2-23-16840/87 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija

Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht 09.09.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-16840

Kohtuasi

Aktsiaseltsi TALLINNA SADAM avaldus MPG

AgroProduction OÜ pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.10.2024 määrus (pankrotimäärus)

Kaebuse esitaja ja liik

MPG AgroProduction OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlausaldaja) aktsiaselts TALLINNA

SADAM (registrikood 10137319), lepingulised

esindajad vandeadvokaadid Peeter Viirsalu ja Silvia

Urgas ning vandeadvokaadi abi Artur Piisang

Puudutatud isik (võlgnik) MPG AgroProduction OÜ

(pankrotis) (registrikood 14395640), lepingulised

esindajad vandeadvokaadid Mari Agarmaa ja Raul

Kartsep ning vandeadvokaadi abi Katariina Kuum

MPG AgroProduction OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Andrias Palmits

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta tõendina vastu MPG AgroProduction OÜ (pankrotis) määruskaebuse lisa 3

ning jätta tõenditena vastu võtmata MPG AgroProduction OÜ (pankrotis)

määruskaebuse lisad 1–2 ja aktsiaseltsi TALLINNA SADAM 14.11.2024 seisukoha

lisad 1–4.

2. Jätta MPG AgroProduction OÜ (pankrotis) määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta Harju Maakohtu 15.10.2024 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja

täiendada osaliselt kohtumääruse põhjendusi.

4. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud MPG AgroProduction OÜ

(pankrotis) kanda.

5. Mõista MPG AgroProduction OÜ-lt (pankrotis) aktsiaseltsi TALLINNA SADAM

kasuks välja menetluskulude hüvitis 3698 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates

määruse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. MPG AgroProduction OÜ

(pankrotis) pankrotihalduril Andrias Palmitsal ei ole määruskaebemenetluses

hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

2-23-16840

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse p-de 1–4 peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada. Määruse p 5 peale võib

Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts TALLINNA SADAM (avaldaja, võlausaldaja) esitas 28.11.2023 Harju

Maakohtule avalduse, milles palus nimetada MPG AgroProduction OÜ-le (pankrotis)

(puudutatud isik, võlgnik) ajutise pankrotihalduri ja kuulutada välja võlgniku pankroti.

1.1.

Avalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 28.06.2018

hoonestusõiguse ja reaalservituutide seadmise lepingu (hoonestusõiguse leping). Selle

alusel seati võlausaldajale kuuluvale kinnisasjale (registriosa nr 10033802), mille

kooseisu kuuluvad Jõelähtme vallas Uuskülas asuvad Nuudi tee 81, Hoidla tee 10,

Hoidla tee 12 ja Nuudi tee 83 katastriüksused (hoonestusõigusega koormatud

kinnistu), võlgniku kasuks tasuline hoonestusõigus tähtajaga 99 aastat

(hoonestusõigus). Hoonestusõiguse igakordse omaniku kasuks seati võlausaldajale

kuuluvatele Jõelähtme vallas Uuskülas Hoidla tee 15 (registriosa nr 10033602), Nuudi

tee raudteeharu R1 (registriosa nr 13907502) ja Hoidla tee 10a (registriosa nr

10033702) asuvatele kinnisasjadele hoonestusõigusega samaks tähtajaks tasulised

reaalservituudid. Lepingus lepiti võlgniku rikkumise puhuks kokku hoonestusõiguse

omanikule langemises. Lisaks sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 28.06.2018

koostöölepingu (koostööleping), mille eesmärk oli sätestada koostöö põhimõtted,

vastastikused õigused ja kohustused ning vastutus seoses võlausaldajale kuuluva

infrastruktuuri valdamise, kasutamise, hooldamise ja parendamisega, vastavate

teenuste osutamisega võlgnikule ja koostöölepingus defineeritud tehase

ekspluateerimisega. 17.02.2021 sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik kokkuleppe

(hoonestusõiguse lepingu ja koostöölepingu lisakokkulepe), millega nad muutsid

koostöölepingut ja mille järgi kohustus võlgnik 2019–2021 kogunenud võla tasuma

2023 vastavalt kokkulepitud maksegraafikule (maksegraafik).

1.2.

Võlgnik on jätnud hoonestusõiguse lepingust tulenevad kohustused pikema aja

jooksul täitmata, sh on ta jätnud hoonestusõiguse tasu maksmata ega ole

hoonestusõigusega koormatud kinnistule rajanud lepingujärgset hoonet. Võlausaldaja

nõudis võlgnikult 24.01.2023 nõudekirjas võla viivitamatut tasumist. Täiendavalt

osundas ta 12.06.2023 kirjas võlale ja võlgniku kohustusele see tasuda. Võlausaldaja

ütles 26.10.2023 maksegraafiku kokkuleppe üles, nõudis hoonestusõiguse talle

üleandmist ja esitas pankrotihoiatuse, nõudes võla (2 980 772,72 eurot) tasumist 10

päeva jooksul. Võlgnik ei ilmunud hoonestusõiguse üleandmiseks notari juurde ega

tasunud võlga ka pärast pankrotihoiatuse saamist. Samas ei ole ta võlale vastu

vaielnud ning on Harju Maakohtule 16.11.2023 esitatud hagis seda tingimusteta

tunnistanud. Avalduse esitamise aja seisuga on võlausaldaja nõue võlgniku vastu

kokku 3 091 419,47 eurot, sh hoonestusõiguse tasu 2 176 618,50 eurot, reaalservituudi

tasu

2-23-16840

94 401 eurot, maamaksu hüvitamise nõue 3178,40 eurot, kommunaalteenuste võlg 2946,92

eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 762 922,64 eurot ja intress 51 352,01 eurot.

1.3. Võlgnikul ei ole vara, mille arvel võlausaldaja nõuet rahuldada, ning ta on püsivalt

maksejõuetu. Võlgnikule ei kuulu avalikesse registritesse kantud vara. Võlgnik on jätnud

2021. ja 2022. a-te majandusaasta aruanded tähtaegselt esitamata, mis viitab sellele, et ta ei

soovi enda maksejõuetusele viitavaid majandustulemusi avalikustada. 2020. a majandusaasta

aruande järgi on tema ainus vara hoonestusõigus, mille alusel ei ole ta ühtegi hoonet rajanud

ega muid sisulisi investeeringuid teinud. Hoonestusõigus ei ole likviidne ja võlgnikul ei ole

alust seda oma bilansis hoida, sest see tuleb võlausaldajale tagastada. Isegi, kui võlgnik ei

peaks hoonestusõigust tagastama, ei saaks ta seda hoonestusõiguse lepingust tuleneva keelu

tõttu võõrandada. 2020. a seisuga oli võlgnikul käibevarasid 49 750 euro ulatuses, millest 40

638 eurot on nõuded ja ettemaksed ning vaid 9112 eurot raha. Materiaalseid põhivarasid oli

vaid 111 375 euro väärtuses. Ei ole alust arvata, et võlgniku majanduslik olukord oleks

vahepeal paranenud. Vastupidi, võlausaldaja nõuet arvestades on võlgniku kohustuste suurus

kasvanud ning võlgniku netovara ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Võlgnikul on ka 19

553,35 euro suurune maksuvõlg.

Menetluse edasine käik ja puudutatud isiku seisukoht

2. Võlgnik esitas 16.01.2024 maakohtule saneerimisavalduse, milles palus algatada enda

saneerimismenetluse, määrata saneerimisnõustaja, liita saneerimismenetluse tagamise korras

saneerimisavaldus tsiviilasjas nr 2-23-16840 esitatud pankrotiavaldusega, teha

saneerimismäärus ning lükata ajutise halduri nimetamise otsustamine edasi kuni

saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõpetamiseni (tsiviilasi nr 2-24-811).

3. Maakohus liitis 19.01.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-24-811 esitatud avalduse

tsiviilasjaga nr 2-23-16840 ja jättis tsiviilasja numbriks 2-23-16840, algatas võlgniku

saneerimismenetluse, määras saneerimisnõustaja ja määras tähtaja saneerimiskava kohtule

kinnitamiseks esitamiseks.

4. Võlgnik esitas 19.03.2024 maakohtule kinnitamiseks võlausaldajate vastuvõtmata

saneerimiskava. Maakohus jättis 26.03.2024 määrusega saneerimiskava kinnitamata ja lõpetas

saneerimismenetluse. Ringkonnakohus jättis 18.06.2024 määrusega maakohtu 26.03.2024

määruse peale esitatud võlgniku määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Riigikohus jättis 12.08.2024 määrusega ringkonnakohtu 18.06.2024 määruse peale esitatud

võlgniku määruskaebuse menetlusse võtmata, millega jõustus maakohtu 26.03.2024 määrus.

5. Maakohus nimetas 21.08.2024 määrusega ajutiseks pankrotihalduriks vandeadvokaadi

Andrias Palmitsa (ajutine haldur), peatas võlgniku vara suhtes toimuva sundtäitmise, keelas

võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada ning kohustas ajutist haldurit esitama

aruande.

6. Ajutine haldur esitas 13.09.2024 aruande, mille järgi on võlgnikul vara kuni 100 000

euro ja kohustusi vähemalt 7 075 045,63 euro ulatuses.

Võlgniku omandis on 2017. a Volkswagen Passat (registreerimismärk XXXXXX), mille

hinnanguline väärtus on 9000 eurot ja millele on Maksu- ja Tolliameti kasuks seatud

keelumärge. Võlgnikule kuuluvad masinad ja seadmed, mille müügist pankrotimenetluses

võib saneerimisnõustaja poolt saneerimiskavas toodu kohaselt laekuda kuni 50 000 eurot.

Võlgnikule kuulub lisaks hoonestusõigus, mille väärtus on ajutise halduri hinnangul 0 eurot,

nagu on leidnud ka saneerimisnõustaja saneerimiskavas. Võlgnikul ei ole ühegi Eestis

tegutseva krediidiasutuse ja välisriigi krediidiasutuste filiaali juures arvelduskontot.

