasuks välja mõistmata mittevaralise kahju hüvitis 2000

euro ulatuses ja menetluskulu 60 eurot.

Kohus ei ole põhjendanud, miks on kaebajale I kohane hüvitis ainult 1000 eurot, st 200 eurot

alasti läbiotsimise kohta, mis on ebamõistlikult vähe ega ole kooskõlas kohtupraktikaga.

Kohus ei ole arvestanud kaebaja vaimsete kannatustega, et ta tundis häbi ja piinlikkust, sai

psüühilise šoki, oli stressis ning tundis ebamugavust ja vastikust. EIK on 25.05.2020 otsuse nr

17054/08, Gremina vs. Venemaa, punktis 83 rõhutanud, et alandava kohtlemise

tuvastamiseks piisab ka sellest, kui kaebajat alandati tema enda silmis, isegi kui see ei näinud

nii olevat teiste silmis (ehk antud juhul valvurite ja vastustaja silmis).

Kohus on ebaõigesti jätnud arvestamata kaebaja väited läbiotsimise viisi kohta kaebuse

punktides 7.1–7.5 ning vääralt kohaldanud tõendamiskoormust. Kirjeldatud läbiotsimise viisi

tõendavad teiste isikute esitatud kaebused teistes haldusasjades, mis näitab, et taoline praktika

kehtis kõigi külastajate puhul. Ka õiguskantsleri varasemad seisukohad kinnitavad, et Tallinna

Vanglas tuli külastajatel kõik riided korraga seljast võtta. Kaebaja pidi olema täiesti alasti ja

talle ei võimaldatud olla poolenisti alasti, nagu nõuab EIK nii vangide kui ka külaliste

läbiotsimistel, seda ka juhul, kui alasti läbiotsimine on viimane meede (vt Wainwright vs

Ühendkuningriik, p 45; Nowak vs. Poola, nr 60906/16, p 38).

Kaebajad II ja III vastuapellatsioonkaebust ei esitanud.

8. Vastustaja palub jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest tuleneks, et läbiotsimistoimingud vastasid

kaebaja poolt kirjeldatule. Vaidlusalusel ajal kehtinud praktika kohaselt selgitati

8(15)

3-23-1115

kokkusaamisele tulijale läbiotsimise protsessi ja see toimus vastustaja kirjeldatud viisil, sh ei

olnud kaebajad kordagi täielikult alasti. Protseduurile kulus ca 1,5 minutit, kaebaja ei olnud

alasti 5–10 minutit, nagu ta väidab. Puuduvad igasugused tõendid, nagu oleks kaebaja õigusi

riivatud läbiotsimisega rohkem, kui see õigustatud oli.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega osas, mis puudutab kaebajate

lahtiriietumisega läbiotsimise toimingute õigusvastasust, ei korda sellekohaseid põhjendusi

kogumahus, kuid täiendab ja täpsustab neid vastuseks vastustaja apellatsioonkaebusele.

Väljamõistetud hüvitiste osas tuleb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldada osas, mis

puudutab kaebaja III kasuks välja mõistetud kahjuhüvitist ning teha selles osas uus otsus.

Kaebajate I ja II osas tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Samuti tuleb rahuldamata

jätta kaebaja I vastuapellatsioonkaebus.

I

10. Esiteks on asjas vaidluse all vastustaja läbiotsimistoimingute õigusvastasus, mille

halduskohus tuvastas ja mille vastustaja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

