3-25-530/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Määruse tegemise aeg ja koht

15. august 2025. a, Tallinn

Haldusasja number

3-25-530

Haldusasi

X. Xi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks täieliku läbiotsimise ja evakuatsiooniõppuse ajal

lifti kasutamise võimaluse puudumise tõttu

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus.

2. Edastada kaebajale käesoleva määruse väljatrükk

paberkandjal. Jätta kaebaja taotlus halduskohtu teistest

määrustest ja kaebusest koopiate saamiseks

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest

arvates.

1. X. X esitas 27.12.2024 Tallinna Vanglale pöördumise (dtl 30), milles taotleb muu hulgas

mittevaralise kahju hüvitamist. Taotluse kohasel toimus 09.10.2024 Tallinna Vanglas

evakuatsiooniõppus. Enne seda otsiti kaebaja täielikult alasti läbi. Ametnikul oli rinnakaamera ja

sellel oli näha punast täppi. Kinnipeetav järeldab, et teda filmiti läbiotsimise ajal. Samuti ei lubatud

kaebajal kasutada õppuse ajal lifti.

Tallinna Vangla jättis 20.02.2025 taotluse rahuldamata.

2. X. X (kaebaja) esitas 04.03.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 1500 eurot. Kaebuse kohaselt on Tallinna Vangla (vastustaja) tekitanud

kaebajale kannatusi, alandust ja üleelamisi. Kaebuses on kirjeldatud sama olukorda kui kaebaja

poolt 27.12.2024 vastustajale esitatud taotluses.

3. Kohus tagastas 07.07.2025 määrusega kaebaja nõuded selgituste saamiseks (p 2); jättis

rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks (p 3) ning jättis

kaebuse käiguta (p 4). Kaebajal tuli tasuda kaebuselt riigilõiv 45 eurot vastavalt makseinfo lehel

toodud andmetele 15 päeva jooksul määruse resolutsiooni punkti 3 jõustumisest alates.

Kohus selgitas samas määruses, et riigilõivu tasumata jätmisel tagastab kohus kaebuse. Samuti

selgitas kohus, et riigilõivu tasumise kuupäev hakkab kulgema menetlusabi taotluse rahuldamata

jätmise otsustuse jõustumisest. Kaebaja tuleb selles osas ise kuupäevi arvestada (määruse p 12).

Kaebaja esitas 07.07.2025 määrusele määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.07.2025

määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.07.2025 määruse

resolutsiooni punkti 3 menetlusabi andmata jätmise kohta muutmata.

1(3)

4. Tallinna Ringkonnakohtu 30.07.2025 määrus ei ole edasikaevatav. Kaebaja sai määruse kätte

samal päeval. Seega hakkas puuduse kõrvaldamiseks ehk riigilõivu tasumiseks määratud tähtaeg

kulgema 31.07.2025 ning lõppes 14.08.2025. Kaebaja ei ole selle aja kestel riigilõivu tasumist

tõendanud ning riigilõivu tasumist ei nähtu ka kohtute infosüsteemist laekumisi otsides.

5. Kaebaja on taotlenud kahju hüvitamist seoses väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega.

RLS § 22 lg 1 p 12 sätestab, et riigilõivu ei võeta kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud

kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamine eest.

Halduskohus selgitas 07.07.2025 määruses:

-

Riigikohus selgitas 12.05.2010 lahendis nr 3-3-1-12-10, et kui kaebaja ei ole kaebuses

kehavigastust või muud terviseriket üldse põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud kahju kohta

tõendeid, puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel), on tegemist

ilmselgelt sisutühja väitega selleks, et kaebusele laieneks RLS v.r. § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud

lõivuvabastus. Kui kohtule nähtub kaebuse ja sellele lisatud materjalide pinnalt, et väidetud

kehavigastus või muu terviserike ei ole põhjendatud, saab kohus jätta kaebuse käiguta ja anda

kaebajale võimaluse täiendavalt põhjendada oma väiteid või esitada tõendeid. Kui kaebaja jätab

kohtu poolt mainitud puudused kõrvaldamata, on väidetav kehavigastus või terviserike ilmselgelt

põhjendamata. Sellisele kaebusele ei laiene automaatne lõivuvabastus, kuna tegemist ei ole

kehavigastuse või muu terviserikke kahju hüvitamise kaebusega RLS v.r. § 22 lg 1 p 11 mõttes.

-

Tervisekaartidest nähtub, et kaebajal on varem erinevad terviseprobleemid nii seoses jalgade kui

ka südamega. Kaebaja teavitab tervisemuredest tihti vangla meditsiinitöötajaid. Seega kaebajal

tõsise tervisemure tekkimisel tuleb eeldada kaebaja muudes olukordades toimimist arvestades, et

kaebaja otsib kohe ja kiirelt arstiabi. Samas nähtub kaebaja tervisekaardilt, et kaebaja pöördus

alles kolm päeva hiljem tervishoiutöötaja poole kaebusega valu rinnus, mille osas on antud

varasem arsti suunis (12.09.2024), kuidas toimida. Kaebaja pöördus selja- ja põlvevaluga

meditsiinitöötaja poole alles 14.10.2024, s.o 5 päeva hiljem. Kaebajal on ka varem esinenud

põlvevalu ja paistetust (26.10.2024 epikriis samas). 19.11.2024 anamneesist nähtub, et kaebused

tekkisid enam kui 10 aastat tagasi. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu seisundi ägenemist pärast

evakuatsiooniõppust ega ka viidet konkreetsele õppusele või koormavale olukorrale. Kohus ei

välista, et kaebaja üldist tervislikku seisundit arvestades võis ta olla sel päeval väsinum ja tema

jalad saanud rohkem koormust, kuid ei ole tõendatud, et see oleks midagi enamat, kui võib

ühekordse õppuse raames eeldada. Kaebaja ei ole ka esitanud ettepanekuid või taotluseid mh

arstile, et edaspidi õppuste või tegelike ohuolukordade korral tuleks talle tagada ratastool või

muu abivahend. Seega puuduvad tõendid selle kohta, et vastustaja tegevus olnuks õigusvastane

ning et kaebajal tekkis seetõttu tervisekahju.

