4-25-907/47 · Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Haapsalus

4-25-907

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2025, Haapsalu kohtumaja

Väärteoasja number

4-25-907 (2301,24,000756)

Kohtunik

Istungisekretär

Piia Jaaksoo

Gerda Raidla-Allika

Väärteoasi

Heldur Lomp kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna

14.2.2025 otsusele väärteoasjas 2301,24,000756 LS

§ 223 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi

Istungil osalenud isikud

Kaebuse esitaja Heldur Lomp (ik 39309040233;

elukoht XXX; e-post XXX)

Kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar,

Advokaadibüroo WALLESS, asukoht XXX, e-post:

XXX

Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuur,

esindajad J P ja K J, e-post: XXX

RESOLUTSIOON

Juhindudes VTMS § 38 lg 1, § 132 p 2, LS § 223 lg

1, § 226 lg 1, 2, KarS § 2 lg 2, § 56 lg 1 kohus

otsustas:

1. Rahuldada Heldur Lombi kaebus osaliselt.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna 14.2.2025 otsus väärteoasjas 2301,24,000756 Heldur Lombile

mõistetud karistuste osas osaliselt.

3. Jätta muutmata kohtuvälisele menetleja poolt Heldur Lombile LS § 223 lg 1 järgi

kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahv 95 trahviühikut,

s.o 380 eurot.

4. Tühistada kohtuvälise menetleja poolt Heldur Lombile LS § 223 lg 2 alusel

määratud lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine

5. Vähendada kohtuvälise menetleja poolt Heldur Lombile LS § 226 lg 1 järgi

kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest määratud põhikaristust, rahatrahvi ja

karistada Heldur Lompi LS § 226 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise

eest rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot.

6. Kohtuvälise menetleja poolt Heldur Lombile LS § 226 lg 2 järgi määratud

lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks, jätta muutmata.

7. Rahatrahvid tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le EE 891010220034796011 AS SEB

Pank või a/a-le EE 932200221023778606 Swedbank (viitenumber 10220255011148).

Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse). Nõue

4-25-907

rahatrahvi osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 45 päeva jooksul

arvates päevast, kui kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks

kättesaadavaks (VTMS § 204 lg 3). Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvide

mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega.

8. 4-kuulise juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest.

Vastavalt Liiklusseaduse § 127 peab Heldur Lomp 5 tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest

loovutama oma juhiloa Transpordiametile.

9. Jätta rahuldamata Heldur Lombi taotlus menetluskulude hüvitamiseks ja Heldur

Lombi poolt valitud kaitsjale makstud tasu 2375,95 eurot jätta Heldur Lombi

kanda.

10. Edastada kohtuotsus Heldur Lombile, kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale.

11. Jõustunud kohtuotsus saata Transpordiametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule menetlusaluse isiku advokaadist

kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja, esitades kassatsiooni 30

päeva jooksul kirjalikult Riigikohtule alates kohtuotsuse kättesaamisest.

Kaevatav otsus

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 14.2.2025

otsusega (väärteotoimik, edaspidi VTT lk 15-17) karistati Heldur Lompi selle eest, et tema

4.10.2024 kella 22.34 ajal XXX maakonnas, XXX juhtis mootorsõidukit, ei hoidunud

kõigest, mis võiks kahjustada teist vara ning ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks

liiklusoludele. Sõitmisel ei arvestanud tee- ja sõiduki seisundiga ning antud nõuete rikkumise

tõttu kaotas sõiduki juhitavuse üle kontrolli ja sõitis teelt välja, mille käigus sai kahjustada ka

teepiire. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju Transpordiametile ja H P´le (varalise kahju

tekkimine on fikseeritud fotode ja vaatlusprotokollidega). Tarvitas alkoholi vahetult pärast

liiklusõnnetust enne selle asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal.

H. Lomp rikkus LS § 16 lg 1; § 50 lg 3 p 1; § 169 lg 7 nõudeid.

Väärteo kvalifikatsioon: LS § 223 lg 1; § 226 lg 1.

Väärteo toimepanemise eest on kohtuväline menetleja karistanud H. Lompi: Liiklusseaduse §

223 lg 1 alusel rahatrahviga 95 trahviühikut, s.o. 380 eurot ja liiklusseaduse § 223 lg 2 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks; Liiklusseaduse § 226 lg

1 alusel rahatrahviga 145 trahviühikut, s.o. 580 eurot ja liiklusseaduse § 226 lg 2 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.

Kaebus

10.3.2025 saabus Pärnu Maakohtusse Heldur Lombi kaebus (kohtutoimik, edaspidi KT tl 3-5)

Politsei- ja Piirivalveameti 14.2.2025 otsuse väärteoasjas nr 2301,24,000756 tühistamiseks ja

väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteo tunnustuse

puudumisega. Alternatiivselt kergendada Heldur Lombile määratud karistust vähendades

rahatrahvi suurust ning jättes temale lisakaristuse määramata.

Kaebuses vaidlustati väärtootsus täies ulatuses. Asjas kogutud tõenditega ei ole leidnud

kinnitust mitte ükski väärteoprotokollis kirjeldatud tegudest. Liiklusõnnetusega varalise kahju

põhjustamise osas on täielikult välja selgitamata jäänud liiklusõnnetuseni viinud sündmustiku

asjaolud. Väärteoprotokollis on kajastatud täielikult üldsõnalised etteheited, selline

väärteoetteheide ei ole lubatav, selle alusel ei ole võimalik menetlusalusel isikul ennast

kaitsta. Väärteoprotokolli pinnalt jääb arusaamatuks, mida sellist tegi menetlusalune isik, mis

on kohtuvälise menetleja arvates väär. Protokollis heidetakse menetlusalusele isikule sisuliselt

ette tegevusetust, kuid protokollis puudub nõutava käitumise kirjeldus. Sellest tulenevalt ei

ole võimalik ka protokolli pinnalt kontrollida, kas sama tagajärg oleks saabunud ka siis, kui

4-25-907

menetlusalune isik oleks enda objektiivse hoolsuskohustuse täitnud. Viimane on aga

karistusõiguse üldosast tulenevalt iga hoolsuskohustuse rikkumises seisneva väärteoetteheite

vältimatu eeldus. Nii on väärteoprotokollis kirjeldamata, mis olid need asjaolud, millest pidi

menetlusalune isik justkui hoiduma. See etteheide ei saa olla niivõrd üldine, kuivõrd see viiks

kaasa nn objektiivse vastutuse tekkimiseni, mis ei ole karistusõiguses lubatav. Mis on see

konkreetne, faktiline liikluses ilmnenud asjaolu (väärteoprotokollis kasutatud termin

„liiklusolud“), mis ilmnes antud juhul, ja mille tulemusena väidetavalt juhtus liiklusõnnetus,

on väärteoprotokollis täielikult sisustamata. Asjas ei ole aru saada, mille põhjal leitakse, et

varalise kahju põhjustas just menetlusalune isik. Vaatlusprotokollidest ei ilmne aga, et just

menetlusalune isik oleks kahju põhjustanud. Neil põhjustel taotleti väärteoasjas menetluse

lõpetamist VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel.

