3-24-3042/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tristan Ploom

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.08.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3042

Haldusasi

X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 04.07.2024 otsuse

nr P7-2024-585211 ja 11.10.2024 vaideotsuse nr 5.2-

3/27241-3 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: X. X, volitatud esindaja vandeadvokaat Olavi

Järve

Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Merle Magnus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X. X kaebus ja

1.1. tühistada Sotsiaalkindlustusameti 04.07.2024 otsus nr P7-2024-585211 ja

11.10.2024 vaideotsus nr 5.2-3/27241-3 ning

1.2. kohustada vastustajat tegema kaebaja xxxx. aastal sündinud lapsega seotud

jagatava vanemahüvitise osas uus otsus.

2. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt X. X kasuks menetluskuludena välja 1070,56 eurot.

3. Jätta menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja ning tema laste nimed ja sünniajad

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.09.2025 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

1(10)

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 04.07.2024 otsusega nr P7-2024-585211 X. Xle seoses

tema lapse Y. Y (sündinud xx.xx.xxxx) kasvatamisega perehüvitise perioodiks 07.09.2024 –

21.06.2027. Otsuse kohaselt on vanemahüvitise suurus ühe päeva eest 27,33 eurot (bruto).

2. X. X (kaebaja) 13.09.2024 esitatud vaide SKA 04.07.2024 otsusele jättis SKA 11.10.2024

vaideotsusega nr 5.2-3/27241-3 rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 05.11.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 11.10.2024 vaideotsuse nr

5.2-3/27241-3 tühistamiseks. Kaebaja viitas, et kaebuse esitamise seisuga on samasisuline

vaidlus (seoses tema vanema lapsega) pooleli ringkonnakohtus (haldusasi nr 3-23-2220).

4. Kui kaebaja vanema lapsega (D. D) toetusega seotud vaidlus (haldusasi nr 3-23-2220) läbi sai

ja SKA 20.03.2023 otsus kehtima jäi, pöördus kaebaja seoses Y. hüvitisega uuesti vastustaja

poole. Vastustaja leidis 04.04.2025 vastuses, et kuna Y. on sündinud xx.xx.xxxx, siis ei kehti

vastavalt perehüvitiste seaduse (PHS) §-le 636 tema osas PHS § 39 lõigetes 61-63 sätestatud

erikord. Seega jättis vastustaja otsuse muutmata.

5. Kaebaja esitas 23.04.2025 täpsustatud ja täiendatud kaebuse, milles nõuab SKA 04.07.2024

otsuse ja 11.10.2024 vaideotsuse tühistamist ning SKA kohustamist.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

6. Kaebaja nõuab SKA 04.07.2024 otsuse ja 11.01.2024 vaideotsuse tühistamist ning SKA

kohustamist (s.o kohustada SKA-d määrama kaebajale alates 07.09.2024 seoses tema xxxx.

aastal sündinud lapse kasvatamisega jagatav vanemahüvitis kooskõlas perehüvitiste seaduse §

43 lõikega 1).

7. Vastustaja on seisukohal, et kuna Y. sündis xx.xx.xxxx, siis tema osas PHS § 39 lg 61 ei

kohaldu. Seejuures on vastustaja jätnud aga tähelepanuta PHS § 43 lg 1.

8. Võttes arvesse, et D. ja Y. vanusevahe on vähem kui kolm aastat, tuleb ka Y. hüvitis

arvutada samadel alustel nagu D. hüvitis. Seega ei hakka PHS § 39 lg 61 kohalduma küll pärast

31.12.2023 sündinud lastele, kuid kui laste väikese vanusevahe tõttu see selle pere lastele juba

kohaldub, siis ei katke selle kohaldumine ka ära.

9. Perehüvitiste seaduse muutmise seaduse, millega PHS § 39 lg 61 kehtestati, seletuskirjas on

selgitatud, et meetme kehtestamise eesmärgiks oli: a) vältida lastesaamise edasilükkamist

2(10)

töötusest tingitud väiksema vanemahüvitise tõttu; b) tagada koroonakriisi tõttu töö kaotanud

vanemahüvitise saajate parem toimetulek.

