4-25-1465/15 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg

29.07.2025

Väärteoasja number

4-25-1465

Kohtunik

Anne PALMISTE

Kohtuistungi sekretär

Jane VÄLI

Tõlk

Svetlana HAMAZA

Asja läbivaatamise kuupäev

23.07.2025

Väärteoasi

Petr VASILIEVI väärteoasi Liiklusseaduse §227

lg.2 järgi

Kaebuse esitaja

Petr VASILIEV

sünd. 11.06.1991, isikukood 39106113722, elukoht xxx,

töökoht XXX, xxx

Kohtuvälise menetleja

esindaja

Asja MALAHHOVA

Ida Prefektuuri uurija

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156,

§157 ja §158, maakohus

O T S U S T A S :

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse

liiklusgrupi eriasjade uurija Asja MALAHHOVA 28.03.2025 otsus väärteoasjas

nr.2440,25,000947 Petr VASILIEVI karistamise osas Liiklusseaduse §227 lg.2 järgi

sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega tähtajaga 6 (kuus) kuud – tühistada osaliselt, s.o.

määratud karistuse tähtaja osas.

Mõista Petr VASILIEVILE Liiklusseaduse §227 lg.2 järgi karistuseks sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 5 (viis) kuud.

Ülejäänud osas jätta Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi

politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupi eriasjade uurija Asja MALAHHOVA

28.03.2025 otsus väärteoasjas nr.2440,25,000947 muutmata.

Liiklusseaduse §127 alusel on Petr VASILIEV kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul

alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Transpordiametile.

Petr VASILIEVI kaebus rahuldada osaliselt.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest

kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa

kuulutamisest.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kassatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral on kohtuotsusega Viru

Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda alates 05.09.2025.

Asjaolud ja menetluse varasem käik

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullpolitseinik

Andrei Protassov koostas 01.03.2025 väärteoprotokolli nr.AB 1643444 Petr Vasilievi

suhtes selles, et viimane juhtis 01.03.2025 kell 17.52 Ida-Virumaal Lüganuse vallas

Tallinn – Narva maantee 141-sel kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega

120 +/- 4 km/h, lubatud kiirus antud teelõigul on 90 km/h. Seega ületas lubatud kiirust

mitte vähem kui 26 km/h.

Sellega rikkus Petr Vasiliev Liiklusseaduse §15 lg.1 p.1 ja pani toime väärteo

Liiklusseaduse §227 lg.2 järgi.

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse

liiklusgrupi eriasjade uurija Asja Malahhova 28.03.2025 otsusega väärteoasjas

nr.2440,25,000947 määrati Petr Vasilievile Liiklusseaduse §227 lg.2 alusel karistuseks

juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 6 kuud.

Otsuse kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise

menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimlust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra

kaitsmise huvisid.

Menetlusaluse isiku poolt ületatud sõidukiirus oli suur – 26 km/h. Sõidukiirus mõjutab

nii liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust kui ka selle raskusastet. Kohtuväline

menetleja on seisukohal, et mida suurem on vahe menetlusaluse isiku juhitud

mootorsõiduki tegeliku ja lubatud suurima sõidukiiruse vahel, seda suurem on

menetlusaluse isiku süü. Väärtegu on toime pandud suure liiklustihedusega teel. Oma

käitumisega seadis menetlusalune isik reaalsesse ohtu nii enda kui teiste liiklejate,

s.h. ka enda kaasreisija, elu, tervise ja vara. Menetlusaluse isiku ütlustest nähtub, et ta

ületas suurimat lubatud sõidukiirust, kuna tegi eessõitvast sõidukist möödasõitu ning

möödasõidetava sõiduki kiirus hakkas kasvama. Möödasõidu manööver on alati juhi

teadlik ja tahtlik valik, mille sooritamisel ei tohi mingil juhul ületada lubatud

suurimat sõidukiirust, kuna möödasõit on liikluses üks ohtlikumatest manöövritest.

