3-24-3252/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-24-3252

Otsuse kuupäev

29. august 2025

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla 23.10.2024.a korralduse nr

6-4/24/11-1 ja 28.11.2024.a vaideotsuse nr 1-11/24/260-5

tühistamiseks

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja: X.X.

Vastustaja: Tartu Vangla, esindaja Tiiu Miller

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud välja mõistmata.

Edasikaebamise kord ja

muud selgitused

4. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev

apellatsioonkaebuse esitamiseks on 29.09.2025.

Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse

kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

5. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse

avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 16).

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Tartu Vangla andis 23.10.2024 korralduse nr 6-4/24/11-1 (dtl 32-33, edaspidi

vaidlustatud korraldus), millega kohustas alates 24.10.2024 kaebaja X.X.-i esitama andmed,

kellele kinnipeetav soovib helistada, enne telefonikõnede tegemist. Korralduse õiguslikuks

aluseks on vangla sisekorraeeskirja § 511 lg 21.

2. Kaebaja esitas vaide (reg 29.10.2024 nr 1-11/24/260-1), mida ta hiljem täiendas. Kaebaja

leidis, et tema era- ja perekonnaellu sekkutakse ebaproportsionaalselt ja vangla teostab

ebaseaduslikku jälitustegevust. Kaebaja kontaktid välismaailmaga on välistatud ja teda

hoitakse sotsiaalses isolatsioonis. Ükski pereliige ega lähedane ei ole andnud kaebajale

nõusolekut telefoninumbri avaldamiseks vanglale. Kaebaja taotles vaidlustatud korralduse

põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistamist, samuti vangistusseaduse ja vangla

sisekorraeeskirja vastavate sätete kohaldamata jätmist ja põhiseaduse vastaseks tunnistamist.

3. Tartu Vangla tagastas 28.11.2024.a vaideotsusega nr 1-11/24/260-5 (dtl 29-31) kaebaja

vaide osas, milles ta taotles vaidlustatud korralduse ja õigustloovate aktide põhiseaduse

vastaseks tunnistamist.

Vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamise nõudes jättis vastustaja vaide rahuldamata.

Vastustaja põhjendas, et vaidlustatud korraldus reguleerib kitsast küsimust, kas kaebajal on

kohustus esitada andmed enne telefonikõne tegemist või saab ta seda teha pärast telefonikõne

tegemist. Kaebaja kohustus esitada andmed isikute kohta, kellega ta suhtleb, ei tulene

vastustaja haldusaktist, vaid õigusnormidest. Kaebaja ei ole vaatamata korduvatele

meeldetuletustele esitanud andmeid isikute kohta, kellele ta on vangistuse jooksul helistanud.

Kaebaja on avaldanud, et ta ei kavatse kohustust täita. Vaidlustatud korraldust ei muuda

õigusvastaseks see, et vastustaja ei ole varem kohaldanud meetmeid tagamaks kaebaja

kohustuse täitmist. Vangistusseaduse (VangS) § 29 lg 21 legitiimseks eesmärgiks on tagada

vanglasüsteemi julgeolek ning kuritegude ennetamine. Vastustaja ei kontrolli kõnede sisu.

Tegemist ei ole jälitustoiminguga.

4. Kaebaja esitas 29.11.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse vaidlustatud korralduse ja

vaideotsuse tühistamise nõudes. Kaebaja esitas menetluse käigus täiendavaid avaldusi.

Kaebaja hinnangul on vastustaja oluliselt suurendanud kaebajast tulenevat ohutaset. Ei ole

õige, et kaebaja on järjepidevalt õhutanud kahjustama vangla vara või tegelenud massilise

allumatuse korraldamisega (kaebaja on seda teinud ühel korral). Kaebaja ei ole esitanud

valeandmeid. Kaebaja on vanglas ainuke isik, kellele nii ranget meedet kohaldatakse. Kaebaja

era- ja perekonnaellu sekkutakse ebaproportsionaalselt. Vangla teostab ebaseaduslikku

jälitustegevust ja hangib selle abil kaebaja kohta infot. Kaebaja ei ole esitanud vanglale

andmeid isikute kohta, kellele ta soovib helistada, ja ei esita ka, sest tal pole õigust teiste

isikuandmeid väljastada. Kaebaja lähedased ei ole oma andmete vanglale avaldamisega nõus.

