2-24-587/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kruusel

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. august 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-587

Tsiviilasi

Bigbank AS hagi D. J. vastu võlgnevuse 20 599,53

euro, intressi 745,28 euro, lepingu haldustasu 24 euro,

sissenõudekulu 5 euro, viivise 710,25 euro ja

lisanduva viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

23 896,82 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Bigbank AS (registrikood 10183757), lepinguline

esindaja Aap Kulik

Kostja D. J. (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista D. J.lt Bigbank AS-i kasuks võlgnevus (põhinõue) 19 853,52 eurot ja

seisuga 11. jaanuar 2024 sissenõutavaks muutunud viivis 910,07 eurot.

3. Välja mõista D. J.lt Bigbank AS-i kasuks kasuks viivis protsendina põhinõudelt

(19 853,52 eurolt) alates 12. jaanuarist 2024 kuni põhinõude täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine

1. Jätta menetluskulud 6% ulatuses Bigbank AS-i kanda ja 94% ulatuses D. J.

kanda.

2. Välja mõista D. J.lt Bigbank AS-i kasuks menetluskuludena 1261,45 eurot.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab

seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

1. Bigbank AS (hageja) esitas 12.01.2024 Harju Maakohtule hagi D. J. (kostja) vastu, milles

palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 22 084,06 eurot, millest 5 eurot sissenõudekulu,

745,28 eurot intress, 24,00 eurot lepingu haldustasu, 710,25 eurot viivis, 20 599,53 eurot

tagastamata krediidisumma, ning viivise alates 12.01.2024 kuni tagastamata krediidisumma

täieliku tasumiseni 8,80% tagastamata krediidisummalt aastas. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 16.11.2022 hageja ja kostja tarbijakrediidilepingu nr XXX

(leping), mille alusel andis hageja kostjale üle 21 720 eurot. Lepingu järgi oli kostja

kohustatud maksma hagejale intressi 8,80% tagastamata krediidisummalt ühe aasta kohta.

19.04.2023 sõlmisid pooled lepingu lisa nr 1 (maksepuhkus). Poolte kokkuleppel

kohaldatakse lepingule hageja krediidilepingute üldtingimusi. Leping vastas sõlmimise hetkel

kostja laenutaotluses väljendatud tahteavaldusele ja tarbimislaenude turutingimustele. Hageja

selgitas kostjale laenulepingu allkirjastamisel ka kostja poolt laenulepingust tulenevate

rahaliste maksekohustuse rikkumise tagajärgi. Kostja kinnitas laenu vastavust oma

tahteavaldusele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu

võtmisega kaasnevatest ohtudest oma allkirjaga laenulepingul. Kostjal oli kohustus tasuda

alates laenulepingu sõlmimisest hagejale regulaarseid makseid, millist kohustust kostja

korduvalt rikkus. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust ja edastas

kostjale muuhulgas kirjalikud teatised maksekohustuste meeldetuletuseks. Kuivõrd kostja

sellest hoolimata lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asunud ning kohtueelses

menetluses kohustuste täitmist ei saavutatud, oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema ning

oma õiguste maksmapanekuks kohtusse pöörduma.

2.1. Alates 16.11.2022 (s.o lepingu sõlmimine) kuni lepingu ülesütlemiseni 25.08.2023 on

kostja teinud lepingu raames oma kohustuste katteks hagejale ülekandeid kogusummas

1866,48 eurot, millest 1120,47 eurot arvestati krediidisumma katteks, 32 eurot lepingu

haldustasu katteks, 684,01 eurot intressi katteks, 30 eurot laenulepingu muutmise tasu katteks.

2.2. Hageja hoiatas 27.07.2023 saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui

kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus

hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata

eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus,

mis võimaldanuks lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokku lepitud tingimustel.

Hageja ütles 25.08.2023 ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt 21 388,76

euro tasumist, millest 20 599,53 eurot moodustas tagastamata krediidisumma, 745,28 eurot

sissenõutavaks muutunud intress, 14,95 eurot sissenõutavaks muutunud viivis, 5 eurot võla

sissenõudmisega seotud kulu, 24 eurot lepingu haldustasu.