Karistusregistri andmetel on menetlusalusel isikul 6 kehtivat liiklusalast

väärteokaristust, neist 4 on seotud kiiruse ületamisega. Seega on see lühikese aja

jooksul juba viies kiiruse ületamine. Varem määratud karistused oma eesmärki

täitnud ei ole. Menetlusalune isik käitub endiselt liiklust ohustaval viisil. Varem

määratud rahatrahvid on siiani tasumata ning 4 neist on saadetud kohtutäiturile

sundtäitmiseks. Menetlusalune isik eirab sellist karistusliiki. Kohtuväline menetleja on

seisukohal, et menetlusalune isik ei tunne end karistatuna, kui talle määratakse

rahatrahv, mis jääb tasumata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul

on tegemist olukorraga, mille puhul on juhtimisõiguse äravõtmine maksimaalseks

tähtajaks ainus loogiline jätk korduva rikkumise puhul, kus eelnevad karistused on

jäänud eesmärgi saavutamise puhul jõuetuks.

Karistust kergendava asjaoluna arvestati süü tunnistamist, karistust raskendavad

asjaolud puudusid.

Menetlusalune isik Petr Vasiliev esitas 15.04.2025 Viru Maakohtule kaebuse, milles

palus Ida Prefektuuri otsus tühistada juhtimisõiguse äravõtmise osas ja asendada

karistus rahatrahviga või alternatiivselt võtta juhtimisõigus ära tähtajaga 1 kuu.

Kuna tegemist oli puudustega kaebusega, andis Viru Maakohus oma 07.05.2025

määrusega kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

Menetlusalune isik esitas 20.05.2025 parandatud kaebuse.

Kaebuse kohaselt kahetseb selle esitaja siiralt tehtut. Karistuse määramisel ei

esinenud raskendavaid asjaolusid, kiiruse ületamisega ei ole menetlusalune isik

kellelegi kahju tekitanud. Tänase päeva seisuga on kõik määratud rahatrahvid tasutud.

Menetlusalune isik leidis, et vaatamata varasematele karistustele Liiklusseaduse §227

lg.2 alusel on karistuse valimisel siiski võimalik valida rahatrahvi, kuna nimetatud

säte seda võimaldab.

Menetlusalusel isikul on alaealised lapsed, keda ta peab üleval pidama, abikaasa ei

tööta. Menetlusaluse isiku tööülesannete iseloom on otseselt seotud sõiduauto

juhtimisega. Juhtimisõigus on hädavajalik tööülesannete täitmiseks. Samuti palub

menetlusalune isik arvestada sellega, et sellel teelõigul, kus toimus kiiruse ületamine,

ei seadnud menetlusalune isik faktiliselt ohtu enda ega teiste liiklejate elu ja tervise.

Maakohtu istung

Maakohtu istungil jäi menetlusalune isik oma kaebuse juurde ja kinnitas, et soovib

juhtimisõiguse äravõtmise asendamist rahatrahviga. Menetlusalune isik seletas, et ta

töötab, tal on palju liikumist ja 4 kuud ei ole olnud ühtegi rikkumist. Menetlusalune

isik kinnitas, et rikkumine leidis aset, kui ta tegi möödasõitu, kuid tee oli hästi

nähtav. Manöövri ajal vajutas ta gaasi, kuid kiiruse 90 km/h asendumisevahet

kiirusega 100 km/h tunda ei ole. Liiklusmärki lubatud kiirusega 90 km/h ta ei

näinud. Autos oli peale tema veel abikaasa.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis maakohtu istungil, et väärteo toimepanemine on

tõendatud, selles osas vaidlus puudub. Menetlusalune isik tunnistab oma süüd. Samas

leidis kohtuvälise menetleja esindaja, et taotlus leebema karistuse osas rahuldamisele

ei kuulu, kaebuse argumendid ei ole sellised, mis oleksid seda põhjendavad. See oli

viies kiiruse ületamine menetlusaluse isiku poolt lühikese aja jooksul. Ühel korral on

menetlusalust isikut karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega tähtajaga 2 kuud, seega

oli tal võimalik ette näha negatiivsed tagajärjed. Väärteoprotokollis on menetlusaluse