Samuti on selgitatud, et PHS-i muutmise eelnõu eesmärk on ennetada ja leevendada lastega

perede koroonaviiruse pandeemilise leviku põhjustatud sotsiaalmajanduslikke probleeme ning

toetada senisest tõhusamalt sündimust ja laste kasvatamist. Lisaks on välja toodud, et majanduse

ja tööturu madalseisu aeg võib samas olla paljudele sobiv võimalus keskenduda perele ja laste

kasvatamisele, mis on vaga vajalik ka riigi kestlikkuse tagamiseks. Ajutiselt halvenenud

majandusolud ei tohiks takistada pereplaneerimist ega põhjustada sündide edasilükkamist

inimesest endast sõltumatutel asjaoludel. Edasi lükatud sünnid ei pruugi eri põhjustel hiljem

enam teoks saada. Samuti on oht, et esimese lapse sünni hilisemasse vanusesse nihkumisel ei

pruugi peredel enam olla võimalust järgmiste laste sunniks. Riigi kestlikkuse jaoks on oluline, et

õigusaktid võimaldaksid peresid toetada ja sündimust suurendada ka majanduslikult keerulisel

ajal.

10. Eeltoodust tulenevalt oli PHS § 39 lg 61 kehtestamise eesmärgiks leevendada lastega

peredele koroonaviiruse pandeemiast tingitud mõjusid, et nad laste saamist edasi ei lükkaks.

11. Kuna D. ja Y. vanusevahe on ligikaudu aasta ja kolm kuud, siis ei ole kaebaja saanudki

vahepeal tööle minna. Seega tema jaoks alles pandeemiast tingitud mõjud kestavad ehk PHS §

39 lg 61 kohaldamise eesmärk ei ole veel ära langenud.

12. Ka ei olnud sellises olukorras seadusandja eesmärk välistada PHS § 43 lg 1 kohaldamine.

Nimelt kehtib PHS § 43 lg 1 praeguses sõnastuses alates 01.04.2022.

13. Enne seda kehtis PHS § 41 lg 1, mille kohaselt kui vanemahüvitise taotlejal, kelle lapse

sünni vahe eelmise lapse sünniga on lühem kui kaks aastat ja kuus kuud, on käesoleva seaduse

§- de 37–40 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmine tulu väiksem kui talle eelmisel korral

määratud hüvitise arvutamise aluseks olnud tulu või see on sellega võrdne, arvutatakse hüvitise

suurus varasemast tulust.

14. PHS § 41 lg 1 (eelnõus § 44) kehtestamise seletuskirja kohaselt on meetme eesmark

soodustada laste järjestikusi sunde. Kui laste sundide vahe on alla kahe aasta ja kuue kuu ning

uus hüvitis on vaiksem kui eelmise lapse kohta makstud hüvitis, arvutatakse ka uus hüvitis

varasemast tulust (lõige 1). Vanem ei pea peale lapse sundi töötama tervet kalendriaastat, et

järgmise lapse sünni korral saada hüvitist sajaprotsendilise tootasu suuruses. Ilma selle sätteta

võib laste sundide vahe venida pikaks, et vanem jõuaks uuesti välja teenida hüvitise oma

töötasu suuruses. See meede soosib ka kahe lapse sunni vahel töötamist – varasem hüvitis säilib

nii juhul, kui vanem laste sundimise vahel üldse ei töötanud, kui ka juhul, kui ta töötas, kuid sai

vaiksema sissetuleku.

15. Analoogne säte juba enne PHS-i kehtima hakkamist (vt enne PHS-i kehtinud

vanemahüvitise seaduse § 3 lg 8). Kuna VHS ja PHS vastavad sätted on analoogsed, siis

kehtivad Riigikohtu seisukohad (vt nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-61-11 p 11) ka

käesolevas asjas. Eeltoodust tulenevalt on seadusandja soosinud järjestikku laste saamist ning

säilitada seejuures hüvitis ka siis, kui vanemal ei õnnestunud laste järjestikku saamise tõttu

vahepeal tööl käia. Seega ei ole seadusandja eesmärgiks olnud vahepealsete seadusemuudatuste

tõttu jätta PHS § 43 lg 1 kohaldamata.

16. Järelikult ei olegi käesolevas asjas oluline see, kas Y. osas kohaldub PHS § 39 lg 61.

Põhiküsimus on hoopis PHS § 43 lg 1 kohaldamise osas. Isegi kui Y. osas PHS § 39 lg 6 1

kohaldamine välistada, ei muuda see mitte kuidagi PHS § 43 lg 1 kohaldamist. PHS § 43 lg 1

näol on tegemist kehtiva sättega ning seadusandja ei ole selle kohaldumise osas mingit erisust

kehtestanud. Järelikult kohaldub see ka Y.le.

