3-24-25/16 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-25

Haldusasi

X.X. kaebus Viru Vangla vastu 12. juunil 2023 ja 7.

augustil 2023 vanglast väljaviimise ning läbiotsimiste

käigus tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 6. märtsi 2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. ja Jõhvi Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks.

2. Jätta X.X. ja Viru Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 6. märtsi 2025. a otsus muutmata.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. september 2025.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav X.X. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu kahju

hüvitamiseks. Kaebuse nõudeks on hüvitada kaebajale mittevaraline kahju, mille vastustaja tekitas

12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 kaebaja vanglast välja arsti vastuvõtule viimise ja läbiotsimiste

käigus.

Kaebuse kohaselt mõlemal väljaviimisel pandi kaebajale kehavöö koos käeraudadega, mida

kasutati nii saatmisel (sh saateautos metallpuuris viibides) kui ka arsti vastuvõttude ajal kabinetis,

kuigi põgenemisrisk oli olematu. Saatemeeskonna liikmetele sai teatavaks kaebaja terviseandmeid,

sest nad viibisid vastuvõttude ajal arsti kabinetis. 12. juuni 2023 Viru Vanglast X.X.-i sõites olid

kaebajal tugevad valud, sest tal on õlaliigese artroos koos õlaliigese liikumispiiranguga.

Vanglasse naastes teostati kaebajale mõlemal korral alasti läbiotsimine koos kükkide tegemisega,

kuigi väljaviimisel olid ametnikud kogu aeg tema kõrval. Väljaviimiste korraldus ja läbiotsimised

olid inimväärikust alandavad ja rikkusid tema eraelu puutumatust. Nende toimingutega tekitati

talle stressi, füüsilist valu ning vaimseid ja psüühilisi kannatusi.

2. Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et saatmisel arvestati asjaoluga, et kaebaja on riskihindamise põhjal hinnatud

kõrgohtlikuks. Väljaviimisel oli ohjeldusmeetmete eemaldamine lubatud tualetis käimise ajal ning

meditsiinitöötaja nõudmisel meditsiiniliste protseduuride tegemise ajal. Kaebajale koostatud

tervisetõendi kohaselt ei saa ta hoida käsi raudus selja taga ning neurokirurg on kaebajal

diagnoosinud „külmunud õla“. Saateplaanidest nähtuvalt ei pandud kaebaja käsi käeraudade

kasutamise ajal selja taha. Seega arvestas vangla kaebaja tervisliku seisundiga.

Kinnipeetavate terviseandmed saavad järelevalvet teostavatele ametnikele nende ülesannete tõttu

paratamatult teatavaks. Kaebaja pole väitnud, et vanglateenistujad oleksid tema terviseandmeid

kõrvalistele isikutele avaldanud.

Kaebajat ei ole süstemaatiliselt läbi otsitud – kahe kuu jooksul toimus kaks läbiotsimist. 12. juunil

2023 otsiti kaebaja läbi nii, et tal oli üla- või alakeha riietega kaetud. 7. augustil 2023 otsiti ta tema

enda nõusolekul läbi täieliku lahtiriietumisega. Kaebaja otsiti läbi selleks ettenähtud alal, mida oli

võimalik varjata nii kardina kui ukse abil.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus 6. märtsi 2025. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt ja tuvastas, et

Viru Vangla teostas kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised 12. juunil 2023 ja 7. augustil

2023 õigusvastaselt, ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata.

4. Halduskohus sedastas, et kinnipeetava saatmisel on käeraudade kasutamine lubatud

(vangistusseaduse (VangS) § 70 lg 1 ja § 701 lg 1 p 1). Käeraudade ohjeldusmeetmena

kasutamine on ennetav meede. Kaebaja 12. juuni 2023. a saatmise ajal oli käeraudade

kasutamise õiguslikuks aluseks Viru Vangla direktori 9. juuni 2023. a korraldus nr 1-

4/385-1 (dtl 40) ning 7. augustil 2023 Viru Vangla direktori 4. augusti 2023. a korraldus nr

1-4/486-1 (dtl 47). Korraldustest nähtuvalt otsustas vangla direktor kasutada kaebaja

saatmisel käeraudu koos ohjeldusvööga vanglateenistuse ametnike turvalisuse ja

ümbritsevate inimeste julgeoleku tagamiseks põhjusel, et riskihindamise alusel on tegemist

kõrgohtliku isikuga. Kaebaja väited ja asjas tuvastatu ei osuta, et vastustaja oleks ilmselt

eksinud kaebaja ohtlikkuse hindamisel. Kuna käeraudade panemise ja äravõtmise ajal on

turvarisk suurem, ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks käeraudade kasutamist ka

saateautos.

