1-24-985/57 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. august 2025, Tartu

Kohtuasja number

1-24-985

Kohtukoosseis

Erkki Hirsnik, Ingrid Kullerkann ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi ja menetlusliik

Sulev Kivilo süüdistus KarS § 113 lg 1 – KarS § 25 lg 2 ja

KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu 30. aprilli 2025 otsus

Apellatsioonide esitajad

Sulev Kivilo ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Kadi

Sitska

Süüdistatav

Sulev Kivilo. Isikukood 37406172238; Eesti Vabariigi

kodanik; elukoht XXX; töökoht puudub; viibib vahi all

alates 2. novembrist 2023; 3 kehtivat kriminaalkaristust,

viimati karistati Viru Maakohtu 17. oktoobri 2023

otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi tingimisi 1 aasta ja 3

kuu pikkuse vangistusega

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge

Voogma

Menetluse vorm

kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 30. aprilli 2025 otsus muutmata ning selle peale esitatud

apellatsioonid rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Tibar & Partnerid vandeadvokaadi abi Kadi Sitska

poolt Sulev Kivilole apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

suuruseks 178,56 eurot, sealhulgas käibemaks 34,56 eurot.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Sulev Kivilolt Eesti

Vabariigi kasuks välja 178,56 eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel

näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on

võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui

rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse

ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb

esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni

esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Sulev Kivilo anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 – § 25 lg 2

ning KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi.

2. KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse põhjal lõi Sulev Kivilo 2. novembril

2023 kella 00.00 paiku oma elukohas XXX asuvas majas E.S. it 5 korral 20 cm pikkuse

teraga kööginoaga rindkerre ja kõhtu, tekitades kannatanule eluohtlikke vigastusi. S. Kivilo

põhjustas E.S. ile 3 torkelõikehaava kõhuõõnde ja paremasse rinnaõõnde, s.o elutähtsatesse

organitesse, vigastades paremat kopsu, vahelihast, magu ja peensoolt; samuti haavas S. Kivilo

noaga E.S. i vasakut küünarvart. Kõhuõõnde ja paremasse rinnaõõnde tunginud vigastused

olid eluohtlikud. S. Kivilo läks pärast pussitamist teise tuppa magama. Kuna rünnaku juures

viibinud L.K. teavitas Häirekeskust, jäi kannatanu elama. S. Kivilo teadis E.S. it mitmel

korral tahtlikult noaga lüües, et võib viimase surma põhjustada ning möönis seda. S. Kivilo

tegevus oli suunatud E.S. i tapmisele.

3. KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgse süüdistuse kohaselt võttis S. Kivilo mitmetest poodidest

ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära mitmeid asju.

Maakohtu otsus

4. Viru Maakohtu 30. aprilli 2025 otsusega tunnistati S. Kivilo § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi

süüdi ning teda karistati selle eest 8 aasta pikkuse vangistusega. Ka tunnistati S. Kivilo süüdi

KarS § 199 järgi ja talle mõisteti varguste eest karistused. Liitkaristuseks tapmiskatse ja

varguste eest mõisteti S. Kivilole 9 aasta ja 3 kuu pikkune vangistus. S. Kivilolt mõisteti välja

ka menetluskulud, mille tasumiseks määrati 30-päevane tähtaeg. Kohtuotsuse põhjendused

seoses tapmiskatsega olid lühidalt sellised.

5. S. Kivilole etteheidetud tegu on tõendatud.

6. E.S. i ütlused kinnitavad, et S. Kivilo tungis talle kallale. E.S. mäletab, et S. Kivilo oli

tema peal, vehkis noaga ja karjus midagi sellist: „Löön su maha“ või: „Annan peksa“ – ehkki

täpne sõnastus kannatanul meeles ei ole. Noaga löömist E.S. ei mäleta ega tea, kuhu ja kui

palju löödi. Kannatanu tõi välja, et S. Kivilol oli alkoholi tarvitanuna probleeme tervisega,

sest ta laseb siis alla – seetõttu võis ta süüdistatava enda toast välja ajada. Varem S. Kivilo

agressiivne olnud ei ole, ilmselt avaldus viimase vägivaldsus L.K. pärast.

