3-23-1213/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.09.2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-1213

Haldusasi

OÜ Contrailer kaebus Politsei- ja Piirivalveameti poolt

veoauto erakorralisele ülevaatusele suunamisega

tekitatud varalise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21.10.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Contrailer apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – OÜ Contrailer,

esindaja

vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Contrailer apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

21.10.2024. a otsus muutmata.

2. OÜ Contrailer menetluskulud apellatsioonimenetluses jätta kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 04.09.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) teostas 24.01.2023 Tallinn-Tartu maanteel OÜ-le

Contrailer kuuluva veoauto Volvo FH registrimärgiga 230FJJ tehnilistele nõuetele vastavuse

kontrolli, mille käigus tuvastas, et veoautole on paigaldatud nõuetele mittevastav arv eesmisi

ääretulelaternaid, st veoautol on täiendavad viis eesmist ääretulelaternat. PPA pidas seda

oluliseks puuduseks, koostas selle kohta kontrollkaardi nr th-2023-00818/1 ning suunas

veoauto erakorralisele tehnoülevaatusele.

2. OÜ Contrailer esitas 26.01.2023 PPA-le vaide veoauto erakorralisele ülevaatusele

suunamise tühistamiseks. PPA jättis 08.03.2023. a vaideotsusega vaide rahuldamata.

3. OÜ Contrailer esitas 02.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 24.01.2023. a

kontrollkaardi nr th-2023-00818/1 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja nõudis talle

tekitatud kahju hüvitamist summas 798,77 eurot. Kaebuse põhjendused olid järgmised.

3.1. Vaidlusalused laternad ei ole eesmised ääretulelaternad ning seetõttu ei saa PPA

kontrollkaart olla õiguspärane. Vaidlusalused laternad on töötuled, mida on vaja sisse lülitada

näiteks öösiti kitsastes hoovides tagurdades. Samuti selgitati politseiametnikele, et

vaidlusalused laternad on teistest tuledest eraldi sisse- ja välja lülitatavad ning ei olnud

veoauto kontrolliks peatamise ajal sisse lülitatud. Ainuüksi „A“ tähe olemasolust laternal ei

saa järeldada, et tegemist on ääretulega. Olukorras, kus vastustaja liigitab vaidlusalused

laternad eesmisteks ääretulelaternateks ainult nendelt nähtuva „A“ tähe järgi, kuid jättis

arvestamata muude oluliste asjaoludega (elektriühendused ja laternate eesmärk), on vastustaja

kontrollkaart ebaõige ja õigusvastane.

3.2. Kaebaja nendib, et üks töötulelaternale kehtestatud nõue on, et töötulelaterna klaasil ei

tohi olla sõiduki valgustus- ja valgussignaalseadmena kasutatava laterna tähistust, kuid

märgib, et selle nõude rikkumine vastab väheolulisele rikkele või puudusele majandus- ja

kommunikatsiooniministri 15.12.2011. a määruse nr 114 „Politseiametniku poolt

liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord“

(Määrus nr 114) lisa 3 p 4.12 (Paigaldatud latern/helkur ei vasta nõuetele) järgi ning sellisel

juhul ei ole alust veoautot erakorralisele ülevaatusele suunata.

3.3. Kaebaja ei nõustu vastustaja järeldusega, et PPA hinnangu õigsust ääretulede

mittevastavuse kohta kinnitab ka asjaolu, et ülevaatuspunktis suunati kaebaja veoauto

laternaid eemaldama. Tehnoülevaatusel antud suunis oli ekslik. Kaebaja nõustus suunisega

ainult seetõttu, et see oli sel hetkel rahaliselt kõige säästlikum käitumisviis.

3.4. Vastustaja vastuse lisa 6 (Transpordiameti poolt 02.08.2023 OÜ-le Center Services

esitatud leppetrahvi nõue) alusel ei saa jõuda järeldusele, et praegusel juhul oli erakorralisele

ülevaatusele suunamine õiguspärane.

3.5. Kontrollkaardi koostamise ja erakorralisele ülevaatusele suunamise ning vaidlusaluste

laternate eemaldamise ja tagasipaigaldamise vahel on põhjuslik seos. Vastustaja tegevuseta ei

oleks olnud vajadust vaidlusaluseid laternaid eemaldada.