11. Halduskohus on asjakohaselt selgitanud, miks tuleb vanglasse kokkusaamisele saabuva

külastaja lahtiriietumisega läbiotsimist kui olulist ebamugavust põhjustavat ja inimväärikust

riivavat toimingut käsitada erandliku meetmena vangla julgeoleku tagamiseks, mis ei saa olla

igakordselt ja automaatselt kasutatav praktika. Taolise meetme õigustamiseks ei piisa üksnes

abstraktsest ohuhinnangust. Nagu halduskohus rõhutas ja nagu möönsid oma seisukohas ka

kaebajad, on vangla julgeoleku tagamine iseenesest kahtlusteta oluline eesmärk, milleks

vastustajal on seadusest tulenev kohustus. Samuti ei saa olla kahtlust, et külastajate

lahtiriietumisega läbiotsimine aitab vangla julgeoleku tagamisele kaasa ja on seega

põhimõtteliselt sobiv abinõu eesmärgi saavutamiseks. Legitiimse eesmärgi olemasolu ei saa

aga õigustada selle saavutamiseks mis tahes sobiva abinõu kasutamist, vaid abinõu peab

olema ka vajalik ja proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Vaidlus ongi abinõu

vajalikkuses ja proportsionaalsuses ehk mõõdukuses, mille vastustaja haldusorganina peab

tagama kaalutlusõiguse kohase teostamisega.

12. Halduskohus tuvastas vastustaja poolt kaalutluskohustuse rikkumise ja toimingute

õigusvastasuse eelkõige põhjusel, et vastustaja ei seostanud kaebajate alasti läbiotsimise viisi

valikul selle vajalikkust konkreetse juhtumi asjaoludega, mistõttu ei saanud lugeda meedet

eesmärgi suhtes proportsionaalseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja

kohtus esitatud toimingute põhjendused viitasid läbivalt vangla üldise julgeoleku tagamise

vajadusele. Üldisest julgeolekuvajadusest lähtuvad valdavalt ka vastustaja

apellatsioonkaebuse põhjendused.

13. Sealjuures ei ole alust pidada vastustaja avaldatud põhjendusi asjakohatuteks. Keelatud

esemete ja ainete jõudmine vangla territooriumile kujutab potentsiaalselt ohtu vangla

julgeolekule ning seal viibivate isikute elule ja tervisele. Sõltuvushäirete ja kuritegeliku

käitumise risk on vanglas keskmisest suurem ning sellest tuleneb mh nõudlus keelatud ainete/

esemete vanglasse toimetamise järele. Pikaajalised kohtumised, kus privaatsuse tagamiseks

vahetut järelevalvet ei tehta, ja eraldamata lühiajalised kohtumised on keelatud ainete/esemete

vanglasse toimetamise üheks võimalikuks viisiks. Juba kokkusaamise ruumi jõudnud keelatud

ainete/esemete vangla eluosakonda jõudmise tõkestamine on raskendatud, kuna see võib

toimuda mitme erineva isiku vahendusel. Tehnoloogiliste jm meetmete tõhusus on

objektiivselt piiratud ja alasti läbiotsimine, ehkki ka see ei välista rikkumisi absoluutselt, võib

olla teatud liiki esemete või ainete tuvastamiseks kõige tõhusam abinõu. Ohuhinnang

9(15)

3-23-1115

kinnipeetava külastajate kohta põhineb väga piiratud teabel ja välistada ei saa, et keelatud

tegevuseks püütakse ära kasutada külastajaid, kelle puhul objektiivseid riskifaktoreid ei ole.

14. Kõik need kaalutlused on põhimõtteliselt õiged ja asjasse puutuvad ning räägivad valitud

meetme vajalikkuse kasuks. Halduskohus välistas oma otsuses kaebajate alasti läbiotsimise

õiguspärasuse sisuliselt juba vajalikkuse tasandil, leides, et kui tehnoloogilised

läbiotsimisvahendid ei ole piisavalt tõhusad, tuleb vanglal hankida vajadustele vastavad

seadmed. Ringkonnakohus möönab, et tehniliste läbiotsimisseadmete tõhusus võib olla

tehnoloogia eripärade tõttu objektiivselt piiratud ja teatud asjaoludel teatud liiki keelatud

ainete või esemete tuvastamiseks ei pruugi leiduda alasti läbiotsimisega samatõhusaid

meetmeid. Sellele vaatamata ei saa vastustaja esitatud põhjenduste pinnalt järeldada, et

vastustaja oleks meetme vajalikkust kohaselt kaalunud. Apellatsioonkaebuse ühe olulisima

