1-25-1105/31 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

1-25-1105

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

02. juuli 2025.a, Pärnu

Kriminaalasja number

1-25-1105 (23267050311)

Kohtunik

Tambet Grauberg

Kohtuistungi sekretär

Anneli Harjus

Kriminaalasi

Igor Kadnikov süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 järgi

üldmenetluses

Prokurör

Kaitsja

Ringkonnaprokurör Merry Tiitus

Vandeadvokaat Kaire Hänilene, määratud korras

Süüdistatav

Igor Kadnikov; Isikukood: 37908014231; Elu- või asukoht

ja aadress: X; Kodakondsus: Eesti; Haridus: X; Emakeel:

eesti keel; Töökoht: X; Karistatus: kehtivaid

kriminaalkaristusi ei ole

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 306, § 311, § 313, kohus otsustas:

1. Süüdi tunnistada Igor Kadnikov KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ning karistuseks mõista 1

(üks) aasta ja 3 (kolm) kuud vangistust.

2. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jätta kandmata karistus tingimisi täitmisele pööramata juhul,

kui Igor Kadnikov ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku

kuritegu.

3. KarS § 78 p 1 alusel katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o

02.07.2025.a.

4. Rahuldada D.Y (isikukood XXX) tsiviilhagi osaliselt ja välja mõista Igor Kadnikovilt

D.Y kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 250 (kakssada viiskümmend) eurot. Välja

mõistetud kahjuhüvitis tasuda D.Y a/a-le nr XXX Revolut Pank. Jätta rahuldamata

D.Y tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes.

5. DVD ja CD plaadid (pakendid 4, 5 ja 6) – KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja

materjalide juurde.

1-25-1105

6. KrMS § 175, § 179 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista Igor Kadnikovilt menetluskuluna

riigituludesse riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud 2098,90 eurot,

ekspertiisi tegemise kulu 155 eurot ning sundraha 1329 eurot, kokku 3582,90 eurot.

7. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti a/a nr:

EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank

AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis,

kohustuslik on märkida maksekorraldusele menetluskulude tasumisel viitenumber

99925700018080. Selgituseks märkida: menetluskulud, isiku nimi, kriminaalasja number.

8. Välja mõistetud menetluskulud 3582,90 eurot tasuda ositi 12 kuu jooksul, kohustades Igor

Kadnikovi tasuma kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt 15. kuupäevaks

298,57 eurot ning viimase osamaksena 298,63 eurot. Maksegraafiku mittetäimisel loetakse

kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ja suunatakse kogu nõue täitemenetluse läbiviimiseks

kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

9. Kohtuotsus saata süüdistatavale, tema kaitsjale, kannatanule ning prokurörile.

Edasikaebamise kord

Vastavalt KrMS § 319 lg-le 1 tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu

Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui

üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise

soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus

olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Sama

paragrahvi lõige 2 sätestab, et apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

KrMS § 189 lg 3 kohaselt võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamise vaidlustada kohtuotsusest

eraldi määruskaebe korras 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule.

Apellatsioonteate esitamise korral on motiveeritud otsus pooltele kättesaadav alates 05.09.2025.a

kell 15:00 Pärnu Maakohtu kantselei kaudu.

Süüdistuse sisu

1. Igor Kadnikovi süüdistatakse selles, et tema 22.06.2023.a kella 20:10 ajal X vallas X hoovis

tekkinud erimeelsuste käigus lõi D.Y-d parema käe rusikaga vastu paremat näopoolt, millega

põhjustas kannatanule valu. D.Y lõi selle peale süüdistatavat ühel korral käega näopiirkonda,

mille tulemusena I. Kadnikov kukkus pikali.

I. Kadnikov tõusis püsti ning lõi kannatanut uuesti parema käe rusikaga vastu alalõuga, mille

tulemusena tundis kannatanu valu ja tal tekkis peapööritus. Kannatanu vastas sellele löögiga

süüdistatava näopiirkonda, mille tulemusena süüdistatav kukkus taas pikali.

Seejärel I. Kadnikov tõusis taas püsti ja lõi vasaku käe rusikaga kannatanut vastu lõuga, millega

põhjustas kannatanule valu ja peapöörituse. Seejärel haaras I. Kadnikov kannatanul õlgadest

kinni ning tekkinud rüseluse käigus kaotasid I. Kadnikov ja D.Y tasakaalu ja kukkusid maha.

Kui maas rüselus oli lõppenud, läks I. Kadnikov kuuri, võttis sealt puidust piirdelipi ja liikus D.Y

suunas ning lõi D.Y-d puidust piirdelipiga pea suunas. D.Y tõstis enesekaitseks ette vasaku käe,

mistõttu löök tabas teda vastu vasaku õlavarre väliskülge.

Seejärel I. Kadnikov lõi D.Y-d jalgade suunas ning see löök tabas kannatanut vastu parema reie

alaosa sisemist külge, mille tulemusena tundis kannatanu valu.

1-25-1105

Seejärel lõi I. Kadnikov puidust piirdelipiga kannatanu kaela suunas, kuid D.Y tõstis

enesekaitseks parema käe ette, mistõttu löök tabas teda parema käe peopesa 1. ja 2. sõrme vahele.

D.Y haaras parema käega puidust piirdelipist ning üritas seda I. Kadnikovi käest ära võtta, mille

käigus mõlemad kukkusid pikali. D. Y jäi kukkudes alla ja I. Kadnikov tema peale. Kukkudes

jätkas I. Kadnikov ühe käega puidust piirdelipi hoidmist ja teise käega kägistas samal ajal D.Y-d

kaelast, surudes pöialt vasakule poole kaela soonele, mis põhjustas kannatanul valu ja hapniku

puuduse.

I. Kadnikov põhjustas tahtliku kehalise väärkohtlemisega D.Y-le füüsilist valu, hingamistakistust,

vasakul pool kaelal marrastuse, vasakul õlavarrel marrastuse, paremal reiel hematoomi, paremal

labakäe turse ning parema käe 2. kämblaluu kaugmise otsa murru, milline tervisekahjustuse

paranemise aeg on üle 4 nädala.

