3-24-3461/31 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13. October 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3461

Haldusasi

S.Ra kaebus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti

17.12.2024 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise

otsus nr 15.3-3.2/789-1 ning kohustada Politsei- ja

Piirivalveametit andma talle elamisluba

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – S.R

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Ragne Õunap

Asja läbivaatamise vorm

12. august 2025 avalikul kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada S.Ra kaebus ning:

1.1. tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 17.12.2024 otsus nr 15.3-3.2/789-1; ning

1.2. kohustada Politsei- ja Piirivalveametit vaatama kaebaja 14.09.2022 taotlust tähtajalise

elamisloa saamiseks uuesti läbi.

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 320

eurot.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg ning kohtuotsuse

põhjendava osa punktis 13 märgitud haldusasja number tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 10.10.2025. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.R sündis xx.xx.xxxx Venemaal ning ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik. 14.09.2022

esitas ta Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Moskvas tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste

seaduse (edaspidi VMS) § 118 punkti 7 (välislepingu) alusel. Politsei- ja Piirivalveameti

22.11.2023 otsusega nr 15.3-3.2/930-1 (edaspidi 22.11.2023 otsus) keelduti S.Rale tähtajalise

elamisloa andmisest, kuna ta ei tõendanud, et on rahvuselt eestlane.

2. S.R esitas 30.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 22.11.2023 tühistamiseks,

tühisuse ja õigusvastasuse tuvastamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja

taotlus. Tallinna Halduskohtu 15.03.2024 otsusega nr y-yy-yyyy, mida PPA ei vaidlustanud,

rahudati S.Ra kaebus. Kohus leidis, et PPA ei hinnanud piisavalt kaebaja emotsionaalset seotust

eestlastega ning Eestiga, mistõttu on PPA vaidlustatud otsus õigusvastane (punkt 45).

Tuvastatud asjaoludest ja tõenditest saab järeldada, et kaebaja on VMS § 118 punkti 7 ja

põhiseaduse § 36 koos tõlgendamise tähenduses eestlane, kellel on õigus saada tähtajaline

elamisluba Eestisse elama asumiseks. PPA on selles osas jõudnud oma otsuses valedele

järeldustele (punkt 26).

3. Tallinna Halduskohtu 15.03.2024 otsuse järgselt jätkas PPA S.Ra elamisloa taotluse

menetlemist ning 17.12.2024 otsusega nr 15.3-3.2/789-1 (edaspidi 17.12.2024 otsus) keeldus

PPA S.Rale teistkordselt tähtajalise elamisloa andmisest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja seisukoht

PPA elamisloa menetlus on olnud ebaobjektiivne, ebapiisavalt põhjendatud ning vastuolus nii

halduskohtu otsusega kui ka rahvusvaheliste inimõiguste põhimõtetega. PPA heidab ette

pangakonto esitamata jätmist, kuid sellist nõuet ei esitatud. Pangakonto väljavõtte asemel esitas

kaebaja fotod. Kaebajal on teadmised Eesti kultuurist ja sugulastest ning eestlaseks olemisest,

mistõttu on PPA kahtlused solvavad ja diskrimineerivad. PPA kahtleks nagu tervikuna, kas

kaebaja Venemaal elanud sugulased ikka on eestlased. See on solvav ja diskrimineeriv. PPA ei

ole järginud halduskohtu otsust, mis tühistas varasema keeldumise. Uuesti menetlemisel ei

selgunud uusi sisulisi asjaolusid, välja arvatud sugulaste kirjalikud selgitused.

5. Vastustaja seisukoht

Kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kaebajat ei saa pidada eestlaseks. PPA

hindas asja uuel läbivaatamisel kaebaja seotust Eestiga, kuid nende alusel ei saa kaebajat pidada

eestlaseks. PPA kontrollis kaebaja keeleoskust telefonivestluses, kuid kaebaja ei oska eesti

keelt. Ka sugulaste positiivsed hinnangud ja viited Eesti traditsioonide järgimisele ei tõenda, et

kaebaja oleks eestlane. Kaebaja esitas fotod Eestis viibimise tõendamiseks, mitte pangakonto

väljavõtet. PPA ei keeldunud kaebajale elamisloa andmisest subjektiivsetel põhjustel, vaid

vaidlustatud otsusest nähtub üheselt, et PPA lähtus otsust tehes kaebaja esitatud dokumentidele

ja selgitustele ning kaebaja sugulaste ütlustele, kuid need ei ole tõendanud, et kaebaja kuuluks

rahvuselt eestlaste hulka. PPA andis kaebajale võimaluse selgitada enda eestluse vaimus üles

kasvamist ja emotsionaalset seotust Eestiga, kuid kaebaja seda ei teinud. Seega etteheide, et

PPA ei ole elamisloa taotlust menetledes sisuliselt uusi asjaolusid tuvastanud on etteheidetav

kaebajale, mitte PPA-le, kuna kaebaja ei ole jätkuvalt PPA küsimustele põhjalikumaid vastuseid

esitanud. Pelgalt üldise iseloomuga selgitused ülemaailmsete pühade tähistamisest, ei ole piisav

jaatamaks kaebaja rahvusena eestlast. Pigem soovib kaebaja saada Eesti elamisluba selleks, et

Venemaalt lahkuda, mitte seetõttu, et ta oleks rahvuselt eestlane.

