2-22-16526/58 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. august 2025

Tsiviilasja number

2-22-16526

Tsiviilasi

T.C M. hagi P.G vastu ühisvara jagamiseks

P.G vastuhagi T.C M. vastu ühisvara jagamiseks

Tsiviilasja

hind

apellatsioonikohtus

875 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 4. märtsi 2025. a vaheotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.C M. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant (hageja): T.C

(isikukood XXX),

lepinguline esindaja Kristel Kangilaski

Vastustaja (kostja):

P.G

(isikukood XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-

Ein

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada T.C M. apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Maakohtu 4. märtsi

2025. a vaheotsus osaliselt osas, milles maakohus tuvastas, et liisingulepingust nr

XXXXXXXXX tulenevate varaliste õiguste T.C M. poolt lahusvara huvides kasutamise

eest ühisvarasse tasumisele kuulub rohkem kui 3450 eurot.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega sõnastada maakohtu otsuse resolutsiooni p

1.2 esimene lause järgnevalt:

„1.2. T.C M. ja AS SEB Liising vahel 2013. a sõlmitud liisingulepingust nr

XXXXXXXXX tulenevad varalised õigused ja kohustused ning nimetatud lepingust

tulenevate varaliste õiguste T.C M. poolt lahusvara huvides kasutamise eest ühisvarasse

tasumisele kuulub 3450 eurot.“

3. Jätta muus osas maakohtu otsuse resolutsioon muutmata ringkonnakohtu otsuses

toodud põhjendustel.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgnevalt:

4.1. Teha asjas vaheotsus ja tuvastada, et P.G ja T.C M. ühisvarasse kuuluvad ja P.G ja

T.C M. solidaarkohustused on:

4.1.1. P.G, T.C M. ja AS Sampo Pank (hilisemalt Danske Bank A/S Eesti filiaal, mille

laenuportfelli haldab praegu LHV) vahel 5. juulil 2007 sõlmitud laenulepingust nr

XXXXXX tulenevad kohustused;

4.1.2. T.C M. ja AS SEB Liising vahel 2013. a sõlmitud liisingulepingust nr

XXXXXXXXX tulenevad varalised õigused ja kohustused ning nimetatud lepingust

tulenevate varaliste õiguste T.C M. poolt lahusvara huvides kasutamise eest ühisvarasse

tasumisele kuulub 3450 eurot;

4.1.3. P.G lahusvarasse kuuluvad:

4.1.3.1. korteriomand XXXXXXXXX (registriosa nr XXXXXXXXXX);

4.1.3.2. korteriomand XXX X, XXX (registriosa nr XXXXXXXX).

5. Jätta asja materjalide juurde võtmata apellatsioonkaebusega esitatud tõend: XXXX

OÜ 14. augusti 2024. a e-kiri ja arve nr 1437225 ning lugeda see T.C M.le tagastatuks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. T.C (hageja) esitas 3. novembril 2022 Tartu Maakohtule hagi P.G (kostja) vastu ühisvara

jagamiseks, kostja esitas 4. aprillil 2023 vastuhagi ühisvara jagamiseks.

2. Kostja esitas 1. märtsil 2024 taotluse teha vaheotsus poolte ühisvara koosseisu

kindlaksmääramiseks, kostja täpsustas taotlust 7. juunil 2024. Kostja palub tuvastada, et

hageja ja kostja ühisvarasse kuuluvad ja/või nende solidaarkohustused on hageja, kostja ja

AS-i Sampo Pank vahel 5. juulil 2007 sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevad

kohustused ning hageja ja AS-i SEB Liising vahel 2013. aastal sõlmitud liisingulepingust nr

XXXXXXXXX tulenevad varalised õigused ja kohustused ning liisingulepingust tulenevate

varaliste õiguste hageja poolt lahusvara huvides kasutamise eest ühisvarasse tasumisele

kuulub 4140 eurot. Kostja palub tuvastada, et tema lahusvarasse kuuluvad Tallinnas

XXXXXXXXX asuv korteriomand (registriosa nr XXXXXXXXXX) ja X XXX X asuv

korteriomand (registriosa nr XXXXXXXX).

Nii hageja kui kostja olid laenulepingu nr XXX poolteks, kostja oli laenusaaja ja hageja

kaastaotleja, lepingust tulenevad kohustused on hageja ja kostja solidaarkohustused.

Laenusummast 40 264 eurot 34 senti kasutas kostja XXX X korteriomandi (registriosa nr

XXXXXXXX) ostuhinna osaliseks tasumiseks. Laenusummast 12 781 eurot 66 senti

kasutasid pooled hageja emale kuulunud X talu kinnistul (registriosa nr XXXXXXXX) asuva

elumaja renoveerimiseks.

Liisingulepingu nr XXXXXXXXX esemeks oli sõiduauto Honda CRV

registreerimisnumbriga XXXXXXXX. Sõiduauto oli hageja kasutuses ja jäi pärast abielu

lahutamist hageja kasutusse. Hageja ostis sõiduauto liisingulepingu tähtaja saabudes

liisinguandjalt välja. Liisingulepingu alusel on tasutud kokku 24 480 eurot 84 senti, millest

abielu ajal on tasutud 8443 eurot 70 senti (34,5%) ja pärast abielu on hageja tasunud 16 037

eurot 14 senti (65,5%). Sõiduauto väärtus on 12 000 eurot. Sellest 34,5% on omandatud

ühisvara arvel, mistõttu tuleb hagejal ühisvarasse hüvitada 4140 eurot.

XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandid on kostja lahusvara. Kostja sai nende omanikuks

enne hagejaga abielu sõlmimist. Kostja ei omandanud korteriomandeid, sõlmides oma eelmise

abikaasa A.A. ühisvara jagamise lepingu. Korteriomandite ühisvara jagamisel kostja

ainuomandisse jäämine ei ole käsitatav vara omandamisena. Kosja oli korteriomandite

omanik juba enne M.M.ga ühisvara jagamise lepingu sõlmimist. Korteriomandite

omandamiseks ei ole kasutatud hageja ja kostja ühisvara. Kuigi kostja ja M.M. vahel sõlmitud

ühisvara jagamise lepingu kohaselt oli kostja tasunud M.M. hüvitist 100 000 krooni, ei ole

kostja tegelikult M.M. ühisvara jagamisega seoses hüvitist tasunud. M.M. tasus 100 000

krooni kostja ema Õ.A.. Hageja ei tasunud M.M. 45 000 eurot selleks, et hüvitada ½ XXX X

korteriomandi väärtusest.