Seega Igor Kadnikov oma tahtliku tegevusega pani toime valu tekitava kehalise

väärkohtlemise ja teise inimese tervise kahjustamise, millega on tekitatud tervisekahjustus,

mis kestab vähemalt neli nädalat, s.o KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused

2. Kohus leiab, et süüdistatav Igor Kadnikov on pannud toime KarS § 121 lg 2 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo, mis on tõendatud kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõenditega.

Süüdistuse kohaselt heidetakse Igor Kadnikovile ette 22.06.2023 kella 20:10 ajal X vallas X

hoovis (edaspidi: kinnistu) kannatanu D.Y löömist kolmel korral rusikaga näkku ning puidust

piirdelipiga löömist. Süüdistatav lõi piirdelipiga vastu kannatanu vasaku õlavarre väliskülge,

parema reie alaosa sisemist külge ja viimane löök tabas kannatanu parema käe peopesa 1. ja 2.

sõrme vahele. Seejärel on süüdistuse kohaselt I. Kadnikov kägistanud kannatanut D.Y-d kaelast,

surudes pöialt vasakule poole kaela soonele, mis põhjustas kannatanul valu ja hapnikupuuduse.

3. KarS § 121 lõikes 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline

süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu –

tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti

tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu. Kohtupraktika kohaselt tuleb

valu mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat

aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus,

mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 16; 3-1-1-50-13, p 12).

Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise funktsiooni

häires, haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas

vigastuses. Tervisekahjustuse kui tagajärje eristamine raskusastmete järgi on vajalik KarS § 121

lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks. Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise korral on KarS § 121

objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea.

3.1. Kohtuistungil üle kuulatud kannatanu D.Y ja süüdistatav Igor Kadnikov on andnud ütluseid

füüsilise konflikti kohta, mis kattub salvestiselt nähtuvaga (I kd, tl 28-36). Kohtu esitatud

videosalvestusest nähtub, et 22.06.2023 leiab kinnistul asuva kuuri juures aset kahe mehe –

kannatanu D.Y ja süüdistatava I. Kadnikovi vaheline vestlus, mille käigus üritab kannatanu

süüdistatavale intensiivselt selgitada, et ta on valesti aru saanud kinnistu kasutamise korrast.

Süüdistatav ei nõustu kannatanuga, üritades kannatanust üle rääkida ja pööras kannatanule selja,

et lõpetada vestlus. Süüdistatav ütleb videos korduvalt kannatanule, et ta ole omanik, kellel oleks

kinnistul õigus viibida ja temaga ei saa vaidlusaluseid teemasid arutada. Osapooled ägestuvad

silmnähtavalt oma arvamust avaldades, karjudes teineteise peale, kuni kannatanu D.Y ütleb: „kui

sa veel räuskad, siis ma panen sulle lõuga.“ Seepeale hüüatab süüdistatav „ma annan sulle ise

lõuga“ ning teeb samal ajal kahe käega jõulise tõuke kannatanu pea suunas. Prokurör on

kirjeldanud kannatanu ütlustele tuginedes süüdistatava tegevust löögina kannatanu parema

1-25-1105

näopoole pihta. Kannatanu D.Y ütluste kohaselt lõi süüdistatav teda parema käega. Süüdistav on

kinnitanud asjaolu, et ta reageeris D.Y ähvardusele nii, et „siis ma tõukasin teda, ja tema lõi mind

vastu ja nii see sündmus edasi läks.“ Videost on näha, kuidas kannatanu taganeb süüdistatava ees

sammu, tõstab üles vasaku käe ja suunab pea juurde tõstetud parema käega ründe tema poolt

vaadatuna paremale. Tegemist ei olnud süüdistatava parema käe rusikalöögiga, sest süüdistatav

oli tõstnud üles mõlemad lahtised käed, et teha jõuline tõuge kannatanu kaela ja pea suunas.

Kannatanu on haakuvalt süüdistatavaga selgitanud, et „sain siia kuskile vasaku poole

näopiirkonda ja kuskile õla pihta, ma natukene tõmbasin nagu pead eest ära“ /…/„siis ma tegin

nagu ise parema käega ühe vastulöögi, mille peale tema [süüdistatav] kukkus maha.“

Süüdistatava käed libisesid kannatanust mööda, mis küll puudutasid kannatanut, kuid ta ei

tõuganud kannatanut edasi soovitud suunas, seega õnnestus kannatanul esimest rünnakut edukalt

tõrjuda.

Süüdistatav ütluste järgi jätkus tegevus selliselt, et pärast kannatanu vastulööki lõi ta kannatanut

näkku, tabades tema alumist huult, millele viimane vastas taas löögiga süüdistatava pea

piirkonda. Süüdistatav kaotas seepeale tasakaalu, kukkudes peaga vastu õhk-soojuspumba nurka.

Lahtisest peahaavast hakkas süüdistataval verd jooksma, mille kohta on kohtule esitatud fotod

süüdistatava verisest näost ja haavadest (I kd, tl 89-92). Süüdistatava patsiendikaardilt nähtub, et

on süüdistataval oimu ja ninajuurel tursed (I kd, tl 68) Samuti oli õhk-soojuspumpa juures

kiviplaatidel vererada, mis kinnitab osapoolte ütlustest kajastuvad sündmuste käiku (I kd, tl 99-

100). Süüdistatav tõusis siiski püsti ja lõi kannatanut taaskord rusikaga näopiirkonda, mis tekitas

kannatanu sõnul talle valu. Seejärel hakkasid süüdistatav ja kannatanu rüselema, mille käigus

õnnestus kannatanu ütluste kohaselt süüdistatavat kinni hoida, märkides seejuures – „ja siis lõin

parema käega talle nagu alt ülesse ehk näopiirkonda ühe korra.“ Kannatanu D.Y-l äbivaatuse

protokolli kohaselt on kannatanu vasakpoolsel näopoolel verekahtlane määrdumine,

parempoolsel näopoolel põsesarna punetus, alahuulel punetus, parema käe kämblal sõrmenukkide

juures paistetus, vasaku käe õlavarre juures tagumisel küljel punetav marrastus (I kd, tl 41-47;

politsei vormikaamera salvestuse vaatlusprotokoll I kd, tl 58-61). Kannatanu D. Y ütluste

kohaselt on ta kõigi löökide tulemusena tundnud füüsilist valu. Süüdistatava ütluste järgi oli tal

pärast intsidenti peas suur muhk ja verevalum, samuti olid näos vigastused, ninast jooksis verd ja

nina oli muljutud. Asjas on tõendatud, et süüdistatav on põhjustanud kannatanule

tervisekahjustuse.