2-23-16840

Võlgniku kohustused Maksu- ja Tolliameti ees on 1355,82 eurot (maksuvõlg), võlausaldaja

ees 2 775 060,36 eurot ja võlgniku ainuosaniku BITTANCE LIMITED ees 4 299 985,27 eurot

Võlgniku vara väärtus ei saa olla tema bilansis kajastatud 40 999 710,12 eurot. Bilansi järgi

moodustavad valdava osa võlgniku varast masinate ja seadmete soetusmaksumus 100 000

eurot, transpordivahendite soetusmaksumus 17 500 eurot ja kasutusõiguse (hoonestusõigus ja

servituudid) väärtus 40 485 500 eurot. Samas ei saa masinate, seadmete ja transpordivahendite

väärtust määrata soetamismaksumuse alusel ja arvestada tuleb ka amortisatsiooni.

Hoonestusõiguse lepingu on võlausaldaja üles öelnud ja nõudnud hoonestusõiguse omanikule

langemist. Võlgnik peab küll selle üle vaidlust, kuid ka juhul, kui see peaks võlgnikule

edukalt lõppema, ei muuda see hoonestusõigust talle väärtuslikuks. Kui hoonestusõiguse

leping kehtiks, teeks võlausaldaja pärast võlgniku pankroti välja kuulutamist pankrotihaldurile

tõenäoliselt lepingu täitmise ettepaneku, kuid lepingut ei ole võlgniku vara arvel võimalik

täita. Võlgnikule kuuluvad nõuded on ebatõenäoliselt laekuvad ja nende rahuldamise määr

võib olla kuni 10%.

Võlgnik on püsivalt maksejõuetu nii maksevõime testi kui ka bilansilise testi järgi. Pankroti

väljakuulutamisel võib pankrotivarasse laekuda kuni 100 000 eurot. See tähendab, et

võlausaldajate täitmisele kuuluvad nõuded kokku 7 075 045,63 eurot saaksid rahuldatud vaid

1,41% ulatuses. Võlgniku väitel on tal võimalik oma äriplaan realiseerida selliselt, et

IntaCapital Swiss SA annab MPG Development OÜ-le, kellel on võlgnikuga samad tegelikud

kasusaajad, laenu kuni 63 750 000 eurot. Võlgniku esitatud IntaCapital Swiss SA

laenutingimused ei tõenda aga seda, et võlgnikul oleks võimalik 20 päeva jooksul saada

juurde nii palju likviidseid vahendeid, et täita kõik võlausaldajate sissenõutavaks muutunud

nõuded. Märgitud suuruses laenu on võimalik saada vähemalt 85 000 000 euro suuruse

tagatise vastu, kuid MPG Development OÜ ei ole tegutsev ettevõte ja neil ei ole vara sellise

tagatise andmiseks. Võlgniku majandustegevuse käivitamine 20 päeva jooksul ei ole

tõenäoline ka haldusasjas nr 3-21-1682 ehitusloa üle toimuva kohtuvaidluse tõttu. Bilansilise

testi puhul tuleb arvestada, et võlgniku immateriaalse vara (kasutusõiguse) väärtust ei ole

võimalik määrata ning tema vara ei kata tema kohustusi. IntaCapital Swiss SA-lt laenu

saamine seda ei muudaks, sest laen tuleks bilansis täiendava kohustusena üles võtta.

7. Võlgnik vaidles ajutise halduri aruandele vastu.

7.1.

Pankrotiavalduse menetlemine ei ole põhjendatud. Võlgnik vaidleb

võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus tuleb lahendada väljaspool

pankrotimenetlust. Võlgnik on võlausaldaja nõude enne pankrotiavalduse esitamist

alanud tsiviilasjas nr 2-23-16250 vaidlustanud, leides, et ta ei pea võlausaldajale tasu

maksma aja eest, mil ta ei ole hoonestusõigust endast olenematutel põhjustel

sihipäraselt kasutada saanud, ning millest tingituna ei ole võlausaldaja nõue

sissenõutav. Ebaõige on seega võlausaldaja väide, et võlgnik on tema nõuet

tingimusteta tunnustanud. Seda ei väära ka asjaolu, et võlgnik oli saneerimismenetluse

läbirääkimistel valmis võlausaldajale vastu tulema ja väidetava võla ajatama. Nõude

vaieldavusele on saneerimismenetluse kestel läbivalt viidanud ka saneerimisnõustaja.

Kui kohtud peaksid leidma, et võlgnikul on võlausaldaja ees kohustus, on ta valmis

selle täitma.

7.2.

Võlgnik on maksejõuline toimiva majandustegevusega ettevõte ning täidab

oma jooksvaid kohustusi. Ajutine haldur on asjaolusid ise hindamata tuginenud

kinnitamata saneerimiskavale, tema aruanne on vastuoluline ja sisaldab eksimusi.

Ajutine haldur on ebaõigesti arvestanud või jätnud arvestamata järgmiste asjaoludega.

2-23-16840

Võlausaldaja nõude üle vaieldakse teises kohtumenetluses, mistõttu tuleb võlgniku

maksejõulisust hinnata selle nõudeta.

Ka BITTANCE LIMITED nõuet ei saa võlgniku maksejõulisuse hindamisel arvestada.

Tegemist on omanikettevõtte investeerimislaenuga Muuga sadamasse ehitatava õlitehase

rajamiseks, mida BITTANCE LIMITED ei soovi ega kavatse enne investeerimisprojekti

elluviimist võlgnikult tagasi nõuda. Seda tõendab lisaks BITTANCE LIMITED juhatuse

liikme kinnitusele ka asjaolu, et BITTANCE LIMITED oli saneerimiskava kinnitamise poolt,

millega võlgnik oleks asunud nende ees kohustusi täitma 2028 või 2030.

Mõnepäevane maksuvõlg 1355,82 eurot tekkis võlgniku tähelepanematusest ja see on tasutud.

Paljasõnaline ja väär on ajutise halduri väide, et hoonestusõiguse väärtus on 0 eurot.

Hoonestusõigus on hindamisakti järgi, mis on vastavuses Eesti kinnisvara

hindamisstandardiga EVS 875, väärt 40 368 000 eurot. See on atraktiivne investeerimisobjekt,

mille peamine väärtus seisneb sellega kaasnevas õiguses ehitada ja tegutseda arenenud ja hea

ühendusega Muuga sadamas. Võlgnik võib hoonestusõiguse võõrandada ning võlausaldaja ei

saa selleks nõusoleku andmisest hoonestusõiguse lepingu p-des 14.2.1–14.2.4 toodud eelduste

täidetusel keelduda. Hoonestusõiguse müügi teel saadu kataks kõigi võlausaldajate nõuded ka

selle müümisel turuhinnast oluliselt madalama hinnaga.

Hoonestusõiguse võlausaldajale langemise eelduseid ei esine, sest võlgnik ei ole oma

kohustusi rikkunud. Hoonestusõiguse võlausaldajale langemisele vaidleb võlgnik vastu ka

tsiviilasjas nr 2-24-5398. Samas, kui hoonestusõigus ka langeks võlausaldajale, tuleb

võlausaldajal asjaõigusseaduse (AÕS) § 2442 lg 1 alusel hüvitada võlgnikule selle harilik

väärtus, millest on lahutatud hoonestusõiguse oluliseks osaks olevate ehitiste väärtus. Selleks

oli 2020. a-l 39 571 000 eurot ja see on tõenäoliselt veelgi kasvanud, ning ületab oluliselt

võlausaldajate nõuete kogusuurust.

Võlgnikul on aktiivselt kasutuses olevad arvelduskontod First Investment Bank AD-s ja

Revolut Bank UAB-s ning ka püsiv majandustegevus. Arvelduskontode väljavõtetelt nähtub

üle kolme miljoni euro suurune käive viimaste aastate jooksul. Ainuüksi augustis 2024 laekus

võlgniku arvelduskontole 45 000 eurot ning võlgnik tasus jooksvalt valve-, raamatupidamis-

ja muude teenuste eest, samuti tegi makseid Maksu- ja Tolliametile. Võlgnik täitis oma

kohustusi ka saneerimismenetluse kestel ja kandis selle kulud. Võlgnik on teinud pingutusi, et

esitada enda majandusaasta aruanded, kuid nende esitamisel on saanud takistuseks auditi

kohustuse täitmiseks audiitori leidmine audiitorite puuduse tõttu turul. Võlgnikul on aga

jätkuv soov ja plaan arendada Muuga sadamasse tehas.

Ehitusloa üle toimuva vaidluse tõttu haldusasjas nr 3-21-1682 on arusaadavalt pausil ka

koostöölepingu alusel teostatav arendusprojekt Muuga sadamas. Nii võlgnik, võlausaldaja kui

ka kohalik omavalitsus on selles asjas algusest peale ehitusloa kehtima jäämist toetanud.

Võlgniku osanikul on vajadusel olemas rahalised vahendid võlausaldaja nõude täitmiseks,

mida on siinses menetluses mitmel korral kinnitanud nii võlgnik kui ka saneerimisnõustaja.

Seda kinnitab ka asjaolu, et võlgnik tasus kuni ehitusloa vaidlustamiseni hoonestusõiguse tasu

vastavalt kokkuleppele ja kokku 1 059 809,10 eurot. Samuti näitab asjaolu, et finantsasutused

on valmis andma MPG Development OÜ-le sündikaatlaenu 63,75 miljonit eurot, et võlgniku

lõplikud kasusaajad on laenukõlbulikud ja suudavad arendusprojekti elluviimiseks

investeeringuid kaasata. Võlgnik on valmis alustama ehitus- ja arendustegevust kohe, kui

ehitusluba puudutavad vaidlused lõpevad.

8. Võlausaldaja vaidles võlgniku vastuväidetele vastu.

2-23-16840

8.1.

Võlausaldaja nõude üle toimuv vaidlus ei välista võlgniku pankroti

väljakuulutamist. Võlgnik nõuab tsiviilasjas nr 2-23-16250 nõude vähendamist või

ajatamist, seega ei ole tegelikult vaidlust selle üle, et võlausaldajal on võlgniku vastu

nõue. Võlgnik on nõuet 3 214 468,91 euro ulatuses tunnistanud ka saneerimiskavas.

8.2.