Kuigi kostja omandas XXXXXXXXX korteri vallasasjana ajal, mil ta oli M.M.ga abielus, oli

XXXXXXXXX korteriomand kostja lahusvara. Kostjal oli Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993.

a määrusega nr 198 kinnitatud eluruumide erastamise korrast tulenev õigus XXXXXXXXX

korteri erastamiseks juba enne M.M.ga abielu sõlmimist, vastav õigus kuulus kostja

lahusvarasse. Asjaolu, et kostja realiseeris vastava õiguse tema ja M.M. abielu ajal, ei toonud

kaasa XXXXXXXXX korteri kostja ja M.M. ühisvarasse kuulumist. Korteri eest ei tasunud

kostja ega M.M., vaid kostja isa oma EVP-dega.

Kui XXXXXXXXX korterit ei saa lugeda omandatuks kostja lahusvarasse kuuluva varalise

õiguse alusel, tuleb lugeda korter analoogia korras kostja lahusvarasse omandatuks. Tegemist

on kinkele sarnase olukorraga. Kuna korter kuulus vallasasjana kostjale, kuulus ka pärast

korteri erastamist tekkinud korteriomand kostja lahusvarasse (vt RKTKo 11.04.2006, 3-2-1-

164-05).

3. Hageja palus jätta kostja taotlused vaheotsusega rahuldamata.

Laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused ei kuulu hageja ja kostja ühisvarasse ning see

ei ole hageja ja kostja solidaarkohustus. Laenu eesmärk oli XXX X korteriomandi (ridaelamu)

ostuhinna osaline tasumine. Kinnisasi hakkas kuuluma kostjale lahusvarana, seega võeti laen

kostja, mitte perekonna huvides. Laenu eesmärgiks ei olnud hageja perekonnale kuulunud

maamaja renoveerimine, laenu selleks ei kasutatud.

Liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevad õigused ja kohustused kuulusid poolte

ühisvarasse. Sõiduki väärtus ei olnud rohkem kui 8000 eurot, ühisvarasse kuulub hüvitamisele

2760 eurot.

XXX X ja XXXXXXXXX korteriomandid on poolte ühisvara. XXX X korteriomand kuulus

kostja ja tema varasema abikaasa M.M. ühisvarasse. Kostja ja M.M. ühisvara, sh XXX X

korteriomand jagati hageja ja kostja abielu ajal ning korteriomandi ainuomanikuna kanti

kinnistusraamatusse kostja. Kostjale kuulus enne abielu hagejaga ½ korteriomandist, teise ½

korteriomandist omandas kostja abielu ajal hagejaga ja sellest sai hageja ja kostja ühisvara.

Ühisvara jagamise lepingu kohaselt tasus kostja M.M. kompensatsiooni 100 000 eurot.

Tõendatud ei ole, et seda hüvitist ei tasutud poolte ühisvara arvel. Lisaks tasus hageja M.M.

XXX X korteri eest 45 000 krooni.

XXXXXXXXX korter kuulus kostja ja M.M. ühisvarasse, mis nähtub kostja ja M.M. ühisvara

jagamise lepingust. X tn korteri eest tasuti EVP-des, mille kostja ütluste kohaselt ta sai

kinkena oma isalt. TsK § 260 lg 1 järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud

notariaalselt tõestatud vormis. EVP-de kinkeleping ei olnud notariaalselt tõestatud ning on

seega tühine. Seega X tn korter oli kostja ja M.M. ühisvara. X tn korter on poolte ühisomandis

sarnaselt XXX korteriga.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus tegi 4. märtsil 2025 asjas vaheotsuse. Maakohus tuvastas, et hageja ja

kostja ühisvarasse kuuluvad ja poolte solidaarkohustused on hageja, kostja ja AS-i Sampo

vahel 5. juulil 2007 sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused ning hageja ja

AS-i SEB Liising vahel 2013. aastal sõlmitud liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevad

varalised õigused ja kohustused ning varaliste õiguste hageja poolt lahusvara huvides

kasutamise eest ühisvarasse tasumisele kuulub 4140 eurot. Maakohus tuvastas, et

XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandid kuuluvad kostja lahusvarasse.

Riigikohus on 21. märtsi 2007. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07 p-s 23 märkinud, et

vastavalt PKS § 14 lg-le 1 on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara.

Vara on TsÜS § 66 järgi isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum,

kui seadusest ei tulene teisiti. Seega moodustub ühisvara nii varalistest õigustest kui ka

kohustustest. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud

kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt.

Laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused on poolte solidaarkohustused, sest

laenulepingu kohaselt on kostja laenusaaja ja hageja kaastaotleja. Laenuleping oli suunatud

võimaluse realiseerimisele kasutada raha perekonna huvides. Pooled ei vaidle, et laenu

kasutamise eesmärk oli XXX X korteriomandi ostuhinna osaline tasumine. Lepingust

tulenevate kohustuste täitmise eest vastutasid nii hageja kui ka kostja ning pangal

võlausaldajana on õigus nõuda neilt mõlemalt laenulepingu täitmist, seega pooled vastutavad

laenu tagasimaksmise eest solidaarselt.

Kuigi XXX X korteriomand määrati kostja lahusvaraks, siis korteriomandit kasutati pere

hüvanguks ja tegemist oli poolte ühiselt kasutatava koduga kuni kooselu lõppemiseni.

Olukorras, kus laenust 40 264 eurot 34 senti kasutati ühiselt kasutatava kodu ostmiseks, saab

laenulepingu sõlmimist pidada perekonna huvides võetud kohustuseks PKS1995 § 20 lg 2

tähenduses. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et laen võeti vaid kostja isiklikes huvides (sest

kinnisasi jäi kostja lahusvaraks), kuivõrd laenatud rahast suuremat osa tarvitati ühiselt

kasutatava kodu ostmiseks ja ülejäänud laenusummat, s.o 12 781 eurot 66 senti, kasutasid

pooled hageja emale kuulunud X talu kinnistul asuva elamu renoveerimiseks, mida tõendab

kostja vande all antud seletus. Seda, et pooled renoveerisid X talu elamut, kinnitasid nendega

seotud isikud A. T.C ja Õ.A..