põhjendusena on vastustaja välja toonud, et pikaajalise kokkusaamise ruumist võivad keelatud

ained ja esemed vangla eluosakonda jõuda juba kokkusaamise ajal kinnipeetavast koristaja

või toidujagaja kaasabil, mistõttu ei tagaks ruumi ja kokkusaamiselt tuleva kinnipeetava

läbiotsimine kokkusaamise järel vangla julgeolekut sama tõhusalt kui kokkusaamisele

saabuva külastaja alasti läbiotsimine. Samas ei nähtu põhjendustest, et vastustaja oleks

kaalunud alternatiivina oma töökorralduse kohandamist selliselt, et rakendada

kokkusaamisruumi koristamisel ja sinna toidu viimisel usaldusväärsemaid kinnipeetavaid või

vajadusel muid isikuid, nt vangla töötajaid, teostada kokkusaamisruumis olmetöid teinud

kinnipeetava läbiotsimine enne tema järgmistele tööülesannetele asumist vmt. Ehkki kohus ei

saa hinnata taoliste alternatiivsete meetmete tõhusust vastustaja eest ega võtta seisukohta, kas

neid saaks kokkuvõttes samaväärseteks pidada, saab vastustajale ette heita, et ta meetme

vajalikkuse tasandil sedavõrd ilmseid alternatiive ei kaalunud.

15. Samuti tuleb nõustuda halduskohtu järeldusega, et meedet ei saa pidada mõõdukaks ehk

kitsamas tähenduses proportsionaalseks, kuivõrd vastustaja ei ole seostanud alasti

läbiotsimiste otsustamisel selle vajalikkust konkreetse juhtumi asjaoludega. Kuna valitud

abinõu riivab intensiivselt kaebajate põhiõigusi, saaks seda proportsionaalseks ja HMS § 3 lg

2 mõttes õiguspäraseks pidada eeldusel, et haldusorgan oleks konkreetsel juhtumil sisuliselt

kaalunud kaebajate inimväärikuse riive intensiivsust täiendava kasuga, mida antud isikute

alasti läbiotsimine vangla julgeolekule annab. Õigusriigis ei pea taolises väärtuste kollisiooni

olukorras põhiõigused alati ja tingimata korra tagamise huvi ees taanduma. Kokkusaamisele

tulijate rutiinset täiskontrolli alasti läbiotsimise meetodil ei saa pidada eelduslikult

proportsionaalseks, vaid selle otsustamine peab toimuma kaalutlusõiguse teel juhtumipõhiselt.

Kuivõrd vastustaja on kinnitanud, et vaidlusalusel perioodil oli pikaajalisele ja eraldamata

lühiajalisele kokkusaamisele tulijate alasti läbiotsimine rutiinne praktika, mida reeglina

üksikjuhtumi asjaolude põhjal ei kaalutud, tuleb vaidlustatud toimingud lugeda juba seetõttu

õigusvastaseks.

16. Konkreetseid kokkusaamisi puudutavaks kaalutluseks saab iseenesest pidada küll

vastustaja esile toodud asjaolu, et kinnipeetav oli korduvalt karistatud narkootilise aine suures

koguses käitlemise eest. Ringkonnakohus nõustub, et põhimõtteliselt saab pidada mõistlikuks

eeldust, et kui isik on vabaduses olles pannud korduvalt toime rikkumisi seoses keelatud

ainetega, siis võib see suurendada ka isikust ja temaga seotud asjaoludest, sh kokkusaamistest

lähtuvat keelatud ainetega seotud julgeolekuohtu ning seda on lubatud arvestada ka tema

külastajate suhtes teostatavate julgeolekutoimingute proportsionaalsuse kaalumisel. Seda

kaalutlust ei muuda lubamatuks ka kaebajate poolt apellatsioonkaebuse vastuses esitatud fakt,

et vaidlusalusel perioodil viibis D.Y vanglas vahistatu staatuses ja tema suhtes kohaldus

süütuse presumptsioon. Julgeolekut puudutava ohuhinnangu andmisel peab vangla hindama ja

prognoosima riske kõigist teadaolevatest asjaoludest lähtuvalt ja taolist riskihinnangut võib

10(15)

3-23-1115

mõjutada ühtviisi nii isiku süüdimõistmine kui ka tema kohtu loal vahi alla võtmine

kahtlustatuna teos, mis vastab tema varasemale käitumismustrile.

