2-24-110916/14 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

2-24-110916

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus Valga kohtumaja

Kohtunik

Ülle Raag

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. august 2025, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-110916

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi A.H. vastu võla nõudes

Hagihind

2032,76 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OÜ Aktiva Finance Group (registrikood:

10746479; asukoht: XXX , 10149 XXX);

Hageja esindajad: Pavel Butsenko ja Sigrid Rahkema

(e-post:);

Kostja: A.H. (isikukood: XXX; aadress: XXX-i ,x6xxxx

XXX ; e-post:);

Menetluse liik

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista A.H.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja lepingust nr

L89014090373 tulenev põhivõlg 721 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

perioodi 28.02.2024 kuni 15.08.2025 eest 253,23 eurot ning viivis tasumata

põhivõlalt (721 eurot) määras 24% aastas alates 16.08.2025 kuni põhivõla (721

eurot) tasumiseni.

3. Mõista A.H.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja lepingust nr

L89013854536 tulenev põhivõlg 762,98 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

perioodi 28.02.2024 kuni 15.08.2025 eest 124,67 eurot ning viivise tasumata

põhivõlalt (762,98 eurot) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates

16.08.2025 kuni põhivõla (762,98 eurot) tasumiseni.

4. Mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 60 eurot.

5. Suuremas ulatuses jääb hagiavaldus rahuldamata.

Menetluskulud

1. Jätta menetluskulud 94% ulatuses kostja kanda ja 6% ulatuses hageja kanda.

1 (10)

2. Mõista A.H.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 799 eurot

(käibemaksuta).

3. Välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis punktis 2 välja mõistetud

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 21. märtsil 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse A.H.-lt (kostja) 1744,59 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 31.

mail 2024 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut

mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 26. juunil 2024 Tartu Maakohtule hagi, milles palub kostjalt välja mõista

põhivõla 1483,98 eurot, intressi 77,78 eurot, sissenõudmiskulud 80 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivised 96,65 eurot, samuti edasiulatuva viivise alates 26.06.2024 kuni põhinõude

(1483,98 eurot) täitmiseni määras 24% aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda

ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud, sh riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulud 696

eurot. Hageja palub ka kostjalt välja mõista menetluskuludelt viivis kuni täitmiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2.1

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance ja kostja 01.10.2023

järelmaksulepingu ning 02.10.2024 sõlmisid pooled Slice makseviisi kokkuleppe nr

L89013863611. Leping (24.10.2023) kokkulepe Indivy “Maksa osade kaupa” makseviisi nr

L89013863611 muutmiseks puhul on tegemist restruktureerimise lepinguga, millega muudeti

leping nr L89013863611 ning mis hakkas kandma numbrit L89014090373. Lepingute alusel

soetas kostja kaubad.

2.2 Kostja kohustus järelmaksulepingu nr L89013854536 alusel saadud kauba eest tasuma

kokkulepitud maksegraafiku alusel perioodi 11.11.2023 kuni 10.10.2027 jooksul.

Järelmaksulepingus lepiti kokku intressimääras 15,90% aastas ning krediidi kulukuse määr oli

31,42%. Kostja ei täitnud järelmaksulepingutest tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja oli

tagasimaksetega viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega.

Lepingu L89013854536 puhul ei ole kostja tasunud esialgsele võlausaldajale põhivõlgnevuse

katteks ühtegi osamakset. Seega on lepingust tulenev põhivõlgnevus 762,98 eurot.

2.3 Slice makseviisi kokkuleppe alusel kohustus kostja kauba eest tasuma 12 kuu jooksul.

Slice on internetipoes pakutav makseviis, mis võimaldas kostjal jagada ostukorvi mitmeks

osamakseks ilma lisatasudeta. Slice makseviisi lepingu L89014090373 katteks kostja

esialgsele võlausaldajale midagi tasunud ei ole. Seega on lepingust tulenev põhivõlgnevus

721 eurot.

2.4 Inbank Finance AS saatis 06.02.2024 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti

kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuste tasumiseks. 27.02.2024 esitas Inbank Finance AS

kostjale lepingu ülesütlemise avalduse, kuna kostja ei tasunud võlgnevusi ka täiendava tähtaja

2 (10)

jooksul. 21.03.2024 loovutas Inbank Finance AS nõuded hagejale. Nõuete loovutamisest on

kostjat teavitatud 21.03.2024 kirjaga.