2 (5)

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kaebus tuleb rahuldada. PPA lähtus vaidlusalust otsust tehes väärast eeldusest, nagu oleks

Tallinna Halduskohus 15.03.2024 otsuses leidnud, et PPA 22.11.2023 otsus oli õigusvastane

põhjusel, et selles oli jäetud hindamata kaebaja emotsionaalne seotus Eesti ja eestlastega. Kohus

tühistas PPA 22.11.2023 otsuse aga põhjusel, et PPA leidis põhjendamatult, et kaebaja ei ole

eestlane. Nimelt algab kohtuotsuse põhjendav osa punktiga 26 järgmises sõnastuses: „Kohus

leiab, et tuvastatud asjaoludest ja tõenditest saab järeldada, et kaebaja on VMS § 118 p 7 ja

põhiseaduse § 36 koos tõlgendamise tähenduses eestlane, kellel on õigus saada tähtajaline

elamisluba Eestisse elama asumiseks. PPA on selles osas jõudnud oma otsuses valedele

järeldustele.“. Seega eiras PPA 17.12.2024 otsuses lubamatult Tallinna Halduskohtu jõustunud

kohtuotsuse põhjendusi ning selle tulemuseks on 17.12.2024 otsuse õigusvastasus.

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse

rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui

ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Viidatud norm on seotud

riigivastutuse seaduse § 6 lg-ga 5, millest tulenevalt võib kohus teha avaliku võimu kandjale

ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava

kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti

andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Kuna

VMS ei sätesta imperatiivset alust, et igale Eestisse elama asuda soovivale eestlasest

välismaalasele tuleb elamisluba tingimusteta väljastada ning et selle andmisest ei saa ühelgi

juhul keelduda, siis ei saanud kohus PPA-d ka 15.03.2024 otsuses nr y-yy-yyyy kohustada

kaebajale tähtajalist elamisluba andma. See aga ei tähenda, et kohtuotsuse punktile 45 tuginedes

oleks PPA võinud kohtuotsuse põhjendusi, sh selgelt väljendatud järeldust, et kaebaja on

eestlane, valikuliselt kohaldada. Järgmiseks on kohustuslikud kõik kohtuotsuse põhjendavas

osas tehtud järeldused. Ka kohus hindas kaebaja emotsionaalset seotust Eestiga ning leidis, et

see on piisav selleks, et asuda väga selgele positsioonile, et kaebaja on eestlane. Kui PPA leidis,

et halduskohus on asjaolude pinnalt teinud väära järelduse, kui tuvastas, et kaebaja on eestlane,

oleks tulnud halduskohtu 15.03.2024 otsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule, kuid PPA seda ei teinud. Selle asemel on PPA asunud hoopis 17.12.2024

otsuses kohtuotsuse põhjendusi vaidlustama (vt nt PPA 17.12.2024 otsuse lk 15).

8. Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud, et jõustunud kohtuotsus ei ole menetlusosalistele

kohustuslik üksnes resolutsioonis vaid ka põhjenduste osas. Kui Tallinna Halduskohtu

15.03.2024 kohtuotsus nr y-yy-yyyy 16.04.2024 jõustus, muutus see vastustajale kaebaja

taotluse lahendamisel kohustuslikuks ja see on nii isegi juhul, kui hiljem PPA soovis hilisemalt

asjaolusid ümber hinnata. HKMS § 177 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus on

menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks

olevatel asjaoludel. Riigikohus selgitas 27.05.2015 otsuse nr 3-3-1-14-15 punktis 27 HKMS §

177 lg-ga 1 seonduvalt: „HKMS § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele

kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel

asjaoludel. See säte ei piira kohtuotsuse kohustuslikkust üksnes otsuse resolutsiooniga. Kui

kohus teeb haldusorganile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, on haldusorganile

kohustuslikud ka asja uut läbivaatamist puudutavad õiguslikud seisukohad ja suunised, mis on

ära toodud kohtuotsuse põhjendustes. Need on hõlmatud kaebuse alusega HKMS § 177 lg 1

mõttes. /../ Olukorras, kus kõrgema astme kohtu seisukohad on kohustuslikud asja uuesti läbi

vaatavale kohtule (HKMS § 233 lg 1), ei näe kolleegium põhjust, miks peaks haldusorganil

olema lubatud kohtu seisukohti asja uuel läbivaatamisel ignoreerida. Vastasel juhul võiks

haldusorgan korduvalt teha samu kaalumisvigu. See tooks kaasa juba lahendatud vaidluste

kordumise ning võiks lõppkokkuvõttes viia PS § 15 lg 1 ja Euroopa inimõiguste ja

3 (5)

põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 rikkumiseni.“ Eeltoodud põhimõtet on hilisemalt

kohtupraktikas korduvalt kinnitatud (vt Riigikohtu 18.03.2019 otsus nr 3-14-52793, punkt 37;

Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2024 otsus nr 3-23-646, punkt 13).

