2-23-112597/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija

Piirmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.09.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-112597

Kohtuasi

Revensen OÜ hagi G.W vastu põhivõla (780,88 eurot),

intressi (42,07 eurot), lepingu haldustasu (25,43 eurot),

sissenõudmiskulu (15 eurot) ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 31.12.2024 otsus ja 08.08.2025 täiendav

otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Revensen OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1052,04 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Revensen OÜ, lepinguline esindaja

Aivira Kollamaa

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Revensen OÜ 30.08.2025 apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 31.12.2024

otsuse ja 08.08.2025 täiendava otsuse peale tsiviilasjas nr 2-23-112597 Tallinna

Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Rahuldada Revensen OÜ apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Pärnu Maakohtu 31.12.2024 otsus ja 08.08.2025 täiendav otsus ning

saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-23-112597

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Revensen OÜ (hageja) esitas 22.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse G.W-lt (kostja) 914,69 euro saamiseks. Maksekäsuosakond lõpetas 19.05.2023

määrusega maksekäsu kiirmenetluse, sest kostjale ei õnnestunud mõistliku aja jooksul

makseettepanekut kätte toimetada, ning andis nõude Pärnu Maakohtule üle menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 15.06.2023 (täiendatud 22.09.2023) hagiavalduse nõuetele vastava

hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 780,88 eurot, intressi

42,07 eurot, lepingu haldustasu 25,43 eurot, sissenõudmiskulu 15 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 33,26 eurot ja alates hagi esitamisest põhinõudelt viivise 19,9% aastas.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Coop Finants AS (registrist 01.04.2024 kustutatud

ühinemise tõttu Coop Pank AS-iga) (krediidiandja) 19.01.2022 Säästukaart Pluss kasutamise

lepingu, mille krediidilimiiti muudeti 12.04.2022 ja 06.07.2022. Kostja jättis oma lepingust

tulenevad kohustused tähtaegselt täitmata, krediidiandja saatis makseviivituste kohta kostjale

korduvalt teatisi, hoiatas 30.12.2022 lepingu ülesütlemise eest ja andis täiendava tähtaja

kohustuste täitmiseks. Kuna kostja ei täitnud kohustusi, edastas krediidiandja 27.02.2023

kostjale lepingu ülesütlemise avalduse, milles nõudis kohustuste täitmist 14 päeva jooksul.

Kostja ei reageerinud krediidiandja nõuetele, misjärel loovutas krediidiandja 06.03.2023 talle

kuuluva nõude hagejale. Hageja edastas 16.03.2023 kostjale teate nõude loovutamise kohta.

Kostja vastuväited

3. Kostja ei vastanud hagile.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Pärnu Maakohus jättis 31.12.2024 otsusega (täiendatud 08.08.2025) hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on nõude aluseks tarbijakrediidileping. Krediidiandja

ei ole lepingut ega lisalepinguid sõlmides ületanud krediidikulukuse määra võlaõigusseaduse

(VÕS) § 406² lg 1 tähenduses, mistõttu ei ole lepingud tühised. Krediidiandja on aga rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS § 4034 tähenduses, sest jättis asjakohase

pangakonto väljavõtte küsimata jätmisega sisuliselt kostja krediidivõimelisuse kontrollimata.

Sellises olukorras pidi krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 järgi määrama kostjale uuesti

tagasimaksed, arvestades seadusjärgset intressimäära. Kohtule ei ole teada, et krediidiandja

oleks tagasimakseid kostjale uuesti määranud. Kohus ei küsinud hagejalt täiendavalt nõuete

ümberarvutusi, sest asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel ei saa järeldada, et hagejal on

2-23-112597

hagis märgitud nõuete osas nõudeõigus. Kuigi hageja väitel on nõue talle loovutatud, ei ole

hageja seda tõendanud. Hageja enda koostatud teatis, mille puhul ei ole ka esindusõigust

tõendatud, ei tõenda nõude hagejale loovutamist.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt, asja esitatud asjaolusid

arvestamata ja hageja esitatud tõendeid hindamata seisukohale, et krediidiandja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Asudes seisukohale, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuli

maakohtul anda hagejale võimalus esitada nõude ümberarvutus. Maakohus jättis hagejale

täiendava tähtaja määramata.

Maakohus leidis vääralt, et hageja ei ole tõendanud nõude loovutamist ning et vastav teade

pidi olema allkirjastatud. Hageja edastas kostjale 16.03.2023 e-kirja teel teate nõude

loovutamise kohta ning esitas selle tõendina maakohtule. Maakohus ei ole küsinud hagejalt

selle kohta täiendavaid selgitusi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta TsMS § 638 lg 1 alusel menetlusse ja

kohtuasi lahendada ringkonnakohtus TsMS § 646 alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal,

sest maakohus rikkus vaidlust lahendades oluliselt õigusliku ärakuulamise põhimõtet TsMS §

656 lg 1 p 1 tähenduses viisil, mis toob vältimatult kaasa otsuse tühistamise

apellatsioonimenetluses ja asja saatmise maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus

rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

7. Maakohus rikkus vaidlust lahendades selgitamiskohustust ja ühes sellega õigusliku

ärakuulamise põhimõtet.

