3-23-2525/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.09.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2525

Haldusasi

S.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.09.2023

otsuse ja 27.10.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning

PPA kohustamiseks kaebajale tähtajalise elamisloa

andmiseks või alternatiivselt tähtajalise elamisloa

taotluse uueks läbi vaatamiseks või vaidemenetluse

nõuetekohaseks läbi viimiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – S.G , esindajad Uljana Ponomarjova ja

Nora Kurik

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta

Gromtsev

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.06.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 28.06.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2525 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema isa nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 06.10.2025 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

3-23-2525

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sri Lanka kodanik S.G (sündinud XX.XX.XXXX) esitas 20.04.2023 Eesti saatkonnas

New Delhis tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 150 lg 1 p 1 alusel

elama asumiseks Eestis elava vanema juurde. Tema isa I.V omab Eestis tähtajalist

elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks 02.10.2020˗02.10.2025. Kaebaja ema on

surnud.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 07.06.2023 kaebaja isale täiendavad küsimused.

PPA algatas 04.08.2023 tähtajalisest elamisloast keeldumise.

3. PPA keeldus 14.09.2023 otsusega nr 15-3-3.2/694-1 taotlejale elamisloa andmisest VMS

§ 123 p 3 alusel. Tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Konsuli kaaskirjast nähtub,

et lapsega viidi 03.04.2023 intervjuu läbi tõlgi abil, kuna laps ei räägi inglise keelt. Lapse ja

isa selgitused on vastuolulised – lapse sõnul tuleb ta Eestisse tööle, isa sõnul õppima ja elama.

Isa ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et tütar asub tegelikult Eestis õppima. Isa

kinnitas 18.06.2023 kirjas, et suhtleb lapsega ainult WhatsAppi rakenduse kaudu ja pole

elamisloa ajal kordagi käinud Sri Lankal. Lapse eest hoolitseb vanaema. Isa saabus Eestisse

2015. a-l ja pole sellest alates last külastanud, laps pole selle aja jooksul ka isa külastanud. Pea

9 aasta jooksul ei ole esitatud viisa ega elamisloa taotlust. Taotleja kui alaealise lapse puhul

tuleb elamisloa andmisel arvestada lapse õiguste ja huvidega (VMS § 154 lg 1). Haldusorgan

on arvestanud alaealise taotleja huvidega. Menetluse raames saadeti täiendavaid küsimusi

taotleja seaduslikule esindajale, selgitamaks taotleja Eestisse elama asumise asjaolusid. Kuna

taotleja elab juba aastaid koos vanaemaga, ei ole usutav, et tema huvides on koduriigist

lahkumine välisriiki, kus tema õppimise väljavaated ei ole kindlaks tehtud ja kus isa

suutlikkus lapse eest hoolitseda ei ole tõendatud. Isa ei ole 9 aasta jooksul lapse

kasvatamisega tegelenud ega sellesse märkimisväärselt panustanud. Põhjendused Sri Lanka ja

tütre mitte külastamise kohta ei ole usutavad ega põhjendatud. Lapse parimates huvides on

jätkata õpinguid kodakondsusriigis ja elada edasi seal vanaema juures. Tema parimates

huvides ei ole saabuda võõrasse riiki, oskamata keelt, milles oleks võimalik suhelda või

haridust omandada. Kuigi taotleja isa selgitusel vanaema vananeb, on taotleja 16-aastane, kes

ei vaja enam konkreetset hoolitsemist. Taotleja isa on täiskohaga tööl ja soovib alustada ka

ettevõtlusega, tal poleks nii palju aega, kui ta on tahtnud PPA-d uskuma panna. Ta on ka

selgitanud, et kasutaks tööl olemise ajal lapse eest hoolitsemiseks sõbra abi. Seega ei ole

keeldumine vastuolus alaealise taotleja huvidega, kuna teda ei lahutata oma vanaemast, kes on

tema eest hoolitsenud vähemalt 2009. a-st. Isa ja lapse vahel puudub emotsionaalne side. Isal

on võimalik külastada oma last.

4. S.G esitas 16.10.2023 PPA-le vaide, mille PPA jättis 27.10.2023 vaideotsusega nr 15.3-

3.6/128 rahuldamata. Ei ole vaidlust, et kutsuja on hooldusõigust omav vanem ning taotletava

elamisloa eesmärk on elama asumine vanema juurde. Samas arvestatakse vastavalt VMS §

154 lg-le 1 tähtajalise elamisloa andmisel alaealisele lapsele elama asumiseks vanema juurde

2(9)