12. juuni 2023. a saateplaanist nähtub, et saatemeeskond kohaldas käeraudu saatmise ajal vastavalt

asjaolude muutumisele: arsti soovil eemaldati kaebajalt arsti vastuvõtu ajal käerauad ning pärast

seda, kui saatemeeskond sai kaebaja õlavalust teada, ei ohjeldatud enam kaebaja paremat kätt.

Kaebaja ei ole ka kaebuses väitnud, et tal oleks 7. augusti 2023. a saatmise ajal õlg valutanud.

Seega tagas vastustaja ohjeldusmeetme paindliku ja proportsionaalse kasutamise. Käeraudade

kasutamise kestus oli mõlemal juhul vastavuses saateülesande eesmärgiga ning vastustaja ei

põhjustatud kaebajale käeraudade kasutamisega rohkem kannatusi, kui oli ohjeldusmeetme

eesmärgi saavutamiseks vajalik.

5. Saatemeeskonna liikmed viibisid tervishoiuteenuse osutamise ajal kaebaja läheduses

karistuse täideviimise ülesannet täites. Justiitsministri 20. veebruari 2019. a määruse nr 3

„Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (määrus nr 3) § 14 lg 2 kohaselt teostavad

saatemeeskonna ülema määratud saatemeeskonna liikmed saadetava üle pidevat visuaalset

järelevalvet. Ühtlasi peavad nad ära hoidma saadetava kontakti kõrvaliste isikutega, tagama

saatmist puudutavate nõuete täitmise ning reageerima viivitamata saadetava

korrarikkumisele (määruse nr 3 § 14 lg-d 3–5). Seega on täidetud IKS § 20 lg 1 p-s 1

sätestatud tingimus, mille kohaselt on eriliiki isikuandmete töötlemine lubatud ainult siis,

kui töötlemise lubatavus on sätestatud õigusaktis.

6. Materjalidest nähtuvalt otsiti kaebaja nii 12. juunil 2023 kui ka 7. augustil 2023

lahtiriietumisega läbi. 12. juunil 2023 toimus läbiotsimine nii, et kaebaja üla- või alakeha

oli riietega kaetud. 7. augustil 2023 oli kaebaja läbiotsimise ajal alasti. Mõlemal korral tegi

kaebaja ühe küki.

Kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetava lahtiriietumisega (täielik ehk alasti) läbiotsimine on

VangS § 68 lg 1 alusel lubatav. Läbiotsimise täpsem kord on sätestatud VangS § 68 lg 4 alusel

justiitsministri 5. septembri 2011. a määrusega nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr

44). Määruse nr 44 § 32 p 1 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik vanglasse

sisenemisel ja vanglast väljumisel. Norm ei kohusta vanglateenistust kinnipeetavat

lahtiriietumisega (täielikult) läbi otsima. Määruse nr 44 § 31 lg 31 kohaselt tuleb kinnipeetav läbi

otsida viisil, mis välistab tema sisenemise vanglasse keelatud esemete ja ainetega. Ka määrus nr 3

ei kohusta saatmiselt naasvat kinnipeetavat lahtiriietumisega läbi otsima.

Lahtiriietumisega läbiotsimist ei saa õigustada üksnes vanglas julgeoleku tagamise vajadusega,

sest ainuüksi isiku ohtlikkusest ei saa teha järeldust, et tema valduses võib olla keelatud esemeid

või aineid. Kuna läbiotsimise eesmärk on välistada kinnipeetava sisenemine vanglasse keelatud

esemete ja ainetega, peavad esinema asjaolud, mis annavad alust hinnanguks, et kinnipeetava

valduses võib olla keelatud aineid või esemeid. Kaebaja suhtes kasutati nii 12. juunil 2023 kui ka

7. augustil 2023 käeraudu koos ohjeldusvööga ning kaebaja viibis pidevalt saatemeeskonna

järelevalve all, millest tulenevalt olid kaebaja võimalused keelatud ainete või esemete enda juurde

peitmiseks piiratud. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks oli vajalik kaebaja lahtiriietumisega

läbiotsimine ning miks ei piisanud keelatud esemete ja ainete tuvastamiseks kaebaja läbi riiete

kompamisest ning tema suuõõnsuse kontrollimisest. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks

läbiotsimise erinevate viiside vahel kaalunud. Seega tegi vastustaja kaebaja läbiotsimise viisi üle

otsustamisel kaalutlusvea.

Asjas ei ole ilmnenud, et kaebaja läbiotsimised oleksid olnud muul põhjusel õigusvastased.

Kaebaja vastupidised väited on jäänud paljasõnaliseks.