4. Tallinna Halduskohus edastas kaebuse kohtualluvuse järgi Tartu Halduskohtule.

5. Tartu Halduskohus jättis 21.10.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

põhjendas otsust järgmiselt.

5.1. Määrus nr 114 koos lisadega ei anna vastustajale kaalutlusõigust osas, kas konkreetsed

puudused lugeda üksnes väheoluliseks või kas jätta olulise rikke või puuduse korral sõiduk

erakorralisele ülevaatusele suunamata. Määruse lisad 2 ja 3 määratlevad täpselt ära puuduse

astme (väheoluline, oluline või ohtlik) ilma PPA-le kaalumisruumi jätmata. PPA-l tuleb

üksnes tõendada puuduse olemasolu ja kontrollida selle kõrvaldatavust.

5.2. Määruse nr 114 § 5 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et politseiametnik võib anda

mootorsõidukijuhile võimaluse kontrollimisel avastatud rikke või puuduse kõrvaldamiseks

kohapeal, kui seda riket või puudust on võimalik kohapeal kõrvaldada. Kui rike või puudus

kõrvaldatakse kohapeal, võib mootorsõiduki lugeda tehnonõuetele vastavaks. Sellisel juhul ei

pea politseiametnik suunama liiklusregistrisse kantud mootorsõidukit erakorralisele

ülevaatusele. Kaebaja ei väida, et puudused olid kohapeal kõrvaldatavad või et kaebaja

kõrvaldas need kohapeal. Arvestades puuduste iseloomu (veoautole on paigaldatud nõuetele

mittevastav arv eesmisi ääretulelaternaid) ning seda, et PPA pidas puudust oluliseks, ei ole

need rikked ka eelduslikult kohapeal kõrvaldatavad.

5.3. Vaidlusalused laternad ei ole töötulelaternad järgmistel põhjustel: 1) vaidluse all olevad

laternad ei valgusta juhi töökohta (mis asub sõiduki kabiinis) ega ka teed, nagu väidab

kaebaja, vaid teevad sõidukit nähtavaks teistele liiklejatele, seejuures vastutulevaid liiklejaid

pimestades; 2) vaidlusaluste laternate klaasil oli tähistus A, R1, SM1, mis näitab, et need on

tehases toodetud ääretuledeks (vastavalt valguse värvile kas eesmine, külgmine või

tagumine), ning kuna sõidukile paigaldas lisatuled kaebaja väidete kohaselt margiesindus, siis

ei ole ka eluliselt usutav, et tegemist oli töötulede paigaldamise tellimusega, mida

margiesinduses töötavad spetsialistid täitsid valesti; 3) vaidlusaluste tulede lülitumine toimus

salongis küll eraldi lülitiga, kuid kohapeal kontrollides ei süttinud armatuurlaual märgulampi.

Seega vaidlusalused laternad ei ole töötulelaternad, sest need ei vasta majandus- ja

kommunikatsiooniministri 13.06.2011. a määruses nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise

tehnonõuded ning nõuded varustusele“ (Määrus nr 42) toodud töötulelaterna nõuetele ning

need on tehases märgistatud tähisega „A“, mis vastab ääretulelaterna märgistusele ja näitab, et

tootja on need valmistanud järgides ääretulelaternate nõudeid. Asjaolu, et kaebaja nimetab

tehnonõudeid eirates paigaldatud ääretulelaternaid meelevaldselt töötulelaternateks, ei tee

neist veel töötulelaternaid. Kaebaja sellised põhjendused on otsitud. Ka mittekohustuslikke

laternaid võib sõidukile paigaldada vaid Määruses nr 42 toodud tingimustel. Töötulelaternale

kehtestatud nõuded on sätestatud Määruse nr 42 lisa 1 koodis 219.

