2-23-143425/13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Merili Ratasepp

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. september 2025, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-23-143425

Tsiviilasi

OÜ GS Core hagi Z.I vastu võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

625 eurot 46 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ GS Core (registrikood 16183586),

lepinguline esindaja Alar Liivamägi

Kostja Z.I (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu OÜ GS Core osaline loobumine hagist Z.I vastu intressi 53 euro 13 sendi

ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 103 euro 93 sendi

nõudes ning lõpetada nimetatud nõuete osas menetlus.

2. Rahuldada hagi.

3. Mõista Z.I-lt OÜ GS Core kasuks välja 449 eurot 59 senti (põhivõlg 290 eurot 99

senti, sissenõudmiskulud 38 eurot 80 senti ja kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis 119 eurot 80 senti).

4. Mõista Z.I-lt OÜ GS Core kasuks välja viivis tasumata põhivõlalt (290 eurot 99 senti)

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates

6. septembrist 2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui

290 eurot 99 senti.

5. Jätta rahuldamata OÜ GS Core taotlus enam tasutud riigilõivu tagastamiseks.

6. Jätta menetluskulud 69% ulatuses Z.I kanda ja 31% ulatuses

OÜ GS Core kanda.

7. Mõista Z.I-lt OÜ GS Core kasuks välja menetluskulud 134 eurot 55 senti.

8. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb Z.I-l tasuda OÜ-le GS Core menetluskulude

suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

9. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Menetluskulude kindlaksmääramine ei ole vaidlustatav.

Kohus ei anna luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks. See ei välista samas

edasikaebeõiguse kasutamist (TsMS § 632 lg 1). Kohus selgitab aga, et lihtmenetluse asjas

esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui

maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse

normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit

(TsMS § 637 lg 21).

Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist

istungil.

Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. OÜ GS Core (hageja) esitas 19. veebruaril 2024 Tartu Maakohtule hagi Z.I (kostja) vastu,

milles palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 290 eurot 99 senti, intressid 53

eurot 13 senti, sissenõudmiskulud 38 eurot 38 senti ja hagi esitamise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 171 eurot 18 senti ning viivise 0,067 % päevas alates hagi

esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni.

Hageja nõue tuleneb TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali (laenuandja) ja kostja vahel

13. novembril 2020 sõlmitud järelmaksulepingust nr 7344270, mille kohaselt sai kostja kauba

ostmiseks laenu 290 eurot 99 senti. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel

osamaksetena. Kostja ei ole teostanud kohustuse katteks mitte ühtegi makset. 23. septembril

2021 saatis laenuandja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta. Laenuandja on oma nõude

loovutanud hagejale.

Hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel ei olnud põhjalik

krediidianalüüs vajalik, kuivõrd kostja võetud laen ja igakuine kohustus oli erakordselt väike.

Laenuandja lähtus ennekõike kostja esitatud andmetest, mille põhjal oli kostja regulaarne

netosissetulek 2400 eurot kuus ja finantskohustused 480 eurot kuus. Laenuandja kontrollis

kostja sissetulekut päringuga Pensioniregistrisse, mis kinnitas kostjal püsiva ja piisava

suurusega sissetuleku olemasolu. Krediidiandja kontrollis ka kostja võimalikke maksehäireid,

tehes selleks päringu maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega

varasemaid maksehäireid ei olnud. Laenuandja leidis, et kostja on võimeline oma kohustusi

täitma. Laenuandjal ei olnud kohustust küsida kostjalt konto väljavõtteid. Kostja oli hageja

hinnangul krediidivõimeline.

2. Kohus võttis hagi menetlusse 26. veebruari 2024. a määrusega. Kohtul ei ole õnnestunud

kostjale menetlusdokumente kätte toimetada. Kohus püüdis kostjale menetlusdokumente kätte

toimetada alates 26. veebruarist 2024. Kohtule teadaolevalt kostja e-posti aadressidelt

xxxx ja xxxx ei kinnitata dokumentide kättesaamist. Kohus on üritanud kostjale dokumente

edastada aadressidel xxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Dokumendid on kohtusse tagasi tulnud. Kohus tegi päringud

Tartu Linnavalitsusele ja Politsei- ja Piirivalveametile, päringute vastustest uusi andmeid ei

nähtunud. Kohalikul omavalitsusel ja Politsei-ja Piirivalveametil puuduvad andmed isiku

tegeliku elu- või asukoha kohta. Kohus toimetas hagiavalduse menetlusse võtmise määruse ja

hagimaterjalid kostjale isiklikult kätte väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 9. juunil 2024.

Kostja oli teadlik kirjaliku vastamise kohustusest ja tagaseljaotsuse tegemise võimalusest.

Kostja ei ole hagile vastanud.

