2-24-137899/20 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-137899

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi K.Y vastu krediidilepingust

tuleneva

põhivõla,

intressi,

viivise

ja

sissenõudmiskulu väljamõistmiseks

Apellatsioonkaebuse hind

6775,18 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 4. aprilli 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

B2 Impact OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): B2 Impact OÜ (registrikood

11542046), lepinguline esindaja Pille Martin

Vastustaja (kostja): K.Y (isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 4. aprilli 2025 otsus jätta muutmata.

2. B2 Impact OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. B2 Impact OÜ poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud uus tõend ESTO AS-i

kinnituskiri jätta asja juurde võtmata ning lugeda esitajale tagastatuks.

4. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta B2 Impact OÜ kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 22. oktoobril 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse K.Y (kostja) vastu 4372,24 euro saamiseks. Seoses vastuväite

esitamisega otsustas Pärnu Maakohus 25. novembri 2024 määrusega maksekäsu kiirmenetluse

lõpetada ja anda asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 10. detsembril 2024 Tartu Maakohtule oma nõude kostja vastu hagiavalduse

vormis. Hageja taotles hagiavalduses, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja 6370,83

eurot, millest põhivõlg (tagastamata krediit) moodustab 3615,89 eurot, tasumata intress

lepingu ülesütlemise seisuga 1589,80 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivis (lepingus kokku lepitud intressimääraga, s.o 37,8% aastas) põhivõlalt 672,20 eurot,

meeldetuletuskirja tasu 15,00 eurot ja võla sissenõudmiskulud 35,00 eurot. Lisaks taotles

hageja kostjalt põhivõlalt viivise väljamõistmist edasiulatuvalt alates 11. detsembrist 2024

kuni nõude rahuldamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja alternatiivse nõude arvestuse järgi juhuks, kui kohus peaks leidma, et krediidiandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, on kõik tagasimaksed (2174,65 eurot)

arvestatud krediidisumma katteks. Nõude suurus on sellisel juhul 2225,35 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS (krediidiandja) 16. märtsil 2023 tähtajatu

krediidiliini lepingu nr XXXXXXXXXXX, krediidilimiidiga 4000,00 eurot. Lepingus lepiti

kokku esialgses intressimääras 37,8% aastas, mis võis edaspidi muutuda kaks korda aastas

sõltuvalt krediidi kulukuse ülempiiri muutumisest. Enne kostjaga lepingu sõlmimist kontrollis

krediidiandja kostja krediidivõimelisust. Kostja teatas enda sissetulekuks 1500 eurot kuus.

Krediidiandja tuvastas kostja sissetulekud Maksu- ja Tolliameti (EMTA) analüüsi alusel,

mille kohaselt oli kostja krediidilepingu sõlmimisele eelneva 4 kuu keskmine sissetulek

2471,18 eurot. Oma finantskohustuste suuruseks teatas kostja 380 eurot ja üldiseks

majapidamiskuluks 200 eurot. Krediidiandja võttis krediidivõimelisuse hindamisel arvesse

tarbija kulutusi majapidamisele määras 234 eurot. Krediidiandja tegi päringud creditinfo.ee ja

taust.ee andmebaasidesse ning tellis AS-i Creditinfo eraisiku krediidiraporti. Kogutud info

analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel jõudis

krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Kostja võttis ajavahemikul 19. märts

2023 kuni 1. juuli 2023 kasutusele krediiti kokku 4529,05 eurot, sh põhiosa 4400,00 eurot,

lepingu põhitingimustest tulenev kiire väljamakse tasu 99,50 eurot ja krediidiskooringu tasu

30,00 eurot. Lepingust tulenevalt oli kostja kohustatud tasuma krediidiandjale igakuiselt 15.

kuupäevaks vähemalt igakuiselt kasutusse võetud krediidilt minimaalse tagasimakse, mis

koosnes krediidi tagasimaksest, intressimaksest, kuutasust ja väljavõtutasust.

Kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ja jäi alates 2023. aasta detsembrist

viivitusse kolme üksteisele järgneva osamaksega. Kostjat hoiatati 1. aprillil 2024 ja 30. mail

2024 tema e-posti aadressile saadetud teatega lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu

hiljemalt 13. juunil 2024 võlgnetavaid summasid. Kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust

ei tasunud, mistõttu ütles krediidiandja 13. juuni 2024 ülesütlemisavaldusega lepingu üles,

edastades teate kostja e-mailile ning nõudis kostjalt lepingu raames sissenõutavaks muutunud

summade tasumist.

Kostjale saadeti 1. juulil 2024 teade, milles teavitati kostjat tema ja krediidiandja vahel

sõlmitud lepingust tulenevate nõuete loovutamisest hagejale. Hageja edastas kostjale nii e-

posti kui ka posti teel nõudekirju, kuid kostja nõuet täitma ei asunud.

Hageja ei saa esitada krediidiandja ja hageja vahelist nõude loovutamise lepingut, sest see

sisaldab konfidentsiaalset infot ja ärisaladust.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole põhistanud krediidiandjalt nõude omandamist.

Hageja ei ole esitanud loovutusdokumenti ega tõendanud oma nõudeõigust muude tõenditega.

Lisaks ei järginud krediidiandja kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet. EMTA andmetest oli krediidiandjale teada, et kostja sissetulek ühes kuus oli 604

eurot (4 kuu keskmine sissetulek 2471,18 eurot). Sellest oleks krediidiandja pidanud tegema

järelduse, et taotlusel esitatud igakuine sissetulek 1500 eurot ei vasta tõele ning esitatud

andmete, sh krediidisaaja sissetuleku ja kohustuste kontrollimiseks oleks tulnud küsida

pangakonto väljavõtet, mida krediidiandja aga ei teinud. Samuti oleks tulnud maksevõimet

hinnata iga kord, kui laenusumma välja maksti, mida krediidiandja ei teinud. Hagi saab olla

õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS

§--s 94 sätestatud määras intressi ja seadusjärgse viivise ning sissenõudmiskulude osas.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 4. aprilli 2025 otsusega hagi täielikult rahuldamata.

Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja on oma nõude kostja vastu

hagejale loovutanud.

Maakohus tuvastas, et hageja saatis kostjale 1. juulil 2024 e-kirja, milles teatas, et esialgne

võlausaldaja krediidiandja on lepingust tuleneva nõude kostja vastu loovutanud hagejale.

Tulenevalt VÕS §-st 170 saab lugeda loovutamise kostja suhtes toimunuks ainult siis, kui

algne võlausaldaja on teatanud võlgnikule nõude loovutamisest või kui uus võlausaldaja on

võlgnikule esitanud algse võlausaldaja välja antud dokumendi nõude loovutamise kohta.

Hageja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et algne võlausaldaja oleks kostjale teatanud, et on

nõude loovutanud hagejale, samuti ei ole hageja esitanud kostjale nõude loovutamise kohta

välja antud dokumenti. Hageja esitatud algse võlausaldaja teade kostjale sisaldas ainult

hoiatust, et krediidiandjal on õigus nõue loovutada inkassofirmale või alustada

kohtumenetlust, see ei sisaldanud teavitust nõude loovutamise kohta.

Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud oma nõudeõigust,

siis ei kontrollinud kohus täiendavalt nõude aluseks oleva tehingu (tarbijakrediidilepingu)

kehtivust, sh krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Kuna kostjal menetluskulude tekkimist ei olnud

teada, puudus vajadus määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus täies ulatuses ja uue otsusega rahuldada hagi, alternatiivselt saata tsiviilasi maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus rikkus asja lahendamisel menetlusõigusnorme ja hindas ebaõigesti hageja poolt

esitatud tõendeid, millest tulenevalt jõudis väärale kohtuotsusele. Maakohtu otsus ei vasta

TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule, tähelepanuta on jäänud hageja tõendid ja selgitused.

Maakohus oleks pidanud hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid

asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Hageja on maakohtu

menetluses esitanud kõik kostja võlgnevust tõendavad dokumendid, mida hageja ei oleks

saanud esitada, kui tal puuduks õiguslik alus nõuet sisse nõuda kostjalt kohtu kaudu.

Maakohus on põhjendamatult nõudnud hagejalt krediidiandja ja hageja vahel sõlmitud

konfidentsiaalse nõuete loovutamise lepingu esitamist.

Maakohus tõlgendas vääralt VÕS §-i 170. Kostjat oli korduvalt teavitatud lepingust tuleneva

võlgnevuse loovutamisest ning seda juba enne hagi esitamist ja seda nii krediidiandja kui ka

hageja poolt kohtueelses menetluses (hagiavalduse lisad 4–7e). Kui maakohus oleks täitnud

selgitamiskohustust ning nõutud loovutuslepingu asemel viidanud kinnituskirjale vmt

tõendile, siis oleks hagejal olnud võimalik esitada oma nõude aluseks krediidiandjalt

kinnituskiri nõude loovutamise kohta.

Kostja väide, et krediidiandja ei ole teda nõude loovutamisest teavitanud, on teadvalt

valeandmete esitamine.

Maakohtu otsus on vastuoluline, selle punktist 7.1 nähtub, et puudub vaidlus kostja

võlgnevuse osas, seega kohus nõustub sellega, et lepingut ei pea täitma ja lepingust tulenevat

võlgnevust ei pea tagastama. Maakohus ei ole analüüsinud krediidiandja poolt esitatud

lepingu ülesütlemise teavitust ning selles kirjeldatud nõude loovutamist. VÕS § 170 alusel

saab loovutuseks lugeda ka krediidiandja lepingu ülesütlemise avaldust. Samuti on kohus

jätnud tähelepanuta hageja esitatud nõudekirja võlgnikule kohtueelses menetluses.

Võlausaldaja on täitnud VÕS §-s 170 sätestatud tingimused. Maakohus ise viitab, et hageja on

tõendanud, et kostjat on teavitatud nõude loovutamisest, kuid samas on asunud kostja poolele

ja alusetult tuginenud kostja väitele, et tegelikkuses ikkagi hageja ei ole põhjendanud

loovutamist sellesama, hageja ja krediidiandja vahel sõlmitud nõudeloovutuse lepingu

esitamiseta. Samas oli hagejal võimalik esitada ka kinnituskiri nõude omandamise osas, kui

kohus oleks sellele viidanud, mitte rõhunud ärilepingule. Maakohtu kohtunik ei olnud otsust

tehes erapooletu, vaid asus kostja nimel vastu vaidlema kogu hageja nõudele.

Hageja lisas apellatsioonkaebusele krediidiandja kinnituskirja nõude loovutamise kohta, mis

on allkirjastatud 8. aprillil 2025.

5. Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, samuti

jätta vastu võtmata apellatsioonkaebuse lisana esitatud uus tõend (algse võlausaldaja

kinnituskiri). Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus põhjendas selgelt, et hageja esitatud

teated kostjale ei pärinenud algselt võlausaldajalt, vaid ainult väidetava uue võlausaldaja

(hageja) enda aadressilt; loovutusleping või muud tõendid jäid esitamata; hageja ei kasutanud

kohtult saadud tähtaega oma seisukohtade ja tõendite täiendamiseks.

Hageja esitatud uus tõend (kinnituskiri) tuleb jätta vastu võtmata, selle esitamine

apellatsioonimenetluses on lubamatu ja hilinenud. Kinnituskiri on allkirjastatud 8. aprillil

2025, seega pärast maakohtu 4. aprilli 2025 otsuse tegemist. Uue tõendi esitamine

apellatsioonimenetluses on TsMS § 652 kohaselt lubatud ainult juhul, kui pool ei saanud

mõjuval põhjusel esitada tõendit esimese astme menetluses. Apellant ei ole

apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks kinnituskiri jäi esitamata varem või miks seda ei

saanud varem allkirjastada.

Hageja esitas maakohtu menetluses ainult neid kirju, mida ta ise kostjale saatis. Selliste

kirjadega ei saa nõude loovutamist tõendada.

Maakohus täitis selgituskohustust ega rikkunud menetlusnorme. Maakohus selgitas hagejale

tema tõendamiskoormust ja andis tähtaja seisukoha esitamiseks. Hageja ei kasutanud

võimalust esitada lisatõendeid, kuigi tal oli selleks õigus ja võimalus. TsMS § 230 lg 1 alusel

on hagejal endal kohustus tõendada oma nõudeõigust – kohus ei saa ega pea seda tema eest

tegema.

Kahtlused kohtuniku erapooletuse suhtes on põhjendamatud ega toetu ühelegi objektiivsele

asjaolule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta

muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.

7. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kostja vastu nõude, mille oli talle loovutanud

krediidiandja. Kostja vaidles hagile vastu, leides mh seda, et hageja ei ole krediidiandja poolt

nõude loovutamist tõendanud. Maakohus pidas asjas 12. märtsil 2025 kohtuistungi, mille

käigus selgitas, arvestades kostja vastuväiteid, hagejale vajadust tõendada nõude loovutamist

krediidiandja poolt (dtl 170-173). Maakohus selgitas hagejale ka VÕS § 170 sisu. Hageja asus

kohtuistungil seisukohale, et ta on asjas kõik vajalikud tõendid esitanud ja uusi taotlusi

tõendite esitamiseks või kogumiseks ei esitanud, kuigi maakohus sellist võimalust hagejale

pakkus. Hageja nõustus asja menetluse lõpetamisega samal kohtuistungil. Arvestades

eeltoodut lõpetas maakohus kohtuistungil asja sisulise arutamise ja tegi asjas kohtuotsuse,

millega jättis hagi rahuldamata. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole

tõendanud nõude loovutamist esialgse võlausaldaja poolt.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tsiviilasja menetledes menetlusnorme oluliselt

rikkunud, mh on maakohus täitnud selgituskohustust. Maakohus on hageja nõudeõiguse

tuvastamiseks õigesti kohaldanud materiaalõigust ja hinnanud asjas esitatud tõendeid ning

põhjendatult leidnud, et kuivõrd kostja oli sõlminud hageja nõude aluseks oleva

krediidilepingu mitte hageja, vaid krediidiandjaga, pidi hageja tõendama, et ta on saanud

nõude loovutuse teel ja et tal on õigus esitada hagi kostja vastu.

Võlgnik, kellelt uus võlausaldaja talle vana võlausaldaja poolt loovutatud nõude alusel

täitmist nõuab, võib põhimõtteliselt kohustuse täitmisest keelduda ka tuginedes asjaolule, et

nõue ei ole uuele võlausaldajale üle läinud, kuna loovutamist ei ole toimunud. Selline

võlgniku vastuväide on aga piiratud, loovutamine loetakse VÕS § 170 kohaselt võlgniku

suhtes toimunuks isegi juhul, kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui tehing, mille alusel

loovutamine toimus, ei ole kehtiv. Maakohus on VÕS §-des 164 ja 170 sätestatut kohaldades

õigesti leidnud, et hageja ei ole esitanud VÕS §-s 170 nimetatud tõendeid selle kohta, et

ESTO AS oleks kostjale teatanud, et on nõude loovutanud hagejale. Samuti ei esitanud hageja

maakohtu menetluses krediidiandja (vana võlausaldaja) poolt välja antud dokumenti nõude

loovutamise kohta hagejale. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja (uue

võlausaldaja) enda teated kostjale nõude väidetava loovutamise kohta, ei ole nõude loovutuse

toimumise osas VÕS § 170 järgi piisav tõend, vajalik on esialgse võlausaldaja teade või

kinnitus.

Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamata jätmisel, ei pea ringkonnakohus

vajalikuks neid põhjendusi korrata (TsMS § 654 lg 6).

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaebust rahuldada.

Maakohus ei kohaldanud VÕS §-i 170 ebaõigesti ja andis kohtuistungil hagejale võimaluse

esitada täiendavaid tõendeid. Hageja avaldas, et ta konfidentsiaalset nõude loovutuslepingut

kohtule tõendina esitada ei soovi, hagi on piisavalt tõendatud ja ei soovinud esitada ka muid

tõendeid (sh ESTO AS-i vastavat kinnitust, mille esitas alles apellatsioonimenetluses). Hageja

väited apellatsioonkaebuses selles, et maakohus rikkus selgitamiskohustust sellega, et jättis

hagejale selgitamata, et nõude loovutamist saab tõendada lisaks nõude loovutuslepingule ka

ESTO AS-i kinnituskirjaga, ei ole põhjendatud. Kohtu selgituskohustus tõendamiskoormise

jagunemise osas ei hõlma kohustust nimetada konkreetseid tõendeid, mida pool kohtule

selleks esitama peab (TsMS § 230 lg 2), nimetatu rikuks ka kohtu erapooletuse nõuet. Samas

on maakohus selgitanud hagejale kohtuistungil VÕS § 170 sisu, millest nähtub ka see, milliste

tõenditega hageja nõude loovutamist talle tõendada sai.

Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse

eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste esitamise (TsMS § 4 lg 2). Kumbki pool

peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited,

kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 230 lg 1). Kostja on vaidlustanud nõude loovutamise,

seega pidi hageja seda asjaolu tõendama. Maakohus on hinnanud hageja esitatud tõendeid ega

ole neid tähelepanuta jätnud. Loovutust tõendavaks tõendiks ei saa pidada ESTO AS-i lepingu

ülesütlemise avaldust koos hoiatusega nõude võimaliku loovutuse kohta, kuivõrd selle

tegemise ajal ei olnud nõue veel loovutatud ja selles ei nimetatud ka loovutuse saajat.

Olukorras, kus kostja oli nõude loovutamise vaidlustanud, ei piisanud nõude loovutuse

tõendamiseks üksnes sellest, et nõude dokumendid olid hageja valduses.

10. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega ESTO AS-i kinnituskirja nõude loovutamise

kohta, mis on koostatud pärast maakohtu otsuse tegemist (dtl 204). Kuivõrd maakohus ei ole

selgitamiskohustust rikkunud (sellega põhjendab hageja tõendi esitamata jätmist maakohtus),

siis puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonimenetluses uue tõendi vastuvõtmiseks ja selle

hindamiseks (TsMS § 652 lg-d 3 ja 4). Tõend tuleb jätta tähelepanuta.

11. Asja materjalide kohaselt ei ole maakohtu kohtunik olnud otsuse tegemisel erapoolik,

vastupidine hageja väide apellatsioonkaebuses ei ole millegagi põhjendatud. Kohus rajab

otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele (TsMS § 436 lg 2). Seda on maakohus ka

teinud. Kui hageja õigusteadmistega esindaja jättis maakohtus lähtuvalt tõendamiskoormisest

ja vaatamata kohtu selgitustele vajalikud tõendid õigeaegselt esitamata, ei ole see etteheidetav

maakohtule.

12. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses võtnud

seisukohta, et kostja ei pea lepingut täitma. Olukorras, kus maakohus ei tuvastanud hageja

nõudeõigust, ei pidanud maakohus võtma seisukohta kostja võimaliku lepingurikkumise ja

nõude suuruse osas.

13. Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Asja

materjalide kohaselt ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud, seega puudub vajadus ka kulude

kindlaksmääramiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)