5.4. Halduskohus nõustub vastustajaga, et N-kategooria sõidukile peab paigaldama kaks

alumist eesmist ääretulelaternat ning täiendavate alumiste ääretulede lisamine ei ole Määruse

nr 42 kohaselt lubatud. N-kategooria sõidukil võib maksimaalselt olla kokku kuus

ääretulelaternat. Igal juhul ei ole Määruse nr 42 kohaselt lubatud lisaääretulede paigaldamine

mujale, kui teatud olukorras sõiduki katusele. Kaebaja veoautole paigaldatud eesmised

alumised ääretuled ei vasta kehtestatud nõuetele ega ole seetõttu lubatud. Kohtule ei ole

esitatud tõendeid, et politseiametnik oleks puuduste fikseerimisel eksinud. Tõendatud ei ole,

et kontrollkaardil fikseeritud oluline puudus oleks kohapeal nõuetekohaselt kõrvaldatud, kuid

sellest hoolimata saadeti veoauto erakorralisele ülevaatusele.

5.5. Kaebaja erakorralisele ülevaatusele suunamine oli õiguspärane, mistõttu on kaebaja kahju

hüvitamise nõue alusetu. Ei ole tõendatud, et PPA oleks erakordselt piiranud kaebaja

põhiõigusi õiguspärase menetlustoimingu ja õiguspärase haldusaktiga. Taoliseks järelduseks

ei anna alust ka taotletava hüvitise suurus. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 lg-s 1

nimetatud avaliku võimu kandja vastutuse erijuhu eeldused (põhiõiguste erakordne riive) ei

ole samuti täidetud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja palus Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses halduskohtu

21.10.2024. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et

halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja hindas ebaõigesti tõendeid ning rikkus

HKMS § 157 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust.

6.1. Määrus nr 42 ei sätesta, et töötulelatern peab valgustama ainult veoauto kabiini. Veoauto

töökoht on ka veoauto ümbrus ja ala, kus veoauto manööverdab ja laadib kaupa. Riigikohtu

lahendis nr 2-17-18657/141 kirjeldatakse vedaja vastutust autojuhi tegevuse eest, kes ei

lülitanud eraldi juhtmega külmutusseadet vooluvõrku ja ei kontrollinud temperatuurianduri

probleemi – mõlemad tegevused saavad toimuda ainult veoauto ümbruses ja hämaral ajal

eeldavad sellised tegevused valgustuse olemasolu. Seega on autojuhi töökohaks ka veoauto

ümbrus. Halduskohus ei põhjendanud, miks on veoauto puhul töökoht ainult veoauto kabiin.

Kui veoauto veab veost, on üldjuhul tegemist autorongiga (liiklusseaduse (LS) § 2 p 4).

Vaidlusalusel juhul on autorong kokku 4 m kõrge, 16,5 m pikk ja 2,7 m lai ning kauba peale-

ja mahalaadimine toimub veoautoga ühendatud haagise tagumiste uste kaudu. Veoautojuht

peab olema suuteline nägema veoauto ümber ka pimedates oludes, et manööverdada sõiduk

laadimissildadesse ilma ennast ning teisi ohustamata.

6.2. Kaebaja viitas juba vaides, et veoauto vaidlusalused laternad ei põlenud, kui veoauto

liikluses osales ning vastustaja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Halduskohus järeldas

põhjendamatult, et laternad, mis ei põle, pimestavad vastutulevaid liiklejaid. Isegi, kui

vaidlusalused laternad oleksid teel liigeldes põlenud, siis puuduvad tõendid, et need laternad

vastutulevaid liiklejaid pimestaks. Vaidlusalused laternad on paigaldatud veoauto eesmise

numbrimärgi alla, mistõttu ei ole usutav, et vaidlusalused laternad suudaksid põledes

vastutulevaid juhte pimestada.

6.3. Halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, leides, et vaidlusalused laternad

ei ole töötulelaternad, sest nende klaasil oli tähistus „A“. Vaidlusalused laternad on

töötulelaternad, mistõttu on vastavalt Määruse nr 114 lisa 3 p-le 4.12 tegemist väheolulise

rikke või puudusega, mis ei tingi erakorralisele ülevaatusele suunamist.

