3-24-3423/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-24-3423

Otsuse kuupäev

29. august 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Haldusasi

X-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses tema suhtes 8. oktoobril 2024 jõu

kasutamisega

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Liisa Paltsar-Jürimäe

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. Muud

menetluskulud jätta poolte endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. septembril 2025

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-3423

1. X (kaebaja) esitas 13. oktoobril 2024 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses tema suhtes 8. oktoobril 2024 jõu kasutamisega.

2. Tartu Vangla jättis 13. detsembri 2024. a otsusega nr 1-13/24/1-1 kaebaja kahjunõude

rahuldamata. Vangla 8. oktoobri 2024. a ettekandega nr 2-24-3310 fikseeriti sündmus, mille

käigus kaebaja ja teine kinnipeetav lõhkusid jalutusboksi pleksiklaase ning loopisid tükke

laiali. Kinnipeetavad ei olnud nõus vabatahtlikult jalutusboksist välja tulema ega allunud

korraldustele lõhkumine lõpetada. Kaebaja üritas jalutusboksi luuki lahti teha, mida valvur

takistada püüdis. Kaebaja viskas ametnikku liivaga ning sülitas. Ametnikud varustasid end

märulivarustusega, liikusid kaebaja jalutusboksi juurde ning kaebajale anti veelkord võimalus

tulla käeraudade paigaldamiseks luugi juurde. Kaebaja korraldusele ei allunud, vaid võttis

maast suurema pleksiklaasi tüki ning viskas selle ametnike suunas. Kaebajat hoiatati

erivahendi kasutamise eest. Valvur avas jalutusboksi ukse, vanglaametnikud sisenesid kilbi

varjus ning suunasid kaebaja vastu jalutusboksi võret ning viisid ta kõhuli maha. Kaebaja

osutas vastupanu ning ametnikud pidid talle jõuga käerauad paigaldama. Kaebaja viidi tagasi

tema kambrisse, kus kilbi varjus eemaldati käerauad, pärast mida viskas kaebaja laual olnud

nõudega valvuri suunas. Kahju hüvitamise taotluse menetluse käigus on arvestatud

videosalvestistega, millelt nähtub, et kaebajale anti korduvalt võimalus lahendada olukord

rahumeelselt, kuid kaebaja ei allunud ametnike korraldustele. Samuti hoiatati kaebajat

erivahendite ja füüsilise jõu kasutamise eest. Kaebaja kujutas ohtu nii ametnikele kui ka

vangla julgeolekule tervikuna ning vanglaametnikel oli õigusaktidest tulenev õigus võtta

kasutusele ohu kõrvaldamiseks erinevaid meetmeid. Ametnikud ei kasutanud kaebaja suhtes

liigset jõudu ega põhjustanud talle rohkem kannatusi, kui see oli kaebaja vastupanu

lõpetamiseks ja käeraudade paigaldamiseks vajalik. Kuna vanglaametnike tegevus oli

õiguspärane, siis ei ole kahjunõude rahuldamiseks alust.

3. Kaebaja esitas 19. detsembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks kokku summas 10 000 eurot, s.o 2500 eurot väärikuse

alandamise ning 6000 eurot füüsilise ja 1500 eurot vaimse tervise kahjustamise eest.

Vanglaametnikud kasutasid 8. oktoobril 2024 tema suhtes jõudu ning tekitasid talle tahtlikult

kehavigastusi, kuigi kaebaja ametnikele vastupanu ei osutanud.

4. Tartu Vangla esitas kohtule 2. jaanuaril 2025 vastusena kohtunõudele kohtueelse

menetluse materjalid. Samuti esitas vangla kohtule kaks vaidlusalust sündmust kajastavat

videosalvestist.

5. Tartu Halduskohus võttis 6. jaanuari 2025. a määrusega X-i kaebuse Tartu Vangla

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema suhtes 8. oktoobril 2024 jõu

kasutamisega menetlusse. Sama määrusega vabastas kohus kaebaja riigilõivu tasumise

kohustusest seoses väärikuse alandamisega (tervisekahju osas oli kaebus riigilõivuvaba) ja

kuulutas menetluse vangla esitatud videosalvestiste osas kinniseks ja keelas kaebajal nendega

tutvumise.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 6. märtsi 2025. a määrusega juurdepääspiirangu peale

esitatud kaebaja määruskaebuse rahuldamata.

7. Vastustaja esitas 6. veebruaril 2025 vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebuse

rahuldamata.

