2-23-137736/9 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.08.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-137736

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi M.A vastu

põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulude ja

viivise nõudes

Tsiviilasja hind

4 177,16 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline

esindaja

Sigrid

Rahkema,

e-post xxx

Kostja M.A (isikukood XXX), elukoht kohtule

teadmata

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt hageja kasuks välja Placet Group OÜ ja kostja vahel 16.01.2023

sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenev kohtuotsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud põhivõlg 603,12 eurot.

3. Mõista kostjalt hageja kasuks välja Placet Group OÜ ja kostja vahel 16.01.2023

sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenevad tulevikus sissenõutavaks muutuvad

osamaksed kokku 1675,95 eurot edasiulatuvalt igakuiste osamaksetena

järgmiselt:

Maksetähtaeg

Summa (eurot)

15.08.2025

40,63

15.09.2025

41,85

15.10.2025

44,65

15.11.2025

44,44

15.12.2025

47,23

15.01.2026

47,19

15.02.2026

48,61

15.03.2026

54,02

15.04.2026

51,69

15.05.2026

54,46

15.06.2026

54,88

15.07.2026

57,63

15.08.2026

58,25

15.09.2026

60,00

15.10.2026

62,74

15.11.2026

63,69

15.12.2026

66,42

15.01.2027

67,59

15.02.2027

69,62

15.03.2027

73,57

15.04.2027

73,92

15.05.2027

76,61

15.06.2027

78,44

15.07.2027

81,12

15.08.2027

83,23

15.09.2027

85,72

15.10.2027

87,75

4. Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud

põhivõlgnevuselt 603,12 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla

tasumiseni ning viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

otsuse resolutsiooni p-s 3 toodud osamaksetelt tasumise tähtajale järgnevast

päevast kuni vastava summa tasumiseni.

5. Jätta hagi rahuldamata põhivõla 202,62 eurot, intressi 247,12 eurot,

sissenõudmiskulude 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 533,23 eurot ja

edasiulatuva viivise otsuse resolutsiooni p-s 4 nimetatud määra ületavas osas.

6. Jätta menetluskuludest 69% kostja kanda ja 31% hageja kanda.

7. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 765,90 eurot (käibemaksuta),

mis tuleb kostjal kanda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr XXX

viitenumbriga xxx.

8. Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

9. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 19.09.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse M.A-lt (kostja) 3015,74 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas

22.12.2023 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut

mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 11.01.2024 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõla 2481,69 eurot, intressi 247,12 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivised (perioodi 31.05.2023–10.01.2024 eest) 533,23 eurot ning viivise alates

11.01.2024 kuni põhinõude 2481,69 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 34,86%.

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja

menetluskulud.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ ja kostja 16.01.2023 tarbijakrediidilepingu

nr XXX, mille alusel väljastati kostjale laenu 2500 eurot. Kostja kohustus laenu tasuma

lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 16.01.2023–15.10.2027 jooksul.

Laenulepingus lepiti kokku intressimääras 34,86% aastas ning lepingutasus 125 eurot.

Lepingu krediidi kulukuse määr oli 45,85%. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi

tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja kostjale 15.05.2023 lepingu ülesütlemise

teate ning luges lepingu üles öelduks 30.05.2023. Esialgne võlausaldaja loovutas 31.05.2023

nõude hagejale, edastades kostjale selle kohta teatise.

Kostjal on intressivõlgnevus alates 3. osamaksest kuni ülesütlemiseni. Hageja nõuab intressi

lepingus kokkulepitud määras (34,86% aastas) perioodi 15.03.2023–30.05.2025 eest kokku

247,12 eurot (67,28+73,78+70,90+35,16).

Hageja nõuab viivist põhivõlalt (2481,69 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast,

alates 31.05.2025 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o

34,86% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud

viivis 533,23 eurot.