Kohustus on vastuolus isikuandmete kaitse nõuetega. Korralduse alusel andmete esitamise

kohustus mõjub kaebajale ja tema lähedastele solvavalt, väärikust alandavalt ja võib viia

eraelu tõsise kahjustamiseni.

Kaebaja leidis, et vaidlustatud korraldus, VangS § 28 lg 1, § 29 lg 21 ning vangla

sisekorraeeskirja § 511 lg 1, 2 ja 21 on vastuolus põhiseadusega. Need normid on

amortiseerunud ja vähese täituvusega vanglas ebaproportsionaalselt ranged. Avaliku korra

tagamine ja kuritegude tõkestamine on võimalik saavutada kriminaalmenetluse seadustiku

peatükis 3¹ ja VangS § 29 lõikes 2 sätestatud vahendeid kasutades.

5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaideotsuses toodud

seisukohtade juurde ja lisas järgmist.

Kaebaja viibib kinnipidamisasutuses alates 20.04.2020 ja Tartu Vanglas alates 18.05.2021.

Kuni 13.02.2023 viibis kaebaja vanglas vahistatu staatuses. 13.02.2023 sai vastustaja teada

kaebaja süüdimõistva otsuse jõustumisest ja tema staatus muutus vahistatust kinnipeetavaks.

Sellest hetkest tekkis kaebajal kohustus esitada andmed isikute kohta, kellega ta vangistuse

jooksul suhtleb. Ei ole vaidlust, et kaebaja seda kohustust ei täitnud. Vaidlustatud korralduse

andmine oli seda arvestades põhjendatud.

Vastustajale ei saa panna kohustust rikkuda õigusnorme ning kaebajal ei ole õigust nõuda

õigusnormidega vastuolus olevat käitumist. Kaebaja saab oma käitumisega ise reguleerida,

kellele tal on võimalik helistada. Kui kaebaja esitab õigusnormidega nõutud andmed, siis ei

piirata nendele isikutele helistamist. Kaebaja on vastustaja vastuse koostamise seisuga

esitanud andmed 25 telefoninumbri kohta ja ta saab neile helistada.

Vastustaja hinnangul ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks.

See, et käesoleval hetkel on Tartu Vanglas varasemaga võrreldes vähem kinnipeetavaid, ei

tähenda, et kinnipidamise olemus, julgeolekuohud jm kinnipidamisega seotud asjaolud

oleksid varasemaga või teiste kinnipidamisasutustega võrreldes teistsugused. Kolmandate

isikute isikuandmete töötlemine toimub seaduse alusel (IKS § 15).

Kohtu seisukoht

6. VangS § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus telefoni, välja arvatud mobiiltelefoni

kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused ning VangS ei sätesta teisiti. Telefoni

kasutamise täpsemad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

VangS § 29 lg 21 alusel kontrollib vanglateenistus, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb.

Telefonikõnede puhul on vanglateenistusel õigus registreerida selle isiku ees- ja

perekonnanimi või asutuse nimi, kuhu kinnipeetav helistab, telefoninumber, helistamise aeg

ja kõne kestus.

Vangla sisekorraeeskirja § 511 lg 1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud ühe nädala jooksul

vanglasse vastuvõtmisest või süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest esitama

vanglateenistusele kirjalikult määruse lisa 14 vormil või elektrooniliselt nende isikute ees- ja

perekonnanime, telefoninumbri ja seose kinnipeetavaga, kellele kinnipeetav soovib vangistuse

jooksul helistada. Sisekorraeeskirja § 511 lg 2 sätestab, et kui kinnipeetav helistab isikule,

kelle kohta ta ei ole vanglateenistusele andmeid esitanud, esitab kinnipeetav andmed hiljemalt

telefoni kasutamisele järgneval päeval.