Heldur Lomp ei ole alkoholi tarvitanud pärast liiklusõnnetust enne selle asjaolude

väljaselgitamist sündmuskohal. Heldur Lomp ei ole andnud nõusolekut enda poolt

väljahingatavas õhus alkoholi sisalduse mõõtmiseks indikaatorvahendiga. Heldur Lomp ei ole

andnud nõusolekut enda terviseandmete kasutamiseks süüteomenetluses, sh haiglas temalt

võetud vereproovi andmete edastamiseks. Väärteotoimikust on puudu päring, mis edastati

tervishoiuteenuse osutajale, kuid päringu teostamine ja saatmine nähtub väärteotoimikust.

Neil põhjustel taotleti väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel.

Kohtuväline menetleja leidis, et vahetult peale liiklusõnnetust alkoholi tarvitamine on

tahtlikult toime pandud tegu ilmse eesmärgiga varjata eelnevalt toime pandud süülist tegu.

Selline argument on vastuolus enese mittesüüstamise privileegiga. Inimest ei ole lubatud

karistada rangema karistusega seetõttu, et ta ei tee menetlusasutustele lihtsamaks enda

võimaliku süüteo uurimist. Tegelikult ei ole sellise argumendi puhul tegemist mitte millegi

muu kui oletuslikus vormis spekulatiivsete ja tõendamata väidete esitamisega. Riigiasutusena

ei peaks PPA sellise tegevusega tegelema. Kaitsjale jääb täielikult arusaamatuks, millist

„ilmset süülist tegu“ PPA arvates menetlusalune isik varjata soovis. Kuid nagu öeldud – isegi

kui see oli nii –, siis see ei saa olla karistust mõjutavaks asjaoluks. Seetõttu on karistuse

määramisel tuginetud asjakohatule asjaolule, mis annab alust järelduseks, et määratud karistus

on põhjendamatult range. Sellest tulenevalt taotleti alternatiivselt karistuse kergendamist.

Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse osas

Kohtuväline menetleja leidis /KT tl 20-21/, et menetlusalune isik on toime pannud talle

väärteoprotokollis etteheidetavad rikkumised, need on leidnud tõendamist menetluse käigus

kogutud tõenditega sh. rinnakaamera salvestise ja indikaatorvahendi kasutamise protokolliga

ning kohtuvälise menetleja tehtud otsuse tühistamine ega muutmine ei ole põhjendatud.

Karistuse määramisel on otsuse tegija arvestanud kaebaja isikut, tema poolt toime pandud

tegusid, süü suurust ja asjaolu, et isikul on 1 kehtiv kriminaalkaristus ja 2 kehtivat

väärteokaristust. Ainult rahatrahvi määramine ei ole kindlasti piisav ja teiste liiklejate

turvalisuse tagamiseks on Heldur Lomp täiesti õigesti ajutiselt liiklusest kõrvaldatud.

Määratud karistus on proportsionaalne, kaitseb teisi liiklejaid, ei koorma menetlusalust isikut

liigselt ja on kooskõlas karistuse määramise põhimõtetega. Kaebuses toodud alustel ei ole

põhjendatud 19.2.2025 koostatud üldmenetluse otsuse tühistamine ega muutmine, kaebus

tuleb jätta rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT

1. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata

esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks

olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Menetleja pädevus

2. Kohus peab vastavalt VTMS § 133 p 5 kontrollima, kas karistus väärteo eest määrati

selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt. Liiklusseaduse § 263 lg 1 kohaselt LS §-

4-25-907

des 201 - 261-9 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Politsei- ja

Piirivalveamet. PPVS § 4 lg 4 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses on

politseile pandud ülesannete täitmine. Seadusega, määrusega, valdkonna eest

vastutava ministri haldusaktiga ning Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori

haldusaktiga võib Politsei- ja Piirivalveameti ülesannete täitmise pädevuse määrata

Politsei- ja Piirivalveameti struktuuriüksuse, sealhulgas prefektuuri territoriaalse või

funktsionaalse struktuuriüksuse või arestimaja täpsusega. Kohus märgib, et VTMS §

12 lg 1 sätestab, et kohtuvälises menetluses menetletakse väärteoasja teo

toimepanemise koha järgi, mis tähendab, et seadusega on määratud territoriaalne

menetleja. Väärtegu on menetlenud ja väärteootsuse on teinud PPA Põhja Prefektuuri

ametnikud. Teo toimepanemise koht väärteoprotokollis ja -otsuses on Lääne maakond.

Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud kohtuvälise menetleja pädevust. VTMS § 10 lg 1

sätestab, et kohtuväline menetleja osaleb menetluses ametniku kaudu. Politsei- ja

Piirivalveameti Peadirektori 3.1.2023 käskkiri nr 1.1-1/4 (KT tl 66-68), mis on vastu

võetud lähtudes VTMS § 10 lõikest 2 ja § 77 lõikest 1, Politsei ja piirivalve seaduse §

4 lõikest 4 ja Siseministri 17.7.2014 määrusest nr 33 „Politsei- ja Piirivalveameti

põhimäärus“ § 10 lõikest 2 kinnitab punktis 1 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri ametikohtade loetelu, mida täitvatel ametnikel on õigus osaleda

väärteomenetluses Politsei- ja Piirivalveameti üleriigilise pädevuse piires. Eelnev

kinnitab, et väärteoasja on menetlenud ja karistuse määranud pädev kohtuväline

menetleja.

3. VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes

väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Seega on kohus asja arutamisel seotud

väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja kohtul puudub õigus

tuvastada protokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid. Väärteoprotokollis (VTT lk

13-14) ja väärteootsuses olevad teokirjeldused kattuvad.

LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu

4. LS § 223 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise

eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju.

Teokirjeldus

5. Kaebuses avaldatakse, et väärteoprotokoll on üldsõnaline ning jääb arusaamatuks,

mida H. Lombile ette heidetakse. Protokollis heidetakse menetlusalusele isikule

sisuliselt ette tegevusetust, kuid protokollis puudub nõutava käitumise kirjeldus.

Sellest tulenevalt ei ole võimalik ka protokolli pinnalt kontrollida, kas sama tagajärg

oleks saabunud ka siis, kui menetlusalune isik oleks enda objektiivse

hoolsuskohustuse täitnud.

6. VTMS § 69 lg 2 p 1 sätestab, et väärteoprotokolli põhiosas märgitakse mh väärteo

lühike kirjeldus. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et protokollis sisalduv

väärteokirjeldus on LS § 50 lg 3 p 1 ja LS § 16 lg 1 sätestatud teksti osaline

ümberkirjutus. Riigikohus on korduvalt leidnud (nt 13.4.2015 otsus asjas nr 3-1-1-20-

15, p 38; 39; 9.4.2008 otsus asjas nr 3-1-1-9-08, p 14), et teokirjeldus tähendab

faktiliste asjaolude, s.o tegelikkuses aset leidnud sündmuse kirjeldamist, mitte aga

süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. Samas on kohtupraktikas leitud,

et VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline

rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla

väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Seetõttu peab

4-25-907

kohus uurima, kas väärteokirjeldusse kirjutatud liiklusseaduse norme, mille rikkumist

H. Lombile ette heidetakse, on võimalik seostada tõendite ja kohtulikul uurimisel

tuvastatud asjaoludega, kas seeläbi on võimalik tuvastada toimunud sündmuse

asjaolud.

