2-23-147516/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liisi Vernik

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. august 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-147516

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

OMEGA INVEST OÜ hagi X vastu võla nõudes

623,62 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Menetluse liik

Hageja: OMEGA INVEST OÜ (registrikood 10866568)

Hageja lepinguline esindaja:

vandeadvokaat Rainer

Kuulme

Kostja: X (isikukood XXX)

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista Xilt OMEGA INVEST OÜ kasuks põhivõlgnevus 291,17 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 24,89 eurot ja alates 24.09.2024 viivis

arvestatuna võlgnevuselt (291,17 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 lauses 2

sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

3. Jätta menetluskulud X kanda.

4. Välja mõista Xilt OMEGA INVEST OÜ kasuks menetluskulud kokku 790 eurot,

s.o riigilõiv 175 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ning lepingulise

esindaja põhjendatud kulu 595 eurot.

5. Välja mõista Xilt OMEGA INVEST OÜ kasuks viivis väljamõistetud

menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale

esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta

seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab

ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja

viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OMEGA INVEST OÜ esitas 23.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Xilt 410,38 euro saamiseks. Kohus tegi 24.11.2023 võlgnikule

makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 26.08.2024

kohtumäärusega lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 10.09.2024 kohtumäärusega

kohustas Tartu Maakohus avaldajat esitama oma nõude ja põhjendama seda

hagiavaldusele ettenähtud vormis ning tasuma täiendava riigilõivu 14 päeva jooksul

alates kohtumääruse kättetoimetamisest. 23.09.2024 esitas OMEGA INVEST OÜ

(hageja) hagi Xi (kostja) vastu võla nõudes. 26.09.2024 kohtumäärusega saatis Tartu

Maakohus tsiviilasja kohtualluvusel lahendamiseks Harju Maakohtule.

2. 23.09.2024 esitatud hagiavalduse ja 27.09.2024 kohtunõude vastuse kohaselt sõlmisid

kostja ja krediidiandja Omaraha OÜ 16.01.2023 laenulepingu nr S235837950, milles

lepiti kokku intressimäär 33% aastas, viivisemäär 0,09% päevas ja krediidikulukuse määr

47,9% aastas ning mille alusel sai kostja laenu 330 eurot. Laenusumma kanti vastavalt

laenulepingule lepingu sõlmimise päeval kostja arvelduskontole, millest arvestati

vastavalt laenulepingule maha tagatisfondi tasu 8,25 eurot, lepingutasu 3 eurot ja

ülekande tasu 0,50 eurot. Seega sai kostja ülekandena laenu summas 318,25 eurot.

3. Kostja ei täitnud laenulepingust nr S235837950 tulenevaid kohustusi tähtaegselt ning

12.05.2023 edastas krediidiandja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti

kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud lepingust

tulenevat võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles krediidiandja lepingu 29.05.2023

üles ja loovutas nõude hagejale. Laenulepingu kehtivuse ajal ei teinud kostja mitte ühtegi

tagasimakset. Pärast laenulepingu ülesütlemist tasus kostja kokku 27,08 eurot, mis

arvestati sissenõudmiskulude katteks. Hageja nõuab laenulepingust tuleneva põhivõla

tasumist summas 330 eurot, intressi 32,13 eurot, sissenõudmiskulu 5,92 eurot,

hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 147,16 eurot ja

alates 24.09.2024 edasiulatuvat viivist 0,09% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

4. Hageja on seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud. Krediidiandja on krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil küsinud teavet

kostjalt endalt ja teinud kostja poolt öeldud andmete kontrollimiseks täiendavad päringud

kolmandate isikute poolt peetavatesse andmekogudesse. Kostja krediidivõime

hindamiseks analüüsis krediidiandja kostja sissetulekuid ja kohustusi mh kostja

pangakonto väljavõtte (viimase 6 kuu kohta) alusel ja võrdles neid kostja poolt taotlusel

esitatud andmetega. Keskmise igakuise sissetuleku kontrollimiseks analüüsiti kostja

arvelduskonto väljavõtet ja saadi sissetulekuks 1824 eurot. Kohustustena arvestati

igakuised kohustused kontoväljavõttel 974 eurot, millele lisandus taotluses märgitud

igakuine majapidamiskulude suurus 300 eurot, so kokku arvestati kostja kohustustena

1274 eurot. Sissetulekute ja kohustuste vahe oli piisav laenu saamiseks (igakuise

laenumakse suurus oli 32,62 eurot kuus). Lepingu sõlmimisega ei mindud vastuollu

krediidiandja sise-eeskirjas sätestatud LTI (Loan to Income) suhtarvuga, mis määratleb

tarbija sissetulekute ning laenu tagasimaksete lubatava vahekorra. Krediidiandja on seega

järginud lepingu sõlmimisel täielikult vastutustundliku laenamise põhimõtet ja

veendunud andmete analüüsimisel kostja krediidivõimelisuses.