3-23-2525

eelkõige lapse õiguste ja huvidega. Tegemist on imperatiivse sättega, mis kohustab PPA-d

hindama, kas Eestisse tulek on kooskõlas lapse huvidega. Kui elamisloa andmine ei ole lapse

huvides, on PPA-l õigus keelduda selle andmisest. Puudub selgus, kas laps võetakse isa

soovitavasse Tallinna Lilleküla Gümnaasiumisse vastu. Laps ei oska inglise keelt ning Eesti

koolides pole õpetajaid, kes suudaksid läheneda ainult Sri Lanka kohalikus keeles suhtlevale

lapsele. Isegi kui laps ei ole koolikohustuslik, ei kõrvalda see PPA kohustust hinnata, mis

lapsega Eestisse saabudes edasi saab. Pole selge, mida ta teeb, kui ei saa ühtegi kooli sisse,

kuna on kinnitatud, et ta ei tule töötama. WhatsAppi sõnumitest ei nähtu suhtlust, mis näitaks

emotsionaalset sidet. Laps oli 8-aastane, kui isa saabus Eestisse. Nad pole pikema aja jooksul

teineteist näinud ega vahetult suhelnud. Konsuli kaaskirjas on märgitud, et laps ei tea isa elust

midagi, ise isaga ei suhtle, seda teeb vahest vanaema. Pole usutav, et nende vahel on tugevad

perekondlikud sidemed. Ilmselgelt ei vaja laps Sri Lankal elades kasvatamist samas ulatuses,

kui ta vajaks Eestis. Laps peaks harjuma ka isaga koos elamisega. Täiskohaga töötamise ja

ettevõtte käivitamise kõrvalt ei oleks isa võimeline pühenduma lapse kasvatamisele. Kutsuja

ei ole varem kasutanud võimalust oma lapsega taasühineda. Vanem, kes soovis oma last näha

pärast kauast lahusolekut, oleks leidnud selleks viise. Keeldumisel ei ole tuginetud alusele, et

taotleja kujutaks endast ohtu avalikule korrale. Kuna elamisloa andmine ei ole lapse parimates

huvides, ei olnud taotlus põhjendatud ning PPA-l oli kohustus sellest keelduda VMS § 123 p 2

alusel.

5. S.G esitas 09.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 12.06.2024 ja

14.06.2024) PPA 14.09.2023 otsuse ja 27.10.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning PPA

kohustamiseks kaebajale tähtajalist elamisluba andma või alternatiivselt tähtajalise elamisloa

taotlust uuesti läbi vaatama või vaidemenetlust nõuetekohaselt läbi viima.

Ei ole selge, mis alusel keelatakse kaebajal ühineda oma ainukese seadusliku esindajaga.

Kaebaja on alaealine laps. Kui PPA lükkab tagasi tema elamisloa taotluse elama asumiseks isa

juurde, oleks PPA pidanud lapse ära kuulama, milline nõue tuleneb ka lastekaitseseadusest

(LasteKS, § 21 lg 2). Lapse oleks saanud ära kuulata nt videokonverentsi ja tõlgi vahendusel.

Vaidemenetlusse ei kaasatud lastekaitsespetsialiste. PPA-l puudub sisuline teadmine kaebaja

elukorraldusest, nad pole selle kohta küsinud. Kaebaja suudaks PPA-le iseseisvalt aru anda.

PPA on subjektiivselt ja oma nägemuse alusel otsustanud, et kaebaja Eestisse saabumine ei

ole tema parimates huvides, kuigi ta võib oma päritoluriigis jääda ilma igasugusest toest ja

hooldusest. Kui PPA leidis, et kaebaja ei peaks elamisluba saama, kuna see ei ole tema

huvides, oleks pidanud taotluse tagasi lükkama VMS § 154 lg 2 alusel. Elamisloa

väljaandmisest keelduvas otsuses ega vaideotsuses ei viita PPA kordagi VMS § 154 lg-s 2

sätestatud keeldumise alusele. Kui PPA väidab, et lapse parimates huvides ei ole Eestisse

tulemine, oleks pidanud PPA hindama VMS § 154 lg-s 2 sätestatud õiguslikku, majanduslikku

ja sotsiaalset seisundit päritoluriigis, võrreldes seda võimaliku seisundiga Eestis, lapse ära

kuulama, tegema koostööd lastekaitsetöötajaga ja siis tegema otsuse. PPA ei ole lapse

elutingimusi üldse hinnanud. PPA-l pole võimalik hinnata lapse parimaid huve, sest nad ei tea

lapsest midagi. Nõukogu 22.09.2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise

õiguse kohta preambuli p 9 kohaselt peaks perekonna taasühinemine olema igal juhul

võimalik perekonna tuumiku, st abikaasa ja alaealiste laste puhul. Art 6 lg 2 kohaselt on

võimalik perekonna taasühinemisest keelduda (kui kõik teised tingimused on täidetud) üksnes

seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervisega. Ühegi sellise aluse esinemist ei

ole vaideotsuses ega esialgses otsuses tuvastatud. Kuna kaebaja kui lapse parimate huvide

nõuetekohast hindamist otsustes ei nähtu, ei ole selge, mis alusel tema taotlus tagasi lükati.

