2-23-135261/13 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Aleksandr Kondrašov

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.08.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-135261

Tsiviilasi

Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi Xi (X) vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

6148,64 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806),

lepinguline esindaja Tarvo Ilves

Kostja X (isikukood X)

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagiavaldus.

2. Välja mõista Xilt aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks Xi ja Swedbank AS vahel

06.01.2017 sõlmitud väikelaenu lepingust nr 17-001339-VL tulenev põhivõlgnevus summas

3 063,83 eurot, intress summas 251,57 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivis summas 2 245,24 eurot ja alates 14.10.2023 kuni põhinõude (3 063,83

eurot) täieliku täitmiseni viivis 18% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud

viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

3. Jätta menetluskulud Xi kanda.

4. Välja mõista Xilt aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks menetluskulud summas 1134

eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal hagejale tasuda käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks. Lihtsustatud korras menetletud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest (28.08.2025). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (avaldaja, hageja) esitas 06.09.2023 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse Xilt (võlgnikult, kostjalt) 6 175,15 euro saamiseks. Kohus

tegi 08.09.2023 võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. Seoses võlgniku

vastuväitega anti nõue 04.10.2023 kohtumäärusega üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hageja esitas 13.10.2023 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse nõudes.

Hagiavalduse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista Swedbank AS ja kostja vahel

06.01.2017 sõlmitud väikelaenu lepingust nr 17-001339-VL tulenev põhinõue 3063,83 eurot,

intressid 251,57 eurot, viivised 2246,75 eurot, sissenõudekulud 35 eurot ning hagi esitamise

ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 3 063,83 eurot alates 14.10.2023

kuni põhinõude täitmiseni 18% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega

mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Swedbank AS 06.01.2017 laenulepingu, mille alusel

väljastati kostjale laen summas 6000 eurot. Kostja kohustus perioodil 12.02.2017 kuni

12.01.2022 laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste osamaksetena. Lepingus

kokkulepitud intressimäär oli 18% aastas, lepingujärgne krediidikulukuse määr 20,68% aastas.

Kostja tasus lepingujärgseid osamakseid kuni 12.05.2019 osamakseni. Alates 12.06.2019 kostja

osamakseid ei tasunud ja sellega rikkus kostja lepingut. 30.08.2019 saatis krediidiandja kostjale

(postiga aadressile xxx ning e-postiga aadressile xxx) teatise lepingust tuleneva võlgnevuse

kohta, määras täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ning hoiatas, et täiendavalt antud

tähtajaks kohustuste täitmata jätmise korral loeb krediidiandja lepingu üles öelduks. Kostja

temale määratud tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud ning krediidiandja ütles lepingu

17.09.2019 üles. Peale lepingu ülesütlemist pidi kostja tasuma sissenõutavaks muutnud põhiosa

tasumata jäägi summas 3481,67 eurot. Lisaks olid tasumata intressi osamaksed summas 251,57

eurot.

23.10.2019 loovutas krediidiandja oma nõuded kostja vastu hagejale. Kostja tasus hagejale

pärast nõude loovutamist kokku summa 803,50 eurot, mis on maha arvestatud põhivõla

summast. Hagi esitamise seisuga on seega kostjal tasumata põhivõlgnevus summas 3063,83

eurot ja intress summas 251,57 eurot.

Hagi kohaselt on peale lepingu ülesütlemist kostjale saadetud kolm tasulist meeldetuletuskirja

(06.11.2019, 04.08.2021 ja 02.02.2023) hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx. Seetõttu

juhindudes VÕS § 113² lg 2 p-st 3 nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas 35 eurot.

Lisaks eeltoodule nõuab hageja kostjalt vastavalt lepingu tüüptingimuste p-le 8.1 ja

krediidiandja hinnakirjale lepingujärgse intressimääraga (18% aastas) võrdses määras viivist

perioodi 18.09.2019 kuni 13.10.2023 eest summas 2 246,75 eurot ning samas määras ka

tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et krediidiandja

hindas enne lepingu sõlmimist kostja krediidivõimelisust kostja poolt 05.01.2017 esitatud

laenutaotluse ja taotlusele eelnenud kuue kuu pangakonto väljavõtete põhjal. Krediidiandja

tuvastas, et kostja kuue kuu keskmise töötasu suurus oli ca 2 171 eurot ning kostja töötas XXX