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab

kostjalt sissenõudekulude hüvitamist 50 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt:

19.06.2023 esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, 31.07.2023 teise tasulise kirja saatmine 5

eurot, 12.09.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud

kulud 15 eurot.

3. Kohus toimetas hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kostjale kätte 08.03.2024

väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.

4. Kohus palus 08.05.2025 kohtunõudes hagejal täiendavalt põhjendada vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist.

5. Hageja esitas 05.06.2025 täiendavad selgitused ning alternatiivse täitmise nõude koos

ümberarvestusega juhuks, kui kohus peaks leidma, et vastutustundliku laenamise

põhimõtet ei ole järgitud.

6. Kohus määras 10.06.2025 määrusega pooltele tähtajad täiendavate avalduste ja taotluste

esitamiseks. Kohus toimetas hageja 05.06.2025 menetlusdokumendi ja kohtu 10.06.2025

määruse kostjale kätte avalikult 26.06.2025.

7. Hageja esitas 11.06.2025 menetluskulude nimekirja.

8. Hageja esitas 25.07.2025 seisukoha, milles palub hagi rahuldada ja jätta menetluskulud

kostja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 2481,69 eurot, intressi 247,12 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 31.05.2023–

10.01.2024 eest) 533,23 eurot ning viivise alates 11.01.2024 kuni põhinõude 2481,69

eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 34,86%.

10. Kohtule esitatud andmete põhjal saab lugeda tuvastatuks, et Placet Group OÜ ja kostja

sõlmisid 16.01.2023 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel väljastati kostjale laenu

2500 eurot (dtl 40–43). Hageja on esitanud tõendi kostja isikusamasuse tuvastamise kohta

Smart-ID-ga krediidiandja poolt (dtl 57). Krediidianalüüsis on toodud välja ka kostja passi

ja arvelduskonto number (dtl 76). Kohtule on esitatud väljavõte samast arvelduskontost

(dtl 58– 75).

11. Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis

edastati kostjale lepingus märgitud postiaadressile (dtl 56).

12. Placet Group OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist

tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai

krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-

21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on

esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi

kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese

lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr

aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

13. Kohus tuvastas, et 16.01.2023 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr 15,31%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 45,93%. Praegusel

juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (45,85%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses

kehtestatud piirmäära.

14. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel,

kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu

praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama

(Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab

krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg

1, VÕS § 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud,

et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest

saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta

nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Tarbijal on küll VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid,

kuid krediidiandjal on VÕS § 403⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS)

§ 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

•

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

•

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

•

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

•

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija

krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister,

kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad

asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

15. Hageja selgituste kohaselt võttis krediidiandja arvesse kostja esitatud teavet ning

kontrollis avalikke andmebaase. Krediidiandja kontrollis kostja sissetulekuid ja

finantskohustusi kostja kuue kuu pangakonto väljavõtte alusel ning tuvastas, et kostja

igakuine keskmine sissetulek oli 1008,11 eurot ning kohustused 370 eurot. Krediidiandja

arvestas kostja igakuisteks majapidamiskuludeks üldkohaldatava määrana 300 eurot.

Krediidiandja arvestas kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (90,93 eurot) tuludest

maha ning leidis, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 247,18 eurot (1008,11-370,00-300,00-

90,93).

16. Kohus selgitas 08.05.2025 kohtunõudes hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja

asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 100–102). Kohus märkis, et kohtu

esialgsel hinnangul on kostjale laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

Kohtule jäi ebaselgeks, kuidas on krediidiandja selgitanud välja kostja igakuiste

finantskohustuste summa. Kostja on laenutaotluses märkinud finantskohustusteks kokku 600

eurot, kuid krediidianalüüsi tulemusena on krediidiandja märkinud finantskohustusteks 370

eurot (170 + 200).

