2-21-1209/50 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets (eesistuja), Iris Kangur-Gontšarov ja Vallo

Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

22.08.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-1209

Kohtuasi

Läänekeskus OÜ hagi AS-i Baltic Agro vastu alusetult

saadud 935 euro ja sellelt arvestatud viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 31.03.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Läänekeskus OÜ 30.04.2025 apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Läänekeskus OÜ (registrikood 11414526),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Henri Torop

Kostja AS Baltic Agro (registrikood 10344249),

lepinguline esindaja Mario Rink

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 31.03.2025 otsuse peale Tallinna

Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Läänekeskus OÜ kanda. AS-il Baltic Agro

ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-21-1209

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Läänekeskus OÜ (hageja) esitas 25.01.2021 Pärnu Maakohtule AS-i Baltic Agro (kostja)

vastu hagi, milles palus hagi tagada ja peatada menetlus täiteasjas nr 175/2020/2543 kuni

käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni ning rahuldada hagi ja tunnistada

täiteasjas nr 175/2020/2543 sundtäitmine lubamatuks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

2. Hageja muutis 24.11.2022 oma nõuet, kuivõrd täitemenetlus lõpetati nõude sundtäitmise

tõttu. Hageja esitas 24.11.2022 maakohtule järgmised nõuded: tuvastada täiteasjas nr

175/2020/2543 sundtäitmise lubamatus, mõista kostjalt hageja kasuks välja 30 059,06 eurot,

viivis põhivõlgnevuselt summas 21 250 eurot alates nõude kohtule esitamisest (05.08.2021)

kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni

põhinõude kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras ning viivis põhivõlgnevuselt summas 8809,06 eurot kohtuotsuse tegemise ajal kindla

summana (nõude kohtule esitamise, st 05.08.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis on

5479,24 eurot) ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude kohase täitmiseni määras

0,2% tasumata summalt päevas.

Maakohus otsustas 16.08.2023 määrusega menetleda hagi 24.11.2022 nõuete sõnastuses, jättis

läbi vaatamata hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise tuvastamiseks, kahju hüvitamiseks

summas 8809,06 eurot ja alusetu rikastumise nõude summas 20 315 eurot. Maakohus keeldus

menetlusse võtmast viivisenõuet kahju hüvitamise nõudelt. Maakohus otsustas menetleda

alusetu rikastumise nõuet summas 935 eurot ja sellega seotud viivisenõuet. Kohtumäärus on

jõustunud 21.10.2024 Riigikohtu määrusega, millega otsustati hageja määruskaebust Tallinna

Ringkonnakohtu 26.06.2024 määruse peale mitte menetlusse võtta.

3. Hagiavalduse kohaselt toimus hageja suhtes täitemenetlus täiteasjas nr 175/2020/2543.

Täitedokumendiks oli Harju Maakohtu 26.04.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-18-16070, mis

jõustus 14.09.2020. Harju Maakohtu 26.04.2019 otsusega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja

põhinõudena 21 250 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 25.10.2018 seisuga summas 935

eurot ja viivis 0,2% päevas iga põhivõlgnevuse tasumisega viivitatud päeva eest alates

26.10.2018 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Kostja esitas täitmisele kohtuotsuse alusel

väljamõistetud viivisenõude perioodi 26.10.2018–15.09.2020 eest summas 21 250 eurot.

Täitemenetlus lõpetati, kuna nõue rahuldati sundtäitmise kaudu veebruaris 2021.

3.1. Hageja oli seisukohal, et kostja on hagejalt alusetult saanud 935 eurot. Tsiviilasjas nr 2-

18-16070 kandis PRIA 26.10.2018 hagi tagamise määruse täitmiseks hagejale väljamakstavad

toetused summas 22 185 eurot kohtu tagatiste kontole. Raha laekumist kinnitas kohus

03.05.2019. Nimetatud summa vastas kostja nõude põhisummale ja hagi esitamiseks

sissenõutavaks muutunud viivise summale, s.o 935 eurot seisuga 25.10.2018. Nimetatud

summa, s.o 22 185 eurot maksti kostjale välja tsiviilasjas nr 2-18-16070 tehtud 30.09.2020

kohtumääruse alusel. Seega oli hageja kostjale nii põhivõlgnevuse kui ka viivisevõlgnevuse

tasunud. Eelnevale vaatamata esitas kostja hagejale 15.09.2020 arve nr I-022464, milles oli

viiviseid arvestatud põhivõlgnevuse ulatuses ehk 21 250 eurot, võtmata arvesse, et kostjale oli

viiviste eest juba 935 eurot tasutud.