Vangla sisekorraeeskirja § 511 lg 21 kohaselt võib vangla direktor või tema määratud ametnik

erinevalt lõikes 2 sätestatust otsustada, et kinnipeetav on kohustatud andmed esitama enne

telefonikõnede tegemist. Nõuetele vastavate andmete saamisel võimaldatakse kõne teha

viivitamata, välja arvatud juhul, kui vangla kodukorra kohaselt ei ole kinnipeetavale sel hetkel

telefoni kasutamine lubatud või tema õigust telefoni kasutada on piiratud vangistusseaduse

või kriminaalmenetluse seadustiku alusel.

7. Kaebajal oli otsuse punktis 6 toodud õigusnormide alusel kohustus esitada vastustajale

andmed isikute kohta, kellele ta helistab - isiku ees- ja perekonnanimi või asutuse nimi ning

telefoninumber. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja seda kohustust ei täitnud. S.h on kaebaja

kaebuses kinnitanud, et ei ole viidatud kohustust täitnud ja ei kavatse seda teha.

8. Otsuse punktis 7 toodu on kohane ja piisav põhjendus selleks, et kohaldada kaebaja suhtes

vangla sisekorraeeskirja § 511 lg 21 sätestatud abinõu ehk kohustada kaebajat esitama andmed

enne telefonikõne tegemist ja võimaldada telefonikõnesid ainult isikutele ja numbritele, mille

kaebaja on eelnevalt vastustajale teatavaks teinud. Tegemist on eesmärgipärase ja

proportsionaalse abinõuga, et saavutada VangS § 29 lg 21 nõuete täitmine.

9. Vaidlustatud korraldus ei too endaga kaasa kaebaja suhtluspartnerite isikuandmete

õigusvastast töötlemist.

Vaidlustatud korraldus ei mõjuta isikuandmete töötlemise ulatust või mahtu. Andmeid

suhtluspartnerite nimede ja telefoninumbrite kohta töötleb vastustaja samas ulatuses ja alusel

olenemata sellest, kas kaebaja esitab need enne või pärast telefonikõne tegemist.

Kaebaja arusaam, et isikuandmete töötlemiseks on alati nõutav andmesubjekti nõusolek, ei ole

õige. Oluline on see, et isikuandmeid töödeldakse seaduslikult (õiguslikul alusel). VangS § 29

lg 21 annab vastustajale õiguse selles nimetatud isikuandmete töötlemiseks. Isikuandmete

kaitse seaduse (IKS) § 15 kohaselt võib õiguskaitseasutus isikuandmeid töödelda seaduse

alusel, kui nende töötlemine on vajalik süüteo tõkestamise, avastamise või menetlemise või

karistuse täideviimise eesmärgist tuleneva ülesande täitmiseks.

IKS ei sätesta nõuet, et isikuandmete töötlemisel õiguskaitseasutuse poolt karistuse

täideviimisel on nõutav andmesubjekti nõusolek. Sellist nõuet ei tulene ka Euroopa

parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses

pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise

ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil.

Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679 ehk isikuandmete kaitse üldmäärus ei

ole käesolevas asjas kohaldatav. Kohus siiski märgib, et selle määruse artikli 6 lg 1 näeb ette

kuus erinevat alust, mil isikuandmete töötlemine on seaduslik. Andmesubjekti nõusoleku (art

6 lg 1 punkt a) kõrval saab aluseks olla näiteks see, et isikuandmete töötlemine on vajalik

avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks

(art 6 lg 1 punkt e) ning sel juhul kehtestatakse isikuandmete töötlemise alus vastutava

töötleja suhtes kohaldatava liikmesriigi õigusega (art 6 lg 3 punkt b).