Hageja vande all antud seletus ei lükka ümber kostja poolt esitatud asjaolude olemasolu, sest

hageja seletus ei ole kinnitust leidnud läbi muude usaldusväärsete tõendite. Hageja väited, et

laenust üle jäävat 12 781 eurot 66 senti kasutati ridaelamu remondiks, ei ole piisavalt

tõendatud. Hageja väide, et ta sai raha X talu renoveerimiseks metsa müügist, ei ole selgelt

seostavad X talu elamu renoveerimisega. Hageja poolt laenumaksete tasumise seostamine

kooselu kestuse ja korteri kasutamisega ei ole teiste tõenditega piisavalt kinnitust leidnud.

Laenulepingust tulenevaid hageja kohustusi ei saa kitsendada tema väidetavad lubadused

osaleda laenu tagastamises ainult kuni kooselu lõppemiseni. Hageja väide, et tema

maksekorralduste selgitused „üür“ näitavad, et tegemist oli tasuga kinnisasja kasutamise eest,

ei ole usutav olukorras, kus tegemist oli pooltevaheliste perekondlike suhetega. Perekonna

toimimise põhiliseks viisiks saab olla vähemalt teineteise igakülgne toetamine.

Pooled ei vaidle, et liisinguleping nr XXXXXXXXX sõlmiti poolte abielu ajal ja seega

kuulusid liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused PKS § 25 alusel poolte

ühisvarasse. PKS § 34 lg 1 sätestab, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab

ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse

ühisvara hulka. Pooled ei vaidle, et liisingulepingu alusel tasuti abielu ajal kokku 8443 eurot

70 senti ning pärast poolte abielu lahutamist on hageja tasunud 16 037 eurot 14 senti. Kokku

on tasutud 24 480 eurot 84 senti, millest abielu ajal on tasutud 34,5% ja pärast abielu 65,5%.

Pooled ei vaidle, et hageja on kasutanud liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevat õigust

lepingu esemeks oleva sõiduauto välja ostmiseks ning on saanud liisingulepingu objektiks

olnud sõiduauto omanikuks.

Kostja leiab, et liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto väärtus on 12 000 eurot. Hageja

leiab, et sõiduki väärtus ei ole rohkem kui 8000 eurot. Hageja avaldas sõiduki

müügikuulutuse hinnaga 10 000 eurot, sõiduki eest oldi valmis tasuma kuni 8000 eurot, mis

on mootorsõiduki väärtus. Järgnevalt tegi nn carprof.ee domeeniga seotud isik kiirmüügi

pakkumised 7500 ja 8000 eurot. On üldteada, et sellise profiiliga äriühingud ostavad kokku ja

müüvad edasi mootorsõidukeid, et teenida kasumit. Seetõttu saab kostja esitatud

mootorsõiduki turuväärtust tõendavat tõendit hinnata usaldusväärsemaks, poolte hinnangud ei

ole ka liiga erinevad. Kuivõrd hagejal on kohustus hüvitada ühisvarasse auto väärtusest

proportsionaalne summa, mis vastab abielu ajal tehtud maksetele, siis tuleb hagejal

ühisvarasse hüvitada 4140 eurot.

PKS § 27 lg 1 sätestab, et ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara. Varaese

loetakse ühisvara hulka kuuluvaks, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine lahusvara hulka ja

lahusvara hulka kuulumise eeldused peab tõendama see abikaasa, kes väidab vara kuulumist

lahusvarasse (vt RKTKo 2-17-8832/133, p 20). Ühisvara koosseis määratakse kindlaks vara

omandamise ajal kehtinud seaduse alusel. Enne 1. juulit 2010 omandatud vara kuulumise üle

ühis- või lahusvara hulka lähtutakse enne 1. juulit 2010 kehtinud seaduse sätete alusel.

PKS1995 § 15 lg 1 kohaselt on lahusvaraks vara, mis oli abikaasa omandis enne abiellumist.

Kostja palub tuvastada, et ühisvarasse ei kuulu kostja lahusvaraks olevad XXXXXXXXX ja

XXX X korteriomandid. Kostja tõi välja, et hageja ja kostja abielu sõlmiti 31. detsembril

2003. Poolte abielu lahutati 5. juunil 2015. Need korteriomandid olid kostja poolt omandatud

enne abielu hagejaga ja on seega kostja lahusvara. Omandamiseks ei ole kasutatud ühisvara.

Kostja ja M.M. sõlmisid 9. veebruaril 2006 ühisvara jagamise lepingu. Kostja ja M.M.

leppisid kokku, et XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandid jäävad kostja ainuomandisse.

Ühisvara jagamisel M.M.ga 9. veebruaril 2006 nimetatud korteriomandite kostja

ainuomandisse jäämine ei ole käsitletav vara omandamisena PKS1995 § 14 lg 1 tähenduses.

Kostja ei omandanud XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandeid ühisvara jagamise lepingu

sõlmimisega. Kostja oli korteriomandite omanik enne ühisvara jagamise lepingu sõlmimist.

Maakohus leidis, et määravat tähendust omavate asjaolude olemasolu on vaheotsuses viidatud

tõenditega tõendatud.

Kostja väitel on XXXXXXXXX korter omandatud erastamise teel 21. septembril 1995.

Ostuhinna tasus kostja isa EVP-dega. Kostja kanti XXXXXXXXX korteriomandi omanikuna

kinnistusraamatusse 6. augustil 2003. 26. septembril 2019 kanti kostja uuesti XXXXXXXXX

korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. XXXXXXXXX korteri omandamine ei

toimunud kostja ja M.M. ühisvara arvel. Maakohus leidis, et hageja ei ole vaidlustanud

eelnimetatud asjaolusid selliselt, et see tooks kaasa vaheotsuse tegemisel kostja nõuete

rahuldamata jätmise.