isiku sõnade kohaselt märgitud, et ta ei tööta, samuti ei esitanud menetlusalune isik

menetluse käigus ühtegi tõendit töö omamise ja selle sisu kohta. Samuti ei välista

töö omamine juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja toetas oma otsuses

toodud seisukohti, kuid palus arvestada, et uue info kohaselt on 4 rahatrahvi tasutud

ja 1 tasumata. Samas ei ole see aluseks kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks,

kuna otsuse tegemise ajal oli 5 rahatrahvi tasumata. Menetlusalune isik hakkas

rahatrahve aktiivselt tasuma peale kohtuvälise menetleja otsuse tegemist. Viimane

karistus on menetlusalusele isikule määratud juhtimisõiguseta juhtimise eest, seega ta

eirab ka karistust juhtimisõiguse äravõtmise osas. Tegemist on ükskõikse ja üleoleva

suhtumisega karistusse ja liiklusreeglitesse. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et

määratud karistus on vastavuses nii teo raskuse kui isiku süüga, lisaks peab

menetlusalune isik värskendama oma teadmisi liikluse vallas.

Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega, ära kuulanud

menetlusosalised ja tunnistajad, leidis, et kaebus on põhjendatud osaliselt.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad

küsimused.

Nagu nähtub 01.03.2025 koostatud väärteoprotokollist nr.AB 1643444 ja kohtuvälise

menetleja 28.03.2025 otsusest väärteoasjas nr.2440,25,000947, on menetlusalune isik

rikkunud Liiklusseaduse §15 lg.1 p.1 ja pannud toime väärteo Liiklusseaduse §227 lg.2

järgi.

Liiklusseaduse §15 lg.1 p.1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on

90 kilomeetrit tunnis.

Liiklusseaduse §227 lg.2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise eest 21 – 40 kilomeetrit tunnis.

Seega tuleb käesolevas väärteoasjas tuvastada, kas menetlusalune isik juhtis

mootorsõidukit kohtuvälise menetleja otsuses nimetatud ajal ja kohas lubatud

suurimat sõidukiirust ületades, kas lubatud suurima sõidukiiruse ületamine oli

kindlaks tehtud seaduse kohaselt ning kas määratud karistus vastab menetlusalusele

isikule ja toimepandud väärteole.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et kohtuvälise menetleja otsuses

märgitud ajal – 01.03.2025 kell 17.52 - juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit

Tallinn – Narva maantee 141-sel kilomeetril. Seda asjaolu ei ole vaidlustanud ka

menetlusalune isik ise nii oma kaebuses kui ka maakohtu istungil.

Käesoleva väärteoasja materjalidele on lisatud Kiirusmõõturi kasutamise 01.03.2025

protokoll. Viimasest nähtub, et 01.03.2025 kell 17.52 kasutati Tallinn - Narva maantee

141-sel kilomeetril kiirusmõõturit Stalker DSR 2X nr.DP021146, antennid KC068289

ja KR021387, tabloo DI014709, seadme testid olid tehtud 01.03.2025 kell 11.20,

seade oli töökorras. Mõõtmine toimus hea nähtavusega valgel ajal sademeteta kuiva

kattega asulavälisel teel. Sõiduradade arv oli 2, kahesuunaline tee. Mõõtmine toimus

paigal seistes. Mootorsõiduk liikus pärisuunalisel sõidurajal, lähenes, sooritas

möödasõidu, jõudis ette pärisuunas eesliikuvast sõidukist. Kiirust mõõdeti 2 – 3

sekundi jooksul. Kiirusmõõturi helisignaal oli ühtlaselt langev, kiirusmõõturi lugem

120 km/h, laiendmääramatus +- 4 km/h, lubatud sõidukiirus 90 km/h, ületatud

sõidukiirus 26 km/h, lõplik mõõtetulemus 116 km/h. Juhile näidati seadme tabloole

fikseeritud lugemit, mõõtmise ajal video/helitehnikat ei kasutatud.