7. Tunnistaja L.K. ütlustega on tõendatud, et S. Kivilo lõi E.S. it noaga. L.K. mäletab, et S.

Kivilo oli purjus ning läks magama. Tunnistaja suundus siis koos E.S. iga kööki süüa tegema.

Kella 10–11 vahel läks kannatanu süüdistatavalt midagi küsima. L.K. mäletab, et kuulis

mingit podisemist ja sai aru, et S. Kivilo rääkis läbi une. E.S. kõneles midagi vastu. Seal

toimus mingi madistamine, mis meenutas löömist. Siis tuli E.S. toast tagasi, seisatas ning tuli

seejärel kööki. E.S. il polnud midagi viga. S. Kivilo jäi enda tuppa. L.K. ja E.S. rääkisid

omavahel juttu ja jõid õlut, kannatanu oli voodi peal. Umbes 15–20 minuti pärast tuli S.

Kivilo uksest sisse, istus laua taha ja keeras suitsu. Kannatanu oli tema selja taga voodis

pikali. Siis kõndis S. Kivilo kannatanu poole. Tuba oli pime. E.S. oli pikali voodis, S. Kivilo

oli tema peal, nagu kallistaks. Kannatanu hakkas oigama ning palus kiirabi kutsuda. L.K.

pani tule põlema ja helistas E.S. i telefoniga Häirekeskusesse. Mehed vaidlesid veel

omavahel, misjärel läks S. Kivilo enda tuppa magama.

8. S. Kivilo ei tunnista E.S. i noaga löömist. Süüdistatava sõnul tuli E.S. talle une pealt

kallale. S. Kivilo läks umbes kella 20 paiku magama. Mingit sõnavahetust ei toimunud. Ta

magas nii kaua, kuni arestimajas ärkas. Juhtunut ta ei mäleta. Meenub üksnes see, et E.S. teda

ründas – sõimas ja lõi teda magamise ajal näkku. E.S. on varemgi süüdistatavat lüüa

püüdnud. Ekspertiisiakt on väljamõeldis: süüdistatavast on püütud jätta agressorist

narkomaani muljet.

9. E.S. i vigastusi tõendavad kiirabikaart, fotod vigastustest, ning kohtuarstliku ekspertiisi akt.

Ekspertiisiaktist ilmneb, et kannatanul esinevad 3 kõhuõõnde ja paremasse rinnaõõnde

tungivat ning paremat kopsu, vahelihast, magu ja peensoolt vigastavat torke-lõikehaava

rindkere paremal poolel ning kõhul, samuti 2 torke-lõike- või lõikehaava vasakul

küünarvarrel. Kõhuõõnde ja paremasse rinnaõõnde ulatuvad tervisekahjustused on

eluohtlikud. Eksperdi hinnangul võivad E.S. il esinevad vigastused olla tekitatud

sündmuskohalt leitud noaga.

10. Sündmuskoha vaatlusprotokoll koos skeemi, fototabeli ja fotodega kajastab sündmuskoha

olustikku. Sündmuskohalt võeti ära nuga ning mobiiltelefonid, samuti koguti sealt DNA-

proove. S. Kivilo vasakult plätult, pükste pinnalt ja sääre alumisest osast leiti verd. E.S. i

DNA-d leiti noateralt, voodilt, S. Kivilo vasakpoolselt plätult ja pükste vasakpoolselt säärelt.

11. Vastutus tapmiskatse eest eeldab tahtlust põhjustada teise inimese surm. S. Kivilo tekitas

noaga löömisel E.S. ile eluohtlikud vigastused. Korduv elutähtsatesse piirkondadesse noaga

löömine kinnitab surmavate vigastuste tekitamise tahtlust – iga järgnev löök suurendas

tervisekahjustuse ja surma saabumise tõenäosust. Tekitades kannatanule kehavigastusi,

möönis süüdistatav, et kannatanu võib surra. S. Kivilo tegutses kaudse tahtlusega. Ta kujutas

ette põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel – tema tahtlus hõlmas selle. Lüües kannatanut

noaga rindkerre ja kõhtu, oli S. Kivilol alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige

raskema tagajärje. S. Kivilo tegevus tõi kaasa tema poolt kontrollimatu sündmuste käigu.