3.2. Kostjal ei olnud alust põhivõlga ületava viivisenõude esitamiseks. Kostja viivisenõue ei

saanud olla suurem kui 20 315 eurot (21 250-935=20 315 eurot). Põhivõlgnevust ületav

2-21-1209

viivisenõue on ebaproportsionaalne. Põhivõlast suuremat viivisenõuet (põhivõlgnevuse

summat ületava kahju tekkimist) tuleb põhjendada ja tõendada võlausaldajal. Igal juhul on

kostja poolt täiturile topelt esitatud viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega ja õiguste

kuritarvitamise keeluga. Hageja tugines VÕS § 113 lg-le 8 ja VÕS § 162 lg-le 1. Kostja

vähendas esialgu arvestatud 29 367,50 euro suurust viivisenõuet 21 250 euroni, kuid seejuures

jättis teadlikult või ekslikult arvesse võtmata, et 935 euro ulatuses oli kostja juba viivisenõude

kätte saanud ning esitas täitmisavalduse täies põhinõude ulatuses, st 935 euro osas

teistkordselt. Kuna nimetatud nõue (935 eurot) on kostja kasuks täitemenetluses rahuldatud,

on hagejal kostja vastu alusetu rikastumise nõue.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Kostja oli seisukohal, et Harju Maakohtu 26.04.2019 otsusega ei ole otsustatud, et

viivisenõue ei tohi ületada põhinõude suurust. Harju Maakohus mõistis hagejalt 26.04.2019

otsusega välja viivise summas 935 eurot, s.o viivise seisuga 25.10.2018. Täitemenetluses oli

täitmisel viivis perioodi 26.10.2018–15.09.2020 eest. Seega ei ole kostja nõudnud viivist 935

euro ulatuses topelt. Kostja vähendas oma viivisenõuet niigi 29 3667,50 eurolt 21 250 euroni,

mis nähtub kostja viivisearvest I-022464.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Pärnu Maakohus jättis 31.03.2025 otsusega hagi 935 euro ja viivise väljamõistmiseks

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude

suuruse kindlaks summas 2417,50 eurot ning mõistis nimetatud summa hagejalt kostja kasuks

välja koos menetluskulude hüvitiselt seadusjärgse viivise tasumise kohustusega alates lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

7. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt mõisteti Harju Maakohtu 26.04.2019 otsusega

hagejalt kostja kasuks välja viivis 0,2% päevas iga põhivõlgnevuse (21 250 eurot) tasumisega

viivitatud päeva eest alates 26.10.2018 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Eeltoodust nähtub, et

täitedokumendis ei piiratud viivise arvestamist summaliselt, vaid viivise arvestamine pidi

lõppema põhivõla tasumisel. Põhivõlg ja viivis 935 eurot, s.o kokku 22 185 eurot maksti

kostjale välja hagi tagamise korras PRIA poolt kohtu tagatiste kontole kantud kostjale

kuuluva toetuse summas 22 185 euro arvelt. Kohtu tagatiste kontole kantud summa kostjale

väljamaksmine otsustati tsiviilasjas nr 2-18-16070 tehtud 30.09.2020 kohtumäärusega. Seega

oli kostjal võimalik viivist arvestada alates 26.10.2018 kuni maksimaalselt selle päevani, kui

raha kostjale välja kanti, st vähemalt kuni 30.09.2020, kui otsustati toetuse väljamaksmine

kohtu tagatiste kontolt.

Kostja 15.09.2020 arvelt nr I-022464 nähtub, et tegemist on viivisarvega, viivist on arvestatud

26.10.2018–15.09.2020 eest. Nimetatud ajavahemikus on 691 päeva. Viivise arvestuse

aluseks on põhivõlg summas 21 250 eurot ja viivise määr on 0,2% päevas. Viivise summa

ühes päevas oli seega 21 250*0,2/100=42,50 eurot päevas ning 691 päeva eest 691*42,50=29

367,50 eurot. Seega vähendas kostja viivise nimetatud perioodi eest põhivõla suuruseni, s.o

21 250 eurot. Seaduse ega kohtupraktikaga ei ole keelatud oma rahalise nõude vähendamine.