6.4. Halduskohus ei arvestanud vaidlusaluste laternate kasutamise eesmärgiga, mis ei ole

ääretulelaternatele omane. Vaidlusalused laternad ei ole mõeldud märgistamaks sõiduki

asukohta ja laiust eest, nagu sätestab ääretulelaternate eesmärgina Määruse nr 42 § 3 p 27.

Need laternad on mõeldud veoautojuhi jaoks, kes vajab teatud tingimustes täiendavat valgust,

et ohutult manööverdada.

6.5. Kaebaja veoauto ja vaidlusaluste laternate vahelised elektriühendused ei ole omased

eesmistele ääretuledele. Vaidlusalused laternad ei mõjuta seda, kas lähitulesid, kaugtulesid ja

eesmisi udutulelaternaid saab sisse lülitada.

6.6. Kui halduskohus klassifitseeris vaidlusalused laternad õiguspäraselt ääretulelaternateks,

siis kohaldas halduskohus ebaõigesti materiaalõiguse normi ja rikkus põhjendamiskohustust,

sest Määruse nr 42 lisa 1 kood 212 p 7 lubab veoautole järelpaigaldada kuni kaks (või veoauto

katusele paigaldatuna neli) grupeeritud või vastastikku ühendatud laternat. Ebaõige

materiaalõiguse tõlgendamise tõttu leidsid vastustaja ja halduskohus seega valesti, et kaebajal

on viis, mitte kolm liigset eesmist ääretulelaternat. Kui nõustuda halduskohtu ja vastustaja

seisukohaga, muutuks Määruse nr 42 lisa 1 kood 212 p 7 teine lause sisutühjaks, sest mujale

kui sõiduki katusele ei võiks kunagi ääretulelaternaid paigaldada, mistõttu ei oleks

sõidukijuhil praktikas võimalik kasutada Määruse nr 42 lisa 1 p-s 7 toodud võimalust

kasutada täiendavalt kuni kahte järelpaigaldatud laternat.

7. Vastustaja palus apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta.

7.1. Ekslik on kaebaja seisukoht, et vastustaja ja halduskohus leidsid ebaõigesti, et kaebajal on

viis, mitte kolm liigset eesmist ääretulelaternat. Kaebaja sõidukil on juba tehase poolt

paigaldatud kaks alumist ääretulelaternat. Seega on sõidukile juba maksimaalne arv eesmiste

alumiste ääretulede laternaid paigaldatud. Seetõttu on kõik viis täiendavalt paigaldatud

eesmist alumist ääretulelaternat üleliigsed ja seega õigusvastaselt paigaldatud.

7.2. Kaebaja väide, et halduskohtu ja vastustaja seisukohaga nõustudes muutuks Määruse nr

42 lisa 1 kood 212 p 7 teine lause sisutühjaks, ei vasta tõele. Määruse nr 42 lisa 1 kood 212 p

7 reguleerib olukorda, kus sõidukile on järelpaigaldatud grupeeritud või vastastikku

ühendatud alumised ääretulelaternad. Kaebaja sõidukile järelpaigaldatud vaidlusalused

laternad ei ole ei grupeeritud ega vastastikku ühendatud laternad. Kaebaja sõiduki esiosa alla

äärde on järelpaigaldatud viis eraldiseisvat ääretulelaternat, mida reguleerib koodi 212 p 1.

Koodi 212 p 7 kohaselt võib sõidukile lisaks kahele eraldiseisvale alumisele ääretulelaternale

paigaldada kaks alumist grupeeritud või vastastikku ühendatud laternat – see tähendab

olukorda, kus ühel laternal on mitu funktsiooni (nt kaugtule sees on lisaks ääretule latern).

Sellisel juhul võib p 7 kohaselt erandina korraga põleda nii kaks alumist (eraldiseisvat)

ääretuld kui ka kuni kaks grupeeritud või vastastikku ühendatud ääretulelaternat, mis on teise

tule (nt kaugtule) sees.

7.3. Selleks, et tegemist saaks olla töötulelaternatega, peavad need vastama Määruse nr 42 lisa

1 koodis 219 toodud nõuetele. Kaebaja sõidukile järelpaigaldatud laternad ei vasta ühelegi

Määruse nr 42 lisa 1 koodis 219 toodud nõudele, seega ei ole tegemist töötulelaternatega.