Samuti tõi kohus välja, et kostja konto väljavõttelt nähtuvad üürimaksed üle kuu 500 eurot

(maksed L R selgitusega „vuokra“, st üür soome keeles), s.o 250 eurot kuus. Samuti nähtuvad

kostja kontolt regulaarselt sidekulude (Tele2) tasumine ca 30 eurot kuus ja kindlustusmaksed

(Swedbank Insurance) 3,65 eurot kuus. Seega on eluasemekulud, sidekulud ja

kindlustusmaksed kokku 283,65 eurot. Lisaks nähtuvad kontolt pea igapäevased

märkimisväärsed kulutused erinevates toidu- ja alkoholikauplustes. Kostja reaalsed

elamiskulud, st eluaseme-, side- ja toidukulud, ületavad oluliselt krediidiandja poolt arvesse

võetud 300 euro suurust summat. Kohus märkis, et toidukulud on vältimatud püsikulud ning

isegi kui tarbijal on võimalik laenu tasumiseks nende arvelt mõnevõrra kokku hoida, ei saa

kostja reaalseid kulutusi arvestades ilmselgelt olla piisav summa 16,35 eurot kuus. Näiteks

novembris 2022 on kostja erinevates toidu- ja alkoholikauplustes (nt K-market Ravioli,

SMARKET, K-supermarket Ruokanii, ALKO ESPOO, Rkioskioy, Lidl) ning restoranides

kulutanud üle 800 euro.

Kohus märkis, et kui arvestada kostja tegelike regulaarsete majapidamiskuludega ja arvestada

kostja finantskohustuste suuruseks krediidiandja arvestatud 370 eurot kuus, ei piisa kostja

keskmisest sissetulekust (1008 eurot) igakuiselt kõigi kulude kandmiseks, rääkimata uue

laenu teenindamisest tagasimaksete summaga 90,93 eurot kuus.

17. Hageja esitas 05.06.2025 vastuse kohtunõudele, milles selgitas, et krediidiandja

täpsustas kostja käest laenukohustuste andmeid. Krediidiandja sai kostjalt telefoni teel

kinnituse, et kohustuslik kuumakse Swedbank AS-ile on 170 eurot ja Bondora AS-ile 200

eurot. Seetõttu arvestas krediidiandja võlgniku poolt täpsustatud finantskohustuste suurust,

milleks on 370 eurot.

Seoses kostja majapidamiskuludega selgitas hageja, et kostja märkis laenutaotluses oma

majapidamiskuludeks 0 eurot. Seetõttu arvestas krediidiandja 300 eurot

majapidamiskuludeks, mis oli laenutaotluse esitamisel kehtinud minimaalne igakuine

majapidamiskulude üldkohaldatav määr vastavalt krediidiandja sise-eeskirjadele. Hageja

arvates ei pea krediidiandja hindama, milliseid konkreetseid tooteid inimene ostab, eriti

olukorras, kus tegemist on üldiste jaekettidega, kus müüakse laia valikut igapäevakaupu.

Mõistlik ja vastutustundlik

inimene

kohandab

oma

tarbimisharjumusi

vastavalt

muutuvatele majanduslikele tingimustele. Kui inimesel tekib uus rahaline

kohustus, näiteks laenumakse, on täiesti loomulik, et ta vähendab muid kulusid – sealhulgas

meelelahutust, impulssoste või ka tarbimist, mis pole hädavajalik. Krediidiandja lähtub oma

hinnangus eeldusest, et isik toimib ratsionaalselt ning vastutustundlikult, arvestades uute

kohustustega oma eelarves.