7. Kuigi kaebaja väited mittevaralise kahju tekkimise kohta on üldsõnalised, tuleb kaebajal

mittevaralise kahju tekkimist jaatada. Isiku lahtiriietumisega läbiotsimine, hõlmates tema

(vähemalt osaliselt) alasti keha visuaalset uurimist, riivab intensiivselt tema intiimsfääri.

Kaalutlusõiguse teostamata jätmist tuleb pidada raskeks hooletuseks (võlaõigusseaduse §

104 lg 4), sest määruse nr 44 § 31 lg 31 teisest lausest nähtub vastav kohustus piisava

selgusega.

On usutav, et kui lahtiriietumisega läbiotsimine oleks kaebajale tekitanud tõsiseid üleelamisi,

kannatusi või valu, oleks ta neid kirjeldanud. Vastustaja ei tekitanud õigusvastase tegevusega

kaebajale kahju tahtlikult. Seepärast ei õigusta juhtumite asjaolud hüvitise väljamõistmist ning

kaebajale 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 lahtiriietumisega läbiotsimistega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks piisab vastustaja nimetatud tegevuse õigusvastasuse

tuvastamisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse osalist

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et halduskohus leidis põhjendatult, et kaebaja alasti

läbiotsimine oli õigusvastane, kuid jättis põhjendamatult välja mõistmata kaebaja taotletud hüvitise

3000 eurot. Hüvitis on põhjendatud arvestades kaebaja enesemääramisõiguse rikkumise

intensiivsust. Iga kord pärast lahtiriietumisega läbiotsimist on kaebajal hirmust tingitud mitu päeva

paanikahood, stress, depressioon, unehäired ning samuti kõrge vererõhk ja südamepekslemine.

Hüvitise saamiseks ei pea kaebaja tõendama mittevaralise kahju tekkimist.

Kaebaja kaebuses kohtuasjas nr 3-23-843, kaebuses p 7.3 näitas kaebaja, et tema vaimseid ja

psüühilisi kannatusi kinnitas psühhiaatri aruanne (6. märtis 2023. a digiloo haigusjuhtum nr

06162484). Iga päev kuni 11. novembrini 2024 võttis kaebaja vangla arsti määratud palderjani

tablette.

Viru vanglas on tavaline praktika, et meedik ei kirjuta kinnipeetava psüühikaprobleemidest

tervisekaarti või kirjutab ebaõiget infot, et kõik on normaalne. Seda kinnitab 2025. aasta

veebruaris toimunud intsident.

Läbiotsimise ajal ei austatud kaebaja eraelu, kuna uksed olid avatud. Seega võisid läbiotsimist

näha ka teised inimesed. See asjaolu peaks kajastuma videokaamerate salvestistes. Läbiotsimise

ajal sisenes ruumi võõras valvur.

Kaebaja saatmisel kaeraudade kasutamisel ei arvestanud vangla, et kaebaja tuli vanglasse karistust

kandma ise ning sellest tulenevalt ei olnud käeraudade kasutamine tema suhtes vajalik, vaid oli

alandav ja ebainimlik. Vangla ei arvestanud sedagi, et kaebaja parem käsi praktiliselt ei liigu.

Kehavöö ja käeraudade kasutamise tõttu viibis kaebaja sundasendis, mis põhjustas füüsilist valu ja

kannatusi. Käeraudade kasutamine n-ö igaks juhuks ei ole kooskõlas VangS § 69 ja § 70 mõtte ega

eesmärgiga. Käeraudade kohaldamist ilma õigusliku aluseta tuleb lugeda süüliselt inimväärikuse

alandamiseks.

Kaebaja palub võtta asja juurde a) 6. märtsi 2023 SA Ahtme haigla psühhiaatri Digiloo

haigusjuhtum nr 06162484 haldusasja nr 3-23- 843/2 juurest; b) haldusasja nr 3-25-372/4 juurest

13. veebruari 2025. a epikriisid; c) 12. juuni 2023. a neurokirurgi diagnoosi, Eesti Töötukassa 28.

juuli 2023. a otsuse nr TVH/23/028592 ning 3. veebruari 2023. a ortopeedi tõend haldusasja nr 3-

23-164 juurest.

9. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub

jätta see rahuldamata. Ühtlasi palub vastustaja jätta rahuldamata kaebaja taotlus täiendavate

tõendite kogumiseks, kuna tõendid ei ole asjakohased.

10. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse osalist

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et esitas kohtumenetluses küll õiguslikud alused, miks kaebaja läbiotsimised

teostati, kuid eksikombel jäid esitamata sisulised põhjendused läbiotsimiste tegemise kaalutlustest.

