4-25-2183/13 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Väärteoasi nr 4-25-2183

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.08.2025.a. Tallinn

Väärteoasja number

4-25-2183

Kohtukoosseis

Kohtunik Merle Parts

Kohtuistungi sekretär

Kadri Vlassov

Kohtuasi

E. S. (isikukood: xxx) väärteokaebus nr 4-25-2183

Vaidlustatud lahend

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi

08.05.2025.a otsus väärteoasjas nr. 2315,25,003797.

Asja läbivaatamise kuupäev

07.08.2025.a.

Istungil osalenud isikud

kaebuse esitaja E. S.

kaitsja Maano Saareväli

kohtuvälise menetleja esindaja, PPA Põhja prefektuuri

Lääne-Harju

politseijaoskonna

menetlustalituse

kohtuesindusgrupi esindaja J. K.

RESOLUTSIOON

Jätta E. S. kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 08.05.2025.a otsus

väärteoasjas nr. 2315,25,003797 muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel,

kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamise

soovist Harju Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades

kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks

tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 08.09.2025.a.

Asjaolud ja menetluskäik

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik K. R. J.

koostas 19.04.2025.a. väärteoprotokolli nr. AB 1661902 E. S.le selle eest, et tema, 19.04.2025.a.

kella 01:43 ajal Harjumaal, Viimsi vallas, Pargi tee 3, suunaga Vehemaa tee 2 juhtis mootorsõidukit

BMW M4, reg nr XXX, kiirusega 95 km/h +/- 6 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus sellel teelõigul 40

km/h, ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 49 km/h. Nimetatud tegevusega rikkus E. S.

väärteoprotokolli kohaselt LS § 50 lg 5 p 3 nõuet, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav

LS § 227 lg 3 järgi.

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

kohtuesindusgrupi eriasjade uurija politseikapten Kairi Palits koostas 08.05.2025.a väärteoasjas nr.

2315,25,003797 E. S. suhtes väärteootsuse ning KarS § 56 lg 1, § 481 lg 1 alusel karistas E. S. LS §

227 lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega viieks kuuks.

Kaebuse esitaja kaitsja Maano Saareväli esitas eelnimetatud otsuse peale kaebuse Harju Maakohtule.

Kohtule esitatud kaebuses palub kaitsja kohtul tühistada kohtuvälise menetleja otsus menetlusaluse

isiku karistamise kohta juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks ning mõista menetlusalusele isikule

karistuseks rahatrahv LS § 227 lg 3 sanktsiooni piires. LS § 227 g 3 kohase väärteo toimepanemist

menetlusalune isik iseenesest ei vaidlusta. Kiiruse ületamine toimus öisel ajal ja teelõigul, kus

puudusid teised liiklejad, sh jalakäijad. Kiiruse ületamine vältas ca 3 sekundit. Aeg on jälgitav

väärteoasja toimikusse võetud videosalvestiselt. Teelõik oli kiirusmõõturi kasutamise protokolli kantud

andmete kohaselt valgustatud ja hea nähtavusega, kuiv kattega tee (vrd pime, halva nähtavusega, märk

ja katteta tee). Seega iseloomustab kiiruse ületust selle suhteline lühiajalisus ja täiendavate

riskifaktorite puudumine. Olles teona küll keelatud ja selgelt taunitav, võimaldavad teo tehiolud

hinnata tegu siiski vähemohtlikuna. Kuivõrd menetlusalune isik on esmase juhiloa omanik, siis

tunnistatakse talle antud juhtimisõigus ja esmane juhiluba LS § 106 lg 6 kohaselt kehtetuks. Seega ei

taastu menetlusaluse isiku juhtimisõigus 5 kuu möödumisel, vaid 5 + 12 kuu möödumisel. Kokku

oleks menetlusalune isik ilma juhtimisõiguseta 17 kuud.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ning märkis, et ta ei vaidlusta teo

toimepanemist, vaid talle määratud karistust. Ta selgitas, et võttis sõbra linnast auto peale, sõitis

Viimsi poole ning ta ei pannud tähele, kui kiirelt ta sõidab ning Lubja mäest üles liikudes tekkis tal

tahe gaasi vajutada. Vastusena kaitsjale selgitas kaebuse esitaja, et ta kasutab autot igapäevaelus, sh

töö jaoks ning juhtimisõigusest ilma jäämine 17-ks kuuks on kurnav. Vastusena kohtule selgitas, et

ametlikku töökohta tal ei ole, tegeleb foto- ja videograafiaga.