3(10)

17. Ka PHS-i muutmise seaduse, millega PHS §-st § 636 kehtestati, seletuskirjas on selgitatud,

et kui taotlejal, kelle vanemahüvitis on arvutatud eelnõus nimetatud erisusest lahtudes, sunnib

järgmine laps parast 31. detsembrit 2023, st ajal, kui vanemahüvitise arvestusperioodist ei

arvestata enam välja töötuna oldud aega, aga laste sunni vahe on lühem kui kolm aastat, siis

kohaldatakse vanemahüvitise arvutamisel laste järjestikuse sunni sätteid (PHS-i § 41). See

tahendab, et kui hüvitise taotlejale arvutatud vanemahüvitis on uue lapsega vaiksem talle

eelmisel korral maaratud hüvitisest või sellega võrdne, makstakse taotlejale vanemahüvitist

varasemas suuruses.

Järelikult on seadusandja tahe ka praegu, et kui laste vanusevahe on vähem kui kolm aastat, siis

kohaldub vanema lapse osas arvutatud hüvitis ehk antud juhul tuleks Y. hüvitis arvutada

samadel alustel, mis D. hüvitis.

18. D. hüvitise määramise aluseks oli eelmise lapse F. hüvitise määramise aluseks oleva

arvestusperioodi tulult makstud sotsiaalmaks 249,96 eurot. Nii F. kui D. ga seotud hüvitise

määramise ajal kehtis aga PHS § 39 lg 61 ehk arvestusperioodi kalendripäevade arvust lahutati

peale töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu ka arvestusperioodil

töötuna arvel oldud nende päevade arv, mis töövõimetuslehe päevadega ei kattunud.

19. Seega sai vastustaja D. hüvitise ühe päeva suuruseks 143,04 eurot (bruto). Ka Y. hüvitise

arvutamisel võttis vastustaja aluseks D. hüvitise arvutamise aluseks oleva arvestusperioodi

tulult makstud sotsiaalmaksu 249,96 eurot. Kuna aga Y. hüvitise määramisel enam PHS § 39 lg

61 ei kohaldatud, siis sai vastustaja Y. hüvitise suuruseks 27,33 eurot (bruto) päevas.

20. Vastustaja jättis aga tähelepanuta, et ka tulu suurusest lähtudes viib see sama tulemuseni

ning hüvitis ei vähene (vrd PHS § 43 lg 1). Viidatud sättest lähtuvalt tuleb Y. hüvitise

arvestamise aluseks olevat PHS § 39-42 alusel arvestatud ühe kalendrikuu keskmist tulu

võrrelda D. hüvitise arvestamise aluseks olnud PHS § 39-42 alusel arvestatud ühe kalendrikuu

keskmise tuluga.

21. PHS § 39-42 hulka kuulub ka PHS § 39 lg 61, mida otseselt Y. puhul lihtsalt enam ei

kohaldata. Võttes aga arvesse, et D. puhul see kohaldus ja võrrelda tuleb PHS § 39-42 alusel

arvestatud ühe kalendrikuu keskmisi tulusid, siis ei saa seda kunstlikult lihtsalt võrdlusest välja

võtta. Seega arvestati D. tulu vastavalt PHS §-dele 39-42 ning võeti arvesse ka PHS § 39 lg 61.

Nii saadi vastavalt 20.03.2023 otsusele ühe kalendrikuu keskmiseks tuluks 5826,57 eurot

(bruto).

22. Kuna Y. puhul PHS § 39 lg 61 ei kohaldata, viiks vastustaja arvestuste kohaselt Y. puhul

PHS §-dele 39-42 arvestatav ühe kalendrikuu keskmine tulu oluliselt väiksema tulemuseni.

Järelikult kui võrrelda PHS § 39-42 alusel arvestatud ühe kalendrikuu keskmisi tulusid, oleks Y.

oma väiksem. Seega kuulub PHS § 43 lg 1 alusel kohaldamisele D. PHS § 39-42 alusel

arvestatud ühe kalendrikuu keskmine tulu ja arvestatakse ka Y. hüvitis vastavalt sellele. Seda

hoolimata sellest, et D. puhul kohaldati ühe kalendrikuu keskmise tulu arvestamisel ka PHS §

39 lg 61.