Vanglaväline saatmine kätkeb suuri riske, sh seoses keelatud esemetega. Käeraudade ja

ohjeldusvöö kasutamine kaebaja suhtes puudutas eeskätt teiste isikute ja ametnike turvalisust ja

põgenemisohu minimeerimist, mitte keelatud esemete saamise riski. Väljaviimistel

tervishoiuasutusse on kinnipeetaval võimalik puutuda kokku kõrvaliste isikutega ja erinevate

vangla sisekorraeeskirja § 641 tähenduses keelatud esemetega. Esemed võivad olla väikesed ja

raskesti märgatavad, mistõttu on neid ka kergem peita ja enda valdusesse saada. Kuigi saatmist

teostasid kaks ametnikku, ei välistanud see kasvõi korrakski tähelepanu hajumist.

Vastustaja viitab Tartu Halduskohtu 22. detsembri 2023. a otsusele haldusasjas nr 3-23-907 ja

Tartu Ringkonnakohtu 5. novembri 2024. a otsusele samas asjas, kus kohtud on põhjendanud,

miks ei olnud selliste saatmiste järgselt tehtud lahti riietumisega läbiotsimiste asemel võimalik

veenduda keelatud esemete olemasolus õigusi vähemriivavate meetmetega.

12. juuni 2023. a saatmise puhul on saateplaani teises osas kajastatud asjaolu, et kell 11.15-11.25

oli kaebaja arsti korraldusel käeraudadeta. Alates kell 11.25 jäeti kaebaja parem käsi vabaks kuni

saatmise lõpuni. Seega oli kaebajal ilmselgelt oluliselt suurem võimalus keelatud esemete

saamiseks ja peitmiseks.

11. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja sellele vastu ja palub jätta vastustaja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab

põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

Ringkonnakohus vastab kaebaja apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendustele (I), vastustaja

apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendustele (II) ning lahendab apellatsioonkaebused ja seni

veel lahendamata taotlused (III).

I

13. Kaebaja avaldab apellatsioonkaebuses rahulolematust sellega, et halduskohus jättis

määramata rahalise hüvitise kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimiste eest, kuigi pidas vangla

tegevust õigusvastaseks. Samuti leiab kaebaja, et halduskohus eksis, hinnates

õiguspäraseks kaebaja suhtes käeraudade ja ohjeldusvöö kohaldamise 12. juunil 2023 ja 7.

augustil 2023 kaebaja vanglast välja arsti vastuvõtule viimisel.

14. Halduskohus leidis, et vaidlusalustelt saatmistelt vanglasse naasmisel kaebaja

lahtiriietumisega läbiotsimine oli õigusvastane, kuid sellega põhjustatud ebaõigluse

hüvitamiseks rahalise hüvitise määramine ei ole põhjendatud, piisav on vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamine kohtuotsuse resolutsioonis. Kaebaja tõi halduskohtus

üldsõnaliselt välja, et läbiotsimised tekitasid talle stressi, heaolu langust, vaimseid ja

psüühilisi kannatusi, alandatuse tunnet ning füüsilisi kannatusi. Kaebajal on õigus selles, et

RvastS § 7 lg 1 ning § 9 lg-te 1 ja 2 järgi rahalise hüvitise määramiseks mittevaralise kahju

tekitamise eest, ei pea kaebaja tõendama mittevaralise kahju tekkimist. Samas ei saa aga

mööda vaadata sellest, et RVastS § 9 lg 2 paneb kohtule hüvitise määramisel kohustuse

hinnata õigusrikkumise raskust ja kahju tekitaja süüd Lahtiriietumisega läbiotsimine

kaheldamatult riivab oluliselt isiku puutumatust, kuid ka sellise rikkumise eest hüvitise

määramisel tuleb siiski arvestada rikkumise asjaolusid. Seetõttu, kuigi kaebaja ei pea

tõendama mittevaralise kahju tekkimist, on kaebaja väited ja põhjendused siiski olulised

rikkumisele vastava hüvitise määramiseks.

15. Halduskohus on rahalise hüvitamise määramata jätmisega seoses põhjendatult esile

toonud, et vaidluse all on kaebaja läbiotsimine kahel korral, s.o mitte süstemaatiliselt,

kaebaja ise ei väljendanud rahulolematust läbiotsimistega seoses ning tema väidetud

negatiivsed mõjud ei ole mingil moel taasesitatavalt fikseeritud. Vastupidi, valvuri õiend

(dtl 57) lubab järeldada, et pigem ei olnud lahtiriietumisega läbiotsimine kaebaja jaoks

emotsionaalselt raske ega kannatusi tekitav. Nimelt nähtub, et 7. augustil 2023 saatmiselt

naasmisel ei soovinud kaebaja teha läbiotsimist kahes osas (s.o nii, et kaebaja olnuks

vähemalt osaliselt riietatud kogu läbiotsimise jooksul), siis teostati läbiotsimine ühes osas.