Kaitsja selgitas, et teo toimepanemise faktilised asjaolud on selged. Kiiruse ületamine jääb normi

keskmisest määrast allapoole, kiiruse ületamine toimus öisel ajal ning liiklejatest tühjal teel, seega

teised liiklejad reaalselt suures ohus ei olnud. Olukord, mis kaasneb juhtimisõiguse äravõtmisega on

ebaproportsionaalselt raske võrreldes süü suurusega. Kaitsja taotles kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamist ning karistuseks rahatrahvi kohaldamist.

Kohtuvälise menetleja esindaja märkis, teo toimepanemise osas vaidlust ei ole. Kaebuse esitaja on

endale juhtimisõiguse saanud eelmise aasta oktoobrikuus, seega pidi ta olema teadlik tagajärgedest,

mis saabuvad, kui panna õigusrikkumisi toime süstemaatiliselt. Kaebuse esitaja teod lähevad ajas

raskemaks ning kaebuse esitaja oma käitumisega on näidanud üles ükskõikset ja üleolevat suhtumist

liiklusohutusse, liiklusnõuetesse ja allumatust kehtestatud korrale, mistõttu tuleb ta ajutiselt liiklusest

kõrvaldada. Kohtuvälise menetleja poolt koostatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, arvestab üld- ja

eripreventiivseid eesmärke ning vastab süü suurusele, mistõttu palus kohtuvälise menetleja esindaja

jätta kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Kohtu põhjendused

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte

esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus

ei kuulu rahuldamisele.

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja E. S. juhtis mootorsõidukit BMW

M4, reg nr XXX väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas kiirusega 95 km/h +/- 6 km/h. Kuna antud

teelõigul oli lubatud suurim kiirus 40 km/h, ületas kaebuse esitaja lubatud suurimat sõidukiirust mitte

vähem kui 49 km/h. Seda kaebuse esitaja ka ei eita (tl 25) ning need asjaolud nähtuvad üheselt

väärteoasjas uuritud kirjalikest tõenditest. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist (lk 2-3) nähtub, et

mootorsõiduk BMW M4, reg nr XXX sõitis 19.04.2025.a kell 01:45 Pargi tee 3, Viimsi alevikus,

Viimsi vallas, suunaga Vehemaa tee 2 kiirusega 95 km/h +/- 6 km/h, lubatud suurim sõidukiirus oli

antud kohas 40 km/h. Mõõtmine teostati taadeldud seadmega (lk 4) ning mõõtja oli läbinud pädeva

mõõtja koolituse (lk 5). Kohtuistungil vaadeldi vahetult ka väärteoasja materjalide lisaks olevat

videosalvestist, mis riimub eelkäsitletud tõenditega ning mis sammuti kinnitab väärteo toimepanemist

kaebuse esitaja poolt.

Kohus on seisukohal, et eelrefereeritud tõendid on lubatavad ja omavahel riimuvad ning neis pole alust

kahelda. Kaebuse esitaja rikkumine on tõendamist leidnud eelrefereeritud tõenditega, samuti tema

poolt süü tunnistamisega, samuti on kaebuse esitaja tegevus fikseeritud ka 19.04.2025.a. koostatud

väärteoprotokollis (lk 1). Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud

tõenditega, milliseid kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärteo

toimepanemine E. S. poolt.

Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud E. S. poolt väärteootsuses märgitud liiklusseaduse

nõude rikkumine, rikutud on LS § 50 lg 5 p 3, mille kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini

liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Kuivõrd antud juhul on väärteo toimepanemise kohas

lubatud sõidukiiruseks 40 km/h, rikkus E. S. antud liiklusseaduse normi.

Liiklusseaduse rikkumine on kohtu hinnangul väärteoprotokollis õigesti märgitud ning kvalifitseeritud

LS § 227 lg 3 järgi, s.o mootorsõidukijuhi poolt suurima sõidukiiruse ületamine 41-60 km/h. Kohus

asub seisukohale, et E. S. poolt LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on

väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud.