Järgnevalt nähtub videosalvestuselt, et kella 20:11:19 kuni 20:11:51 vahel on sõimlevad

osapooled eraldunud. Kannatanu D.Y on ühes kaadris n-ö poksija asendis – vasak käsi ette

kaitseks tõstetud ja parem löögivalmis rinna kohal. Kuid olukord rahunes, osapooled kaugenesid

teineteisest veelgi. Kannatanu ütluste kohaselt tahtis ta tuppa ära minna, sest talle tundus, et

olukord võib minna hullemaks. Tunnistaja Y.M ütluste kohaselt nägi ta hoovis, kuidas verega

määrdunud kannatanu lähenes lapsele, kes oli seljaga süüdistatava poole.

3.2. Asjas on leidnud tõendamist, et kannatanu D.Y on konflikti initsieerinud, kui lubas

süüdistatavat lüüa. Süüdistatav reageeris vägivalla kasutamise ähvardusele füüsilise ründega,

millele järgnes teineteise löömine. Kohus nõustub kaitsjaga, et tegemist oli kaklusega, sest

ründaja ja kaitsepool vahetusid ja tegevus lõppes hetkest, kui süüdistatav oli pea katki kukkunud

ja ei soovinud enam võitlust jätkata. Riigikohtu praktikas on hädakaitseõiguse kontekstis asutud

seisukohale, et kakluse näol on tegemist isiku teadliku eneseohustamisega, kus kõik kakluses

osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise

võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena (vt RKKKo 3-1-1-34-08,

p 8). Osapoolte kokkuleppel toimunud kaklus välistab hädakaitseõiguse, kuna selles osalejad on

enda tervise kahjustamisega nõustunud. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab

seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud (vt RKKKo 3-1-1-

60-10, p 17.2). Õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek, mis on määratletav kui

teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. D.Y öeldu käivitas

1-25-1105

oodatult süüdistatava I. Kadnikovi reaktsiooni, millele kannatanu reageeris omakorda

süüdistatava suhtes vägivalla kasutamisega. Kannatanu nõusolek enesekahjustamiseks on

õigustavaks asjaoluks, sest oli antud enne teo toimepanemist ja kehtis õigushüve rikkumise

hetkest alates kuni osapooled vastastikku rusikahoope jagasid.

Vahepausi ajal tuli kinnistu õue kannatanu Y.M. Videost on kuulda lapse nuttu, mis tunnistaja Y.

M ütluste kohaselt ajendas teda õue tulema, sest õuest kostuvad hääled olid tõmmanud tema

tähelepanu. Enne piirdelipiga löömist tekkinud vahepausi ajal tuleb süüdistatav tagasi kaamera

vaatevälja – ta nägu on verine ja on kummargil, öeldes õue tulnud enda Y.A: „kutsu politsei …,

see D.Y lõi mind.“ Asitõendina vaadeldud Häirekeskuse kõnedest nähtub, et 22.06.2023 helistab

esmalt kl 20:12:21 Y.A, kes teatab, et I. Kadnikovi ja D.Y kaklevad, seejärel teatab Y.M kl

20:12:27, et I. Kadnikov läks D.Y-le kallale ja peksab kaikaga (I kd, tl 37-38).

3.3. Sündmuste kulgu arvestades tuleb süüdistatava käitumist hinnata kahes osas. Videost on

näha, et I. Kadnikov läheb pärast pausi 20:11:51 kiire otsustava sammuga puukuuri, kust väljub

mõne hetke pärast ligi meetripikkuse puidust piirdelipiga. Seejärel on 20:11:56 kuulda vähemalt

kahte järjestikust matsu ja naisterahva karjatust: „mida sa teed, kutsu politsei!“ Piirdelipiga

löömine ei jäänud kaamera vaatevälja. Tunnistaja Y.M ütluste kohaselt jooksis süüdistatav

kannatanule piirdelipiga löögivalmilt järele, mille peale Y.M karjus kannatanule: „keera ennast

ümber“. Y. M ütlustega haakuvad kannatanu ütlused, kui kannatanu oli Y. M hüüde peale ümber

keeranud, nägi ta I. Kadnikovi piirdelipiga lähenemas. Kannatanu ütluste kohaselt sai ta kohe aru,

et süüdistatav soovib teda piirdelipiga lüüa. Kannatanu sõnul pani ta vasaku käe kaitseks ette,

seetõttu jooksis piirdelipp mööda käsivart ja õlga maha. Löömisele leiab kinnitust tunnistaja Y.A

poolt kohutueelses menetluses avaldatud ütlustest, mille järgi lõi I. Kadnikov kannatanut vasaku

käe pihta. Teise löögi tegi süüdistatav piirdelipiga kannatanu parema reie pihta ja seejärel juba

kolmanda löögi tõrjumiseks haaras kannatanu piirdelipist. Süüdistatav on eitanud piirdelipiga

löömist, sest enda sõnul oli ta sellega ainult ähvardavalt vibutanud. Kohus leiab, et kannatanu

ütlustega haakuvad kannatanu läbivaatusega tuvastatud vigastused. Kannatanu pöördus samal

õhtul Pärnu Haigla erakorralisse vastuvõttu, seetõttu fikseeriti haiglas kannatanul kaelal vasakul

pool ja vasaku õlavarre mediaanpinna marrastused, paremal reiel hematoom, parema käe II

metakarpaalluu murd (I kd, tl 48-53). Löögid olid nii tugeva jõuga, et süüdistatav on põhjustanud

piirdelipiga löömise tulemusena luumurru, millest paranemine kestis kannatanu ütlustuste

kohaselt üle nelja nädala. Ekspertiisiakti nr 24E-AOI00264-01 nähtub, et kämblaluu murru

paranemise kulgu arvestades, kestab tervisekahjustus kuni neli nädalat ja vähem kui neli kuud (I

kd, tl 55-56). Seega süüdistatav mitte üksnes ei ähvardanud kannatanut piirdelipiga lüüa, vaid ka

lõi sellega kolmel korral kannatanut, millega põhjustas kannatanule valu ja kehavigastuse.

