3-25-2835/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS KOHT UM ÄÄ RUS Kohtuasja number 3-25-2835 Määruse kuupäev 09.09.2025 Kohtunik Reelika Kitsing Kohtuasi Keimo Posti kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses inimväärikuse alandamisega (kambri aknast avanev vaade) RESOLUTSIOON

1. Tagastada Keimo Posti kaebus.

2. Jätta Keimo Posti taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta Keimo Posti riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse

kättetoimetamisest

arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, §

119 lg 1, § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8). Muud selgitused Määrus toimetatakse kaebajale kätte. ASJAOLUD

1. Tartu Vangla kinnipeetav Keimo Post esitas 28.08.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot seoses kaebaja väärikuse alandamisega. Kaebaja paikneb vanglas S-hoones ning tema kambri aknast avaneb vaade suitsetamisalale, mida kasutavad vangla ametnikud. Kaebaja inimväärikust alandab asjaolu, et tema kambri aknast avanevat vaadet rikub suitsetajatele tehtud varjualune ja ta näeb aknast välja vaadates põhiliselt suitsetavaid isikuid. Kaebaja jaoks on inimväärikust alandav ka see, et teatud isikud on seadustest kõrgemal ja neile on tagatud privileegid (vangla territooriumil suitsetamise võimalus), mida enamustel vanglas viibivatel isikutel ei ole, ning ka kaebajale on suitsetamine keelatud. Kaebaja leiab, et vangla territooriumil suitsetamise keeld peaks kehtima kõigile territooriumil viibivatele isikutele võrdselt. Kaebaja palub vabastada teda riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Kaebaja palub määrata talle riigi õigusabi korras esindaja, kuna kaebajal puuduvad kohtumenetluses enda esindamiseks kogemused ja vastavad teadmised ning haridus. KOHTU SEISUKOHT

2. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus saab aru, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja peab talle tekkinud kahju aluseks seda, et tema

3-25-2835 kambri aknast avaneb vaade suitsetajate varjualusele, ta näeb enamuse ajast suitsetavaid ametnikke ning kuna kaebajale ei ole tagatud suitsetamise võimalus, siis igapäevaselt suitsetajate vaatamine alandab kaebaja väärikust. Seega on kohtule esitatud hüvitamiskaebus vastavalt HKMS § 37 lg 2 p-le 4.

3. HKMS § 121 lg 2 p 21 näeb ette õiguse kaebus määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohus leiab, et praegusel juhul esineb alus kaebaja hüvitamiskaebuse tagastamiseks eeltoodud sätte alusel.

4. Kohtu hinnangul ei saa öelda, et kaebuses vanglale ette heidetava tegevusega oleks kaebaja õigusi kuigi intensiivselt riivatud. Õigusaktidest ei tulene, milline vaade peab kinnipeetava kambri aknast avanema. Asjaolu, et kaebaja kambri aknast võib avaneda vaade suitsetamisalale ja/või suitsetavatele isikutele, ei saa kaebaja õigusi intensiivselt riivata. Ka asjaolud, et kaebaja mainitud suitsetamisalal käivad väidetavalt suitsetamas vangla ametnikud ja kaebajale suitsetamist ei võimaldata, ei riiva kaebaja õigusi. Õigust suitsetada ei näe põhiseadus ette iseseisva põhiõigusena, vaid see on kaetud üldise vabadusõigusega. Suitsetamise mittevõimaldamisega piiratakse küll kinnipeetava üldist vabadusõigust (õigust vabale eneseteostamisele), kuid vabadusõiguse kontekstis ei ole suitsetamise näol tegemist sellise hüve ja väärtusega, mida peaks tingimata saama vanglakaristuse kandmise ajal teostada. Ka kohtupraktikas on sedastatud, et suitsetamise keeld vanglas ei põhjusta kinnipeetavatele nii intensiivseid kannatusi ja ebameeldivusi, et võiks rääkida põhiseaduse §

18 esimesest lausest tuleneva õiguse olla inimväärikalt koheldud riivest (Riigikohtu 17.12.2019. a otsus asjas nr 5-19-40, p 61).

5. Samuti ei pea kohus tõenäoliseks kaebaja kasuks vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmist. Suitsetamine on vangla territooriumil keelatud kõikidel isikutel (Tartu Vangla kodukorra punkt 2.3). Vangla sõnul ei asu kaebuses viidatud suitsetamisala Tartu Vangla territooriumil (vt Tartu Vangla 27.08.2025. a otsus nr 1-9/2-25/385-2 kahjunõude läbi vaatamata jätmise kohta). Seega, asjaolu, et vanglaametnikel on võimalik suitsetada väljaspool vangla territooriumi, ei tähenda, et selline õigus peab olema tagatud ka kinnipeetavale. Vanglaametnike ja kinnipeetavate puhul ei ole tegemist võrreldavate gruppidega, sest vanglas viibivad kinnipeetavad on allutatud spetsiaalsele kinnipidamisrežiimile, mida vanglaametnike suhtes ei kohaldata. Seega ei ole tegemist ka põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsusõiguse rikkumisega. Samuti ei ole õigusaktidega reguleeritud, milline vaade peab kinnipeetava kambri aknast avanema. Seega, isegi juhul, kui kambri aknast võib avaneda vaade suitsetamisalale ja/või suitsetavatele isikutele, ei saa seda käsitada vangla õigusvastase tegevusena.

6. Täiendavalt märgib kohus, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Praeguses kaebuses vastustajale ette heidetav tegevus (ametnike suitsetamas nägemine) ei ole kohtu hinnangul taoliste olukordadega võrreldav ega saanud isegi sellisel juhul, kus vangla tegevust tuleks pidada õigusvastaseks, kaebaja väärikust alandada määral, et see õigustaks tema kasuks kahjuhüvitise väljamõistmise.

7. Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada, kuivõrd toimiku materjalide pinnalt ei saa pidada esitatud kaebust edukaks. Samuti tuleb kaebusega kaitstavate õiguste riivet pidada väheintensiivseks.

8. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

3-25-2835

9. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

10. Kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse, mille kohus käesoleva määrusega lahendab. Esiteks on tegemist RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud olukorraga ehk kaebaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Teiseks ei anta RÕS § 7 lg 1 p 6 järgi riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi.

10.1. Kaebaja on koostanud kohtule piisavalt arusaadava kaebuse, millest nähtuvad kaebaja taotlused ning põhjendused. Kaebaja omab kogemust halduskohtule kaebuste esitamisel (näiteks haldusasjad nr 3-24-2278, 3-25-389 jt). Eelnevaga on kohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Kohtule ei nähtu ka, et praeguses mittevaralise kahju hüvitamise asjas esineks tungiv avalik huvi.

10.2. RÕS § 7 lg 1 sätestatud aluse esinemisel ei anta isikule riigi õigusabi ka juhul, kui ta on oma majandusliku seisundi poolest riigi õigusabi saama õigustatud isik. Seetõttu ei ole RÕS §

7 lg 1 toodud aluse esinemisel vaja kontrollida kaebaja majanduslikku seisundit.

10.3. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus K. Posti taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)