2-21-130777/122 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. august 2025

Tsiviilasja number

2-21-130777

Tsiviilasi

Renovum OÜ hagi Tatjana Toropova vastu 577

euro 37 sendi, intressi, lepingu hooldustasu ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 18. novembri 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Tatjana Toropova apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

917 eurot 94 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Renovum OÜ (registrikood

14042462), lepinguline esindaja Aivira Kollamaa

Kostja (apellant) Tatjana Toropova (isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Asja läbivaatamise viis

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 18. novembri 2024. a otsus osas, milles kohus

rahuldas Renovum OÜ nõuded intressi ja lepingu hooldustasu saamiseks,

samuti osas, milles kohus rahuldas Renovum OÜ põhinõude 340 eurot 46 senti

ületavas ulatuses ning 18. novembri 2024. a seisuga sissenõutavaks muutunud

viivisenõude 109 eurot 73 senti ületavas ulatuses.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Renovum OÜ nõuded märgitud

osas rahuldamata ning mõista Tatjana Toropovalt alates 19. novembrist 2024.

a sissenõutavaks muutuv viivise välja 340 euro 46 sendi suuruselt põhinõudelt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti

muuta menetluskulude jaotust ning tühistada sellest lähtuvalt maakohtu otsus

kulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Muus osas jätta maakohtu

otsus muutmata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Lugeda Viru Maakohtu 18. novembri 2024. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista Tatjana Toropovalt Renovum OÜ kasuks põhivõlg 340 eurot

46 senti, 18. novembri 2024. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 109

eurot 73 senti ning alates 19. novembrist 2024 sissenõutavaks muutuv viivis

põhivõla (340 eurot 46 senti) jäägilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhivõla tasumiseni.

3. Keelduda Tatjana Toropova 28. oktoobril 2024. a esitatud taotluste (hagi

läbivaatamata või rahuldamata jätmiseks) ning moraalse (mittevaralise)

kahju väljamõistmise nõude menetlusse võtmisest."

5. Jätta poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Renovum OÜ (hageja) esitas 4. oktoobril 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Tatjana Toropovalt (kostja) 974 eurot 61 sendi saamiseks. Pärnu

Maakohus lõpetas 16. novembril 2021 kostja vastuväite tõttu maksekäsu kiirmenetluse ja

andis tsiviilasja menetluse hagimenetluses jätkamiseks üle Viru Maakohtule.

2. Hageja esitas 6. detsembril 2021 kostja vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt

hageja kasuks välja põhivõlg 577 eurot 37 senti, intress 51 eurot 40 senti, lepingu

hooldustasu 7 eurot 50 senti, 6. detsembri 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

64 eurot ning viivis põhivõlalt määras 37,70% aastas alates 7. detsembrist 2021 kuni

põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Ühisraha OÜ (laenuandja) ja kostja sõlmisid 30. detsembril 2020 sidevahendite abil

laenulepingu nr XXXXXXXXXXX (leping). Laenuandja andis kostjale laenu 1000 eurot.

Intress oli 37,70% aastas. Kostja kohustus maksma laenu koos intresside ja lepingu

hooldustasuga alates 28. jaanuarist 2021 kuni 28. detsembrini 2021 igakuiste maksetena

103 eurot 81 senti, kokku 1275 eurot 72 senti (sh lepingutasu 30 eurot). Laenuandja maksis

30. detsembril 2020 kostjale laenu välja. Kostja tasus pärast lepingu sõlmimist 629 eurot

54 senti. Kostja ei täitnud kohustusi korrapäraselt. Laenuandja saatis kostjale tasuta ja

tasulisi meeldetuletusi. Kostja ei reageerinud neile ega hakanud oma kohustusi täitma.

Laenuandja saatis 13. augustil 2021 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, mille kohaselt

võla 14 päeva jooksul tasumata jätmisel öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist. Laenuandja teatas 31. augustil 2021, et lepingust tulenevad nõuded on muutunud

sissenõutavaks. Laenuandja loovutas 29. septembril 2021 nõuded kostja vastu hagejale.