Kannatanu surma hoidis ära vaid L.K. ja meditsiinitöötajate õigeaegne sekkumine, mis

muutis S. Kivilo poolt vallandatud kausaalahela kulgemist. Järelikult realiseeris Sulev Kivilo

KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 objektiivse ja subjektiivse koosseisu.

12. Tõendatud ei ole kaitseväide, justkui löönuks S. Kivilo E.S. it seepärast, et viimane teda

une pealt ründas. S. Kivilol oli küll mõningaid vigastusi, ent need ei olnud värsked. Samuti oli

süüdistatav ärgates adekvaatne ja kontaktne. Ekspertiisiarvamus kinnitab, et S. Kivilo polnud

afektiseisundis. Süüdistataval polnud põhjust endale ette kujutada asjaolusid, mis välistaksid

teo õigusvastasuse – tema ründas kannatanut esimesena. Õigusvastasust ega süüd välistavaid

asjaolusid ei esine.

13. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks süü. KarS § 113 lg 1 näeb ette 6- kuni 15-

aastase vangistuse. Keskmine karistusmäär on 10,5 aastat vangistust. Ehkki S. Kivilo tegu jäi

katsestaadiumisse, pole põhjust karistust KarS § 60 lg-te 2 ja 4 järgi kergendada. Süüdistatav

möönis tegu toime pannes, et kannatanu võib surra. Tagajärje hoidis ära vaid teiste õigeaegne

sekkumine. S. Kivilol on 9 arhiveeritud karistust erinevate kuritegude toimepanemise eest.

See näitab, et süüdistatav ei ole varasematest otsustest teinud järeldusi ega muutnud enda

käitumist. Samas pole tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid kuriteo planeerimisele või

ettevalmistamisele. Neil kaalutlustel tuleb S. Kivilole mõista tapmiskatse eest karistuseks 8

aastat vangistust.

14. S. Kivilo majanduslikku seisundit arvestades on põhjendatud jätta kohtupsühhiaatria- ja

psühholoogiaekspertiisi maksumus ning osa kaitsjatasust kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 180 lg 1 alusel riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud (kogusummas 7616,66 eurot)

tuleb süüdistatavalt välja mõista – see summa tuleb S. Kivilol ära maksta kohtuotsuse

jõustumisest 30 päeva jooksul.

Apellatsioonimenetlus

15. S. Kivilo kaitsja vandeadvokaadi abi Kadi Sitska esitas Viru Maakohtu 30. aprilli 2025

otsuse peale apellatsiooni, paludes maakohtu otsus tühistada osas, milles S. Kivilo tunnistati

süüdi KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi. Kaitsja palub S. Kivilo tegu ümber kvalifitseerida

ning vähendada talle mõistetud karistust. Samaaegselt palub kaitsja tühistada kohtuotsus ka

menetluskulude tasumise tähtaega puudutavas osas ning määrata menetluskulude tasumiseks

4-aastane tähtaeg. Apellatsioonis esitatud argumendid on kokkuvõetult järgmised.

16. Pole tõendatud, et S. Kivilol oli kannatanu löömisel tahtlus tekitada viimasele surmavaid

või eluohtlikke vigastusi. Olukorras, kus S. Kivilo ei pidanud eluohtliku tervisekahjustuse

tekkimist võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust käsitada ettevaatamatusest

surma põhjustamise katsena. Alternatiivselt võiks S. Kivilo tegu vastata KarS § 115 – § 25 lg

2 tunnustele, kuna tal tekkis erutusseisund. Magades teise inimese ohvriks sattunud inimeselt

ei ole võimalik oodata adekvaatset reaktsiooni. Ka on niisugune reaktsiooniaeg inimeseti

erinev.