2.3. Kuna kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud ühtegi

makset, siis on kostja poolt lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 20 599,53 eurot.

2.4. Sissenõutavaks muutunud intressinõue on kujunenud järgmiselt. Kostja jättis vastavalt

lepingus märgitud maksegraafikule tasumata 25.05.2023 intressi makse summas 297,09 eurot,

26.06.2023 intressi makse summas 159,91 eurot, 25.07.2023 intressi makse summas 142,82

eurot ning augustikuus 30 päeva eest kuni lepingu ülesütlemiseni lisandunud intressi makse

summas 145,46 eurot (intress tagastamata krediidisummalt 19 835,97 eurot intressimääraga

8,8% aastas (19835,97 x 8,8 / 100 / 360 x 30 = 145,46), kokku 745,28 eurot.

2.5. VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks

muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot.

Lepingu üldtingimuste p 5.4 sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla

sissenõudmisega seotud mõistlikud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud

kulud. Võla sissenõudmisega seotud kulud on ka hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla

menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Kostja on jätnud

lepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 5 eurot kostjale saadetud tasuliste

meeldetuletuskirjade eest.

2.6. Antud juhul on lepingujärgselt viivise määraks lepingu põhitingimustes sätestatud

intressimäär ehk 8,80% võlgnetavalt summalt aastas. Viivise arvestamisel lähtutakse

tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse

võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Lepingu

ülesütlemisel 25.08.2023 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 14,95

eurot. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks

muutunud krediidisumma 20 599,53 eurot, seega arvutab hageja viivist krediidisumma

tasumisega viivitamiselt, määraga 8,80% võlgnetavalt summalt aastas. 11.01.2024 seisuga on

sissenõutavaks muutunud viivis 710,25 eurot.

2.7. Poolte vahel sõlmitud lepingu alusel on kostja kohustatud tasuma hagejale igakuiselt

lepingu haldustasu. Vastavalt lepingule on selleks 8 eurot kuus. Hageja kohustus lepingu

kehtivuse ajal 25.05.2023 kuni 25.07.2023 tasuma lepingu haldustasu 24 eurot.

3. Krediidisaaja esitas VÕS § 4034 lg 4 alusel nõutud teabe krediidiandjale standardse

laenutaotluse kaudu, mis on laenu väljastamise eelduseks. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2

omandas hageja teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste

kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete kostja arvelduskonto väljavõtte alusel. Info

kliendi varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas hageja lisaks eelnevale veel ka

vastavalt VÕS §-le 4034 lg 3 teavet kättesaadavatest avalikest andmebaasidest, mh Politsei- ja

Piirivalveameti registrist, Maksu- ja Tolliametist, E-krediidiinfo andmebaasist, Ametlike

Teadaannete portaalist ja Rahvastikuregistrist. Registriandmete päringute teostamisel selgus,

et kliendi esitatud andmed vastasid tegelikkusele, ametlikes teadaannetes teated puudusid ning

kliendil ei olnud kehtivaid maksehäireid. Hageja veendus, et kostjal oli krediiditaotluse

esitamise ajal (15.11.2022) olemas regulaarne sissetulek, mida kostja saab eelduslikult ka

tulevikus. Maksu- ja Tolliameti andmetel oli kostjal kehtiv töösuhe tööandjaga B OÜ

(reg.kood XXX). Kostja märkis laenutaotlusel, et tema keskmine sissetulek ühes kalendrikuus

on töötasu 1045 eurot. Kostja arveldusarve väljavõtte põhjal moodustus kliendi sissetulek

töötasu 1044 eurot (konto väljavõttel 11.11.2022 teostatud töötasu väljamakse). Kostja

laenutaotlusel igakuiseid krediidikohustusi välja ei toonud. Hageja tuvastas kostja

arvelduskonto väljavõtte ning kostja selgituste põhjal, et kostjal on järgmised igakuised

krediidikohustused: 1) kohustus C AS ees igakuise maksega 84 eurot; 2) kohustus I AS ees

igakuise maksega 1 euro (vaba tagasimaksega krediitkaart); 3) kohustus I AS ees igakuise

maksega 29 eurot. Täiendavalt selgitas kostja hagejale telefoni teel järgmist: 1)

täitemenetluses nr XXX menetletud nõue on täies ulatuses tasutud (kostja arvelduskonto

väljavõttel nähtub 06.10.2022 kanne kohtutäitur H. K. summas 1484,38 eurot, täiteasi nr