AS-is. Krediidiandja tuvastas kostja arvelduskonto analüüsi tulemusel, et kostjal olid teised

finantskohustused enne lepingu sõlmimist, s.o kohustused väljaspool Swedbank AS-i, ca 344

eurot X, mis moodustas ca 15,85% kostja sissetulekust. Hinnates kostja maksevõimelisust

eeltoodud info alusel (taotlus + konto väljavõte + maksehäire register) sõlmiti kostja ja

Swedbank AS-i vahel 06.01.2017 laenuleping nr. 17-001339-VL. Krediidiandja rõhutas

täiendavalt, et VÕS § 403 sätestatud kohustuste täitmist Swedbank AS-i poolt kinnitab lisaks

ülaltoodule ka asjaolu, et kostja täitis lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt ca 2,5 aastat.

Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega. Hagejale jääb arusaamatuks kostja soov taganeda

kõikidest hagejaga sõlmitud kokkulepetest. Kostja vastu esitatud nõue tuleneb Swedbank AS-i ja

kostja vahel 06.01.2017 sõlmitud laenulepingust, millise nõude loovutas Swedbank AS hagejale.

Hageja on hagis välja toonud, et kostja tasus hagejale pärast nõude loovutamist kokku summa

803,50 eurot, mis on maha arvestatud põhivõla summast. Hageja on seisukohal, et juhul kui

kostja leiab, et esineb alus nõude katteks teostatud tasumiste tagasinõudmiseks, siis tuleb tal

esitada vastuhagi ja see põhjendada.

3. Kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et võlgnevust saab nõuda vaid Swedbank AS,

sest ühtegi lepingut kostja hagejaga sõlminud ei ole. Kostja tõi välja, et taganeb kõikidest

kokkulepetest, mis on tema ja hageja vahel sõlmitud. Lisaks palus kostja tagastada kõik hagejale

teostatud maksed.

Kohtu põhjendused

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus põhjendab seda alljärgnevaga.

5. Kohus on tuvastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ja § 231 lg-te 2 ja 4

alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:

- Swedbank AS sõlmis kostjaga 06.01.2017 laenulepingu nr 17-001339-VL (dtl 25-34). Lepingu

alusel väljastati kostjale laen summas 6 000 eurot, mis tuli tagastada igakuiste

annuiteetmaksetena iga kuu 12. kuupäevaks alates 12.02.2017 kuni 12.01.2022. Lepingu

kohaselt oli intressimääraks 18% aastas, krediidi kulukuse määraks 20,68% aastas, lepingutasu

oli 90 eurot;

- 06.01.2017 sõlmitud laenuleping öeldi üles 18.09.2019. Teatis lepingust tuleneva võlgnevuse ja

lepingu ülesütlemise kohta saadeti kostjale 30.08.2019. Nimetatud teatises määrati kostjale

täiendav tähtaeg 16.09.2019 võlgnevuse tasumiseks. (dtl 39);

- Swedbank AS loovutas laenulepingust nr 17-001339-VL tulenevad nõuded kostja vastu

aktsiaseltsile PlusPlus Capital. Nimetatu kohta saadeti kostjale nõude loovutamise teatised (dtl

40, 102);

- seoses võlgnevuse tekkimisega saadeti kostjale korduvalt meeldetuletuskirju/võlanõudeid (dtl

41-43).

6. Vaidlust ei ole, et kostja ja Swedbank AS sõlmisid 06.01.2017 laenulepingu, mille alusel sai

kostja krediidiandjalt laenu 6000 eurot. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja kohustus laenu

tagastama maksegraafiku alusel igakuiste osamaksetena, lepingu intressimääraks oli 18% aastas,

lepingujärgseks krediidikulukuse määraks oli 20,68% aastas. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja

tasus lepingujärgseid osamakseid kuni 12.05.2019 osamakseni, leping öeldi üles 18.09.2019,

peale lepingu ülesütlemist muutus sissenõutavaks põhivõlgnevus summas 3 481,67 eurot ning

tasumata intressimaksed summas 251,57 eurot ja kostja tasus hagejale võlgnevuse katteks peale

lepingu ülesütlemist 803,50 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda

Swedbank AS-i ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust tulenevat võlgnevust.