17. KrMS § 180 lg 3 annab võimaluse tasuda kriminaalmenetluse kulusid ositi ega sätesta,

millise pikkusega peab olema tasumise tähtaeg. Seadus võimaldab menetluskulude tasumiseks

määrata 4-aastase tähtaja.

18. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav, osutades järgmistele

asjaoludele. L.K. kuulis pealt, kuidas kannatanu S. Kivilot ründas. Süüdistatava mälukaotuse

suhtes tulnuks läbi viia kohtumeditsiiniline ekspertiis. S. Kivilo pole soovinud kedagi tappa.

Prokurör valetas, kui väitis, et kohtus mängiti ette politsei rinnakaamera salvestis, kus S.

Kivilo L.K. ga sõnu vahetas. Kohtuekspert on tema kohta valetanud.

Ringkonnakohtu seisukoht

19. Kohtukolleegium leiab, et Viru Maakohtu 30. aprilli 2025 otsus tuleb jätta muutmata ning

selle peale esitatud apellatsioonid rahuldamata.

20. Apelleeritud kohtuotsuses tuvastatud asjaolude kohaselt lõi S. Kivilo E.S. it 5 korral

noaga, tabades viimast nii kõhu- kui rinnaõõnde: süüdistatav vigastas ohvri paremat kopsu,

vahelihast, magu ja peensoolt. Samaaegselt haavas S. Kivilo noaga ka E.S. i vasakut

küünarvart. Pärast noaga löömist läks S. Kivilo teise tuppa ning heitis seal pikali. Vaidlust

pole selleski, et E.S. i kõhu- ja rinnaõõne-vigastused olid eluohtlikud ning võinuks põhjustada

kannatanu surma, kui L.K. poleks õigeaegselt abi kutsunud. Kuna ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhistustega, puudub vajadus neid KrMS § 342 lg 3 p-st 1 juhinduvalt üle korrata.

Seetõttu piirdub kolleegium apellatsioonides esitatud kaitseväidetele vastamisega.

21. Apellatsioonimenetluses keskne vaidlusalune küsimus seisneb süüdistatava teole

karistusõigusliku hinnangu andmises. Kaitsja meelest pole S. Kivilo käitumine kvalifitseeritav

mitte tapmiskatse, vaid ettevaatamatusest surma põhjustamise katsena. Sellise mõttekäiguga

ringkonnakohus nõus ei ole. KarS § 25 lg-st 1 nähtub sõnaselgelt, et süüteokatse on võimalik

vaid tahtlike tegude puhul. Seega ei saa see KarS § 117 lg 1 pärase teo osas katse kõne alla

tullagi. Süüteokatse koosseisu peamine subjektiivne tunnus on tahtlus. See tähendab, et isiku

saab süüteokatse – ehk süüteo toimepanemisele suunatud tegevuse eest – vastutusele võtta

vaid siis, kui tal on süüteo toimepanemise (osas) tahtlus, st paneb (tagajärjeta jäänud) teo

toime tahtlikult (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-68-11 p 13 ja 3-1-1-

111-16 p 8). Teisisõnu tuleb tahtluse mõiste süüteokatse ja lõpule viidud süüteo puhul

sisustada identselt. (Vt Pikamäe – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 25, komm 6.2.2.) KarS §

117 lg 1 järgse teo koosseis eeldab tagajärje suhtes sootuks ettevaatamatust – mitte KarS § 25

lg-s 2 nõutavat tahtlust. Seetõttu on kaitsja poolt välja käidud argumentatsioon ekslik ning

õiguslikult asjakohatu.

22. Ringkonnakohus on päri maakohtu seisukohaga, mille järgi oli S. Kivilol kannatanu

(võimaliku) surma osas vähemalt kaudne tahtlus KarS § 16 lg 4 tähenduses.

23. Kohtupraktikas on korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav

hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 1-17-5883, p 13 ja nr 3-1-1-44-16, p 19). Kaudse

tahtluse kontekstis tähendab see, et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu

saabumist (nn intellektuaalne element). Tahtluse voluntatiivse külje tähenduses peab ta

tagajärje saabumist möönma ehk võimaliku tagajärje heaks kiitma, soostudes selle

saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab aga isik tagajärje mittesaabumisele. Niisugune

lootus peab aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades olema adekvaatne,

andes mõistliku põhjuse uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru teo tagajärjes.