Mootorsõiduki juht

7. Käesolevas asjas on tõstatatud vaidlus selles, kas H. Lomp juhtis väärteoprotokollis

nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit.

8. Väärteoprotokollis on leitud, et H. Lomp juhtis 4.oktoobril 2024 kella 22.34 ajal XXX

mootorsõidukit Lexus reg.nr XXX. H. Lomp kasutas õigust mitte ütlusi anda. Kaitsja

leiab, et väärteoasjas kogutud tõendid ei kinnita üheselt ja ümberlükkamatult, et just

Heldur Lomp oli sõiduki Lexus juht hetkel, mil see teelt välja sõitis. Häirekeskuse

kõne salvestiselt (asub VTT juures) kuuldavalt telefon helistas häirekeskusesse, sest

toimus liiklusõnnetus. Salvestusel meeshääl vastab küsimusele, kas teil juhtus

liiklusõnnetus, et jah. Salvestusel ei ole helistaja öelnud, kes ta on.

9. Kohus nõustub kaitsjaga, et telefonikõnest ei ole aru saada, kes oli sõiduki juht.

Tõendit selle kohta, kelle telefoniga häirekeskusesse helistati, kohtule esitatud ei ole,

samas ei saaks see tõend iseseisvalt ka tõendada, kes sõidukit liiklusõnnetuse ajal

juhtis.

10. Kaitsja leiab, et ainsaks tõendiks, mis võiks tõendada, et H. Lomp võis juhtida

sõidukit, on patrullpolitseinik O.M poolt tehtud rinnakaamera salvestus, mis ei ole

lubatud tõendiks. Kõnealune salvestis ei vasta ka väärteomenetluse seadustikus

sätestatud salvestise tõendina kasutamise nõuetele. Vestlus politseiametniku ja Heldur

Lombi vahel ei vasta ka menetlusaluse isiku ülekuulamise nõuetele, kuivõrd

suunavate küsimuste esitamine teeb võimatuks aru saada, kelle ütlustega on üldse

tegemist ja kas menetlusalune isik annab tõeseid ütluseid.

11. Kohus leiab, et politsei vormikaamera videosalvestiselt kuuldavad H. Lombi

selgitused ei ole lubatavaks isikuliseks tõendiks. Isikuline tõend tekib vaid siis, kui see

on vormistatud nõuetekohaselt, kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 2. jaos

sätestatud tunnistaja ülekuulamise korda järgides (Tartu Ringkonnakohtu 12.2.2025

otsus asjas nr 1-23-6585). Vormikaamera salvestis saaks olla kasutatav menetlusaluse

isiku ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, menetlusalune isik aga ütlusi ei andnud.

12. Kohus ei nõustu kaitsjaga, et puuduvad muud tõendid, mis tõendaks, et H. Lomp

juhtis mootorsõidukit. Patrullpolitseinikust tunnistaja O.M ütluste (KT tl 43) kohaselt

said nad väljakutse, et sõiduauto on teinud avarii. Sündmuskohale jõudes läks ta

isikuga vestlema. Isik oli visuaalsetel tunnustel alkoholijoobes. Ta allutas isiku

indikaatorvahendi kontrollile. Vestluse käigus selgus, et isik ei ole tarvitanud sõidu

ajal alkoholi. O.M küsis, kas isik juhtis sõidukit alkoholijoobes, mille peale isik ütles,

ei, ta tarvitas alkoholi pärast sõiduki juhtimist. KrMS § 66 lg 2-1 p 3 sätestab, et

tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud

teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste

sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või

mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega. Kohus leiab, H. Lombi poolt

tunnistajale avaldatut saab käsitleda omaksvõtuna ning seega on tunnistaja ütlused

KrMS § 66 lg 2-1 p 3 alusel iseseisvaks tõendiks.

4-25-907

13. Lisaks esineb teinegi menetluslik alus KrMS § 66 lg 2-2 p 2 järgi, mis sätestab, et

tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud

teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste

sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul,

kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta

moonutas tõde. Arvestades, et liiklusõnnetus oli alles juhtunud, siis rääkis H. Lomp

O.M-ile vahetult tajutud asjaolusid ning saab ka öelda, et ta oli rääkimise ajal veel

tajutu mõju all. Puudub alus arvata, et H. Lomp moonutas tõde, sest sellise kahtluse

kinnitamiseks ei ole kohtule esitatud ühtki tõendit.

14. Kohus leiab, et enese mittesüüstamise õigust on järgitud. EIK on toonitanud, et õigus

end mitte süüdistada ei kaitse süüstava väite kui niisuguse avaldamise eest, vaid

tõendite kogumise eest sunni või surve teel. Just sunni olemasolu on see, mis annab

aluse kahelda, kas enese mittesüüdistamise õigust on järgitud (Vt EIK 13. septembri

2016. a otsus Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik, p 267; RK 10.11.2022 otsus asjas nr

1-21-2039).

15. Seega on tunnistaja O.M ütlustega tõendatud, et H. Lomp juhtis väärteoprotokollis

märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit.

Tegu ja tagajärg (liiklusõnnetus; kahju)

16. H. Lombile heidetakse ette, et liiklusnormide rikkumise tõttu kaotas ta sõiduki

juhitavuse üle kontrolli ja sõitis teelt välja, mille käigus sai kahjustada ka teepiire.

Oma tegevusega põhjustas varalise kahju Transpordiametile ja H P’le.

17. Tunnistaja O.M ütluste kohaselt isiku sõiduauto oli sõitnud teisel pool teed vastu

piirdeid, auto oli vigastatuna vasakul pool kraavis. Politsei vormikaamera salvestiselt

on näha katkise esiotsaga sõiduk ja kahjustatud teepiire. 5.10.2024 sõiduki

vaatlusprotokolliga (VTT lk 4-5) on tõendatud, et sõidukil Lexus

registreerimisnumbriga XXX tuvastati vaatlusega: deformeerunud vasakpoolne

eesmine kaitseraud, ilukilp ning eesmine vasakvoolne poritiib. Puudub eesmine

vasakpoolne suunatuli. Eesmine vasakpoolne rehv rattakoopast väljas, väändunud

küljele. Vasakpoolsel tagumisel poritiival kahjustused. Sõiduautol avanenud kõik

turvapadjad ning turvakardinad. Sündmuskoha vaatlusprotokollis (VTT lk 1) on

kirjas, et vasakul sõidutee äärtes asuva metallist teepiirde üks osa on kahjustunud;

sõiduki Lexus IS300H reg märgiga XXX omanik on H P; teepiirete vahel asfaldil on

sõiduauto kere detailid. Kahjustatud teepiirdest suunaga Keila poole on vaadeldavad

jäljed, mis lähenevad paremale teelt välja, kus asub avarii tunnustega sõiduauto Lexus

IS300H, reg numbriga XXX, sõidukil on kahjustused vasakpoolsel küljel ja esiosal.