3-24-3423

8. Tartu Halduskohus määras 30. aprilli 2025. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebaja hinnangul kasutasid vanglaametnikud 8. oktoobril 2024 tema suhtes

põhjendamatult jõudu ning tekitasid talle tahtlikult kehavigastusi, kuigi kaebaja ametnikele

vastupanu ei osutanud. Vanglaametnikud alandasid kaebaja väärikust, tegid talle füüsiliselt

haiget, põhjustasid talle kehavigastusi ja hingelisi kannatusi ning kahjustasid tema vaimset

tervist. Kaebajale ei teatatud, millised on võimalused olukorra rahumeelseks lahendamiseks

ning milliseid vahendeid nad kaebaja suhtes kasutavad. Kaebaja viskas jalutusboksis olles

pleksiklaasi tüki vastu jalutusboksi ust, mille taga olid valvurid, kuid see vise ei põhjustanud

kellelegi ohtu. Kaebaja ei teinud ametnikele haiget ega osutanud vastupanu. Keha maha

viimisel on loomulik, et isik üritab panna käed kukkumisel kaitseks ette. Vanglaametnik

tekitas vigastusi kaebaja mõlemale käele, sh küünarnukile, lõuale, kaelale, põsesarnale,

ninale, seljale ja kõhule, millega kaasnes valu. Kaebaja suruti jõhkralt kruusa sisse, mille

tulemusel oli kaebajal suu ja nägu kruusane ning valulik ning sellega alandati ka kaebaja

väärikust. Vanglaametnikud ei arvestanud, et kaebajal on diagnoositud düssotsiaalne

isiksushäire.

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

10.1. Vangla jääb 13. detsembri 2024. a otsuses esitatud seisukohtade juurde. Vaidlusaluse

sündmuse toimumise hetkel oli kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine

nähtud ette kehtiva käskkirjaga. Enne vanglaametnike sisenemist jalutusboksi andis valvur kui

ka teabe- ja uurimisosakonna spetsialist kaebajale võimaluse lõhkumine lõpetada ning tulla

vabatahtlikult käeraudade paigaldamiseks ukseluugi juurde, mida kaebaja ei kasutanud.

Vanglaametnikud hoiatasid kaebajat, et kui ta korraldustele ei allu, kasutatakse tema suhtes

füüsilist jõudu. Sellises olukorras on meelevaldne väita, et vanglaametnikud ei teatanud

kaebajale olukorra rahumeelse lahendamise võimalustest. Kohtule esitatud videosalvestised

kinnitavad vangla positsiooni õigsust. Videosalvestitelt on näha ja kuulda, et kaebaja sai

korraldusest ja selgitusest aru, sest ametniku hoiatusele vastas ta „kasuta“. Vanglaametnike

korraldused olid õiguspärased ega vasta tühisuse tingimustele.

10.2. Kuna kaebaja ametnike korraldustele ei allunud ja korduvad püüdlused olukorda

rahumeelselt lahendada luhtusid ning kaebaja käitumine jalutusboksi lõhkumisel ning

lõhkumise teel saadud tükkide boksist välja viskamisel kujutas endast ohtu nii

vanglaametnikele kui ka teistele jalutusboksi läheduses viibivatele isikutele, oli

vanglaametnikel vangistusseaduse (VangS) § 71 lg 2 alusel õigus kasutada rikkumise

lõpetamiseks nii enesekaitsevahendeid (kilp) kui ka füüsilist jõudu. Asjaolu, et kaebaja

taganes vahetult enne ametnike jalutusboksi sisenemist seljaga jalutusboksi vastu, ei näita

vastustaja hinnangul seda, et kaebajast lähtunud oht oleks möödunud. Videosalvestised ning

ettekanded kinnitavad, et vanglaametnikud pidid kaebajale käeraudade paigaldamiseks

kasutama jõudu ehk kaebaja tegevus ei kinnitanud tema rahulikkust. Kaebaja mahaviimisel

fikseeriti tema pea ja kaelapiirkond, kaebaja nägu puutus seetõttu kokku ka kruusase pinnaga.

Jõudu kasutati proportsionaalselt, samuti fikseeriti pärast olukorra lahenemist kaebaja

terviseseisund. Kruusaga kokkupuude ning selle sattumine kaebaja näole ja suu piirkonda oli

kaebaja enda käitumise otsene ja vahetu tagajärg.

3-24-3423

10.3. Pärast intsidenti osakonnas käeraudade eemaldamise ajal püüdis kaebaja ise oma käsi

vanglaametnike haardest vabastada ega kuuletunud vanglaametnike korraldusele.