23. PHS § 43 lg 1 eesmärk on siiski selles, et kui järjestikku sündinud laste sünni vahe on lühem

kui kolm aastat, siis hüvitise suurus ei vähene. Vastupidisel juhul kaotaks PHS § 39 lg 61 oma

eesmärgi.

24. Seejuures ei ole asjakohane vastustaja viide sellele, et ka F. ja D. hüvitise määrad ei olnud

samad. Selles olukorras oli tegemist erinevate vanemahüvitise piirmääradega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

25. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

4(10)

26. Vaidlustatud 04.07.2024 otsusega määrati kaebajale jagatav vanemahüvitis seoses lapse Y.

(sündinud xx.xx.xxxx) kasvatamisega alates 07.09.2024.

27. Vastustaja hinnangul ei ole vaidlust selles, et vanemahüvitise arvestusperioodil seoses Y.

sünniga kaebajal tulu puudus, st sotsiaalmaks arvestusperioodil 01.09.2022 – 31.08.2023 oli 0

eurot.

28. Kaebaja leiab, et tema vanemahüvitis kuulub arvutamisele PHS § 43 lg 1 alusel ja vastustaja

nõustub sellega. Antud sättele on otsuses ka tuginetud. Kaebaja laste sünni vahe oli lühem kui

kolm aastat, sest Y. sündis xx.xx.xxxx ja D. xx.xx.xxxx.

29. Seoses eelmise lapse ehk D. ga määratud vanemahüvitise arvestusperioodiks oli 01.06.2021

– 31.05.2022, kus kaebajal samuti tulu puudus, mistõttu määrati kaebajale jagatav

vanemahüvitis seoses D. kasvatamisega lähtuvalt eelmise lapsega (F. sündinud xx.xx.xxxx)

seoses määratud vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud tulust, st samuti PHS § 43 lg 1

alusel.

30. Seoses F. kasvatamisega määrati kaebajale 01.11.2021 otsusega vanemahüvitis summas

3098,97 eurot kuus, kusjuures aluseks võeti arvestusperioodi 01.08.2019 – 31.07.2020 tulult

makstud sotsiaalmaks 249,96 eurot.

31. Seoses 01.11.2021 otsuse ja ka seoses D. kasvatamisega määratud vanemahüvitise

määramise 20.03.2023 otsuse tegemisel võeti aluseks F.ga seotud arvestusperioodi 01.08.2019 –

31.07.2020 tulu 249,96 eurot, misjärel arvutati vanemahüvitis lähtuvalt sel hetkel kehtinud

reeglitest.

32. 01.11.2021 otsuse puhul lähtuti toonases redaktsioonis PHS § 37 lg-st 41 ja 20.03.2023

otsuse puhul toonases redaktsioonis PHS § 39 lg-st 61, mis mõlemad sätestasid, et

arvestusperioodi kalendripäevade arvust lahutatakse peale töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt

vabastatud päevade arvu ka arvestusperioodil töötuna arvel oldud nende päevade arv, mis

töövõimetuslehe päevadega ei kattu.

33. 04.07.2024 otsuse tegemisel võeti samuti aluseks arvestusperioodi 01.08.2019 – 31.07.2020

tulu 249,96 eurot ning vanemahüvitise suuruse arvutamisel lähtuti otsuse tegemise hetkel

kehtinud redaktsioonist.

34. 04.07.2024 sätestas PHS § 39 lg 61 - Kui isik on olnud arvestusperioodi jooksul Eesti

Töötukassas töötuna arvel, lähtutakse vanemahüvitise suuruse arvutamisel käesoleva paragrahvi

lõikes 6 sätestatud põhimõtetest, kuid arvestusperioodi kalendripäevade arvust lahutatakse peale

töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu ka arvestusperioodil töötuna arvel

oldud nende päevade arv, mis töövõimetuslehe päevadega ei kattu.

Lisaks sätestas ja sätestab PHS § 636, et PHS § 39 lõigetes 61–63 sätestatut rakendatakse

tagasiulatuvalt ajavahemikus 2021. aasta 1. jaanuarist kuni 2023. aasta 31. detsembrini sündinud

laste puhul.