XXX); 2) kostja teostab kandeid eraisikule J. B. summas 50 eurot (06.10.2022 ning

08.11.2022 teostaud kanded), kostja selgitas, et kõnealused ülekanded ei ole seotud ühegi

lepingulise või muul viisil võlasuhtest tuleneva kohustusega, tegemist on tavaliste

eraisikutevaheliste kannetega; 3) I AS lepingu nr XXX igakuine osamakse on 29 eurot.

Krediidilepingust nr XXX tuleneva tulevikukohustuse suuruseks moodustus 459,12 eurot

kuus. Seega oli kostjal pärast krediidilepingu nr XXX sõlmimist igakuiseid kohustusi kokku

summas (84+1+29+459,12) 572,12 eurot. Kostja andis hagejale laenutaotluses teada, et tal on

kaks ülalpeetavat. Iga krediidivõimelisuse analüüsi puhul arvestab krediidiandja tarbija

majandamiskulude ning ülalpeetavatega. Käesoleval juhul oli panga sise-eeskirjade kohaselt

tarbijale tagatud vahendid enda ja oma ülalpeetavate ülalpidamiseks, sh majandamiskulude

kandmiseks. Eeltoodule tuginedes analüüsis hageja kostja krediidivõimelisust põhjalikkusega,

arvestades kostja sissetulekute suurust summas 1044 eurot kuus (neto), moodustas kostja

igakuiste kohustuse osakaal sissetulekutest maksimaalselt ca 54,80% (572,12 x 100 / 1044),

mis on Eesti ühiskonnas ja majanduspiirkonnas praktikas tavapärane ja mõistlik kohustuste

osakaal sissetulekutest. Tarbijale jäi pärast krediidilepingu sõlmimist vabalt kasutada 2022. a

veel vähemalt 471,88 eurot, mis on piisav ja mõistlik summa, tagades igapäevaste kulutuste ja

elamiskulude katmise.

KOTJA VASTUVÄITED

4. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

6. Hageja on esitanud nõude tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402) tulenevate kohustuste

täitmiseks. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et

kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise

nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse

olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud

sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille

kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

7. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt määrab pool ise, mis asjaolud ta

oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Õiguse

kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg

1).

8. Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle:

-

16.11.2022 sõlmisid hageja ja kostja tarbijakrediidilepingu nr XXX (leping), mille

alusel andis hageja kostjale üle krediidisumma 21 720 eurot, perioodiga 60 kuud,

intressi määraga 8,80% aastas, lepinguhaldustasuga 8 eurot kuus, lepingu

lõpptähtajaga 25.11.2027 ning lepingule kohaldusid hageja tarbijakrediidilepingu

üldtingimused (dtl 9-15);

-

19.04.2023 sõlmisid hageja ja kostja lepingu lisa nr 1 (maksepuhkus), millega

pikendasid lepingu lõpptähtpäeva kuni 27.12.2027 (dtl 17-22);

-

perioodil 16.11.2022-25.08.2023 on kostja teinud lepingu raames oma kohustuste

katteks hagejale ülekandeid kogusummas 1866,48 eurot (dtl 24-25);

-

hageja hoiatas 27.07.2023 saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui

kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid (dtl 26);

-

hageja ütles 25.08.2023 ülesütlemisavaldusega lepingu üles (dtl 27-28);

-

kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud ühtegi makset.