Kostja väitel omandati XXX X korteriomand 26. novembril 1996 M.M. poolt. Kostja oli

abielus M.M.ga 25. juuni 1994–12. detsember 2003. Tulenevalt PKS1995 § 14 lg-st 1 läks

korteriomand kostja ja M.M. ühisvarasse. Maakohus leidis, et hageja poolt 18. augustil 2003

M.M. 45 000 krooni maksmine ei võimalda järeldada, et XXX X korteriomand on kostja ja

hageja ühisvara. Pooled abiellusid 31. detsembril 2003. 45 000 krooni maksmine toimus enne

abielu sõlmimist. Õige on kostja seisukoht, et XXX X korteriomand ei kuulunud kostja ja

M.M. kaasomandisse, vaid nende ühisomandisse ja M.M.l ei olnud seega võimalik teha

tehinguid ½ mõttelise osa XXX X korteriomandiga ning hagejal ei olnud võimalik saada ½

mõttelise osa XXX X korteriomandi omanikuks. XXX X korteriomandi väidetud

võõrandamise tehingu eelduslik kostja nõusolek puudub.

Maakohus luges M.M. kirjaliku seletuse ja 27. novembri 2023. a istungil antud ütlustega ning

kostja 22. mai 2024. a istungil antud ütlustega tõendatuks, et hageja kandis M.M. 45 000 eurot

hüvitisena XXX X korteri kasutamise eest. Asjas puuduvad tõendid, et lugeda need ütlused

mööndusteta ebausaldusväärseteks. Hageja väide, et kostja ei saanud XXX X korteriomandit

tasuta, ei ole kinnitust leidnud. Hageja väide, et ta maksis XXX korteri kasutamise eest

majandamiskulusid, mistõttu ei ole alust käsitleda 45 000 krooni maksmist tasuna korteri

kasutamise eest, ei lükka ümber kostja väiteid.

Õige on kostja seisukoht, mille kohaselt ühisvara jagamine M.M.ga ei loonud ühisomandit

hagejaga. Kuivõrd majanduslik panustamine korteriomandite omandamiseks ja nende osas

ühisvara tekkimiseks hageja poolt puudub, siis tema poolt taotletud lahendus ei ole õiglane.

Kostja ema Õ.A. tasus 11. augustil 2003 50 000 krooni ja 4. septembril 2003 50 000 krooni,

kokku 100 000 krooni M.M.. Nendest kahest ülekandest tulenevalt ei tekkinud kostjal

kohustusi hageja ees (ka pärast ühisvara jagamise lepingu sõlmimist M.M.ga).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu otsuse osaliselt ning teha asjas uus otsus, millega tuvastada, et hageja ja kostja

ühisvarasse kuuluvad XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandid ja hageja ja AS-i SEB

Liising vahel 2013. aastal sõlmitud liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevad varalised

õigused ja kohustused ning nimetatud lepingust tulenevate varaliste õiguste hageja poolt

lahusvara huvides kasutamise eest ühisvarasse tasumisele kuulub mitte rohkem kui 2760

eurot. Hageja palub tuvastada, et ühisvarasse ei kuulu ja poolte solidaarkohustus ei ole hageja,

kostja ja AS-i Sampo Pank vahel 5. juulil 2007 sõlmitud laenulepingust nr EEL–050707EMT

tulenev kohustus.

Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud materiaal- ja menetlusõigusnorme ja hinnanud

ebaõigesti asjaolusid ja tõendeid ning teinud sellest tulenevalt ebaõige otsuse.

Maakohus tuvastas ebaõigesti, et laenulepingust nr EEL–050707EMT tulenev kohustus on

ühisvarasse kuuluv kohustus. Laen võeti kostja isiklikes huvides, mitte perekonna huvides.

Kuna XXX X korteriomand (ridaelamu) ei kuulunud ühisvara hulka, ei saanud ühisvarasse

kuuluda ka kinnistu omandamiseks võetud laen. Vastupidine järeldus oleks vastuolus hea usu

põhimõttega. Isegi kui tegemist on solidaarkohustusega, siis tuleb poolte vahelises suhtes

võrdsusest kõrvale kalduda 100% ulatuses (VÕS § 69 lg 1 viimane osa).

Kostja ei ole tõendanud, et 12 781 eurot 66 senti kasutati X talu renoveerimiseks. Isegi kui

seda tehti, siis oli tegemist hageja emale kuulunud kinnistuga.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et A. M. ja Õ.A. ütlusi saab lugeda usaldusväärseteks

tõenditeks. Hageja 31. mail 2024 esitatud K.V. tunnistus kinnitab, et kostja on asunud

tõendeid fabritseerima. Seetõttu tuleb ebausaldusväärseks lugeda A. M., Õ.A. ja kostja vande

all antud ütlused. Maakohus eelistas kostja tõendeid.

Hageja 31. mail 2024 esitatud M.K. ütlustes nähtub, et M.K. tegi ridaelamus remondi.

Maakohus on jätnud tõendi arvestamata.

Hageja sai X talu renoveerimiseks raha metsamaterjali müügist Maakohus ei põhjendanud,

kuidas laenulepingust nr EEL–050707EMT saadud ja ostuhinna tasumiseks mittekasutatud

raha seondub X talu renoveerimisega, kuid metsa müügist saadud raha mitte. Maakohus jättis

arvestamata ka hageja väited, et 2007. aastal, s.o enne Sampo pangast laenu saamist oli X talu

juba renoveeritud.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et maksekorralduste selgitus „üür“ näitab, et tegemist

oli tasuga kinnisasja kasutamise eest, ei ole usutav olukorras, kus tegemist oli pooltevaheliste

perekondlike suhetega. Hageja tasus kinnistu kasutamise eest. Hageja 31. mai 2024. a

menetlusdokumendi lisast 8 nähtub, et hageja on tasunud „üüri“ 127 eurot 90 senti. Hageja

tasus elamise/kasutamise eest, mitte ei tasunud laenu seetõttu, et tegemist oleks ühisvaralise

või solidaarkohustusega. Puudub mõistlik selgitus, miks hageja oleks pidanud selgitusse

kirjutama „üür“, kui see seda ei olnud.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks oleks hageja pidanud soovima tasuda laenulepingust

tulenevaid kohustusi kuni laenu täieliku tagastamiseni kui kinnistu, mis laenuga osteti, ei

kuulunud poolte ühisvarasse. Laenu ei kasutatud ühisvara huvides.