Haakuvalt kannatanu ja tunnistaja Y. M ütlustega nähtub kannatanu läbivaatuse protokollist, et

kannatanu on saanud tervisekahjustusi puidust piirdelipi löökide tulemusena, mis tabasid

kannatanu vasaku õlavarre väliskülge, vastu parema reie alaosa sisemist külge ja tema parema

käe peopesa 1. ja 2. sõrme vahele. Samuti on süüdistatav kägistanud D.Y-d kaelast, surudes pöialt

vasakule poole kaela soonele, mis põhjustas kannatanul valu ja hapnikupuuduse.

3.4. Kui kannatanu oli piirdelipist kinni võtnud, siis kukkusid osapooled maha. Kella 20:11:58 on

osapooled kaamera vaateväljas kinnistu muru peal rüselemas, algselt on kannatanu peal, kuid

süüdistatav paneb kannatanu selili ja asub kannatanut parema käega kaelast kägistama.

Kannatanu ütluste kohaselt ei saanud ta enam hingata, sest süüdistatav lämmatas teda.

Süüdistatava ütluste kohaselt hoidis ta kannatanu kõri peal näppu, et too maha rahuneks. Kohus

leiab, et tegemist oli kägistamisega, sest videolt on näha, kuidas süüdistatav oli kannatanu peal ja

surus ühe käega kannatanu kaela peale. Kadnikov kannatanu kõrist lahti alles pärast seda, kui

kannatanu oli pöidla süüdistatava silma surunud. Kohus leiab, et alates hetkest, mil I. Kadnikov

võttis kasutusele piirdelipi ei ole enam tegemist kaklusega, sest kannatanu ei soovinud võitlust

1-25-1105

jätkata, kuna oli kaitses ja keskendus süüdistatava käest löögivahendi äravõtmisele, et ta ei saaks

enam sellega lüüa.

3.5. Kohus asub seisukohale, et Igor Kadnikov täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu.

Süüdistataval oli kannatanuga füüsiline konflikt ja puudub alus kahelda kannatanu D.Y ütlustes,

mille kohaselt tundis ta füüsilist valu, kui I. Kadnikov lõi teda piirdelipiga ja kaelast kägistas.

Samuti põhjustas Igor Kadnikov oma tegevusega D.Y-le tervisekahjustuse (vt otsuse 3.3). KarS §

121 koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Kohtuistungil uuritud

patsiendikaardilt, statsionaarselt epikriisilt ning ekspertiisiaktist nähtub, et I. Kadnikov tekitas

D.Y-le löömisega tervisekahjustuse, mis kestis üle 4 nädala (I kd, tl 48-56). D.Y ütluste

kohaselt tundis ta valu, kui süüdistatav I. Kadnikov oli teda löönud.

4. Kohus leiab, et süüdistatav I. Kadnikov ei olnud hädakaitse seisundis, sest puudus KarS § 28 lg

1 tähenduses õigusvastane rünne, mida süüdistatav oleks pidanud piirdelippi appi võttes tõrjuma.

Hädakaitseseisund eeldab KarS § 28 lg 1 kohaselt kas vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast

rünnet, s.o juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks.

Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis

tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses

sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine). Kui "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve

kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas (vt RKKKo 3-1-

1-17-14, p 10)

4.1. Süüdistatava tegu ei ole võimalik hinnata lahutatuna, kas konkreetset sündmustikku või ka

isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast kontekstist (vt RKKKo 1-19-1849/43, p 25). Tähtis

on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne

olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga (vt RKKKo 1-20-9563,

p 10).

Konflikt on saanud alguse asjaolust, et X korterit kasutanud I. Kadnikovi ja tema X Y.A-d

häirisid naaberkorter X elanikud ja nende tuttavad, kes käisid korteri akna eest läbi, mis riivas

nende privaatsust. Tunnistaja Y.M ütluste kohaselt ei olnud naaberkorterist elava I. Kadnikoviga

häid suhteid, sest viimane piiras kinnistul liikumist, tema korteri lähedal ei võinud mööda minna.

Lahendusena oli I. Kadnikov näinud uue tee ehitamist, mille kaudu Y.M oleks saanud edaspidi

koju minna. Y. M ütluste järgi oli tema korter ostetud koos hooviosaga, kuid Y.A korter nr 2 ja

hooviosa oli teiste korteriomanikega kaasomandis. I. Kadnikov arusaamist mööda oli Y.A nimele

ostetud korter 2 ja lisaks sinna juurdekuuluv, mis süüdistatava sõnul tulenes notariaalsest

lepingust. Süüdistatav tõlgendas lepingut selliselt, et korteri 2 ainukasutuses oli ka mõtteline osa

kinnistust, sh vaidlusalune teerada, mis tema hinnangul andis talle õiguse otsustada, kes võib

jalgrada kasutada. (I kd, tl 115-124, 157-162). D.Y on tõlgendanud lepingut selliselt, et

kasutuskord oli iga korteri kohta, st korteritel 3 ja 4 oli kasutuskord, kuid puudus korteritel 1 ja 2,

sest sealtkaudu on ligipääs teistel korteriomanikel. Kannatanu D.Y ütluste kohaselt ei olnud ta

nõus, et korterile 3 tuleks teha eraldi sissepääs, sest kannatanu arvates – „kui probleem on temas

[I. Kadnikov], siis miks ma pean enda raha kulutama selleks, et teha mingi lisasissepääs.“

Korterite 3 ja 2 omanikud olid selgelt erimeelt, kuidas võib kaasomandi osa kasutada, mis viis

pikka aega kestnud naabrite tülini.

I. Kadnikov ei teinud Y. M le takistusi hoovi läbimisel, et koju jõuda, kuid süüdistatav ei lubanud

Y. M külalistel hoovist läbi jalutada. D.Y ütluste kohaselt ründas I. Kadnikov Y.M (Y.M) külla

tulnud sõbrannasid. Y. M sõbrannade suhtes oli I. Kadnikov negatiivselt meelestatud, vähemalt

kolmel juhul oli süüdistatav tulnud keelama, kui külalised jalutasid jalgrajal. Y. M ütluste

kohaselt „oligi probleem, et naabrid läksid välja, karjusid nende peale, õiendasid nendega,

ütlesid, et siit ei tohi käia.“ I. Kadnikov kinnitab asjaolu, et teda hakkasid häirima korteri 3

külalised, kes käisid tema korteri akna eest läbi. Süüdistatava ületuste kohaselt oli olukord nii

väljakannatamatu, et ta pöördus abi saamiseks valla poole, sest „autod sõitsid edasi-tagasi päevad

1-25-1105

läbi.“ I. Kadnikov pakkus enda sõnul Y. M le välja lahenduse uue juurdepääsu tegemiseks,

millega ei nõustutud, sest see olnuks liiga kallis. I. Kadnikov ja Y.A ei lubanud naabrite külalistel

kasutada jalgrada ja keelasid kasutada üle kraavi ulatuvat silda, et kõndida X välisukseni.