Kohus ei tuvastanud rikkumisi väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis kajastatud

konkreetse rikkumise asjaolud (lk 1) ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka

väärteootsus (lk 14-15). Ka on kaebuse esitaja tutvunud oma õiguste ja kohustustega

väärteomenetluses (lk 1 pö). Mõõtetulemus teostati taadeldud seadmega (lk 4) ning mõõtja oli läbinud

vastava koolituse (lk 5). Samuti tutvustati kaebuse esitajale allkirja vastu kiirusmõõturi kasutamise

protokolli (lk 2-3). Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.

Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja pani temale etteheidetava väärteotoime tahtlikult ja seda otsese

tahtlusega. Kaebuse esitaja ise selgitas, et ta ei pannud tähele, kui kiirelt ta sõidab, kuid tal tekkis tahe

gaasi vajutada, kuid koheselt mõistis, et see pole kõige parem otsus (tl 26). Arvestades kiiruse

ületamise määra (mitte vähem kui 49 km/h) kohas, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 40 km/h, pidi

see olema isikule tajutav. Eelnev kinnitab, et kaebuse esitaja teadis, et oma tegevusega teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönis seda.

Väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises

tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 ettenähtud

väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud

VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et kaebuse esitajale süüks arvatav tegu on aset leidnud

(VTMS § 133 p 2) ning selle on toime pannud kaebuse esitaja (VTMS § 133 p 3). Kuna kaebuse

esitaja rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud nõuet, siis on tegemist väärteona vastavalt LS § 227 lg 3

mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (VTMS § 133 p 4). Riigikohtu praktika kohaselt

väärteomenetluses võib menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume tuletada KrMS §-st 202, mis on

VTMS § 2 kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses. Menetluse võib lõpetada juhul, kui

menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo 3-1-1-

9-07, p 9.1). Arvestades, et isik ületas lubatud piirkiirust vähemalt kahekordselt ning samuti asjaolu, et

teo toimepanemise läheduses olid kaasliiklejad (videosalvestiselt nähtuvad teised sõidukid ning

vahetus läheduses olid inimesed kõnniteel), on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei saa pidada

isiku süüd väikeseks. Eelpool nimetatud põhjustel puudub kohtul igasugune põhjendus

väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlusel.

Järgnevalt peatus kohus karistusel. KarS § 56 lg 1 alusel on karistamise alus isiku süü. Karistuse

mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest.

Seaduseandja on LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemisel ette näinud karistusena

rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, arsti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne

kuuni. Antud juhul lähtuti karistamisel KarS § 56 lg 1 sätetest ning kaebuse esitajat karistati LS § 227

lg 3 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega viieks kuuks.

Karistust kergendavaid, raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohtuväline menetleja oma

otsuses on arvestanud karistuse mõistmise üldalustega, samuti karistuse üld- ja eripreventiivsete

eesmärkidega. Kohtus leidis tõendamist, et kaebuse esitaja pani toime temale etteheidetava väärteo

otsese tahtlusega. Kaebuse esitaja kaitsja on pisendanud kaebuse esitaja süüd, kuid kohus sellega ei

nõustu ning selgitab järgmist: kiiruseületamine 49 km/h on küll LS § 227 lg 3 alumise piiri läheduses,

kuid arvestada tuleb, et rikkumine pandi toime kohas, kus lubatud suurim sõidukiirus on 40 km/h.

Videosalvestiselt nähtuvalt pandi rikkumine toime kohas, kus kõnniteel viibisid inimesed, niisamuti ei

olnud kaebuse esitaja enda sõidukis üksinda. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebuse

esitaja süü on keskmisest suurem.

Kohtuväline menetleja on karistuse mõistmisel arvestanud nii eri- kui üldpreventiivsete asjaoludega

ning piisava põhjalikkusega karistuse osa motiveerinud. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja

otsusega E. S.ile määratud karistus, põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine viieks kuuks on

põhjendatud.