Kostjale suunatud teated saadeti kostja poolt laenutaotluses märgitud e-postile. Kostja on

teated kätte saanud.

Hageja arvestas kostja poolt tasutud summa esiteks 60 euro ulatuses võla

sissenõudmiskulude katteks, teiseks 422 euro 63 sendi ulatuses põhivõla katteks,

kolmandaks 134 euro 41 sendi ulatuses intressi katteks ja viimaks 12 euro 50 sendi

ulatuses lepingu hooldustasu katteks. Kostja võlgneb seega põhivõla 577 eurot 37 senti,

intressi 51 eurot 40 senti, lepingu hooldustasu 7 eurot 50 senti ja viivise määras 37,70%

aastas.

Laenuandja järgis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Laenuandja omandas teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja suudab laenu tagasi maksta,

ning hindas kostja krediidivõimelisust. Kostja sissetulek oli piisav, et laen tagasi maksta.

3. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda

ning mõista hagejalt kostja kasuks välja laimuga tekitatud moraalse ja füüsilise kahju eest

5000 eurot ja viivise kahjuhüvitiselt seadusjärgses määras alates otsuse jõustumisest.

Hageja esindajal ei ole hageja esindamise õigust. Hagi tuleks jätta seetõttu läbi vaatamata.

Kostja ei sõlminud hagi aluseks olevat lepingut. Hageja ei esitanud kohtule lepingut.

Hageja esitatud dokumendid ei kinnita, et poolte vahel on leping. Hageja esitatud

dokumentidel ei ole poolte allkirju. Hageja dokumentidest ei nähtu, et laenuandja oleks

kostjale lepingu tingimusi tutvustanud. Leping ei ole seega kostjale siduv.

Laenuandja ega hageja ei ole kandnud kostjale raha üle. Nõude loovutamine ei ole

tõendatud. See oleks pidanud olema notariaalselt tõestatud. Hagejal ei ole seega nõuet.

Nõude suurus ei ole põhjendatud. Hageja ei saatnud kostjale meeldetuletusi ega lepingu

ülesütlemise ja nõude loovutamise teatisi. Võla sissenõudmiskulu on lubatust suurem.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 18. novembri 2024. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 577 eurot 37 senti, intressi 51 eurot 40 senti, lepingu hooldustasu 7 eurot 50

senti, 18. novembri 2024. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 706 eurot 34 senti ja

viivise põhivõlalt määras 37,70% aastas alates 19. novembrist 2024 eurot kuni selle

tasumiseni ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulu 1575 eurot koos viivisega ning keeldus kostja taotluste hagi

läbivaatamata või rahuldamata jätmiseks ja moraalse kahju nõude menetlusse võtmisest.

Kostja esitas 28. oktoobril 2024 taotluse jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ja nõude

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohus lahendas juba kostja hagi läbivaatamata jätmise

taotluse. Kostja taotlused ja nõue on hilinenud. Nende menetlemine venitaks menetlust.

Kuna kostja sai laenu 30. detsembril 2020 kätte, ei too tarbijakrediidilepingu kirjaliku

taasesitamist võimaldava vormi järgimata jätmine VÕS § 408 lg 2 järgi kaasa lepingu

tühisust. Kostja vastuväide allkirja puudumise kohta lepingul ei ole asjakohane. Kostja ei

selgitanud, kuidas ta sai teha tagasimakseid, kui teda nõutaval viisil tema kohustustest ei

teavitatud. Laenuandja saatis kostjale laenupakkumise koos Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehega. Kostja pidi portaali vahendusel lepingu sõlmimisel kinnitama, et

on maksegraafiku, krediidilepingu üldtingimuste ja teabelehega tutvunud. Laenuandja

edastas nõutaval viisil kostjale lepingudokumendid, maksgraafikud ja tasumise teabe.