5. Alternatiivselt, juhul, kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, nõuab hageja põhivõlgnevust 291,17 eurot, hagiavalduse esitamise

päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 24,89 eurot ja alates 24.09.2024

edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teiseses lauses sätestatud määras

põhivõlgnevuse tasumiseni.

Kostja vastuväited

6. Kohus toimetas hagi ja hagi täpsustuse kostjale kätte isiklikult kättetoimetamisportaali

Käpo kaudu. Kostja hagile vastuväiteid ei esitanud.

Kohtu põhjendused

7. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 405 määras kohus asja

lahendamise lihtsustatud korras 09.06.2025 määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase

äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus

sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning

hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja

pooled ei ole taotlenud ärakuulamist.

8. Kohus lahendab antud asja lihtsustatud kirjeldava osaga juhindudes TsMS § 442 lg 7 ja §

444 lg 1. Lihtsustatud kirjeldava osa täiendamist ei saa nõuda, mistahes asjaoludel. TsMS

§ 444 lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse

põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud

kohtu järeldused, märkimisega.

9. Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus kuulub

rahuldamisele alternatiivse nõude osas.

10. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2

järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab

selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

11. Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et

laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi

kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik

on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub

raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

12. Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingust nr S235837950 tuleneva

põhivõla 300 eurot, intressi 32,13 eurot, sissenõudmiskulud 5,92 eurot, hagiavalduse

esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 147,16 eurot ja alates

24.09.2024 edasiulatuva viivise 0,09% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

13. Hagiavaldusest nähtub, et krediidiandja Omaraha OÜ ja kostja sõlmisid 16.01.2023

laenulepingu nr S235837950, mille alusel sai kostja laenu 300 eurot, millest arvestati

maha tagatisfondi tasu 8,25 eurot, lepingutasu 3 eurot ja ülekande tasu 0,50 eurot (dtl

198-215). Kostja ei ole laenu saamisele vastuväiteid esitanud. Tegemist on

tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai

krediiti väljaspool majandustegevust. Krediidiandja on menetluses vaidlustamata

asjaoludel täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning laenu välja maksnud. Vastavalt

laenulepingu punktile 5 oli kostjal kohustus laen vastavalt graafikule (dtl 229) tagasi

maksta. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt ei ole kostja laenulepingu kehtivuse ajal

tagasimakseid teinud. Pärast laenulepingu ülesütlemist tasus kostja kokku 27,08 eurot,

mis arvestati sissenõudmiskulude katteks. Krediidiandja ütles laenulepingu nr

S235837950 üles 29.05.2023 ja loovutas nõuded hagejale (dtl 216-217). Kostja

ülesütlemisele ega nõude loovutamisele vastuväiteid esitanud ei ole.

14. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 30.11.2022 krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 15,31%. VÕS § 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega 3 * 15,31%

= 45,93%. Kostjale 16.01.2023 laenulepingu nr S235837950 alusel antud laenu krediidi

kulukuse määr oli 47,9% (dtl 202), mis ületas laenude väljastamise ajal seadusega

kehtestatud piirmäära. Kuivõrd lepingujärgne krediidikulukuse määr ületab Eesti Panga

avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, on leping tühine VÕS 4062 lg

1 alusel krediidikulukuse määra suuruse tõttu. VÕS § 4062 lg-s 3 on sätestatud, et kui

tarbijakrediidileping on VÕS 4062 lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija

tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi

krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb

krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses.

Eeltoodust tulenevalt saab hageja nõue kuuluda rahuldamisele üksnes algse laenugraafiku

järgi kuni otsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud põhinõude ja seadusjärgse intressi

ulatuses (VÕS § 406² lg 3)

15. Kohus peab vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui krediidikulukuse määr ei oleks

käesoleval juhul ületanud piirmäära, siis ei ole hageja järginud kohtu hinnangul ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe

lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Samas ei vabaneks kostja ka

sel juhul viivise maksmise kohustusest.