Vaidlusaluste laternate klaasil oli tähistus „A“, mis tähendab, et need on tehase poolt toodetud

ääretulelaternateks ja vastavad Määruse 42 lisa 1 koodis 212 toodud nõuetele, mistõttu on

need laternad juba tehniliselt töötuledest täiesti erinevad. Töötulelaterna valgus peab olema

hajutatud hajutava mustriga laterna klaasi või sarnast funktsiooni täitva tehnoloogia abil.

Vaidlusalused laternad ei olnud hajutatud valgusega, vaid tavalise valge värvusega, nagu näeb

ette koodi 212 p 5.

7.4. Kaebaja väidab, et tema sõidukile paigaldatud tuled on töötulelaternad juba seetõttu, et

nende eesmärk on valgustada sõiduki ümbrust ja ala, kus sõiduk manööverdab ning kaupa

laadib. Kaebaja sõidukile paigaldatud alumised ääretuled ei valgusta sõiduki ümbrust ega ala,

kus veoauto manööverdab ja kaupa laadib, vaid tulenevalt tulede asukohast valgustavad need

sõiduki esist, eelkõige tehes sõidukit nähtavaks teistele liiklejatele ja asudes sellisel kõrgusel,

et need pimestavad teisi liiklejaid. Tulenevalt tulede paiknemise asukohast ei saa need kuidagi

valgustada sõiduki ümbrust ega ala, kus sõiduk kaupa laadib, kuivõrd kauba laadimine toimub

teadaolevalt sõiduki tagaosas.

7.5. Seda, mis tuledega on tegu, näitab justnimelt laternate klaasil asuv tehase tähistus ning

kaebajal ei ole pädevust otsustada teisiti, kui näevad ette õigusaktid. Kaebaja väide, et tema

kasutab ääretulelaternaid töötuledena, on meelevaldne. Sõidukile ei ole lubatud lisada

lisavalgustust selliselt, et see soodustab vastutulevate liiklejate pimestamist nii, nagu

vaidlusalusel juhul.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohtu vaidlustatud otsuses on välja toodud põhjendused, miks kohus sellise

lõpplahenduseni jõudis ning ringkonnakohtul pole alust nõustuda kaebaja väitega, et

halduskohus rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust. Kaebaja mittenõustumine

kohtuotsuse järeldustega ja lõpptulemusega ning halduskohtu poolt antud hinnanguga ei

tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud

ning otsuse tegemisel põhjendamiskohustust rikkunud (HKMS § 157 lg 1). Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4

ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Vaidlusalused laternad ei ole töötulelaternad, sest ka mittekohustuslikke laternaid võib

sõidukile paigaldada vaid Määruses nr 42 toodud tingimustel. Töötulelaternatele kui

mittekohustuslikele laternatele kehtestatud nõuded sätestab Määruse nr 42 lisa 1 kood 219,

mille kohaselt: 1) Töötulelaterna paigutus peab võimaldama piisavalt valgustada töökohta,

kuid ei tohi pimestamisega tekitada liiklusohtlikku olukorda; 2) Töötulelatern võib olla

teisaldatav; 3) Töötule, välja arvatud alarm- ja jälitussõidukil kasutatava, valgus peab olema

hajutatud hajutava mustriga laterna klaasi või sarnast funktsiooni täitva tehnoloogia abil.

Töötulelaterna klaasil ei tohi olla sõiduki valgustus- ja valgussignaalseadmena kasutatava

laterna tähistust. Töötule tekitatud valgusvihk peab olema valge või valikkollase värvusega;

4) Töötule lülitamine peab toimuma eraldi lülitiga ja mootorsõiduki armatuurlaual peab olema

selle sisselülitatuse märgulamp.