Videosalvestiselt nähtu kinnitab, et pärast seda, kui kaebaja proovis oma kätt ametniku

haardest vabastada, tugevdas ametnik oma haaret kaebaja käe ümber ning tõstis kätt rohkem

ülespoole, kuid tugevale valuaistungi ilmnemisele omast reaktsiooni sellega ei kaasnenud.

Kaebaja poolt kirjeldatud vigastuste esinemist ei kinnita ka terviseseisundi kontrolli

protokollis kajastatu.

KOHTU SEISUKOHT

11. Vaidluse all on Tartu Vangla tegevuse õiguspärasus seoses 8. oktoobril 2023 kaebaja

suhtes füüsilise jõu kasutamisega. Kaebaja hinnangul oli füüsilise jõu kohaldamine

põhjendamatu ja ülemäärane ning sellega tekitati talle mittevaralist kahju. Vastustaja on

seisukohal, et vanglaametnike tegevus kaebaja suhtes füüsilise jõu kohaldamisel oli

põhjendatud ning seeläbi ei tekitatud koostoimes käeraudade kohaldamisega kaebajale

mittevaralist kahju.

12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-

des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et

füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kahjunõude rahuldamise

eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, põhjuslik seos

teo ja tagajärje vahel, kahju vältimise või kõrvaldamise võimatus esmaste

õiguskaitsevahendite abil ning vastustaja süü tuvastamine. Lisaks võetakse hüvitise suuruse

määramisel RVastS § 13 lg 1 alusel arvesse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid

takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid

seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju

hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju

hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab ehk

kohaseks viisiks mittevaralise kahju hüvitamisel võib kahju rahas kompenseerimise asemel

olla ka kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-9-17 (p 13) ja 3-3-1-10-14 (p 12.2)).

13. Kohus nõustub vastustajaga, et vanglaametnike tegevus ei olnud füüsilise jõu ja

käeraudade kasutamisel õigusvastane ning sellega kaasnenud tagajärjed kaebaja tervislikule

seisundile ei olnud ülemäärased, vaid tingitud kaebaja enda ebakohasest tegevusest. Kohus

nõustub vangla 13. detsembri 2024. a otsuses nr 1-13/24/1-1 esitatud põhjendustega ega pea

vajalikuks neid detailselt kohtuotsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastustaja tegevuse

õiguspärasust kinnitavad selgelt kohtule esitatud vanglaametniku ettekanne, pärast intsidenti

kaebaja tervisliku seisundi kohta koostatud protokoll ning kaks videosalvestist. Vastuseks

kaebuses esitatud seisukohtadele märgib kohus järgmist.

14. Vanglal on kohustus tagada nii vangla üldine julgeolek kui ka vastustaja ametnike

julgeolek. Kaebaja tegevus jalutusboksis selle sisustuse lõhkumisel ning esemete loopimisel

ning vanglaametnike antud korraldustele mitteallumisel näitas valmisolekut kahjustada

mõlemat õigushüve. VangS § 70 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada

teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist

3-24-3423

jõudu. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määrusega nr 44 kehtestatud „Järelevalve

korraldus vanglas“ (määrus nr 44) reguleerib täpsemalt järelevalve korraldust, samuti

erivahendite ja teenistusrelvade kasutamist. Määruse nr 44 §-s 37ˡ on reguleeritud

ohjeldusmeetmete kasutamise üldpõhimõtted, mida praeguses asjas on kohtu hinnangul

järgitud. Määruse nr 44 § 37ˡ lg 2 kohaselt peab kinnipeetava suhtes kasutatav ohjeldusmeede

olema proportsionaalne ning võimalikult vähe riivama isiku õigusi ja vabadusi.

Ohjeldusmeedet kasutatakse viisil, mis austab kinnipeetava inimväärikust ega alluta teda

piinavale, ebainimlikule või alandavale kohtlemisele. Kinnipeetavat tuleb hoiatada

ohjeldusmeetme kasutamise kavatsusest, eelneva hoiatuseta on ohjeldusmeetme kasutamine

lubatud edasilükkamatul juhul, et tõrjuda vahetut ohtu elule ja tervisele, või kui

ohjeldusmeedet kohaldatakse eelnevalt väljaantud ning kinnipeetavale kätte toimetatud

haldusakti alusel (määrus nr 44 § 37ˡ lg 3). Kaebaja suhtes oli vangla 8. mai 2024. a

käskkirjaga nr 2-24/1-2/169 näinud VangS § 69 alusel täiendavate julgeolekuabinõudena ette

käeraudade kasutamise. Kaebaja oli sellest teadlik.

