3-25-2462/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Maret Altnurme

Määruse tegemise aeg ja koht

25.08.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2462

Haldusasi

F.H kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.06.2025

otsuse nr 22412190090-1 tühistamiseks ja vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – F.H, esindaja vandeadvokaat Andrei

Matvejev

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei

Krassilnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.08.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

F.H määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse F.H määruskaebus Tallinna Halduskohtu 08.08.2025 määruse

peale haldusasjas nr 3-25-2462.

2. Jätta läbi vaatamata F.H menetlusabi taotlus määruskaebuse esitamisel riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks.

3. Jätta F.H määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.08.2025 määrus

haldusasjas nr 3-25-2462 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 08.11.2023 otsusega nr 12304130067-1 F.H

rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS)

§ 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse

tagasilükkamise kohta (p 1), tegi kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel lahkumisettekirjutuse (p 2), ning kohaldas kaebajale VSS 74

lg 1 alusel sissesõidukeeldu kaheks aastaks (p 3).

3-25-2462

2. F.H esitas 20.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 08.11.2023 otsuse nr

12304130067-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse

taotlus uuesti läbi (haldusasi nr 3-23-2635). Tallinna Halduskohus jättis 21.02.2024 otsusega

kaebuse rahuldamata. Halduskohus rahuldas 21.02.2024 määrusega nr 3-23-2635 kaebaja

esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas vastustaja 08.11.2023 otsuse resolutsiooni p-de 2

(lahkumisettekirjutus) ja 3 (sissesõidukeelu määramine) täitmise kuni kohtumenetluse

lõppemiseni, st haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohus

jättis 19.09.2024 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Riigikohus 12.11.2024

määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

3. F.H esitas 27.11.2024 PPA-le korduva rahvusvahelise kaitse taotluse.

4. PPA luges 26.06.2025 otsusega nr 22412190090-1 kaebaja taotluse VRKS § 20 lg 1

kohaselt põhjendamatuks ja lükkas taotluse VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi.

5. F.H esitas 24.07.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 26.06.2025 otsuse

tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja taotlus (praegune

haldusasi). Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lahkumisettekirjutuse

täitmise peatamiseks. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja lahkumine Eestist

tähendaks tõenäoliselt sattumist Valgevene võimude meelevalda, kaebaja võidakse vangistada

või saab ta muudmoodi kannatada. Kinnipidamine halvendaks kaebaja tervislikku seisundit.

Kaebaja viibib legaalselt Eestis (rahvusvahelise kaitse menetlus on pooleli). Kaebaja soovib

osaleda asja arutamisel kohtuistungil ja esitada vajadusel täiendavaid argumente.

6. PPA palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebaja pidi Eestist lahkuma

26.11.2024. Selle asemel esitas kaebaja 27.11.2024 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse.

PPA hindas taotluse läbivaatamisel kaebaja esitatud uusi tõendeid ja jõudis järeldusele, et

esitatud uued tõendid ei suurenda olulisel määral tõenäosust, et kaebajat saab käsitada

rahvusvahelise kaitse kriteeriumitele vastava isikuna. Uued tõendid kordavad suurel määral

esimeses menetluses esitatud tõendeid ja asjaolusid. Korduv taotlus on esitatud

lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamise eesmärgil, mis viitab rahvusvahelise kaitse

süsteemi kuritarvitamisele.

7. Tallinna Halduskohus jättis 31.07.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata. Kohus leidis, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus, kuna tal on

VRKS § 251 lg 2 alusel õigus kohtumenetluse läbiviimise ajal viibida Eesti territooriumil.

8. PPA esitas 31.07.2025 halduskohtule selgitustaotluse, milles osutas, et kaebaja korduva

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel ei hõlma viibimisõigus VRKS §-s 251 sätestatud

menetlust ehk otsuse kohtus vaidlustamisele järgnevat kohtumenetlust.

9. Tallinna Halduskohus muutis 01.08.2025 määrusega enda 31.07.2025 määrust ning

rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja keelas kaebaja väljasaatmise Eestist kuni

kohtu poolt tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kaebajal on esialgse

õiguskaitse vajadus. Kaebuse eduväljavaated ei ole paljulubavad, kuid kaebust ei saa pidada

ilmselgelt perspektiivituks. Väljakujunenud kohtupraktikat arvestades on põhjendatud

rahuldada taotlus selliselt, et kaebaja saaks võimaluse viibida kohtumenetluse ajal Eestis.

Sobiv abinõu selleks on keelata kaebaja väljasaatmine Eestist.

10. F.H esitas 04.08.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse täiendada 01.08.2025 esialgse

õiguskaitse määruse resolutsiooni sõnastusega „ja Eestis viibimisel on kaebajal

rahvusvahelise kaitse taotleja õigused ja kohustused“. Kaebajale teatati 04.08.2025, et ta peab

varjupaiga taotlejate majutuskeskusest lahkuma. Kaebajale pakuti võimalust majutuda Jõgeva

2(5)

3-25-2462

sotsiaalmajja. Teadmata on, kas seal on kaebajale koht garanteeritud. Kaebajal on raske

krooniline haigus ja sellistes tingimustes kaotab ta õiguse saada pidevat ravi.