17. See kaalutlus ei muuda kohtu hinnangul vastustaja kaalutlusõiguse teostamist siiski

tervikuna õiguspäraseks. Esiteks ei nähtu asjaoludest, et hinnangut kinnipeetava varasemast

tegevusest lähtuvale ohule oleks kaebajate alasti läbiotsimise otsustamisel tegelikult arvesse

võetud. Olukorras, kus alasti läbiotsimine oli rutiinne praktika, puudub alus eeldada, et

kaebajate puhul oleks valitud muud julgeolekumeetmed, kui kinnipeetav oleks viibinud

vanglas seoses muud liiki süüteoga. Teiseks ei nähtu kohtule, et vastustaja oleks faktiliselt

kaalutlusõigust teostanud, st kaalunud kinnipeetava isikust tulenevat potentsiaalselt kõrgemat

riski ja sellest tulenevat alasti läbiotsimise potentsiaalset mõju vangla julgeolekule kaebajate

riivatavate õigushüvedega ning kaalunud võimalikke erinevaid meetmeid, mis võinuks

kaebajate õigusi vähem intensiivselt riivata. Näiteks teostades alasti läbiotsimist

vajaduspõhiselt

muude läbiotsimisviiside käigus kõrvaldamata jäänud kahtluste

hajutamiseks, teostades seda mitte rutiinselt igal korral, vaid kohandades oma ohuhinnangut

pärast esimest negatiivse tulemusega läbiotsimist, kohaldades meedet pisteliselt või ainult

osade kaebajate puhul vmt. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks kaebajate endiga seotud

asjaolusid üldse kaalumisel arvesse võtnud. Kuigi põhjendatuks saab pidada vastustaja väidet,

et enne külastuste toimumist on vanglal väga vähe infot külastajatega seotud riskide

hindamiseks, ei saa vastustaja loobuda külastajate huvide kaalumisest. Samuti on vähemalt

pärast esimest kokkusaamist võimalik teha esmaseid järeldusi ka külastajaga seotud riskide

kohta, mille arvestamist asjaoludest ei nähtu.

18. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu hinnanguga, et vastustaja vaidlustatud

toimingud olid kaalutlusreeglite olulise rikkumise ja ebaproportsionaalsuse tõttu

õigusvastased ning vastustaja apellatsioonkaebus tuleb selles osas rahuldamata jätta.

II

19. Teise küsimusena on asjas vaidluse all halduskohtu otsusega vastustajalt kaebajate kasuks

välja mõistetud kahjuhüvitise põhjendatus ja suurus, mille on vaidlustanud nii vastustaja kõigi

kaebajate osas kui kaebaja I enda osas.

20. Kaebaja I on vaidlustanud halduskohtu otsuse, kuna ta leiab, et talle välja mõistetud

hüvitis 1000 eurot on ebamõistlikult väike ega vasta kohtupraktikale ning halduskohus ei ole

arvestanud tema vaimsete kannatustega. Vastustaja on vaidlustanud kõigile kaebajatele

kahjuhüvitise väljamõistmise põhjendusel, et vastustaja vastutus kahju eest on RvastS § 7 lg

1 alusel välistatud, kuna kaebajad ei ole kasutanud kahju vältimiseks tõhusamaid

õiguskaitsevahendeid, ning kaebajatele ei ole kahju tekitatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole halduskohus kaebajale I kahjuhüvitise väljamõistmisel jätnud olulisi asjaolusid

arvestamata ja 1000-eurost kahjuhüvitist saab pidada kaebajale I õigusrikkumisega tekitatud

mittevaralise kahju korvamiseks piisavaks ja õiglaseks hüvitiseks. Samuti puuduvad alused

väljamõistetud hüvitise vähendamiseks.