2.5 Inbank Finance AS ja kostja leppisid järelmaksulepingus nr L89013854536 kokku

intressimääras 15,90%. Kostja intressivõlgnevus lepingu nr L89013854536 eest on 77,78

eurot.

2.6 Hageja nõuab viivist järelmaksulepingust tulenevalt põhivõlalt (762,98 eurot) lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 28.02.2024 lepingus kokku lepitud laenuintressi

aastase määraga võrdses määras, s.o 15,90% aastas. Slice kokkuleppe alusel nõuab hageja

viivist põhivõlalt (721 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 28.02.2024

määras 24% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks

muutunud viivis 57,21 eurot.

2.7 Hageja on kohtuvälises menetluses kostjale korduvalt saatnud meeldetuletuskirju. Hageja

nõuab hagiavalduses kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 80 euro ulatuses, mis on

kujunenud järgmiselt: mõlema lepingu alusel on 01.03.2024 ja 11.03.2024 kostjale saadetud

meeldetuletuskirjad (2x25+2x5), lisandub muu makseviivitusega tekkinud kulu 10 eurot

mõlema lepingu puhul (2x10).

3. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja

nõuab 26.06.2024 esitatud hagiavalduses kostjalt sissenõudekulude hüvitamist 80 euro

ulatuses. 03.02.2025 menetlusdokumendis hageja sissenõudmiskulude hüvitamist taotlenud ei

ole.

4. Hagimaterjalid on kostjale kätte toimetatud isiklikult allkirja vastu 03.12.2024. Kostja

hagile vastanud ei ole.

5. Kohus märkis 16.01.2025 kohtunõudes, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale

järelmaksulepingute sõlmimisel ja laenu andmisel rikutud vastutustundliku laenamise

põhimõtet ning andis hagejale täiendava tähtaja ümberarvestuse tegemiseks.

6. 03.02.2025 menetlusdokumendis esitas hageja alternatiivse nõude juhuks, kui kohus leiab,

et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Hageja esitatud ümberarvestuse kohaselt

on lepingutest nr L89013854536 ja nr L89014090373 tulenevad nõuded kujunenud

järgmiselt.

6.1 Lepingu nr L89013854536 alusel sai kostja soetada kauba väärtusega 762,98 eurot ning

tagasimakseid teinud ei ole. Seega on põhinõue summas 762,98 eurot tervikuna tasumata.

Kostja pidi igakuiselt 10.kuupäevaks tasuma osamakse summas 26,63 eurot. Ümberarvestuse

kohaselt on sissenõutavaks muutunud osamaksed alates 1.osamaksest kuni 15.osamakseni, s.o

kuni 10.01.2025 summas 168,02 eurot. Kostja ei olnud 27.02.2024, s.o lepingu ülesütlemise

ajaks kolme järjestikuse osamaksega võlas. Seega on ülesütlemine kehtiv.

Kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtteid on rikutud, palub hageja kostjalt

välja mõista sissenõutavaks muutunud osamaksete summa 168,02 eurot ning viivise VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt alates 28.02.2024 kuni selle tasumiseni.

Lisaks mõista välja edasiulatuv viivis seadusjärgses määras.

6.2 29.07.2025 kirjas selgitas kohus, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus

asja lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405.

3 (10)

KOHTU SEISUKOHT

7. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 1483,98 eurot, intressi 77,78 eurot, sissenõudmiskulusid

80 eurot ning sissenõutavaks muutunud viiviseid 96,65 eurot, samuti edasiulatuvat viivist

määras 24% aastas kuni põhinõude (1483,98 eurot) tasumiseni.

Kohus rahuldab hagiavalduse osaliselt.

8. Kohus tuvastas, et Inbank Finance AS ja kostja sõlmisid 01.10.2023 järelmaksulepingu nr

L89013854536, mille alusel sai kostja kauba maksumusega 762,98 eurot (dtl 41-42). Leping

on mõlema poole poolt digitaalselt allkirjastatud. Kuivõrd kostja ei ole menetluses vaielnud

vastu kauba kättesaamisele, ei ole kohtul alust kahelda, et kostja ei ole kaupa kätte saanud.

Lepingu kohaselt tuli kostjal tasuda kauba eest vastavalt maksegraafikutele. Hagiavalduse

kohaselt kostja võlgnevuse katteks ühtegi makset teinud ei ole. Seega on hageja

järelmaksulepingust tulenev põhivõlgnevuse nõue 762,98.