Hageja ei vaidlusta, et hagejal tuleb PKS § 34 lg 1 alusel tasuda Honda CRV

liisingumaksetega seoses hüvitis, kuid mitte 4140 eurot. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud,

et liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto väärtus on 12 000 eurot. Kui müügihind 8000

eurot ei ole usaldusväärne, siis tulnuks alternatiivselt aluseks võtta sõiduki müügikuulutuse

hind 10 000 eurot.

Hageja kasutas vaidlusalust sõidukit uue auto sissemakseks, saades selle eest 8000 eurot.

Hageja esitab tõendina XXXX OÜ 14. augusti 2024. a e-kirja, milles viimase esindaja

kirjutab: „Kokku sissemaks oli 12 475–8000 vana auto“. Sama e-kirja manuses on arve

summas 4475 eurot. Hagejal ei õnnestunud võõrandada sõidukit kallimalt kui 8000 eurot,

seega tuleb TsÜS § 65 kohaselt lugeda sõiduki väärtuseks 8000 eurot. Hagejal ei olnud

võimalik esitada tõendit varem, kuivõrd kohus määras 22. mai 2024. a istungil hagejale

tähtaja vaheotsuse osas seisukohtade esitamiseks hiljemalt 21. juunil 2024. Sõiduk võõrandati

augustis 2024, s.o peale maakohtu poolt määratud menetlustähtaega.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandid ei ole

ühisvara. M.M. ühisomandi osast sai kostja ja M.M. vahel ühisvara jagamise lepingu

sõlmimisega, mis sõlmiti hageja ja kostja abielu ajal, hageja ja kostja ühisvara.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et õige on kostja seisukoht, et XXX X korteriomand

ei kuulunud kostja ja M.M. kaasomandisse, vaid nende ühisomandisse ja M.M.l ei olnud

seega võimalik teha tehinguid ½ mõttelise osa XXX X korteriomandiga ning hagejal ei olnud

võimalik saada ½ mõttelise osa XXX X korteriomandi omanikuks. XXX X korteriomandi

väidetud võõrandamise tehingu eelduslik kostja nõusolek puudub. (otsuse p 27). Hageja ei ole

vastavaid väiteid menetluses esitanud. M.M. ei teinud tehinguid ½ mõttelise osaga XXX

Xühisomandist.

Hageja poolt M.M. 45 000 krooni tasumine välistab PKS1995 § 15 lg 1 kohaldamise. Kostja ja

M.M. ühisvara jagamise lepingust nähtub, et kostja ei saanud kortereid tasuta, seega tekkis

PKS1995 § 14 lg 1 alusel hagejal ja kostjal XXX X ja XXXXXXXXX korterite osas

ühisomand. XXX X korteriomandi osas ei ole ühisvara tekkimine välistatud seetõttu, et 45

000 krooni maksmine toimus enne abielu sõlmimist.

Hageja tasus M.M. 45 000 krooni 18. augustil 2003 ehk Õ.A.ga samaaegselt. M.M. 27.

novembri 2023 ütlustest nähtub, et M.M. sai rahalist hüvitist selle eest, et XXX korteri

ühisomandi osa ½ sai kostja. Mõistliku isiku seisukohast lähtudes ei saa lugeda Õ.A. tehtud

makseid hüvitiseks ühisvara eest ning hageja tehtud makset mitte. Kostja ei saanud M.M.

XXX ja X tn korteri ühisomandi osa (eelduslikult ½) kinkena.

M.M. tunnistas, et ta ei ole korteri kasutamise eest kunagi raha küsinud ning ka kostja ei ole

talle teatanud, et hageja poolt M.M. üle kantud 45 000 oleks korteri kasutamise eest. Kostja

on muutnud seisukohti selle kohta, mille eest hageja tasus M.M. 45 000 krooni.

Kui 2003. aasta esimesel poolaastal esitati hagejale nõue ning kui hageja lõhkus ja laamendas

ega tasunud korteri kasutamise eest, nagu kostja väidab, siis jääb arusaamatuks, miks kostja

31. detsembril 2003 hagejaga abiellus.

Hageja on perioodil 2003–2006 tasunud XXX X korteri kommunaalmakseid kokku 64 949

eurot 75 senti. Hageja tasus XXX korteri kommunaalmakseid täies ulatuses, kuigi korterit

kasutas ka kostja. Puudub igasugune mõistlik seletus, miks pidi hageja tasuma 45 000 krooni

korteri kasutamise eest ja 100% ulatuses korteri kommunaalmakseid. Lisaks on jäänud

tuvastamata, mis perioodi eest (s.o mis oli väidetavalt igakuine summa) hüvitist tasuti ning

miks tasuti hüvitist ettemaksena.

Hageja on panustanud vähemalt XXX korteri omandamisse 45 000 krooni. Kostja ja M.M. on

nende ühisomandi jaganud hageja ja kostja abielu ajal. Kostjale ja M.M. kuulusid eelduslikult

XXX ja X tn korterid võrdselt, s.o kummalegi ½ (PKS1995 § 19 lg 1 eeldus). Kostja omandas

M.M. ühisvara osa hageja ja kostja abielu ajal, seega moodustas ½ korterist hageja ja kostja

ühisvara. M.M. osa omandati hageja ja kostja ühisvarasse. Tasuta omandamise välistab hageja

poolt 45 000 krooni tasumine M.M..

Maakohus on põhjendamatult eelistanud kostja esitatud tõendeid ja väiteid, jättes hageja

esitatud väited ja tõendid arvestamata.

5. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja

palub jätta hageja esitatud XXXX OÜ 14. augusti 2024. a e-kirja asja juurde võtmata.

Maakohus on asunud õigesti seisukohale, et laenulepingust nr XXXXXXXXXXXXXX

tulenevad kohustused on poolte solidaarkohustused. Laenukohustuse perekonna huvides

kasutamise eelduseks ei ole see, et laenu on kasutatud asja omandamiseks poolte ühisvarasse.