8. Maakohus leidis, et kohtu tuvastatud asjaoludel ei ole kostja arvestanud viivist üheski osas

topelt, s.o täitemenetluses täitmisele esitatud viivise periood 26.10.2018–15.09.2020 ei hõlma

2-21-1209

kuni tsiviilasjas nr 2-18-16070 esitatud hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise

perioodi (03.10.2018–25.10.2018).

9. Maakohus nõustus põhimõtteliselt hageja õigusliku käsitlusega sellest, et VÕS § 113 lg 8 ja

VÕS § 162 lg 1 koostoimes võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist

mõistliku suuruseni, kui viivis on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise

ulatust kohustatud isiku poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit. Maakohus oli siiski seisukohal, et taotlus viivise arvestamise

piiramiseks põhinõude summaga oleks tulnud esitada tsiviilasja nr 2-18-16070 menetlemise

raames ja seda ei saa nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames alles siis, kui

nõude arvestuse aluseks oleva kohtulahendi tegemisest on möödunud aeg, mil viivis hakkab

põhivõlga ületama. Sellist seisukohta toetab ka kehtiv kohtupraktika (RKTKo 21.06.2017, 3-

2-1-64-17, p 10). Hagejal ei ole seega õigust nõuda kostjalt viivise vähendamise eest pärast

kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus

välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kuni võlgnetava summa tasumiseni).

Arvestades eeltoodut oli maakohus seisukohal, et kostjal oli põhimõtteliselt õigus arvestada

viivist kohtuotsusega väljamõistetud suuruses, kuni põhivõla täieliku tasumiseni olenemata

asjaolust, kas viivise suurus ületab põhinõuet või mitte, kuna kohtuotsuses ei ole viivise

suurust piiratud ja hageja seisukoht, et kostjal ei olnud õigust arvestada viivist rohkem kui

põhivõlgnevuse suurus. Maakohus viitas ka käesolevas tsiviilasjas tehtud Tallinna

Ringkonnakohtu 26.06.2024 määrusele.

10. Maakohtu hinnangul ei olnud kostja käitumine käesolevas asjas viivise nõudmisel

vastuolus hea usu põhimõttega, kui hagejal on võimalik oma õigusi kaitsta ja hageja nõude

ulatust piirata, kuid ta ei tee seda õigeaegselt. Sellisele järeldusele ei ole ka Riigikohus

jõudnud oma eelviidatud otsuses nr 3-2-1-64-17, milles on käesoleva asjaga analoogset

olukorda analüüsitud. Kuna sundtäitmine täiteasjas nr 175/2020/2543 ei olnud 935 euro osas

põhjendamatu ega alusetu, ei ole hagejal õigust nimetatud summa tagastamiseks alusetu

rikastumise sätete alusel. Kuna hageja põhinõue on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele,

siis ei kuulu rahuldamisele ka selle nõudega seotud viivisenõue.

11. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel menetluskulud

hageja kanda, määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis hagejalt

kostja kasuks välja kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud summas 2417,50 eurot.

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses

ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 935 eurot, viivis

põhivõlgnevuselt summas 935 eurot alates nõude kohtule esitamisest (05.08.2021) kuni

kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude

kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

13. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja seisukohal, et maakohus on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-te 1 ja 2,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 ja VÕS § 6 lg 2 näol TsMS § 631 lg 2 mõttes.

Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni.

13.1. Hageja leiab, et kostja esitas hageja vastu alusetu täitmisavalduse, milles nõudis 935

euro ulatuses alusetult põhivõlgnevust ületava viivise tasumist ning täitur täitis vastava nõude

2-21-1209

õigusvastaselt hageja vara arvel, mistõttu on kostja hageja arvel 935 euro ulatuses alusetult

rikastunud. Riigikohtu praktikas on leitud, et põhivõlgnevust ületav viivisenõue on

ebaproportsionaalne ning et sellises olukorras on võimalik nõuda viivise vähendamist kuni

põhivõlani (RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 18; RKTKo 26.10.2010, 3-2-1-87-10, p 12).

Kostja ei toonud kordagi välja, et talle on tekkinud kahju, mis õigustaks põhivõlgnevuse

summat ületava viivise nõudmist. Vastav tõendamiskoormis lasub kostjal. Seega kohaldas

maakohus ebaõigesti materiaalõigust TMS § 221 lg-te 1 ja 2 näol asudes seisukohale, et

eelnimetatud viisil sundtäitmine oli õiguspärane. Sundtäitmine ei olnud õiguspärane, kuna

kostja rikastus hageja arvel alusetult. Kostja on saanud hagejalt alusetult 935 eurot, millises

ulatuses oleks kohtutäitur pidanud jätma täitmisavalduse täitmata.