15. Määruse nr 44 §37² lg 1 näeb ette, et vanglateenistuse ametnik annab kinnipeetavale

korraldusi, mis on vajalikud ohjeldusmeetme kasutamiseks. Kinnipeetavale selgitatakse, et

ohjeldusmeetme kasutamiseks vajaliku korralduse täitmata jätmise korral võidakse kasutada

füüsilist jõudu. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kinnitavad selgelt kohtule esitatud

vanglaametniku ettekanne, pärast intsidenti kaebaja tervisliku seisundi kohta koostatud

protokoll ning kaks videosalvestist.

16. Videosalvestistelt 15-19-02 ja 15-32-12 nähtub ettekandes kajastatud olukord. Kaebaja

tagus jalaga süstemaatiliselt mitu minutit jalutusboksis olnud plastikust seina eesmärgiga see

lõhkuda, mis ka lõpuks õnnestus. Seejuures viskasid kaebaja ja kõrval asunud jalutusboksis

asunud teine kinnipeetav plastikutükke üle boksi. Lisaks üritas kaebaja avada iseseisvalt

jalutusboksi lukustatud ust ning tagus jalaga ka jalutusboksi metallist osi, sh selle ust. Samuti

üritas kaebaja vanglaametnikust käega haarata ning loopis tema suunas kruusa ja muid

pinnasevorme, vürtsitades kogu olukorda vulgaarsete väljenditega. Teises jalutusboksis

tegeles teine kinnipeetav sarnase tegevusega (videosalvestis 15-19-02, 00:00-13:40).

Ilmselgelt nautisid nii kaebaja kui teises jalutusboksis asunud kinnipeetav vangla inventari

lõhkumist ning vanglaametnike provotseerimist. Miski ei kinnita, et kaebaja tegevus oleks

olnud rahumeelne ning olukorra lõpetamisele suunatud. Vanglateenistuse ametnik andis

kaebajale asjakohaseid korraldusi ning teda hoiatati füüsilise jõu ja erivahendite

kasutamisega, kui ta korraldustele ei allu. Vahetult pärast korralduse saamist tulla ukse juurde

käeraudade paigaldamiseks ning hoiatuse saamist, et tema suhtes võidakse allumatuse korral

kasutada jõudu ja erivahendeid, vastas kaebaja üleolevalt, et ei tule ukse juurde ja kasutage

ning viskas ühe plastiku tüki üle jalutusboksi. Seejärel taganes kaebaja mõned sammud

tahapoole ning tema kehaasend väljendas eelseisvaks vastasseisuks valmistumist, mitte

rahumeelsust nagu kaebaja väidab (video 15-19-02, 13:28-13:41; video 15-32-12, 00:00-

00:28). Ilmselgelt mõistis kaebaja, et kui ta ei allu korraldustele ja jätkab provotseerivat ning

üleolevat käitumist, siis kasutavad vanglaametnikud meetmeid, mille eest nad teda hoiatasid.

Seega ei saanud tema suhtes jõu ja käeraudade kasutamine tulla kaebajale üllatuslikult. Selle

asemel, et korraldustele alluda, valis kaebaja, et tema suhtes kasutataks vastavaid meetmeid.

Raske on mõista, mida vanglaametnikud oleksid pidanud ja saanud veel täiendavalt teha, et

kaebajaga seotud intsident oleks lahenenud ilma füüsilise jõu kasutamiseta. Vanglaametnikud

andsid korduvalt korralduse lõhkumine lõpetada ja tulla ukse juurde käeraudade

paigaldamiseks, millele kaebaja üleolevalt väljendas mittenõustumist vulgaarses vormis ega

teinud midagi olukorra rahumeelseks lahendamiseks. Selle asemel pidas kaebaja õigeks

jätkuvalt jalutusboksi sisustust loopida ja vanglaametnikega ülbitseda. Olukorras, kus kaebaja

3-24-3423

tegi kõik endast oleneva, et temast lähtuv ohtlikkus ei väheneks ning et tema suhtes füüsilist

jõudu ikka kohaldataks, on groteskne, et kaebaja heidab vanglaametnikele ette jõu kasutamist.