3. Hageja esitas 7. veebruaril 2025 seisukoha, mille kohaselt loobub hageja esitatud

intressinõudest (53 eurot 13 senti), hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivistest

osaliselt (103 eurot 93 senti) ning kokkuleppelise määra alusel edasiulatuva viivise nõudest

asendades selle nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise

määra alusel edasiulatuva viivise nõudega. Hageja palub lõpliku nõudena välja mõista

põhivõla

290 eurot 99 senti, sissenõudmiskulud 38 eurot 80 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 67 eurot 25 senti ja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 20. veebruarist 2024 kuni põhivõla tasumiseni, tehes seda

kohtuotsuse tegemise päeva seisuga kindlas summas ja edasi protsendina põhivõlalt.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada.

5. Vaidlust ei ole selles, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse

(VÕS) § 402 lg 1 mõttes, millega krediidiandja (TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal), kes

tegutseb oma majandus- ja kutsetegevuses, andis kostjale kauba ostmiseks laenu 290 eurot 99

senti. Kostja on füüsiline isik, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega

kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).

Kohus on tuvastanud, et kostja sai lepingu alusel laenu 290 eurot 99 senti (dtl 51).

Järelmaksulepingus lepiti kokku, et kostjal tuleb teha igakuiselt tagasimakseid. Hageja on

kinnitanud, et kostja ei ole teinud hagejale ühtki makset. Kostja jäi makseviivitusse alates

10. juuni 2021. a maksest (dtl 53). Krediidiandja saatis kostjale 8. septembril 2021 hoiatuse

laenulepingu ülesütlemise kohta paludes võla tasuda 14 päeva jooksul (dtl 66). Krediidiandja

ütles laenulepingu üles 23. septembril 2021 (dtl 67) teatades ühtlasi ka seda, et krediidiandja

loovutab oma nõude hagejale (dtl 68). Seega oli lepingu ülesütlemise ajaks kostja viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega (VÕS § 416 lg 1). Ülesütlemisavaldus on

tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning edastati aadressile, mille kostja oli

lepingu sõlmimisel oma kontaktaadressina teatanud. Järelikult on krediidiandja kostjaga

sõlmitud laenulepingu kehtivalt üles öelnud.

6. Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra

(VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2).

6.1. Kohus peab tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tegema esmalt kindlaks, kas

tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on

seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui

tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

13. novembril 2020. a sõlmitud järelmaksulepingu (dtl 51) kohaselt oli krediidi kulukuse määr

34,85%, mis ei ületa lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga poolt avaldatud kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra (18,68%) enam kui kolm korda. Kohus leiab, et sõlmitud

tarbijakrediidileping ei ole tühine krediidi kulukuse määra tõttu.

6.2. Kui tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega, tuleb kohtul

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034

lg 1).

Kohus andis 24. jaanuaril 2025 hagejale täiendava tähtaja (dtl 69) haginõude täpsustamiseks

ning kohtule uuesti määratud tagasimaksete kohta teabe esitamiseks. Kohus selgitas samas

kirjas hagejale vastutustundliku laenamise põhimõtet ja selle järgimist. Kohus selgitas, et

hageja on ise menetlusdokumentides märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimisel on lähtutud ennekõike taotleja esitatud andmetest, lisaks täiendavalt registri

väljavõtetest saadud teabest ning krediidiandja sisekorra eeskirjadest. Pangakonto väljavõtte

küsimise kohta kohtule andmeid esitatud ei ole. Kuivõrd hageja ei ole kostjalt pangakonto

väljavõtteid nõudnud või kogunud muid andmeid kostja sissetulekute ja kohustuste kohta ega

hinnanud kostja sissetulekute ja kohustuste suurust piisavalt pika ajavahemiku jooksul, siis ei

ole hageja kohtu esialgsel hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

Krediidiandja ei veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6

sätestatud kohustust. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lg-s

6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Hageja esitas 7. veebruaril 2025 seisukoha, mille kohaselt loobub hageja esitatud

intressinõudest (53 eurot 13 senti) ja osaliselt hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivisest (103 eurot 93) ning kokkuleppelise määra alusel edasiulatuva viivise nõudest.

Kohtu hinnangul on tegemist osalise nõudest loobumisega. Kohus võtab hageja osalise

nõudest loobumise vastu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 alusel, sest see

ei riku avalikku huvi ning lõpetab selles osas menetluse (TsMS § 428 lg 1 p 3).

7. Kuivõrd hageja on oma nõudest osaliselt loobunud ning palub mõista välja põhivõla

290 eurot 99 senti, sissenõudmiskulud 38 eurot 80 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 67 eurot 25 senti, siis hindab kohus, kas kostjal on kohustus tasuda hagejale

eelnimetatud summad.

7.1. Hageja on tõendanud, et kostjale anti laenu kauba ostmiseks 290 eurot 99 senti. Hageja

väitel ei ole kostja teinud ühtegi makset. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega tuleb kostjalt mõista hageja

kasuks välja põhivõlg 290 eurot 99 senti.