9. Krediidileping on VÕS § 401 lg 1 kohaselt leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

10. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab

asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt

Riigikohtu 28.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 18; 08.06.2010 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st

5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid

(vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg

1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka

ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on

kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on

kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal

algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-

Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

11. Eelmises punktis nimetatud kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt

otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu

tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

12. Krediidi kulukuse määr oli 16.11.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingu järgi 10,11%

aastas. Eesti Panga veebilehel avaldatu kohaselt oli keskmine krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 2022. a novembris 16,30%. Seega

ei ületa kõnealuse tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (s.o 10,11%) Eesti Panga

avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse

määra enam kui kolm korda. Seetõttu on antud juhul krediidi kulukuse määr ehk krediidi

kogukulu seadusega kooskõlas ning lepingu tühisuse alus puudub.

13. Teiseks on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

14. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe

saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse

korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab

teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt Riigikohtu 24.11.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).

15. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

16. Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-

21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust

nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest

kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (vt

Riigikohtu 24.11.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 21).

17. Hageja selgitas, et krediidisaaja esitas VÕS § 4034 lg 4 alusel nõutud teabe krediidiandjale

standardse laenutaotluse kaudu, mis on laenu väljastamise eelduseks (vt dtl 54-57). Vastavalt

VÕS § 4034 lg-le 2 omandas hageja teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja

teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete kostja arvelduskonto

väljavõtte alusel (vt dtl 59-68). Info kostja varasemate maksekohustuste täitmise kohta

omandas hageja lisaks eelnevale veel ka vastavalt VÕS §-le 4034 lg 3 teavet kättesaadavatest

avalikest andmebaasidest, mh Politsei- ja Piirivalveameti registrist, Maksu- ja Tolliametist, E-

krediidiinfo andmebaasist, Ametlike Teadaannete portaalist ja Rahvastikuregistrist (vt dtl 69-

74).

18. Hageja väidete kohaselt oli käesoleval juhul panga sise-eeskirjade kohaselt tarbijale

tagatud vahendid enda ja oma ülalpeetavate ülalpidamiseks, sh majandamiskulude

kandmiseks. Hageja analüüsis kostja krediidivõimelisust põhjalikkusega, arvestades kostja

sissetulekute suurust summas 1044 eurot kuus (neto), moodustas kostja igakuiste kohustuse

osakaal sissetulekutest maksimaalselt ca 54,80% (572,12 x 100 / 1044), mis on Eesti

ühiskonnas ja majanduspiirkonnas praktikas tavapärane ja mõistlik kohustuste osakaal

sissetulekutest. Tarbijale jäi pärast krediidilepingu sõlmimist vabalt kasutada 2022. a veel

vähemalt 471,88 eurot, mis on piisav ja mõistlik summa, tagades igapäevaste kulutuste ja

elamiskulude katmise.

19. Esmalt märgib kohus, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sise-eeskirjad

krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on

krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib

selle põhimõttega vastuolus olla (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2023 määrus

tsiviilasjas nr 2-22-147995, p 12.1.). Lisaks ei ole hageja vastavat panga sise-eeskirja kohtule

esitanud, kuid hageja väitel hindas krediidiandja üksnes kostja sissetulekute ja kohustuste

vahet. Seetõttu kontrollib kohus, kas hageja viis läbi kostja krediidivõimelisuse kontrolli.

20. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja 15.11.2022 laenutaotlusel märkinud, et tema

keskmine sissetulek ühes kalendrikuus on töötasu 1045 eurot, tööandjaks on B OÜ,

krediidikohustusi on 114 eurot kuus ning kaks ülalpeetavat (dtl 54-57). Kostja arvelduskonto

(perioodil 01.06.2022-15.11.2022) väljavõttest (dtl 59-68) nähtub, et tööandja B OÜ on

kostjale maksnud töötasu 01.10.2022 summas 600 eurot (avanss), 14.10.2022 summas 187,02

eurot (septembri jääk) ja 11.11.2022 summas 1044 eurot (oktoober). Seega sai kostja

nimetatud tööandjalt töötasu ainult kaks kuud. Enne seda sai kostja töövõtulepingu alusel tasu

P OÜ-lt 07.06.2022 summas 580 eurot, 06.07.2022 summas 600 eurot, 05.08.2022 summas

600 eurot ja 05.09.2022 summas 450 eurot. Keskmine kuue kuu sissetulek oli kostjal seega