7. Kohus on eelnevalt lugenud tuvastatuks, et Swedbank AS ja kostja sõlmisid 06.01.2017

laenulepingu nr 17-001339-VL (dtl 25-31), mille alusel väljastati kostjale laen summas 6 000

eurot. Kohtu hinnangul vastab poolte vahel sõlmitud leping tarbijakrediidilepingu tunnustele

võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele

täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel

viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7

järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

8. Kostja on käesolevas tsiviilasjas esitanud hagi osas vastuväited. Kostja on seisukohal, et

võlgnevust saab nõuda vaid Swedbank AS, sest ühtegi lepingut hagejaga sõlmitud ei ole. Kostja

tõi välja, et taganeb kõikidest kokkulepetest, mis on tema ja hageja vahel sõlmitud. Lisaks palus

kostja tagastada kõik hagejale teostatud maksed. Eeltoodust nähtub, et poolte vahel on tekkinud

vaidlus nõude loovutamise üle.

9. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku

nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude

loovutamine). VÕS § 170 esimene lause sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on

nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud,

isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Ehk siis senine ja uus

võlausaldaja võivad, aga ei pea nõude loovutamisest võlgnikule teatama (VÕS § 170). Kui

võlgnikule nõude loovutamisest ei teatata, eksisteerib oht, et loovutamisest mitteteadlik võlgnik

täidab kohustuse senisele ja seega valele võlausaldajale. VÕS § 172 järgi võib võlgnik keelduda

kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud

dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude

loovutamisest kirjalikult teatanud. Kuni senine võlausaldaja ei ole võlgnikule loovutamisest

teatanud või kuni võlgnikule ei ole esitatud võlausaldaja poolt väljaantud loovutamisdokumenti

(VÕS § 168 lg 2), loetakse kohustuse täitmine senisele võlausaldajale seetõttu täitmiseks õigele

ehk täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule. VÕS § 169 lg-st 1 tuleneb, et kuni võlgniku poolt

loovutamisest teadasaamiseni loetakse nõue uue ja senise võlausaldaja suhetes võlgnikuga

kuuluvaks senisele võlausaldajale.

Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi kohaselt loovutas Swedbank AS oma nõuded kostja vastu

aktsiaseltsile PlusPlus Capitel 23.10.2019. Nõude loovutamisest teatati kostjale kirjalikult.

Hageja on kohtule esitanud nõude loovutamise kohta kostjale koostatud teatised (dtl 40, 102).

Teatiste kohaselt teatati kostjale, et Swedbank AS on loovutanud vastavalt VÕS §-le 164 nõude

loovutamise lepinguga PlusPlus Capital AS-ile 06.01.2017 sõlmitud laenulepingust nr 17-

001339-VL tulenevad nõuded kostja vastu põhisummas 3867,33 eurot, millele lisanduvad

kõrvalnõuded. Teatiste kohaselt on nimetatud nõude suhtes uueks võlausaldajaks PlusPlus

Capital AS, registrikood 11919806. Hagi kohaselt teavitati kostjat nõude loovutamisest

kirjalikult ning loovutusteatis saadeti kostja aadressile xxx ja e-posti aadressile xxx. Kostja ei ole

vaidlustanud nõude loovutamise teatiste kättesaamist. Seega on kostjale teatatud nõude

loovutamisest uuele võlausaldajale, so hagejale ning vastavalt VÕS § 170 lg-le 1 tuleb lugeda

loovutamine võlgniku suhtes toimunuks, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui

loovutamine ei olnud kehtiv. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et Swedbank AS

loovutas käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olevast lepingust tulenevad nõuded hagejale ning

seega on hageja tõendanud oma nõudeõiguse olemasolu.

10. VÕS 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 8 lg

2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub üks

isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita

nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.

VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist.

11. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu,

mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Swedbank AS 06.01.2017 laenulepingu, mille

alusel sai kostja krediiti kokku 6000 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et

kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega.

Kohtu hinnangul vastab käesolevas asjas hagi aluseks olev leping tarbijakrediidilepingu

tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad VÕS 22. peatüki 2. jaos olevad

tarbijakrediidilepingu erisätted, sh VÕS §-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud

täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja

vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (VÕS § 403⁴ lg 1) ning VÕS §-des 406² ja 408

sätestatud täiendavad tühisuse alused.

Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole

vastuväidetest.

12. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993

direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti

õigusesse üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus

hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse

küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul

kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada

ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab

kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus

kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi

93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et

hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid,

kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4

kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et

krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud

teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni

kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg

4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja

kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele,

kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva VÕS §

4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama

krediidiandja ehk hageja.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et krediidiandja

hindas enne lepingu sõlmimist kostja krediidivõimelisust kostja poolt 05.01.2017 esitatud

laenutaotluse (dtl 51-52) ja taotlusele eelnenud kuue kuu pangakonto väljavõtete põhjal (dtl 138–

147). Krediidiandja tuvastas, et kostja kuue kuu keskmise töötasu suurus oli 2171 eurot ning

kostja töötas XXX AS-is. Krediidiandja tuvastas kostja arvelduskonto analüüsi tulemusel, et

kostjal olid teised finantskohustused enne lepingu sõlmimist, s.o kohustused väljaspool

Swedbank AS-i, ca 344 eurot X, mis moodustas ca 15,85% kostja sissetulekust. Hinnates kostja

maksevõimelisust eeltoodud info alusel (taotlus + konto väljavõte + maksehäire register) sõlmiti

kostja ja Swedbank AS-i vahel 06.01.2017 laenuleping nr. 17-001339-VL. Krediidiandja rõhutas

täiendavalt, et VÕS § 403 sätestatud kohustuste täitmist Swedbank AS-i poolt kinnitab lisaks

ülaltoodule ka asjaolu, et kostja täitis lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt ca 2,5 aastat.

Hageja poolt esitatud andmete põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamist põhimõtet. Hageja on põhistanud, et laenuandja kontrollis vajaliku

põhjalikkusega kostja krediidivõimelisust, võttes arvesse kostja tausta, sissetulekuid ning

kohustusi. Kohtu hinnangul leidis laenuandja põhjendatult, et kostja on krediidivõimeline ja

suuteline tasuma lepingust tulenevaid kohustusi.

13. Käesolevas tsiviilasjas esitatud asjaoludest tulenevalt sõlmis kostja Swedbank AS-iga

laenulepingu, mille alusel väljastati kostjale laen 6000 eurot. Kostja kohustus perioodil

12.02.2017 kuni 12.01.2022 laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste osamaksetena.

Alates 12.06.2019 kostja osamakseid ei tasunud. 30.08.2019 saatis krediidiandja teatise lepingust

tuleneva võlgnevuse kohta, määras täiendava tähtaja (16.09.2019) võlgnevuse tasumiseks ning

hoiatas, et täiendavalt antud tähtajaks kohustuste täitmata jätmise korral loeb krediidiandja

lepingu üles öelduks. Kostja temale määratud tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud ning

krediidiandja ütles lepingu 17.09.2019 üles. Peale lepingu ülesütlemist muutus sissenõutavaks

põhivõlgnevus summas 3 481,67 eurot.

14. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

Hageja on kohtule esitanud 30.08.2019 koostatud teatise lepingust tuleneva võlgnevuse kohta ja

lepingu ülesütlemise tahteavalduse (dtl 39). Kostjale on 30.08.2019 teatis edastatud

krediidiandjale teadaolevale kostja e-posti aadressile xxx ja aardessile xxx. Kostja ei ole väitnud

ega tõendanud, et nimetatud aadressidele saadetud teatist ta kätte saanud ei ole. 30.08.2019

teatisest nähtub, et Swedbank AS andis kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja

16.09.2019. Samuti nähtub nimetatud teatisest, et Swedbank AS on käsitlenud nimetatud

kirjalikku teatist lepingu ülesütlemise tahteavaldusena ning on kostjat hoiatanud, et täiendavalt

antud tähtajaks kohustuste täitmata jätmise korral loetakse kostjaga sõlmitud leping erakorraliselt

üles öelduks. Kostjat on teavitatud, et lepingu ülesütlemise korral muutuvad kõik lepingutest

tulenevad nõuded sissenõutavaks. Kohus asub seisukohale, et vaidluse all oleva lepingu

tingimused lepingu ülesütlemiseks on kooskõlas VÕS § 416 lg-ga 1. Hageja on kohtule

laenukonto väljavõttega tõendanud, et tasus kohustuste katteks maksegraafikujärgseid

osamakseid kuni 12.05.2019 osamakseni ning alates 12.06.2019 kostja osamakseid ei tasunud.

30.08.2019, s.o enne lepingu ülesütlemist, on kostjale antud täiendav tähtaeg võlgnevuse

tasumiseks. Kohtu hinnangul on seega käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olev leping üles öeldud

kehtivalt.