Vaatlusprotokolli lisaks on fotod. Jäljed teepiirdeni ja katkine teepiire on näha fotodelt

(failid numbritega 347A0521 – 347A0537); samuti on näha katkine teepiire fotodelt

nr 347A0611-347A0613. Fotolt 3470540 on näha teepiirdele asetatud sõiduki detail.

Fotodelt 347A0541 – 347A0553 on näha jäljed teepiirdest kuni sõidukini. Fotodelt

347A0554 -347A0585; 347A0594 -347A0598 ja 347A0607 on näha katkine sõiduk.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on väärteoprotokolli teokirjelduses

kohustuslik näidata, milles tekkinud kahju seisnes (RKKK 10.12.2004, 3-1-1-117-04,

p 7). See nõue on täidetud ja kohtus uuritud eespool nimetatud tõenditega on teistele

isikutele kahju tekitamine tõendamist leidnud: just H. Lombi poolt juhitud sõiduki

teelt väljasõidul said kahjustada metallist teepiire ja H P’le kuuluv sõiduauto.

4-25-907

18. Naturalistliku kausaalsuse mõttes, kui H. Lomp ei oleks väärteootsuses nimetatud ajal

ja kohas sõidukit juhtinud, ei oleks tal tekkinud võimalust sõita teepiirdesse ja kraavi

ning ei oleks tekkinud varalist kahju teistele isikutele.

19. Kuna naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on ettevaatamatusest toime

pandud tagajärjedelikti korral üksnes isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne

eeldus, peab järgnevalt kindlaks tegema, kas saabunud tagajärge saab selle

põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse

rikkumine (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-

1-52-16, p 11).

Hoolsuskohustuse rikkumine

20. H. Lombile heidetakse ette hoolsuskohustuse rikkumist, seega peab kohus

teokirjeldusest lähtudes kontrollima, kas tema käitumises esinevad kõik elemendid,

mille olemasolu korral saab isikut vastutusele võtta süüteo ettevaatamatu

toimepanemise eest.

21. Hoolsuskohustus tähendab igaühelt nõutava, ühiskonnas suhtlemiseks vajaliku

hoolsuse (tähelepanelikkuse, kohusetundlikkuse) ülesnäitamist. Hoolsuskohustuse

rikkumine (hoolsusetus) on seega eelkõige üldreegli rikkumine, igaühe jaoks

kohustusliku vastutustundliku käitumise nõude rikkumine (J. Sootak, Ettevaatamatus,

tegevusetus, Tallinn 2004, lk 17). Igal konkreetsel juhul tuleb jõuda selgusele, milline

oli hoolsuskohustusele vastav norm, ning konstrueerida käitumisviis, mis antud juhul

oleks olnud õiguskorrale vastav. Kui isiku käitumine kaldus sellisest mõttelisest

konstruktsioonist kõrvale, oligi see hoolsuskohustust rikkuv. /…/Mõõdupuu on seega

ex ante objektiivne vaatleja, kes enne sündmust oleks pidanud ohu ära tundma ning

käituma olukorrale vastavalt. Lisaks sellele eeldatakse, et see keskmine vaatleja on

huvitatud õigusrikkumise või teise õigushüve kahjustamise ärahoidmisest. See

omakorda tähendab, et teo ohtlikkus (hoolsusvastasus) pidi olema äratuntav, samuti

pidi olema ettenähtav võimalik saabuv tagajärg ning üldjoontes ettekujutatav ka

põhjuslik seos (J. Sootak, Ettevaatamatus, tegevusetus, Tallinn 2004, lk 20-21).

22. Kohus leiab, et H. Lombi hoolsuskohustusele vastavad normid (mis on kirjas

väärteokirjelduses) olid: 1) LS § 16 lg 1, kus on sätestatud liikleja, s.h ka

mootorsõiduki juhi üldine hoolsuskohustus, 2) LS § 50 lg 3 p 1, kus on sätestatud juhi

hoolsuskohustus sõidukiiruse valikul. H. Lombile on ette heidetud LS § 16 lg 1

nimetatud hoolsuskohustuse rikkumist - ta ei hoidunud kõigest, mis võiks kahjustada

teist vara (LS § 16 lg 1 kohustab liiklejat oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib

kahjustada vara) ning ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks liiklusoludele.

Sõitmisel ei arvestanud tee- ja sõiduki seisundiga (LS § 50 lg 3 kohustab juhti

kohandama oma sõidukiiruse olukorrale vastavaks (kuid ei tohi ületada lubatud

suurimat kiirust), juht peab sõidukiiruse valikul arvestama liiklusolusid ning tee ja

sõiduki seisundit). Kohus leiab, et väärteokirjeldusest on aru saada, et H. Lombile

heidetaks ette ebaõige sõidukiiruse valikut, mille valimisel ta ei arvestanud

liiklusoludega, ei arvestanud tee- ja sõiduki seisundiga. Kohus leiab, et kuigi kaebuses

väidetakse, et ei ole aru saada, mida konkreetselt H. Lombile ette heidetakse, siis

kaebuses olevatest väidetest nähtub, et tegelikult on kaebuse esitaja aru saanud, et

talle heidetakse ette liiklusoludele mittevastava kiiruse valikut. Kohus analüüsib

edaspidi, kas see, et need konkreetsed liiklusolud ei ole väärteokirjelduses kirjas, on

selline menetlusõiguse rikkumine, mis takistab teostada kaitseõigust.

4-25-907

23. Esiteks märgib kohus, et seda, milline oli tee- ja sõiduki seisukord, millele vastavaks

oleks pidanud H. Lomp oma sõiduki kiiruse kohandama, ei ole väärteokirjeldusest ega

-otsusest aru saada, selliseid faktilisi asjaolusid ei ole võimalik tuvastada ka kohtus

uuritud tõenditega. Sõiduki seisundi kohta liiklusõnnetuse eelsel või liiklusõnnetuse

ajal ei ole ühtki tõendit. Kohtuväline menetleja selgitas, et H. Lomp oleks pidanud

arvestama, et see ei ole ralliauto vaid tegemist on ikkagi tavalise sõiduautoga ja

tavaline sõiduauto ei ole mõeldud selliseks liiklemiseks, milline selgitus jääb kohtule

täiesti arusaamatuks. Samuti ei ole esitatud asjaolusid ega tõendeid, mis näitaks, et tee

seisund oli selline, mis oleks tinginud, et isik oleks pidanud sõidukiiruse valikul üles

näitama erilist hoolsuskohustust. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on märge, et

sõiduteel oli püsikate, sõidutee oli korras, tasane tee, teekate oli kuiv. Sündmuskohal

tehtud fotod näitavad, et teel olid sõidurajad ja tee ääred märgistatud valgete joontega,

mis ka pimedal ajal võimaldas püsida korrektselt oma sõidurajal. Seega ei ole kohtus

uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et H. Lombi poolt sõiduki juhitavuse üle

kontrolli kaotamine oli põhjustatud sellest, et ta ei arvestanud tee ja sõiduki

seisundiga.

24. H. Lombile heidetakse väärteokirjelduses ette, et ta ei kohandanud oma sõiduki kiirust

vastavaks liiklusoludele. Liiklusolud nähtuvad sündmuskoha vaatlusprotokollist (VTT

tl 1): pime aeg, valgustus puudus, lauge kurv. Vaidlust ei ole, et teelõigul, kus H.