Kostja ei tõendanud, et ta ei saanud laenuandjalt ega hagejalt teatisi, meeldetuletusi ega

muid lepinguga seotud dokumente. Hageja esitas loetelu kostjale saadetud dokumentidest

ning dokumendid, mis olid kostjale saadetud kostja e-postil XXXXXXXXXXXXXXXX ja

XXXXXXXXXXXXXXXX. Kostja märkis laenutaotluses enda e-postiks

XXXXXXXXXXXXXXXX. Kostjale toimetati samal e-postil menetlusdokumendid kätte.

Kostja suhtles sellelt kohtuga.

Laenuandja ja kostja sõlmisid 30. detsembril 2020 seega lepingu, mille alusel sai kostja

laenu 1000 eurot intressiga 37,70% aastas. Kostja tasus pärast lepingu sõlmimist 629 eurot

54 senti. Kostjal oli 31. augusti 2021. a seisuga võlgnevuses enam kui kolme üksteisele

järgneva osamaksega. Laenuandja edastas kostjale korduvalt meeldetuletusi. Laenuandja

edastas 13. augustil 2021 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse. See sisaldas nii täiendava

tähtaja andmist kuni 14 päeva kui ka pakkumist läbirääkimisteks. Kostjale anti võimalus

kompromissi sõlmimiseks. Kostja hoiatusele ei reageerinud. Laenuandja saatis 31. augustil

2021 kostjale lepingu ülesütlemise teatise e-postile XXXXXXXXXXXXXXXX,

XXXXXXXXXXXXXXXX. Kostja väited, et ta ei ole ülesütlemisavaldust kätte saanud, ei

ole usutavad. Leping öeldi 31. augustil 2021 kehtivalt üles.

Hageja esitas 29. septembril 2021 kostjale teatise, millest nähtub, et laenuandja teavitas

kostjat nõuete hagejale loovutamisest. Nõude loovutamine ei pea olema notariaalses

vormis. Nõue loovutati hagejale seega kehtivalt.

Võla sissenõudmise kulud on põhjendatud. Hageja arvestas VÕS § 415 lg 2 järgi need

õigustatult esimeses järjekorras tasutuks.

Teabelehel märgitud krediidikulukuse määr on 61,51%. Lepingu sõlmimise ajal oli Eesti

Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,52%. VÕS § 406² lg 1 seega ei

kohaldu.

Laenuandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja avaldas, et tema

igakuine sissetulek on 1100 eurot, finantskohustusi ei ole, majapidamiskulud on 300 eurot.

Hageja esitas andmed registritest, kuhu kostja kohta päringud tehti. Neist ei nähtunud

võlgu. Kostja pensionikonto ja kinnistusraamatu andmeid kontrolliti. Kostja keskmine kuu

sissetulek oli pensionikonto järgi 2207 eurot 33 senti. Kostjal oli neli kinnisasja. Kostjal ei

tuvastatud makseraskusi. Kostja kohustused koos laenumaksega olid 403 eurot 81 senti.

Kostjal jäi, arvestades tema sissetulekuks 1100 eurot, kuus üle 696 eurot 19 senti, ning,

arvestades pensionikonto järgse sissetulekuga, 1803 eurot 52 senti. Kostja taust oli korras.

Intress on tasumata alates 28. juunist 2021 kuni lepingu ülesütlemiseni 31. augustil 2021

kokku 51 eurot 40 senti. Nõue on põhjendatud. Viivisenõue on VÕS § 113 lg 1 järgi

põhjendatud. Lepingu hooldustasu on portaali hinnakirja kohaselt füüsiliste isikute puhul

0,25% laenusummast. Kostja puhul oli see 2 eurot 50 senti kuus. Kostja võlgneb lepingu

hooldustasu kolme kuu eest, kokku 7 eurot 50 senti. Hageja ei nõua kostjalt pärast lepingu

ülesütlemist tekkinud sissenõudmiskulusid. Kostja sellekohased vastuväited on

asjakohatud.

Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata, või saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Kostja palub jätta

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus jättis VÕS § 404 lg 1 ja § 408 lg 1 kohaldamata ning kohaldas VÕS § 408 lõiget

2 valesti. Hageja ei tõendanud, et leping oleks kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas

edastatud. Kostja esitas 29. detsembril 2020 laenuandjale laenutaotluse. Laenuandja saatis

30. detsembril 2020 kostjale e-kirja, millele oli lisatud üksnes maksegraafik ja teabeleht.

Kostja sai lepingudokumendi alles koos hagiavaldusega. Leping on VÕS § 404 lg-s 1

sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu seega tühine. Seadus ei näe ette, et laenu

kättesaamisega saaks kõrvaldada VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vormi järgimata jätmisest

tingitud lepingu tühisuse. VÕS § 408 lõikest 2 seda ei tulene. See, et tarbija tutvub portaali

kaudu maksegraafiku, krediidilepingu üldtingimuste ja teabelehega, ei vabastada

laenuandjat kohustusest edastada laenulepingu dokument tarbijale kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis viivitamata ega kõrvalda laenulepingu dokumendi edastamata

jätmisest tulenevaid tagajärgi, s.o laenulepingu tühisust. Kostja sai laenuandjalt 970 eurot.

Ta maksis tagasi 629 eurot 54 senti. Kostja peab laenuandjale tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastama seega 340 eurot 46 senti.

Kostjal ei ole lepingu alusel muid kohustusi.

Kostjalt ei tuleks aga 340 eurot 46 senti välja mõista, kuna hageja ei tugine hagis alusetule

rikastumisele. Laenuandja loovutas hagejale lepingust tuleneva, mitte alusetu rikastumise

nõude. Hagejal ei ole seega õigust esitada kostja vastu alusetu rikastumise nõuet.

Laenuandja alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud. Aegumistähtaeg algas

30.detsembril 2021 ja lõppes TsÜS § 151 järgi 30. detsembril 2023. Hagi esitamine ei

peatanud aegumist, kuna hagi esitamisel tugineti üksnes lepingust tulenevale nõudele.

Maakohus jättis VÕS § 76 lg 1, § 9 lg 1 ja § 21 lg 1 kohaldamata. Kostja laenutaotluses

sisalduvad tingimused erinevad oluliselt lepingu tingimustest. Kostja taotles laenu

intressimääraga 30% aastas, kuid lepingu intressimäär on 37,70% aastas. Kui

lepingudokument oleks olnud vastavalt VÕS § 404 lg 1 teisele lausele kostjale üle antud, ei

oleks leping sõlmitud, sest lepingudokument oleks käsiteltav

laenutaotluse

tagasilükkamisena ja uue pakkumusena VÕS § 21 lg 1 tähenduses. Kui kohus, peaks

leidma, et leping kehtib, tuleks lepingutingimuste osas lähtuda kostja laenutaotlusest, mitte

lepingudokumendist. Lepingudokumendis viidatud lisad ei ole saanud lepingu osaks.

Maakohus jättis VÕS § 416 kohaldamata. Lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused ei ole

täidetud. Hageja ei tõendanud, et kostja sai lepingu ülesütlemise hoiatuse ja avalduse kätte.

Maakohus ei tuvastanud, millal kostja sai laepingu ülesütlemise hoiatuse kätte. Tõendatud

ei ole seega, et kostjale oleks antud kahenädalane täiendav tähtaeg võla tasumiseks.

Lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Kostjal ei olnud lepingu

ülesütlemise hoiatuse saatmise ajal kolme järjestikuse osamakse suurust võlgnevust.

Võla sissenõudmiskulud on alusetud. Kostjal ei ole kohustust neid tasuda. Lepingu lisad ei

ole saanud lepingu osaks. VÕS § 1132 lg 1 järgi saaks hageja nõuda kostjalt võla

sissenõudmiskulude hüvitamist maksimaalselt viie euro ulatuses, kui ta on saatnud kostjale

enne ühe tasuta meeldetuletuse. Võla sissenõudmiskulude tekkimine ja nende suurus on

tõendamata. Kulud on ebaproportsionaalselt suured. Hageja ei tõendanud, et kostja oleks

meeldetuletuskirjad kätte saanud. Hagejal ei olnud seega õigust arvestada kostja poolt

tasutud summadest 60 eurot esimeses järjekorras võla sissenõudmise kulude katteks.