Samamoodi peab niisugune lootus olema tõsimeelne, toetudes konkreetsetele asjaoludele ega

saa sõltuda tema poolt kontrollimatust juhuslikkusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

nr 3-1-1-142-05, p 18). Oluline on tähele panna sedagi, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise

külge ei saa ega tohi vaadelda teineteisest isoleeritult. Tegemist on tahtluse tunnustega, mis on

omavahel nn sõltuvussuhtes – see tähendab, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuv

tahtlus pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-128-06, p 7).

24. S. Kivilo tegu oli äärmiselt ohtlik. Esiteks lamas rünnaku ohvriks langenud kannatanu

voodis – seetõttu polnud tal võimalik ennast S. Kivilo ootamatu rünnaku eest kaitsta ega

viimasest eemalduda. Teiseks kasutas S. Kivilo juba potentsiaalselt ohtlikku 20 cm pikkuse

teraga nuga, lüües sellega korduvalt E.S. i kõhtu ja rindkerre – kohta, kus asuvad üldinimliku

teadmise järgi elutähtsad organid. Niisiis kõneleb väline teopilt kõrgest ohtlikkusest ning

annab aluse öelda, et S. Kivilo mitte üksnes ei pidanud E.S. i surma saabumist võimalikuks,

vaid tal polnud ka mõistlikku põhjust arvata, et viimane jääb ellu.

25. Ringkonnakohut ei veena ka kaitseväide, justkui oleks S. Kivilo käitumise tinginud E.S. i

poolne provokatsioon. Ehkki L.K. sõnul läks E.S. tõepoolest mõneks minutiks S. Kivilo

tuppa, kust kostus madistamisele omast heli (kd 1, tl 69 ja 75), ei esine muid viiteid, mis

võimalikule füüsilisele konfliktile osutaksid. Nii tõi L.K. välja, et E.S. olevat midagi

torisenud – võimalik, et süüdistatava käest midagi küsinud. Toast naastes ei olnud E.S. i

välimuses nähtavaid vigastusi, samuti ei rääkinud ta midagi löömisest (kd 1, tl 69 pd). Ka

patrullpolitseinik Riana Sõrmus ei täheldanud S. Kivilo välimuses midagi, mis võinuks

viidata värskele kaklusele (verevalumitele – kd 1, tl 57pd). Seega tõi maakohus asjakohaselt

välja, et S. Kivilol polnud ühtegi uut vigastust – tal oli silma all vana kriimustus, vana

koorikuga kaetud vigastus nina otsas ja kollakat värvi verevalum silma all. Juba see muudab

ebausutavaks süüdistatava versiooni, justkui oleks kannatanu teda näkku löönud.

26. Liiati jääb väidetava konflikti ja pussitamise vahele võrdlemisi pikk ajavahemik. L.K.

sõnul tuli S. Kivilo enda toast välja alles 15–20 minutit pärast seda, kui E.S. sealt lahkunud

oli: selle aja jooksul jõudis tunnistaja koos kannatanuga käivitada arvuti ja avada filmi, samuti

keerata suitsu (kd 1, tl 70). Ainuüksi sedavõrd pikk ajavahemik muudab ebausutavaks

võimaluse, mille järgi võinuks E.S. noarünnaku oma käitumisega provotseerida, tekitades S.

Kivilos erutusseisundi. Erutusseisund tekib järsku ja kaob kiirelt (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-10-13, p 10.4). Isegi, kui püstitada hüpotees, et E.S. i ja

S. Kivilo vahel toimus mõni aeg varem kähmlus, ei saa üksnes sellele toetudes järeldada, et

süüdistatav oli teo toimepanemise ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-18-10214, p 16). Erutusseisund ja sellest johtuv

tapmissoov peab olema tekkinud äkki, s.o vahetult pärast vägivallaakti või solvumist.

Hilisemalt tekkinud erutusseisund ei ole KarS § 115 koosseisutunnus. (Kurm – KarS.