10. Kaebaja leidis, et vaidlustatud korraldus ning otsuse punktis 6 toodud normid on

vastuolus põhiseadusega.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 alusel saab kohus asja lahendamisel

hinnata kohaldamisele kuuluva õigusnormi kooskõla põhiseadusega. Vaidlustatud korraldus

on haldusakt ja selle suhtes ei saa algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

Kohtu hinnangul on VangS § 28 lg 1 ja § 29 lg 21 ning vangla sisekorraeeskirja § 511 lg 1, 2 ja

21 põhiseadusega kooskõlas ning puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks. Kõne alla tuleb eelkõige kooskõla põhiseaduse §-ga 26, mille järgi igaühel on

õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele ning riigiasutus ei tohi kellegi perekonna- ega

eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku

korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija

tabamiseks.

Praegusel juhul on kaebaja õigusi piiratud avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja

vabaduste kaitse ning kuriteo tõkestamise eesmärgil. Õiguskantsler on leidnud, et

kinnipeetava suhtlemise kontrollimise eesmärgiks on välistada võimalus säilitada või luua

kontakti kuritegeliku maailmaga ning kasutada seaduslikku suhtlemisvõimalust uute

kuritegude kavandamiseks või toimepanemiseks. Samuti võib kontroll aidata kaasa hiljem

kuritegude menetlemisele ning anda märku vajadusest kinnipeetava kirjavahetuse või telefoni

kasutamise õigust piirata. Telefonikõnede registreerimine võimaldab nii vanglal kui

kinnipeetaval kontrollida telefoni kasutamise õiguspärasust. Telefonikõnede kohta andmete

kogumine on vajalik ja toimub seaduse alusel ning ei ole põhjust arvata, et see oleks vastuolus

põhiseadusega1. Kohus nõustub sellega.

1 Õiguskantsleri seisukoht 15.12.2015 nr 6-3/150536/1505554.

11. VangS § 29 lg 21 sätestatud andmete kogumine ei takista kaebajal tema soovitud isikutele

helistada. Kui kaebaja ise otsustab mõnele isikule mitte helistada põhjusel, et ta ei soovi

vastustajale teatavaks teha selle isiku nime ja telefoninumbrit, siis on tegemist vangistuse

paratamatu tagajärjega, mida kaebajal tuleb taluda.

12. Muud kaebaja väited ei puutu kohtuasja lahendamisel asjasse. VangS § 29 lg 21 sätestatud

andmete kogumine ei ole käsitletav jälitustegevusena, kuna andmete kogumine ei toimu

varjatult ning ei toimu telefonikõne pealtkuulamist (kriminaalmenetluse seadustiku § 1261 lg

1, § 1263 lg 4 p 2). Kohustus teatada vanglale isikute nimed ja telefoninumbrid ei ole

sõltuvuses sellest, milline on kaebajale antud ohuhinnang, kaebaja käitumine vanglas, tema

tervislik seisund, vangla täituvus vms.

13. Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane ja kaebaja väited ei

anna alust selle tühistamiseks.

Vaideotsusele ei ole kaebaja eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Kohtu hinnangul vaidlustas

kaebaja vaideotsuse õigusselguse huvides, kuna kaebaja ei nõustu vaide rahuldamata

jätmisega. Kui kohus ei tühista vaidlustatud korraldust, siis puudub põhjus ka vaideotsuse

tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

Menetluskulud. Selgitused

14. HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et

menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta.

Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid

teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka

menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte

endi kanda.

15. Kohus vabastas kaebaja 08.04.2025.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise

kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama

menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Puudub reaalne kulu või nõue, mille üle otsustada.

Riigilõivu küsimust ei ole vaja käsitleda otsuse resolutsioonis.

16. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi

Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige

tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane

taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Avaliku võimu kandja andmeid

kohtulahendis ei varjata.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Karin Jõks