Võlausaldaja jääb selle juurde, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Võlgnik on

juba saneerimisavalduses oma majanduslikke raskusi tunnistanud, leides, et

saneerimisabinõusid rakendamata on püsiva maksejõuetuse tekkimine tulevikus

tõenäoline. Võlgniku majanduslik seis on alates saneerimismenetlusest vaid

halvenenud. Tema omakapital on negatiivne ka vahepeal koostatud 2021. a

majandusaasta aruande järgi. Seejuures on audiitor selle auditeerimisel loobunud

arvamuse avaldamisest, sest tal ei olnud auditiprotseduuride käigus võimalik saada

piisavat ja asjakohast tõestusmaterjali, hindamaks hoonestusõiguse väärtust, mis

moodustab 98% võlgniku varadest. Võlgnik ei ole esitanud 2022. ja 2023. a-te

majandusaasta aruandeid ning nende esitamisega hilinemise põhjused ei ole usutavad,

sest võlgniku 2021. a majandusaasta aruanne on auditeeritud ja esitatud 16.05.2024.

Võlgnik ei leia audiitorit seetõttu, et ükski audiitor ei ole nõus andma talle sobivat

arvamust.

8.3.

Võlgniku esitatud hoonestusõiguse hindamisakt on koostatud 03.07.2020 ja

selle aja jooksul

on kinnisvaraturg

muutunud

oluliselt negatiivses suunas.

Hindaja võttis hoonestusõiguse väärtuse hindamisel arvesse ka võlgniku

prognoose tehasega teenitava tulu osas, kuid kuna tehas ei tegutse ja selle ehitamisega

ei ole alustatud ning võlgnikul on vaja tasuda võlausaldajale hoonestusõiguse- ja

servituuditasusid, on hoonestusõiguse tegelik harilik väärtus 0 eurot. Seejuures ei tule

võlausaldajal hoonestusõiguse lepingu alusel hoonestusõiguse väärtust võlgnikule

hüvitada.

8.4.

Võlgnikul ei ole muud vara ega äritegevust. Võlgniku arvelduskontode

väljavõtted tõendavad tema maksejõuetust ja äritegevuse lõpetamist. Nende jääk on

kokku 596,81 eurot ning võlgniku viidatud kolme miljoni euro suurune käive ei ole

tekkinud viimastel aastatel, vaid alates 27.06.2018. Suur osa maksetest seondub ka

võlausaldajale tasude maksmisega.

8.5.

Võlgnikul on alates 01.10.2024 tekkinud uus, 42 120,14 euro suurune

maksuvõlg, seega on üheks võlausaldajaks ka Eesti Vabariik. Samuti tuleb arvestada

BITTANCE LIMITED nõudega, sest selle hõlmatus saneerimiskavaga näitab, et ta ei

soovi nõudest loobuda. Lisaks tuleb maksejõuetuse hindamisel arvestada ka nõudeid,

mis ei ole sissenõutavad.

8.6.

Võlgniku edasine finantseerimine on ebausutav. Täiendava finantseeringu

leidmine saneerimismenetluse ajal ebaõnnestus. MPG Development OÜ-le tehtud

laenu pakkumine aegus 13.09.2024. Igal juhul on ka ebaselge, kuidas on MPG

Development OÜ võimeline andma 85 000 000 euro suuruse tagatise. Võlgnik ei ole

ka tõendanud, et MPG Development OÜ-l oleks kohustus laenu arvel võlgnikku

finantseerida.

Maakohtu määrus ja põhjendused

9. Harju Maakohus kuulutas 15.10.2024 määrusega välja võlgniku pankroti ja nimetas

võlgniku pankrotihalduriks Andrias Palmitsa.

Määruse põhjenduste kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu ning PankrS § 31 lg 1 alusel

tuleb välja kuulutada võlgniku pankrot.

2-23-16840

Kohus on võlgniku majandusliku olukorraga tuttav ning on seda hinnanud ka

saneerimismenetluses. Kohtule teadaolevalt ei ole faktiline olukord võrreldes

saneerimismenetlusega oluliselt muutunud, st võlgnik ei ole sojaõlitehase äriplaani elluviimist

ehitusloa vaidluse tõttu alustanud.

Ajutine haldur ja saneerimisnõustaja on tuvastanud võlgniku kohustuste suurusena 7 075

045,63 eurot ning kohus on sellest lähtunud saneerimismenetluses ja lähtub ka praegu.

Võlgniku väide võlausaldaja nõude alusetuse kohta on vastuoluline, sest saneerimisavalduses

on võlgnik võlausaldaja nõuet tunnistanud 3 214 468,91 euro ulatuses. Seda ei väära asjaolu,

et nõude suuruse üle on käimas kohtuvaidlus.

Kohus nõustub ajutise halduri ja saneerimisnõustaja hinnanguga, et hoonestusõiguse väärtus

on 0 eurot ja võlgnikul on likviidset vara 100 000 euro väärtuses, mis moodustab 1,41%

võlausaldajate kogunõuetest. Võlausaldaja on hoonestusõiguse lepingu üles öelnud ja soovib

selle alusel hoonestusõiguse omanikule langemist, mistõttu ei ole põhjust arvata

hoonestusõigust või reaalservituute võlgniku vara hulka. Hoonestusõiguse väärtus võiks olla

hindamisaktis märgitud 40 368 000 eurot, kui võlausaldaja ja võlgniku vahelised lepingulised

suhted oleksid jõus, võlgnikul oleks ehitusluba tehase ehitamiseks ja ta saaks oma äriplaani

ellu viia, kuid praegu see nii ei ole. Põhjendatud on võlausaldaja seisukoht, et

hoonestusõiguse lepingus on hoonestusõiguse omanikule langemise korral hüvitise maksmine

välistatud. Võlgniku arvelduskontode jääk on 596,81 eurot, mis vaatamata võimalikule

käibele ei suurenda võlgniku vara oluliselt. Väited majandustegevuse olemasolu kohta

pidanuks võlgnik esitama aruande koostamiseks ajutisele haldurile. Võlgniku äriregistrile

esitatud andmeid ei näita võlausaldajate nõuete kontekstis piisavat majandustegevust, sest

maksustatav käive on olnud vaid 55 858,88 eurot.

Võlgniku väited IntaCapital Swiss SA-lt laenu 63 750 000 euro saamise kohta ei ole usutavad,

sest selleks on vaja tagatist 85 000 000 euro ulatuses, mida võlgnikul ei ole. Ka võlgnikuga

sarnaste omandisuhetega isikud ei saa tagatiseta laenu andmise näol teha majanduslikult

riskantseid tehinguid. Tähtsust ei ole sellel, et finantsasutused on valmis andma laenu

võlgnikuga samu lõplikke kasusaajaid omavatele isikutele, sest neil ei ole võlgnikuga

solidaarset vastutust ja nende maksevõime ei puutu õigussuhtesse võlausaldajaga. Väited

võimalikust investeeringust ei oma tähtsust ka põhjusel, et võlgnik ei saa ehitusloa puudumise

tõttu äriplaani ellu viia. Võlgniku kavatsus algatada ehitusloa kehtetuse korral uus

detailplaneering ja saada uus ehitusluba, ei ole realistlik, sest võlausaldaja on avaldanud soovi

lepinguline suhe võlgnikuga lõpetada.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

10. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega jätta võlgniku pankrot välja kuulutamata ja lõpetada pankrotiavalduse

menetlus.

10.1. Määruskaebuse väidete

kohaselt

ei

kasuta võlausaldaja

menetlusõigusi

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 200 lg 1 mõttes heauskselt, sest tsiviilasja nr 2-

2316250 lõpuni vaidlemise asemel soovib ta ajada võlgniku pankrotti.

10.2. Võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu.

Võlgnik ei ole võlausaldaja nõuet kunagi tunnistanud ning selle olemasolu ja suuruse üle

toimub vaidlus tsiviilasjas nr 2-23-16250. Saneerimismenetluse dokumente ei saa lugeda

2-23-16840

võlatunnistuseks ning saneerimisnõustaja leitut ja saneerimiskavas väljendatut ei saa

samastada võlgniku arvamusega.

Võlgnik on püsiva majandustegevuse ja käibega maksejõuline jätkusuutlik ettevõte, kes

suudab jooksvalt rahuldada võlausaldajate sissenõutavaks muutunud nõuded, mille hulgas ei

saa võlausaldaja ja BITTANCE LIMITED nõudeid arvestada. Võlgnikul on investorite

nõusolek tegevuse jätkamiseks. Määruskaebuse esitamise aja seisuga on võlgniku

arvelduskontode jääk üle 30 000 euro ja stabiilne rahavoog üürist jätkub ka edaspidi.

Läbirääkimistel koostööpartneritega on võimalik rahavoogu ladustamisteenuseks eraldatud

maatüki laiendamise teel suurendada. Samuti on võlgnik pärast ajutise halduri nimetamist ja

käsutuskeelu kohaldamist väljendanud tungivat soovi maamaksu tasumiseks.

Võlgniku vara katab tema kohustusi ka siis, kui arvestada nende hulgas nõudeid, mis ei ole

sissenõutavaks muutunud. Ajutine haldur ei hinnanud hoonestusõiguse väärtust aruande

koostamise hetkel ja lähtus ebaõigesti saneerimisnõustaja paljasõnalisest väitest selle madala

likviidsuse kohta. Võlgnik soovis 14.10.2024 istungil esitada kohtule kinnisvaraportaalide

ning kohtutäiturite ja pankrotihaldurite oksjonikeskkonna väljavõtete näol täiendavaid

tõendeid, mis näitavad, et hoonestusõigustel on igal juhul väärtus, kuid kohus ei võtnud neid

vastu. Maakohus asus pankrotimääruses üllatuslikult ajutise halduriga samale seisukohale, et

hoonestusõigus on väärtusetu, kuigi võlgnik oli kohtule esitanud nii hindamisakti kui ka

bilansi, mille järgi on hoonestusõiguse väärtus enam kui 40 miljonit eurot. Kui maakohus

oleks hoonestusõiguse väärtuse hindamisel lähtunud neist kui asjas ainsatest hoonestusõiguse

väärtust kajastavatest tõenditest, mitte ajutise halduri põhistamata väidetest, ei oleks ta saanud

võlgnikku maksejõuetuks pidada. Väär on maakohtu järeldus, et hindaja on jõudnud

hindamisaktis märgitud väärtuseni seeläbi, et on arvestanud tehase ehitamiseks vajaliku

ehitusloa olemasoluga, äriplaani elluviimisega ja kehtivate lepinguliste suhetega. Hindamisakt

on koostatud puhtalt võrdlustehingute pinnalt ning selles on ka märgitud, et vaidlusalust

hoonestusõigust hinnatakse lähtuvalt sellest, et sellel asuvad madala väärtusega hooned või

puuduvad hooned sootuks. Seejuures on vaidlusalusest hoonestusõigusest oluliselt väiksemale

kinnisasjale seatud täiesti välja ehitamata ning kehvema strateegilise asukoha ja ligipääsuga

hoonestusõigused müügis enam kui miljoni euro eest. Väljaspool pankrotimenetlust oleks

võlgnikul hoonestusõiguse lepingu alusel õigus hoonestusõigus tavatingimustel müüa.