Vaidlust ei ole selles, et I. Kadnikov tülitas korteri 3 külalisi, süüdistatava ütluste järgi oli ta

karjunud: „kes te olete siuke, mis te teete siin ja mina ei tea, kes te olete.“ Samuti paigaldas I.

Kadnikov hoovi peale kaamera, et salvestada kõiki liikumisi.

4.2. D.Y ja Y. M ütlustest selgub, et nad püüdsid leida lahendust, kaasates vallavanema, kes oli

kannatanu ütluste kohaselt valmis kinnistu juurdepääsu küsimuses läbirääkimisi vahendama. Y.

M ütluste kohaselt tegi ta D.Y-le ettepaneku, et ta räägiks 22.06.2023 kinnistu kuuri juures

toimetanud I. Kadnikoviga. D.Y läks enda sõnul I. Kadnikoviga rääkima plaanist, et naabrid

läheksid koos erimeelsuste lahendamiseks vallavanema jutule. Suurima probleemina nägi D.Y

seda, et I. Kadnikov ei lasknud teistel üle kraavi ulatuvat silda kasutada, sest ta parkis oma auto

keset silda. Teiseks lubas I. Kadnikov ehitada aia, mis takistaks naabri külalistel tema akende eest

läbi minna. Nii nagu videost on kuulda, muudab aia ehitamise jutt D.Y veelgi emotsionaalseks.

D.Y lubab sellise aia kohe maha võtta, kui see peaks ehitatama. Selleks hetkeks oli ka I.

Kadnikov ärritunud, kes karjudes üritas D.Y-d endast eemale tõrjuda, sisuliselt ei olnud

jutuajamise algusest peale näha, et nad suudaksid kokkuleppele jõuda. Konflikti algpõhjus oli

seega põhimõtteline naabrite vaheline vaidlus, mida ilmestab kannatanu poolne vägivalla

kasutamise ähvardus, kui teda ei kuulatud.

4.3. Kohtule on esitatud varasem, s.o 11.03.2023 tehtud salvestus, millelt näha ja kuulda, kuidas

I. Kadnikov selgitab emotsionaalselt korteri 3 elanikele, kuidas ta oli notaris teada saanud, et tal

on kinnistu mõttelise osa ainukasutusõigus. Viimaks karjutakse ta peale, öeldes: „mida sa

räuskad! Löön su ära raisk!“ samalt videolt on kuulda, kuidas Y. M I. S lubab I. Kadnikovile, et

ta kasutab süüdistatava suhtes füüsilist vägivalda. Veelgi inetumaid väljendeid kasutas I. S

23.06.2023, kui I. Kadnikovi lubati koguni „ära kustutada“ ja jätta lapsed ilma isata. Kannatanu

ütluste kohaselt lubas ta 22.06.2023 kannatanut lüüa, sest „see oli nagu siuke verbaalne, nagu

hoiatus, ütleme nii.“ Kannatanu on vastanud jaatavalt küsimusele, kas ta on süüdistatavat

ähvardanud. Vähemalt ühel korral oli kannatanu kaks kuud enne 22.06.2023 süüdistatavale

öelnud, et „kui sa normaalsest jutust aru ei saa, siis läheme nurga taha ja ma annan sulle molli.“

See on kannatanu arvates normaalne käitumine, sest tänapäeval lubavad inimesed teist inimest

ära tappa, metsa viia ja muud sellist, sest see ongi verbaalne rünnak. Järgi mõeldes saab

kannatanu ristküsitlemise käigus ka ise aru, et see ei ole ühiskonnas normikohane käitumine,

jäädes siiski arvamusele, et ta saab niiviisi ennast sõnadega kaitsta ja teist inimest hirmutada. Kui

kaitsja küsis, mis mulje võis I. Kadnikovil sellise verbaalse rünnaku peale jääda, vastas kannatanu

otsekoheselt, et „no tema võis arvata, et kui ta edasi karjub, siis ma ründan teda.“ Süüdistatav I.

Kadnikov kinnitab tõika, et talle on mitmel korral lubatud peksa anda, mille kohta on teinud

politseile süüteoteateid (I kd, tl 66, 72). Seejuures omab tähtsust asjaolu, et I. Kadnikov ei ole

otsinud D.Y-ga kontakti, sest ta ei olnud omanik, kelle sõnal oleks süüdistatava arvates kaalu

kinnistu kasutamisel tekkinud probleemi lahendamiseks. Kontakti on süüdistatavaga otsinud

kannatanu, et teha talle selgeks, et süüdistatav peab igal juhul lubama läbipääsu.

4.4. Prokurör on leidnud, et kannatanu D.Y poolse rünnaku välistab asjaolu, et kannatanu ei ole

teinud esimesena ühtki liigutust, mis viitaks rünnaku algusele. Videolt on näha, et kannatanu

läheneb enne rünnaku algust süüdistatavale ja vehib kätega, mis ei viita löömisele. Kannatanu

ütluste kohaselt on ta taipoksija, hinnates oma võimeid tasemel, et ta suudab inimese „kolme-

nelja löögiga teovõimetuks teha.“ Kuid enda sõnul suudab olla distsiplineeritud, et enda eest

seista, mitte tahtlikult rünnata. Kannatanu ei ole esimesena süüdistatavat füüsiliselt rünnanud,

kuid kohus leiab, et kannatanu on rünnaku tahtlikult provotseerinud. Kannatanu on teadlikult

pikema aja jooksul ähvardanud süüdistatavat lüüa, saades aru, et I. Kadnikov ägestub kergesti.

Kannatanu oli ka kallaletungiks valmis, sest suutis väga kiiresti reageerida süüdistatava esimese

ründe tõrjumisele. Kuid kohus ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et süüdistatav I. Kadnikov oli

1-25-1105

hädakaitses, mis välistaks teo õigusvastasuse, sest tegemist oli kaklusega (vt põhjendusi otsuse p

3.2).