35. Seega võeti kaebaja vanemahüvitise suuruse arvutamisel 04.07.2024 aluseks PHS § 43 lg 1,

mis näeb ette vanemahüvitise arvutamise varasemast tulust ehk antud juhul arvestusperioodi

01.08.2019 – 31.07.2020 tulust, st sel perioodil tulult makstud sotsiaalmaksu 249,96 eurot.

36. PHS § 43 lg 1 ei näe ette vanemahüvitise määramist lähtuvalt varasemalt määratud

vanemahüvitise suurusest, st et selle sätte alusel ei määrata ühes ja samas suuruses

vanemahüvitist järjestikuste laste puhul, vaid vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks tuleb

võtta varasemalt vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks olnud tulu.

Ka vanemahüvitise määramisel seoses D. ga (20.03.2023 otsus) ei määratud kaebajale

vanemahüvitist samas suuruses nagu eelmise lapse ehk F.ga (01.11.2021 otsus).

5(10)

Aastal 2023 oli vanemahüvitise ülempiir 4291,2 eurot (PHS § 40 lg 1) ning jagades selle 30- ga

(PHS § 40 lg 3) on päevamääraks 143,04 eurot. Aastal 2021 määrati kaebajale vanemahüvitis

3098,97 eurot kuus.

37. Vastustajal ei ole võimalik arvutada aastal 2024 kaebaja vanemahüvitist lähtuvalt PHS § 39

lg-st 61, mis tulenevalt PHS §-st 636 ei kohaldu aastal 2024 sündinud lapse puhul.

38. PHS § 39 lg 1 kohaselt arvutatakse ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus

vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks. Ühe

kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse

infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel (PHS §

39 lg 2). Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on arvestusperioodi

isikustatud sotsiaalmaksu ja selle kalendrikuude arvu jagatis (PHS § 39 lg 5).

39. Tulenevalt PHS § 636 rakendatakse PHS § 39 lõigetes 61–63 sätestatut ajavahemikus 2021.

aasta 1. jaanuarist kuni 2023. aasta 31. detsembrini sündinud laste puhul, st et need ei kuulu

enam rakendamisele kaebaja 2024. aastal sündinud lapse puhul. Aastal 2024 ei ole enam alust

lahutada arvestusperioodi kalendripäevade arvust lisaks töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt

vabastatud päevade arvule arvestusperioodil töötuna arvel oldud päevade arvu.

40. PHS § 42 lg 1 sätestab, et kui PHS § 39 lõigete 2–6 alusel arvutatud ühe kalendrikuu

keskmine tulu on vanemahüvitise taotlejal väiksem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu

alammäär, võrdub ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus töötasu alammäära ja arvu 30

jagatisega. Alates 01.01.2024 oli töötasu alammäär 820 eurot ja ühe päeva hüvitise suurus seega

27,33 eurot (820 : 30, PHS § 41 lg 2).

41. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et kaebajale määratud vanemahüvitis on kooskõlas PHS § 43

lg-ga 1.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

42. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada.

Kohus tühistab SKA 04.07.2024 otsuse nr P7-2024-585211 ja 11.10.2024 vaideotsuse nr 5.2-

3/27241-3 ning kohustab SKA-d tegema kaebaja lapse Y. X. X kasvatamisega seotud jagatava

vanemahüvitise osas uus otsus.

43. Vaidlust ei ole selles, et SKA määras

-

01.11.2021 otsusega nr P7-2021-266381 kaebajale vanemahüvitise seoses tema lapse F.

F kasvatamisega perioodiks 01.10.2021 – 17.11.2022. Otsuse kohaselt on

vanemahüvitise summa kuus 3098,97 eurot (bruto).

-

20.03.2023 otsusega nr P7-2023-155364 kaebajale jagatava vanemahüvitise seoses tema

lapse D. D kasvatamisega perioodiks 11.04.2023 – 11.03.2026. Otsuse kohaselt on

vanemahüvitise suurus ühe päeva eest 143,04 eurot (bruto).

-

04.07.2024 otsusega nr P7-2024-585211 kaebajale seoses tema lapse Y. X. X

kasvatamisega perehüvitise perioodiks 07.09.2024 – 21.06.2027. Otsuse kohaselt on

vanemahüvitise suurus ühe päeva eest 27,33 eurot (bruto).