10. Ringkonnakohtu arvates leidis halduskohus kõnealuste lisatulede paigutust (sõiduki ees,

alumises servas metalltoru, millel olid viis järelpaigutatud ääretule „A“ märgistusega laternat)

arvestades õigesti, et tegemist ei olnud töötuledega, kuna need ei valgustanud sellisena juhi

töökohta (sõiduki kabiin), vaid tegid sõiduki eesosas, veoauto eesmise numbrimärgi all

paiknedes selle nähtavaks teistele liiklejatele. Kaebaja väide, et veoauto või selle juhi töökoht

võib olla ka veoauto ümbrus ja ala, kus veoauto manööverdab ja laadib kaupa, ei muuda

halduskohtu järeldust ebaõigeks, sest nagu juba öeldud, paiknesid vaidlusalused lisatuled

sõiduki eesosa alumises servas metalltoru peal.

10.1. Kaebaja on apellatsioonkaebuses ise selgitanud, et kui veoauto veab veost, on üldjuhul

tegemist autorongiga ning antud juhul oli autorong kokku 4 m kõrge, 16,5 m pikk ja 2,7 m lai

ning kauba peale- ja mahalaadimine toimus veoautoga ühendatud haagise tagumiste uste

kaudu, siis peab veoautojuht olema suuteline nägema veoauto ümber ka pimedates oludes, et

manööverdada sõiduk laadimissildadesse ilma ennast ning teisi ohustamata. Kaebaja sõidukile

paigaldatud alumised lisaääretuled ei valgustanud sellisena sõiduki ümbrust ega ala, kus

veoauto manööverdab ja laadib kaupa peale või maha, vaid tulenevalt tulede asukohast

valgustasid need sõiduki esist ala, tehes sõiduki nähtavaks teistele liiklejatele. Tulenevalt

tulede paiknemisest ei saanud need kuidagi valgustada sõiduki ümbrust (külgi) ega ala, kus

sõiduk kaupa peale või maha laadib, kuna kaebaja on ise kirjeldanud, et kauba laadimine

toimus sõiduki tagaosas veoautoga ühendatud haagise tagumiste uste kaudu.

10.2. Kaebaja poolt viidatud RKTsK 16.06.2021. a otsus asjas nr 2-17-18657 ei ole

käesoleval juhul asjakohane, kuna selles kirjeldatakse küll vedaja vastutust

(hoolsuskohustust), kuid ei sisustata kuidagi mõistet „töökoht“ Määruse nr 42 lisa 1 kood 219

mõistes (töötulelaterna paigutus peab võimaldama piisavalt valgustada töökohta).

11. Asjaolu, et kaebaja veoautole paigaldatud viis lisaääretuld sõiduki kontrollimise hetkel ei

põlenud, ei tähenda seda, et need ei oleks võinud veoautole vastutulevaid liiklejaid pimestada

juhul, kui need lisatuled oleksid põlenud. Ringkonnakohus nõustub selles osas vastustaja

selgitusega, mille kohaselt teiste liiklejate pimestamise all peetakse silmas olukorda, kus

lisa(ääre)tuledega sõidukile vastassuunast vastutuleva liikleja nägemine aheneb talle vastu

sõitva sõiduki lubatust rohkemate valgusallikate pärast. Sellise sõidukiga kohakuti jõudes on

veokile vastutuleva auto juhil nägemine oma eesolevas sõidureas kehvem, mis soosib

liiklusõnnetusi ja võib põhjustada liiklusohtliku olukorra, mistõttu ei ole mootorsõiduki

tehnonõudeid käsitlevas määruses lubatud lisada sõidukile lisavalgustust selliselt, et see

soodustab vastassuunast vastutulevate liiklejate pimestamist.

12. Halduskohus ei kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi, leides, et vaidlusalused

lisatuled ei ole töötuled (töötulelaternad), sest nende klaasil oli tähistus „A“. Laternate

tähistamise eesmärk on Määruse nr 42 lisa 1 vastavate nõuete kohaselt just see, et oleks

võimalik tuvastada, mis laternaga on tegemist ning millised nõuded sellele kehtivad.