21. Eelkirjeldatud õigusvastase tegevusega kaebajatele kahju tekkimist saab eeldada.

Vastustaja vastutust kahju eest ei saa RvastS § 7 lg 1 alusel välistada, kuna §-des 3–6

sätestatud esmased õiguskaitsevahendid ei oleks tõenäoliselt kahju ära hoidnud, eelkõige

võttes arvesse, et alasti läbiotsimise näol oli vastustaja selgituse kohaselt tegemist

standardprotseduuriga. Kuigi vaadeldavad kokkusaamised toimusid veidi enam kui ühe aasta

vältel, ei saa tõenäoliseks pidada ka seda, et selle aja jooksul oleks võimalik soodne

kohtulahend taganud, et enamik kokkusaamisi oleks toimunud kaebajate soovitud viisil.

Siinkohal tuleb silmas pidada, et läbiotsimisele allumisest sõltus kaebajate võimalus pääseda

kokkusaamisele oma vanglas viibiva pereliikmega. Selles olukorras ei saa kaebajatele ette

11(15)

3-23-1115

heita, et nad ei esitanud vastustajale vastuväiteid, taotlusi ega kohtule keelamis- või

kohustamiskaebust, kuna see oleks võinud kaasa tuua mitme kokkusaamise ärajäämise. Ehkki

primaarsete õiguskaitsevahendite kasutamist ei saaks pidada täiesti perspektiivituks, ei oleks

see suure tõenäosusega aidanud kahju tekkimist ära hoida vaidlusaluse perioodi vältel.

Pikaajaline kokkusaamine on kinnipeetava ja tema pereliikmete pereelu seisukohast oluline

sündmus ning inimlikult on mõistetav, et selle toimumise huvides kannatab külastaja ära ka

õigusvastase läbiotsimisega kaasneva ebamugavuse. See ei anna aga alust eitada kahju

tekkimist ega välista selle hüvitamist.

22. RvastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise

määramisel tuleb seega arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid ja otsustada selle suurus oma

diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.10.2021 otsus asjas nr 3-19-2061, p

23). Samas otsuses (p 24) selgitas Riigikohus, et määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult

väike võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega.

Seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset.

Seega peab kohus konkreetses asjas hüvitise suuruse üle otsustamisel arvesse võtma ka

riigisisest kohtupraktikat nii analoogsetes asjades kui ka valdkondadeüleselt. Ringkonnakohus

leiab, et halduskohtu määratud hüvitis ei ole selgelt ülemäärane ega samas ka põhjendamatult

väike.

23. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kohtu ette toodud asjaoludel ei saa

antud juhul objektiivselt tuvastada, kuidas oli kaebaja alasti läbiotsimine täpselt korraldatud.

Poolte seisukohad lahknevad eelkõige selles, kas kaebaja pidi olema täiesti alasti või

võimaldati tal eemaldada riided vaheldumisi keha üla- ja alapoolelt, milliseid füüsilisi

toiminguid pidi kaebaja oma keha ettenäitamiseks tegema ja kui kaua sunnitud alastiolek

kestis. Kohus ei saa teha selles osas järeldusi üksnes kaebaja ütluste põhjal. Eeldada ei saa

läbiotsimistoimingu sellise detailsusega protokollimist, ammugi selle videosalvestamist, mis

riivaks juba iseenesest külastaja õigust privaatsusele. Puudub alus pidada vastustaja selgitusi

läbiotsimise täpse toimumise ja laiemalt vaidlusalusel perioodil alasti läbiotsimisteks

rakendatud praktika osas kaebaja väidetest vähem usaldusväärseks. Samuti ei saa konkreetselt

kaebaja I läbiotsimise viisi tõendada õiguskantsleri 2017. a arvamuses esitatud kirjeldused,

mis pärinevad ajast mitu aastat enne vaidlusaluste toimingute tegemist, ega teiste isikute

kaebused kohtule, mis puudutasid konkreetseid juhtumeid, mille üle käesolevas asjas vaidlus

puudub.