Vaidlust ei ole ka selles, et SKA 31.08.2023 ja 01.09.2023 otsused, millega tunnistati SKA

20.03.2023 otsus kehtetuks ja määrati D. D kasvatamisega seotud vanemahüvitise ühe päeva

suuruseks 25,25 eurot on kohtumenetluse tulemusena tühistatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu

29.01.2025 otsust asjas nr 3-23-2220 (jõustunud 01.03.2025). Seega on SKA 20.03.2023 otsus

nr P7-2023-155364 jätkuvalt kehtiv.

6(10)

Ühtlasi ei ole vaidlust selles, et nii F. ja D. kui ka D. ja Y. sündide vahe oli lühem kui kolm

aastat.

44. Peamine vaidlusküsimus seisneb selles, kas SKA on PHS-i asjaomaseid sätteid õigesti

tõlgendanud ja kohaldanud ning kas sellega seonduvalt on vaidlustatud otsus ning asjaomane

vaideotsus õiguspärased.

45. Kohtu hinnangul on vastustaja PHS-i asjaomaseid sätteid ebaõigesti kohaldanud ning

jõudnud seetõttu õigusvastase otsuseni.

46. Vaidlustatud otsusest nähtub, et kaebajale määrati seoses Y. kasvatamisega minimaalne

hüvitis, kuna kaebaja ühe kalendrikuu keskmine tulu oli nii arvestusperioodil 01.09.2022 –

31.08.2023 kui ka perioodil 01.06.2021 – 31.05.2022 0 eurot. Õigusliku alusena on otsuses küll

esitatud loetelu erinevatest PHS sätetest, kuid otsusest ei selgu üheselt, miks ei lähtutud

vanemahüvitise määramisel eelmisel korral määratud vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud

tulust.

47. Vaideotsuse põhjendustest järeldub, et SKA lähtus kaebaja vaide rahuldamata jätmisel muu

hulgas asjaolust, et SKA oli selleks ajaks muutnud varasemat halduspraktikat ning tunnistanud

D. ga seotud vanemahüvitise määramise otsuse kehtetuks. Arvestades, et kohtud ei pidanud

haldusasjas nr 3-23-2220 SKA halduspraktika muutmist ning D. osas tehtud otsuse kehtetuks

tunnistamist põhjendatuks ega õiguspäraseks, ei saa ka vaideotsuses esitatud põhjendusi

vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse hindamisel asjakohaseks pidada. Seega kohus nende täpsemat

analüüsimist vajalikuks ei pea.

48. Kohtumenetluse käigus esitas vastustaja täiendavad põhjendused (vt vastustaja 04.06.2025

vastus), leidis jätkuvalt, et SKA 04.07.2024 otsus on õiguspärane ning väitis, et kaebajale

määrati minimaalses määras hüvitis, kuna Y. suhtes ei saa tulenevalt PHS §-st 636 kohaldada

PHS § 39 lõiget 61.

49. Arvestades 04.07.2024 otsuses toodud PHS-i sätete loetelu ning 11.10.2024 vaideotsuses

esitatud põhjendusi, ei nähtu kohtule, et vastustaja oleks 04.07.2024 otsuse tegemisel ka

tegelikult nendest sätetest ja põhjendustest lähtunud. Seega on haldusakt

põhjendamispuudustega (haldusmenetluse seaduse § 56 lõiked 1 ja 2).

Vältimaks uut vaidlust ja samasisulise haldusakti uuesti andmist, peab kohus siiski

põhjendatuks kontrollida, kas vastustaja 04.07.2024 otsuse lõppjäreldus oli vaatamata

haldusakti muudele puudustele õige.

50. Vastustaja on läbivalt olnud seisukohal, et kaebajale määratud vanemahüvitis on kooskõlas

PHS § 43 lõikega 1. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.

51. Vastustaja on küll õigesti märkinud, et PHS § 43 lg 1 ei näe ette vanemahüvitise määramist

lähtuvalt varasemalt määratud vanemahüvitise suurusest, vaid varasemast tulust, kuid eksinud

PHS § 43 lõike 1 kohaldamisel.