13.2. Hageja hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust TMS § 221 lg 2

kohaselt, sest materiaalõigust õigesti kohaldades oleks maakohus pidanud asuma seisukohale,

et asjaolud, millele hageja tugineb, on tekkinud pärast tsiviilasjas nr 2-18-16070 kohtulahendi

jõustumist. Käesoleval juhul põhineb hageja vastuväide täitemenetluse läbiviimisele selles, et

kostja esitas hageja vastu täitmiseks põhinõuet ületava viivisenõude. Nimetatud asjaolu tekkis

pärast tsiviilasjas nr 2-18-16070 kohtulahendi jõustumist, kuna tsiviilasja nr 2-18-16070

jooksul ning enne viidatud lahendi jõustumist ei esitanud kostja põhivõlgnevust ületavat

viivisenõuet. Hageja ei teadnud, et kostja kavatseb sellise viivisenõude esitada. Tsiviilasjas nr

2-18-16070 jõustus otsus 14.09.2021. Sellel hetkel ei olnud kostja põhivõlgnevust ületavat

viivisenõuet esitanud. Kostja esitas vastava nõude 15.09.2021, st järgmisel päeval pärast

otsuse jõustumist. Kuna hageja ei olnud nõudest ega selle kostja poolt esitamise kavatsusest,

sh selle nõude täpsemast sisust ja ulatusest, teadlik, siis oli hagejal õigus esitada nõudele

vastuväiteid TMS § 221 lg 2 kohaselt. Kui hüpoteetiliselt nõustuda kohtu käsitlusega (millega

hageja ei nõustu), siis võiks väita, et iga kord, kui õiguste kuritarvitamise võimalus tõusetub,

kuid seda kohtumenetluse vältel ei realiseerita, siis ei ole võimalik teisel poolel oma õigusi

TMS § 221 lg 2 kohaselt kaitsta, kuna vastav võimalus õiguste kuritarvitamiseks tekkis

kohtumenetluse ajal, mitte pärast kohtulahendi jõustumist. Kahjustatud poolelt ei saa oodata,

et ta etteulatuvalt esitaks vastuväiteid nõuetele või toimingutele, millest ta veel isegi teadlik ei

ole.

Lisaks peab sundtäitmise vaidlustamisel olema võlgnikul õigus esitada kõiki vastuväiteid, mis

seonduvad sissenõudja poolt täitemenetluses sissenõudja õiguste kuritarvitamisega ja täituri

poolt vastava menetluse läbiviimisega. Isegi, kui vastuväidete esitamise õigus oleks vaieldav

TMS § 221 lg 2 mõttes (millise olukorraga hageja arvates tegemist ei ole, st vastuväidete

õigus on hagejal olemas), tuleks vastav olukord tõlgendada võlgniku kasuks, st vastuväiteid

peaks saama esitada ning neid peaks saama sisuliselt lahendada.

13.3. Hageja on seisukohal, et kostja poolt viivisenõude esitamine põhivõlga ületavas ulatuses

on vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2, VÕS § 6 lg 2 kohaselt.

13.3.1. Esiteks on Riigikohus leidnud, et nõude täitmisele esitamine hea usu põhimõtte

vastaselt on sundtäitmise vaidlustamise õiguslikuks aluseks (RKTKm 15.06.2022, 2-20-9975,

p 14.2). Kostja hea usu põhimõtte vastane käitumine seisneb selles, et olukorras, kus

tsiviilasjas 2-18-16070 sai kohtu tagatiskontole kantud raha eest juba täidetud kostja

viivisenõue 935 euro ulatuses, esitas kostja hagejale arve nr I-022464, milles oli viiviseid

jätkuvalt arvestatud kogu põhivõlgnevuse ulatuses ehk summas 21 250 eurot. Asjakohane ei

ole kostja vastuväide, et viivis ei olnud põhivõlgnevusega piiratud.

13.3.2. Teiseks, kohtu poolt viidatud asjaolu, et kostja tsiviilasja nr 2-18-16070 jooksul oma

viivisenõuet ise ei piiranud, ei muuda viivisenõuet hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks.