Vaidlust ei ole selles, et laen võeti perele kodu ostmiseks. Kostjale kuulunud korteriomandi

kasutuseeliseid kasutasid nii hageja kui kostja ning nende perekonnaliikmed kuni poolte

kooselu lõppemiseni.

Poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt pidid nad täitma laenulepingust tulenevaid

kohustusi võrdsetes osades. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata hageja 11.

aprilli 2021. a e-kirja poolte pojale A. M.le, milles hageja kinnitas kokkulepet. Hageja ei

vaielnud vastu, et ta on sellise kirja poolte pojale saatnud. Kostja kinnitas 22. mai 2024. a

istungil, et poolte vahel oli kokkulepe, et laenu tasutakse võrdsetes osades. Kostja oli seetõttu

üldse nõus täiendavad 12 000 eurot laenu võtma ja selle hagejale andma.

Maakohus on õigesti leidnud, et 12 781 euro 66 sendi ulatuses kasutati laenu hageja emale

kuuluva kinnistu renoveerimiseks. Hageja ei ole tõendanud, et 2007. aastal, s.o enne Sampo

pangast laenu saamist, oli X talu juba renoveeritud.

Maakohus on sõiduauto väärtuse ja sellest tuleneva ühisvarasse makstava hüvitise suuruse

õigesti tuvastanud.

Hageja põhjendused, miks tal ei olnud võimalik XXXX OÜ 14. augusti 2024. a e-kirja varem

esitada, ei ole käsitatavad mõjuva põhjusena. Hagejal oli tõend olemas ca pool aastat enne

vaheotsuse tegemist. Hagejal ei olnud takistust selle maakohtule esitamiseks. Asjaolu, et

vaidlusaluse sõiduauto kasutamisel uue auto sissemakseks määrati selle väärtuseks 8000

eurot, ei tõenda turuväärtust.

Maakohus on asunud õigesti seisukohale, et XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandid

kuuluvad kostja lahusvarasse. Kostja oli korteriomandite omanik enne 9. veebruari 2006. a

ühisvara jagamise lepingu sõlmimist ega omandanud neid poolte abielu ajal. Korteriomandite

ühisvara jagamisel kostja ainuomandisse jäämine ei ole käsitatav vara omandamisena PKS1995

§ 14 lg 1 tähenduses. PKS1995 § 19 lg 1 ei anna alust asuda seisukohale, et kostja oli enne

M.M.ga ühisvara jagamise lepingu sõlmimist ½ XXX X korteriomandi omanik.

Hageja poolt M.M. enne poolte abielu sõlmimist 45 000 krooni tasumise tagajärjeks ei saa

olla XXX X korteriomandi kuulumine poolte ühisvara koosseisu.

M.M. ja kostja sõlmitud ühisvara jagamise lepingus on hüvitiseks märgitud 100 000 krooni.

M.M. kirjalik seletus koos M.M. ütlustega osutab, et hüvitis, mille M.M. pidi saama, oli 100

000 krooni. Selle summa kandis M.M. üle kostja ema.

XXX X ja XXXXXXXXX korteriomandite ühisvarasse kuulumine ei sõltu sellest, et kostja ei

saanud M.M. kuulunud ühisomandi osa tasuta. Kostja oli korteriomandite omanik enne

hagejaga abiellumist ja nende omandamine ei toimunud poolte ühisvara arvel.

Asjas kogutud tõendid, sh M.M. ja kostja ütlused tõendavad, et kostja ei ole seoses tema ja

M.M. ühisvara jagamisega M.M. hüvitist tasunud.

Kommunaalmaksed ei ole käsitatavad tasuna korteriomandi kasutamise eest. Hageja kasutas

korterit aastatel 2001–2007, s.o pikema perioodi jooksul, kui ta tasus kommunaalmakseid.

Hageja ja kostja abiellusid 31. detsembril 2003 ja poolte varasuhteks oli varaühisus. Aastatel

2004–2006 hageja tasutud kommunaalmaksed on eelduslikult tasutud poolte ühisvara arvel.

Hageja ei ole väitnud, et ta oleks M.M. XXXXXXXXX korteriomandi eest hüvitist tasunud.

Hageja enda väidete kohaselt ei ole M.M. saanud ei hagejalt ega kostjalt hüvitist seoses X tn

korteri jagamisega.

Kostja ei nõustu, et kuna kostja omandas M.M. ühisvara osa hageja ja kostja abielu ajal, siis

moodustas ½ korteritest hageja ja kostja ühisvara. Kostjale kuulus koos M.M.ga enne

hagejaga abielu sõlmimist 100% nii XXX kui X tn korteriomandist.

Kuna vara jagatakse kinnistamisega (AÕS § 641), ei saanud kostja poolte abielu ajal

XXXXXXXXX korteriomandi ainuomanikuks (vt RKTKo 18.10.2017, 2-17-4192). Poolte

abielu ajal ei ole tehtud kinnistusraamatusse omanikukandeid. Kostja kanti XXXXXXXXX

korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse 6. augustil 2003, s.o enne poolte abielu

sõlmimist. Kostja kanti uuesti XXXXXXXXX korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse

26. septembril 2019, s.o pärast poolte abielu lahutamist.

Kostjal tekkis õigus XXXXXXXXX korteri erastamiseks enne M.M.ga abielu sõlmimist.

Vastav õigus kuulus kostja lahusvarasse. Asjaolu, et kostja realiseeris selle õiguse tema ja

M.M. abielu ajal, ei toonud kaasa XXXXXXXXX korteri kostja ja M.M. ühisvarasse

kuulumist. Kostja on tõendanud, et XXXXXXXXX korteri eest tasus tema isa. Kui

XXXXXXXXX korteriomandit ei saa lugeda omandatuks kostja lahusvarasse kuuluva

varalise õiguse alusel, tuleb korter lugeda PKS1995 § 15 lg 1 alusel analoogia korras sarnaselt

kinkele kostja lahusvarasse omandatuks. Kuna XXXXXXXXX korter kuulus vallasasjana

kostjale, kuulus ka pärast korteri erastamist tekkinud XXXXXXXXX korteriomand kostja

lahusvarasse (vt RKTKo 11.04.2006, 3-2-1-164-05).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja maakohtu

vaheotsus tuleb tühistada osaliselt osas, milles maakohus tuvastas, et liisingulepingust nr

XXXXXXXXX tulenevate varaliste õiguste hageja poolt lahusvara huvides kasutamise eest

ühisvarasse tasumisele kuulub rohkem kui 3450 eurot.

Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel

tühistatud osas uue otsuse, millega tuvastab, et ühisvarasse tasumisele ei kuulu rohkem kui

3450 eurot.

Ringkonnakohus jätab muus osas maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ringkonnakohtu

otsuse toodud põhjendustel (TsMS § 657 lg 1 p 21).

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas, et poolte

solidaarkohustused on hageja ja AS SEB Liising vahel 2013. a sõlmitud liisingulepingust nr

XXXXXXXXX tulenevad varalised õigused ja kohustused. Selles osas on maakohtu otsus

jõustunud (TsMS § 651 lg 1).

7. Hageja esitas ringkonnakohtule tõendina XXXX OÜ poolt 14. augustil 2024 hagejale

saadetud e-kirja ja selle manuses oleva arve nr 1437225. Ringkonnakohus jätab tõendi vastu

võtmata.

Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab

kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-s 3

sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu

menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab

esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava

asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus

peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). Uue asjaolu ja tõendi

esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel

põhistama (TsMS § 652 lg 4 esimene lause). Maakohus tegi otsuse asjas 4. märtsil 2025,

hagejal oli tõendi esitamiseks maakohtule aega pool aastat.

8. Kostja esitas maakohtule taotluse teha vaheotsus poolte ühisvara koosseisu ja ühisvaral

lasuvate ning muude pere ühise majapidamisega seotud kohustuste kuuluvuse

kindlaksmääramiseks. Ringkonnakohus leiab, et eeldused vaheotsuse tegemiseks TsMS § 449

lg 1 järgi on täidetud. Kohus saab teha poole taotlusel ja menetlusökonoomia põhimõttest

tulenevalt vaheotsuse ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks (vt RKTKo 04.11.2009, 3-2-

1-103-09, p 13).

Hageja ja kostja abielu sõlmiti 31. detsembril 2003, poolte abielu lahutati 5. juunil 2015. PKS

§ 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude

korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva seaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb

ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o

enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (vt RKTKo 14.05.2014, 3-2-1-31-14, p 12).

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus tuvastas, et

liisingulepingust tulenevate varaliste õiguste hageja poolt lahusvara huvides kasutamise eest

ühisvarasse tasumisele kuulub rohkem kui 3450 eurot.

Pooled ei ole ringkonnakohtus vaidlustanud maakohtu poolt tuvastushagi menetlemist, milles

kohus üksnes tuvastab tulevikus tasumisele kuuluva summa suuruse ja kuna tegemist on

vaheotsusega, siis ringkonnakohus menetlusökonoomiat silmas pidades selles osas maakohtu

otsust ei muuda.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kasutanud liisingulepingust nr XXXXXXXXX

tulenevat õigust lepingu esemeks olev sõiduauto välja ostmiseks ning on saanud

liisingulepingu objektiks olnud sõiduauto Honda CRV registreerimisnumbriga XXXXXXXX

omanikuks. Pooled ei vaidle ringkonnakohtu menetluses, et sõiduki väärtusest 34,5% on

omandatud ühisvara arvel.

Kostja leidis, et liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto väärtus on 12 000 eurot, hageja on

seisukohal, et sõiduki väärtus on mitte rohkem kui 8000 eurot. Mõlemad on esitanud

müügikuulutused, hageja esitas ka vastused müügikuulutustele (I kd, tl 166 jj ja II kd, tl 70 jj).

Nähtuvalt hageja müügikuulutusele järgnenud pakkumistest on temale tehtud nn kiirmüügi

pakkumised 7500 ja 8000 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kasumile

suunatud äriühingute poolt tehtud pakkumised ei ole tõsiseltvõetavad. Samas on pakkumistes

märgitud kiirmüügi hind. Arvestades, et hageja on müügikuulutuses märkinud hinnaks 10 000

eurot ning nimetatu erineb vähem kostja pakutud väärtusest, müügikuulutusele on tehtud ka

pakkumised, leiab ringkonnakohus, et hüvitise määramisel tuleb lähtuda hageja

müügikuulutuses märgitud hinnast. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal tuleb ühisvarasse

hüvitada sellest 34,5%, seega 3450 eurot.

10. Kostja palus tuvastada, et kostja lahusvarasse kuulub X XXXXXXXXX asuv

korteriomand (registriosa nr XXXXXXXXXX). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on

kostja nõude lõppjäreldusena õigesti rahuldanud.

Kinnistusraamatu kande kohaselt oli kostja kantud 6. augustil 2003 (enne poolte abielu

sõlmimist) korteriomandi omanikuna kinnistusraamtusse. Kostja on uuesti kantud omanikuna

kinnistusraamatusse 26. septembril 2019 (kui poolte abielu oli lahutatud) (I kd, tl 187 jj).

PKS1995 § 15 lg 1 järgi oli abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara,

samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see

abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.

Korteriomand kuulus kostjale enne poolte abielu sõlmimist. Ainuüksi kostja ja tema endise

abikaasa vaheline ühisomanduses oleva vara jagamise leping ja asjaõigusleping (I kd, tl 77 jj)

ei muutnud vara omandiõiguslikku kuuluvust (sellega ei muutunud poolte ühisvara

lahusvaraks). Ühisvara jagamise leping ei muutnud korteriomandit aga ka kostja ja tema

endise abikaasa ühisvaraks. Isegi kui asuda seisukohale, et vaatamata kinnistusraamatu

kandele, oli vaidlusalune korteriomand kostja ja tema endise abikaasa ühisvara, ei ole

põhjendatud väide, et korteriomand on hageja ja kostja abielu kestel muutunud omakorda

poolte ühisvaraks. Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata

osades ühises asjas kuuluv omand (asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4). Hageja väide, et

kostjale kuulus hagejaga abielu sõlmides vaid pool korteriomandist ja abielu ajal sai kostja ka

teise poole omanikuks, ei ole seega õiguslikult põhjendatud.