See viitab, et kaebaja jaoks ei olnud täieliku alastuse vältimine oluline. See asjaolu koos

kaebajale osaks saanud kahjulike tagajärgede osas terviseandmete puudumisega kinnitab

halduskohtu järeldust, et kaebaja ise ei tajunud läbiotsimisi eriliselt stressi või veel

rängemaid tagajärgi põhjustavana. Paljasõnaline on kaebaja väide, et Viru Vanglas

meditsiinitöötajad ei märkinud tervisekaardile kaebusi, mis seonduvad vangla tegevusest

tingitud stressi ja hirmuga. Ringkonnakohtule ei ole teada, et sarnaseid rikkumisi oleks

tuvastatud, veel vähem, et see võiks olla tavapraktika Viru Vanglas.

Apellatsioonkaebuses asus kaebaja väitma, et ta nõudis korduvalt lahtiriietumisega läbiotsimiste

lõpetamist, kuna need põhjustasid talle suuri kannatusi, kuid teda ei kuulatud vanglas ära. Kaebaja

kinnitusel olid tal iga kord pärast lahtiriietumisega läbiotsimist hirmust tingitud paanikahood mitu

päeva, stress, depressioon, unehäired ning samuti kõrge vererõhk ja südamepekslemine.

Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja väited vastuolus asjas tuvastatud asjaoludega. Väljaspool

kahtlust on, et kaebaja väidetud tagajärjed on sedavõrd tõsised, et nende esinemise korral oleks

kaebaja palunud ja ka saanud meditsiinilist abi nende leevendamiseks. Vastavalt oleks võimalik

selliste tagajärgede esinemist tõendada kaebaja terviseandmetega. Terviseandmetes kajastamata

paanikahoogude, depressiooni, unehäirete, kõrge vererõhu ja südamepekslemise väitmine alles

apellatsioonimenetluses osutab pigem sellele, et kaebaja üritab tagantjärele anda vaidlusaluste

läbiotsimistega tema õiguste kahjustamisele tegelikkusest suuremat kaalu. Sama ilmneb tegelikult

ka kaebaja 12. oktoobri 2023. a kahjunõudest vanglale (dtl 10-13), milles kaebaja nägi oma õiguste

rikkumist eelkõige väljaviimisel ohjeldusmeetmete kasutamises ja saatemeeskonna viibimises

meditsiiniteenuse osutamise juures. Kaebaja on kahjunõudes küll nimetanud ka lahtiriietumisega

läbiotsimisi, kuid mitte kaebajale nüüd apellatsioonkaebuses väidetud tagajärgi põhjustavana, vaid

heitnud vanglale eelkõige ette läbiotsimise korraldust, s.o läbiotsimise ruumi ukse avatust ja teise

osakonna valvuri juuresolekut. Kokkuvõttes ilmneb kaebaja enda erinevates

menetlusdokumentides esitatud väidetest ja muude tõendite puudumistest kaebaja kannatuste

kohta, et kaebaja soovib apellatsioonimenetluses näidata oma kannatusi tegelikkusest oluliselt

suuremana. Seetõttu ei ole põhjendatud hinnata ümber halduskohtu järeldust, et juhtumite asjaolud

ei õigusta hüvitise väljamõistmist ning kaebajale 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023

lahtiriietumisega läbiotsimistega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisab vastustaja

nimetatud tegevuse õigusvastasuse tuvastamisest. Seejuures saab arvesse võtta, et tegemist ei

olnud kaebaja õiguste süsteemaatilise rikkumisega ning rikkumine ei olnud tahtlik.

16. Rahalise hüvitise väljamõistmisele ei vii ka kaebaja seisukoht, nagu olnuks

vanglavälisel saatmisel tema suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine õigusvastane.

17. Riigikohus on kinnipeetava vanglavälisel saatmisel ohjeldusmeetmete, s.h käeraudade,

kasutamise õiguslikke aluseid ja toimingu õiguspärasuse hindamisel olulisi asjaolusid

põhjalikult analüüsinud Riigikohtu varasemale ja ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale

tuginedes 30. aprilli 2024. a otsuses asjas nr 3-21-939.

Kokkuvõtvalt selgitas Riigikohus, et VangS § 70 lg 1 näeb ette võimaluse kasutada kinnipeetava

saatmisel ohjeldusmeetmeid. VangS § 701 lg 1 p 1 kohaselt on ohjeldusmeetmeks muuhulgas käe-

ja jalarauad. Määrus nr 3 § 1 p 1 kohaselt on saatemeeskonna ülesanne saata kinnipeetavat

väljaspool vanglat. Sama määruse § 2 lg-te 1 ja 5 kohaselt on saateülesande aluseks vangla

direktori või ametniku kirjalik korraldus. Kinnipeetavate saatmisel väljaspool vanglat on

ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede. Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning

ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja tervisele. Ohjeldusmeetmete

kohaldamise puhul tuleb hinnata isiku põgenemiskalduvust, isiku eelnevat käitumist ning

võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripäradest, samuti

kohaldatavate meetmete piisavust ohu vähendamiseks, tagamaks saadetavate ja saatjate julgeolek.