11. PPA palus 07.08.2025 seisukohas jätta taotlus esialgse õiguskaitse määruse

täiendamiseks rahuldamata. Tegemist on korduva rahvusvahelise taotluse menetlusega.

Kaebusel ei ole paljulubavaid eduväljavaateid, kaebaja on varjupaiga süsteemi kuritarvitaja ja

viibinud Eestis rahvusvahelise kaitse taotlejana juba enam kui kaks aastat. Esialgse

õiguskaitse määruse täiendamine võimaldaks kaebajal jätkata varjupaigasüsteemi

kuritarvitamist rahvusvahelise kaitse taotlejale ette nähtud hüvede kasutamise näol. Kaebajale

oli tagatud kuni 01.08.2025 ravikindlustus ja majutus varjupaiga taotlejate majutuskeskuses

kuni esialgse õiguskaitse määruse tegemiseni. Miinimumstandardi isiku sotsiaalsete garantiide

kohta ajal, mil väljasaatmine on edasi lükatud, näeb ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu

16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ art 14. Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (TTKS) §

6 lg 1 kohaselt on igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel õigus saada vältimatut

abi. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 lg 5 järgi kehtib vältimatu sotsiaalabi (toit, riietus,

ajutine majutus) andmise kohtustus (SHS § 8) ka ajutiselt Eestis viibiva välismaalase suhtes.

Sotsiaalmajja majutuse korraldab vastustaja.

12. Tallinna Halduskohus jättis 08.08.2025 määrusega kaebaja 04.08.2025 taotluse

esialgse õiguskaitse määruse täiendamiseks rahuldamata.

Kaebajal puudub õiguslik alus Eestis viibimiseks. Vastustaja kohustas kaebajat 08.11.2023

otsusega Eestist lahkuma. Kohus on 01.08.2025 määrusega võimaldanud kaebajal viibida

Eestis kuni praeguse kohtuasja menetluse lõppemiseni. Samuti ei ole kaebajal kehtiva

õigusliku regulatsiooni kohaselt õigust saada praeguse kohtumenetluse ajaks mitte mingeid

rahvusvahelise kaitse taotlejale võimaldatud sotsiaalseid tagatisi. Sotsiaalseadustiku üldosa

seaduse (SÜS) § 3 lg 3 alusel on Eestis viibival rahvusvahelise kaitse saajal või

varjupaigataotlejal õigus sotsiaalkaitsele VRKS-s sätestatud tingimustel. Kuna kaebaja ei ole

rahvusvahelise kaitse saaja ega varjupaigataotleja VRKS mõistes, ei ole tal õigus SÜS § 3 lg 3

alusel sotsiaalkaitsele Eesti Vabariigis. Seega ei saa kohus kaebaja taotlust rahuldada, kuna

selleks puudub õiguslik võimalus.

Kaebajal on siiski õigus saada vältimatut abi SHS § 5 lg 5 ja § 8 alusel, sh majutusega

kindlustamist. Samuti on kaebajal TTKS § 6 lg 1 alusel õigus saada Eesti Vabariigi

territooriumil viibides vältimatut abi tervishoiuteenuse saamiseks. Kaebaja täiendavast

taotlusest ja vastustaja 07.08.2025 seisukohast selgub, et kaebajal on võimalik Eesti

territooriumil viibides majutuda sotsiaalmajas. Majutuse korraldab vastustaja. Seega ei ole

kaebajal vaja muretseda selle üle, et ta võib jääda peavarjuta. Samuti ei realiseeru kaebaja

kartus, et ta võib jääda vajaliku vältimatu arstiabita. Järelikult ei ole kaebajal vaja täiendavat

esialgset õiguskaitset. Kaebajale on tulenevalt kohtu varasemast määrusest tagatud õigus

viibida kohtumenetluse lõpuni Eestis.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

13. F.H palub 18.08.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 08.08.2025 määrus ja teha

asjas uus määrus, millega rahuldada kaebaja täiendav esialgse õiguskaitse taotlus.