52. PHS § 43 reguleerib seda, kuidas arvutatakse vanemahüvitise suurust laste järjestikuse sünni

korral. Viidatud paragrahvi lõige 1 sätestab, et kui vanemahüvitise taotlejal, kelle lapse sünni

vahe eelmise lapse sünniga on lühem kui kolm aastat, on PHS §-de 39–42 alusel arvutatud ühe

kalendrikuu keskmine tulu väiksem kui talle eelmisel korral määratud vanemahüvitise

arvutamise aluseks olnud tulu või sellega võrdne, arvutatakse vanemahüvitise suurus varasemast

tulust.

53. PHS § 43 lõike 1 sõnastusest järeldub seega, et sättes kirjeldatud olukorra esinemisel

arvutatakse viimasena sündinud lapse kasvatamisega seotud vanemahüvitise suurus varasemast

tulust.

7(10)

Kohtu hinnangul tuleb „vanemahüvitise suuruse arvutamisena“ selle sätte kontekstis mõista

üksnes aritmeetilist tehet, millega varasem, st „eelmisel korral määratud vanemahüvitise

arvutamise aluseks olnud“ ja seega juba „välja arvutatud“ tulu (s.o ühe kalendrikuu keskmine

tulu) jagatakse 30-ga.

PHS § 43 lõikest 1 ei järeldu, et pärast seda, kui tuvastatakse, et PHS §-de 39-42 alusel

arvutatud ühe kalendrikuu keskmine tulu on väiksem või võrdne eelmisel korral määratud

vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud tuluga, tuleks SKA-l esmalt see tulu uuesti „välja

arvutada“ ning seejärel sellest tulust vanemahüvitise suurus arvutada.

54. Vastustaja vastuses esitatud vanemahüvitise suuruse arvutamise metoodika ning PHS § 39

lõigete 61-63 kohaldamisega seotud põhjendused oleksid asjakohased juhul, kui D. ja Y. sündide

vahe oleks olnud pikem kui 3 aastat. Kuivõrd tegemist oli nn „järjestikuste sündidega“ ning

vaidlust ei ole selles, et Y.ga seotud arvestusperioodi puhul oli ühe kalendrikuu keskmine tulu

väiksem kui D. ga seotud vanemahüvitise määramisel, pidi vastustaja lähtuma PHS § 43 lõikes

1 sätestatud erikorrast. Seega pidi vastustaja lähtuma vanemahüvitise suuruse arvutamisel

varasemast tulust ning tal puudus alus asuda varasemat, eelmiste lastega seotud hüvitise

määramisel juba välja arvutatud tulu „ümber arvutama“.

Vastupidisel juhul, st tulu uuesti (ümber)arvutamisel ei oleks tegemist enam PHS § 43 lõikes 1

viidatud varasema tuluga.

55. Kohtu hinnangul on vastustaja jätnud tähelepanuta, et PHS §-d 39-42 ning ka nende sätete

üksnes ajutiselt kehtestatud erisused ei ole PHS § 43 lõike 1 suhtes erinormiks.

56. Kohus leiab, et kuigi PHS § 39 lg 61-63 on PHS § 39 lg 6 osas erinormiks, on PHS § 43 lg 1

ise muu hulgas erinormiks kogu PHS §-i 39 suhtes, kuna sätestab erisuse selle kohta, kuidas

arvutatakse vanemahüvitist laste järjestikuse sünni korral.

57. Olukorras, kus seadusandja teeb üldnormis üksnes kindla tähtaja jooksul kehtivaid

muudatusi või täpsustusi (praegusel juhul PHS § 39 lg 61-63) ning seob nende kehtivuse laste

sündimise ajaga, kuid ei muuda vanemahüvitise suuruse arvutamisele (s.o kogu PHS §-le 39)

kohalduvat erinormi (st PHS § 43 lõiget 1) ega sätesta erinormi kohaldamisele ja rakendamisele

ka muid erisusi, tuleb jätkuvalt lähtuda põhimõttest „erinorm murrab üldnormi“ (lex specialis

derogat legi generali) ning sellest, et see kehtib ka juhul, kui üldnorm on hilisem.