Hageja ei arvestanud ka sellega, et võla sissenõudmisekulud tekkisid ja muutusid

sissenõutavaks pärast seda, kui kostja tasus lepingujärgsed tagasimaksed. Hageja ei saa

arvestada kostja tasumisi kohustuste katteks, mis ei olnud makse tegemise ajal tekkinud ja

sissenõutavaks muutunud.

Intressi, lepingu hooldustasu ja viivise nõuded on põhjendamata. Kostja ei sõlminud

lepingut selles märgitud tingimustel. Lepingu lisad ei saanud lepingu osaks. Lepingu

hooldustasu säte on ebamõistlikult kahjustatav tüüptingimus ning VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p

23 järgi tühine. Kuna põhinõue ei ole põhjendatud, pole seda ka viivise nõue. Viivis ületab

põhinõuet. Hageja ei põhjendaud põhivõlast suurema kahju tekkimist. Viivist tuleks

vähendada mõistliku suuruseni. Kostja tagastas üle poole talle antud laenust. Kostja on

vähekindlustatud isik. Laenuandja majanduslik seis on oluliselt parem. Hageja ei väitnud,

et tal tekkis põhinõude tasumata jätmise tõttu kahju.

6. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Kostja esitab apellatsioonkaebuses uusi väiteid, kuid ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud

neid maakohtus esitada.

Leping on kehtiv. Kostja sai lepingudokumentidega tutvuda laenuandja iseteeninduses või

helistada laenuandjale. Laenuandja saatis kostjale dokumendid e-postiga. Kostjaga suheldi

korduvalt telefoni teel. Kostja täitis osaliselt lepingut. VÕS § 408 lg 2 kohaldub.

Lepingu sõlmimise eelduseks on laenutaotlus. See ei ole leping. Lepingu tingimused

räägiti enne lepingu sõlmimist kostjaga telefoni teel läbi. Kostja sai lepingu sõlmimisest

loobuda.

Lepingu ülesütlemine on kehtiv. Ülesütlemise teatis edastati kostjale 31. augustil 2021.

Võla sissenõudmiskulud on põhjendatud. VÕS § 1132 lg 1 järgi võib nõuda hüvitist iga

sissenõutavaks muutunud kohustuse eest. Kulude nõudmise eelduseks ei ole, et kostja

oleks kirjad kätte saanud. Laenuandja saatis kirjad ja tal tekkis seetõttu kulu. Kostja võttis

korduvalt laenuandjaga ühendust. Ta pidi seega kirjad kätte saama.

Viivise vähendamine ei ole põhjendatud. VÕS § 4031 lg 1 punktist 11 ei tulene kohustust

esitada kostjale enne lepingu sõlmimist andmed viivise aasta- ja päevamäära kohta.

Viidatud sättest tulenevalt peab krediidiandja selle teabe esitama püsival andmekandjal

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel. Kostja ei ole vähekindlustatud. Tal on neli

kinnisasja. Intressimäärast väiksem viivise määr ei täidaks viivise eesmärki, kuna lepingu

rikkumine oleks siis laenusaaja jaoks soodsam kui kohustuse täitmine. Intress ja

hooldustasu kokkulepped on laenu põhitingimustes. Kui kostjale need ei sobinud, sai ta

jätta lepingu sõlmimata.

Kostja ei saa alusetu rikastumise nõude aegumisele tugineda, kuna ta ei teinud seda

maakohtus. See väide tuleb jätta tähelepanuta. Hageja jääb ka menetluses varasemalt

esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes

tühistada osas, milles kohus rahuldas hageja nõuded intressi ja lepingu hooldustasu

saamiseks, samuti osas, milles kohus rahuldas hageja põhinõude 340 eurot 46 senti

ülevavas ulatuses ning 18. novembri 2024. a seisuga sissenõutavaks muutunud

viivisenõude 109 eurot 73 senti ületavas ulatuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue

otsuse, millega jätab hageja nõuded märgitud osas rahuldamata ning mõistab alates 19.

novembrist 2024. a sissenõutavaks muutuva viivise välja 340 euro 46 sendi suuruselt

põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus muudab ka

menetluskulude jaotust ning tühistab sellest lähtuvalt maakohtu otsuse kulude rahalise

suuruse kindlaksmääramise osas. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse

muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2²).