Kohus on seisukohal, et rahalise karistusega karistamine ei kannaks karistuse eesmärke. Kaebuse

esitajal on kolm kehtivat väärteokaristust, seejuures viimased kaks karistust on seotud lubatud

sõidukiiruse ületamisega ning viimati mõistetud rahatrahv on kaebuse esitajal tasumata (lk 23).

Niisamuti nähtub, et kaebuse esitaja teod lähevad ajas järjest raskemaks. Ei saa jätta ka märkimata, et

kaebuse esitaja omandas juhtimisõiguse alles 29.10.2025.a (lk 13-13 pö) ning vähem kui kuu

möödudes pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo (lk 23). 15.03.2025.a rikkus taaskord

lubatud suurimat sõidukiirust ning käesoleva kaebuse aluseks tegu pandi toime 19.04.2025.a. Seega on

kaebuse esitaja rikkunud lubatud suurimat sõidukiirust alates juhtimisõiguse omandamisest kuni

19.04.2025.a (s.o vaid 6 kuu jooksul) 3-l korral. Eelnimetatu ilmestab isiku ükskõiksest suhtumist

liiklusnõuete täitmisesse ja õiguskorda.

Varasemalt on kaebuse esitajale määratud karistuseks rahatrahv, kuid sellest hoolimata on ta jätkanud

liiklusalaste õigusrikkumiste toimepanemist, millest tulenevalt saab asuda seisukohale, et rahatrahv kui

karistuse liik on ennast ammendanud ning see ei kannaks karistuse eesmärke.

Kohtupraktikas on selgitatud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus

uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki

juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega

täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid

ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele

karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb

liiklusest kõrvaldada. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus isik ei taju kiirusepiirangu

rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase rikkumise eest karistatud, õigustavad

eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist (RKKKo 4-23-1826 p 12).

Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali,

justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud

sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral

põhjustada raskemaid tagajärgi. On selge, et liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt leebe

karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa (RKKKo 3-1-1-6-17 p

18, 19).

Kaebuse keskne argument oli, et juhtimisõiguse äravõtmisel kaotab kaebuse esitaja juhtimisõiguse 5

kuu asemel 17-ks kuuks. LS § 106 lg 6 kohaselt kui esmase juhiloa omajal on mootorsõiduki

juhtimisõigus karistuseks ära võetud, tunnistatakse tema mootorsõiduki juhtimisõigus ja talle

väljastatud esmane juhiluba kehtetuks. Kui isikule on antud mõne mootorsõiduki kategooria

juhtimisõigus enne esmase juhiloa esmakordset väljastamist, siis nende mootorsõidukite kategooriate

juhtimisõigust ei tunnistata kehtetuks. Mootorsõiduki juhtimisõigust ja uut esmast juhiluba võib ta

taotleda pärast järelkoolituse läbimist ning liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist. Kohus

selgitab, et eelnimetatud säte on seaduseandja tahe ning käesolevat kaebust läbi vaatav kohus ei saa

sellesse sekkuda ning asjaolu, et käesoleval juhul rakendub LS § 106 lg 6, ei saa kohe kindlasti olla

aluseks, et tühistada kohtuvälise menetleja poolt mõistetud karistus ning määrata karistuseks rahatrahv.

Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et arvestades eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, on

juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena põhjendatud. KarS § 481 lg 2 kohaselt ei tohi

mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu.

Antud asjaolu käesoleval juhul ei esine ning väide, et isikul on juhtimisõigust vaja seoses igapäevaelu

ja töö jaoks, oli isikule teada ka väärteo toimepanemise ajal ning ta pidi arvestama võimalusega, et

rikkudes korduvalt liikluseeskirju võib ta jääda juhtimisõigusest ilma.

Arvestades eelloetletud asjaolusid (süü suurus, varasem karistatus, eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused)

on isiku karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega sanktsiooni keskmäärast madalamas määras (viis

kuud) põhjendatud. Kohtus ei ilmnenud täiendavaid asjaolusid, mis tingiksid karistuse kergendamise.

Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et puuduvad alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ka

karistuse osas. Kohus jätab E. S. kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi

08.05.2025.a otsuse väärteoasjas nr. 2315,25,003797 muutmata.

Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156.

Merle Parts

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/