Süüdistatava I. Kadnikovi ütluste järgi ründas ta 22.06.2023 esimesena kannatanut põhjusel, et ta

tundis ohtu, pidades võimalikuks, et kannatanu lööb teda, öeldes, et „eemale tõukasin, sest ta pani

oma näo mulle nii ligidale juba, et on oht, et lööb peaga.“ Täpsustava küsimuse peale, et miks ta

seekord ründas, kui ka varem on ähvardatud vastas süüdistatav: „mõõt sai täis, kaua võib!“

Süüdistatav ei osanud vastata küsimusele, milles oht seisnes, märkides, et selleks hetkeks oli piir

kätte jõudnud, sest nüüd lubati aiad maha lõhkuda ja hoovi üles pandud kaamerad alla lüüa.

Süüdistatava sõnul häiris teda, et kannatanu hakkas liiga peremehelikult käituma tema hoovi peal,

kes polnud isegi naaberkorterisse sisse kirjutatud. Seega on ainetu rääkida kannatanust lähtuva

ohu tõrjumisest, sest I. Kadnikov ei ole kannatanut kartnud, ta on käitunud otsustavalt hetkel, kui

ta tundis, et ta peab kannatanule koha kätte näitama. Süüdistatav ründas seejuures kannatanut

korduvalt. D.Y vastanud eitavalt küsimusele, kas tal oli tunne, et I. Kadnikov soovib kaklust

lõpetada. Kannatanu ütluste kohaselt arvas ta peale igat lööki, et „kaklus on ehk läbi saanud, aga

nagu visa hing tõusis püsti ja ründas uuesti.“ Kaklus lõppes hetkest, kui süüdistatav ei vastanud

uue rusikalöögiga kannatanu viimasele löögile ja osapooled eemaldusid teineteisest.

4.5. Kaitsja on väitnud, et süüdistatav tundis kannatanust lähtuvat ohtu, kui lõi kannatanut

piirdelipiga. Kohtus uuritud tõenditest nähtub, et kui süüdistatav võttis puukuurist piirdelipi, siis

ta ei olnud enam kannatanuga kontaktis, sest kannatanu lahkus kinnistu hoovist, et minna lapse

juurde (vt otsuse p 3.3.). Kohus leiab, et ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et kannatanu oleks

rünnanud süüdistatavat või oleks tema käitumine andnud märku ohust, et ta kavatseb

süüdistatavat rünnata. Ohtu süüdistatava õigushüvele ei olnud enne kui ta läks puurkuuri ega ka

selle järgselt, seetõttu puudus vajadus kaitsetegevuseks, seega on ainetud kaitsja väited kannatanu

tegevuse lõpetamise eesmärgi kohta. Süüdistatav ei tegutsenud kaitsetahtega. Teo tehiolud ei viita

kaitsetahte olemasolule, sest süüdistatav ründas pärast seda kui kannatanu eemaldumist, võttes

ründe eesmärgil kasutusele vahendi (piirdelipi), mis andis talle eelise kannatanu ees (vt otsuse

3.3.).

4.6. Kaitsja on leidnud ka, et süüdistatav on olnud eksimuses õigusvastust välistavas asjaolus.

KarS § 31 lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime

pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. KarS § 31 lg 1

esimene lause määrab, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt

asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Lähtudes KarS § 31 lg 1

esimesest lausest tuleb käesolevas asjas hinnata, kas I. Kadnikov kujutas endale ekslikult ette, et

D.Y asub teda ründama. Analüüsides objektiivset olukorda ja kannatanu käitumist, saab

kahtlusteta asuda seisukohale, et I. Kadnikov ei tegutsenud hädakaitse või näiliku hädakaitse

seisundis. Kogutud tõendite pinnalt kogumis ei ole võimalik jaatada I. Kadnikov puhul eksimust

KarS § 31 lg 1 esimese lause tähenduses. Kannatanu D.Y ja tunnistajate Y. M , Y.A ja R.V

ütlustest saab teha ühese järelduse, et kannatanu hakkas sündmuskohalt lahkuma ning mingit

kannatanu poolset käitumist selle ajal ei saa käsitada ründena. Esimesena hakkas kannatanu poole

minema süüdistatav ja kui Y.M oli kannatanut hoiatanud, siis alles pööras kannatanu ennast

süüdistatava poole. Põhjus, miks kannatanu läks süüdistatavale vastu, seisnes kannatanu ütluste

kohaselt asjaolus, et X ja X seisid tema juures. Kannatanu läks oma lähedaste ja süüdistatava

vahele, sest süüdistatav kujutas endast ilmset ohtu, ega alustanud seetõttu ise rünnakut. Mingeid

tõendeid, et süüdistatav I. Kadnikov oleks võinud arvata ja endale ekslikult ette kujutada, et

tegemist on ründega tema kehalisele puutumatusele kogutud ei ole. Seega ei saa rääkida

eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 lg 1 tähenduses.

5. Kohus leiab, et Igor Kadnikov pani kavatsetult toime kehalise väärkohtlemise (KarS § 16 lg 2).

Süüdistatava käitumisest ilmneb, et teda ei rahuldanud kakluses kaotajaks jäämine, mistõttu ta lõi

kannatanut kolm korda piirdelipiga Süüdistav on andnud ütluseid, et kannatanu oli teda mitu

1-25-1105

korda vastu pead löönud, mille tulemusena oli ta kukkunud, kuid tõusis ikkagi püsti. Süüdistatava

ütluste kohaselt „jagu ei saanud kätega, siis võtsin kaika appi. Enda rahuolu pärast.“ /…/ „läksin

sinna selle kaika järgi, et ta minema lüüa siit maa pealt.“ Süüdistataval oli piisavalt aega, et

kannatanust eemalduda, kuid ta ei teinud seda. Tema valik oli jätkata võitlust, põhjendades oma

käitumist vihaga, mille kannatanu oli temas tekitanud, millega soovis kannatanule kätte maksta.

Seega seadis süüdistatav enda eesmärgiks kannatanu tervise kahjustamise, teades, et korduvad

löögid puidust piirdelipiga põhjustavad kannatanule valu ja kehavigastusi.