Lombi juhitud auto teelt välja sõitis, oli lubatud suurimaks kiiruseks 70 km/h (VTT tl

1). Kohtuväline menetleja avaldas, et H. Lombile ei heideta ette lubatud suurima

sõidukiiruse ületamist. Samas avaldas kohtuväline menetleja, et liiklusolud on seal

sellised, et 70-ga sõites sirgel teel auto ei kaota sellisel juhul juhitavust, midagi juht

tegi seal valesti. Esiteks märgib kohus, et tegemist ei olnud sirge teega. Kohus leiab,

et kuna sel teelõigul oli kiiruspiirang 70 km/h, mis on väiksem kui tavapärane

asulavälisel teel lubatud suurim sõidukiirus, näitab see, et liiklusolud on seal sellised,

mis nõuavad juhilt sõidukiiruse valikul erilist tähelepanu. Videosalvestiselt ja fotodelt

on lauges kurvis näha pidurdusjäljed, mis viivad vastassuunavööndi teepervele, seal

on kahjustatud teepiire (millel autodetailid), edasi on ka teel detailid (vaatlusprotokolli

kohaselt sõiduauto kere detailid). Edasi teel kuni paremal pool kraavis oleva autoni

tugevad pidurdus- ja kraapimisjäljed. Kohus leiab, et eelkirjeldatu näitab, et H. Lomp

ei kohandanud tema poolt juhitava sõiduki kiirust selliseks, mis oleks võimaldanud tal

konkreetsetes ja talle nähtavates liiklusoludes hoida kontrolli sõiduki juhitavuse üle.

H. Lomp on kaotanud sõiduki juhitavuse üle kontrolli sisenedes laugesse kurvi.

Kohtule esitatud tõenditega ei ole võimalik kindlaks teha, milline oli H. Lombi poolt

juhitava sõiduki kiirus. See, et tema sõiduki kiirus oli konkreetseid liiklusolusid

arvestades ilmselgelt liiga suur, näitab sündmuskoht – kõigepealt kaldus auto

vastassuunavööndisse (seal on teel näha kerged pidurdusjäljed), H. Lomp ei suutnud

auto juhitavuse üle kontrolli taastada, auto sõitis vastassuunas teepiirdesse, mille

tagajärjel juba auto vasakpoolne esirehv on katki läinud, mida näitavad edasised

kraapivad jäljed teekattel. Teel on näha nii tugevad kraapimis- kui ka pidurdusjäljed

(viitavad intensiivsele pidurdamisele). Ka intensiivse pidurdamisega ei peatunud auto

vaid sõitis diagonaalselt üle tee paremal pool teed (algses liikumissuunas) kraavi, kus

siis peatus. Eelnev kinnitab, et liiklusõnnetuse põhjus oli see, et H. Lomp ei

kohandanud sõidukiirust vastavaks liiklusoludele, millega ta rikkus juhile

liiklusseaduses sätestatud hoolsuskohustust. H. Lombilt kui mootorsõiduki juhilt

nõutav käitumine oli sõiduki kiiruse kohandamine vastavalt liiklusoludele. Kui H.

Lombi poolt juhitav sõiduk kaotas juhitavuse, mille tagajärjel sõitis ta autoga

4-25-907

teepiirdesse ja lõpuks autoga kraavi, põhjustas ta varalise kahju teistele isikutele (vt. p

17). Kohus leiab, et just konkreetsetes liiklusoludes – pime aeg, lauge kurv,

tavapärasest väiksem lubatud kiirus - nõutava hoolsuse puudumine oli see tingimus,

mis andis H. Lombile võimaluse tagajärje (sõiduki juhitavuse kaotamine ja selle

tagajärjel varalise kahju põhjustamine) saabumist ette näha. Kohus leiab, et see, et

väärteokirjelduses ei ole nimetatud konkreetseid liiklusolusid, millega H. Lomp oleks

pidanud kiiruse valimisel arvestama, on küll väärteomenetluse normide rikkumine

kohtuvälise menetleja poolt, kuid ei ole selline rikkumine, mis tingiks

väärteomenetluse lõpetamise. Kohus leiab, et väärteokirjelduses olevaid konkreetseid

liiklusseaduse norme, mille rikkumist H. Lombile ette heidetakse, on võimalik

seostada tõendite ja kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludega ja seeläbi on võimalik

tuvastada toimunud sündmuse asjaolud. Kohus eespool leidis, et sündmuskoha

vaatlusprotokoll, salvestis ja fotod tõendavad kokkulangevalt, et sõiduki juhitavuse

kaotamise põhjuseks oli ebaõige sõidukiirus, millest järeldub, et liiklusoludele vastava

sõidukiiruse valimisel (hoolsuskohustuse täitmine) ei oleks auto juhitavust kaotanud.

25. Seega täitis H. Lomp LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo objektiivse külje.

26. Kohus on seisukohal, et H. Lomp pani teo toime hooletusest, ta ei pannud tähele

liiklusolusid, kuigi mootorsõiduki juhina oli ta kohustatud valima sõiduki kiiruse

vastavalt liiklusoludele. Nõutava hoolsuse puudumine oligi see tingimus, mille tõttu

eksisteeris võimalus tagajärje saabumist ette näha - et ebaõige kiiruse valik põhjustab

sõiduki juhitavuse kaotuse, mis põhjustab liiklusõnnetuse ja selle tagajärjel varalise

kahju teistele isikutele.

27. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole.

28. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja kohus leiab, et H. Lomp on talle

süüks arvatava väärteo toimepanemises süüdi.

29. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et uuritud tõenditega on tõendamist leidnud,

et H. Lombi poolt toime pandud tegu vastab LS § 223 lg 1 sätestatud väärteole, tema

tegu on õigusvastane ja ta on selle toimepanemises süüdi.

30. Kohus ei ole tuvastanud VTMS § 29, § 30 loetletud aluseid väärteomenetluse

lõpetamiseks.

LS § 226 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu

31. LS § 226 lg 1 näeb ette vastutuse liiklusõnnetuses osalenud juhi poolt pärast

liiklusõnnetust alkoholi tarvitamise eest.

32. LS § 226 lg 1 väärteokoosseisu erisubjekt on liiklusõnnetuses osalenud juht. Kohus

tuvastas eespool, et Heldur Lomp 4. oktoobril 2024 osales mootorsõiduki juhina

liiklusõnnetuses. LS § 169 lg 7 keelab liiklusõnnetuses osalenud juhil tarvitada

alkoholi, kuni politsei on selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud-

selle normi rikkumist H. Lombile ette heidetakse. Kohus leiab, et peale liiklusõnnetust

ei olnud täidetud LS § 169 lg 4 p-de 2, 4, 5 nõuded, kohtule ei ole esitatud tõendeid, et

kohapeal oleks olnud isikud, kellele H. Lomp liiklusõnnetusega varalise kahju tekitas,

seega ei olnud tal kokkulepet varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses kahju

saajaga, kohapeal ei olnud seetõttu võimalik liiklusõnnetuses osalenud juhi ja varalise

kahju saajate vahel vormistada LS § 169 lg 4 p-des 2-4 nimetatud asjaolude kohta

kirjalikku dokumenti. Seega ei olnud liiklusõnnetuse asjaolud sündmuskohal välja

4-25-907

selgitatud ja H. Lombil kui liiklusõnnetuses osalenud juhil oli keeld peale

liiklusõnnetust alkoholi tarvitada.