Vaidlust ei ole, et isa on lapse seaduslik esindaja, lapse eesmärk ja tahe on oma isaga elamine,

ta soovib tulla Eestisse isa juurde elama. PPA ei tea, kas isal on lapsega side või mitte. Isa on

3(9)

3-23-2525

last ja vanaema kogu aeg ülal pidanud. PPA ei ole arvestanud, et vanaema ei ole

hooldusõigust omav isik. Ta on ka 67-aastane, tal esineb terviseprobleeme ja ta ei jaksa lapse

eest hoolt kanda. Kohtumenetluse ajal sattus vanaema haiglasse ja kaebaja isa viibib Sri

Lankal alates 10.05.2024.

Elamisloa andmisest keeldumine riivab nii kaebaja kui ka tema isa põhiõigust perekonnale ja

eraelule. PPA on valesti hinnanud koolikohustust. PPA ei tea, milline on lapse tegelik areng.

Argumendid koolikoha ega kohanemise osas ei ole põhjendatud. Kaebaja oskab teatud määral

inglise keelt. Kaebaja ei osanud kõnede väljavõtet õigesti esitada. Jääb arusaamatuks, miks

PPA arvab, et isa ei saa lapse kasvatamisega hakkama. On tavapärane, et lapsi kasvatavad

vanemad käivad tööl. Kaebaja isal on piisavalt raha, et tagada nii enda kui kaebaja

ülalpidamine. Isa stabiilsed töökohad minevikus kinnitavad, et ta leiab töö ka Sri Lankalt

naastes.

6. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebajale ei saanud jääda arusaamatuks, mida PPA on tema suhtes otsustanud ja mis alusel.

Ka vaideotsusest selgub, miks on PPA arvates kaebaja taotlus põhjendamatu ning miks tuleb

talle keelduda tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p 3 alusel.

VMS § 154 kohustab PPA-d arvestama lapse huvidega, kuid ei näe ette kohustust last ära

kuulata. Kaebaja on alaealine laps, tema hooldusõiguslik vanem ja seaduslik esindaja on isa.

PPA kuulas isa haldusmenetluses ära. T. S.G kui lapse seaduslik esindaja pidi selgitama PPA-

le, mis on tema lapse soovid, huvid, elukeskkond jne. Vaidemenetluses hindas PPA nii

haldusmenetluses esitatud materjale kui ka vaidega esitatud dokumente. PPA-l ei ole

kohustust last ära kuulata..

Ei ole vaidlust, et kutsuja on kaebaja hooldusõiguslik vanem ja seaduslik esindaja. Seega on

kutsujal seadusest tulenev õigus esindada kaebajat tähtajalise elamisloa menetluses PPA-s.

Kaebaja elamisloa taotluses on kaebaja kontaktaadressiks märgitud isa e-posti aadress, millest

võib järeldada, et last esindab menetluses kutsuja. Ei ole ühtegi põhjust, miks PPA ei saa

aktsepteerida kutsuja poolt esitatud selgitusi, mis puudutavad lapse heaolu ja elukorraldust.

PPA-le ei saa süüks panna kaebaja ära kuulamata jätmist, kui otsuse tegemisel arvestas PPA

seadusliku esindaja selgitustega. Kaebaja Eestisse elama asumine ei ole tema huvides ning tal

on parem jääda tavapärasesse keskkonda. Lapsel on täisealiseks saamiseni jäänud u 1 aasta,

mille järel saab ta ise otsustada, kas ta soovib jääda kodakondsusjärgsesse riiki või asuda

mujale elama.

PPA ei pidanud kaasama lastekaitsespetsialiste. Kaebaja isa pole kordagi toonud

haldusmenetluses välja, et lapse elu on Sri Lankal ohus või lapsele ei ole tagatud kõik eluks

vajalik. Lapsevanem küll osutas asjaolule, et kaebaja vanaema on kõrges eas, kuid pole

selgitanud, et tal on probleemid tervisega, mis mõjutavad tema võimet lapselapse eest

hoolitseda. Tegelikkuses viitas kaebaja oma vanaema võimalikele terviseprobleemidele alles

kohtumenetluses.