Eesti Metroloogia Keskasutuse volitatud asutuse Metrosert taatlustunnistuse nr.TTRS-

24/00047 kohaselt oli kiirusmõõtur Stalker DSR 2X taadeldud 14.03.2024,

mõõtevahend läbis kordustaatluse ning vastab esitatud nõuetele, taatluskehtivuse

lõppkuupäev on 31.03.2025.

Maakohus leiab, et eeltooduga on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine

menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõidukil kindlaks tehtud seaduse kohaselt.

Asjaolusid, et menetlusalune isik ei juhtinud mootorsõidukit väärteoprotokollis ja

kohtuvälise menetleja otsuses nimetatud ajal ja kohas ning et lubatud suurima

sõidukiiruse ületamine ei olnud tema suhtes tuvastatud seaduse kohaselt, ei ole

vaidlustanud ka menetlusalune isik ise.

Eeltoodu alusel ja hinnates kõiki tõendeid kogumis leiab maakohus, et menetlusalust

isikut on põhjendatult karistatud Liiklusseaduse §227 lg.2 alusel, kuna ta rikkus

Liiklusseaduse §15 lg.1 p.1 nõudeid. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses

toodud seisukohtadega väärteo toimepanemise osas ja leiab, et kuna antud

väärteoasjas on usaldusväärselt ka maakohtule esitatud tõendite kontrollimisega

tõendamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud suurimat

sõidukiirust ületades, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust

ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et

väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse

isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud

käesolevas väärteoasjas puuduvad. Sõiduki juhtimist lubatud suurimat sõidukiirust

ületades ei ole vaidlustanud ka menetlusalune isik korduvalt ise.

Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus menetlusaluse isiku karistamise

osas jätta muutmata.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses

kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti

ja arvestades väärteomenetluse erisusi.

Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse

mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Liiklusseaduse §227 lg.2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või

sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja otsusega määratud menetlusalusele

isikule karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 6 kuud.

Nagu nähtub Liiklusseaduse §227 lg.2 sanktsioonist, on kohtuvälise menetleja poolt

menetlusalusele isikule karistusena kohaldatud põhikaristusena raskem karistuse liik –

juhtimisõiguse äravõtmine.

Maakohus nõustub siinkohal kohtuvälise menetleja otsustusega karistuse liigi osas ja

leiab, et leebema karistuse liigi – rahatrahvi – määramine ei ole käesolevas

väärteoasjas antud menetlusaluse isiku puhul põhjendatud. Nagu maakohus juba

eespool märkis, tuleb lisaks isiku süüle vastavalt Karistusseadustiku §56 arvestada eri- ja

üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt. ka Riigikohtu 17.05.2013 lahend

kohtuasjas nr.3-1-1-52-13).

Käesoleva väärteoasja materjalidele on lisatud 2 Karistusregistri väljavõtet. Esimene

neist näitab menetlusaluse isiku käitumist, s.h. liiklusalast käitumist, kohtuvälise

menetleja otsuse tegemise ajal. Sellest nähtub, et menetlusalusel isikul oli 6 kehtivat

väärteokaristust ja kõik need olid liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Viiel

korral on menetlusalusele isikule karistuseks määratud rahatrahv, kõik need

rahatrahvid olid kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aja seisuga tasumata. Kuuest

väärteost 4 oli seotud kiiruse ületamisega perioodil 12.01.2024 – 13.10.2024. Ida

Prefektuuri 11.11.2024 otsusega määrati menetlusalusele isikule taaskord kiiruse

ületamise eest karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 2 kuud. Ka seda

karistust menetlusalune isik eiras, juhtides sõidukit juba 06.12.2024 ilma

juhtimisõiguseta. Käesolevas väärteoasjas toimus kiiruse ületamine 01.03.2025, seega

vaid kuu aega peale viimase karistuse tähtaja lõppu (28.01.2025).