Hoonestusõiguse võlausaldajale langemiseks ei ole alust ning võlgnik kaitseb selles osas oma

õigusi paralleelses kohtumenetluses. Maakohtu vastupidine arvamus on subjektiivne ega

muuda asjaolu, et praegu kuulub hoonestusõigus võlgnikule. Isegi kui võlausaldajal on tema

vastu hoonestusõiguse tasu ja hoonestusõiguse omanikule langemise nõue, on võlgnikul

omakorda võlausaldaja vastu 40 miljoni euro suurune hoonestusõiguse väärtuse hüvitamise

nõue ning tasaarvestuse järel ei oleks võlgnik maksejõuetu. Põhjendamata ja väär on

maakohtu väide, et võlausaldaja ei pea hoonestusõiguse talle langemise korral võlgnikule

hüvitist maksma.

11. Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.

Võlgnik on selgelt püsivalt maksejõuetu.

Asjakohatud on võlgniku väited selle kohta, et saneerimismenetluse dokumente ei saa käsitada

võlatunnistusena. Sellele ei ole tuginenud ei võlausaldaja ega ka maakohus. Küll aga omavad

saneerimismenetluse dokumendid võlgniku

maksejõuetuse

hindamisel

tähendust. Saneerimisavaldusele lisatud võlanimekirjas võlausaldaja nõude tunnistamisega 2

000 000 euro ulatuses ja saneerimisavalduses saneerimise vajaduse tunnistamisega on

tõendatud, et võlgnik tunnistab võlausaldaja võlga ja saneerimiseta on ta mh võlausaldaja

2-23-16840

nõudest tulenevalt maksejõuetu. Võlgnik on seega vaieldamatult tunnistanud võlga

võlausaldaja ees ning maakohus sai sellest lähtuda.

Võlgnik ei ole võlausaldaja nõuet tsiviilasjas nr 2-23-16250 vaidlustanud. Selles asjas

menetletakse võlgniku hagi võlausaldaja vastu hoonestusõiguse- ja koostöölepingu

muutmiseks VÕS § 97 alusel lepinguliste kohustuste vahekorra olulise muutumise tõttu.

Vastav hagi on seega suunatud õigusmuudatusele tulevikus, s.o olemasolevate nõuete

ümberkujundamisele. Hagi esitamisega on seega võlgnik võlausaldaja nõude olemasolu

tunnistanud, kuid soovib seda võlausaldaja tahteavalduse saamise teel muuta. Tsiviilasja nr 2-

23-16250 menetlus ei muuda seega võlausaldaja nõuet vaieldavaks. Võlausaldaja nõue oleks

selge ka tsiviilasjas nr 2-2316250 võlgniku esitatud hagi rahuldamise korral. Võlgnik ei ole

selles soovinud võlausaldaja kõigi nõuete (nt maamaksu ja kommunaalteenuste hüvitis ja

intressinõue) ümberkujundamist ja nende nõuete üle ei ole vaidlust. Lisaks taotleb võlgnik

võlausaldaja nõuete ümberkujundamist viisil, mille tulemusel oleks tal võlausaldaja ees ikkagi

ulatuslik võlg. Võlgnik taotleb selles 2024. a osas võla vähendamist, kuid mitte ajatamist,

ning 2024. a eest ei ole võlgnik võlausaldajale ühtegi makset teinud.

Võlgnik on maksejõuetu nii PankrS § 1 lg 2 kui ka lg 3 tähenduses. Võlgnikul ei ole likviidset

vara, mille arvel võlausaldajate nõudeid täita. Võlgniku ainus tõendatud likviidne vara on

tema arvelduskontodel olev raha 600 eurot, kuid pankroti väljakuulutamise seisuga olid

ainuüksi võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõuded võlgniku vastu 5 000 000 eurot.

Võlgniku maksejõuetust tuleb PankrS § 31 lg 12 p 1 alusel eeldada ka negatiivse omakapitali

tõttu.

Teised võlausaldajad soovivad samuti oma nõuete rahuldamist. Võlgniku ainuosanik

BITTANCE LIMITED osales võlgniku saneerimismenetluses. Tema avaldatud soov hetkel

enda nõudeid võlgniku vastu maksma mitte panna on vastuoluline ning selle eesmärk on

võlgniku paratamatut pankrotimenetlust edasi lükata ja võlausaldajat kahjustada. Enne

võlausaldajate esimest üldkoosolekut esitasid võlgniku vastu nõude ka Maksu- ja Tolliamet 44

176,24 euro, Advokaadibüroo WIDEN OÜ 87 264,76 euro ning Bulk & Tank OÜ 7578,48

euro ulatuses. Võlgnikul ei ole ka võlausaldaja ja BITTANCE LIMITED nõuete kõrvale

jätmise korral likviidse vara puudumise tõttu mingit perspektiivi teisi nõudeid

pankrotimenetluse väliselt rahuldada.

Võlausaldaja on hoonestusõiguse lepingu üles öelnud ning selle tulemusel on tekkinud

hoonestusõiguse lepingu tagasitäitmise võlasuhe ja pankrotihaldur on kohustatud andma

võlgniku eest tahteavaldused hoonestusõiguse kinnistusraamatust kustutamiseks. Tsiviilasjas

nr 2-24-5398 menetletakse ka võlausaldaja hagi pankrotihalduri vastu nende tahteavalduste

andmiseks kohustamiseks. Võlgniku rikkumisi arvestades tuleb võlausaldaja hoonestusõiguse

kustutamise nõue rahuldada ning võlgnik ei saa hoonestusõigust enda bilansis varana

arvestada.

Maakohus jättis ebausaldusväärsena õigesti arvestamata hoonestusõiguse hindamisakti ja

leidis põhjendatult, et hoonestusõigus on väärt 0 eurot. Maakohus sai TsMS § 229 lg 2 alusel

käsitada saneerimisnõustaja ja ajutise halduri kui vajalike eriteadmistega asjatundjate

hinnanguid hoonestusõiguse väärtuse kohta tõenditena. Hoonestusõigus on väärtusetu, sest

võlausaldaja nõuab hoonestusõiguse kinnistusraamatust kustutamist, hoonestusõiguse

võõrandamine eeldab võlausaldaja nõusolekut ning hoonestusõigusega koormatud kinnisasjal

majandustegevuse käitamine eeldab võlausaldaja infrastruktuuri kasutamist, mida

võlausaldaja lepinguliste suhete lõppemise tõttu ei võimalda. Hoonestusõigusega koormatud

maa-ala on tühi plats Muuga sadamas, mida ei saa eesmärgipäraselt kasutada ja millel ei ole

turgu. Hindamisaktis tehtud järeldused on ebaõiged ega kajasta hoonestusõiguse tänast

tegelikku väärtust. Samuti põhineb hindamisakt vääral arusaamal, nagu saaks hoonestusõiguse

2-23-16840

ja kinnisasja omamist ning võõrandamist samastada, sh ei ole selles arvestatud kohustusega

maksta hoonestusõiguse tasu, hoonestusõigusega kaasas käiva koostöölepinguga ning

hoonestusõiguse sisusse kuuluvate muude kokkulepetega, nagu nt kohustus rajada kinnistule

õliseemnete, kaunviljade ja sojaubade töötlemise kompleks ning tehast eesmärgipäraselt

kasutada. Viimane eeldas saneerimismenetluses esitatud äriplaani järgi vähemalt 1 000 000

euro suurust investeeringut. Määruskaebusele lisatud väljavõtted tuleb võlgnikule tagastada,

sest kohtule ei ole vaja tõendada, et hoonestusõigusi on võimalik müüa.

Võlausaldaja nõuab pankrotihaldurilt hoonestusõiguse lepingu tagasitäitmist, mistõttu ei ole

omanikule langemise nõue ega selle eest hüvitise maksmise võimalus võlausaldaja ja

võlgniku vahelistes suhetes aktuaalne. Igal juhul on hoonestusõiguse võlausaldajale

langemisel võlgniku õigus hüvitisele välistatud ja hoonestusõigusel ei ole ka väärtust, mida

hüvitada.

Võlgnikul ei ole majandustegevust ja selle käivitamine on perspektiivitu. Võlgniku

tuluallikana käsitatud üüritulu on tema kohustuste kõrval marginaalne. Tema arvelduskontode

väljavõtetelt nähtub, et väidetavat maksejõulisust tõendav rahavoog ei kataks isegi

hoonestusõigusest tulenevat maamaksukohustust, rääkimata võlausaldajate sissenõutavaks

muutunud nõuete või hoonestusõiguse lepingu ja koostöölepingu alusel jooksvalt tekkivate

nõuete rahuldamisest. Pankrotihaldur teatas juba esimesel võlausaldajate üldkoosolekul, et

maamaksukohustuse, ajutise halduri tasu ja võlausaldaja menetluskulude tõttu tuleb tal

lähiajal esitada raugemisteade. Võlgniku näol on tegu algjärgus läbikukkunud

investeerimisprojektiga, mille pankroti väljakuulutamine on ainuvõimalik lahendus.

12. Pankrotihaldur vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, jäädes

oma aruande juurde.