676,84 eurot (4061,02 / 6). Hageja tuvastas kostja arvelduskonto väljavõtte ning kostja

selgituste põhjal, et kostjal on järgmised igakuised krediidikohustused: 1) kohustus C AS ees

igakuise maksega 84 eurot; 2) kohustus I AS ees igakuise maksega 1 euro (vaba

tagasimaksega krediitkaart); 3) kohustus I AS ees igakuise maksega 29 eurot. Täiendavalt

selgitas kostja hagejale telefoni teel järgmist: 1) täitemenetluses nr XXX menetletud nõue on

täies ulatuses tasutud (kostja arvelduskonto väljavõttel nähtub 06.10.2022 kanne kohtutäitur

H. K. summas 1484,38 eurot, täiteasi nr XXX); 2) kostja teostab kandeid eraisikule J. B.

summas 50 eurot (06.10.2022 ning 08.11.2022 teostaud kanded), kostja selgitas, et

kõnealused ülekanded ei ole seotud ühegi lepingulise või muul viisil võlasuhtest tuleneva

kohustusega, tegemist on tavaliste eraisikutevaheliste kannetega; 3) I AS lepingu nr XXX

igakuine osamakse on 29 eurot. Krediidilepingust tuleneva kohustuse suuruseks oli kostjal

459,12 eurot kuus ning igakuiseid kohustusi oli kokku seega summas 572,12 eurot (84 + 1 +

29 + 459,12). Lisaks oli kostjal kaks ülalpeetavat.

21. Kohtu hinnangul ei ole kostja poolt esitatud ja tema kohta kogutud teabe põhjal võimalik

tuvastada, et kostja oli krediidivõimeline. Kostja kuue kuu sissetulek oli 676,84 eurot ning

igakuised tagasimakse kohustused moodustasid 114 eurot. Hageja võimaldas 16.11.2022

kostjale laenu summas 21 720 eurot. Samas nähtub kostja arvelduskonto väljavõttest, et ta on

enne hagejalt laenu saamist, saanud 06.10.2022 laenu summas 2341,94 eurot ka C AS-ilt ja

03.11.2022 I AS-ilt summas 500 eurot. Kostja ülalpidamisel oli kaks alaealist last. Peale

lepingu sõlmimist hagejaga olid kostja igakuised finantskohustused kokku summas 572,12

eurot (sh kohustus hageja ees), millele lisandusid kolme inimese igakuised ülalpidamiskulud,

sh transpordikulud jm majapidamiskulud. Kohus leiab, et selle teabe põhjal oleks hageja

pidanud kostjale laenu andmisest keelduma, sest kostja ei olnud võimeline seda tegelikkuses

tagasi maksma. KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 nõuetele vastavat kontrolli ega mõistlikke pingutusi

praegusel juhul tehtud ei ole. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et asjas ei ole võimalik leida

kinnitust, et kostja oli suuteline oma sissetuleku arvel püsivalt katma oma väljaminekuid ning

tasuma ka laenu. Kohtule esitatud informatsiooni põhjal kostja sissetulekute ja väljaminekute

kohta ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida VÕS § 403⁴ lg 6 tähenduses

veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Krediidiandjal pidanuks igal juhul tekkima

kahtlus, et uus laen võib mõjutada tarbija võimet seda tagasi maksta. Avalikest registritest

andmete kogumine ei too kaasa vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist. Nendest

andmetest ei ole võimalik järeldada, et kostja oli krediidivõimeline.

22. Kuna krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kõik

kostja tehtud maksed lugeda põhiosa makseteks. Vastavalt lepingu põhitingimustele

moodustas krediidisumma 21 720 eurot ning kostjale teostati krediidisumma väljamakse

summas 21 720 eurot. Lepingu katteks teostatud maksete väljavõttest nähtub, et lepingu

katteks on kostja poolt hagejale laekunud 1866,48 eurot (dtl 24-25). Seega tuleb kostjal

tagastada hagejale lepingu alusel saadud summa 19 853,52 eurot (21 720 – 1866,48).

23. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui

kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et

eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu

puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel

seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam.