Kuna kaebaja ja tema isa pole teineteist ammu näinud, peab laps harjuma ka isaga koos

elamisega. See nõuab paratamatult isalt rohkem aega ja pingutusi, et teha lapse elu Eestis

mugavaks. Eeltoodu alusel ei saa asuda seisukohale, et täistöökohaga töötamise ja ettevõtte

käivitamise kõrval oleks isa võimeline pühenduma oma tütre kasvatamisele. Vanemaga

olemine on ainult üks lapse huvide aspekt. Tuleb arvestada, et laps lahkub oma tavapärasest

keskkonnast ning tema elu muutub. Argument, et laps peab olema vanemaga (ja vanemal on

hooldusõigus, mida ta ei saa teostada lapse eemaloleku tõttu) ei saa olla otsustav. Praeguses

asjas esinevad objektiivsed asjaolud, mis viitavad sellele, et kaebaja Eestisse elama asumine ei

4(9)

3-23-2525

ole tema huvides ning see on kajastatud nii PPA otsuses kui ka vaideotsuses. Lapse isal on

võimalik teostada oma hooldusõigust Sri Lankal või mujal riigis, see ei pea toimuma Eestis.

VMS § 154 lg 2 ei ole iseseisev keeldumise alus, vaid aitab sisustada taotluse põhjendatust.

Keeldumisel tuleb PPA-l tugineda üldsätetele. Kaebaja seisukoht, et VMS § 123 p-st 3 ei piisa

elamisloa andmisest keeldumiseks, ei ole arusaadav. Ainuüksi VMS § 154 lg-le 2 viitamata

jätmine ei mõjuta haldusakti lõpptulemust. Viited perekonna taasühinemise direktiivile ei ole

asjakohased, kuna see on Eesti õigusesse üle võetud ning VMS § 118 p-s 2 on sätestatud

vastav tähtajalise elamisloa taotlemise alus. Kaebajal ega tema isal ei saa olla õigustatud

ootust, et neile antakse võimalus pereelu elamiseks Eestis ning PPA väljastab selleks

tähtajalise elamisloa. PPA arvestas lapse huvidega ning leidis, et isaga elamine ei ole lapse

parimates huvides.

Kui kaebaja ei ole koolikohustuslik, jääb selgusetuks, mis saab temast siis, kui ta ühtegi kooli

sisse ei saa. Alust ei ole kahelda konsuli kaaskirjas, mille kohaselt kaebaja ei oska inglise

keelt. Kaebaja gümnaasiumis õppimise väljavaated võivad olla pigem negatiivsed.

Kaebaja ja tema isa vahel puudub tugev emotsionaalne side. Kaebaja pole oma isa 8 aastat

näinud. Kuna vastustaja kaaskirja kohaselt suhtleb kaebaja isaga vanaema, võisid kõned

toimuda suuremas osas vanaema vahendusel. Samuti on konsuli kaaskirjas märgitud, et tütar

ei tea oma isast midagi, ning kaebaja pole sellele vastu vaielnud. Üksikud sõnumid ning

vastamata kõned ei tõenda lapsega suhtlemist. Haldusmenetluses palus PPA esitada tõendid

lapsega suhtlemise kohta ning kaebaja isa võis esitada nii WhatsAppi kui ka telefoni logi

väljavõtte. Kohtumenetluses esitatud tõendite alusel võib järeldada, et suurem osa kõnedest

toimus pärast PPA keelduva otsuse tegemist. Telefoni logist ei selgu, kas kõne oli vastu

võetud ning kaua see kestis. Ka WhatsAppist tehtud kuvatõmmistelt nähtub, et on hulganisti

vastu võtmata kõnesid, üksikuid sõnumeid jne. Materiaalne ülalpidamine ei tugevda lapse ja

vanema vahelisi suhteid. Ka pärast kohtumenetluse algust pole kutsuja püüdnud kaebajaga

kohtuda ega talle viisat taotlenud. Isegi kui kaebaja vanaema vajab abi, ei tähenda see, et

kaebajale oleks tähtajalise elamisloa andmine põhjendatud.

Alates 07.05.2024 puudub kaebajal töökoht ja ei ole alust väita, et ta on võimeline last ülal

pidama. Enamasti on ta töötanud kahel töökohal, seega ei oleks tal usutavasti elamisloa

andmisel lapse kasvatamiseks palju aega. Välistatud ei ole ka tulevikus mitmel töökohal

töötamine. Kaebaja isa ettevõttel ei ole 2023. a majandusaasta aruande kohaselt tegevust

olnud. Seega võib kaebaja majanduslik seisund Eestisse elama asumisel halveneda ning ta

oleks võõras riigis jäetud tähelepanuta. Kaebaja on esitanud kuvatõmmise isa arvelduskonto

seisust, kuid eraisiku käest saadud raha ei ole legaalne sissetulek VMS § 9 lg 1 mõistes ning

pelgalt konto jääk ei näita legaalse sissetuleku olemasolu. Isegi kui kaebaja isal on hetkel

arvelduskontol rahalised vahendid lühiajaliseks toimetulekuks, puudub tal töökoht, et tagada

legaalse sissetuleku olemasolu ka tulevikus. Kaebaja kinnitus, et tema isa on töökas ja suudab

leida tööd ka Eestisse naastes, on hüpoteetiline ja tõendamata.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 28.06.2024 otsusega kaebuse, tühistas PPA 14.09.2023

otsuse ja 27.10.2023 vaideotsuse ja kohustas vastutajat kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust

uuesti läbi vaatama. Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 44,40

eurot ja jättis muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

PPA on tähtajalise elamisloa andmisest keeldunud, leides, et taotlus ei ole põhjendatud.