Kohus võis abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille

väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud

(PKS1995§ 14 lg 2). Hageja ei ole nimetatud erandi eelduste täitumisele tuginenud.

Hageja leiab, et ta on kostja endisele abikaasale raha tasumisega saanud korteriomandi

(ühis)omanikuks. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Hageja ei ole esitanud

ühtegi tõendit, mis viitaks kostja või tema endise abikaasa tahteavaldusele, mis viitaks soovile

anda korteriomandi omandiõigus hagejale üle, ainuüksi väidetav kostja kohustuse täitmine

seda ei tõenda. Kui hageja on tasunud kostja endisele abikaasale raha, võib tal olla alusetult

saadu tagasinõudeõigus.

Praeguses menetluses ei ole esitatud ka rahalisi nõudeid abielu kestel lahusvara arvel tehtud

panuse hüvitamiseks PKS § 34 lg 2 alusel või abikaasade osade võrdsusest

kõrvalekaldumiseks PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel. Nõue saab aga tekkida üksnes olukorras, kus

lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse

soetatud varaesemega. Sellist seost saab jaatada, kui mõistliku isiku arusaama kohaselt on

ühisvara ese omandatud kas täielikult või osaliselt ühe abikaasa lahusvara arvel, nimetatud

seost peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama abikaasa, kes on esitanud nõude lahusvara

arvel tehtud panuse hüvitamiseks või taotleb PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade osade

võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist (vt RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677, p 18.3).

11. Kostja palus järgnevalt tuvastada, et kostja lahusvarasse kuulub X XXX X asuv

korteriomand (registriosa nr XXXXXXXX). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ka selle

kostja nõude lõppjäreldusena õigesti rahuldanud.

10. aprilli 2000. a kande kohaselt oli korteri omanikuks kostja endine abikaasa. Pooled ei

vaidle aga selle üle, et nimetatud korteriomand kuulus kostja ja tema endise abikaasa

ühisomandisse. 6. märtsil 2006 on kinnistusraamatu kande järgi omanikuks kostja. Hageja

leiab, et ta on kostja endisele abikaasale raha tasumisega saanud korteriomandi

(ühis)omanikuks. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu.

Ringkonnakohus kordab otsuse p-s 10 väljendatut, et hageja ei ole tõendanud, et kostja või

tema endine abikaasa oleksid väljendanud tahet anda korteriomandi omandiõigus hagejale üle,

ainuüksi väidetav kostja kohustuse täitmine seda ei tõenda.

Kui hageja on tasunud kostja endisele abikaasale raha või täitnud ilma õigusliku aluseta kostja

võlaõiguslikku kohustust, võib tal olla alusetult saadu tagasinõudeõigus.

12. Kostja palus tuvastada, et kostja ja hageja ühisvarasse kuuluvad ja/või nende

solidaarkohustused on kostja, hageja ja AS-i Sampo Pank (hilisemalt Danske Bank A/S Eesti

filiaal, mille laenuportfelli haldab praegu LHV) vahel 5. juulil 2007 sõlmitud laenulepingust

nr XXXX tulenevad kohustused.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja nõude õigesti rahuldanud.

Laenulepingu (I kd, tl 41 jj) kohaselt on kostja laenusaaja ja hageja kaastaotleja.

Laenusummaks oli 63 911 eurot 65 senti, laenu kasutamise eesmärgiks oli kinnistu asukohaga

XXX, XXX X korteriomandi (registriosa nr XXXXXXXX) ostuhinna osaline tasumine.

Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli poolte ühise elukohaga kuni kooselu lõppemiseni.

Ka abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda

kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest. Laenu võtmise ajal (5. juuli

2007) kehtinud VÕS § 65 lg 2 järgi tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma

sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul

seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Hageja ja kostja kui laenusaaja ja kaaslaenusaaja

vastutasid laenulepingust tulenevate kohustuste kohase täitmise eest panga ees solidaarselt (vt

ka RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200, p 27 jj).

VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma

võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Kui hageja

leiab, et poole vahel oli teistsugune kokkuleppe, tuleb tal seda tõendada. TsMS § 230 lg 1

esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooltel on erinev

seisukoht selles, kuidas kogu laenuraha tegelikult kasutati, kuid hageja ei ole toonud selgelt

esile, milline oli poolte omavaheline kokkuleppe sisesuhtes kohustuste jagamisele.

Eelduslikult toimub kooselu kestel omavaheliste panuste jagamine kokkuleppel. Asjas

esitatud tõendid kinnitavad pigem seda, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt pidid

nad täitma laenulepingust tulenevaid kohustusi võrdsetes osades. Kostja on seda kinnitanud

22. mai 2024. a istungil vande all antud seletustes (II kd, tl 37), samuti kinnitab seda hageja

11. aprilli 2021. a e-kiri poolte pojale A. M.le (I kd, tl 140). Vastupidisele seisukohale ei anna

alust asuda hageja väited, et ta maksis kostjale kinnisasja kasutamise eest, mitte ei tasunud

laenu seetõttu, et tegemist oleks ühisvaralise kohustuse või solidaarkohustusega.

Ringkonnakohus märgib, et ka kehtiva PKS § 18 lg 1 järgi, kuna lepingu eesmärgiks oli

poolte ühise elukoha ostuhinna tasumine, ei muuda eluaseme omandiõiguslik kuuluvus

(poolte soovil kuulub korteriomand kostja lahusvarasse, I kd, tl 59) selle soetamiseks võetud

võlaõigusliku kohustuse kuuluvust. Tegemist oli abielu kestel perekonna ühisele kodule

tehtud kulutusega, seega panustega, mis on vajalikud perekonna eluaseme ja majapidamise

korraldamiseks.

Hageja enda väidete kohaselt kasutati kinnistu ostuhinna tasumisest üle jäänud raha sellel

asuva ridaelamu remondiks, seega samuti perekonna huvides.

13. Kuivõrd ühisvara jagamise nõude osas jätkatakse asja lahendamist, ei märgita TsMS §

173 lg 5 kohaselt kohtulahendis menetluskulude jaotust.

(allkirjastatud digitaalselt)