58. Kuivõrd kaebaja puhul oli nii laste sündide omavahelist vahe puudutav tingimus kui ka ühe

kalendrikuu keskmise tuluga seotud tingimus täidetud, tuli SKA-l kohaldada PHS § 43 lõiget 1

ning arvutada kaebaja vanemahüvitise suurus varasemast tulust. Et eelmisel korral määratud

vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud tulu oli 5826,57 eurot (vt SKA 20.03.2023 otsus nr

P7-2023-155364), tuli SKA-l sellest ka Y. kasvatamisega seotud vanemahüvitise suuruse

arvutamisel lähtuda, arvestades seejuures ka hüvitise ülempiiri.

59. Kohtu järeldust toetab ka kaebaja viidatud perehüvitiste seaduse ja töölepingu seaduse

muutmise seaduse (300 SE), millega muu hulgas kehtestati PHS § 636, seletuskirjas1 märgitu:

„Kui taotlejal, kelle vanemahüvitis on arvutatud eelnõus nimetatud erisusest lähtudes, sünnib

järgmine laps pärast 31. detsembrit 2023, st ajal, kui vanemahüvitise arvestusperioodist ei

arvestata enam välja töötuna oldud aega, aga laste sünni vahe on lühem kui kolm aastat, siis

kohaldatakse vanemahüvitise arvutamisel laste järjestikuse sünni sätteid (PHS-i § 41)2. See

tähendab, et kui hüvitise taotlejale arvutatud vanemahüvitis on uue lapsega väiksem talle

Leitav arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/download/4fc047e5-65a9-48c9-9668-a90a01cd1a6b

Kehtivas PHS-s reguleerib seda § 43.

8(10)

eelmisel korral määratud hüvitisest või sellega võrdne, makstakse taotlejale vanemahüvitist

varasemas suuruses.“(seletuskirja lk 6).

Kuigi seletuskirjas on mõneti ebatäpselt viidatud vanemahüvitise suurusele ning mitte

varasemale tulule, nähtub sellest siiski seadusandja tahe tagada, et ka pärast 31.12.2023

sündinud lastele kohaldatakse juhul, kui nad on sündinud „järjestikku“ (s.o sündide vahe on

väiksem kui 3 aastat) PHS-is sätestatud erikorda. See järgib kohtu hinnangul ka PHS-i üldist

loogikat ning eesmärke, sh eesmärki vältida lapsesaamise rahalistel põhjustel edasilükkamist.

60. Kohus möönab, et kehtiv regulatsioon võib teatud juhtudel viia isikute ebavõrdse

kohtlemiseni või anda võimaluse süsteemi kuritarvitamiseks, kuid see ei tähenda, et haldusorgan

saaks piisavalt selgelt sõnastatud normist kõrvale kalduda ning seda teistmoodi tõlgendama

asuda. Sellise olukorra lahendamiseks tuleb alustada asjaomase regulatsiooni täpsustamisest

ning konkreetsete kriteeriumite seadmisest. Asjaolu, et vastustaja hinnangul oli kaebaja juba

eelmise lapsega „põhjendamatult“ suurt vanemahüvitist saanud (vrd haldusasja nr 3-23-2220

asjaolusid), ei anna õigust PHS-i sätete valikuliseks kohaldamiseks.

61. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et vastustaja on perehüvitiste seaduse

asjaomaseid sätteid ebaõigesti kohaldanud, eksinud seetõttu hüvitise päevamäära arvutamisel

ning teinud seega õigusvastase otsuse.

62. Seega tuleb SKA 04.07.2024 otsus nr P7-2024-585211 ja sellega seotud 11.10.2024

vaideotsus nr 5.2-3/27241-3 tühistada ning kohustada vastustajat tegema kaebaja jagatava

vanemahüvitise osas uus otsus.

63. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus teeb otsuse vastustaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda.

64. Kaebaja nõuab kokku 1070,56 (koos käibemaksuga) euro suuruse menetluskulu

väljamõistmist.

65. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on menetluskulude

väljamõistmist taotleva menetlusosalise kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa

kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa

käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta

(Riigikohtu 11.05.2022 määrus haldusasjas nr 3-20-663, punkt 23).

Kaebaja on füüsiline isik, kes on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane.

66. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohtu hinnangul on menetluskulud taotletud ulatuses põhjendatud ning õigusabi osutamisele

kulunud aega (kokku 6,5 tundi) ei saa pidada ülepaisutatuks.

Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja mõista 1070,56 eurot.

Menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS §108 lg 8).

67. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ning tema laste nimed ja sünniajad tähemärkidega

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Tristan Ploom

9(10)

10(10)