Seejuures on õigusliku alusena tuginetud VMS § 123 p-le 3. PPA on otsuses põhjendanud, et

on selle tegemisel arvestanud alaealise taotleja huvidega, nagu nõuab VMS § 154. VMS § 154

lg 1 näeb ette, et tähtajalise elamisloa andmisel alaealisele lapsele elama asumiseks vanema

juurde arvestatakse eelkõige lapse õiguste ja huvidega. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et

5(9)

3-23-2525

tähtajalist elamisluba ei anta, kui lapse Eestisse elama asumine kahjustab tema õigusi ja huve

ning tema õiguslik, majanduslik või sotsiaalne seisund võib Eestisse elama asumisel

halveneda.

Vaidlustatud 14.09.2023 otsus tuleb tühistada, kuna selle tegemisel on PPA teinud

kaalutlusvea ning rikutud on uurimis- ja põhjendamiskohustust. Ehkki õige on PPA seisukoht,

et VMS-st ei tulene kohustust alaealine elamisloa taotleja igal juhul isiklikult ära kuulata

(lapse seisukohti võib väljendada ka seaduslik esindaja), oli PPA-l siiski kohustus lapse

õiguste ja huvidega arvestada (VMS § 154 lg 1). PPA on seda enda kinnitusel teinud. Samas

puudub vaidlus, et PPA on lapse parimaid huve hinnanud lapse isale esitatud küsimuste ja

saadud vastuste pinnalt tehtud järelduste alusel ega ole kaebajat ennast pärast taotluse

vastuvõtmist ära kuulanud. Lapse parimatele huvidele tuginemise korral tuleb need kohaselt

sisustada. Vastasel juhul ei ole võimalik jõuda kaalumisel õige tulemuseni. Praegusel juhul

selgitas PPA ühelt poolt lapse seisukohad ja arvamused välja tema seadusliku esindaja kaudu,

kes PPA hinnangul pidi olema suuteline andma teavet lapse soovide, huvide ja elukeskkonna

osas, teiselt poolt aga asus PPA seisukohale, et lapse seadusliku esindaja ja lapse vahel

puudub tugev emotsionaalne side ja suhtlus. Kui PPA leidis, et isa ja lapse vahel puudus

emotsionaalne suhe ja sisukas suhtlus ligikaudu 8 aasta vältel, ei saanud lapse parimaid huve

kindlaks määrata üksnes isa poolt antud selgituste alusel. Sellisel juhul puudus PPA-l

igasugune alus arvata, et lapse seisukohad ja arvamused on võimalik välja selgitada isalt

saadud vastuste alusel. Seetõttu eeldanuks sellises olukorras lapse parimate huvide

sisustamine ja eelkõige järeldus, et lapse parimates huvides ei ole tähtajalise elamisloa

saamine Eestis elava vanema juures elamiseks, ka lapse enda seisukohtade väljaselgitamist.

Kaebajalt oleks saanud küsida nt kirjalikke seletusi tema suhete kohta isaga või kasutada

suuliste seletuste saamiseks vajadusel Välisministeeriumi abi (VMS § 293 lg-d 2 ja 3).

Asjaolu, et kaebaja isa on oma selgitused andnud, ei takista vajadusel lapse enda seisukohtade

väljaselgitamist.

VMS § 154 lg 2 kohaselt on lapsele elamisloa andmisest keeldumise aluseks, kui lapse

Eestisse elama asumine kahjustab tema õigusi ja huve ning tema õiguslik, majanduslik või

sotsiaalne seisund võib Eestisse elama asumisel halveneda. Nende aluste esinemine ei ole

praegusel juhul piisavalt välja selgitatud või neid asjakohaselt põhjendatud. Eelduslikult on

lapse huvides olla oma vanematega koos, olla nende poolt hooldatud ja omada nendega

perekondlikke suhteid. Asjaolu, et kaebaja on pikema aja jooksul elanud isast eraldi koos

vanaemaga, seda iseenesest ei väära. See asjaolu eraldiseisvalt ei saanud anda piisavat alust

järelduseks, et lapse parimates huvides on ka edaspidi elada koos vanaemaga. Põhjendus, et

kaebaja majanduslik seisund võib Eestisse elama asudes halveneda, ei ole veenev, arvestades,

et ka PPA on lähtunud asjaolust, et isa on kaebajat seni majanduslikult toetanud. Puudub

mõistlik alus arvata, et majanduslik tugi Eestis elamise tõttu kaoks.