Teise Karistusregistri väljavõtte kohaselt on menetlusalune isik 4 rahatrahvi tasunud,

vastavalt 2 neist 16.04.2025 ja 2 veel 21.04.2025. 06.01.2025 määratud rahatrahvi

tasumise kohta info Karistusregistris puudub. Nimetatud väljavõttest nähtub selgelt, et

menetlusalune isik on asunud varasemalt määratud rahatrahve tasuma peale viimase

väärteo toimepanemist, peale viimast kohtuvälise menetleja otsust ning peale kaebuse

esitamist maakohtule. Maakohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et menetlusaluse

isiku poolt kaebuses viidatu selles osas, et kaebuse esitamise seisuga on kõik

rahatrahvid tasutud, ei ole tõene. Nimelt on kaebus maakohtule esitatud 15.04.2025,

kaks rahatrahvi on Karistusregistri väljavõtte kohaselt tasutud 16.04.2025, kaks

21.04.2025 ja üks rahatrahv on siiani tasumata. Maakohus nõustub igati kohtuvälise

menetleja esindaja poolt maakohtu istungil väljendatud seisukohaga, et menetlusalune

isik hakkas varasemaid rahatrahve aktiivselt tasuma alles peale viimast kohtuvälise

menetleja otsuse tegemist.

Ülaltoodu alusel nendib maakohus, et menetlusaluse isiku puhul on tegemist sellise

kiiruse ületajaga, kes oma varasematest karistustest ei tee mingeid järeldusi. Tegemist

on ilmselgelt süstemaatilise kiiruse ületajaga. Maakohus toetub siinkohal ülalviidatud

Karistusregistri väljavõttele menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärtegude ja

nende ajalise perioodi osas. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja esindajaga

selles osas, et menetlusaluse isiku varasem käitumine annab alust arvata, et

karistuseks taaskord rahatrahvi määramine ei ole enam piisav meede, vältimaks uute

süütegude toimepanemist tema poolt. Rahatrahvi näol on antud menetlusaluse isiku

puhul tegemist karistusega, mis ei avalda talle mingit karistuslikku ega

eripreventiivset mõju. Põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on antud

menetlusaluse isiku puhul vajalik, et tagada tema ajutine mitteosalemine liikluses.

Menetlusaluse isiku suhtumist liiklusreeglitesse ilmestavad ka tema põhjendused

kiiruse ületamise osas nii kaebuses kui ka maakohtu istungil – nimelt ületas

menetlusalune isik kiirust seetõttu, et möödasõidul hakkas kiirendama ka sõiduk,

millest ta möödasõitu tegi. Menetlusalune isik ei osanud kuidagi põhjendada asjaolu,

miks ta sellisel juhul möödasõitu ei katkestanud, millega oleks kiiruse ületamist

vältinud. Käesolevas väärteoasjas ei olnud ilmselgelt tegemist eluohtliku ja kiiruse

ületamist vältimatult vajava olukorraga. Vastupidi, nähes, et sõiduk, millest

menetlusalune isik soovis mööda sõita, hakkas samuti kiirendama, lisas menetlusalune

isik veelgi kiirust, et lõpetada manööver, mitte sellest loobuda.

Mootorsõiduki juhtimine lubatud suurima sõidukiiruse piirmäära ületades on alati

tahtlik tegu, mille puhul on sõiduk liikluses kõrgendatud ohu allikas. Juhtides

sõidukit lubatud suurimat sõidukiiruse piirmäära ületades, on igal juhul tegemist

ohuga nii enda kui teiste elule, tervisele ja varale. Lubatud suurima sõidukiiruse

ületamine on igati taunitav, lubamatu ja ohtlik ning see mõjutab nii liiklusõnnetusse

sattumise tõenäosust kui selle raskusastet. Käesolevas väärteoasjas tuleb tähelepanu

osutada ka asjaolule, et tegemist oli kõrge liiklustihedusega Tallinn - Narva

põhimaanteega. Oma kaebuses on menetlusalune isik viidanud, et faktiliselt ei

seadnud ta ohtu enda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Maakohus selle seisukohaga ei

nõustu. Kohtuvälise menetleja otsuses on igati õigesti viidatud, et lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise korral ei ole juht suuteline võimalikele esinevatele ohtlikele

olukordadele õigeaegselt reageerima. Lisaks menetlusalusele isikule viibis tema

sõidukis ka kaasreisija. Sõidukiiruse valik liikluses on alati juhi enda otsustada ning

möödasõidu manöövri puhul tuleb juhil otsustada, kas manöövrit on võimalik

lõpetada ilma liiklusreegleid rikkumata või tuleb manööver katkestada. Käesoleval

juhul otsustas menetlusalune isik teadlikult ja tahtlikult liiklusreegleid rikkuda.

Põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on antud menetlusaluse isiku puhul

vajalik, et tagada tema ajutine mitteosalemine liikluses. Eelduslikult välistab sellise

põhikaristuse kohaldamine vähemalt liiklusalaste väärtegude edaspidise toimepanemise

antud menetlusaluse isiku poolt. Oma elu tuleb korraldada selliselt, et ei tekiks

vajadust ja soovi panna toime õiguserikkumisi.

Kohtupraktikas on selgitatud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta

paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal

saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on

end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus

menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute

süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele

jätkuvalt ja tahtlikult Liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb

liiklusest kõrvaldada. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus isik ei taju

kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase rikkumise eest

karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist.

Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale

signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt

rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise

tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa

väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste

liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik

reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe

karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa (vt. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20.03.2017 lahend nr.3-1-1-6-17, 02.12.2014 lahend nr.3-1-1-77-

14 ja 12.12.2023 lahend nr.4-23-1826).

Oma kaebuses taotles menetlusalune isik kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja

karistuseks rahatrahvi mõistmist. Arvestades kõike ülaltoodut, ei pea maakohus seda

taotlust kuidagi põhjendatuks.

Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus menetlusalusele isikule määratud

karistuse liigi osas jätta muutmata. Maakohus nõustub igati kohtuvälise menetleja

otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid siinkohal uuesti korrata.

Karistuse suuruse määramisel käesolevas väärteoasjas ei tohi tähelepanuta jätta

asjaolu, et isikut on varem väärteokorras karistatud. Tegemist on otsese tahtlusega

toimepandud väärteoga. Arvestades menetlusaluse isiku varasemat liiklusalast

käitumist leiab maakohus, et menetlusaluse isiku süü on keskmisest suurem.

Karistuse mõistmise loogika kohaselt peaksid karistused minema ikka järjest

rangemaks ja seda põhjusel, et eelnevad karistused ei ole olnud järelikult piisavad,

mõjutamaks isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohus ei saa

nõustuda sellise karistuspraktikaga, kus isikut, kes paneb järjepidevalt toime

süütegusid, s.h. samalaadseid, koheldakse iga korraga leebemalt või ei ole temale

kohaldatav karistus oluliselt rangem. Selline karistusõiguslik kohtlemine pigem

tekitab isikus karistamatusetunde, kui tahtmise edaspidi süütegude toimepanemisest

loobuda. Seetõttu on oluline, et menetlusalune isik saaks aru, et edasine samalaadne

käitumine ja väärtegude toimepanemine on lubamatu. Tegemist ei ole menetlusaluse

isiku poolt esimese Liiklusseaduse nõuete rikkumisega. Käesolevas väärteoasjas oli

ületatud kiiruse määr suur, mille puhul on reaalne oht, et juht ei suuda õigeaegselt

ja adekvaatselt erinevates olukordades reageerida.

Kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras

ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse

karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis seda keskmist

määra ületavana. Iga järgnev karistus peab tavaolukorras olema suurem ja rangem

eelnevast. Karistus peab olema selline, mis ei ole mugav ning mis piirab

menetlusaluse isiku igapäevast elu ja tegevust. Kergema karistusliigi ammendumisel

tuleb kohaldada raskemat karistusliiki.

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt karistust raskendavad asjaolud puudusid ning

karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud süü tunnistamist.

Samas ei nähtu selle kergendava asjaolu arvestamine määratud karistuse suurusest.

Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja on

menetlusalusele isikule määranud karistuse sanktsiooni maksimaalses määras.