Vaidlusaluste laternate klaasil oli tähistus „A“, mis näitab, et need on tehases toodetud

eesmisteks ääretuledeks ja vastavad sellistena Määruse nr 42 lisa 1 koodis 212 (eesmine

ääretulelatern) toodud nõuetele. Töötulelaternatele kehtestatud nõuded on toodud Määruse

nr 42 lisa 1 koodi all 219, milles märgitakse mh, et töötule, välja arvatud alarm- ja

jälitussõidukil kasutatava, valgus peab olema hajutatud hajutava mustriga laterna klaasi või

sarnast funktsiooni täitva tehnoloogia abil ning töötulelaterna klaasil ei tohi olla sõiduki

valgustus- ja valgussignaalseadmena kasutatava laterna tähistust. Eeltoodu näitab, et eesmise

ääretule laternad on juba tehniliselt töötuledest täiesti erinevad – töötulelaterna valgus peab

olema hajutatud hajutava mustriga laterna klaasi või sarnast funktsiooni täitva tehnoloogia

abil. Vastustaja selgituse kohaselt ei olnud kaebaja veokile paigaldatud lisalaternad hajutatud

valgusega, vaid tavalise valge värvusega. Ja nagu juba märgitud, oli vaidlusaluste lisalaternate

klaasil tähistus „A“, kuigi töötulelaterna klaasil ei tohi olla sõiduki valgustus- ja

valgussignaalseadmena kasutatava laterna tähistust, milleks on Määruse nr 42 järgi ka

eesmine ääretulelatern tähistusega „A“.

13. Nagu juba märgitud, tulenevad töötulelaternatele kehtestatud nõuded Määruse nr 42 lisa 1

koodist 219, mille kohaselt peab ka töötule lülitamine toimuma eraldi lülitiga ja

mootorsõiduki armatuurlaual peab olema selle sisselülitatuse märgulamp. Vastustaja

selgituste kohaselt toimus vaidlusaluste lisatulede lülitamine küll veoki salongis eraldi

lülitiga, kuid kohapealses kontrollis ei süttinud veoki armatuurlaual vastavat märgulampi. Ka

seetõttu ei ole alust asuda seisukohale, et tegemist oleks olnud töötulelaternatega Määruse nr

42 lisa 1 koodi 219 järgi.

14. Arvestades kõnealuste lisatulede paigutust (sõiduki ees, alumises servas metalltorul,

eesmise numbrimärgi all), ei ole ringkonnakohtul alust nõustuda kaebaja seisukohaga, et need

lisalaternad ei olnud mõeldud märgistamaks sõiduki asukohta ja laiust eest, nagu sätestab

ääretulelaternate eesmärgina Määruse nr 42 § 3 p 27. Samuti ei muuda kaebaja väide, et nende

veoauto ja vaidlusaluste laternate vahelised elektriühendused ei olnud omased eesmistele

ääretuledele, kuna veoki lähi-, kaug- ja eesmisi udutulesid sai sisse lülitada vaidlusalustest

laternatest eraldi (kood 201, üldnõuded, p 7), neid täiendavalt sõiduki ette mettaltorule

paigaldatud lisatulesid ikkagi millekski muuks, kui õigusvastaselt paigaldatud eesmisteks

ääretuledeks.

15. Halduskohus ei kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ka seoses Määruse nr 42 lisa

1 koodi 212 p-ga 7 (kui sõidukile on järelpaigaldatud, grupeeritud või vastastiku ühendatud

laternad, mis täidavad eesmise ääretule funktsiooni, võivad need põleda ainult koos sõiduki

valmistaja paigaldatud ääretuledega. Korraga võib põleda kuni neli järelpaigaldatud

grupeeritud või vastastiku ühendatud laternat, seejuures mujal, kui sõiduki katusel, võib

korraga põleda kuni kaks järelpaigaldatud grupeeritud või vastastiku ühendatud laternat.

Järelpaigaldatud grupeeritud või vastastikku ühendatud laternates paiknevad ääretuled ei pea

täitma käesolevas koodis sätestatud ääretulede paigutusnõudeid).

15.1. Kaebaja väide, et koodi 212 p 7 lubab veoautole järelpaigaldada kuni kaks (või veoauto

katusele paigaldatuna neli) grupeeritud või vastastikku ühendatud laternat, mistõttu on

vastustaja ja halduskohus ebaõigesti leidnud, et kaebaja veokil oli viis liigset eesmist

ääretulelaternat, on ekslik. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja sõidukile on juba tehase poolt

paigaldatud kaks alumist ääretulelaternat. Seega on kaebaja sõidukile juba maksimaalne

eesmiste alumiste ääretulede laternate arv paigaldatud, mistõttu olid kõik viis täiendavalt

järelpaigaldatud eesmist alumist ääretulelaternat üleliigsed ja seega ka õigusvastaselt

paigaldatud.