2-21-1209

Kohtul on õigus ja kohustus hinnata menetlusosalise poolt õiguste realiseerimise kooskõla hea

usu põhimõttega ja õiguste kuritarvitamise keeluga, olenemata sellest, kas vastaspool õiguste

kuritarvitamisele tugineb. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega. Seega, kui vastavad asjaolud on kohtu ette toodud, tuleb kohtul

arvestada hea usu põhimõttega ka siis, kui vastaspool sellele ei tugine.

13.3.3. Kolmandaks kinnitab järeldust, et kostja poolt viivisenõude realiseerimine oli

vastuolus hea usu põhimõttega, kohtuotsuse p-s 20 tehtud kohtu järeldus, mille kohaselt oli

kostjal põhimõtteliselt õigus arvestada viivist kohtuotsusega väljamõistetud suuruses kuni

põhivõla tasumiseni ükskõik, mis summas. Eelnev järeldus ei ole kooskõlas viivisenõude

eesmärgiga, milleks on hüvitada võlausaldajale kohustuse täitmise viivitamisega tekkiv kahju.

Olukord, kus võimaldatakse viivist nõuda piiramatult (st üle põhinõude) ja puudub võimalus

eelnevalt vaidlustada, ei ole ilmselgelt olnud seadusandja eesmärk viiviseregulatsiooni

loomisel.

13.3.4. Neljandaks on hea usu põhimõtte eesmärk olla tasakaaluks olukorras, kus õigus

võimaldab ebamoraalset käitumist, st õiguste realiseerimisega teisele isikule kahju tekitamist

(RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 14). Maakohus ei ole arvesse võtnud hea usu põhimõttest

tulenevaid seaduslikke piiranguid kostjale oma nõuete realiseerimisel, st isegi, kui kostjal oli

õigus nõuda viivist üle põhinõude (millega hageja ei nõustu), siis see ei tähenda, et vastava

nõude realiseerimist ei piiraks hea usu põhimõte.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1

menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist

kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada

kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt

arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda,

et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid

menetluskulusid.

15. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa

summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid

(lihtmenetlus).

16. Kuigi tsiviilasja päises on märgitud selle nimetusena sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi, menetles maakohus hageja alusetu rikastumise nõuet summas 935 eurot ja

sellega seotud viivisenõuet (vaidlustatud otsuse p 3). Hageja rahaline nõue ei ületa

põhinõudelt 3500 eurot ning koos kõrvalnõuetega 7000 eurot. Ringkonnakohus märgib, et ka

hagiavalduse esitamise ajal (25.01.2021) oli tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1

mõttes, kuivõrd hageja rahaline nõue ei ületanud põhinõudelt 2000 eurot ning koos

kõrvalnõuetega 4000 eurot. Järelikult on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1, mida

maakohus võis lahendada lihtsustatud korras.

17. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi

2-21-1209

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse

edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale

edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine

TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus. Seega ei ole

maakohus andnud asjas edasikaebamiseks luba.

18. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse.

18.1. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei saa kostjalt nõuda sundtäitmise kaudu täidetud 935

euro tagastamist ega sellelt arvestatud viivist.

18.2. Vaidlustatud ei ole maakohtu tuvastatud asjaolusid, et kostja nõudis täiteasjas nr

175/2020/2543 tema avalduse ja Harju Maakohtu 26.04.2019 otsuse tsiviilasjas nr 2-18-16070

alusel perioodil 26.10.2018–15.09.2020 sissenõutavaks muutunud viivise 21 250 euro

sundtäitmist; et põhivõlg ja viivis 935 eurot, s.o kokku 22 185 eurot maksti kostjale välja hagi

tagamise korras PRIA poolt kohtu tagatiste kontole kantud kostjale kuuluva toetuse summas

22 185 euro arvelt ega ka maakohtu viivise summa arvestust, mida täitedokumendiga

väljamõistetu alusel võinuks sisse nõuda (maakohtu otsuse p 16). Seega järeldas maakohus

õigesti, et vaidlusalusest täitedokumendist tuleneks kostjale õigus nõuda viivist perioodi

26.10.2018–15.09.2020 eest 29 367,50 euro ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga,

et seaduse ega kohtupraktikaga ei ole keelatud oma rahalise nõude vähendamine. Maakohus

on õigesti tuvastanud, et viivist ei ole arvestatud topelt, s.o täitemenetluses täitmisele esitatud

viivise periood 26.10.2018–15.09.2020 ei hõlma kuni tsiviilasjas nr 2-18-16070 esitatud hagi

esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise perioodi (03.10.2018–25.10.2018).