18. Kohus jääb oma esialgse hinnangu juurde, et laenu andmise otsustamise käigus läbi

viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav ning kostjale laenu andmisel on rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja on küll küsinud kostjalt kuue kuu konto

väljavõtte ja teinud kindlaks kostja sissetuleku ja finantskohustused, kuid mitte

majapidamiskulude tegelikku igakuist suurust. Olenemata sellest, et kostja märkis

laenutaotluses majapidamiskulude suuruseks 0, ei olnud praegusel juhul põhjendatud

üldkohaldatava määra rakendamine, kuivõrd krediidiandjal oli võimalik kostja konto

väljavõtte põhjal hinnata kostja regulaarseid kulutusi ja sealt nähtusid kostja kulutused

oluliselt suuremas summas kui 300 eurot kuus. Seejuures on krediidiandja üldkohaldatav

määr väiksem kui ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum 2023. aastal

Statistikaameti andmetel, mis oli 338,23 eurot.1 Kostja konto väljavõttest nähtuvalt olid tema

eluasemekulud, sidekulud ja kindlustusmaksed kokku 283,65 eurot kuus. Näiteks novembris

2022 on kostja erinevates toidu- ja alkoholikauplustes (nt K-market Ravioli, S-MARKET, K-

supermarket Ruokanii, ALKO ESPOO, Rkioskioy, Lidl) ning restoranides kulutanud üle 800

euro. Olukorras, kus ainuüksi kostja kulutused eluasemele, toidule jms regulaarsed kulud

ilmselgelt ületasid üldkohaldatavat määra ning võisid ületada ka tema keskmist sissetulekut,

oleks krediidiandja pidanud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsima kostjalt täiendavat teavet (VÕS § 403⁴ lg 3 ls 1), st täpsustama kostja

majapidamiskulude suurust. Hageja ei ole välja toonud, et krediidiandja seda teinud oleks.

Kohtule ei nähtu sedagi, et krediidiandja oleks üldse selgitanud kostjale, millised kulutused

arvestatakse majapidamiskulude hulka. Sellises olukorras ei saagi tarbijalt eeldada, et ta

oskaks laenu taotlemisel ise määratleda oma majapidamiskulude tegeliku suuruse.

19. Kostja sai lepingu alusel laenu 2500 eurot, millest arvestati maha lepingutasu 125

eurot. Hageja väitel tegi kostja 05.03.2023 esialgsele võlausaldajale tagasimakseid kokku

95,93 eurot, s.o koos lepingutasuga kokku 220,93 eurot. Kui arvestada kõik tagasimaksed

põhivõla katteks, ei saa lugeda lepingut 30.05.2023 kehtivalt ülesöelduks, kuna selleks ajaks

ei olnud kostja osamaksete tasumisega viivituses. Praeguseks ei ole saabunud ka kõigi

osamaksete tasumise tähtaeg.

20. Eelneva põhjal on põhivõla suurus 2279,07 eurot. Hageja on esitanud alternatiivselt

lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 järgi. Kostjal on kohtuotsuse tegemise ajaks

sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus alates 12. osamaksest, s.o 15.12.2023 osamaksest

kuni 31. osamakseni, s.o 15.07.2025 summas 603,12 eurot. Seega on kostja otsuse tegemise

ajaks olnud viivituses osaliselt ühe osamakse (12. osamakse) ja täielikult 19 osamakse

tasumisega. Kostja ei ole enam kui pooleteise aasta jooksul lepingust tulenevaid kohustusi

täitnud, mistõttu võib eeldada, et ta ei tee seda ka tulevikus. Neil asjaoludel on põhjendatud

kohaldada TsMS §-i 369 ja pärast otsuse tegemist sissenõutavaks muutuv põhivõlg 1675,95

eurot samuti kostjalt välja mõista.

21. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse

täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Hageja esitatud maksegraafik (dtl

111–112) on käsitatav taotlusena määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja tähtaeg TsMS § 445

lg 1 mõttes. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab põhivõla kostjalt välja hageja esitatud

maksegraafiku alusel.

22. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu

laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva

1 https://andmed.stat.ee/et/stat/sotsiaalelu__leibkonnad__leibkonna

- eelarve__aasta

kulutused/LE27/table/tableViewLayout2.

viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise

eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse

regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Seadusjärgne intressimäär

alates laenu väljastamisest 16.01.2023 kuni 30.05.2023 oli 2,50%. Lepingus kokkulepitud

intressimäär on seadusjärgsest suurem, 34,86% aastas. Seega ei saa hageja nõuda lepingus

kokkulepitud määras intressi. Kohus selgitas hagejale 08.05.2025 kohtunõudes, et ei arvuta

hageja asemel välja hageja nõuet, sh intresse. Hagejal oli võimalik uuesti määratud

tagasimaksete graafikus arvestada ka lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusjärgse

intressimääraga intressi, kuid hageja seda teinud ei ole. Sellest tulenevalt jääb hageja

intressinõue rahuldamata.

23. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud

krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane).

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud

krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr

218-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11).

24. Hageja nõuab kostjalt 50 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist. VÕS § 1132 lg 2

p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5

eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja saatis kostjale meeldetuletuskirjad

19.06.2023, 31.07.2023 ja 12.09.2023 (dtl 84– 87). Meeldetuletuskirjade saatmise ajal ei

olnud kostjal põhivõla tasumisel veel võlgnevust tekkinud. Kuivõrd lepingut pole kehtivalt

üles öeldud, ei saa hageja VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel kostjalt nõuda lepingu ülesütlemise

järgsete sissenõudmiskulude hüvitamist. Seega jääb sissenõudmiskulude nõue 50 eurot

rahuldamata.

25. Hageja nõuab (algses nõudes) kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist

alates 31.05.2023 lepingus kokku lepitud intressimääraga võrdses määras, s.o 34,86% aastas.

25.1.

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415

lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS

§ 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär

kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär.

25.2.

Praegusel juhul on lepinguga ette nähtud seadusejärgsest viivisemäärast

kõrgem intressimäär, kuid intressi puhul kohaldub seadusjärgne määr. Kohus on

seisukohal, et vastustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei võlgne tarbija

krediidiandjale lepingujärgse intressimääraga võrdses määras viivist. Hageja ei ole

esitanud ka viivise ümberarvestust. Seega jääb hageja algne viivisenõue rahuldamata.

25.3.

Alternatiivselt on hageja taotlenud (koos alternatiivse põhinõudega)

edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 523,81 eurot kohtuotsuse jõustumisest

lepingujärgses viivisemääras 34,86% aastas. Vastavalt eelmärgitule tuleb viivisemäära

vähendada seadusjärgse määrani. Kohus mõistab kostjalt välja edasiulatuva viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt 603,12 eurot (hageja märgitud summale

523,81 eurot lisandub kaks 05.06.2025 seisukoha esitamise järel sissenõutavaks

muutunud osamakset kokku 79,31 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

põhivõla tasumiseni ning viivise põhiosa osamakselt (vastavalt otsuse resolutsioonis

toodud maksegraafikule) tasumise tähtajale järgnevast päevast.

26. Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja laenulepingujärgse põhivõla 2279,07 eurot

(sh sissenõutavaks muutunud põhivõlg 603,12 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv

põhivõlg maksegraafiku alusel 1675,95 eurot) ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt

603,12 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni ning viivise põhiosa

osamakselt (vastavalt otsuse resolutsioonis toodud maksegraafikule) tasumise tähtajale

järgnevast päevast. Muus osas (põhivõlg 202,62 eurot, intress 247,12 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 533,23 eurot ja edasiulatuv

viivis eelmärgitust suuremas määras) jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

27. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

27.1.

Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus

täpselt välja arvutatav.

27.2.

Kohus rahuldas hageja nõuded ligikaudu 69% ulatuses (2279,07 ÷ 3312,04

eurot × 100% = 68,81%). Seega jäävad menetluskulud 69% ulatuses kostja kanda ning

31% ulatuses hageja kanda (100% - 69% = 31%).

28. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude

kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

29. Hageja 11.06.2025 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks

riigilõiv 490 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 845 eurot, kokku

1355 eurot. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid

menetluskulusid tekkinud.