33. Kaitsja leidis, et alkoholi tarvitamine ei ole kogutud tõendite alusel kinnitust leidnud.

Asjakohane ei ole tugineda indikaatorvahendi kasutamise protokollile, kuna H.

Lombile ei ole eelnevalt selgitatud toimingu eesmärki, ei ole selgitatud õigust

keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest, samuti ei ole selgitatud õigust tutvuda

kontrollimise protokolliga selle koostamisel. Isikult ei ole selle kohta allkirja võetud

ja ei ole ka muidu tõendeid, et ta oleks saanud aru, et tal on õigus keelduda

indikaatorvahendiga kontrollimisest.

34. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-6-07 öelnud, et kuna

menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis

peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohusetundlikult. Samas lahendis on

Riigikohus märkinud ka seda, et mitte igasugune menetlusõiguse rikkumine tõendite

kogumisel ei tähenda alati rikkumisega saadud tõendi lubamatust ja et üldjuhul tuleb

menetlusõiguse rikkumisega saadud tõendi lubatavust hinnata rikkumise olulisuse ja

süüteomenetlusliku avaliku huvi vahelise kaalumise tulemina. Riigikohus on lahendis

3-1-1-52-09 märkinud, et tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid

tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud.

35. Indikaatorvahendi kasutamise protokollil (VTT lk 2) ei ole ühtki kontrollile allutatud

isiku (Heldur Lombi) allkirja. KorS § 38 lg 2 sätestab, et enne alkoholijoobe

kontrollimist või tuvastamist selgitatakse isikule tema järgmisi õigusi:1) õigus teada

toimingu põhjust ja eesmärki; 2) õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest

või tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest; 3) õigus tutvuda riikliku

järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning

protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse; 4) indikaatorvahendiga kontrollimisel

õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ning nõuda alkoholijoobe tuvastamist

tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga; 5) õigus esitada vaie

korrakaitseorgani juhile või kaebus halduskohtule. Tunnistaja O.M avaldas, et

allkirjad jäid protokollile võtmata, kuna kiirabi viis Lombi haiglasse. Kohus leiab, et

nii KorS § 38 lg 2 mõte kui ka Indikaatorvahendi kasutamise protokolli ülesehitus

näitavad, et isikule tuleb õigusi ja kohustusi selgitada enne kui ta indikaatorvahendiga

kontrollimisele allutatakse. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis tõendaksid, et H.

Lombi tervislik seisund välistas allkirjade andmise. Tegelikult tuleb tunnistaja O.M

ütlustest välja, et H. Lombi allkirjad indikaatorvahendi kasutamise kohta kavatseti

võtta peale seda kui protseduur oli läbi viidud. Ka politseiametniku rinnakaamera

salvestiselt ei ole näha, et H. Lombile oleks enne tema allutamist indikaatorvahendi

kontrollile õigusi ja kohustusi tutvustatud. Kohus leiab, et indikaatorivahendi

kasutamise protokoll on lubamatu tõend, sest indikaatorvahendi kasutamisele

eelnevate õiguste ja kohustuste selgitamata jätmine mõjutas oluliselt H. Lombi

võimalusi realiseerida oma õigusi selle menetlustoimingu juures. Õiguste selgitamata

jätmise tõttu minetas H. Lomp õiguse alkoholijoobe tuvastamiseks tõendusliku

alkomeetriga või vereproovi anda. Nimelt näeb KorS § 38 lg 2 p 4 ette, et isikul on

õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda alkoholijoobe tuvastamist

tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. KorS § 38 lg 3 sätestab, et kui

korrakaitseorgani ametiisik ei pea vajalikuks muude andmete kogumist ja isik ei nõua

alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringut, võib

piirduda indikaatorvahendi kasutamisega. Käesoleval juhul oleks võinud kohtuväline

4-25-907

menetleja piirduda ka indikaatorvahendi kasutamisega, kuid see eeldab, et isik ei nõua

alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringut. H.

Lompi sellest õigusest aga ei teavitatud. Realiseerimata jäi ka H. Lombi õigus tutvuda

menetlustoimingu protokolliga, kuna seda talle ei tutvustatud.

36. Kaitsja leiab, et lubatud tõend ei ole ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastuskirjaga

edastatud labori vastused etanooli ja uriini toksikoloogia kohta (KT tl 8-9), kuivõrd

tegemist on Heldur Lombile tervishoiuteenuse osutamise käigus kogutud teabega,

mille tõendina kasutamise eeldus on kohtupraktika kohaselt tema nõusolek

terviseandmete avaldamiseks. Liiklusseadus ei anna tervishoiuteenuse osutajale õigust

väljastada politseile teavet isiku terviseseisundi kohta, kui ta on sellest teadlikuks

saanud isikule tervishoiuteenuse osutamise käigus. LS § 69 lõiked 4 ja 5 võimaldavad

politseil nõuda tervishoiuteenuse osutajalt vereproovi võtmist, kui isik on tema juurde

vältimatu arstiabi saamiseks toimetatud. Antud juhul sellist nõudmist politsei

tervishoiuteenuse osutajale ei ole esitanud, sellekohast tõendit kohtule esitatud ei ole.

LS § 69 lõike 5 kohaselt tuleb järgida korrakaitseseaduses sätestatud joobe

tuvastamise reegleid. Sellist korrakaitseseaduses kehtestatud nõuetele vastavat joobe

tuvastamisele suunatud tegevust ei ole antud juhul toimetatud: politsei ei ole andnud

tervishoiuteenuse osutajale korraldust kontrollida Heldur Lombi joovet. Kuna H.

Lomp ei ole andnud nõusolekut terviseandmete avaldamiseks, siis ei olnud SA Põhja-

Eesti Regionaalhaiglal õigus edastada PPA-le teavet. Riigikohtu 1.4.2022 otsusest

kriminaalasjas nr 1-20-5071 tuleneb, et terviseandmetest on isiku nõusolekuta

võimalik avaldada vaid, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga, mitte

tervet haiguslugu. Seega polnud haiglal õigus edastada Regionaalhaigla labori

vastused H. Lombi etanooli ja uriini toksikoloogia kohta. Lisaks sellele LS § 69 lg 5

sätestab, et joobeseisundi tuvastamiseks vereproovi võtmine, säilitamine, uuringuks

edastamine, uuringu tegemine ja nende toimingute tasustamine toimub

korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. KorS § 40 lg 1 sätestab, et

tervishoiuteenuse osutaja, kellel on vereproovi võtmise õigus, ja riiklik

ekspertiisiasutus on kohustatud korrakaitseorgani nõudmisel võtma vereproovi.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et vereproov oleks võetud PPA nõudmisel. SA

Põhja-Eesti Regionaalhaigla 13.1.2025 vastus koos lisadega ei ole seega lubatav

tõend, kuna rikutud on tõendi kogumise korda.