6. Kohus leiab, et süüdistatava Igor Kadnikov poolt KarS § 121 lg 2 p 1 järgi toime pandud

kuritegu on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Kohus ei ole tuvastanud ühtegi

õigusvastasust või süüd välistavat asjaolu. Süüdistatav on süüvõimeline ning KarS 2. ptk 3. jaos

sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Süüdistatav I. Kadnikov on pannud toime talle

etteheidetava kuriteod, seega tuleb nad süüdi tunnistada ning mõista neile ka karistus.

Karistus

7. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 sätetest. Karistamise aluseks on isiku süü,

karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta nii kergendavaid kui raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning arvestada tuleb ka

õiguskorra kaitsmise huvisid. Tulenevalt KarS § 56 lg 2 alusel võib vangistust mõista ainult siis,

kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohus leiab, et I.

Kadnikov tegu on kaitstavat õigushüve kahjustanud nii suures ulatuses, et rahaline karistus ei

täida oma eesmärke.

7.1. Tuleb võtta arvesse, et I. Kadnikov on löönud kolmel korral kannatanu pihta, kasutades

selleks löögivahendit, millega saab põhjustada teisele inimesele valu ja kehavigastusi. Oodatult

suutis süüdistatav põhjustada kannatanule luumurru. Veelgi enam, kannatanu järgnev

kägistamine viitab süüdistatava soovile tekitada kannatanule võimalikult suuri kannatusi.

Konflikt lõppes alles siis, kui teised inimesed sekkusid. Seega on tegemist intensiivse rünnakuga,

mis osutab keskmisest suuremale süüle. Süüdistatav ei kontrollinud oma käitumist, selmet oodata

ära politsei saabumine, et siis rahumeelselt konflikt lahendada, otsis ta puukuuri alt välja

piirdelipi, et kannatanu tervist kahjustada. Normikohane käitumine eeldab täiskasvanud inimeselt

enda emotsioonide kontrollimist, millega I. Kadnikov ei tulnud toime. Kuid kohus võtab arvesse,

et kannatanul D.Y-l on olnud oluline osa nendest sündmustest, mis viisid kuriteo

toimepanemiseni. Kannatanu enda käitumine kutsus esile I. Kadnikovi reaktsiooni, mida ta oleks

saanud vältida.

Kohus on seisukohal, et I. Kadnikov puhul ei esine karistust raskendavaid ega kergendavaid

asjaolusid KarS § 57 ja § 58 tähenduses. Süüdistatav on väljendanud kahetsust, et olukord väljus

kontrolli alt, kuid ta ei näe enda süüd selles, seega kohtu hinnangul puudub siiras kahetsus.

Prokurör on süüdistusakti leidnud, et esineb KarS § 58 p 13 nimetatud raskendav asjaolu, s.o

süüteo toimepanemine alaealise juuresolekul, kuid on sellest väitest kohtuistungil loobunud.

Kohus nõustub prokuröriga, et asjas ei ole leidnud kinnitust asjaolu, et süüdistatav oli teo ajal

alaealise kohalolekust teadlik, mistõttu ei saa asjaolu karistuse mõistmisel arvestada.

7.2. KarS § 121 lg 2 p 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. I.

Kadnikovil puuduvad kehtivad kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistused. I. Kadnikov on

tahtlikult kannatanu õigushüve rünnanud, kuid see oli vastuseks kannatanu tegevusele, mida tuleb

karistuse mõistmisel arvesse võtta. Kohus leiab, et karistus ei peab jääma alla sanktsiooni

keskmist määra, et teda mõjutada edaspidi vägivalla kasutamisest hoiduma. Kohus leiab, et

karistuseks tuleb mõista 1 aasta ja 3 kuud vangistust, mis vastab I. Kadnikov süü suurusele ning

arvestab eri- ja üldpreventiivsete kaalutlustega. Kohus leiab, et arvestades I. Kadnikovi isikut ja

kuriteo asjaolusid ei ole vangistuse ärakandmine süüdlase poolt otstarbekas, sest isikul on kindel

töö- ja elukoht, samuti on ta aru saanud oma käitumise ebaõigsusest. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel

1-25-1105

jätta kandmata karistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Igor Kadnikov ei pane 2 aasta

pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Tsiviilhagi

8. Kohus võttis 17.04.2025 määrusega menetlusse kannatanu D.Y tsiviilhagi, millega kannatanu

nõuab VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel õigusvastaselt tekitatud varalise kahju hüvitamist

summas 856,90 eurot ja mittevaraline kahju kohtu õiglasel äranägemisel.

8.1. Kannatanu D.Y poolt esitatud kahju hüvitamise nõue tuleneb VÕS §- st 1043, mis sätestab,

et teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju

tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2

kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka siis, kui see tekitati kehavigastuse või

tervisekahjustuse tekitamisega. Kohus asus eelnevalt seisukohale, et on leidnud tõendamist D.Y

kehaline väärkohtlemine Igor Kadnikovi poolt. Seega on D.Y-le tekitatud tervisekahjustus

põhjuslikus seoses I. Kadnikovi tegevusega. Kannatanu leiab, et Igor Kadnikov põhjustas varalist

kahju, mis seisnes selles, et tervisekahjustuste tõttu ei saanud kannatanu 41 päeva tööl käia,

mistõttu kaotas sissetuleku. Juhtunu tõttu viibis kannatanu 22.06-01.07.2023 töövõimetuslehel,

kuna Maksu- ja Tolliametil puuduvad andmed tema 2022. aasta sissetulekute osas, seetõttu ei

saanud kannatanu Tervisekassalt eeltoodud perioodi eest hüvitist. Kannatanu ei pikendanud

töövõimetuslehte. Maksu- ja Tolliameti andmetel teenis kannatanu 2023. aasta veebruar-mai

keskmiselt 651 eurot kuus (bruto). Kalkulaator.ee veebilehe andmetel oli 2023. aastal tema

keskmine netotulu kuus 627,56 eurot. Seega jäi tema keskmiselt teenimata 20,90 eurot päevas

(627,56 : 30) ehk varaline kahju kokku 856,90 eurot (20,90 x 41).

VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS §

128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks tõenäoliselt saanud, kui kahju

hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tervise kahjustamisest või kehavigastuse

tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise aluseks on VÕS § 130 lg 1, mille kohaselt tuleb

kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest

tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas

sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

Kaitsja on esitanud tsiviilhagile vastuväite, leides, et kannatanu ei ole tõendanud saamata jäänud

töötasu. Kannatanu D.Y on esitanud tõendina MTA-le 2023 esitatud tuludeklaratsiooni, millelt

nähtub, et kannatanu on saanud 2023 a tulu kahelt äriühingult: X OÜ-lt palka summas 1948 eurot

ja X X OÜ-lt kokku 1326 eurot töövõtu, käsundus vm lepingu alusel (tl 85). Palka on saadud

ajavahemiku veebruar kuni aprilli eest, kuid puuduvad andmeid mai- ja juunikuu laekumiste

kohta, sest ka juunis oleks kannatanu pidanud saama töötasu kuni 21.06.2023 töötatud päevade

eest. X X OÜ saadud tasu kohta on D.Y andnud ütluseid, et selle firma tegi ta 2023. a lõpus, mille

kaudu tegi endale makseid. Kohus leiab, et kannatanu ei ole saanud töötasu juba alates maikuust,

seetõttu ei ole tal ka saamata jäänud töötasu 2023. a juuni- kuni augustikuu eest. Püsiva töö

puudumisele osutab täiendavalt asjaolu, et Tervisekassa töövõimetuslehe väljavõtte kohaselt oli

kannatanu töövabastuse perioodiks märgitud 22.06.2023 kuni 01.07.2023, mida ei ole pikendatud

(tl 88). Ekspertiisiaktist nähtub, et digiloo haigusjuhtumi nr 16759-23 ambulatoorse epikriisi nr

741594 kohaselt ei ole kannatanu pöördunud pereõe ega võtnud ühendust ka e-perearstikeskusega

pärast erakorralise meditsiiniosakonnas toimunud terviseteenuse osutamist (tl 55). Kannatanul ei

olnud huvi töövabastuse vormistamiseks, mis kinnitab kohtu veendumust, et ta ei olnud enne

22.06.2023 ega sündmuse järgselt tööga hõivatud. Kohus leiab, et kannatanu varalise kahju

hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

8.2. Lisaks leiab kannatanu, et kuriteoga tekitati talle ka mittevaralist kahju, mis seisnes selles, et

seoses rünnakuga on muutunud tema elukvaliteet. Kannatanul on tekkinud tõsine hirm uute

rünnakute ees. Igapäevane elu oli raskendatud, sest üht kätt ei saanud kipsi tõttu kasutada. Kõiki

1-25-1105

toimetusi tuli teha vasaku käega: sööma, kirjutama, laste eest hoolitsema jne. Luumurruga näpp ei

tööta tänaseni veel korralikult, kätt täielikult rusikasse ei saa panna ja asjade haaramisel tekib

valu. Samuti ka siis, kui käsi saab põrutada. Tervisekahju on mõjutanud elukvaliteeti tänaseni.

Mittevaralise kahju hüvitamise aluseks on VÕS § 128 lg 1, mis näeb ette hüvitatava kahju liigid

ja üheks liigiks on ka mittevaraline kahju, mis sama paragrahvi lõike 5 kohaselt hõlmab eelkõige

kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lõige 5 sätestab, et

mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju

tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Arvestades kannatanu

tervisekahjustuse raskust ja sellest tingitud hingelist üleelamist on põhjendatud mittevaralise

kahju hüvitamine (vt otsuse p 3.3). VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest,

isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest,

sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral

kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.

VÕS § 127 lõike 6 esimese lause ja TsMS § 366 järgi määrab mittevaralise kahju tekitamise

hüvitamise nõude põhjendatuse korral hüvitise kohus kõiki asjaolusid arvestades õiglase

äranägemise järgi. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude

tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Mittevaralise

kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse

raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid

kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-19-08 p 14). Asjas on tõendatud nii

tervisekahjustus kui ka valu tekitamine. Süüdistatava tekitatud valu peab mõjutama kannatanut

oluliselt, mida näitavad lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele lisaks asjaolu, et

kannatanu pidi teo tagajärjel haiglasse pöörduma, kus fikseeriti talle tekitatud tervisekahjustus

(luumurd).

Mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte

taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku

olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises (RKTKo 3-2-1-85-08, p 14). Kohus arvestades

rikkumise raskust ja ulatust, kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast

rikkumist ning rikkumise tagajärgi, tuleb mittevaralise kahju hüvitis määrata summas 250 eurot.

Kannatanule oli tekitatud kämblaluu murd. Süüdistatav ei ole soovinud kannatanu eest siiralt

vabandada, vaid pigem õigustas enda käitumist. Seejuures tuleb võtta arvesse asjaolu, et

kannatanust tulenevatel asjaoludel on füüsiline konflikt alguse saanud, olles nii osaline kahju

tekkimises. Kohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitis 250 eurot ei ole ebamõistlikult kõrge ning

vastab kohtupraktikale.

Menetluskulud

9.1. KrMS § 175, § 179 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista Igor Kadnikovlt menetluskuluna

riigituludesse riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud 2098,90 eurot, ekspertiisi

tegemise kulu 155 eurot ning sundraha 1329 eurot, kokku 3582,90 eurot. Kohus on osaliselt

rahuldanud kannatanu D.Y tsiviilhagi, sest kannatanu ei ole tõendanud varalise kahju olemasolu.

Vaidlust ei ole selles, et kannatanu käsi sai vigastada, mistõttu kannatas ta I. Kadnikovi tegevuse

tulemusena. Kohus leiab, et tsiviilhagi läbivaatamise kulude osaline jätmine kannatanu kanda

oleks tema suhtes ebaõiglane, seetõttu tuleb KrMS § 182 lg 4 alusel jätta kõik menetluskulud I.

Kadnikovi kanda.

9.2. Välja mõistetud menetluskulud 3582,90 eurot tasuda ositi 12 kuu jooksul, kohustades Igor

Kadnikovi tasuma kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt 15. kuupäevaks 298,57

eurot ning viimase osamaksena 298,63 eurot. Maksegraafiku mittetäimisel loetakse kõigi

makseosade tähtaeg saabunuks ja suunatakse kogu nõue täitemenetluse läbiviimiseks

kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

1-25-1105

/allkirjastatud digitaalselt/

Tambet Grauberg

Kohtunik