8. Maakohus tuvastas mh järgmised vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud:



kostja esitas laenuandjale 29. detsembril 2020 laenutaotluse ning laenuandja maksis

kostjale 30. detsembril 2020 laenusumma välja, kandes kostja arvelduskontole 970

eurot;



kostja tegi laenuandjale tagasimakseid kokku summas 629 eurot 54 senti.

Nimetatud asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus

võtab need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka kaebuse läbivaatamisel

ning lahendamisel.

9. Nõustuda saab maakohtuga selles, et asjas kuuluvad kohaldamisele tarbijakrediidi

andmist reguleerivad sätted, eelkõige VÕS §-d 402 jj. Kumbki pool ei ole menetluses ka

väitnud, et viidatud normid asjas ei kohaldu. Laenuandja tegutses kostjale laenu andes oma

majandustegevuses ning asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks laenu taotlenud seoses

enda majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).

10. Samas on põhjendatud apellatsioonkaebuse väited, et maakohus jättis ebaõigesti

kohaldamata VÕS § 404 lg-s 1 ja § 408 lg-s 1 sätestatu ning kohaldas vääralt VÕS § 408

lõiget 2. Need minetused viisid maakohtu osaliselt ka ebaõigete lõppjäreldusteni.

1. VÕS § 404 lg 1 esimene lause sätestab, et tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija

avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sama

lõike teise lause kohaselt tuleb tarbijale viivitamata anda lepingudokument või selle koopia

püsival andmekandjal. VÕS § 408 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tühine, kui

järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub

mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. VÕS § 408 lg 2 alusel muutub

krediidileping VÕS § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel siiski kehtivaks,

kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.

2. Maakohus leidis, et tarbijakrediidilepingu kirjalikku taasesitamist võimaldavat vormi ei

ole praegusel juhul järgitud. Samas asus maakohus seisukohale, et kirjaliku taasesitamist

võimaldava vormi järgimata jätmine ei too kaasa lepingu tühisust, kuna VÕS § 408 lg 2

kohaselt muutub krediidileping kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohtu viimane seisukoht ekslik.

3. Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab tehing

olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud

isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud (TsÜS § 79).

Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et laenuandja oleks 30. detsembril 2020 edastanud

kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis koostatud laenulepingu dokumendi.

Tõenditest järelduvalt esitas kostja 29. detsembril 2020 laenuandjale laenutaotluse (dtl 88).

Seejärel edastas laenuandja kostjale e-kirja (dtl 354), millele oli PDF-failina lisatud

maksegraafik (dtl 355) ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht (dtl 356–358).

Kirjale ei olnud manusena lisatud laenulepingu dokumenti. Tõenditest järeldub, et 30.

detsembri 2020. a laenulepingu dokumendi sai kostja kätte alles koos praeguses asjas

esitatud hagiavaldusega Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et selline 30. detsembril 2020

laenulepingu dokumendi edastamine ei ole "viivitamatu" üleandmine VÕS § 404 lg 1 teise

lause tähenduses.

4. Ülalviidatud VÕS § 408 lg 2 kõrvaldab laenu kättesaamisega tarbijakrediidilepingu

tühisuse vaid olukorras, kus tarbija tahteavalduses puuduvad VÕS § 404 lõikes 2 või 23

sätestatud andmed. Seadus ei näe ette, et laenu kättesaamine kõrvaldaks VÕS § 404 lg-s 1

sätestatud vormi järgimata jätmisest tingitud tarbijakrediidilepingu tühisuse (VÕS § 408 lg

1 esimene alternatiiv).VÕS § 410 lg 1 järgi ei välista sama seaduse § 404 lõikes 1

nimetatud vorminõue tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil, kuid ka

sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal.

5. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda eeltoodut maakohtu põhjendused selle kohta, et

kostja pidi laenuandja internetiportaali vahendusel krediidilepingu sõlmimisel kinnitama,

et on maksegraafiku, krediidilepingu üldtingimuste ja teabelehega tutvunud (dtl 359–361).

Nimetatud dokumentidega tutvumise võimalus portaalis ei vabastada laenuandjat

kohustusest edastada tarbijale viivitamata laenulepingudokument kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis ega kõrvalda laenulepingu dokumendi edastamata jätmisest tulenevaid

tagajärgi, s.o laenulepingu tühisust. Samuti ei ole asjakohane maakohtu otsuses esitatud

arutelu, mille kohaselt pole kostja esile toonud ühtegi asjaolu, mis õigustaks krediidi

tagastamata jätmist.

11. Ülaltoodust tuleneb, et 30. detsembril 2020. a laenuleping on VÕS § 404 lg-s 1

sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu tühine. Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1

kohaselt algusest peale õiguslikke tagajärgi ning sellise tehingu alusel saadu tagastatakse

vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega ei

tekkinud kostjal laenuandja ees ka lepingust tulenevaid nõudeid, mida laenuandja oleks

saanud hagejale kehtivalt loovutada. Hageja nõuded lepingujärgse intressi ja hooldustasu

saamiseks jäävad juba seetõttu rahuldamata.

12. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik hageja põhinõue 340 euro 46 sendi (970 –

629,54) ulatuses rahuldada alusetu rikastumise sätetele tuginedes. Hageja on maakohtus

kostja alusetule rikastumise väitele tuginenud (nt dtl 368) ning kohtu ette toodud

asjaoludele õigusliku hinnangu andmine on kohtu ülesanne (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1

esimene lause).

13. VÕS § 1028 lg-st 1 tuleneb, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi

saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi

nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul menetlusnorme rikkumata, et kostja on

saanud laenuandjalt 970 eurot, millest on hiljem tagastanud 629 eurot 54 senti.

Tagastamata on seega 340 eurot 46 senti. Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud lepingu

tühisuse tuvastamisel võimaldavad poolte esitatud asjaolud VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatut

kohaldada ning ringkonnakohus ei tuvasta asjaolusid, mille põhjal hagejal VÕS § 1028 lg 1

kohane nõue kostja vastu puuduks.

14. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et laenuandja ei loovutanud hagejale alusetust

rikastumisest tulenevat nõuet, vaid üksnes 30. detsembril 2020 sõlmitud laenulepingust (nr

XXXXXXXXXXX) tuleneva nõude. Kostja tõlgendab nõude loovutamise teatises (dtl 50)

märgitut liiga kitsalt. Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb TsÜS § 75 lg 1 järgi

tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis

või pidi teadma, ning muul juhul nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel mõistma pidi. Laenulepingust tekkinud nõuete loovutamist tuleb

ringkonnakohtu arvates mõista selliselt, et laenuandja on loovutanud hagejale laenulepingu

alusel kostjale tehtud soorituse tagasinõudmise õiguse, kostjaga sarnane mõistlik isik pidi

seda selliselt mõistma. Põhjendamatu on siduda loovutust kitsalt nõude õigusliku alusega.

Nõude loovutamine kui tehing ei pidanud olema notariaalselt tõestatud, nagu on VÕS § 11

lg-st 3 lähtudes õigesti leidnud ka maakohus.

15. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et võimalik alusetust rikastumisest tulenev nõue

oleks aegunud. TsMS § 651 lg 2 järgi on poolel õigus nõuda apellatsioonimenetluses

aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Samas

leiab ringkonnakohus, et hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue ei ole aegunud.

Hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese

lause järgi kolm aastat ning tähtaja algust tuleb sama sätte kohaselt arvestada alates

laenuandja poolt alusetu makse tegemisest 30. detsembril 2020. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt

peatub aegumine hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hagi

esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses (TsÜS § 160 lg

2 p 3). Aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka (TsÜS

§ 168 lg 1). Maksekäsu avalduse esitamise ajaks 4. oktoobril 2021 ega ka hagiavalduse

esitamise ajaks 6. detsembril 2021 ei olnud ülalviidatud 3-aastane aegumistähtaeg seega

lõppenud.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga käsitlusega, nagu oleks hageja muutnud menetluse

kestel hagi alust ning asunuks kostjalt raha nõudma teistsugustele, algses hagiavalduses

märgitust oluliselt erinevatele asjaoludele, tuginedes. Hagiavalduses märgitud

materiaalõiguse normid ei kuulu hagi alusesse. Seetõttu ei ole asjakohane kostja

apellatsioonkaebuses tehtud viited Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 tehtud

otsuses (p-s 22) esitatud seisukohtadele.

16. Ringkonnakohtu hinnangul on osaliselt põhjendatud ka hageja viivisenõue. Hagejal on

õigus nõuda tagastamata 340 eurolt 46 sendilt viivist seadusjärgses (VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud) määras. Viivist on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda vähemalt alates

selles ajast, kui laenuandja teatas kostjale nõude loovutamisest 29. septembril 2021 (s.o

alates 30. septembrist 2021).

Ringkonnakohtu otsusega rahuldatud põhinõudelt 340 eurot 46 senti VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates 30. septembrist 2021 kuni käesoleva

maakohtu otsuse tegemiseni (18. november 2024) on 109 eurot 73 senti.

TsMS § 367 alusel kuulub rahuldamisele ka hageja taotlus alates 19. novembrist 2024 kuni

põhivõla tasumiseni põhivõla jäägilt sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

17. Kostja taotleb apellatsioonkaebuses (alternatiivselt) VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel

viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa selle taotlusega

apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada. Maakohtu menetluses ei ole kostja sellist

taoltust esitanud ega toonud välja VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaldamise eelduseks olevaid

asjaolusid. TsMS § 652 sätetest tulenevalt on uute asjaolude ja tõendite esitamine

apellatsioonimenetluses lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb

kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada. Ringkonnakohtu arvates ei esine praeguses

asjas aluseid, mis võimaldaksid viivise vähendamist puudutavate uute asjaoludega

apellatsioonimenetluses arvestada.

18. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 94 lg 1 kohane võlasuhte seadusjärgne intressimäär

oli alates raha saamisest 30. detsembrist 2020 kuni nõudest teatamiseni 29. septembrini

2021 0%. Seetõttu ei ole hagejal õigus nõuda alusetult saadud rahalt intressi, isegi kui

selleks esineksid VÕS § 1035 sätestatud alused.

19. Kostja apellatsioonkaebuse muud väited ei oma kaebuse lahendamise seisukohalt

tähtsust, mistõttu ringkonnakohus neid otsuses eraldi ei käsitle. Ringkonnakohus lisab, et

maakohus keeldus vaidlustatud otsusega kostja 28. oktoobril 2024 esitatud taotluste (hagi

läbivaatamata või rahuldamata jätmiseks) ning moraalse (mittevaralise) kahju

väljamõistmise nõude menetlusse võtmisest. Apellatsioonkaebuse põhjendustest ei nähtu,

et kostja sooviks osutatud keeldumiste osas maakohtu otsust vaidlustada.

20. Poolte menetluskulud peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta hagi rahuldamise

ulatust arvestades mõlemas kohtuastmes TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Ringkonnakohus arvestab mh sellega, et lepingulise esindaja kulud (TsMS § 175 lg 1) on

tekkinud asja materjalidest nähtuvalt üksnes hagejal. Kostja ei ole lepingulist esindajat

menetluses kasutanud, kostja on saanud ringkonnakohtu 3. veebruari 2025. a määruse

alusel riigi õigusabi.

Ringkonnakohtu määratud menetluskulude jaotust arvestades ei ole vaja menetluskulusid

rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)