37. Kohus on eespool märkinud, et politsei rinnakaamera salvestiselt kuuldavad H. Lombi

selgitused ei ole lubatavaks tõendiks (vt p 11).

38. Kohus on aga seisukohal, et H. Lombi poolt alkoholi tarvitamine vahetult pärast

juhina liiklusõnnetuses osalemist on tõendatud tunnistaja O.M ütlustega, milliste

kohaselt kui jõudsid liiklusõnnetuse toimumise sündmuskohale, siis H. Lomp oli

visuaalsetel tunnustel alkoholijoobes. Vestluse käigus selgus, et isik ei ole tarvitanud

sõidu ajal alkoholi. O.M küsis, kas ta juhtis sõidukit alkoholijoobes, mille peale isik

ütles, ei, ta tarvitas alkoholi pärast sõiduki juhtimist. Kohus eespool leidis, et H.

Lombi poolt lõppes sõiduki juhtimine kui auto oli kraavis peatunud, s.o peale

liiklusõnnetuse toimimist. Kohus eelnevalt tuvastas, et tunnistaja O.M ütlused on

tõendiks KrMS § 66 lg 2-1 p 3 ja lg 2-2 p 2 alusel (vt p 12-13). H. Lomp avaldas

tunnistajale, et tarvitas alkoholi peale sõiduki juhtimist ja seda saab lugeda ütlusteks

vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta. Puudub alus arvata (kohtule ei ole

esitatud tõendeid), et H. Lomp moonutas tõde. Seega on ümber lükatud ka kaitsja

väide, et tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et menetlusalune isik tarvitas alkoholi just

4-25-907

pärast liiklusõnnetuse toimumist, mitte enne. Asjaolu, et sündmuskoha fotodelt ei ole

kuskil ümbruses näha alkoholi tarvitamisele viitavaid esemeid, nt tühje

alkoholipudeleid, ei välista, et H. Lomp vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist

alkoholi tarvitas.

39. Seega täitis H. Lomp LS § 226 lg 1 sätestatud väärteo objektiivse külje.

40. Kohus leiab, et H. Lomp pani teo toime tahtlikult, ta nägi, et toimunud on

liiklusõnnetus (tema poolt juhitud auto oli kraavis, vigastused olid selgelt näha) ning

ta tarvitas pärast seda teadlikult alkoholi.

41. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole.

42. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja kohus leiab, et H. Lomp on talle

süüks arvatava väärteo toimepanemises süüdi.

43. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et uuritud tõenditega on tõendamist leidnud,

et H. Lomp poolt toime pandud tegu vastab LS § 226 lg 1 sätestatud väärteole, tema

tegu on õigusvastane ja ta on selle toimepanemises süüdi.

44. Kohus ei ole tuvastanud VTMS § 29, § 30 loetletud aluseid väärteomenetluse

lõpetamiseks.

Karistus

45. Järgmiseks kontrollib kohus, kas karistuse määramine kohtuvälise menetleja poolt on

toimunud vastavalt karistuse mõistmise alustele.

46. H. Lomp on avaldanud, et tema karistus on liiga karm. Kohtuväline menetleja on

leidnud, et kuna isik on toime pannud mitu enamohtlikku süütegu, siis tuleb tema süü

hinnata keskmisest suuremaks.

47. Kohtuväline menetleja on H. Lombile määranud kummagi teo eest eraldi karistuse,

mis vastab KarS § 63 lg 3 sätestatule. Kohus märgib, et asjakohane ei ole kohtuvälise

menetleja seisukoht, et H. Lombi süü on suurem, kuna ta on toime pannud mitu

enamohtlikku süütegu. Karistuse mõistmise ja määramise alused sätestab KarS § 56.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb

karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni

keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad

ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav

karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo

toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning

süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt

arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu

11.06.2018 otsus nr 1-17-1629, p 28). Seega karistust määrates või mõistes peab nii

kohtuväline menetleja kui kohus lähtuma konkreetsest teost ja tuvastama iga teo puhul

konkreetse teosüü, kummagi teo eest tuleb määrata karistus vastavalt karistuse

mõistmise alustele. Kohtuväline menetleja avalda ka, et H. Lombi puhul tuleb

arvestada karistuse mõistmisel, et tal on üks kriminaal- ja kaks väärteokaristust.

Kohus märgib, et kohtupraktika kohaselt saab karistuse mõistmisel arvesse võtta

eelnevaid karistusi, mis on oma olemuselt seotud teoga, mille eest karistust

mõistetakse. H. Lombile arvatakse süüks kahe liiklusväärteo toimepanemist. Kohus

leiab, et nende tegude eest karistuse mõistmisel ei ole alust arvestada H. Lombile

4-25-907

mõistetud kriminaalkaristust, sest see ei ole mõistetud liiklussüüteo toimepanemise

eest. PPA 1.12.2022 otsusega on H. Lompi karistatud LS § 259 lg 1 järgi rahatrahviga

10 trahviühikut, s.o 40 eurot, kuid see karistus ei ole määratud talle kui mootorsõiduki

juhile, seega ka see karistus ei mõjuta tema eripreventsiooni, sest käesoleval juhul on

teda karistatud kui liiklusseaduse nõudeid rikkunud mootorsõiduki juhti.

LS § 223 lg 1

48. LS § 223 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. LS § 223 lg 2 sätestab, et kohus või

kohtuväline menetleja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo

eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

49. Kohtuväline menetleja on H. Lompi karistanud rahatrahviga 95 trahviühikut, s.o. 380

eurot ja liiklusseaduse § 223 lg 2 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega 1 kuuks.

50. LS § 223 lg 1 sanktsioonis ette nähtud rahatrahvi keskmine määr on 150 trahviühikut.

51. Karistamise alus on isiku süü. Tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Kohus

arvestab, et H. Lomp põhjustas oma teoga varalist kahju nii Transpordiametile kui

auto omanikule H Ple, mis suurendab süüd. Kohtuvälise menetleja poolt otsuses

avaldatud deklaratiivne seisukoht, et riigi poolt on ette nähtud range karistus, ei

suurenda H. Lombi süüd. Samuti on asjakohatu karistuse määramisel märgitu, et

liiklusõnnetus põhjustamisega seatakse ohtu kaasinimeste elu ning tervis – selliseid

asjaolusid kohtule esitatud ei ole. See, et liiklusõnnetusega seatakse ohtu teiste isikute

vara, ei ole samuti karistuse määramisel eraldi süüd suurendav asjaolu, sest LS § 223

lg 1 näeb ette väärteo, millega on teis(t)e isiku(t)e vara juba kahjustada saanud.

Liiklusõnnetuse põhjustamisel hindab kohus H. Lombi süüd keskmisest väiksemaks.

Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.

