2-24-11964/9 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. september 2025, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-11964

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi V.X vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

975 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: V.X (isikukood XXX

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista V.X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 229 eurot 30 senti.

3. Mõista V.X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt (229 eurolt 30

sendilt) alates 22. maist 2025 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group põhivõla nõue 193 euro 59 sendi ulatuses ja

sissenõudmiskulude nõue 30 euro ulatuses. Jätta täielikult rahuldamata Aktiva Finance

Group OÜ intressinõue (64 eurot 81 senti), sissenõudmiskulude nõue (30 eurot) ja

sissenõutavaks muutunud viivise nõue (422 eurot 88 senti).

5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

6. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Kostjale toimetada otsus kätte kohtuotsuse

resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja lugeda kohtuotsus

kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud

Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. OÜ Aktiva Finance (hageja) esitas 6. augustil 2024 Tartu Maakohtule V.X-i (kostja) vastu

hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 422 eurot 88 senti, intressi 64

eurot 81 senti, sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 422 eurot 88

senti. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (esialgne võlausaldaja) ja kostja 16. juunil

2020 tarbijakrediidilepingu nr TL3568776, mille alusel sai kostja laenu 600 eurot. Kostja pidi

laenu tagastama 60 osamaksena. Kostja tekkis võlgnevus alates 16. osamaksest (s.o 9.

septembrist 2021). Esialgne võlausaldaja edastas 9. novembril 2021 kostjale laenulepingu

ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd

kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, luges esialgne võlausaldaja lepingu

üles öelduks 24. novembril 2021. Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõude kostja

vastu hagejale.

2. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 16. juunil 2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr TL3568776 (dtl 13; Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo dtl 17 – 18; üldtingimused dtl 23 - 26 ). Lepingu alusel sai kostja

600 euro suuruse laenu. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel (dtl 14 – 15).

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS

§ 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud

tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul

kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu

ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui

kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa

tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral

öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 54,98% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (16. juunil

2020) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,52% (kolmekordne määr seega 61,56%).

Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

9. Hageja on hagi p-s 1.5 selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne

võlausaldaja arvesse kostja täidetud taotluses esitatud teavet ning esialgne võlausaldaja on

kontrollinud kostja sissetulekuid ja finantskohustusi pangakonto väljavõtte alusel. Esialgne

võlausaldaja on teada saanud, et kostja igakuine sissetulek oli 657 eurot 28 senti ja kohustused

168 eurot 46 senti. Igakuisteks majapidamiskuludeks arvestati 250 eurot. Esialgne võlausaldaja

on arvestanud kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (23 eurot 62 senti) tuludest maha

ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 215 eurot 20 senti.

Kohus selgitas 10. juuni 2025 kohtunõudes, et esitatud kostja konto väljavõttest (dtl 32 – 57)

nähtub, et kostja on 2020. aastal võtnud järgmised laenud: jaanuaris 300 eurot, veebruaris 850

eurot, märtsis 450 eurot, aprillis 1425 eurot. Praeguses asja nõude aluseks olev

tarbijakrediidileping on sõlmitud 16. juunil 2020 ja selle alusel sai kostja laenu 600 eurot, mida

ta pidi tagastama 60 kuu (5 aasta) jooksul. Seega on kostja pidevalt võtnud väiksemaid laene.

Sellises olukorras on kohtu hinnangul küsitav, kas esialgne võlausaldaja on vastutustundliku

laenamise põhimõtet järginud.

10. Kohus jääb kohtunõudes esitatud seisukoha juurde. Kostja pangakonto väljavõttest ja

sõlmitud lepingu enda olemusest nähtub, et kostja puhul võis olla tegemist n-ö sarilaenajaga.