29.1.

Käesoleva tsiviilasja hagihind on 4 177,16 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja

lisa 1 järgi kuulus kuni 4500 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 490 eurot.

Tasutud riigilõiv 490 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

29.2.

TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus

või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul

lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning

määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud

menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei

saa hageja ka hagi rahuldamise korral nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse

kulude hüvitamist TsMS § 4842 esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab

nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse menetluskulude hüvitise maksmist (§

4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot

põhjendatud ja vajalik.

29.3.

Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 845 eurot (5 tundi

tunnitasuga 169 eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele

vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist

esindaja põhjendatud tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele

vajadusel lisandub käibemaks (TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul

ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja

tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu

(RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25).

Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb

käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust,

vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud

tunnitasu suurus kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja

tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri

liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse

standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on

põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120 eurot.

Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja

lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist,

hagiavalduse koostamist, menetluskulude nimekirja koostamist ja kohtunõudele vastamist.

Kostja menetluses ei osalenud. Kohtu hinnangul on 5 tundi hagimenetluses osalemisel

põhjendatud ajakulu, mis vastab ka menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade mahu

hulgale. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud

õigusabikulu kokku 620 eurot (5 tundi × 120 eurot + 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu).

29.4.

Hageja on taotlenud esindaja kulu väljamõistmist ilma käibemaksuta.

Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 490 + 620 =

1110 eurot. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 69%, mõistab kohus

kostjalt hageja kasuks välja 765,90 eurot (1110 × 69%).

30. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse

alusel menetluskulude

kindlaksmääramise

lahendis,

et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus

märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni

tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

31. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

Kohtuotsuse kostjale kättetoimetamine

32. Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud 08.03.2024

väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Hagiavaldusele vastamise tähtaeg

oli 14 päeva. Kostjal tuli esitada hagile vastus hiljemalt 22.03.2024. Kostja ei ole kohtu

määratud tähtajaks hagile vastust esitanud.

33. Maksekäsu kiirmenetluses ega sellele järgnenud hagimenetluses ei õnnestunud kohtul

kostjale avalduse materjale registrites näidatud kontaktidel kätte toimetada. Kohtumaterjalide

edastamisel kostja teadaoleval e-posti aadressil xxx kostja ei vastanud. Postiaadressidele xxx

ei õnnestunud kostjale kohtudokumente kätte toimetada. See ei õnnestunud ka avaliku e-

toimiku vahendusel. Kostja kinnitas 08.12.2023, et aadressid xxx ja xxx on kehtetud. Võlgnik

kinnitas, et elab juba üle 10 aasta Soomes, kuid aadressi ei avaldanud. Soome kohus tagastas

aadressilt xxx dokumendid 07.11.2023 märkega – uus elanik kinnitas, et võlgnik ei ela

nimetatud aadressil. Võlgnikul puudub aadress Soome registris, asukoht teadmata. Töötamise

registris kostja töötamise kohta andmed puuduvad. Kostja tegelik elukoht ei ole teada ja kõiki

võimalikke vahendeid kasutades ei olnud võimalik seda välja selgitada. Rahvastikuregistris

kohtu poolt läbi proovimata kontaktandmed puuduvad.

Kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole ülalkirjeldatud asjaolud muutunud. Kohus üritas kostjat

tsiviilasjas nr xxx telefoni teel kätte saada 04.07.2025 ja 09.07.2025, kuid kostja ei vastanud

kõnedele. Kostja menetluses ei osale ning läbi proovimata kontaktandmed puuduvad.

Maakohus on seisukohal, et TsMS § 317 lg 1 p 1 eelduste uuesti kontrollimine oleks

tulemusteta ning toimetab kohtuotsuse kostjale kätte otsuse väljavõtte avaldamisega

väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult

kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud

Teadaanded.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark kohtunik