Eelnevast tulenevalt on haldusmenetluses jäänud olulised asjaolud välja selgitamata, esitatud

ei ole asjakohaseid põhjendusi ja lähtutud on ebaõigetest kaalutlustest. Kohtul ei ole praeguses

olukorras võimalik veenduda, et vastustaja sisustas õigesti lapse parimaid huve ja teostas

kaalutlusõigust õiguspäraselt. Seega on PPA 14.09.2023 otsus õigusvastane ning tuleb

tühistada koos sellega lahutamatult seotud 27.10.2023 vaideotsusega. Tähtajalise elamisloa

andmine on PPA kaalutlusotsus ning kohus ei saa kaalumist läbi viia haldusorgani eest

(HKMS § 158 lg 3). Seega tuleb vastustajal kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi

vaadata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6(9)

3-23-2525

8. PPA palub 29.07.2024 apellatsioonkaebuses (ja 12.08.2025 seisukohas) tühistada

halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta S.G kaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda.

PPA ei tuginenud ainult kaebaja isa selgitustele, vaid lähtus muu hulgas teistest asjaoludest,

mis andsid aluse järeldada, et kaebaja Eestisse elama asumine ei ole tema huvides. Kohus

keskendus vaid kaebaja ärakuulamisele, andes suure kaalu kaebaja isiklikele selgitustele, kuid

jättis põhjalikult analüüsimata kõik muud objektiivsed tegurid, sh kaebaja üleskasvamine

vanaema juures, Eestis õpingute jätkamise võimalused, isa võime töö kõrvalt kaebajat

kasvatada jms. Kohus pole üldse hinnanud perekondlike sidemete puudumist kaebaja ja tema

isa vahel olemasolevate tõendite alusel. Jättes muud PPA seisukohad ja tõendid põhjalikult

käsitlemata, ei ole võimalik väita, et PPA on teinud kaalutlusvea või rikkunud

uurimispõhimõtet. Kaebaja pole kordagi avaldanud, et tema heaolu on Sri Lankal ohus.

Kaebaja ärakuulamine ei oleks mõjutanud otsuse lõpptulemust, sest kõik muud asjaolud

viitavad sellele, et kaebaja Eestisse elama asumine ei ole tema huvides.

Lisaks on PPA otsuses hinnanud, kas ja kuidas oleksid tagatud lapse parimad huvid, kui ta

asub Eestisse elama. Tähtajalise elamisloa taotluse menetluses ei ole PPA-l kohustust hinnata,

kas ja kuidas on lapse huvid tagatud tema kodakondsusjärgses riigis. Hinnata tuleb, kas ja

kuidas on lapse parimad huvid tagatud Eestis elades. Kaebaja on elanud kodakondsusjärgses

riigis koos vanaemaga alates 8. eluaastast. Selline elukorraldus on kaebaja isa hinnangul olnud

lapse jaoks parim. Kaebaja isa ei ole pidanud vajalikuks kaebajat varem Eestisse elama tuua,

järelikult on vanaemaga elamine olnud lapse parimates huvides. Lapse huvides ei ole asuda

elama võõrasse keelekeskkonda ja kultuuriruumi sisuliselt võõra inimese juurde.

Isegi kui asuda seisukohale, et PPA on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes kaebaja isiklikult ära

kuulamata, ei toonud see endaga kaasa õigusvastase haldusakti andmist. Kaebaja

ärakuulamine ei oleks mõjutanud asja lõpptulemust. Kaebaja pole haldus- ega

kohtumenetluses avaldanud asjaolusid, mida ta oleks saanud PPA-le selgitada isiklikul

ärakuulamisel ja mis erineksid haldusmenetluses välja selgitatud asjaoludest. PPA on

võimaldanud kaebajal olla ära kuulatud seadusliku esindaja kaudu ja on nõuetekohaselt

teostanud uurimispõhimõtet. Kaebaja isa oli suuteline andma selgitusi kaebaja elukorralduse

kohta vähemalt seetõttu, et ta suhtles kaebaja vanaemaga (lapse enda kinnitus). VMS ei

sätesta, et välismaalane peab andma selgitusi vaid isiklikult. Kaebaja isal on seadusest tulenev

õigus kaebajat esindada ja ta oli elamisloa taotluses märgitud kontaktisikuks. Seega ei olnud

PPA-l võimalust minna kaebaja isast mööda ja nõuda lapsega vahetut suhtlemist. Kohtu poolt

pakutud võimalus saada kaebajalt suulisi selgitusi Välisministeeriumi abil ei pruugi olla

tulemuslik, sest kaebajale jääb õigus kasutada ärakuulamisel esindajat. Seisukoht, et kaebaja

isiklikud selgitused võivad olla menetluses olulise tähtsusega, on oletus.