7.2. Hageja palub välja mõista sissenõudmiskulud 38 eurot 80 senti. VÕS 1132 lg 1 sätestab,

et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta

saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud

sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro

võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta

on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Sama paragrahvi lg 2 p 1

kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise

andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese

tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi

järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot.

Vastavalt laenulepingu üldtingimuste punktidele 3.6 ja 3.7 on hageja saatnud kostjale lepingu

kehtivuse ajal neli tasulist meeldetuletuskirja (4x4,85 eurot, s.o 19,40 eurot) ja pärast lepingu

lõppemist samuti 4 tasulist meeldetuletuskirja (4x4,85 eurot, s.o 19,40 eurot).

Kohus peab põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 38 eurot

80 senti.

7.3. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada

hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et

kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest.

Hageja on esitanud kohtule ka viivise arvestused (dtl 41-42). Kohus peab põhjendatuks sellest

arvestusest ka lähtuda. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja hagi esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis alates 25. septembrist 2021 kuni hagiavalduse esitamiseni,

s.o 19. veebruarini 2024 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 67 eurot 25 senti.

Hageja on palunud mõista viivise kindla summana välja kuni kohtuotsuse tegemise ajani ja

edasi kuni põhivõla tasumiseni. Viivisekalkulaatori järgi on viivis põhivõlalt 290 eurot 99

senti alates 20. veebruarist 2024 kuni kohtuotsuse tegemise ajani, s.o 5. septembrini 2025

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 52 eurot 55 senti. Seega tuleb kostjalt mõista

hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 119

eurot 80 senti (52 eurot 55 senti + 67 eurot 25 senti). Lisaks tuleb kostjalt mõista hageja

kasuks välja viivis põhivõlalt (290 eurot 99 senti) alates 6. septembrist 2025 kuni kohustuse

täitmiseni, kuid kokku mitte suuremas summas kui põhivõla suurus.

8. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 168 lg 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja

menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et

kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja nõudest loobumine ei olnud tingitud

sellest, et kostja oleks tema nõude rahuldanud, vaid sellest, et hageja ei suutnud järgida

vastustundliku laenamise põhimõtet. Seega jäävad loobutud osas menetluskulud hageja kanda.

Kohus arvestab menetluskulude jaotamisel nõudest loobumise ja hagi rahuldamise ulatust.

Hagi esitamise ajal oli hagihinnaks 625 eurot 46 senti, millelt kuulus tasumisele riigilõiv

summas 175 eurot. Pärast nõudest loobumist on hagihinnaks 433 eurot 41 senti (põhivõlg +

sissenõudmiskulud + sissenõutavaks muutunud viivis + ühe aasta viivis). Seega rahuldab

kohus hagihindade võrdluses hagi kokkuvõttes 69% ulatuses.

Seega tuleb menetluskulud jaotada selliselt, et 69% kuludest jääb kostja kanda ja 31%

kuludest hageja enda kanda.

TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

9. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 195 eurot (riigilõiv

175 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot). Kostja ei ole menetluses osalenud ehk

kostjal ei ole menetluskulusid tekkinud.

Hageja on tasunud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi hagihinnalt 625 eurot

46 senti riigilõivu 175 eurot. Osalise loobumise tõttu on hagihinnaks 433 eurot 41 senti,

millelt RLS järgi on riigilõivu suurus 140 eurot.

Hageja on esitanud taotluse tagastada enam tasutud riigilõiv, kuna hageja on osaliselt nõudest

loobunud. Kohus jätab hageja taotluse rahuldamata, kuivõrd tegemist ei ole enam tasutud

riigilõivuga. Kohus menetles tsiviilasja lähtudes esialgsest hagihinnast 625 eurot 46 senti,

millelt oli tasutud õiges suuruses riigilõiv. Kui hageja loobub osaliselt nõudest, siis ei ole

nõudest loobumise tõttu tegemist enam tasutud riigilõivuga TsMS § 150 lg 1 p 1 tähenduses.

Hageja lepinguline esindaja taotleb menetluskulu hüvitamist maksekäsu kiirmenetluse eest

summas 20 eurot. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja

maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude

hulka. Seadusega on avaldajale maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks

ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka maksekäsu kiirmenetluse kulu põhjendatud.

Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 195 eurot (riigilõiv 175 eurot ja maksekäsu

kiirmenetluse kulu). Arvestades osalist loobumist nõudest, siis jääb menetluskuludest 134

eurot 55 senti (69%) kostja kanda ja 60 eurot 45 senti (31%) hageja enda kanda.

Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 134 eurot 55. Vastavalt

hageja taotlusele peab kostja hagejale hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuma alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

10. TsMS § 178 lg 2 alusel võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramine ei

ole vaidlustatav.

/allkirjastatud digitaalselt/

Merili Ratasepp

kohtunik