Käesolevas tsiviilasjas esitatud asjaoludest nähtub, et kostja jättis lepingust tulenevad kohustused

täitmata ning lepingu ülesütlemise hetkeks oli kostjal krediidiandja ees põhivõlgnevus summas

385,66 eurot. Kostja on lepingut rikkunud, võlausaldaja on 17.09.2019 lepingu üles öelnud ning

lepingust tulenevad kohustused on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1

sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Hageja selgituste kohaselt muutus laenulepingu ülesütlemisel sissenõutavaks kogu tasumata

laenusumma, s.o 3867,33 eurot. Hagi kohaselt tasus kostja hagejale peale lepingu ülesütlemist ja

hagejale nõude loovutamist 803,50 eurot. Hageja on arvestanud nimetatud summa

põhivõlgnevuse katteks. Kostja ei ole põhivõlgnevuse suuruse osas vastuväiteid esitanud. Kohus

on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda kostjalt krediidisumma 3 063,83 eurot (3 867,33 –

803,50) tagasi maksmist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 3

063,83 eurot VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 401 lg 1 alusel.

15. Kohus selgitab, et kostja taotlus hagejale tasutud summade tagastamiseks ei ole põhjendatud.

Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks õigus nõuda kostjalt tasutud summade tagastamist.

16. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

Pooled on lepingus kokku leppinud intressimääras 18%. Hagiavalduse kohaselt lähtub hageja

intressiarvestuses aasta intressimäärast 18% ning 360-päevasest arvestusaastast. Nimetatu üle

poolte vahel vaidlus puudub. Hageja palub kostjalt välja mõista intressivõlgnevus summas

251,57 eurot (s.o maksegraafikust tulenev intressiosamaksed: 12.06.2019 osamakse summas

62,43 eurot + 12.07.2019 osamakse summas 57,90 eurot + 12.08.2019 osamakse summas 59,83

eurot + 12.09.2019 osamakse summas 59,83 + perioodil 13.09.2019 kuni 17.09.2019

sissenõutavaks muutunud intress summas 11,58 eurot). Kostja ei ole intressinõude suuruse osas

vastuväiteid esitanud ning poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei ole eelnimetatud

intressi osamakseid tasunud.

Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ning hagejal on õigus nõuda kostjalt intressi

maksmist. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressi summas

251,57 eurot VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 397 lg 1 alusel.

17. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Käesolevas asjas on kostja rikkunud raha maksmise kohustust, seega on hagejal õigus nõuda

viivist. Hageja nõuab viiviseid vastavalt lepingu tüüptingimuste p-le 8.1 ja krediidiandja

hinnakirjale lepingujärgse intressimääraga (18% aastas) võrdses määras perioodi 18.09.2019

kuni 13.10.2023 eest summas 2 246,75 eurot. Lisaks nõuab hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks mitte muutunud viivist lepingujärgses määras alates 14.10.2023 kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni.

Käesolevalt ei vaidle pooled selle üle, et kostja oli lepingust tulenevate kohustuste tasumisega

viivituses. Kostja ei ole hageja viivisearvestuse osas vastuväiteid esitanud. Lepingu

ülesütlemisega muutus lepingust tulenev kohustus sissenõutavaks ning põhinõude tasumata

jätmise tõttu tekkis hagejal alates 18.09.2019 õigus nõuda viiviste tasumist. Kohus on

seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista alates

lepingu ülesütlemisest kuni kohtule hagiavalduse esitamiseni, s.o perioodi 18.09.2019 kuni

13.10.2023 eest sissenõutavaks muutunud viivist summas 2 245,24 eurot (arvutatud

viivisekalkulaator.ee abil). Kohus leiab, et TsMS § 367 alusel on põhjendatud ka hageja nõue

mõista alates 14.10.2023 kostjalt välja hagiavalduse esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks

muutunud viivist põhinõudelt 18% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega

mitte enam kui põhinõude ulatuses.

18. Hageja palun kostjalt välja mõista sissenõudekulud summas 35 eurot. Tulenevalt VÕS § 1132

lg 2 p 3 võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja

eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1 000 eurot.