PPA otsus ei põhine oletustel. Vastustaja on kogunud piisavalt tõendeid õiguspärase otsuse

tegemiseks. Tähtajalise elamisloa esitamisele eelnenud olukord on oluline ja seda on loogiline

hinnata, kuna see annab arusaama, kas lapse ja vanema vahel on emotsionaalne side.

Vastustaja taotles halduskohtus asja läbivaatamist istungil, et kaebaja saaks olla isiklikult ära

kuulatud, kuid kohus määras asjas kirjaliku menetluse. Kuna kohus ei ole kaebajat ära

kuulanud, siis ei saanud kohus hinnata, kas kaebaja ärakuulamine oleks võinud asja

otsustamist mõjutada (haldusmenetluse seaduse § 58). Kohtuotsuse põhjendused lähevad

seega kohtu tegevusega vastuollu.

Kaebaja väide, et kaebaja pole kunagi menetluses esindaja (isa) kaudu osalemise soovi

avaldanud, on absurdne.

7(9)

3-23-2525

9. S.G palub 03.09.2024 ja 18.08.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud vastustaja kanda.

PPA viide taotluse esitamisele eelnenud elukorraldusele ei ole loogiline ega põhjenda PPA

järeldust, et kaebajal puudub side isaga või kaebaja lahutamine vanaemast tooks kaasa

vastuolu lapse huvide ja õigustega. Tõele ei vasta PPA väide, et kaebaja ega tema isa ei ole

haldus- ega kohtumenetluses välja toonud, miks senine elukorraldus ei ole enam kaebaja

parimates huvides. Kaebaja on menetluse kestel selgitanud, et kaebaja vanaema tervislik

seisund on halvenenud. Antud asjaoluga arvestamata jätmine kujutab uurimispõhimõtte

rikkumist. Kaebaja isa oli suuteline kirjeldama lapse vajadusi ja huve. Kaebaja ja tema isa

vahelist emotsionaalset suhet ja seotust ei ole võimalik pidada nõrgaks. Lapse ärakuulamise

kohustus tuleneb LasteKS § 21 lg 2 p-st 2. Kuigi PPA otsuse tegemisel ei olnud kaasatud

lastekaitsetöötajaid, ei saanud PPA lapse positsiooni kontrollimata otsust teha. Kuna PPA

väitel ei saa anda hinnangut kaebaja elukvaliteedile Sri Lankal, oleks saanud VMS § 154 lg-s

2 sätestatud aluse esinemise põhjendused piirduda üksnes kaebaja konkreetsete Eestis elamise

asjaoludega. Tõendamata, et kaebaja ja tema isa vaheline side on nõrk, ei ole alust tuvastada,

et kaebaja Eestisse kolimine on vastuolus tema huvidega. Kaebaja ärakuulamine oleks

võimaldanud PPA järeldused ümber lükata. Tõele ei vasta PPA väide, et kaebaja ei ole

varasemas menetluses viidanud asjaoludele, mis vajaks isiklikku väljaselgitamist. Kaebaja on

esimesel võimalusel (vaides) põhjendanud, miks ta ei nõustu järeldusega, et kaebaja ja tema

isa vahel puudub side. PPA järeldus, et kaebaja soovib seisukohtade andmisel kasutada

esindajat, põhineb oletusel. Kaebaja ei ole seda väitnud. Ühtlasi sätestab VMS § 23 lg 4

võimaluse PPA-l kohustada kaebajat osalema toimingul isiklikult ning VMS § 22 sätestab

isikliku sooritamise kohustuslikkuse. Kohus ei pidanud kaebajat istungil ära kuulama. Kohus

ei teosta haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani asemel. Lapse

ütlused on olulised seetõttu, et need annavad vahetu ja isikliku ülevaate perekondlikest

oludest, emotsionaalsest seotusest ning isa rollist lapse elus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks ei

ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks PPA apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

11. Kaebaja ära kuulamine oli elamisloa menetluses võtme tähendusega. Jättes kaebaja ära

kuulamata, rikkus PPA oluliselt uurimiskohustust ja selline menetlusviga tõi kaasa

kaalutlusvea, mis viis halduskohtu poolt õiguspäraselt haldusakti tühistamiseni. VMS § 17

kohaselt võib vähemalt 15-aastane alaealine teha VMS-st tulenevaid menetlustoiminguid ja

osaleda menetluses iseseisvalt, kui VMS ei sätesta teisiti. VMS § 154 lg 2 sätestab, et

tähtajalist elamisluba ei anta, kui lapse Eestisse elama asumine kahjustab tema õigusi ja huve

ning tema õiguslik, majanduslik või sotsiaalne seisund võib Eestisse elama asumisel

halveneda. Kaebaja osales elamisloa menetluses iseseivalt (esitas saatkonnas elamisloa

taotluse isiklikult, mitte esindaja kaudu). Seega tuli PPA-l VMS § 154 lg-s 2 sätestatud

eelduste täidetus või puudumine kindlaks teha eelkõige kaebaja enda seisukohast tulenevalt

isiklikult. Seda järeldust toetab ühemõtteliselt ka LasteKS § 21. Jättes kaebajale asjakohased

küsimused esitamata ja võimaluse oma seisukohtade esitamiseks andmata, ei olnud PPA-l

võimalik kuidagi adekvaatselt hinnata kaebaja õiguste ja huvide kahjustumist Eestisse elama

asumisel.