24. Halduskohus on otsuse põhjenduste kohaselt arvestanud kaebajate ebameeldivustunde,

ärevuse, stressi ja alandustunde tekkimisega (p 25). Samuti on halduskohus piisavalt

põhjendanud kaebaja I kahjuhüvitise vähendamist võrreldes taotletuga, selgitades, et

asjaoludest ei nähtu meditsiinilist sekkumist vajavate vaimsete häirete tekkimist, samuti

kõrvaliste isikute ligipääsu läbiotsimisruumile ega vanglaametnike poolset alandavat

käitumist, mis saanuks lisaks alasti läbiotsimise faktile täiendavalt kaebajale kahju tekitada.

Ringkonnakohtule ei nähtu samuti, et kaebajale I oleks vaidlusaluste läbiotsimiste tulemusena

tekkinud selliseid hingelisi kannatusi, mille hüvitamiseks oleks halduskohtu määratud hüvitis

ilmselgelt ebapiisav. Kuigi kaebajale ei saa iseenesest kuidagi ette heita korduvat

kokkusaamistel käimist, milleks tal oli seadusest tulenev õigus, ning pretensioonide koheselt

mitteesitamist ei saa käsitada tema kahjunõuet välistava asjaoluna, saab kohus võtta

vastuväidete või taotluste mitteesitamist ja vaatamata igakordsele alasti läbiotsimisele

korduvat ning sagedast kokkusaamistel käimist arvesse kaebaja tajutud ebameeldivuse ja

alanduse intensiivsuse ning sellest tulenevalt õiglase kahjuhüvitise suuruse hindamisel. Ei saa

pidada eluliselt usutavaks, et kaebaja oleks jätkanud oma abikaasa sagedast külastamist

12(15)

3-23-1115

vanglas koos lastega ja jätnud ka järgnevatel kordadel selged vastuväited läbiotsimisele

esitamata, kui alasti läbiotsimine oleks põhjustanud talle talumatuid vaimseid kannatusi.

25. Halduskohtu otsusega kaebajale I välja mõistetud kahjuhüvitis on kooskõlas ka varasema

kohtupraktikaga. Sarnastes vaidlustes on täiskasvanule tekkinud mittevaralise kahju eest

peetud kohtupraktikas konkreetsetel asjaoludel õiglaseks näiteks 2000 euro suurust hüvitist

olukorras, kus isikut oli alasti läbi otsitud 13 korda (haldusasi nr 3-22-311). Haldusasjas nr 3-

24-75 tehtud kohtuotsuses pidas halduskohus 11 korral toimunud õigusvastase läbiotsimisega

tekitatud kahju eest piisavaks hüvitiseks 1200 eurot. Haldusasjas nr 3-23-51 tehtud otsusega

mõisteti kaebajale kuuel korral toimunud alasti läbiotsimise eest välja kahjuhüvitis 1000

eurot. Eeltoodut arvesse võttes ei hälbi siinses asjas halduskohtu otsusega kaebajale I viiel

korral toimunud ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud kahju eest väljamõistetud hüvitis 1000

eurot üldisest kohtupraktikast. Olukorras, kus halduskohtul on hüvitise suuruse määramisel

avar kaalumisruum ning halduskohus pole ilmseid kaalumisvigu teinud ega varasema

kohtupraktikaga selgelt vastuollu läinud, ei pea ringkonnakohus võimalikuks hüvitise suurust

muuta.