Kui kostja laenutaotluses esitatud andmeid ja muud kostja kohta esitatud teavet kõrvutada,

nähtub juba pealiskaudse infoanalüüsi tulemil, et selles sisalduv ei saanud tõele vastata. Kostja

avaldatud sissetulekud 700 eurot kuus ja tema finantskohustused summas 53 eurot 07 kuus (dtl

59) ei vasta konto väljavõttel kajastatule. Konto väljavõttest ilmneb, et kostjal oli seisuga 23.

november 2019 vähemalt üks kehtiv laenuleping (igakuine kohustus laenulepingu nr 18-

081234-VL alusel summas 21 eurot 88 senti). Lisaks oli kostja viimase kuue kuu jooksul

saanud krediiti erinevatelt krediidiandjatelt järgnevalt: 28. jaanuaril 2020 summas 300 eurot, 4.

veebruaril 2020 summas 400 eurot, 21. veebruaril 2020 summas 450 eurot, 16. märtsil 2020

summas 450 eurot, 21. aprillil 2020 summas 665 eurot ja 24. aprillil 2020 summas 760 eurot.

Kokku oli kostja kuue kuu jooksul saanud krediidiandjatelt laenu kuuel korral (kokku summas

3025 eurot, s.o keskmiselt 500 eurot kuus), millele lisandub haginõude aluseks oleva

laenulepingu alusel väljastatud krediit 600 eurot. Siinkohal juhib kohus tähelepanu asjaolule, et

kostja igakuiselt võetud laenukohustused muutusid ajas suuremaks.

11. Kostja igakuine sissetulek kuus oli konto väljavõtte kohaselt lepingueelsel perioodil ca 660

eurot. Sealjuures juhib kohus tähelepanu asjaolule, et kostja aprillikuu töötasu oli 197 eurot 33

senti ning 7. mail 2020 tegi Eesti Töötukassa kostjale väljamakse (dtl 55). Eeltoodust võib

järeldada, et kostja igakuised sissetulekud olid vähenemas. Eeltoodust tuleneb, et kostja

igakuine sissetulek töötasuna oli ca 660 eurot kuus ning igakuised uued laenukohustustest ca

500 eurot kuus, ehk et kostja vajalikud kulutused ühes kuus olid keskmiselt 1160 eurot.

Kohtu hinnangul on esialgne võlausaldaja oma analüüsis kostja igakuiste kulutuste (sh

majapidamiskulud 250 eurot ja laenude tagasimaksed summas 168 eurot 46 senti) ja

sissetulekute (657 eurot 28 senti) osas olnud põhjendamatult ning masinlikult eluvõõras (dtl 62).

Kohus leiab, et kuivõrd kostja igakuiselt võetud laenud krediidiandjatelt (keskmiselt ca 500

eurot kuus) olid samas suurusjärgus kostja igakuise töötasuga (keskmiselt ca 660 eurot kuus),

siis ei ole eluliselt usutav, et kostja oli sellise sissetulekuga võimeline jätkusuutlikult juba seni

võetud laene teenindama. Kostja käitumine finantskohustuste võtmisel viitab kohtu hinnangul

sellele, et kostjal ei jagunud igakuiste kulutuste katteks piisavalt sissetulekuid. Lisaks märgib

kohus, et kostja esitatud kontoväljavõte on ajavahemiku 23. november 2019–21. mai 2020

kohta, kuid laenuleping sõlmiti 16. juunil 2020. Seega jääb kontoväljavõttes kajastatud perioodi

ja laenulepingu sõlmimise vahele kolm nädalat, mille jooksul laekunud sissetulekute olemasolu

ja suuruse ning võimalike uute laenukohustuste kohta krediidiandjal teave puudus.

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud.

12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

13. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

Hageja on 1. juuli 2025 menetlusdokumendis märkinud, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tuleb kõik kostja maksed (340 eurot 70 senti) arvestada põhinõude

katteks. Sellisel juhul ei saa lugeda lepingut 24. novembril 2021 kehtivalt üles öelduks, kuivõrd

selleks ajaks ei olnud kostja osamaksetega viivituses. Seega ei olnud VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3

sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud. Leping on lõppenud tähtaja saabumisega

(viimase osamakse tasumise tähtaeg oli 21. mai 2025). Eelneva tõttu tuleb kostjalt mõista

hageja kasuks põhinõudena välja 229 eurot 30 senti (600 - 30 – 340,70).

14. Intressi märgib kohus järgmist. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni või selle

lõppemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest. VÕS § 4034 lg-st 7

tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Hageja ei ole kohtule uut intressi

arvestust esitanud. Eelnevat arvestades ei pea kohus võimalikuks hageja intressinõuet ka

rahuldada.