9. Seega jättis vastustaja õigusvastaselt elamisloa andmisest keeldumisel kõrvale kohtuotsuse

põhjendused, kuna leidis ekslikult, et talle on kohustuslik üksnes kohtuotsuse resolutsioon ja

15.03.2024 otsuse põhjendava osa punktis 45 antud hinnang, et PPA ei hinnanud piisavalt

kaebaja emotsionaalset seotust eestlaste ja Eestiga. See asjaolu iseenesest toob kaasa

vaidlustatud otsuse õigusvastasuse.

10. Eeltoodust tulenevalt kui vastustaja oleks järginud HKMS § 177 lg-st 1 tulenevalt asja uuel

lahendamisel kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi, oleks vastustaja pidanud õigusliku ja faktilise

olukorra samana püsimisel, taotluse uuel lahendamisel, järeldama üksnes seda, et kaebaja on

eestlane ning PPA-l puudus alus keelduda kaebajale elamisloa andmisest põhjusel, et viimane

eestlane ei ole. Kuna PPA keeldus kaebajale elamisloa andmisest põhjusel, mis on vastuolus

jõustunud kohtuotsuse põhjendustega, on PPA 17.12.2024 otsus vastuolus kehtiva õigusega

(HMS § 54). Kohtule ei nähtu, et pärast Tallinna Halduskohtu 15.03.2024 otsuse tegemist ja

selle jõustumist oleks kaebajaga seotud isiklikes asjaoludes ilmnenud uusi faktilisi asjaolusid.

Seejuures ei nõustu kohus PPA-ga nagu võiks pidada kaebaja keeleoskusega seonduvat uueks

asjaoluks. PPA omistab kaebaja keeleoskusele või selle puudumisele liialt suure tähenduse,

jättes seejuures arvestamata kaebajaga seotud isiklikud asjaolud, sh selle, et ta on sisuliselt kogu

oma elu elanud Venemaal ning tema igapäevane keeleruum ja keelekasutus on pigem

venekeelne. Vaatamata sellele on kaebajal siiski teatav eesti keele oskus olemas ning ta püüab

keelt ka kasutada. Sel põhjusel ei nõustu kohus PPA väga jäiga järeldusega, et kuna kaebaja

eesti keelt emakeelena ei räägi või et kaebajal keeleoskus oli ebapiisav PPA ametnikuga

suhtlemiseks, siis see välistab kaebaja eestlaseks olemise. Eestis elab ulatuslik vene keelt

emakeelena rääkiv elanikkond (sh kodakondsuseta inimesed), kes vaatamata sellele leiavad, et

nad on rahvuselt eestlased. Kohus kuulas tunnistajatena üle kaebaja sugulased, kellega

suheldakse pidevalt ning kohtu hinnangul on kaebajal olemas rahvuslik identiteet läbi enda

Eestis elava suguvõsa.

11. Seega olukorras, kus kohus tuvastas, et kaebaja on eestlane ei saanud PPA uue otsuse

tegemisel tugineda sellele, et kaebaja eestlane ei ole või et kaebaja ei ole PPA kriteeriumitele

vastav eestlane. Sel põhjusel ei analüüsi kohus ka PPA 17.12.2024 otsuse õiguspärasust

sisuliselt, kuna see seisukoht on jõustunud kohtuotsuse olemasolu tõttu menetluslikult

asjassepuutumatu. Vastustaja ei saanud haldusmenetluses ja kohus ei saa praegu teha otsust

eirates jõustunud kohtulahendit asjas y-yy-yyyy.

12. Seega tuleb kaebus rahuldada ning kohustada PPA-d uuesti kaebaja tähtajalise elamisloa

taotlust läbi vaatama. Taotluse uuel läbivaatamisel tuleb PPA-l lähtuda eeldusest, et jõustunud

kohtulahendiga on tuvastatud, et kaebaja on eestlane (Tallinna Halduskohtu 15.03.2024 otsuse

nr y-yy-yyyy, punkt 26).

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus

rahuldas kaebuse, seega kannab vastustaja kaebaja ning ka enda võimalikud menetluskulud.

Kaebaja on soovinud, et kaebuse rahuldamisel hüvitaks vastustaja talle kaebuse esitamisel

tasutud riigilõivu 20 eurot ning kohtuistungi tõlkimisega kaasnenud menetluskulu 300 eurot.

Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajalike kulude ning need tuleb PPA-l kaebajale

hüvitada. Menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jäävad nende enda kanda.

4 (5)

14. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

5 (5)