26. Seega tuleb vastustaja apellatsioonkaebus kaebaja I osas ja kaebaja I

vastuapellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

27. Halduskohus rahuldas kaebajate II ja III kahjunõude kaebajast I suuremas, 3500 euro

mahus kaalutlusel, et tegemist oli lastega, keda õiguskord peab eriliselt kaitsma. Olukorras,

kus lahtiriietumisega läbiotsimist tuleb pidada erandlikuks, tuleb seda laste puhul pidada

äärmiselt erandlikuks meetmeks, nende hingeline üleelamine võib olla kordades suurem ja

seda on kõrvalseisjal raske hinnata. Halduskohus ei nõustunud vastustaja väidetega, et

kaebajate II ja III vanust arvestades ei saa pidada eluliselt usutavaks, et nad tajusid alasti

läbiotsimise tõttu oma õiguste rikkumist või tundsid alandust ning tegemist on paljudele

olmesituatsioonidele sarnaneva protseduuriga, millest ei erine olemuslikult näiteks

lahtiriietumine ujulas või arstikabinetis. Vastustaja asus apellatsioonkaebuses lisaks

seisukohale, et kaebajatele II ja III mõistis halduskohus välja ka nende endi taotletust suurema

hüvitise, kuna kaebuses nõudsid kaebajad hüvitist alasti läbiotsimise eest kümnel juhul, kuid

kohtumenetluses tuvastati, et juhtumeid oli viis, mistõttu tuleb kaebajate nõudeks lugeda

hüvitist 2500 eurot kaebaja kohta.

28. Ringkonnakohus jätab rahuldamata vastustaja apellatsioonkaebuse kaebaja II osas.

Kaebaja II puhul, kes oli esimese läbiotsimise ajal 6 aasta ja 3 kuu ning viimase ajal 7 aasta ja

2 kuu vanune, on halduskohtu otsuse motiivid hüvitise suuruse määramisel asjakohased.

Kuigi ohtu vangla julgeolekule ei saa laste puhul välistada, kuna eelkõige vanemad võivad

üritada toimetada keelatud esemeid vanglasse laste abil, näiteks peites esemeid laste keha

lähedale, on lastest lähtuv risk kahtlemata väiksem. Kooliealise lapse puhul on usutav ja

tõenäoline, et ta tajub võõra täiskasvanu ees sunnitud lahtiriietumisega kaasnevat intensiivset

häbitunnet ja ka võimalikku alandust. Olenevalt asjaoludest võivad lapse sellest tulenevad

hingelised üleelamisel olla suuremad kui täiskasvanu puhul, kuna lapsel on raskem mõista

sellise toimingu vajalikkust. Põhjendatuks ei saa pidada ka vastustaja väidet, et vangla

külastamisel alasti läbiotsimine võimupositsioonil oleva täiskasvanu poolt sarnaneks

kooliealise lapse seisukohast näiteks koos eakaaslastega ühiselt duši all käimisega või

lahtiriietumisega arsti juures, mille vajalikkust on lapsel kahtlemata lihtsam mõista. Samuti

erineb viidatud toimingute kontekst ja keskkond vangla paratamatult rusuvast õhkkonnast.

29. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et kaebaja II kasuks väljamõistetud kahjuhüvitist tuleb

vähendada, kuna see ületab kaebaja nõuet. Kaebajad käsitasid ringkonnakohtu arusaama järgi

kaebuses kahju tekitava õigusrikkumisena alasti läbiotsimisi kogumis ning kaebusest ei nähtu,

et kaebajad oleksid taotlenud konkreetset summat eraldi iga üksiku toimingu eest. Selline

13(15)

3-23-1115

käsitus on ka põhjendatud, kuna nii toimingute ebaproportsionaalsuse kui tekkinud

mittevaralise kahju hindamisel omab tähtsust mitte üksnes läbiotsimistoimingute arv, vaid ka

see, et kaebajad allutati alasti läbiotsimisele korduvalt vaatamata sellele, et nende juurest ei

olnud varem keelatud aineid ega esemeid leitud ning seega oleks olnud võimalik neid

puudutavat riskihinnangut kohandada. Sel põhjusel ei saa omistada olulist tähtsust ka sellele,

et kaebajad on algselt kaebuses viidanud rohkematele läbiotsimistoimingutele, kui

kohtumenetluses kinnitust leidis. Samuti ei muuda kaebajate nõuet asjaolu, et ka kaebajad ise

on oma ringkonnakohtule esitatud õiguslikes põhjendustes ühe argumendina välja toonud

nende arvates õiglase hüvitise ühe läbiotsimise kohta. Kaebajate nõudena tuleb mõista

kahjuhüvitist kõigi õigusvastaste alasti läbiotsimiste eest kokku. Kaebaja II kasuks välja

mõistetud kahjuhüvitis on kooskõlas ka varasema kohtupraktikaga (vt nt sarnastel asjaoludel

tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2023 otsus haldusasjas nr 3-21-2616).

30. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt vastustaja apellatsioonkaebuse kaebaja III osas.

Kaebaja III oli esimese läbiotsimise ajal 1 aasta ja 10 kuu vanune ning viimase läbiotsimise

ajal 2 aasta ja 10 kuu vanune. Kohus tuvastas kaebaja III alasti läbiotsimise õigusvastasuse ja

iseäranis tulenevalt kaebaja III vanusest on temast lähtuv oht vangla julgeolekule

ebatõenäoline. Teisalt, ehkki riigivõimu lubamatust privaatsfääri sekkumisest tingitud

väärikuse alandamist ja sellega kaasnevalt kahju tekkimist ei saa ka ühe- või kaheaastase

lapse puhul välistada, ei saa tema hingelised üleelamised olla suured samadel asjaoludel, mida

saab eeldada kooliealise lapse puhul. Ringkonnakohus jääb varasemas praktikas kujundatud

seisukoha juurde (vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.11.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-51, p

16), et ühe- või kaheaastane laps ei saa eelduslikult tajuda alandust või tugevat

ebamugavustunnet seoses sellega, et tema lahtiriietamise juures viibib lisaks tema emale ka

võõras inimene. Lahtiriietamine võib olla nii noorele lapsele ebameeldiv, ent pole usutav, et

konkreetse keskkonna (vangla) tõttu oli see kaebaja III jaoks suuremaid kannatusi põhjustav,

kui samasugune lahti riietamise toiming oleks aset leidnud mis tahes muus kohas. Asjaoludest

ei nähtu, et kaebaja III oleks läbiotsimise ajal emast eraldatud, et ema ei oleks saanud tema

lahtiriietamisel osaleda või et vanglaametnikud oleksid kaebajat III puudutanud.

31. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebajale III põhjustatud mittevaralist kahju ei saa

pidada suuremaks kui täiskasvanud inimesele alasti läbiotsimisega tekitatavat kahju ning

asjaolud, mis annavad aluse mõista kaebajale II välja suurema hüvitise, ei kohaldu kaebaja III

puhul. Kaebajale III tekitatud ülekohtu heastamiseks on piisav mõista tema kasuks välja

kahjuhüvitis 1000 eurot. Ringkonnakohus rahuldab selles osas vastustaja apellatsioonkaebuse

ja muudab uue otsusega vastavalt halduskohtu otsust.

IV

32. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning lg 2

kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt

kaebuse rahuldamisega. Paragrahv 109 lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus

menetluskulude jaotust, kui ta muudab alama astme kohtu lahendit.

33. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebajate kasuks välja riigilõivu 240 eurot lähtudes

sellest, et kaebus rahuldati kaebaja I osas 20% ning kaebajate II ja III osas 70% ulatuses.

Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust kaebaja III osas, mõistes välja

kahjuhüvitise 20% ulatuses kaebuses taotletust, tuleb vastavalt muuta ka menetluskulude

jaotust ja mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja riigilõiv 165 eurot (150×20%+150×70%

+150×20%).

34. Vastustaja, kelle apellatsioonkaebuse ringkonnakohus osaliselt rahuldab, ei ole esitanud

ringkonnakohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ja kaebaja I

14(15)

3-23-1115

vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad menetlusosaliste kulud

apellatsioonimenetluses nende endi kanda.

35. Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel kaebajate ja nende esindaja nimed avaldatavas

otsuses tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

15(15)