15.2. Kaebaja väide, et kui nõustuda halduskohtu seisukohaga, muutuks Määruse nr 42 lisa 1

kood 212 p 7 teine lause sisutühjaks, sest mujale kui sõiduki katusele ei võiks kunagi

ääretulelaternaid järelpaigaldada, mistõttu ei oleks sõidukijuhil praktikas võimalik kasutada

Määruse nr 42 lisa 1 p-s 7 toodud võimalust kasutada täiendavalt kuni kahte järelpaigaldatud

laternat, on samuti ebaõige. Määruse nr 42 lisa 1 kood 212 p 7 reguleerib olukorda, kus

sõidukile on järelpaigaldatud

grupeeritud või vastastikku ühendatud

alumised

ääretulelaternad. Kaebaja sõidukile järelpaigaldatud vaidlusalused laternad ei olnud ei

grupeeritud ega ka vastastikku ühendatud laternad. Vaidlusaluse sõiduki esiosa alla äärde oli

järelpaigaldatud viis eraldiseisvat ääretulelaternat, mida reguleerib koodi 212 p 1. Koodi 212

p 7 kohaselt võib sõidukile lisaks kahele eraldiseisvale alumisele ääretulelaternale paigaldada

kaks alumist grupeeritud või vastastikku ühendatud laternat, mis tähendab olukorda, kus ühel

laternal on mitu funktsiooni (nt kaugtule sees on lisaks ääretule latern). Sellisel juhul võib p 7

kohaselt erandina korraga põleda nii kaks alumist (eraldiseisvat) ääretuld kui ka kuni kaks

grupeeritud või vastastikku ühendatud ääretulelaternat, mis on teise tule (nt kaugtule) sees.

Eraldiseisvaid alumisi ääretulelaternaid võis N kategooria sõidukile paigalda vaid kaks.

Kaebaja sõidukil oli neid kokku seitse, seega viis laternat olid üleliigsed ja õigusvastaselt

paigaldatud.

16. Määrus nr 42 näeb ette ammendava loetelu laternatest, mida sõidukile on lubatud

paigaldada ja näeb ette ka kindlad nõuded, millele sõidukile paigaldatud laternad peavad

vastama. Kaebaja sõidukile paigaldatud laternad olid sinna paigaldatud täiendavalt tema

valikul ja märgistatud tähisega „A“ ehk ääretuledena. Määruse nr 42 koodi 212 järgi võib N

kategooria sõidukile (vaidlusalune sõiduk) paigaldada kaks alumist eesmist ääretulelaternat.

Vastavalt sõiduki mõõtudele võib N kategooria sõidukile paigaldada kaks eest nähtavat

ülemist eesmist ääretulelaternat. Täiendavalt võib N kategooria sõidukile, mille laius on üle

1800 mm, paigaldada kaks eest nähtavat ülemist eesmist ääretulelaternat. Nimetatud nõuetest

nähtub, et täiendavate alumiste ääretulelaternate paigaldamine ei ole lubatud. Järelikult ei

vastanud kaebaja veoautole paigaldatud eesmised alumised ääretuled kehtestatud nõuetele.

Määruse nr 114 lisa 3 p 4.2.3 kohaselt, kui ääretulelaternate arv ei vasta nõuetele, siis on

tegemist olulise veaga ja sõiduk tuli LS § 1962 lg 1 p 9 alusel suunata erakorralisele

ülevaatusele.

16.1. Kuna kaebaja sõiduki suunamine erakorralisele ülevaatusele ei olnud õigusvastane ning

tegemist ei olnud ka kaebaja põhiõiguste erakordse riivega, siis jättis halduskohus igati

põhjendatult esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamata.

17. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

vaidlustatud otsus muutmata.

18. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1).

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja menetluskulud

apellatsiooniastmes tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)