52. H. Lomp on varasemalt väärteokorras liiklusrikkumise eest karistatud, mis

iseloomustab tema eripreventsiooni. PPA 5.4.2022 otsusega on H. Lompi karistatud

LS § 224 lg 1 ja LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot; trahv

on tasutud 30.7.2024. Teo toimepanemise ajal karistus kehtis, nüüdseks on karistus

kustunud. Kohtupraktika kohaselt saab ka kustunud karistusi isikule karistusi määrates

arvestada, kui need on seotud teoga, mille eest karistust mõistetakse. Tegemist on

liiklussüüteoga, mootorsõiduki juhile mõistetud karistusega ja eelnev näitab ilmekalt,

et rahatrahv ei ole mõjutanud H. Lompi kui mootorsõiduki juhti liiklusrikkumisi mitte

toime panema. Kohus leiab, et karistuse eripreventiivne eesmärk raskendab H.

Lombile mõistetavat karistust.

53. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt H. Lombile määratud põhikaristus on

määratud vastavalt karistuse mõistmise alustele ja kohus jätab põhikaristuse

muutmata. Riigikohus on avaldanud, et isikule mõistetud põhi- ja lisakaristus peavad

koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab

talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Vastasel juhul ei ole

võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta (RK 18.06.2025 otsus

asjas nr 3-1-1-59-15, p 13). Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt LS § 223 lg 2

alusel lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks ületab süü

suurusele vastava karistuse. Seetõttu tühistab kohus kohtuvälise menetleja poolt H.

Lombile LS § 223 lg 1 järgi määratud lisakaristuse.

4-25-907

LS § 226 lg 1

54. LS § 226 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheksateistkümne kuuni. LS § 226 lg 2 sätestab, et

kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust

kuni üheksa kuuni.

55. Kohtuväline menetleja on H. Lompi karistanud rahatrahviga 145 trahviühikut, s.o. 580

eurot ja liiklusseaduse § 226 lg 2 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega 4 kuuks.

56. LS § 226 sanktsioonis ette nähtud rahatrahvi keskmine määr on 150 trahviühikut.

57. Karistamise alus on isiku süü. Kohtuväline menetleja leiab, et vahetult peale

liiklusõnnetust alkoholi tarvitamine on tahtlikult toime pandud tegu ilmse eesmärgiga

varjata eelnevalt toime pandud süülist tegu. Kohus ei saa aru, kuidas peale

liiklusõnnetust alkoholi tarvitamine saaks varjata varem toimunud liiklusõnnetust. LS

§ 226 lg 1 puhul on tegemist konkreetse keelu rikkumisega, millise puhul süü suurus

ei sõltu numbrilisest näidust, s.t sellest, kui suur joove isikul on tuvastatud. Kohus

leiab lähtudes süüteo toimepanemise asjaoludest, on H. Lombi süü keskmine.

Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.

58. H. Lompi kui mootorsõiduki juhti on varasemalt väärteokorras liiklusrikkumise eest

karistatud PPA 5.4.2022 otsusega LS § 224 lg 1 ja LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga

100 trahviühikut, s.o 400 eurot; trahv on tasutud 30.7.2024. Uue liiklussüüteo

toimepanemise ajaks oli seega karistus tasutud ja ka kustunud, mis näitab ilmekalt, et

rahatrahv ei mõjutanud H. Lompi liiklusrikkumisi mitte toime panema. Kohus leiab,

et karistuse eripreventiivne eesmärk mõjutab H. Lombile mõistetavat karistust. Kohus

leiab, et tulenevalt karistuse eripreventsioonist on asjakohane kohaldada H. Lombi

suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, sest eelnevalt liiklusrikkumise eest

määratud rahatrahv ei mõjutanud H. Lompi õiguskuulekalt käituma, ta on taas

liiklussüüteo tahtlikult toime pannud.

59. Samas leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt H. Lombile määratud põhi- ja

lisakaristus koos ei vasta tema süü suurusele, karistus on liiga raske. Riigikohus on

leidnud, et kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma

põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Vastasel juhul ei ole võimalik isiku

kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta (RK 18.06.2025 otsus asjas nr 3-1-1-

59-15, p 13). Seetõttu vähendab kohus kohtuvälise menetleja poolt H. Lombile

põhikaristusena määratud rahatrahvi ja mõistab H. Lombile põhikaristuseks rahatrahvi

50 trahviühikut, s.o 200 eurot. Lisakaristuse, mille kohtuväline menetleja on

määranud LS § 226 lg 2 sätestatud miinimummäära lähedases määras, jätab kohus

muutmata.

Menetluskulud

60. Kaitsja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 2375,95 eurot koos käibemaksuga

ning on esitanud menetluskulude arved. 9.6.2025 arvest nähtuvalt on väärteoasja 4-25-

907 õigusteenuse tasu koos käibemaksuga 2375,95 eurot ning lisas toodud

spetsifikatsiooni järgi on tehtud tööd järgmised: 22.1.2025 ülekuulamisel osalemine

0,25 h, 47,50 eurot; 10.3.2025 materjalidega tutvumine, kaebuse koostamine 1h, 190

eurot; 29.4.2025 materjalidega tutvumine, päringu esitamine PPA-le 0,5 h, 95 eurot;

4-25-907

5.5.2025 päringu koostamine SA-le Põhja-Eesti Regionaalhaigla 0,75h, 142,50 eurot;

27.5.2025 kohtuistungiks ettevalmistus (sh kõne projekti koostamine), sõidule

kulunud aeg, kohtuistungil H. Lombi kaitse 5,25 h, 997,50 eurot; 9.6.2025 kõne

koostamine 1 h, 190 eurot; 10.6.2025 kohtuistung 1,50 h, 285 eurot. Heldur Lombile

on käesoleva väärteomenetlusega seonduvalt osutatud õigusteenust kokku 10,25 tunni

ulatuses, tunnitasuga 190 eurot, millele lisandub käibemaks.

61. VTMS § 38 lg 1 sätestab, et kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses järgitakse

menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid.

62. Arvestades kohtupraktikat, leiab kohus, et kaitsja tunnihind, 190 eurot tund (millele

lisandub käibemaks), on mõistliku suurusega (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

17.10.2024 otsus asjas nr 1-23-2818). Väärteomenetluses kaitsjatasu mõistlikkuse

hindamisel kohalduvad VTMS § 38 lg-st 1 tulenevalt ka kriminaalmenetluse

seadustikus sätestatud põhimõtted, mistõttu tuleb arvestada nii osutatud teenuse

vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu kui ka

keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-

1-32-15, p 9 koos edasiste viidetega ja 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-

14, p 20). Kohus leiab, et arvete spetsifikatsioonis kirjeldatud kaitsja tehtud toimingud

olid õigusteenuse osutamiseks vajalikud ning nendeks kulunud aeg põhjendatud.

Seega on käesolevas asjas põhjendatud menetluskuluks valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu 2375,95 eurot.

63. Kohus jätab rahuldamata taotluse H. Lombile menetluskulude hüvitamiseks

riigieelarve vahenditest. Kohus küll vähendab H. Lombile kohtuvälise menetleja poolt

kohaldatud karistust, kuid ei lõpeta väärteomenetlust, seega menetluskulud jäävad

menetlusaluse isiku kanda (RK 12.11.2024 otsus väärteoasjas nr 4-24-1678, p 7).

(allkirjastatud digitaalselt)

Piia Jaaksoo

kohtunik