Tsiviilasjas nr 2-23-16250 peetav vaidlus ei muuda sissenõudja nõuet olematuks ega

vaieldavaks. Võlgnik palub selles asjas mh tuvastada, et tal on õigus keelduda

hoonestusõiguse tagasikandmisest enne 15.03.2024. See kuupäev on möödunud ja võlgniku

tuvastushuvi seega ära langenud. Võlgnik palub ka VÕS § 97 alusel muuta hoonestusõiguse

lepingu tingimusi selliselt, et hoonestusõiguse tasu ajavahemiku 01.01.2024–31.12.2026 eest

oleks poole väiksem ning tasu maksmise kohustus täidetaks perioodiliste osamaksetega 2026–

2028. Võlgniku hagi rahuldamine ei tooks seega kaasa võlausaldaja nõude täielikku

äralangemist.

Võlausaldaja on hoonestusõiguse lepingu üles öelnud ja nõuab sellise lepingu sõlmimist,

millega hoonestusõigus kinnistusraamatust kustutatakse. Selle kustutamisel ei ole aga

võlgnikul vara, mida haldur või võlgnik saaks realiseerida. Sellega seoses ei ole võlgnikul

võimalik realiseerida ka muud bilansis kajastatud põhivara, milleks on masinate ja seadmete

hoiustamise angaar ning alajaam, sest need hooned on hoonestusõiguse olulised osad, mis

tuleb hoonestusõiguse lõppemise tõttu võlausaldajale tagasi anda. Hoonestusõiguse lepingu

järgi ei saa võlgnik AÕS §-s 2442 sätestatud hüvitise nõuet esitada.

Jääb arusaamatuks, millise vara arvel täidaks võlgnik oma kohustusi. Võlgniku 2024. a

maamaksu suuruseks oli kokku 102 894,96 eurot ning ka 2025. a maamaksu suurus saab

olema samas järgus. Võlgnikul ei ole selle täitmiseks jooksvat rahavoogu. Võlgnik on

hoonestusõigusega koormatud maa-ala üürinud Bulk & Tank OÜ-le, kes hoiustab seal

killustikku ning kes on võlausaldajate esimesel üldkoosolekul avaldanud, et tema makstav

hoiutasu maamaksu ei kata. Võlgnikul on jätkuvalt tasumata ka 2024. a teise poolaasta

maamaks 34 993,12 eurot, millele lisandub intress.

Menetluse edasine käik

2-23-16840

13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb

muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi.

15. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et

võlgnik on püsivalt maksejõuetu, ja kuulutas seetõttu PankrS § 31 lg 1 alusel õigesti välja

võlgniku pankroti. Samas on maakohus asjaolude tuvastamisel osaliselt eksinud ega ole

määrust nõuetekohaselt põhjendanud, sh ei ole määrusest võimalik aru saada, kas maakohus

on võlgniku maksejõuetuse tuvastanud PankrS § 1 lg 2 ja/või lg 3 alusel. Ringkonnakohus

parandab maakohtu eksimused ja põhjendab määrust järgmiselt.

16. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

Võlgnik on PankrS § 1 lg 2 järgi maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja

sissenõutavaks muutunud nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on PankrS § 1 lg 3 järgi maksejõuetu ka siis,

kui tema vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine, seejuures arvestatakse kohustustena ka nõudeid, mis ei ole muutunud

sissenõutavaks. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest,

kui esineb üks eelnimetatud eeldustest (vt RKTKo 25.02.2013, 3-2-1-188-12, p 14).

PankrS § 1 lg-s 2 sisaldub n-ö likviidsus- ehk maksevõimetest, mille kohaselt on isik

maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid. Hindamaks, kas võlgnik on

selle järgi maksejõuetu, tuleb esmalt välja selgitada võlgniku maksejõuetuse hindamise hetkel

sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused ja teha kindlaks kõik sel hetkel võlgniku

kasutuses olevad likviidsed vahendid ning seejärel hinnata, millise osa saab võlgnik täita

olemasolevate likviidsete vahenditega ning kas osaühingust võlgnikul on võimalik

pankrotiavalduse esitamiseks ÄS § 180 lg-s 5¹ sätestatud pankrotiavalduse esitamise tähtaja

(20 päeva) jooksul saada juurde nii palju likviidseid vahendeid, et nendega kõik

sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused täita. Erandkorras võib arvesse võtta ka

rahalisi kohustusi, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud, kui need muutuvad ettenähtavas

lähemas tulevikus kindlasti sissenõutavaks. Sellisel juhul tuleb kohtul põhjendada, milliste

asjaolude alusel ta leiab, et sissenõutavaid kohustusi arvestades ei ole võlgnik tulevikus

kokkulepitud täitmise tähtpäeva saabudes võimeline ka neid nõudeid rahuldama. Seejuures

tuleb maksejõuetuse väljaselgitamisel lähtuda üksnes neist rahalistest nõuetest võlgniku vastu,

mida võlausaldaja reaalselt soovib ja saab maksma panna, st nõuetest, mis tegelikult võlgniku

maksevõimet ohustavad. Olemasolevate likviidsete vahendite all tuleb peamiselt arvesse võtta

raha – sularaha ja maksekontol, aga ka tähtajalisel hoiusel olevat raha ning väärtpabereid,

mille kohta on olemas kohese tagasiostu kohustus (vt ka pankrotiseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (195 SE) seletuskiri, lk-d 32–36; PankrS I komm (2024), § 1, p

2.2.2; RKTKm 22.02.2017, 3-2-1-163-16, p 16).

PankrS § 1 lg-s 3 sisaldub n-ö bilansitest, mille kohaselt on juriidiline isik maksejõuetu, kui

tema vara ja kohustuste võrdluses selgub, et ta ei suuda täita olemasoleva vara arvel oma

kohustusi (ülevõlgnevus) ega suuda mõistliku aja jooksul seda olukorda ületada (muuta oma

varade ja kohustuste vahekorda selliseks, et olemasolevad varad ületavad kohustusi).

Seejuures tuleb kohustustena arvestada kõiki võlgniku vastu olevaid nõudeid, sh neid, mis ei

ole veel sissenõutavaks muutunud ja mille puhul ei ole teada, kas need esitatakse. Varana saab

2-23-16840

arvestada võlgnikule kuuluvaid asju ja õigusi, sh nõudeid, mille täitmise tähtpäev ei ole

saabunud, samuti sissemakseta asutatud osaühingu osaniku tegemata sissemakset. Vara

väärtust hinnates tuleks lähtuda asjade ja õiguste likvideerimisväärtusest (väärtusest, mis

oleks võimalik selle eseme eest saada mõistliku aja jooksul võõrandades) (vt ka

pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (195 SE) seletuskiri, lk-d 36–40;

PankrS I komm (2024), § 1, p 2.2.3).

Maksejõuetuse püsivusele hinnangu andmisel tuleb lisaks viidatud testidele lähtuda ka

võlgniku majandustegevust iseloomustavatest majandusnäitajatest, nt likviidsus ja võimalik

tulevikuperspektiiv, sh võlgniku tegevuse jätkamine (PankrS I komm (2024), § 1, p-d 2.1 ja

2.2.1). Positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust

eitada eelkõige juhul, kui esinevad sellised asjaolud, mis annavad objektiivsele

kõrvaltvaatajale alust pidada võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi

realiseerumist tõenäoliseks (RKTKm 19.06.2013, 3-2-1-74-13, p 22).

Kuigi juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse võlausaldaja nõude tõendatust ja selgust

ajutise halduri määramisel (PankrS § 15 lg 3 p-d 1 ja 4) ning nõude olemasolu või kuuluvus

vaieldakse selgeks nõuete kaitsmisel ja tunnustamisel (PankrS §-d 1001–107), ei ole

võlausaldaja nõude olemasolu ning selle kuuluvus ja selgus pankroti väljakuulutamise üle

otsustamisel siiski tähtsusetud. Olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust

võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu, peab kohus

hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema

kohustusi ka vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid

rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu, ning seejärel

tuleb hinnata, kas maksejõuetus on püsiv (RKTKm 22.02.2017, 3-2-1-163-16, p-d 13 ja 17).

17. Kolleegiumi hinnangul oli võlgnik PankrS § 1 lg-s 2 sätestatud likviidsustesti alusel

maakohtu määruse tegemise ajal maksejõuetu ning seda olukorda ei saanud pidada ajutiseks.

17.1.

Võlgnikul oli pankrotiavalduse lahendamise aja seisuga sissenõutavaid

kohustusi kokku 3 290 589,05 euro ulatuses, sh võlausaldaja ees 3 248 468,91 euro

ning Maksu- ja Tolliameti ees 42 120,14 euro suurune kohustus.

17.1.1.Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd kohus peab püsivat maksejõuetust

hindama pankrotiavalduse lahendamise aja seisuga, tuleb selle aja seisuga

määrata ka võlgniku rahalised kohustused (vt ka PankrS I komm (2024), § 31,

p 2.3). See tähendab, et kui kohtule on pankrotiavalduse lahendamise ajal

teada, et võlgniku rahaliste kohustuste koosseis ja/või suurus on võrreldes

näiteks pankrotiavalduse esitamise või ajutise halduri aruande esitamise

seisuga muutunud, tuleb lähtuda hilisematest andmetest. Maakohtul ei olnud

seega alust võtta võlgniku kohustuste määramisel aluseks võlgniku

kinnitamata jäänud saneerimiskava järgset võlausaldajate vähendatud nõuete

suurust. Maakohtul tulnuks lähtuda talle viimati teadaolevatest võlausaldajate

nõuetest, sh arvestada ka võimalikke saneerimismenetluse järel tekkinud

nõudeid, ja jätta maksejõuetuse hindamisel likviidsustesti alusel vajadusel

arvestamata sissenõutavaks muutunud, kuid sellised nõuded, mida

võlausaldajad ei soovi maksma panna.