Tehes kõik endast oleneva, et tema suhtes füüsilist jõudu kasutataks, peab kaebaja seda siiski

ülemääraseks. Videosalvestistelt ei nähtu midagi, mida ka parima tahtmise juures saaks

ülemääraseks jõu kasutamiseks pidada. Kaebaja viidi jalutusboksi sisenenud vanglaametnike

poolt kiiresti maha, fikseeriti tema keha ning elimineeriti temast lähtuv oht, paigaldati

käerauad ning seejärel transporditi kaebaja siseruumidesse (video 15-32-12, 00:31-01.30). On

loomulik, et kaebaja vastupanu murdmisel ja tema maha viimisel kruusasele pinnale, puutus

tema nägu lühiajaliselt kokku kruusaga. Kaebaja oleks saanud seda aga ise vältida, alludes

korraldustele ja mitte valides füüsilist vastasseisu vanglaametnikega. Kaebaja kokkupuude

kruusase pinnasega oli kestuselt lühiajaline ning miski ei viita vanglaametnike poolsele

tahtlikule ülemäärasele jõu kasutamisele kaebajast lähtuva ohu elimineerimisel ja temale

käeraudade paigutamisel.

17. Ka siseruumides ei kasutatud kaebaja suhtes füüsilist jõudu ülemääraselt. Pärast kambrisse

paigutamist ja kambriukse sulgemist hakati avama käeraudu ja kaebajale anti korraldus, et ta

kätt selle toimingu tegemise ajal ära ei tõmbaks. Kaebaja vastas sellele vulgaarsusega ja

sõnastusega, et kui tahan, siis tõmban (videosalvestis 15-32-12, 2:34-2:38). Videosalvestis

kinnitab vangla otsuses kajastatut, et kaebaja üritas enne käeraudade täielikku eemaldamist

üht kätt ära tõmmata, mis tingis vastureaktsiooni ja hilisema sõnavahetuse teemal, miks

selline tegevus ei ole lubatud. Videosalvestis kinnitab ka valvuri ettekandes märgitut, et

käeraudade eemaldamise järel otsustas kaebaja visata vanglaametnikke kambris asunud

esemega, mis lendas vastu vanglaametniku ees olnud kaitsekilpi. Tähelepanuta ei saa jätta ka

asjaolu, et videosalvestiselt ei nähtu, et kaebajale oleks käeraudade eemaldamisel põhjustatud

sellist valu, mis võimaldaks seada kahtluse alla meetme kohaldamise proportsionaalsuse.

18. Samuti ei õigusta kaebaja väidetud psüühikaprobleemid tema tegevust ega muuda

vanglaametnike toiminguid olukorra lahendamisel õigusvastaseks. Kaebaja kipub olema

vääral arusaamal, et kui tal esinevad psüühilised probleemid, siis ta võib käituda talle sobival

viisil vanglaametnike korraldusi eirates ning vanglaametnikel ei ole õigust temaga seonduvat

ohtu elimineerida ning tema suhtes vajadusel füüsilist jõudu kasutada. Sellise lähenemisega

nõustudes ei oleks vangla julgeoleku tagamine põhimõtteliselt võimalik.

19. Vastustaja on järginud ka VangS § 71 lg-s 7ˡ sätestatud tingimust, mille kohaselt kontrollib

pärast kinnipeetava suhtes vahetu sunni kasutamist tervishoiutöötaja esimesel võimalusel

kinnipeetava terviseseisundit. Vahetu sunni kasutamise asjaolud ja terviseseisundi kontrolli

tulemused protokollitakse. Käesoleval juhul on seda tehtud. Terviseseisundi kirjelduse järgi ei

saa kaebajal esinenud kergeid muljumisjälgi pidada selliseks, mis viitaks jõu ja erivahendi

ülemäärasele kasutamisele. Kaebaja väljendatud ulatuslike tervisekahjustuste tekkimist ükski

tõend ei kinnita. Ka videosalvestiselt ei ole näha sellist valuaistingule omast kehakeelt, mis

oleks vastavuses kaebaja märgitud tagajärgedega tema tervisele. Ilmselgelt võimendab

kaebaja talle väidetavalt tekkinud tagajärgi üle eesmärgiga saada hüvitist. Ükski kohtule

esitatud materjal selliste kaebaja väidetud tagajärgede saabumist vanglaametnike tegevuse

tulemusena ei kinnita.

20. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi

kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui

menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks

välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus vabastas kaebaja 6. jaanuari

2025. a määrusega riigilõivu tasumise kohustusest seoses väärikuse alandamisega,

3-24-3423

tervisekahju osas oli kaebus riigilõivuvaba. HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel jääb

seega see riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad

tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kuna vastustaja ei ole kohtule menetluskulu dokumente

esitanud, siis jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109

lg 1 ls 4).

21. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider