2-24-145558/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maris Juha

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.08.2025, Tallinn

lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)

Tsiviilasja number

2-24-145558

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

689,53 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: X (isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda. Jätta kostja kasuks menetluskulud hagejalt

välja mõistmata.

3. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte teadaande avaldamisega Ametlikes

Teadaannetes.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.

ASJAOLUD

1. Hageja esitas 26.03.2025 Harju Maakohtule hagi kostja vastu järgmiste nõuetega:

1.1. mõista kostjalt hageja kasuks välja Telia Eesti AS ja kostja vahel 21.12.2021 sõlmitud

järelmaksulepingust nr 1869162 tulenev põhivõlgnevus 461,94 eurot, sissenõudmiskulud 20

eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 156,08 eurot;

1.2. mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates 27.03.2025 kuni põhinõude (461,94 eurot)

täitmiseni seadusjärgses määras.

2. Hageja on nõude aluseks olevate asjaolude kohta esitanud järgmised väited.

2.1.Kostja ja Telia Eesti AS vahel sõlmiti 21.12.2021 järelmaksu müügileping seadme Samsung

Galaxy S9 ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 619,89 eurot. Leping on allkirjastatud.

Tasumise periood 36 kuud ning igakuise osamaksete suurus 23,64 eurot. Lepingu intressimäär

on 21,90% aastas ja krediidikulukuse määr 26,12% aastas. Lepingu kohaselt on krediidi

kogukulu 846,97 eurot.

Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et on kauba kätte saanud.

Telia Eesti AS on esitanud kostjale igakuiseid arveid teenuste kasutamise eest. Kostjal jäi

tasumata arve nr. 12202106785815.

Telia Eesti AS on kostjaga sõlmitud lepingud üles öelnud 23.11.2021 .a. Kostja tasus

võlgnevuses olevad arved viivitusega ja osaliselt tasumata arveks on 12202106785815. Arve

tasumise tähtaeg oli 20.01.2022, arve summa oli 542,46 eurot, tasutud on 80,52 (summades ei

ole arvestatud arvetel kajastuvat viivist ja meeldetuletustasu). Eeltoodust tulenevalt on kostja

võlgnevuse põhisumma 461,94 eurot (542,46-65,52).

2.2. Telia Eesti AS loovutas 13.11.2024 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid.

2.3. Vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta selgitab hageja, et esialgne

võlausaldaja omandab muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste

varaliste kohustuste kohta taotluses. Järelmaksu lepingu puhul on tegemist tootega, mille puhul

on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb Telia Eesti AS kiireid otsuseid

ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu

kontoanalüüsi.

Hageja on esitanud ka nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks leidma, et esialgne

võlausaldaja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust. Kostja sai lepingute alusel laenu

kokku 619,89 eurot ning teinud tagasimakseid lepingutele kogusummas 808 eurot. Hageja

arvestab põhiosast maha ka lepingutasu 19,99 eurot. Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus

leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis kostja on tagastanud

lepingu alusel saadud summa.

2.4. Vastavalt Telia Eesti AS lepingute lahutamatuks lisaks olevatele üldtingimuste punktile

4.10, kui klient ei ole tasunud temale esitatud arvet õigeaegselt, on Telial õigus nõuda tähtaegselt

laekumata summalt viivist 0,15 % päevas. Hageja nõuab viivist väiksemas määras s.o

seadusjärgses määras, mis tuleneb VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatusest. Hageja

arvestab viiviseid viimase arve maksetähtajale järgnevast päevast s.o 21.01.2022 arvates.

2.5. Hageja nõuab võla sissenõudmiskulude, 20 eurot, hüvitamist ja selgitab nende kujunemist.

27.11.2024 a tasulise kirja saatmine 15 eurot muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot:

nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud,

võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine

telefoni teel, emaili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud, võlanõude avaldamisega tehtud

kulud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohtuotsuse tegemise eeldused

3.1. Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude

summa piiresse) ja teavitas menetlusosalisi sellest menetlusse võtmise määruses. Kostjale on

hagi ja menetlusse võtmise määrus Ametlikes Teadaannetes avaldamise kaudu kätte toimetatuks

loetud 23.04.2025 (lisaks saadetud ka teadaolevale e-postiaadressile). Kostja hagile vastanud ei

ole.

3.2. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402

kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

VÕS § 396 lg 2 kohaselt võidakse kokku leppida, muul õiguslikul alusel võlgnetav rahasumma

võlgnetakse laenuna. VÕS § 4031 lg 1 p 8 ja 405 tuleneb, et tarbijakrediidilepinguks on ka

leping asja omandamise finantseerimiseks.

Seega on tarbijakrediidilepinguga tegemist ka juhul, kui on kokku lepitud kauba eest tasumises

järelmaksuga.

Sellest, et kauba müüjale ei kohaldu krediidiandjate ja -vahendajate seadus, ei tulene, et

järelmaksulepingu näol pole tegemist tarbijakrediidilepinguga. Krediidiandja mõiste VÕS §-s ei

ole sisustatud viitega KAVS-le. Et VÕS krediidiandja mõiste on laiem, kui KAVSis, sellele

viitab nt ka VÕS § 403 lg 3 punktis 3 toodud erisus tööandjate kohta (kui tarbijakrediidilepingu

sätted kohalduks vaid KAVS mõttes tegevusloaga krediidiandjatele, ei oleks VÕSis vajalik

sätestada taolist erisust, sest valdav osa tööandjaid ei ole KAVS tegevusloaga krediidiandjad).

Ka VÕS kommenteeritud väljaandes on selgitatud: Paragrahv ei nõua, et krediidiandja

majandustegevus oleks suunatud krediidilepingute sõlmimisele (st et krediidiandja näol oleks

tegemist krediidi- või finantseerimisasutusega), piisav on, et krediidiandja antav krediit oleks

seotud krediidiandja majandus- või kutsetegevusega. Seetõttu saab tarbijakrediidilepingu

krediidiandja poolt sõlmida nt ka reisikorraldaja, kes võimaldab füüsilistest isikutest klientidel

pakettreisi (§ 866) tasuda järelmaksuga (selline leping on krediidileping § 401 lg-tes 1 ja 2

sätestatud tingimustel).

Seega kostjaga sõlmitud järelmaksuleping on tarbijakrediidileping.

3.3. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 4034

sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada

maksimaalset lubatud määra.

4. Kas leping on sõlmitud ja kehtis, kas krediit on välja makstud

4.1. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on

leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2

loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab

krediiti kasutama (mida sel juhul peab samuti hageja tõendama).

VÕS § 410 lg 1 kohaselt VÕS § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista

tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu

sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival

andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega kaasneb tühisuse tagajärg (VÕS § 408 lg 1).

4.2. Hageja on kohtule esitanud Järelmaksu müügilepingu nr 1869162 (dtl 33), millel on

omakäelised allkirjad. Lepingus on toodud kuupäev 12.06.2021 ja sülearvuti Lenovo maksumus

599,99 eurot, millele lisandus lepingutasu 19,90, mis tuli tasuda perioodilise arvega. Sissemaks

lepingu sõlmimisel oli 0 eurot. Lepingus on märgitud intress 21,9% aastas, makseperiood 36

kuud. Maksegraafikus on osamaksed 20.07.2021-20.06.2024. Lepingule oli lisatud Euroopa

Tarbijakrediidi teabelehelt, milles on välja toodud krediidi kulukuse määr 26,12%. Lepingus on

Telia logo, aga kauba müüjaks on märgitud Aktsiaselts Antista. Lepingu kohaselt müüja müüb

kauba järelmaksulepingu müügilepingu alusel ja ostja kinnitab, et on teadlik müüja ja Telia Eesti

Asi vahel sõlmitud faktooringulepingust, millest tulenevalt on Telia Eesti AS-l õigus

järelmaksulepingust tulenevaid nõudeid sisse nõuda ja makseid vastu võtta, sest müüja on

loovutanud järelmaksulepingust ostja suhtes tulenevad rahalised nõuded Telia Eesti AS-le.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et järelmaksuleping sõlmiti siiski kostja ja Aktsiaselts

Antista vahel, kuid lepingu järgi pidi kostja lepingujärgsed maksed tasuma Telia Eesti AS-le

(lepingu punkt 3).

Hageja ei ole esile toonud, vaatamata kohtu poolt menetlusse võtmise määruses antud

selgitustele, et algne võlausaldaja oleks kostjale andnud lepingudokumendi viivitamatult peale

lepingu sõlmimist püsival andmekandjal. Lepingus on siiski kirjas, et see on koostatud kahes

eksemplaris, millest üks jääb kummalegi poolele.

Kohus kontrollis, et krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud

maksimaalset krediidi kulukuse määra.

Lepingus on märgitud, et lepingu allkirjastamisega kinnitab ostja kauba kättesaamist.

Kohus on seega tuvastanud, et kostja oli teinud tahteavalduse tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks,

leping sisaldas nõutud andmeid, ei olnud tühine krediidi kulukuse määra ületamise tõttu, kostja

oli eelduslikult saanud lepingudokumendi paberil ning kinnitas, et on kauba kätte saanud (mille

läbi oli krediit kostja kasutusse antud).

5. Vastutustundliku laenamise põhimõte

5.1. VÕS § 4034 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust.

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks

on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate

määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5);

e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist

(KAVS § 49 lg 1 p 6).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest

saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda

tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte,

rahvastikuregistri väljavõte jms).

Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks

vajalikku teavet esitamata jätma.

Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja

säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi

mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad

tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti, sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid.

Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus

jääb tõendamata ning nõue rahuldamata.

5.2. Hageja on vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta esitanud otsuse punktis 2.3.

toodud väited. Hageja väitel kogus esialgne võlausaldaja andmed taotluses, ent pole välja

toonud, mis andmed konkreetselt siis esitati. Hageja on tõendina esitanud järelmaksu taotluse

erakliendile (dtl 39), milles on märgitud keskmine netosissetulek kuus 700 eurot, laenud 150

eurot, Telia järelmaks 46,9 eurot, kokku igakuiselt 196,9 eurot. Rohkem ühtegi tõendit hageja

esitanud ei ole. Hageja on välja toonud, et kostja konto väljavõtet ei kogutud.

Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Konto väljavõte on

hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta. Riigikohus

on 2023.a novembris tehtud lahendis (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098) märkinud, et üldjuhul

tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks.

See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama,

et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Hageja ei ole välja toonud, et kostja poolt esitatud andmeid oleks üldse mingil moel kontrollitud.

Hageja ei ole välja toonud, et algne võlausaldaja oleks kontrollinud mingeid muid andmeid

registritest, nt maksehäireregistritest.

Kohtu hinnangul on seega algne võlausaldaja jätnud vastutustundliku laenamise kohustuse

täielikult täitmata.

6. Hageja nõuded

VÕS § 4034 lg 7 tulenevalt saab krediidiandja vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise

korral nõuda jätkuvalt intressi VÕS § 94 sätestatud määras, kuid mitte muid tasusid.

Hageja väitel on kostja tagasimakseid teinud 808 eurot. Laenusumma (ilma lepingutasuta) oli

599,99 eurot. Hageja on esitanud nõude ümberarvestuse ning märgib, et kui kohus jõuab

järeldusele, et vastutustundliku laenamise kohustust on rikutud, on laen tasutud.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal VÕS § 4034 lg 7 tulenevalt võlga ning hagi jääb rahuldamata.

Sealhulgas jääb rahuldamata ka võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue, sest ümberarvestuse

kohaselt kostjal võlga ei ole. Hageja ei ole ka välja toonud, et ümberarvestuse kohaselt oleks

kostja võla sissenõudmiskulude tekkimise ajal olnud võlas.

Lisaks ei ole hageja välja toonud ei lepingulist kokkulepet võla sissenõudmiskulude hüvitamise

määrade osas ega tõendanud tegelikult tekkinud kulude ulatust. VÕS kommenteeritud väljaandes

on selgitatud, et VÕS § 1131 on loodud eesmärgiga lihtsustada majandus- ja kutsetegevuses

tegutsevalt võlgnikult sissenõudmiskulude hüvitamist seeläbi, et seadusesse on pandud hüvitiste

summad (st fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär), mida sissenõudja ei pea

tõendama. Erinevalt §-st 1131 ei sisaldu §-s 1132 iseseisvat nõude alust sissenõudmiskulude

abstraktseks hüvitamiseks. Säte piirab tarbija vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõude

esitamist eelkõige leppetrahvikokkuleppe, aga ka üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel.

Eeltoodut kinnitab ka VÕS § 1132 eelnõu seletuskiri. VÕS § 1132 ei nõua iseenesest, et

meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina). Kui poolte

vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju

hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (§-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju

tekkimist ja selle ulatust ka tõendama.

Kohus märgib, et hagi esitamisele eelnenud maksekäsu kiirmenetluse avalduses on hageja

põhivõla nõudena märkinud 15 eurot suurema summa. Seejuures on hageja hagis ise avaldanud,

et nõuab võlga arve nr 12202106785815 alusel. Kohtule esitatud arve summa on 542,46 eurot,

millest hageja väitel on tasutud on 80,52 eurot, millest tulenevalt võlasumma 461,94 eurot.

Kohtule esitatud arve ei sisaldanud viivist ega meeldetuletustasu, seega ei saanud hageja sama

arvel alusel maksekäsu kiirmenetluses nõuda suuremat summat. Ka võla sissenõudmiskulusid on

hageja maksekäsu kiirmenetluses nõudnud (40 eurot, st 20 eurot rohkem kui hagis), seega ei

saanud põhivõlg ka nende võrra suurem olla. Kohus on seega seisukohal, et hageja on

maksekäsu kiirmenetluses esitanud põhivõla kohta valeandmeid. Riigikohus on asjas 3-2-1-108-

14 punktis 23 (ja ka tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 24) märkinud, et hageja võib olla toime

pannud kelmuse katse, kui esitas maksekäsu kiirmenetluses kohtule tahtlikult valeandmeid võla

suuruse kohta. Arvestades, et hageja on maksekäsumenetlustes valeandmeid esitanud paljudel

kordadel ning maksekäsuavaldused on edasi läinud hagimenetlusse, kus hagis on teised andmed,

ei saanud hageja ise olla teadmatuses valeandmete esitamisest. Ka ei saa öelda, et tegemist on

juhusliku eksimusega. Eksimused saavad juhtuda siiski harva, pisteliselt. Maksekäsuavalduses

tuleb seejuures avaldajal igal kord kinnitada, et esitatud andmed on õiged.

7. Menetluskulud ja kohtuotsuse kättetoimetamine

7.1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt

määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS §

138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus

jättis hagi rahuldamata, seega jäävad menetluskulud hageja kanda.

Tsiviilasja toimikust ja kohtuistungi protokollist nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid

menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes

eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja.

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

7.2. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317

lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel

väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maris Juha

kohtunik