Ekslik on ka maakohtu märgitu, et võlgnik soovis saneerimisavaldusega võlausaldaja 3 214

468,91 euro suuruse nõude ümberkujundamist. Saneerimisavalduses märkis võlgnik

võlausaldaja nõude suuruseks 2 366 916,18 eurot (saneerimisavalduse p 40, dtl 367). Kuigi

saneerimiskava järgi on võlausaldaja nõude suurus 3 214 468,91 eurot (vt saneerimiskava p

92, dtl 873), ei tähenda saneerimisnõustaja ja võlgniku koostöös koostatud saneerimiskavas

2-23-16840

võlausaldajate nõuete suuruse märkimine seda, et võlgnik neid nõudeid tingimusteta tunnistab

ega saa hiljem pankrotiavalduse menetluses võlausaldajate nõuetele vastuväiteid esitada.

17.1.2.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb võlgniku maksevõimet likviidsustesti

järgi hinnates arvestada, et võlgnikul oli 31.12.2023 seisuga võlausaldaja ees 3

248 468,91 euro suurune kohustus.

Võlausaldaja tõi pankrotiavalduses esile, et tal on võlgniku vastu hoonestusõiguse lepingust

ning hoonestusõiguse lepingu ja koostöölepingu lisakokkuleppest tulenev 3 091 419,47 euro

suurune nõue, mis hõlmab hoonestusõiguse tasu 2 176 618,50 eurot, reaalservituudi tasu 94

401 eurot, maamaksu hüvitist 3178,40 eurot, kommunaalteenuste võlga 2946,92 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivist 762 922,64 eurot ja intressi 51 352,01 eurot. Võlausaldaja

esitas kohtule nõude kinnituseks mh vastavad lepingud (dtl-d 9–82). Võlausaldaja täpsustas

oma nõuet 09.02.2024 vastuväites võlanimekirjas nimetatud andmetele võlgniku

saneerimismenetluses (dtl 1424 jj), märkides, et tema nõude suurus võlgniku vastu 31.12.2023

seisuga on 3 248 468,91 eurot, s.o hoonestusõiguse tasu 2 176 618,50 eurot, reaalservituudi

tasu 94 401 eurot, maamaksu hüvitis 3973 eurot, kommunaalteenuste võlg 9307,30 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 878 817,10 eurot, intress 51 352,01 eurot ja leppetrahv 34

000 eurot. Sama nõude suuruse on võlausaldaja märkinud ka 19.03.2024 menetlusdokumendis

(dtl 1631 jj), milles ta mh palus maakohtul pankrotiavalduse menetlust jätkata. Rohkem ei ole

võlausaldaja oma nõuet enne pankrotiavalduse lahendamist täpsustanud.

Võlgniku vastuväited võlausaldaja nõudele seonduvad tsiviilasjas nr 2-23-16250 menetletava

võlgniku 16.11.2023 hagiga võlausaldaja vastu (täpsustatud 14.12.2023) (dtl 84 jj ning dtl

1430 jj). Võlgnik palub tsiviilasjas nr 2-23-16250 tuvastada, et koostööleping ning hüpoteegi

seadmise lepingu ja koostöölepingu lisakokkulepe ja sellele lisatud maksegraafik ei lõppenud

võlausaldaja ülesütlemisavalduse tagajärjel ning et võlgnikul on kuni 15.03.2024 õigus

keelduda hoonestusõigusega koormatud kinnistu omanikule või tema nimetatud kolmandale

isikule hoonestusõiguse tagasikandmiseks nõusoleku andmisest. Lisaks palub võlgnik muuta

VÕS § 97 lg 1 alusel hoonestusõiguse lepingut selliselt, et 1) tal oleks kohustus alustada

hoone püstitamist varasema kolme aasta asemel üheksa aasta jooksul lepingu sõlmimisest; 2)

hoonestusõiguse ja servituutide tasu oleks ajavahemikul 01.01.2024–31.12.2026 poole

väiksem; 3) tema kohustus tasuda hoonestusõiguse ja servituutide tasusid ajavahemike

01.04.2019–31.03.2020, 2021 ning 01.04.2022–31.12.2023 eest toimuks maksegraafiku alusel

kolme aasta jooksul alates 2026 (s.o aastatel 2026–2028). Samuti palub võlgnik muuta VÕS §

97 lg 1 alusel koostöölepingut selliselt, et kauba töötlemise kohustus algaks varasema 2023. a

asemel 2027. Võlgnik tõi hagis esile, et tal on 01.06.2023 seisuga tasumata 2019. a II, III ja

IV kvartali, 2020. a I kvartali, kogu 2021. a, 2022. a II, III ja IV kvartali ning 2023. a I ja II

kvartali hoonestusõiguse ja reaalservituutide tasu (vt hagi p 25, dtl 1441). 16.01.2024

saneerimisavalduses märkis võlgnik, et 31.12.2023 seisuga on tal lisaks tasumata 2023. a III

ja IV kvartali hoonestusõiguse ja reaalservituutide tasu (vt saneerimisavalduse p 24, dtl 364).

Arvestades eelnevat ning seda, et ühe kvartali tasu hoonestusõiguse ja reaalservituutide eest

kokku on 151 401,30 eurot (vt hoonestusõiguse lepingu p-d 7.1.1, 7.2, 9.1 ning 15.14,

võlgniku hagi p 13 ja saneerimisavalduse p 9), on võlgnik sisuliselt möönnud, et 31.12.2023

seisuga oli hoonestusõiguse ja reaalservituutide tasu võlg kokku 2 271 019,50 eurot, mis

langeb kokku võlausaldaja nõudeavalduses ja nõude täpsustuses märgitud hoonestusõiguse ja

reaalservituutide tasu võlaga sama aja seisuga (2 176 618,50 eurot + 94 401 eurot). Ülejäänud

osas ei ole võlgnik samuti võlausaldaja nõudele vastuväiteid esitanud.

Kuigi võlgnik esitas kostja vastu ülalnimetatud hagi, ei ole ringkonnakohtul alust järeldada, et

võlausaldaja nõue ei oleks selge ja sellega ei saaks võlgniku maksevõimet hinnates arvestada.

Ainuüksi asjaolu, et võlgnik on esitanud võlausaldaja nõudega seoses hagi ja kohus on selle

2-23-16840

menetlusse võtnud, ei anna alust pidada võlgniku vastuväiteid võlausaldaja nõudele

põhjendatuks, võlgniku vastuväited tuleb hinnata sisuliselt (vt ka RKTKm 12.06.2013, 3-2-

161-13, p 14). Hinnates võlgniku vastuväiteid sisuliselt, ei ole võlgnik ringkonnakohtu

hinnangul esitanud võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõudele selliseid vastuväiteid, mis

annaksid alust jätta võlausaldaja nõude võlgniku maksjõuetust hinnates arvestamata. Võlgnik

ei ole esitanud vastuväiteid selle kohta, et võlausaldajal oli õigus nõuda võlgnikult

hoonestusõiguse lepingu p 7 alusel hoonestusõiguse tasu, mis oli hoonestusõiguse lepingu p 9

järgi muutunud sissenõutavaks, ning lepingu p 15.4 järgi servituudi tasu, mis oli samuti

muutunud selle lepingupunkti järgi sissenõutavaks. Kuigi pooled sõlmisid 17.02.2021

kokkuleppe (dtl 66 jj), millega ajatasid ajavahemikul 01.04.2019–31.12.2021 tasumata

hoonestusõiguse ja reaalservituudi tasud, tuli ka selle kokkuleppe p 1 järgi tasuda 2020 IV

kvartali tasu 01.07.2021 ning p 2 järgi tasuda ülejäänud tasud maksegraafiku alusel 2023–

2024, sh oli maksegraafiku järgi viimane makse kuupäev 01.10.2024 (dtl 73). Seega olid

võlgniku pankroti väljakuulutamise ajaks (15.10.2024) muutunud võlgniku kohustused

sissenõutavaks ka osas, milles pooled olid leppinud kokku hoonestusõiguse ja reaalservituudi

tasu hilisema tasumise kohustuses. Kuigi võlgnik esitas 16.11.2023 hagi nii poolte

kokkuleppel juba kuni 31.12.2021 sissenõutavaks muutunud ja ajatatud tasude kui ka

ajavahemikul 01.01.2022–31.12.2023 sissenõutavaks muutunud tasude ajatamiseks selliselt,

et võlgnikul oleks kohustus tasuda võlg maksegraafiku alusel kolme aasta jooksul alles alates

2026, tuginedes lepingulise vahekorra olulisele muutumisele VÕS § 97 tähenduses, ei anna

võlgniku teistkordne võla ajatamise soov alust järeldada, et võlgnik vaidleb võlausaldajale

põhjendatult vastu. Hagiavalduses põhistab võlgnik lepingulise vahekorra muutumist sellega,

et MTÜ Eesti Roheline Rist alustas kohtumenetlust võlgnikule väljastatud ehitusloa

tühistamiseks (haldusasi nr 3-21-1682; kohtute infosüsteemi andmetel on 03.12.2024

jõustunud kohtuotsusega ehitusluba tühistatud) ning ehitusloa vaidlustamise tõttu ei saanud ta

teostada hoonestusõigust, kuid peab maksma hoonestusõiguse tasu. Seda, miks peaks

ehitusloa vaidlustamise tõttu maksma võlgnik sissenõutavaks muutunud tasu hiljem, ei ole

võlgnik põhistanud. Ilmselt saaks põhjuseks olla see, et tehase rajamise viibimise tõttu ei ole

võlgnik saanud teenida hoonestusõiguselt loodetud tulu. Kohtule ei ole teada, et võlgnikule

oleks pärast algse ehitusloa tühistamist väljastatud uus ehitusluba. Seega ei ole teada, kas ja

millal saaks võlgnik hoone püstitada. Seetõttu ei saa võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes

pidada tõenäoliseks, et kohus kujundaks selles osas poolte võlasuhte ümber ja ajataks kuni

31.12.2023 sissenõutavaks muutunud võlgniku võla. Seega ei ole võlgnik esitanud

võlausaldaja nõudele selliseid vastuväiteid, mis annaksid alust jätta võlgniku maksevõimet

hinnates võlausaldaja sissenõutavaks muutunud kohustus arvestamata.

17.1.3. Kuigi võlgnikul on ka 4 444 132,05 euro suurune kohustus BITTANCE LIMITED ees,

ei arvesta ringkonnakohus seda võlgniku maksevõimet hinnates.