8(9)

3-23-2525

12. Kaebaja isa on kinnitanud, et on kogu aja, mil ta on Eestis elanud, hoidnud lapsega sidet ja

temaga suhelnud, ning oma ema ja last ka üleval pidanud. Selle kohta on kaebaja isa esitanud

ka tõendeid (dtl 27, 49, 233, 252, 194). Kaebaja seisukohta pole menetluses välja selgitatud.

Kuidas neil asjaoludel on PPA jõudnud järeldusele, et lapse ja vanema vahel puudub

emotsionaalne side, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. PPA selline järeldus tugineb ilmselt

üksnes konsuli kirja ühele lausele (dtl 130), kirjast aga nähtub ka, et vestlus kaebajaga oli

ülimalt napp ja toimus tõlgi vahendusel. Seejuures on kaebaja isa hiljem selgitanud, et tõlk

mõistis kaebajat valesti vähemalt küsimuses, mida kaebaja Eestis teha soovib. Seega on PPA

järeldus emotsionaalse sideme puudumisest lapse ja vanema vahel lihtsalt oletus. Asjaolu, et

kaebaja on seni elanud vanaemaga, ei väära tema õigust ühineda Eestis oma isaga, kui ta seda

soovib. Kaebaja isa on haldusmenetluses loogiliselt selgitanud, et vanaema tervis on

halvenenud ja tal on raskusi lapse eest hoolitsemisega (dtl 191), esitatud on tõend vanaema

tervisliku seisundi kohta (dtl 268). Etteheide, et tõend esitati alles kohtumenetluses, on

alusetu, sest PPA ei ole pidanud vastava asjaolu uurimist ega tõendamist haldus- ega

vaidemenetluses oluliseks. Kaebaja isa on esitanud ka usutava selgituse, miks ta pole

vahepealsel ajal Sri Lankal käinud last vaatamas ega kutsunud last viisa alusel Eestisse külla:

isa täiendava kaitse saaja staatus, vahepealne COVID-pandeemia, lapse vanus üksi

reisimiseks, rahalised raskused jne. Mis puudutab lapsele kooli leidmist, siis lapsele, kel pole

Eestis elamisluba ega rahvastikuregistrisse kantud elukoha-aadressi, ei saa ükski kool tagada

koolikohta mingiks teoreetiliseks ajahetkeks. Kui laps on Eestis koolikohustuslik, on kohaliku

omavalitsuse (mitte lapsevanema) kohustus määrata talle koolikoht. Eelnevast nähtub selgelt,

et PPA lähenemine elamisloa menetluses oli pealiskaudne, mistõttu pole kuidagi võimalik

veenduda lõpptulemuse õigsuses.

13. PPA etteheited halduskohtus kohtuistungi korraldamata jätmise ja kaebaja üle kuulamata

jätmise kohta on alusetud. PPA ei taotlenud halduskohtus kohtuistungi korraldamist.

Halduskohus ei pea teostama PPA eest uurimiskohustust ega saa teostada viimase eest

kaalutlusõigust. Haldusmenetlus ei saa olulises osas üle kanduda kohtumenetlusse.

14. Eelnevast tulenevalt on halduskohtu otsus õiguspärane – PPA 14.09.2023 otsus ja

27.10.2023 vaideotsus tuli tühistada ja PPA-d tuli kohustada kaebaja taotlust uuesti läbi

vaatama. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kaebaja on 29.07.2025 saanud täisealiseks.

See tähendab, et kaebajal ei ole enam võimalik taotleda elamisluba VMS § 150 lg 1 p 1 alusel.

Kuna kaebajale ei ole elamisluba antud, ei ole asjakohased ka kaebaja viited VMS § 154 lg-le

5 ega § 159 lg-le 2. Euroopa Kohtu asjas nr C-550/16 esitatud seisukohad ei ole praeguse

vaidluse puhul kohaldatavad, sest vaidluse asjaolud on oluliselt erinevad. Kui kaebaja soovib

jätkuvalt Eestisse elama asuda, saab ta esitada PPA-le taotluse elamisloa andmise aluse

muutmiseks ja taotleda elamisluba mõnel teisel VMS-s sätestatud alusel.

15. PPA ja kaebaja menetluskulud jäävad apellatsiooniastmes vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja

§ 109 lg-le 1 menetlusosaliste endi kanda. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse

avaldamisel asendada kaebaja ja tema isa nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)