Lisaks tuvastas kohus, et Inbank Finance AS ja kostja sõlmisid 02.10.2023 Slice makseviisi

lepingu nr L89013863611 (dtl 121-) ja 24.10.2023 kokkleppe makseviisi nr L89013863611

muutmiseks (uus makseviisi lepingu nr L89014090373) (dtl 55-56), mille alusel sai kostja

kauba maksumusega

lepingu muutmise, mille alusel sai kostja kauba maksumusega 100 eurot (dtl 191), 31.05.2022

Slice makseviisi lepingu nr L89008775727, mille alusel sai kostja kauba maksumusega 133

eurot (dtl 192), 31.05.2022 Slice makseviisi lepingu nr L89008776700, mille alusel sai kostja

kauba maksumusega 721 eurot. Slice on internetipoes pakutav makseviis, mis võimaldas

kostjal jagada ostukorvi mitmeks osamakseks ilma lisatasudeta. Kuivõrd kostja ei ole

menetluses vaielnud vastu kauba kättesaamisele, ei ole kohtul alust kahelda, et kostja ei ole

kaupa kätte saanud.

Eeltoodust tulenevalt on kostja saanud kaubad koguväärtusega 1483,98 eurot. Kostja ei

täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi. Hagiavalduse kohaselt kostja lepingutest tulenevate

kohustuste katteks makseid teinud ei ole.

9. Nõuete üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis

edastati kostja postiaadressile (dtl 66).

10. Inbank Finance AS ja kostja vahel sõlmitud lepingu nr L89013854536 puhul on tegemist

faktooringulepinguga VÕS § 256 lg 1 tähenduses ning tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg

1 mõttes, kuna Inbank Finance AS osutas teenust, millega võimaldati füüsilisest isikust kostjal

sõlmida intressidega järelmaksuleping ostu sooritamiseks Klick Eesti AS-lt. Kuivõrd Inbank

Finance AS ja kostja vahel sõlmitud Slice makseviisi lepingu nr L89014090373 puhul ei ole

kokku lepitud intressi tasumise kohustust, ei kohaldu lepingule tarbijakrediidi sätted.

11. Slice makseviisi lepingust nr L89014090373 tulenev põhivõlgnevuse nõue 721 eurot

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

12. Hageja nõuab kostjalt Slice makseviisi kokkuleppe nr L89014090373 alusel viivist

põhivõlalt (721 eurot) alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 28.02.2024

määras 24% aastas. Viivisearvestuse on järgmine: perioodi 28.02.2024 kuni 26.06.2024 eest

summas 56,73 eurot ning perioodi 27.06.2024 kuni 15.08.2025 eest summas 196,50 eurot,

kokku 253,23 eurot.

Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel Slice makseviisi lepingu nr

L89014090373 eest välja mõista 15.08.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 253,23

eurot (56,73 + 196,50) ning alates 16.08.2025 viivis põhivõla tasumata osalt määras 24%

aastas kuni põhivõla (721 eurot) tasumiseni.

4 (10)

13. Järgneval analüüsib kohus järelmaksulepingust nr L89013854536 tulenevat nõuet,

hinnates esmalt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

14. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate

nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi

kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas.

VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Kohus tuvastas, et 01.10.2024 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse

määr 16,65%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 49,95%. Lepingu nr

L89013854536 puhul ei ületa krediidi kulukuse määr 31,42% VÕS § 4062 lg 1 esimeses

lauses kehtestatud piirmäära.

15. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa

Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab

krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg

1, VÕS § 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661

selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (p 55).

Tarbijal on küll VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid,

kuid krediidiandjal on VÕS § 403⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS)

§ 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada

(RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

Riigikohus on lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

5 (10)



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta

tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt

äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida

tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad

asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

16. Kohus selgitas 16.01.2025, et kohtu esialgsel hinnangul võib võlausaldaja olla rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis hagejale võimaluse esitada VÕS § 4034 lg 7

järgne ümberarvestus (dtl 112-114). Hageja esitas alternatiivse nõudena ümberarvestuse

03.02.2025 juhuks, kui kohus peaks leidma, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole

järgitud (dtl 117-125).

17. Hagiavaldusest ning sellele lisatud tõenditest järeldub, et järelmaksulepingu puhul laenu

andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Laen ei

vastanud kostja finantsolukorrale. Krediidiandja oleks pidanud märkama, et krediidist võib

tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

6 (10)

Hagiavalduse kohaselt olid kostja krediidivõimelisuse hindamise aluseks kostja

laenutaotlused ja avalikud päringud maksehäireregistrisse. Hagimaterjalidest ei nähtu, et

krediidiandja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik

tuvastada kostja varaline seisund ning regulaarse sissetuleku suurus (KAVS § 49 lg 1 p 1).

Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1)

arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise

regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav

ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning

muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Kostja on märkinud laenutaotlustes (dtl 87) oma

sissetuleku suuruseks 550 eurot. Laenuandja ei selgitanud välja, milline on kostja sissetuleku

allikas ja kas tegemist on regulaarse sissetulekuga. Samuti ei ole krediidiandja kontrollinud

kostja igakuiste kohustuste ja majapidamiskulude suurust ja sisu. Igakuiste kohustuste

puudumist ei saa pidada reaalseks. Laenutaotluses märgitud ning registritest nähtuvad andmed

ei ole piisavad, et selgitada välja tarbija tegelikud sissetulekud ja kohustused ning

sissetulekute regulaarsus.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg 2

esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada

laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te

3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid

mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

18. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise

eest (RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).

Järelmaksulepingus nr L89013854536 lepiti kokku intressi tasumises määraga 15,90% aastas.

Hageja nõuab hagiavalduses järelmaksulepingu alusel intressivõlgnevust 77,78 eurot. Intressi

on arvestatud perioodi 10.11.2023 kuni 27.02.2024 eest.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Seadusjärgne intressimäär alates laenu

väljastamisest 01.10.2023 kuni 31.12.2023 oli 4% aastas ning 01.01.2024 kuni 27.02.2024

4,50% aastas. Lepingutes kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, s.o 15,90%

aastas. Intressi ümberarvestust uue maksegraafikuga ei ole hageja esitanud. Seega jääb hagis

esitatud intressinõue rahuldamata.

19. Kuivõrd kohus on seisukohal, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud ning kohus jätab järelmaksulepingust tuleneva intressinõude rahuldamata, analüüsib

kohus hageja alternatiivset nõuet järelmaksulepingu osas. Kohus märgib seoses hageja poolt

esitatud alternatiivse nõudega järgmist. TsMS § 370 lg 2 kohaselt võib hagis esitada mitu

alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes

juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Järjestatud nõuetega ei ole § 370 lg 2 mõttes tegemist,

kui hageja palub mõista kostjalt välja võlgnevuse täies ulatuses, ning juhuks, kui kohus leiab,

et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, mõista võlgnevus välja hageja poolt

7 (10)

märgitud alternatiivses ulatuses. Sellises olukorras on hageja esitanud sisuliselt ühe nõude

ning tagumises järjekorras esitatud nõude rahuldamine tähendaks tegelikult hageja nõude

osalist rahuldamist.

20. Hageja esitas 03.02.2025 ümberarvestuse VÕS § 4034 lg 7 järgi, juhuks kui kohus peaks

leidma, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. 05.08.2025

menetlusdokumendis märkis hageja, et kostja on saanud laenuks raha ning tal on laenu

tagastamise kohustus. Laenult tuleb maksta intressi. Kuna kostja rikkus lepingulisi kohutusi

ning ei tasunud laenumakseid õigeaegselt, on põhjendatud ka viivise ja sissenõudmiskulude

nõue.

Ümberarvestuse kohaselt on järelmaksudest tulenev nõue kujunenud järgmiselt. Lepingu nr

L89013854536 alusel sai kostja soetada kauba väärtusega 762,98 eurot ning on tagasimakseid

teinud ei ole. Ümberarvestuse järgselt on kostjal põhinõudest tasumata 762,98 eurot. Lepingu

kohaselt pidi kostja iga kuu 10.kuupäeval tasuma kohustuse katteks 26,63 eurot ning seda

alates 10.11.2023. Seega oli kostja lepingu ülesütlemise seisuga (27.02.2024) viivituses nelja

järjestikuse osamaksega (s.o 10.11.2023, 10.12.2023, 10.01.2024 ja 10.02.2024). Leping nr

L89013854536 oli seisuga 27.02.2024 kehtivalt üles öeldud. Kostja põhivõlg on seega 762,98

eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista edasiulatuva viivise põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg

1 esimese lause kohaselt.

21. Hagiavalduses nõuab hageja kostjalt viivise väljamõistmist alates järelmaksulepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 28.02.202 kuni lepingus kokku lepitud intressiga

võrdses määras, s.o 15,90% aastas põhinõudelt 762,98 eurot.