Hagi kohaselt on hageja peale lepingu ülesütlemist edastanud kostjale kolm tasulist võlateatist:

06.11.2019 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 25 eurot (dtl 41), 04.06.2021tasulise

meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot (dtl 42) ning 02.02.2023 tasulise meeldetuletuskirja

maksumusega 5 eurot (dtl 43). Hageja poolt kohtule esitatud võlanõuetelt nähtub, et need on

adresseeritud aadressile xxx. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et nimetatud aadress kostja

elukohaks või kontaktaadressiks ei ole. Kohtu hinnangul on hageja õigustatud nõudma

meeldetuletuskirjade saatmise eest tasu.

Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hageja sissenõudmiskulud summas 35 eurot

põhjendatud ja kuuluvad kostjalt väljamõistmisele.

19. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hageja hagi kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista kostja ja Swedbank AS vahel 06.01.2017 sõlmitud väikelaenu

lepingust nr 17-001339-VL tulenev põhivõlgnevus summas 3 063,83 eurot, intress summas

251,57 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 2 245,24

eurot ja alates 14.10.2023 kuni põhinõude (3 063,83 eurot) täieliku täitmiseni viivis 18% aastas,

kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

20. TsMS § 162 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas

kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohus jätab menetluskulud TsMS §

162 lg 1 kohaselt kostja kanda.

21. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg 1 esimese lause

kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuluks riigilõiv 630 eurot, maksekäsu

kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ning esitamise kulu 20 eurot ja õigusabikulud summas

664 eurot (käibemaksuga).

21.1.

Käesoleva tsiviilasja hinnaks on TsMS § 133 kohaselt 6 148,64 eurot. Riigilõivuseaduse

(RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli hagi esitamise ajal hagilt hinnaga kuni 7000 eurot tasuda

riigilõivu summas 630 eurot. Kohus leiab, et hageja poolt tasutud riigilõivu näol on tegemist

põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga, mis tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt

välja mõista.

21.2.

Hageja menetluskuluks on maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ning

esitamise kulu summas 20 eurot. TsMS § 484² kohaselt määrab kohus maksekäsu kiirmenetluses

maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s

488¹ ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise

suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud

menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus leiab, et põhjendatuks ja

vajalikuks tuleb pidada maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot.

21.3.

Asja materjalidest nähtuvalt on muuhulgas hageja menetluskuludeks lepingulise esindaja

kulud summas 664 eurot. Hagejale on õigusabiteenust osutatud hinnaga 100 eurot/tunnis (ilma

käibemaksuta), kokku 5,5 tundi. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas vastuväited esitanud.

Hinnates ja analüüsides hageja lepingulise esindaja poolt menetluskulude nimekirjas välja

toodud menetlustoiminguid ning arvestades kõikide tsiviilasjas tehtud menetlustoimingutega ja

esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga, asub kohus seisukohale, et käesoleva tsiviilasja

raames saab põhjendatuks ja vajalikuks lugeda hageja lepingulise esindaja menetlustoiminguid

kokku mahus 4 tundi.

Hageja on esitanud kohtule 4-leheküljelise hagiavalduse koos lisadega, vaidlus ei ole õiguslikult

keerukas. Kohtu hinnangul tuleb dokumentide komplekteerimiseks ja analüüsimiseks ning

hagiavalduse koostamiseks ja esitamiseks kulunud põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks lugeda

kokku 2 tundi. Kohus leiab, et hageja lepingulise ajakulu 1,5 tundi kostja vastusega tutvumiseks

ning kostja vastuse osas seisukoha koostamiseks on põhjendatud ja vajalik. Kohus leiab, et

põhjendatuks ja vajalikuks saab pidada ka hageja 27.05.2024 taotluse koostamiseks ning

esitamiseks kulunud aega 0,5 tundi.

Hageja on palunud kulud õigusabile välja mõista koos käibemaksuga. TsMS § 174 lg 10 alusel

peab menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks menetlusosaline kinnitama, et ta ei

ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada. Avalikult kättesaadavate andmete kohaselt on hageja käibemaksukohustuslane

numbriga EE102313213. Hageja palub aga kohtul arvestada, et hageja on piiratud

käibemaksukohuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuga maha

arvestada. Kohus mõistab õigusabikulu välja koos käibemaksuga.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud summas

kokku 484 eurot (käibemaksuga).

Kokku mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1134 eurot (riigilõiv

summas 630 eurot + maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot + õigusabikulud 484 eurot).

22. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja

mõistab kostjalt välja menetluskuludelt viivise alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aleksandr Kondrašov

kohtunik