15. Viivise kohta märgib kohus järgmist.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja on 1. juuli 2025 menetlusdokumendis märkinud, et tal on viivise nõue alates graafiku

lõppemisele järgnevast päevast, s.o 22. maist 2025 kuni seisukoha esitamiseni (1. juulini 2025)

intressimääraga võrdses viivisemääras (40,92% aastas). Samuti nõuab hageja viivist põhivõlalt

alates 2. juulist 2025 intressimääraga võrdses viivisemääras (40,92% aastas).

Lepingu kohaselt võrdub viivisemäär intressimääraga. VÕS § 4034 lg 7 järgi kohaldub

praegusel juhul VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku

laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud seadusjärgset

viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul kohaldada

seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära. Kohus mõistab kostjalt hageja

kasuks välja viivise põhinõudelt (229 eurolt 30 sendilt) alates 22. maist 2025 kuni põhinõude

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

16. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist.

Hageja nõuab kostjalt 30 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. Hageja tugineb

seejuures VÕS § 1132 lg 2 p-le 2, mis võimaldab pärast lepingu lõppemist majandus- või

kutsetegevuses tegutseval võlausaldajal nõuda tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas kuni 40 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 euro.

Kohus on eelnevalt leidnud, et leping lõppes tähtaja möödumisega 21. mail 2025. Kirjad on

kostjale saadetud 6. detsembril 2021, 7. veebruaril 2022 ja 22. märtsil 2022 (dtl 69 – 74). Seega

on kirjad saadetud lepingu kehtivuse ajal, mitte pärast selle lõppemist. Seega ei saa hageja

nõuda sissenõudmiskulusid VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel.

17. VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks

muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot.

Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või

tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus

nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

Praegusel juhul ei ole hageja tuginenud sellele, et ta on enne saatnud kostjale vähemalt ühe

tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole ka vastavaid tõendeid esitanud. Seega ei ole VÕS § 1132

lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud ja hagejal ei ole õigust nõuda sissenõudmiskulusid. Kohus

jätab selle nõude rahuldamata.

18. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

229 eurot 30 senti ja viivise põhinõudelt (229 eurolt 30 sendilt) alates 22. maist 2025 kuni

põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus jätab rahuldamata hageja põhivõla nõude 193 euro 59 sendi ulatuses ja

sissenõudmiskulude nõue 30 euro ulatuses. Kohus jätab täielikult rahuldamata hageja

intressinõude (64 eurot 81 senti), sissenõudmiskulude nõude (30 eurot) ja sissenõutavaks

muutunud viivise nõude (422 eurot 88 senti).

19. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus on seisukohal, et praegusel ajal on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1

alusel poolte endi kanda. Siinkohal arvestab kohus nõude rahuldamise ulatust (vt otsuse p 18)

ning seda, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust ning kohtuvaidlus on vältimatus

põhjuslikus seoses sellega, et esialgne võlausaldaja on andnud kostjale laenu vastutustundlikku

laenamise põhimõtet ehk esialgne võlausaldaja kui krediidiandja seadusest tulenevat kohustust

rikkudes (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-22-11447, p 8).

Seega on tarbijale antud laenu, mille teenindamiseks ei ole tarbija võimeline. Võlgnevusse

sattumine on sellisel juhul sisuliselt vältimatu. Juhul, kui esialgne võlausaldaja ei oleks kostjale

vastutustundetult laenu andnud, ei oleks hagejal tekkinud vajadust ka seadusjärgses määras

võlgnevust kohtulikult sisse nõuda.

Seega on kirjeldatud olukorras tarbijast kostja asetamine olukorda, kus ta peaks hagi osalise

rahuldamise korral kandma mistahes hageja menetluskulusid, ebaõiglane ning põhjendamatu.

Sel põhjusel jätab kohus menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Seega puudub vajadus

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

20. Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus

kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras,

mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu,

ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg

1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1

sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka Riigikohtu 16. septembri 2020

määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 10 ja 20. aprilli 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-123093, p

9.2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik