2-25-3034/7 · Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Siiri Malmberg

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

25. august 2025, Rapla

Tsiviilasja number

2-25-3034

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

B2 Impact OÜ hagiavaldus XX (XX) vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

3650,56 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Menetluse vorm

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046)

Hageja lepinguline esindaja XX

Kostja XX (isikukood XXX)

kirjalikus menetluses

RESOLTUSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ hagi XX (XX) vastu rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Vajadusel toimetada kostjale tagaseljaotsus kätte

avalikult, otsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

KIRJELDAV OSA

Hagiavalduse asjaolud ja hageja seisukohad

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid ESTO AS ja kostja veebikeskkonnas järgmised lepingud:



21.05.2023 järelmaksulepingu nr 972914793434 kauba soetamiseks maksumusega 1265

eurot. Kostja kohustus laenu tagastama 60 osamaksega, iga osamakse suurus 39,87 eurot,

alates 15.06.2023 kuni 15.05.2028. Lepingu kohaselt oli intressimäär 14,90% aastas.

Lepingujärgne krediidi kulukuse määr on 32,70% aastas ja krediidi kogukulu 2392,30

eurot;



20.06.2023 järelmaksulepingu nr 79515382947 kauba soetamiseks maksumusega 675

eurot. Kostja kohustus laenu tagastama 60 osamaksega, iga osamakse suurus 19,73 eurot,

alates 15.07.2023 kuni 15.06.2028. Lepingu kohaselt oli intressimäär 14,90% aastas.

Lepingujärgne krediidi kulukuse määr on 27,81% aastas ja krediidi kogukulu 1184,04

eurot;



29.06.2023 järelmaksulepingu nr 216015528675 kauba soetamiseks maksumusega 525,39

eurot. Kostja kohustus laenu tagastama 48 osamaksega, iga osamakse suurus 18,20 eurot,

alates 15.07.2023 kuni 15.06.2027. Lepingu kohaselt oli intressimäär 9,90% aastas.

Lepingujärgne krediidi kulukuse määr on 31,41% aastas ja krediidi kogukulu 873,66 eurot;



20.06.2023 järelmaksulepingu nr 955615392494 kauba soetamiseks maksumusega 499,

eurot. Kostja kohustus laenu tagastama 48 osamaksega, iga osamakse suurus 16,66 eurot,

alates 15.07.2023 kuni 15.06.2027. Lepingu kohaselt oli intressimäär 14,90% aastas.

Lepingujärgne krediidi kulukuse määr on 28,59% aastas ja krediidi kogukulu 799,70 eurot.

2. Lepingute sõlmimisel kontrollis esialgne võlausaldaja kostjal maksehäirete puudumist ja tema

majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest, samuti lähtus esialgne võlausaldaja laenude

andmisel kostja esitatud andmetest. Esialgne võlausaldaja jõudis järeldusele, et kostja on

krediidivõimeline.

3. Kostja jättis tasumata maksed alates 15.10.2023 osamaksetest. Esialgne võlausaldaja saatis

kostjale lepingute ülesütlemise hoiatuse 01.01.2024, andes kostjale täiendava tähtaja oma

kohustuste täitmiseks. Kostja ei täitnud oma kohustusi ka talle selleks antud täiendava tähtaja

jooksul ning 16.01.2024 saatis esialgne kostjale teatise lepingute lõpetamise kohta.

4. Hageja lepingust nr 972914793434 tuleneva põhinõude suurus on 1239,04 eurot, intressinõude

suurus on 46,51 eurot ja hageja viivisenõue on 202,85 eurot; lepingust nr 279515382947 tuleneva

põhinõude suurus on 615,81 eurot ja viivisenõue on 102,07 eurot; lepingust nr 216015528675

tuleneva põhinõude suurus on 504,56 eurot, intressinõude suurus on 12,58 eurot ja viivisenõude

suurus on 55,57 eurot; lepingust nr 955615392494 tulenev põhinõude suurus on 449,02 eurot ja

viivisenõude suurus 74,43 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks veel

mitte sissenõutavaks muutunud viivised põhinõude summadelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 25.02.2025 kuni põhinõuete tasumiseni. Sissenõudmiskulude nõudeks on

35 eurot.

5. Kohus võttis hagi menetlusse 06.03.2025 ja määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks 14 päeva

kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest. Kohus toimetas hagimaterjalid ja hagi menetlusse

võtmise määruse kostjale kätte väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel 15.06.2025. Hagile

vastamise tähtaeg saabus seega 30.06.2025. Kostja ei esitanud hagivastust.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hageja

nõue ei ole selge ega kuulu seetõttu rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

2 (6)

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on

tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

7. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus

on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited

kostja poolt omaksvõetuks. Seega on tegemist kohtu õiguse, mitte kohustusega teha tagaseljaotsus.

Kuigi kostja ei ole käesoleval juhul hagile vastanud, on kohtu hinnangul vajalik teha asjas sisuline

otsus, kuivõrd kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ex officio, mh

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (Riigikohtu 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098, p

13).

8. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS

§ 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et ESTO AS ja

kostja sõlmisid järgmised lepingud:



21.05.2023 järelmaksulepingu nr 972914793434 kauba ostmiseks Mobipunkt OÜ-st

hinnaga 1265 eurot (dtl 81-84);



20.06.2023 järelmaksulepingu nr 279515382947 kauba ostmiseks Mobipunkt OÜ-st

hinnaga 675 eurot (dtl 90-93);



29.06.2023 järelmaksulepingu nr 216015528675 kauba ostmiseks Mobipunkt OÜ-st

hinnaga 525,39 eurot (dtl 99-102);



20.06.2023 järelmaksulepingu nr 955615392494 kauba ostmiseks Mobipunkt OÜ-st

hinnaga 499 eurot (dtl 108-111).

Hagiavalduse kohaselt oli kõnealused lepingud tarbijakrediidilepingud. Kohtule ei ole teada

asjaolusid, mis annaksid aluse lepingute teistsuguseks kvalifitseerimiseks. Hagiavaldusele lisatud

maksekorraldustest nähtub, et ESTO AS on teinud Mobipunkt OÜ-le 23.05.2023 makse summas

5752,99 eurot (dtl 117), 20.06.2023 makse summas 17 598,97 eurot (dtl 119), 30.06.2023 makse

summas 12 343,33 eurot (dlt 121) ja 27.06.2023 makse summas 17 663,45 eurot (dtl 123). VÕS §

414 lg 1 müügileping moodustab tarbijakrediidilepinguga seotud lepingu, kui krediidilepingu

eesmärk on ostuhinna tasumise finantseerimine ning mõlemaid lepinguid vaadeldakse

majanduslikult ühtsena. Lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena, kui müüja annab ostuhinna

finantseerimiseks krediiti ise, krediidiandja on tarbijakrediidilepingu ettevalmistamisel või

sõlmimisel kasutanud müüja kaasabi või kui müügilepingu ese on tarbijakrediidilepingus

sõnaselgelt kindlaks määratud. VÕS § 414 lg 21 kohaselt kui krediidisumma on müüjale laekunud,

lähevad müügilepingust taganemise korral tekkivad müüja õigused ja kohustused üle

krediidiandjale. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus, et kostja on laenusummad kätte saanud.

9. Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et

ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab

krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud

lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija

3 (6)

eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta.

Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. on kohus

seisukohal, et krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks

kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest

lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir,

arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt VÕS § 404 lg-le

21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja

eeldused. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõue seletuskirja kohaselt on eeltoodud

sätete aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2008/48 ülevõtmine Eesti õigusesse.

Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et

krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel asutatud eeldused peavad olema krediidilepingus

sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi

analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et

nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse

hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille

kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48

artikli 23 tähenduses proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad

andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt

krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta,

loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed

tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid.

Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti

määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud

„andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks

kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral

puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte

ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine

seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale

võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte,

siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust

(viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59).

10. Krediidikulukuse määra arvutamise aluseid lepingute nr 972914793434, 279515382947,

216015528675 ega 955615392494 eritingimustes, üldtingimustes ega Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehtedel (dtl 85-88, 94-97, 103-106 ja 112-115) esitatud ei ole. Esitatud on vaid

krediidi kulukuse määra protsent. Seega on kohus seisukohal, et lepingute nr 972914793434,

279515382947, 216015528675 ja 955615392494 puhul ei ole hagejal õigus nõuda lepingujärgset

intressi VÕS § 408 lg 4 alusel.

11. Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et hageja ei ole toonud hagiavalduses eile asjaolusid,

mille alusel saaks järeldada, et esialgne võlausaldaja järgis kostja suhtes vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast

teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise

kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja

lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

Eeltoodud sätted kehtisid ka kostjaga sõlmitud krediidilepingu sõlmimise ajal samas sõnastuses.

Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama teabe

kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta:

4 (6)

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised

kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade

ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud

kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto

väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See

tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et

tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Hagiavalduse täpsustusest nähtub, et kostja märkis laenutaotlustes oma igakuise sissetuleku

suuruseks 1200 või 1300 eurot ning igakuiste kohustuste suuruseks 300 eurot või 0 eurot ja

majapidamiskulude suuruseks 100 eurot või 150 eurot. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostjal

maksehäirete puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest ning

tuvastas Maksu- ja Tolliameti andmete põhjal, et kostja 4 kuu keskmiseks sissetulekuks oli 655,78

eurot. Esialgne võlausaldaja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Kohus on

seisukohal, et hagiavaldusest ei nähtu asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et esialgne

võlausaldaja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagi täpsustusest võib aru saada, et

laenude andmisel võttis esialgne võlausaldaja aluseks Maksu- ja Tolliameti andmed kostja

sissetuleku kohta, s.o sissetuleku 655,78 eurot kuus. Hagiavaldusest ega hagi täpsustusest ei nähtu,

et laenude andmisel oleks välja selgitatud kostja igakuiste kohustuste suurust ja liiki. Hageja

selgituste kohaselt on esialgne võlausaldaja laenude andmisel võtnud kostja igakuiste

finantskohustustena arvesse 100 eurot ja majapidamiskuludena 234 eurot. Seega olid kostja

igakuised kohustused esialgse võlausaldaja arvestuste kohaselt kokku vähemalt 334 eurot, mis on

rohkem kui ½ laenude andmisel aluseks võetud kostja igakuisest sissetulekust ja kostjale jäi

esialgse võlausaldaja arvestuste kohaselt igakuisteks vältimatuteks püsikuludeks (toit, tervishoid,

transport jms) järele 321,78 eurot. Samas on kostja ise ühes laenutaotluses välja toonud, et ainuüksi

tema igakuised finantskohustused on 300 eurot. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja

kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks

isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks

otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud

viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Pelgalt sissetuleku märkimine kostja

poolt ega esialgse võlausaldaja poolt Maksu- ja Tolliameti andmebaasi põhjal tuvastatud asjaolu, et

kostja sai miinimumpalka ei ole piisav, et lugeda vastutustundliku laenamise põhimõte järgituks.

12. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja

neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja

hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole teada, et krediidiandja oleks kostjale

tagasimaksed uuesti määranud VÕS § 403 lg 7 alusel. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele ega neid

kinnitavatele tõenditele, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata

krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid.

5 (6)

Kohus andis hagejale 28.02.2025 määrusega (p 5) muuhulgas võimaluse täpsustada haginõuet ja

esitada kohtule teabe hageja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7

sätestatuga hiljemalt 14 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest. Ühtlasi hoiatas kohus

hagejat, et juhul, kui hageja ümberarvestust ei esita, siis ei ole hagiavaldus asjaoludega õiguslikult

kontrollitav juhul, kui kohus peaks hagiavalduse alusel jõudma järeldusele, et vastutustundliku

laenamise põhimõtet on rikutud ja sellisel juhul võib kohus jätta hagi kas täielikult või osaliselt

rahuldamata. 04.03.2025 esitas hageja hagiavalduse täpsustuse, kuid kohtu nõutud ümberarvestust

selles esitatud ei ole.

Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja kõigi lepingute täitmiseks osaliselt tagasimakseid teinud, kuid

hageja ei ole vaatamata kohtu nõudmisele esitanud ümberarvestust, milles oleks põhivõlgade

tagasimaksed uuesti määratud, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Seega asub

kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole selged. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja nõuded

kostja vastu rahuldamata.

13. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda.

14. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja menetluses ei osalenud ning ka kohtute infosüsteemist ei

nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja

poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

15. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS §

178 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Siiri Malmberg

kohtunik

6 (6)