Kui subjektiivseid õigusi piirava meetme kohaldamise ajal osutub kohaldatav meede asjaolude

muutumise või uute asjaolude ilmnemise tõttu ebaproportsionaalseks, tuleb meetme kohaldamine

lõpetada või asendada see proportsionaalse meetmega.

18. Sarnaselt Riigikohtu lahendatud asjale nr 3-21-393, ka praegusel juhul ei ole kaebaja

tervisega seotud probleemide kohta esile toonud enamat kui mõningane valu ja

ebamugavuse paigaldatud käeraudadest ja ohjeldusvööst tingitud sundasendi tõttu. Seega ei

ole vaidluse all tervisekahju tekitamine RVastS § 9 mõttes. Seega on praeguse asja

lahendamisel oluline kontrollida, kas ohjeldusmeetme kohaldamiseks esines õiguslik alus

ning kas ohjeldusmeetme kohaldamine oli proportsionaalne.

19. Halduskohus tuvastas, et kaebaja saatmisel nii 12. juunil 2023 kui ka 7. augustil 2023

paigutati talle käerauad koos ohjeldusvööga keha ette. Viru Vangla direktori 9. juuni 2023.

a ja 4. augusti 2023. a korraldustest nähtuvalt otsustas vangla direktor kasutada kaebaja

saatmisel käeraudu koos ohjeldusvööga vanglateenistuse ametnike turvalisuse ja

ümbritsevate inimeste julgeoleku tagamiseks põhjusel, et riskihindamise alusel on tegemist

kõrgohtliku isikuga. Kaebaja on süüdimõistetu, kelle karistusaja pikkus on ligi 14 aastat

ning ta kannab vanglakaristust karistusseadustiku §-des 184 ja 255 sätestatud kuritegude

(s.o narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine ning

kuritegelikku ühendusse kuulumine) toimepanemise eest.

20. Saatmise täpsemate asjaolude kohta koostati mõlemal juhul saateplaan (määrus nr 3 §-d

3 ja 6). Saateplaanist nähtuvalt saatmisel 12. juunil 2023 eemaldati käerauad arsti

korraldusel kümneks minutiks, tagasiteel Tartu Ülikooli Kliinikumist Jõhvi Vanglasse

kasutati käerauda vasakul käel ja jäeti parem liigutamiseks vabaks (dtl 45). Kaebaja ei

esitanud arsti juurde viimise või seal viibimise ajal ohjeldusmeetmete kasutamisega seotud

kaebusi vastustaja ametnikele, v.a märkus, et kaebaja ei saa end sügada. Arstile esitatud

kaebuse järel muudeti olukord kaebaja jaoks mugavamaks. Saatmine 7. augustil 2023

kestis kokku 56 minuti, mille jooksul kasutati käeraudu katkematult (dtl 52). Puuduvad

andmed selle kohta, et kaebaja oleks saatmisel käeraudade kasutamise kohta kaebusi

esitanud. Arvestades kummagi saatmise korral meditsiiniasutuses viibitud aega (Tartu

Ülikooli Kliinikumis 30 minutit, Ida-Viru Keskhaiglas 24 minutit), mis hõlmab ka

meditsiiniteenuse osutamisele kulunud aega, siis ei ole põhjust arvata, et kaebaja viibinuks

sedavõrd pikka aega avalikus ruumis, et tõusetuks küsimus tema käeraudadega avalikust

eksponeerimisest. Ka kaebaja ise ei ole sellekohast etteheidet teinud.

21. Eelneva põhjal tuleb nõustuda halduskohtuga, et kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete

kasutamine käeraudade kohaldamine otsustati kehtiva õiguse kohaselt. Olukorras, kus

kaebaja on riskihindamise tulemusel hinnatud kõrgohtlikuks, ei muuda prognoosotsuse

alusel käeraudade kasutamist meetmena ülemääraseks ainuüksi see, et kaebaja ise

vabatahtlikult saabus talle karistusena määratud vangistuse kandmisele. Ettevaatava otsuse

tegemisel oli vastustajal kohustus vältida kaebajast lähtuva ohu realiseerumist

väljaviimisel. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja piisavalt selgitanud nii väljaviimise

asjaolusid kui sedagi, miks ta otsustas kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid kasutada. Nii

saateautos kui ka meditsiiniasutuses ei ole vanglaga sarnaseid järelevalve teostamise ja

eraldamise tingimusi. Vastavalt tuleb pidada proportsionaalseks, et vastustaja rakendas ohu

maandamiseks kaebaja õigusi enam piiravaid meetmeid. Sellega ei põhjustatud kaebajale

enam kannatusi kui vangistuse täideviimiseks vajalik ega rikutud seega kaebaja

inimväärikust. Ohjeldusmeetmete kasutamist ei muuda õigusvastaseks see, kui hiljem

selgus, et kaebaja ei üritanud kahjustada teisi isikuid, põgeneda või hankida keelatud

esemeid.

22. Ringkonnakohus ei analüüsi kaebaja ülejäänud halduskohtule esitatud väiteid ja

seisukohti, kuna halduskohus on neile vastanud ja apellatsioonkaebuses kaebaja

halduskohtu neid põhjendusi kahtluse alla ei sea.

II

23. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, halduskohus eksis hinnates õigusvastaseks

kaebaja 12. juunil ja 7. augustil 2023 toimunud lahtiriietumisega läbiotsimised. Vastustaja

märgib, et teostas läbiotsimised kaalutletult ning kohtud on sarnaseid läbiotsimisi varem

pidanud lubatavaks.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

24. Vastustajal on õigus selles, et apellatsioonkaebuses nimetatud kohtuasjades ei ole

peetud õigusvastaseks vangla tegevust kinnipeetavate lahtiriietumisega läbiotsimiste

teostamisel. 19. juuni 2025. a otsuses asjas nr 3-22-1384 Riigikohus aga selgitas

lahtiriietumisega läbiotsimiste regulatsiooni kohaldamist asjakohase Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktika valguses. Riigikohus osutas, et VangS § 68 lg 1 koostoimes justiitsministri

5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 31 lg-ga 5 ja § 32 p-

ga 1 näevad küll ette kinnipeetava kohustusliku läbiotsimise vanglasse sisenemisel, kuid ei

täpsusta läbiotsimise viisi. Viidatud normid annavad õigusliku aluse muu hulgas ka

lahtiriietumisega läbiotsimise läbiviimiseks, kuid läbiotsimise viis tuleb igakordselt

otsustada asjaolusid kaaludes ega tohi olla kinnipeetava suhtes ebaproportsionaalne.

Lahtiriietumisega läbiotsimise võib otsustada läbi viia, kui esineb konkreetne oht, s.h

kinnipeetava enda varasem käitumine või muu asjaolu annab alust arvata, et intensiivsem

läbiotsimise viis on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks. Julgeolekukaalutlusel

kompamisest intensiivsema astmega läbiotsimine ei saa põhineda abstraktsel ohul, vaid

eeldab konkreetset ohtu.

Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu seisukohad asjakohased ka praeguse asja lahendamisel.

Ringkonnakohus ei näe põhjust kalduda kõrvale Riigikohtu poolt õiguse tõlgendamisel antud

juhistest sarnase vaidluse lahendamisel ja puuduvad erilised asjaolud, mis õigustaks õiguse

kohaldamisel Riigikohtust erinevale seisukohale asumist. Selliseks eriliseks asjaoluks ei ole

ringkonnakohtu varasemad seisukohad, mis ei ühti Riigikohtu lahendi põhjendustega.

25. Praegusel juhul on vangla kohtumenetluses põhjendanud kaebaja lahtiriietumisega

läbiotsimist 12. juunil ja 7. augustil 2023 sellega, et vanglaväliste asutuste tingimusi ja

töökorraldust ei saa vangla kuidagi mõjutada. Saatmised toimusid haiglatesse, kus

ilmselgelt liikus palju kõrvalisi isikuid või esines muid juhtumeid, mis paratamatult kasvõi

hetkeks hajutasid saatemeeskonna tähelepanu. Meditsiiniliste protseduuride hetkel on

ametnike vaateväli samuti paratamatult piiratud. Vanglal on kohustus kaitsta vanglas

viibivate isikute elu ja tervist ning ühtlasi tagada, et keelatud esemed eluosakonda ei

satuks. Seega julgeoleku tagamiseks vanglas tuleb välistada ka esmakordsed katsed

keelatud esemete eluosakonda toimetamiseks. 12. juunil 2023 oli kaebaja

meditsiiniasutuses kümne minuti jooksul ilma käeraudadeta ja tagasiteel vanglasse jäeti

vabaks tema parem käsi. Seega oli antud asjaolu pinnalt kaebajal ilmselgelt oluliselt

suurem võimalus keelatud esemete saamiseks ja peitmiseks, mistõttu oli lahtiriietumisega

läbiotsimise tegemine põhjendatud.

26. Erinevalt vastustajast leiab ringkonnakohus, et ka apellatsioonkaebuses esitatud

täiendavad põhjendused ei ole piisavad, et täita konkreetse ohu kriteeriumit. Asjaolud,

millega vastustaja põhjendab kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimist, ei seondu kaebaja

varasema käitumisega või tema tegevusega väljaviimise ajal. Samuti ei väida vastustaja, et

olnuks infot kaebaja kavatsuse kohta hankida väljaviimise ajal keelatud esemeid ega

konkreetse võimaluse kohta saada keelatud ese enda valdusse. Vastustaja põhjendused

jäävad üldiseks ja viitavad sellele, et vangla hinnangul tuleb iga meditsiiniasutusse

väljaviimiselt naasev kinnipeetav alasti läbiotsida. Nagu Riigikohus selgitas oleks selline

tegevus ülemäärane kontrollimeetme rakendamine ja kujutaks endast inimväärikust

alandavat kohtlemist.

Samuti ei ole vastustaja apellatsioonkaebuses täiendavaid põhjendusi esitades ümber lükanud

halduskohtu etteheidet, et ta ei ole selgitanud, miks tema esile toodud abstraktse ohu tõrjumiseks ei

olnud piisav kaebaja läbiotsimine läbi riiete kompimise teel.

Ainsa kaebajaga seostuva asjaoluna märgib vastustaja kaebaja käeraudadest vabastamist kümneks

minutiks ja parema käe vabaksjätmist 12. juuni 2023. a väljaviimise ajal. Seejuures viitab

vastustaja saateplaani teisele osale, milles on need andmed fikseeritud. Samas ei väida vastustaja,

et saatemeeskond oleks selle info edastanud läbiotsimist teostanud ametnikele enne läbiotsimise

teostamist. Saateplaani teine osa on saatemeeskonna juhi poolt allkirjastatud aga 12. juuni 2023

alles kell 14.16 (dtl 44) kui läbiotsimine toimus vahetult vanglasse saabumisel kell 13.25 kuni

13.29 (dtl 54). Asja lahendamist ei muudaks aga seegi, kui saatemeeskond oleks andmed varem

edastanud. Ka saateplaani teises osas esitatud andmed ei viita konkreetsele ohule, et kaebaja võis

saada enda valdusse keelatud eseme, vaid abstraktselt üksnes sellele, et kaebajal oli käte vabama

liigutamise võimalus ja seega ka keelatud esemete haaramine lihtsam. See ei ole aga piisav

lahtiriietumisega läbiotsimise otsustamiseks.

Kokkuvõttes ei anna vastustaja põhjendused alust halduskohtu järelduste ümberhindamiseks.

III

27. Eeltoodu alusel jääb nii kaebaja kui ka vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

28. Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja täiendavate tõenditena asja juurde võtta: 6. märtsi

2023, a SA Ahtme haigla haigusjuhtum nr 06162484 haldusasja nr 3-23-843/2 juurest; 2)

13. veebruari 2025. a epikriisid haldusasja nr 3-25-372/4 juurest; 12. juuni 2023. a

neurokirurgi diagnoosi; Eesti Töötukassa 28. juuli 23. a otsus nr TVH/23/028592; ja 3.

veebruari 2023. a ortopeedi tõendi haldusasja nr 3-23-164 juurest.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ühelgi nimetatud tõendil asja lahendamisel tähtsust (HKMS § 62

lg 2). Kaebaja ei ole küll iga tõendi kohta eraldi täpsustanud, mida ta soovib tõendada, kuid koos

apellatsioonkaebuse tekstiga võib mõista, et kaebaja soovib tõendada oma terviseseisundit,

eelkõige, et käeraudade kasutamine ei olnud proportsionaalne. Seejuures vaatab kaebaja mööda

sellest, et ta ei väida ning tal ei ole tuvastatud tervisekahju tekkimist käeraudade kasutamisest.

Seetõttu ei ole täpsemad andmed kaebaja tervise kohta määravad asja lahendamisel. Liiati viibis

kaebaja mõlemal väljaviimisel arsti juures, kes oleks saanud saatemeeskonnale selgitada

vastunäidustusi käeraudade kasutamisel, kui kaebaja terviseseisund seda nõudnuks. Liiati pidanuks

kaebaja asjakohased tõendid esitama juba hiljemalt halduskohtu menetluses ja hilines seega

tõendite esitamise ja kogumise taotlemisel. See asjaolu on tõendite kogumisest keeldumise

täiendav alus (HKMS § 62 lg 1, § 198 lg 2). Vastavalt jääb rahuldamata kaebaja taotlus

täiendavate tõendite kogumiseks.

29. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ega kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 kummagi kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg 2

järgi jääb see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

30. Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)