18.3. Hageja märgib viidetega kohtupraktikale õigesti, et põhivõlgnevust ületava viivisenõude

puhul saab nõuda viivise vähendamist põhivõla suuruseni, kuid hageja ei ole tsiviilasja nr 2-

18-16070 menetlemise raames sellekohast taotlust esitanud. Maakohus leidis õigesti, et hageja

pidi taotlema viivise vähendamist täitedokumendi saamisele eelnenud kohtumenetluses ning

viivise lõplik suurus on lahendist tulenevalt välja arvutatav (0,2% päevas iga põhivõlgnevuse

(21 250 eurot) tasumisega viivitatud päeva eest alates 26.10.2018 kuni võlgnetava summa

tasumiseni). Arvestades, et sundtäitmisele esitatud nõue tuleneb täitedokumendist ja vaidlust

ei ole, et selle kohaselt on viivis välja mõistetud kuni põhivõla täitmiseni, ei saa seda lugeda

asjaoluks, mis on tekkinud pärast tsiviilasjas nr 2-18-16070 kohtulahendi jõustumist (vt ka

RKTKo 21.06.2017, 3-2-1-64-17, p 10). Seejuures ei ole hageja välja toonud, miks ei olnud

tal objektiivselt võimalik esitada viivise vähendamise taotlust tsiviilasja nr 2-18-16070

raames, et kohus oleks selle kohta saanud seisukoha võtta kohtulahendis (RKTKo 15.11.2023,

2-22-9401, p 14.2). Kuivõrd hageja ei ole viivise vähendamise taotlust tsiviilasjas nr 2-18-

16070 esitanud, siis ei ole asjakohane ka hageja viidatud kohtupraktika, s.o kostja ei pidanud

põhjendama põhivõlast suuremat viivisenõuet ega tõendama kahju olemasolu suuremas

ulatuses. Kostja menetluses avaldatust ei ole mh järeldatav, et kostja nõustuks hageja

käsitlusega viivisenõude piirnemisest põhinõude summaga. Seega ei ole maakohus

kolleegiumi hinnangul kohaldanud ebaõigesti TMS § 221 lg-des 1 ega 2 sätestatut.

2-21-1209

18.4. Hageja on kaebuses välja toonud, et kostja on nõudes hagejalt viivist põhivõlga ületavas

ulatuses käitunud vastuolus hea usu põhimõttega ning õiguste kuritarvitamise keeluga, mis

piirab kostja nõude realiseerimist. Kostja hea usu põhimõtte vastane käitumine seisneb selles,

et tsiviilasjas nr 2-18-16070 sai kohtu tagatiskontole kantud raha eest juba täidetud kostja

viivisenõue 935 euro ulatuses, kuid kostja esitas hagejale arve nr I-022464, milles oli viivist

arvestatud jätkuvalt kogu põhivõlgnevuse ulatuses. Riigikohus on oma kujundatud praktikas

leidnud, et hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks saab pidada näiteks seda, kui

sissenõudja on oma õigusi kuritarvitades ning vastuoluliselt käitudes mõjutanud võlgnikku

käituma varasemas kohtumenetluses selliselt, et viimane jätab oma olulised menetluslikud

õigused kasutamata (nt kaja või apellatsioonkaebuse esitamine) (RKTKo 15.11.2023, 2-22-

9401, p 14.3 ja seal viidatud kohtupraktika). Hageja ei ole sellekohaseid asjaolusid kohtu ette

toonud. Kolleegiumi hinnangul ei saa hea usu põhimõtte vastaseks või ebamoraalseks pidada

kostjale hageja vastu kuuluvate nõuete realiseerimist pärast kohtulahendi jõustumist

täitemenetluses. Sealhulgas on kostja oma viivisenõuet hoopis heas usus vähendanud.

Kolleegium märgib, et edasiulatuva viivise nõue on piiratud kohustuse täitmise ajaga, s.o ei

ole võimaldatud kohtulahendiga viivist nõuda piiramatult.

19. Eelnevat arvestades jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 alusel

menetlusse võtmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse

resolutsiooni.

20. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna kostjal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal

kostjale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

21. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus

tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega

tagastada. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi hagejale kätte toimetada ja edastada

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

22. Hagejal on õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõivu 280 euro tagastamist.

(allkirjastatud digitaalselt)