24. Hageja on määranud tagasimaksed uuesti, arvestades intressimäära (0%) ja muude kulude

vähendamisega (dtl 75-76). Arvestades kõik kostja maksed krediidisumma katteks saab

lugeda lepingu 25.08.2023 kehtivalt üles öelduks.

25. Hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist kuna kostja on oma kohustust rikkunud.

Viivist tuleb arvestada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. VÕS § 113 lg 2

sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju

hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise

nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas

võlgnikule oma nõudest. Hageja arvestab viivist vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras tasumata põhinõudelt summas 19 853,52 eurot alates lepingu ülesütlemisele

25.08.2023 järgnevast päevast, mis kujuneb alates 26.08.2023 kuni hagi esitamiseni

11.01.2024 alljärgnevalt:

Võlaperiood

% aastas

% päevas

Summa

päevas

Perioodis

päevi

Perioodi

summa

26.08.2023-31.12.2023

0,032877

6,527185

835,47968

01.01.2024-11.01.2024

12,5

0,034153

6,780574

74,586314

Seega on 11.01.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 910,07 eurot. Edaspidi nõuab

hageja viivist tasumata põhinõudelt 19 853,52 eurot kuni selle kohase tasumiseni alates

12.01.2024 vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

26. Kokkuvõttes rahuldab kohus hageja hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks

välja võlgnevuse (põhinõue) 19 853,52 eurot, seisuga 11.01.2024 sissenõutavaks muutunud

viivise 910,07 eurot ja alates 12.01.2024 viivise kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses. Ülejäänud osas jätab kohus hageja nõuded kostja vastu

rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

27. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173

lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

28. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudselt 94% ulatuses, peab kohus TsMS § 163 lg-st 1

juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 6% ulatuses hageja ja 94% ulatuses kostja

kanda.

29. Järgnevalt hindab kohus, millised hageja menetluskulud tuleb kostjalt välja mõista.

Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust,

võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi 2. lõike

järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse tegemist.

30. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja (vt dtl 6-7), mille järgi on tema

menetluskuludeks hagilt tasutud riigilõiv summas 1260 eurot (dtl 30) ja õigusabikulud 100

eurot (koos käibemaksuga, dtl 31-32).

31. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja menetluskuludele.

32. Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtukulud riigilõiv ja asja

läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p-st 1 tulenevalt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste

esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 146 lg 1 p 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle

kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. Kui menetlusosaline peab menetluskulude

jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav

advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Toimiku materjalidest nähtub, et

hagejal on käesolevas tsiviilasjas olnud lepinguline esindaja, seega on antud asjas hageja poolt

kantavad õigusabikulud menetluskulud.

33. TsMS § 174 lg 8 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita

menetluse sätete kohaselt arvestades TsMS 18. peatüki 5. jaos sätestatud erisusi. Hagita

menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st

kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole

esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste

esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele.

34. Hageja on tasunud hagi esitamise eest riigilõivu 1260 eurot. Kohus on seisukohal, et

tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale

kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotuse ulatusele).

35. Edasi kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.

Vastavalt menetluskulude nimekirjale moodustavad hageja kulud õigusabile kokku 100 eurot

(koos käibemaksuga; summa ilma käibemaksuta 81,97 eurot). TsMS § 174 lg 10 kohaselt

peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta

ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada. Nimetatud sätte alusel menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise

eelduseks on seega avaldaja kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa kuludelt

muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu

tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta (vt nt

Riigikohtu 10.11.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-18-16519, p 15). Eelnevast tulenevalt leiab

kohus, et kostjalt tuleb mõista hageja õigusabikulud välja ilma käibemaksuta (vastavalt

menetluskulude jaotuse ulatusele). Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt on hageja

käibemaksukohustuslane. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjas ei ole hageja

käibemaksu hüvitamiseks kooskõlas TsMS § 174 lg-s 10 sätestatuga kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel menetluskuludelt käibemaksu tagasi

arvestada (vt ka Riigikohtu 03.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16).

36. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et kostja oleks mingeid menetlustoiminguid teostanud

lepingulise esindaja vahendusel. Seega saab eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad.

37. Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 1261,45 eurot

(s.o 1341,97 eurost 94%).

38. TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)