15.1

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja

17). VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses

tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis

võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

15.2

Eesti

õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. VÕS § 4034 lg 1 järgi

on krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama. VÕS § 4034 lg 6

kohaselt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi

maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232

lg 1, VÕS § 4034 lg 13). VÕS § 4035 lg 1 kohaselt on krediidiandja või

krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale

piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab

tema vajadustele ja finantsolukorrale.

15.3

Hagiav

aldusest, kohtunõude vastusest ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise

otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll laenulepingu osas oli

ebapiisav. Hageja selgituse kohaselt enne kostjale laenu väljastamist teostas

krediidiandja kostja krediidivõimelisuse hindamiseks erinevaid toiminguid.

Krediidiandja on krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil küsinud teavet kostjalt

endalt ja teinud kostja poolt öeldud andmete kontrollimiseks täiendavad päringud

kolmandate isikute poolt peetavatesse andmekogudesse. Laenu andmiseks tehti

päring AS-ile Creditinfo Eesti ja OÜ-le Krediidiregister, mille andmetel kostjal

kehtivad maksehäired puudusid. Kostja krediidivõime hindamiseks analüüsis

krediidiandja kostja pangakonto väljavõtte alusel kostja sissetulekuid ja kohustusi

ning võrdles neid kostja poolt taotlusel esitatud andmetega. Kostja märkis taotlusel

enda igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 2400 eurot, majapidamiskuludeks 300

eurot ja finantskohustusteks 300 eurot. Keskmise igakuise sissetuleku

kontrollimiseks analüüsiti kostja arvelduskonto väljavõtet ja saadi sissetulekuks 1824

eurot. Kohustustena arvestati igakuiste kohustustena kontoväljavõttel 974 eurot ja

igakuist majapidamiskulu 300 eurot, st kokku arvestas kostja kohustustena 1274

eurot. Krediidiandja tuvastas saadud andmete tulemusel, et kostja on

maksevõimeline, kuna kostjal oli piisav sissetulek ning sissetuleku ja kohustuste

vahe oli piisav laenu sõlmimiseks.

Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks

krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama

tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet.

Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja

regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju,

samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7).

Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku

kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Kohus selgitab, et ainuüksi

kostjalt pangakonto väljavõtte küsimine ei ole piisav, vaid seda tuleb ka reaalselt

analüüsida. Esiteks jääb kohtule arusaamatuks, kuidas krediidiandja luges kostja

igakuiseks kohustuseks 974 eurot. Kohtule nähtub, et kostja on esitanud enda

pangakonto väljavõtte ajavahemikul 01.07.2022-16.01.2023. Nimetatud väljavõttest

nähtub, et juulis maksis kostja tagasi erinevaid laene summas 1267,45 eurot, lisaks

eraisikule tagasi 1750 eurot; augustis maksis kostja tagasi erinevaid laene summas

1321,59 eurot; septembris maksis kostja tagasi erinevaid laene summas 1054,26

eurot, lisaks eraisikule tagasi 1725 eurot, oktoobris maksis kostja tagasi erinevaid

laene summas 1457,90 eurot, lisaks eraisikutele 850 eurot, novembris maksis kostja

tagasi erinevaid laene summas 1750,77 eurot, lisaks eraisikule 1900 eurot. Samuti

nähtub konto väljavõttelt, et kostja võttis pidevalt laene juurde ning sai ka eraisikutelt

ülekandeid (dtl 259-285). Esitatud kontoväljavõte annab alust arvata, et kostjal olid

majanduslikud raskused ning ta üritas olemasolevaid kohustusi täita uute

laenukohustuste võtmisega. Kohus on seisukohal, et kostja jaoks võis ka väiksem

kuumakse (käesoleval juhul laenulepingu nr S235837950 alusel 32,70 eurot kuus)

olla maksevõimet ületav, kui kostja kõik muud kohustused kokku igakuiselt olid

suuremad, kui tema sissetulek. Samuti oleks pidanud krediidiandjale olema ohumärk

ka varasemad laenude võtmised.