Saneerimiskava järgi on võlgnikul BITTANCE LIMITED ees 4 299 985,27 euro suurune

kohustus (saneerimiskava p 93, dtl 873). Võlgnik ei ole BITTANCE LIMITED nõude

olemasolule ja selgusele vastuväiteid esitanud, kuid leiab, et seda nõuet ei saanud võlgniku

maksejõulisuse hindamisel arvestada, sest BITTANCE LIMITED on kinnitanud, et ta ei soovi

ega kavatse oma nõuet, mis tuleneb investeerimislaenust võlgnikule, enne

investeerimisprojekti elluviimist tagasi nõuda. Võlgnik on selle tõendamiseks esitanud

BITTANCE LIMITED juhatuse liikme 27.09.2024 e-kirja teel antud kinnituse (dt-dl 2795–

2796). Selle e-kirja täpseks sisuks on BITTANCE LIMITED kinnitus, et võlgnikule antud

laenu saab käsitada investeeringuna, ning BITTANCE LIMITED ei kavatse seda lähitulevikus

tagasi nõuda, sest projekt on olnud pausil. Ringkonnakohus järeldab sellest, et BITTANCE

LIMITED ei soovinud maksejõuetuse hindamise seisuga oma nõuet lähitulevikus maksma

panna. Asjaolu, et BITTANCE LIMITED osales võlgniku saneerimismenetluses ja tema nõue

oli hõlmatud saneerimiskavaga, ei anna alust järeldada, et BITTANCE LIMITED on kinnituse

2-23-16840

andnud võlgniku pankroti edasilükkamise ja võlausaldaja kahjustamise eesmärgil. Sellest

tulenevalt ei arvesta ringkonnakohus võlgniku maksevõimet hinnates tema kohustust

BITTANCE LIMITED ees.

17.1.4. Arvestada tuleb aga seda, et võlgnikul oli alates 01.10.2024 sissenõutavaks muutunud

42 120,14 euro suurune kohustus Maksu- ja Tolliameti ees.

Kuigi võlgnik esitas kohtule e-äriregistri väljavõtte (dtl 2794), mille kohaselt puudus tal

28.09.2024 seisuga maksuvõlg, juhtis võlausaldaja 08.10.2024 seisukohas (seisukoha p 2.6,

dtl 2818)) tähelepanu sellele, et võlgnikul on alates 01.10.2024 tekkinud 42 120,14 euro

suurune maksuvõlg, ning esitas selle tõendamiseks e-äriregistri väljavõtte (dtl 2820), mille

kohaselt oli võlgnikul 01.10.2024 tekkinud Maksu- ja Tolliameti ees 42 120,14 euro suurune

maamaksu võlg. Võlgnik ei ole määruskaebuses maksuvõla olemasolule ega sissenõutavusele

vastuväiteid esitanud, kuid on avaldanud ajutisele haldurile soovi see tasuda.

Ringkonnakohtule ei ole teada, et vastav kohustus oleks olnud maakohtu määruse tegemise

aja seisuga täidetud. Seega ei ole alust jätta vastav kohustus arvestamata.

17.1.5. Asja materjalidest ei nähtu, et võlgnikul oli pankrotiavalduse lahendamise ajal lisaks

eeltoodutele veel rahalisi kohustusi, mida tema maksejõulisuse hindamisel arvestada.

Võlausaldaja on küll vastuses määruskaebusele märkinud, et enne võlausaldajate esimest

üldkoosolekut esitasid võlgniku vastu nõude ka Advokaadibüroo WIDEN OÜ ja Bulk & Tank

OÜ, kuid maakohtul ei olnud sellest pankrotiavaldust lahendades võimalik lähtuda ning nende

nõuete tekkimise aeg ei ole teada. Seda arvestades jätab kolleegium TsMS § 238 lg 1 p 1

alusel tõendina vastu võtmata võlausaldaja 14.11.2024 seisukoha lisa 2 ja 3 (võlgniku

võlausaldajate esimese üldkoosoleku protokolli ning selle registreerumislehe).

17.1.6. Eelneva kohaselt tuleb võlgniku maksevõimet hinnates lähtuda sellest, et võlgnikul oli

kohustusi 3 290 589,05 euro ulatuses.

17.2. Maakohtu tuvastatu kohaselt oli võlgnikul pankrotiavalduse lahendamise aja seisuga

likviidset vara 100 000 euro ulatuses, seejuures luges maakohus hoonestusõiguse väärtuseks 0

eurot. Arvestades seda, et PankrS § 1 lg 2 alusel võlgniku maksevõimet kontrollides on

oluline tuvastada üksnes võlgniku likviidse vara suurus ning hoonestusõigust ei saa pidada

olemuselt likviidseks varaks, ei ole tähtsust võlgniku väidetel selle kohta, kas hoonestusõigus

kuulub jätkuvalt võlgnikule ning milline on selle väärtus. Seetõttu ei hinda kolleegium

võlgniku väiteid ja tõendeid hoonestusõiguse võimaliku hariliku turuväärtuse kohta ega

võlgniku ja võlausaldaja väiteid hoonestusõiguse võimaliku omanikule langemise või

tagastamise kohta. Sellest lähtuvalt jätab kolleegium TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel tõenditena

vastu võtmata ka võlgniku määruskaebuse lisad 1 ja 2 (väljavõtted Kinnisvara 24 portaalist

ning Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja oksjonikeskkonnast) ning võlausaldaja

14.11.2024 seisukoha lisad 1 ja 4 (võlausaldaja 22.10.2024 hoonestusõiguse lepingu

ülesütlemisavaldus ja selle 22.10.2024 kättetoimetamiskinnitus).

17.3. Arvestades võlgniku sissenõutavaks muutunud rahaliste kohustuste suurust (3 290

589,05 eurot), kattis võlgniku likviidne vara (100 000 eurot) üksnes ligi 3% tema

kohustustest, st ta ei suutnud oma vara arvel täita võlausaldajate nõudeid.

17.4. Võlgnik ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et tema

maksejõuetus oli ajutine, st tegemist oli ajutise likviidsusprobleemiga, mille saanuks

ettenähtavas tulevikus lahendada.

Võlgniku saneerimisavalduse kohaselt on ta asutatud 22.12.2017 õli- ja rasvatööstusettevõtte

(sojaõlitehase) rajamiseks investeerimisprojektina ning põhineb 100% välismaa investorite

2-23-16840

kapitalil. Maksejõuetuse hindamise seisuga ei olnud aga võlgnik saanud ehitusloa kehtivuse

üle toimuva kohtuvaidluse tõttu jätkuvalt sojaõlitehast rajama asuda, seega ei olnud

investeerimisprojektist rahavoogu tekkinud.

Võlgnik on välja toonud, et tal on stabiilne rahavoog üürist ja läbirääkimistel

koostööpartneritega on võimalik seda suurendada ladustamisteenusteks eraldatud maatüki

laiendamise teel. Selle kinnituseks on ta esitanud võlgniku juhatuse liikme ja võlgniku

lepingulise esindaja e-kirjavahetuse (määruskaebuse lisa 3, dtl 3079 jj), mille kolleegium

võtab TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel tõendina vastu. Võlgniku juhatuse liige on 02., 07.

ja 08.10.2024 e-kirjades (dtl-d 3086–3087, 3078 ja 3079) kinnitanud, et Bulk & Tank OÜ

üürib võlgnikult kaupade ladustamiseks maad, võlgnikul on stabiilne rahavoog üürist ning

võlgnikul on kavatsused maatüki kasutamise laiendamise osas puistlasti ladustamiseks, kuid

selle üle toimuvad läbirääkimised on praegu peatatud. Samas ei ole võlgnik esile toonud, kui

suur on hetkel laekuv üüritulu. Võlgniku arvelduskontode väljavõtetelt (dtl-d 2608–2785 ja

2786– 2793) on näha, et Bulk & Tank OÜ-lt laekuv üüritulu on kuude lõikes erinev, kuid jääb

keskeltläbi 20 000 euro juurde kuus. Arvestades võlgniku arvelduskontode jääki 17.09.2024

seisuga (596,81 eurot), on võlgnik suutnud selle arvel tasuda ilmselt vaid muid jooksvaid

kulusid. Igal juhul ei olnud võlgnikul sellise suurusega rahavoo arvel võimalik võlausaldajate

sissenõutavaks muutunud nõudeid mõistliku aja jooksul täita. Samuti ei anna ainuüksi

võlgniku juhatuse liikme paljasõnalised väited võimaliku rahavoo suurendamise kohta alust

leida, et võlgnikul oleks olnud lähitulevikus sellises suuruses rahavoog, mis oleks

võimaldanud tal võlausaldajate sissenõutavaks muutunud nõuded mõistliku aja jooksul täita.

Ka see, et võlgniku juhatuse liige on 04.10.2024 e-kirjas märkinud (dtl-d 3084–3085, tõlge

dtld 3080–3081), et võlgnik saab investoritelt rahalist toetust, ei anna alust järeldada, et

võlgniku makseraskused on ajutised. Võlgnik ei ole toonud esile ega tõendanud, kes on need

investorid, kui suur on neilt saadav rahaline toetus ning millistel tingimustel raha võlgniku

kasutusse antakse. Niivõrd üldise väite alusel ei ole võimalik järeldada, kas võlgnikul oli

lähetulevikus investoritelt laekumas selline rahavoog, mis võimaldanuks võlgnikul

sissenõutavaks muutunud kohustused mõistliku aja jooksul täita. Kuigi määruskaebuses ei ole

võlgnik enam tuginenud IntaCapital Swiss SA-lt saadavale laenule, märgib kolleegium, et

nõustub vastavas osas maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

Võlgniku suutlikkust täita mõistliku aja jooksul sissenõutavaks muutunud kohustusi ei näita

kuidagi see, kui palju raha on tema arvelduskontodelt viimaste aastate jooksul läbi käinud

ning et ta on tasunud jooksvalt valve-, raamatupidamis- ja muude teenuste eest ning teinud

makseid Maksu- ja Tolliametile. Selge on see, et maksevõime hindamise aja seisuga ei olnud

võlgniku arvelduskontodel raha sissenõutavaks muutunud rahaliste kohustuste täitmiseks,

ning selle põhjal, kui palju raha on tema arvelduskontodelt aastate jooksul läbi käinud, ei ole

võimalik teha järeldusi tuleviku osas.