Maakohus nõustub, et käesolevas väärteoasjas on kohtuväline menetleja arvestanud

kõiki muid väärteo asjaolusid, kuid mitte ühe karistust kergendava asjaolu esinemist.

Keskmine sanktsiooni määr Liiklusseaduse §227 lg.2 järgi on juhtimisõiguse

äravõtmine tähtajaga 3 kuud. Karistuse suuruse mõistmisel arvestab maakohus

järgmisi asjaolusid: otsese tahtlusega toimepandud väärtegu; menetlusaluse isiku

varasem liiklusalane käitumine; asulaväline põhimaantee; menetlusaluse isiku

põhjendused kiiruse ületamiseks; kiiruse ületamine oli sanktsiooni algmääras;

Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt liikus maanteel mitu sõidukit; üks

karistust kergendav asjaolu.

Nagu maakohus juba eespool märkis, on menetlusaluse isiku süü keskmisest suurem.

Arvestades lisaks ka asjaolu, et menetlusalusele isikule on varem määratud

karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 2 kuud ja selle karistuse kandmise

ajal juhtis ta ikkagi sõidukit, ei ole kuidagi põhjendatud mõista menetlusalusele

isikule karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga veidi üle keskmise sanktsiooni

määra.

Maakohus leiab, et ühte karistust kergendavat asjaolu arvestades on põhjendatud

Liiklusseaduse §227 lg.2 alusel mõista menetlusalusele isikule karistuseks

juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 5 kuud. Maakohus arvestab siinkohal konkreetse

väärteo toimepanemise asjaoludega, isiku süü suurusega ja menetlusalust isikut

iseloomustavate asjaoludega, millele kõigele on viidatud juba käesolevas kohtuotsuses

eespool.

Oma kaebuses taotles menetlusalune isik kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja

alternatiivselt mõista karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 1 kuu. Arvestades

kohtupraktikat ja asjaolusid, mida peab arvestama karistuse suuruse mõistmisel, ei ole

menetlusaluse isiku selline taotlus seadusekohane.

Oma kaebuses põhjendas menetlusalune isik sõiduki juhtimisõiguse vajadust seoses

tööülesannete täitmise vajadusega. Töö olemasolu tagab ka sissetuleku perekonnale.

Selles osas peab maakohus vajalikuks märkida järgmist. Esmalt on menetlusalune isik

väärteoprotokolli koostamise ajal kinnitanud, et on töötu ning seda asjaolu

ümberlükkavaid tõendeid ei ole ta kogu menetluse vältel kohtuvälisele menetlejale

esitanud. Teiseks märkis menetlusalune isik oma kaebuses, et tal on alaealised lapsed

ja abikaasa ei tööta. Nende väidete kinnituseks ei ole menetlusalune isik samuti

maakohtule tõendeid esitanud. Kolmandaks, maakohtu istungil väitis menetlusalune

isik, et töötab xxxna. Ka selle kinnituseks ei ole menetlusalune isik mingeid tõendeid

esitanud.

Vastavalt Karistusseadustiku §50 lg.2 ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta

isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu.

Käesolevas väärteoasjas sellised asjaolud puuduvad.

Riigikohus on oma lahendites (vt. ka Riigikohtu 30.04.2010 lahend kohtuasjas nr.3-

1-1-26-10 ja 20.03.2017 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-6-17) korduvalt märkinud, et

näiteks töökoha kaotamise võimalus ei saa iseenesest olla mootorsõiduki juhtimise

õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks ning et isik, kes eirab vaatamata korduvatele

karistustele jätkuvalt ja tahtlikult Liiklusseaduse nõudeid, on teistele ohtlik, tuleb

liiklusest kõrvaldada.

Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus menetlusaluse isiku karistamise

osas Liiklusseaduse §227 lg.2 järgi tühistada karistuse suuruse osas ning teha selles

osas uus otsus.

Kuna menetlusalune isik taotles oma kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, mõistes karistuseks rahatrahvi või alternatiivselt

juhtimisõiguse äravõtmine tähtaja 1 kuu, kuulub menetlusaluse isiku kaebus

rahuldamisele osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anne PALMISTE

kohtunik