Kohus jääb sama seisukoha juurde, et kaebaja ei ole kehavigastust või muud terviseriket üldse

põhjendanud ega tõendanud. Ka ringkonnakohus nõustus 30.07.2025 määruses, et ükski esitatud

tõend ei viita sellele, et kaebajale oleks võinud selle sündmuse tõttu tekkida tervisekahju (p 10).

Kaebaja ei ole ka pärast 07.07.2025 määrust esitanud tõendeid, millest nähtuks kaebajale

terviserikke tekkimine.

Eeltoodust tulenevalt ei laiene kaebusele RLS § 22 lg 1 p-s 12 toodud riigilõivuvabastus ning

kaebajal tuli tasuda riigilõiv kohtu määratud ulatuses. Kuna kaebaja ei ole riigilõivu tasunud, on

tegemist kaebuse menetlemist takistava puudusega ning kaebus tuleb HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel

tagastada.

6. Kaebaja esitas 03.08.2025 kohtule taotluse halduskohtu määruste ja kaebuse saatmiseks, kuna

soovib need saata Euroopa kohtusse.

2(3)

Tuginedes Riigikohtu 09.05.2025 määrusele nr 3-23-600 väljastab kohus käesoleva määruse

kaebuse tagastamise kohta, kuna see on I astme menetluses lõpplahendiks. Muud Tallinna

Halduskohtu määrused käesolevas asjas on menetluslikud lahendid, mitte lõpplahendid, mistõttu

jätab kohus muude määruste paberkandjal väljastamise taotluse rahuldamata.

Kaebaja taotlus kaebusest koopia saamiseks on korduv (vt dtl 112) ning kohus lahendas sama

taotluse juba 07.07.2025 määrusega. Kohus jääb oma varasema seisukoha juurde:

Kaebaja algsest kaebusest ärakirja saamise kohta on Riigikohus selgitanud, et

menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Menetlusosalisel puudub

üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud

menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne

dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest endale ärakiri (Riigikohtu 08.09.2015 määrus

asjas nr 3-7-1-502-15, vt ka Tartu Ringkonnakohtu 11.09.2024 määrus nr 3-21-2219). Kuna

kaebaja soovib ärakirju dokumentidest, mida ta on ise esitanud ja kaebajal on dokumentidega

võimalik tutvuda VAETi kaudu, tehes seal endale ümberkirjutuse, ei ole kaebaja piisavalt

põhjendanud vajadust toimikust veel ka vastavaid ärakirju saada.

Kohus selgitab kaebaja 17.07.2025 avaldustes (dtl 156 ja 160, p 2) toodule vastusena, et kaebuse

tagastamine ei tähenda kaebuse dokumentide füüsilist tagasisaatmist, vaid on menetlustoimingu

nimetuseks, millega otsustatakse kaebus menetlusse mitte võtta. Seda kinnitab ka asjaolu, et

kaebuse tagastamine tagasisaatmise mõttes on sisutu kaebuse esitamisel elektrooniliselt, sh selle

algsel kujul elektrooniliselt või väljaprindituna posti teel tagasisaatmisel või digitaalsest toimikust

kustutamisel. Ka on kaebuse materjalide tagastamine mõttetu nt kaebuse tagastamisel HKMS § 121

lg 2 p 3 korral. Puudub ka mõistlik põhjendus, miks tuleks kaebus koos lisadega füüsiliselt (või

elektrooniliselt) tagasi saata ehk tagastada enne menetlusse võtmist HKMS § 121 lg-tes 1 ja 2

toodud aluste ilmnemisel; kuid jätta samad materjalid isikule tagasi saatmata, kui samade aluste

ilmnemisel jäetakse kaebus läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1). Eeltoodu kinnitab, et

kaebuse tagastamine ei tähista kaebuse ja selle lisade füüsilist kaebajale tagasi saatmist.

Vastupidisel juhul muutuks sisutuks ka eelnevas lõigus toodud kohtupraktika menetlusosaliste enda

esitatust ärakirjade tegemise kohta.

Kaebus ja selle lisad peavad originaalkandjal olema kohtuasja juures kohtus vähemalt lõpplahendi

jõustumiseni, vältimaks mistahes vaidluseid autentsuse üle. Kaebuse paberkandjal tagastamine enne

jõustumist võimaldaks ka menetlusosalisel esitada määruskaebuses väide, et tegelikult oli algse

(menetlusosalise käsutuses olev) kaebuse tekst või lisad teistsuguse sisuga. Erandlikult ja menet-

lusosalise taotlusel võib kohus tagastada tõendi originaali, kui isikul on seda kohtumenetluse ajal

muude toimingute jaoks tarvis (nt abielutunnistus, pärimistunnistus vms).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin

3(3)