Eelnevast lähtuvalt ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et võlgnikul olnuks võimalik

likviidsusprobleemid mõistliku aja jooksul lahendada, mistõttu oli võlgnik püsivalt

maksejõuetu.

18. Arvestades seda, et võlgnik oli ülaltoodu kohaselt PankrS § 1 lg 2 järgi maksejõuetu,

ei hinda ringkonnakohus, kas võlgnikku saab pidada maksejõuetuks ka PankrS § 1 lg 3

tähenduses.

19. Kuna võlgnikul on võlausaldaja ees 3 248 468,91 euro suurune sissenõutavaks

muutunud täitmata kohustus, ei saa võlausaldaja käitumist pankrotiavalduse esitamisel pidada

pahatahtlikuks ja menetlusõigusi kuritarvitavaks TsMS § 200 lg 2 tähenduses.

2-23-16840

20. Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse lõppjäreldustes muutmata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

21. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebemenetlusega seotud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda.

22. Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 ning

TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude

suuruse.

22.1.

Võlausaldaja 11.08.2025 esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema

määruskaebemenetlusega seotud menetluskuludeks lepinguliste esindajate kulud 4630

eurot (käibemaksuta). Nimekirja kohaselt kulus võlausaldaja lepingulistel esindajatel

määruskaebemenetluse toimingutele kokku 28 tundi 36 minutit. Toimingud, nende

tegemise aeg ja tegija ning neile kulunud aeg on järgmised:

-

15.10.2024 – pankrotimääruse analüüs (Martti Peetsalu) – 24 minutit;

-

15.10.2024 – pankrotimääruse analüüs (Peeter Viirsalu) – 30 minutit;

-

15.10.2024 – kohtumääruse ja edasise ajakava ning tegevuste strateegia

paikapanek, kohtuistungi protokolli analüüs (Silvia Urgas) – 1 tund 30

minutit;

-

15.10.2024 – pankrotimääruse analüüs ja pankroti väljakuulutamisest

tulenevate tegevuste planeerimine (Artur Piisang) – 30 minutit;

-

31.10.2024 – määruskaebuse analüüs, määruskaebusele vastuse koostamine

(Artur Piisang) – 2 tundi;

-

01.11.2024 – määruskaebusele vastuse koostamine (Artur Piisang) – 1 tund

30 minutit;

-

05.11.2024 – määruskaebusele vastuse koostamine, kliendile sisendi

koostamine (Artur Piisang) – 3 tundi 30 minutit;

-

07.11.2024 – määruskaebusele vastuse koostamine (Artur Piisang) – 3

tundi 48 minutit;

-

08.11.2024 – määruskaebusele vastuse koostamine (Artur Piisang) – 4

tundi;

-

12.11.2024 – määruskaebusele vastuse koostamine (Artur Piisang) – 2

tundi;

-

12.11.2024 – määruskaebuse vastuse täiendamine (Martti Peetsalu) – 2

tundi 18 minutit;

-

14.11.2024 – määruskaebuse vastuse täiendamine, halduri

menetlusdokumendi analüüs (vastus määruskaebusele), suhtlemine halduri

ja kliendiga (Peeter Viirsalu) – 3 tundi;

-

14.11.2024 – halduri määruskaebuse vastusega tutvumine,

määruskaebusele vastuse koostamine, menetlusdokumendi esitamisega

seonduvad tegevused (Artur Piisang) – 24 minutit;

-

14.11.2024 – halduri vastuse analüüs (vastus määruskaebusele) (Martti

Peetsalu) – 30 minutit;

-

06.08.2025 – kohtunõudega tutvumine, menetluskulude nimekirja

koostamine (Artur Piisang) – 1 tund 42 minutit;

-

06.08.2025 – kohtunõudega tutvumine, kliendile edastamine,

menetluskulude nimekirja koostamine (Silvia Urgas) – 1 tund.

2-23-16840

Menetluskulude nimekirjas on mitme lepingulise esindaja kasutamist põhjendatud sellega, et

neil on spetsiifilised teadmised nii poolte tegevusvaldkonnast kui ka saneerimis- ja

pankrotiõigusest. Samuti on selles märgitud, et tegu on keeruka pankrotiasjaga, mida tõendab

kolme lepingulise esindaja kasutamine.

22.2.

Kolleegiumi hinnangul ei ole võlausaldaja lepinguliste esindajate tehtud

toimingud ja neile kulunud aeg olnud võlausaldaja õiguste ja huvide kaitseks kogu

ulatuses vajalikud ja põhjendatud.

TsMS § 175 lg 3 näeb ette, et mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse,

kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Kulude hüvitamist

taotleva menetlusosalise ülesanne on esile tuua, miks oli mitme esindaja kasutamine vajalik,

eelkõige kuidas mitme esindaja kasutamine kokkuvõtlikult menetluskulude vähendamisele

kaasa aitas. Selliste menetluskulude väljamõistmist peab kohus menetluskulude hüvitamist

taotleva menetlusosalise poolt kohtu ette toodud asjaolude ja põhjenduste alusel eraldi

hindama ning põhjendama, sealhulgas peab kohus hindama, millised on need toimingud, mida

teeb üks või teine esindaja. Kohus saab mitme esindaja kasutamisel teise esindaja kulud välja

mõista vaid juhul, kui kulude hüvitamist taotlev menetlusosaline on veenvalt põhjendanud,

miks mitme esindaja kasutamine oli vajalik. Seejuures on võimalik, et hüvitatavaks loetakse

ka lepinguliseks esindajaks olnud advokaati aidanud vandeadvokaadi või juristi, kes ei ole

kohtus lepingulise esindajana osalenud, tehtud toimingute kulu, kui need toimingud on

menetluses olnud vajalikud ja mõistlikud, ei ole tekitanud lisakulusid võrreldes olukorraga,

kui toimingud oleks teinud esindajaks olnud advokaat, vaid on kulusid kokkuvõtlikult

vähendanud (vt RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505, p-d 14 ja 16).

Kolleegiumi hinnangul saab siinset asja pidada keskmisest pisut keerukamaks, kuid mitte

niivõrd keerukaks, et see õigustaks kahe vandeadvokaadist ja ühe vandeadvokaadi abist

lepingulise esindaja ning täiendavalt veel ka ühe vandeadvokaadi kasutamist, kes kohtus

lepingulise esindajana ei osalenud. Paratamatult on nad menetlustoiminguid mõneti

dubleerinud, näiteks on kõik neli advokaati analüüsinud maakohtu määrust ning kolm neist

kas analüüsinud või tutvunud halduri vastusega määruskaebusele. Seejuures on

vandeadvokaadi

Silvia Urgase ainsaks toiminguks peale menetluskulude nimekirja koostamise olnudki

maakohtu määruse analüüs koos edasise ajakava ja tegevuste strateegia paikapaneku ning

kohtuistungi protokolli analüüsiga. Kolleegiumile jääb selle toimingu vajalikkus võlausaldaja

esindamiseks määruskaebemenetluses arusaamatuks, kuivõrd maakohtu määrus oli tehtud

võlausaldaja huvides, võlgnik ei olnud veel määruskaebust esitanud ning

määruskaebemenetluses ei toimunud istungit. Samuti ei pea kolleegium põhjendatuks kahe

advokaadist lepingulise esindaja kasutamist kohtunõudega (menetluskulude nimekirjade

esitamiseks tähtaja andmine) tutvumiseks ja menetluskulude nimekirja koostamiseks,

arvestades ka seda, kui palju on neil sellele toimingule kokku aega kulunud (2 tundi ja 42

minutit). Kolleegium peab neist põhjendatuks ainult vandeadvokaadi abi Artur Piisangu

vastavat toimingut ja sellele kulunud aega. Põhjendamatud on ka lepinguliseks esindajaks

mitteolnud vandeadvokaadi Martti Peetsalu toimingud. Võlausaldaja ei ole veenvalt

põhjendanud, miks oli veel ühe vandeadvokaadi kaasamine vajalik. Arvestades tema tehtud

toimingute sisu (maakohtu määruse analüüs, määruskaebuse vastuse täiendamine, halduri

vastuse analüüs), saab neid kõiki pidada dubleerivaks ja kolleegiumile ei nähtu, et nende

tegemine oleks kulusid kokkuvõtlikult vähendanud. Peamiselt vandeadvokaadi abi Artur

Piisangi koostatud määruskaebuse vastust juba täiendas kogenud vandeadvokaat Peeter

Viirsalu ning halduri vastusega, millele võlausaldajal ei olnud tarvis vastata ja millele ta ka ei

vastanud, tutvusid ka vandeadvokaat Peeter Viirsalu ja vandeadvokaadi abi Artur Piisang.

2-23-16840

Küll aga on kolleegiumi hinnangul maakohtu määruse, määruskaebuse, määruskaebuse

vastuste ning menetluskulude nimekirja sisu ja mahtu arvestades vandeadvokaadi Peeter

Viirsalu ja vandeadvokaadi abi Artur Piisangi toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud

kogu, s.o 22 tunni 54 minuti ulatuses põhjendatud ja vajalik.

Menetluskulude nimekirja järgi on nii vandeadvokaadi Peeter Viirsalu kui ka vandeadvokaadi

abi Artur Piisangi tunnitasu 160 eurot (v.a menetluskulude nimekirja koostamine, mille

tunnitasu on 180 eurot) (käibemaksuta), mis ei ületa vandeadvokaadi ega vandeadvokaadi abi

keskmist tasumäära sarnase keerukusega asja puhul.

Seega on võlausaldaja vajalikud ja põhjendatud kulud esindajatele kokku 3698 eurot (21 tundi

12 minutit × 160 eurot/tund + 1 tund 42 minutit × 180 eurot/tund = 3698 eurot), mis tuleb

võlgnikult võlausaldaja kasuks välja mõista. Vastavalt võlausaldaja taotlusele tuleb võlgnikul

TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

Kaebeõigus

23. Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab võlgniku määruskaebuse

pankrotimääruse peale, ei saa PankrS § 5 lg 2 ja § 32 lg 1 järgi Riigikohtule määruskaebust

esitada. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)