Kuna 01.08.2025 määrusega on väljasaatmise täitmine peatatud, ei ole taotluse menetlus

lõppenud ja isik säilitab taotleja staatuse kuni menetluse lõpptulemuseni. Seetõttu tuleb

kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL. Kuna kaebajal puudub

rahvusvahelise kaitse taotleja staatus, ei saa ta toetust ega tohi legaalselt töötada. Lisaks

elukohale ja vältimatule erakorralisele abile peab olema tagatud ka toidu ja hügieenitarvete

3(5)

3-25-2462

kättesaadavus. Kaebajale ei ole see tagatud. Selline olukord ei taga kaebaja õiguste tõhusat

kaitset. Väljasaatmise keelamine ei ole piisav abinõu isiku tegelike õiguste ja vajaduste

tagamise seisukohalt. Sõltumata kaebuse perspektiivist ei ole põhjendatud võtta isikult

minimaalseid võimalusi oma vajaduste tagamiseks. Kaebajal on raske krooniline haigus ja

tema pidev ravi on ohustatud, kui kaebajale ei kohaldata rahvusvahelise kaitse taotleja

staatust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab HKMS § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta

menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § § 252 lg 7),

määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205

toodud nõuetele. Kuna määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9), jätab ringkonnakohus läbi vaatamata kaebaja menetlusabi

taotluse määruskaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

15. Esialgset õiguskaitset kohaldab kohus juhul, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse

kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Esialgset

õiguskaitset tuleb kohaldada vaid nii palju, kui see on kaebaja õiguste kaitseks vajalik (nt

Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915; 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 11).

16. HKMS § 253 lg 1 kohaselt võib kohus menetlusosalise taotluse alusel või omal algatusel

esialgse õiguskaitse määruse igas menetlusstaadiumis tühistada või seda muuta. Esialgse

õiguskaitse abinõu ümberhindamise saab eelkõige tingida kaebuse eesmärgi või esialgse

õiguskatse rakendamise aluseks olnud faktiliste asjaolude muutumine, kahjulike tagajärgede

saabumise ohu tõenäosus, kaebaja ja võimalike kolmandate isikute õiguste riive intensiivsus,

avalik huvi ning kaebuse perspektiivikus (vt Riigikohtu 10.06.2009 määrus nr 3-3-1-44-09, p

10; 06.08.2015 määrus nr 3-3-1-44-15, p 10).

17. Kaebaja taotles halduskohtult täiendava meetmena esialgse õiguskaitse kohaldamist viisil,

et talle laieneks kohtumenetluse lõpuni rahvusvahelise kaitse taotleja õigused ja kohustused.

Kaebaja põhjendab taotlust sellega, et üksnes Eestist väljasaatmise keelamine ei taga talle

õigust töötada ning majutuskeskusest lahkumisel ei ole talle tagatud toidu ja hügieenitarvete

kättesaadavus, samuti pidev meditsiiniline abi, mis on vajalik kaebaja kroonilise haiguse tõttu.

Kaebaja ei tea, kas talle on tagatud koht sotsiaalmajas.

18. Esialgne õiguskaitse peab tagama vähima vajaliku kaitse, mitte enam. Minimaalne kaitse

on kaebajale tagatud Eestist väljasaatmise keelamisega kuni kohtumenetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni. Rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse ja sellega kaasnevate õiguste ja hüvede

lõppemine (VRKS § 31 lg 1 p 2, § 251 lg 2) iseseisvalt ei õigusta esialgse õiguskaitse

kohaldamist suuremas ulatuses, kui seda on halduskohtu 01.08.2025 määrusega kohaldatud.

Kaebaja ei ole välja toonud ühtki sisulist põhjendust, millest võiks järeldada, et täiendavat

esialgset õiguskaitset kohaldamata saabuks kaebajale mingisugused pöördumatud või hiljem

raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Pelgalt soov jääda varjupaigataotlejate majutuskeskusesse,

soov asuda tööle ja saada edasi rahalist toetust, ei ole sellisteks asjaoludeks, mis annaks

erandina aluse kohaldada esialgset õiguskaitset kohtupraktikas põhjendatuks peetud

minimaalsest suuremal määral.

19. Miinimumstandardi isiku sotsiaalsete garantiide kohta ajal, mil väljasaatmine on edasi

lükatud, näeb ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiiv 2008/115/EÜ art 14.

Vältimatu sotsiaalabi (toit, riietus, ajutine majutus) andmise kohustust sätestava SHS § 8 on

kohaldatav ka ajutiselt Eestis viibiva välismaalase suhtes (vt SHS § 5 lg 5; Riigikohtu

4(5)

3-25-2462

13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12.1.). Välismaalase majutamine, kui see on vajalik

humaansetel kaalutlustel või haavatava isiku kaitseks ja kui välismaalane ei saa kasutada

majutusvõimalust mujal, on võimalik korraldada PPA-l. PPA on 07.08.2025 vastuses

kinnitanud, et korraldab kaebaja majutuse sotsiaalmajja. Vältimatu arstiabi on tagatud kõigile

ajutiselt Eestis viibivatele välismaalastele. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et

kaebust ei saa pidada ka perspektiivseks määral, mis õigustaks esialgse õiguskaitse

laiendamist. Sisulise hinnangu kaebuse eduväljavaadetele saab kohus anda asja

läbivaatamisel. Seega puudus halduskohtul alus olemasoleva olukorra muutmiseks.

20. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.08.2025

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)