7.1. Hageja tõi hagis esile, et krediidiandja loovutas 06.03.2023 vaidlusalusest lepingust

tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja lisas hagiavaldusele pdf-vormis

allkirjastamata teate, milles hageja teavitas kostjat sellest, et krediidiandja (algne

võlausaldaja) loovutas vaidlusalusest lepingust tulenevad nõuded hagejale ning nõuded on

06.03.2023 hagejale üle läinud (hagi lisa 9, dtl 60). Samuti lisas hageja hagiavaldusele

kostjale adresseeritud krediidiandja 27.02.2023 kirja, mille kohaselt ütles krediidiandja

vaidlusaluse lepingu üles ning teavitas kostjat, et ta loovutas 27.02.2023 nõude koos

kõrvalkohustustega hagejale (hagi lisa 7, dtl 58). Kostja ei ole esitanud hageja nõudele

menetluses ühtki vastuväidet, sh kasutanud VÕS §-st 172 tulenevat õigust keelduda kohustuse

täitmisest, kuni talle väljastatakse dokument nõude loovutamise kohta.

7.2. Juhul, kui maakohtul tekkis eelneva pinnalt kahtlus, et krediidiandja ei ole tegelikult

nõuet hagejale VÕS § 164 tähenduses loovutanud, st sõlminud vastavat käsutustehingut

hagejaga, ja hageja ei ole seetõttu astunud senise võlausaldaja asemele, tuli maakohtul juhtida

sellele hageja tähelepanu, selgitada hagejale tõendamiskoormust ning anda hagejale võimalus

2-23-112597

täpsustada nõude loovutamise asjaolusid ja esitada nõude loovutamise kohta täiendavaid

tõendeid.

Ringkonnakohus märgib, et nõude loovutamine toimub vastava käsutustehingu sõlmimisega

algse võlausaldaja ja uue võlausaldaja vahel. Sellise lepingu sõlmimisele ei ole seaduse

sätestatud kohustuslikku vorminõuet, st vastav kokkulepe võib olla sõlmitud mh ka suuliselt.

Nõude loovutamist peab aga uus võlausaldaja suutma vajadusel tõendada. Selleks on seaduses

sätestatud algse võlausaldaja koostöökohustus nõude loovutamise korral ning ta peab VÕS §

168 lg 2 järgi esitama uuele võlausaldajale viimase nõudmisel dokumendi, mis kinnitab nõude

loovutamist. Seega saab hageja kohtumenetluses tõendada nõude talle loovutamist eelkõige

algse võlausaldaja vastava teatega, mis kinnitab nõude loovutamist.

Arvestades seda, et nõude loovutamise lepingule ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku

vorminõuet ning tegemist on algse võlausaldaja väljastatud dokumendiga, mis kinnitab nõude

loovutamise kohta käsutustehingu tegemist, saab uus võlausaldaja esitada nõude loovutamise

tõendamiseks kohtumenetluses algse võlausaldaja kinnituse igasuguses tsiviilkohtumenetluse

seadustikus (TsMS) sätestatud lubatud vormis, sh TsMS § 229 lg 2 järgi dokumentaalse

tõendina, milleks on TsMS § 272 lg 1 järgi ka kirjalik tõend. Kirjaliku tõendi puhul ei ole küll

nõutav, et see oleks selle koostanud isiku poolt allkirjastatud, kuid allkirja puudumine võib

mõjutada kohtu hinnangut dokumendi autentsusele ja usaldusväärsusele (vt ka TsMS I komm

(2017), § 272, p 3.2). Lisaks viitab VÕS § 168 lg-s 2, §-s 170 ja §-s 172 kasutud sõna

„dokument“ sellele, et tegemist on kirjaliku teatega, mistõttu peaks see vastama tehingu

kirjaliku vormi nõuetele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 tähenduses või sellega

võrdsustatud elektroonilise vormi nõuetele TsÜS § 80 tähenduses (vt ka VÕS I komm (2016),

§ 168, p 3.2.1, § 172, p 3). Igal juhul on võlgnikul ja uuel võlausaldajal õigus nõuda

allkirjastatud nõude loovutamise dokumenti ning nõude loovutamist tõendab kõige

usaldusväärsemalt algse võlausaldaja allkirjastatud teade selle kohta, et nõue on hagejale

loovutatud.

Lisaks saab nõude loovutamist järeldada ka sellest, kui algne võlausaldaja on VÕS § 170

esimese lause tähenduses teatanud võlgnikule nõude loovutamisest uuele võlausaldajale ja

võlgnik on selle teate kätte saanud. Piisavaks ei saa aga VÕS § 170 teise lause järgi pidada

seda, kui uus võlausaldaja teatab võlgnikule nõude loovutamisest, edastamata ühes teatega

võlgnikule algse võlausaldaja väljastatud nõude loovutamist kinnitavat dokumenti. Uue

võlausaldaja enda paljasõnaline kinnitus võlgnikule ei ole piisav.

7.3. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei olnud tõendanud, et ta on

nõude loovutamise läbi saanud uueks võlausaldajaks, kuid ei juhtinud enne hagi rahuldamata

jätmist hageja tähelepanu kohtul tekkinud kahtlustele nõude loovutamise osas ega andnud

hagejale võimalust esitada nõude loovutamise kohta täpsustusi ja loovutamist kinnitavaid

tõendeid, jäi hageja ilma õigusest olla ära kuulatud küsimuses, millest sõltus asja

lahendamine.

8. Ülaltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus ja täiendav otsus tühistada ning asi saata maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel on hagejal võimalik

soovi korral esitada uuesti määratud tagasimaksete alusel alternatiivsed nõuded juhuks, kui

krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

9. Kuna maakohtu otsus ja täiendav otsus tuleb eeltoodu tõttu menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu tühistada, ei võta ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel seisukohta

ülejäänud määruskaebuse väidete kohta.

2-23-112597

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks

kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)