Antud juhul võib arvata, et kostja näol on tegemist isikuga, kes on jäänud oma

laenuga n.ö laenuorjusesse. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid kogumis ei oleks

saanud krediidiandja jõuda VÕS § 4034 lg 6 tähenduses järeldusele, et kostja on

krediidivõimeline. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei

kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega

hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse

määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi

kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS §

4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades

kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

Praegusel juhul seda ei tehtud.

16. Hageja on esitanud alternatiivse nõude juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Hageja taotleb laenulepingu nr

S235837950 alusel põhivõla tasumist summas 291,17 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise tasumist summas 24,89 eurot ja edasiulatuvat seadusjärgset viivist alates

24.09.2024 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

17. Kuivõrd hageja on kohtule esitanud alternatiivse nõude ja kuna kohus on eelnevalt

leidnud, et leping on tühine VÕS 4062 lg 1 alusel krediidikulukuse määra suuruse tõttu,

siis saab hageja nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja viivise tasumist. Kuna õigust kohaldab

kohus, siis ei ole kohtu hinnangul oluline, et hageja on esitanud alternatiivse nõude

tuginedes vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise sätetele. Seega tuleb asja

lahendamiseks tuvastada, kui suures summas hageja kostjale laenu andis ja kui suure

summa on kostja lepingu alusel tagasi maksnud.

18. Kostjale on tehtud lepingu nr S235837950 alusel laenu väljamakse 318,25 eurot (s.o

laenusummast 330 eurot arvestati vastavalt laenulepingule maha tagatisfondi tasu 8,25

eurot, lepingutasu 3 eurot ja ülekande tasu 0,50 eurot). Kostja on tasunud hagejale kokku

27,08 eurot. Seega tuleb kostjal tagasi maksta 291,17 eurot (318,25-27,08).

19. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka sissenõutavaks muutunud viivise summas

24,89 eurot ja alates 24.09.2024 edasiulatuva viivise seadusjärgses määras.

Hageja nõuab kostjalt viivist ajavahemiku 16.01.2024-23.09.2024 eest summas 24,89

eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus leiab, et viivisenõue on

põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on

põhjendatud kostjalt välja mõista viivis alates 24.09.2024 VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

20. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista põhivõlgnevus 291,17 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 24,89

eurot ja edasiulatuv viivis alates 24.09.2024 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud

21. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

22. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud.

Hageja palub menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista riigilõivu summas

175 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot, lepingulise esindaja kulu 595 eurot

ning viivise menetluskuludelt.

TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja

menetluskuluna asjas tasutud riigilõiv 175 eurot.

TsMS § 4842 järgi maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse

lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul

lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning

määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid

maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus leiab, et põhjendatud maksekäsu

kiirmenetluse kuluks on seega 20 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele.

Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate

kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja taotleb õigusabikulude kindlaksmääramist ja

väljamõistmist tunnihinnaga 170 eurot (käibemaksuta) alljärgnevas koosseisus: 1) hagi

koostamine 3 tundi ja 30 minutit.

Kohus, arvestades tsiviilasja keerukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite

mahtu, leiab, et hageja menetluskulud esindajakulule on põhjendatud. Kohtu hinnangul

vastab tööaeg hageja poolt esitatud menetlusdokumentide sisule ja mahule ning on

seeläbi põhjendatud ja vajalik.

Hageja esindaja ühe töötunni hind on 170 eurot käibemaksuta. Riigikohtu senises

praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu kuni 153 eurot ilma

käibemaksuta (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Seejuures on Riigikohus

pidanud mõistlikuks tunnihinnaks 193,20 eurot (RKHKo 03.03.2015, 3-3-1-82-14, p 28),

205,58 eurot käibemaksuta (RKTKo 18.05.2022, 2-21-1824, p 13) ja ka 295 eurot

käibemaksuta (RKTKo 28.05.2024, 2-18-8743, p 16). Riigikohus on rõhutanud ka, et

lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas

eraldi (3-2-1-115-14, p 14). Kohus leiab, et arvestades tsiviilasja keerukust, materjale ja

menetluse käiku ning arvestades asjaoluga, et hagejat esindab lepingulise esindajana

vandeadvokaat kui kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenuse osutaja, tuleb asuda seisukohale,

et õigusteenust tunnihinnaga 170 eurot saab pidada põhjendatuks.

Kohus määrab hageja menetluskulude suuruseks kokku 790 eurot (riigilõiv, maksekäsu

kiirmenetluse kulu ja esindajakulu), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.

23. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liisi Vernik

kohtunik