Kommentaar. 5. trükk, § 115, komm 5.)

27. Asjakohatu on ka S. Kivilo kriitika politsei vormikaamera salvestise osalise avaldamise

kohta. Kuna tegemist on võrdlemisi pikkade (mitmekümneminutiliste) videosalvestistega, on

nende osaline avaldamine põhjendatud – iseäranis veel olukorras, kus videote avaldamise

eesmärk oli kajastada sündmuskoha olustikku ning S. Kivilo kinnipidamist, mitte vahendada

kellegi sündmuskohal antud ütlusi. Ka S. Kivilo etteheited kohtuarstliku ekspertiisi kohta

jäävad napisõnaliseks ega lükka ümber süüdistusversiooni paikapidavust.

28. Järelikult talitas maakohus õigesti, kui kvalifitseeris S. Kivilo teo KarS § 113 lg 1 – § 25

lg 2 järgi.

29. Edutuks jääb ka kaitsja argumentatsioon menetluskulude tasumise tähtaja pikendamise

osas. KrMS § 180 lg 3 ls 4 järgi võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse

ositi. Kuigi viidatud säte ei täpsusta, milline on maksimaalne kohtu poolt määratava

menetluskulude tasumise tähtaeg, tuleb kohtul analoogia korras juhinduda KrMS §-st 424:

viidatud paragrahvi järgi ei või rahalise kohustuse täieliku tasumise tähtaeg ületada ühte aastat

(Sarv – KrMS. Kommentaar. § 180, komm 4.2.). Selle möödumisel võimaldavad täiendavat

paindlikkust menetluskulude hüvitamise otsustuse täitmisel KrMS §-d 423–424 ja

täitemenetluse seadustiku § 45 (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-6745/88, p

71).

30. Sarnaselt maakohtuga ei pea ka ringkonnakohus põhjendatuks anda S. Kivilole

menetluskulude tasumiseks 1-aastast tähtaega. S. Kivilot ootab ees pikk vangistus. Kuigi pole

teada, kas ja millises ulatuses saab ta vanglas sissetulekut teenida, on vähetõenäoline, et ta

suudaks 1-aastase tähtaja jooksul menetluskulusid mõistlikul määral tasuda. Sellest lähtuvalt

ei ole põhjust kulude tasumisega seonduvaid tõenäolisi probleeme edasi lükata. Vajadusel

tuleb algatada täitemenetlus – nii saab kohtutäitur menetluskulude nõudega kohe tegelema

hakata.

31. Toodud põhjustel jätab kohtukolleegium Viru Maakohtu 30. aprilli 2025 otsuse KrMS §

337 lg 1 p 1 alusel muutmata ning selle peale esitatud apellatsioonid rahuldamata.

32. S. Kivilo kaitsja vandeadvokaadi abi K. Sitska taotleb apellatsiooni koostamise (180

minutit) eest tasu 216 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja

tasutaotlus on põhjendatud vaid osaliselt. Esmalt sisaldab kaitsja apellatsioon

õigusdogmaatilisest vaatepunktist täiesti mõistetamatut taotlust tunnistada süüdistatav süüdi

ettevaatamatusdelikti katses (vt käesoleva otsuse p 21). Sealjuures pole kaitsja enda

mõttekäiku argumentidega põhistanud, koormates kaebust hoopis ebavajalike kohtupraktika

ümberkirjutistega, mis on jäänud nõuetekohasel viisil faktiliste asjaoludega seostamata. Neil

kaalutlustel rahuldab ringkonnakohus kaitsja tasutaotluse üksnes osaliselt ning loeb

apellatsiooni koostamisele suunatud põhjendatud ajakuluks 120 minutit. Sellele vastava tasu

suurus on 144 eurot, millele lisandub 24 protsendi suurune käibemaks ehk 34,56 eurot. Kuna

ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 pärase lahendi, tuleb 178,56 eurot (144+34,56)

KrMS § 185 lg 2 alusel S. Kivilolt riigi kasuks välja mõista. S. Kivilo peab selle raha maksma

ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (KrMS § 423 ja § 417 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)