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või

tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

Praegusel juhul on lepinguga ette nähtud seadusejärgsest viivisemäärast kõrgem intressimäär,

kuid intressi puhul kohaldub seadusjärgne määr. Seega tuleb ka viivise puhul lähtuda

seadusjärgsest määrast. Hageja esialgne järelmaksulepingust tulenev sissenõutavaks

muutunud viivise nõue 39,44 eurot jääb rahuldamata.

Hageja ümberarvestuse kohaselt nõuab hageja kostjalt lepingu nr L89013854536 alusel

edasiulatuvat viivist (alates 28.02.2024) seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1 teine lause).

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingust nr L89013854536 tuleneva edasiulatuva

viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 762,98 eurot alates

kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.

22. Hageja nõuab kostjalt 80 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist 2 lepingu puhul

meeldetuletuskirjade saatmise eest. VÕS 1132 lg 2 p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist

majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu

alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese

tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi

järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot ning sama sätte

lõike 2 punkti 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist

8 (10)

kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5

eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1 000 eurot. Sissenõudmiskulud on

kujunenud järgmiselt:



25 eurot järelmaksulepingu nr L89013854536 01.03.2024 tasulise meeldetuletuskirja

eest (dtl 47-49);



5 eurot järelmaksulepingu nr L89013854536 11.03.2024 tasulise meeldetuletuskirja

eest (dtl 70-72) ning



muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot;



25 eurot Slice makseviisi lepingu nr L89014090373 01.03.2024 tasulise

meeldetuletuskirja eest (dtl 77-79);



5 eurot 11.03.2024 Slice makseviisi lepingu nr L89014090373 11.03.2024 tasulise

meeldetuletuskirja eest (dtl 89-91) ning



muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot.

Kohus peab põhjendatuks sissenõudmiskulusid summas 60 eurot. VÕS § 1132 lg 1 hõlmab

kõikvõimalikke võla sissenõudmiseks tehtavaid toiminguid, mitte ainult meeldetuletuskirjade

saatmist, mistõttu ei saa põhjendatuks pidada ka muid makseviivitusega tekkinud kulusid.

23. Kohus mõistab kostjalt välja lepingu nr L89013854536 järgse sissenõutavaks muutunud

põhivõla 762,98 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ning lepingust nr L89013854536 tuleneva

otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 124,67 eurot (hagi esitamise seisuga

31,27 eurot). Kohus mõistab kostjalt välja edasiulatuva viivise alates 16.08.2025 põhivõlalt

(762,98 eurot) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.

Muus osas - intressid 77,78 eurot, sissenõudmiskulud 20 eurot, hagi esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivised 8,17 eurot, s.o kokku 105,95 eurot - jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

24. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

TsMS § 168 lg-st 4 tuleneb, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta

kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu,

et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Kohus rahuldab hageja nõudest ligikaudu 94%, mistõttu jäävad menetluskulud 94% ulatuses

kostja kanda ning 6% ulatuses hageja kanda.

25. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

Hageja 05.08.2024 menetluskulude nimekirja (dtl 133-135) kohaselt on hageja

menetluskuludeks riigilõiv 350 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu

1098,50 eurot, kokku 1468,50 eurot. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.

Tsiviilasja hagihind on 2032,76 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi kuulus kuni

2500 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 350 eurot. Tasutud riigilõiv 350 eurot on

põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

9 (10)

TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse

lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks

menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20

eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu

kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa hageja ka hagi rahuldamise

korral nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist TsMS § 4842 esimeses

lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse

menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse

menetluskulu 20 eurot põhjendatud ja vajalik.

Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 1098,50 eurot (6,5 tundi tunnitasuga 169

eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline

esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik.

Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb

käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust,

vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud

tunnitasu suurus kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja

tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri

liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse

standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on

põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120 eurot.

Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja

lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist,

hagiavalduse koostamist, menetluskulude nimekirja koostamist ja kohtunõuetele vastamist.

Kostja menetluses ei osalenud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses

osalemisel 4 tundi, mis vastab ka menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade mahu

hulgale. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud

õigusabikulu kokku 500 eurot (4 tundi × 120 eurot + 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu).

26. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 850 eurot

(350+500). Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 94%, mõistab kohus kostjalt

hageja kasuks välja 799 eurot.

27. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

28. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Raag

Kohtunik

10 (10)