2-21-110747/31 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. august 2025, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-110747

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi L.T vastu põhivõla 1000

euro, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude saamiseks

Tsiviilasja hind

1293 eurot 83 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: L.T (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

22. mai 2025; edasi kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista L.T-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 1103 eurot 57 senti (s.o põhinõue

1000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 73 eurot 57 senti ja sissenõudmiskulud 30

eurot).

3. Mõista L.T-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt (s.o 1000

eurolt) 28. juulist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ intressinõue (100 eurot 26 senti) ja

sissenõudmiskulude nõue 20 euro ulatuses.

5. Jätta menetluskuludest 10% Aktiva Finance Group OÜ ja 90% L.T kanda.

6. Mõista L.T-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 460 eurot.

7. Mõista L.T-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis menetluskuludelt (460

eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

selle täitmiseni.

8. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 19. aprillil 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse L.T-lt (kostjalt) 1201 euro 46 sendi saamiseks. Kuivõrd võlgnik esitas

vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 27. juulil 2021 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palub mõista kostjalt

enda kasuks välja põhivõla 1000 eurot, intressi 100 eurot 26 senti, sissenõudmiskulud 40 eurot

ja sissenõutavaks muutunud viivise 73 eurot 57 senti, samuti viivise põhivõlalt alates 28. juulist

2021 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (esialgne võlausaldaja) ja kostja 17. märtsil

2020 krediidikonto lepingu nr KK3531947, mille alusel sai kostja krediiti 1000 eurot. Kostja

kohustus tagastama krediiti vastavalt maksegraafikule. Kostja ei ole ühtegi makset teinud.

Seetõttu ütles esialgne võlausaldaja lepingu 25. augustil 2020 üles. Esialgne võlausaldaja

loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.

3. Kostja ei ole hagile vastanud. Riigi õigusabi taotluses on kostja märkinud, et teine isik on

võtnud tema nimel laenu.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 17. märtsil 2020 krediidikonto lepingust nr KK3531947 (dtl 51; üldtingimused dtl

32 – 36; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 47 – 48; maksegraafik dtl 50). Lepingu alusel

sai kostja 1000 euro suuruse krediidi (dtl 38).

6. Kostja on riigi õigusabi taotluses märkinud, et tema ei ole lepingut sõlminud, vaid teine isik

on võtnud kostja nimel laenu. Kohus jättis 14. juuni 2024 määrusega kostja riigi õigusabi

taotluse rahuldamata (kostja ei ole määrust vaidlustanud). Kohus selgitas samas määruses, et

kostjal on võimalik selgitada, kuidas Smart-ID PIN-koodid läksid tema valdusest välja. Kohus

määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks. Kostja ei ole hagile kirjalikult vastanud.

Asjaolude väljaselgitamiseks ja kostja ärakuulamiseks korraldas kohus 22. mail 2025

kohtuistungi. Kostja ei ilmunud kohtuistungile.

7. Asjas ei ole vaidlust, et leping sõlmiti sõlmiti sidevahendite abil. Asja lahendamiseks on

oluline tuvastada, kas kostja on andnud lepingu tekkimise eelduseks vajaliku tahteavalduse kas

ise või esindaja kaudu.

Varasemast kohtupraktikast tuleneb üksnes see, et kui hageja edastas ise enda Smart-ID koodid

kolmandatele isikutele, peab ta tõendama, et tema ise ei andnud lepingu sõlmimiseks

tahteavaldust (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2024 määrus tsiviilasjas nr 2-23-11584). Hageja peab

tõendama oma väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (vt Riigikohtu

12. juuni 2024 määrus tsiviilasjas nr 2-23-11584, p 10; 16. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr

2-16-124450, p 22). Juhul kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes

teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta

esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129

lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem

heaks kiidab (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Juhul

kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid

andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehinguid. Seetõttu ei

saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks

volitus (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2024 määrus tsiviilasjas nr 2-23-11584).

Eeltoodut arvestades on asja lahendamiseks vajalik tuvastada, kas kostjalt peteti välja Smart-ID

koodid, mida kasutades kolmas isik algatas kostja identiteeti kasutades laenutaotluse protsessi

Placet Group OÜ portaalis ning autentis kostja.

8. Kuivõrd kostja ei esitanud kirjalikku vastust hagile ega ilmunud 22. mai 2025 kohtuistungile,

ei ole kohtul võimalik käsitleda kostja väiteid selle kohta, et temalt peteti välja Smart-ID

koodid. Kuigi tegemist on lihtmenetluse asjaga ja kohtul on võimalik koguda tõendeid ka omal

algatusel (TsMS § 405 lg 1 p 8), eeldab see kohtu hinnangul siiski seda, et kostja oleks vähemalt

kohtuistungil selgitanud, mis asjaoludel Smart-ID PIN-koodid sattusid kolmanda isiku

valdusesse, kas kolmas isik pettis kostjat jne. Olukorras, kus kostja ei ole kirjalikult ega suuliselt

kohtule olukorda selgitanud, ei ole kohtul võimalik neid väiteid ise sisustada või koguda

tõendeid nende väidete tõendamiseks.

Kuigi kohtul on tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid hinnates täiendav kohustus hinnata

teatud aspekte ka omal algatusel (vt otsuse p 9), ei hõlma see õigus ja kohustus seda, et kohus

saaks asuda samas asjas kostja esindajaks mis tahes muus tõenduslikus küsimuses (vt ka

Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2025 otsus tsiviilasjas nr 2-24-114866, p 24).

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et kostja on andnud lepingu tekkimise eelduseks vajaliku

tahteavalduse. Seega saab hageja esitada kostja vastu lepingust tulenevaid nõudeid.

9. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS

§ 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes võimaldas krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei

seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul

tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu

üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav

tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete

tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1

ja 2).

10. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 49% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (17. märtsil

2020) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,61% (kolmekordne määr seega 61,83%).

Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

11. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

12. Kohus arutas hagejaga vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist 22. mai 2025

kohtuistungil. Kohus palus hagejal täpsustada, kuidas on praegusel juhul järgitud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (sh tuua välja konkreetsed asjaolud). Samas selgitas

kohus ka seda, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55).

Hageja esitas oma täpsustused 30. mai 2025 menetlusdokumendis. Samuti esitas hageja ka

kostja konto väljavõtte (dtl 147 jj). Kostja konto väljavõttest nähtub, et kostja sissetulekuks on

Eesti Töötukassalt saadav toetus 427 eurot 49 senti ning Sotsiaalkindlustusametilt saadav

sotsiaaltoetus 48 eurot 58 senti. Kontolt nähtub ka see, et 17. märtsil 2020 on kostjale laekunud

4000 eurot Bondora AS-ilt. Kuigi ka krediidikonto leping, millest tuleneb hageja nõue, on

sõlmitud 17. märtsil 2020, oli esialgsele võlausaldajale positiivse otsuse

tegemisel teada, et kostjal on kohustus Bondora AS-i ees. Arvestades seda, et kostja

sissetulekud moodustasid üksnes riigilt saadavad toetused, samuti seda, et kostjal oli 4000 euro

suurune kohustus teise võlausaldaja ees, ei ole kohtu hinnangul vastutustundliku laenamise

põhimõttega kooskõlas talle lisaks 1000 euro suuruse krediidi võimaldamine.

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud.

13. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

14. Hageja on 2. aprilli 2025 menetlusdokumendis toonud välja nõude ümberarvutused. Hageja

palub vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral mõista kostjalt enda kasuks välja

põhivõla 1000 eurot, viivise 73 eurot 57 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot ning viivise

põhivõlalt alates 28. juulist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Kostja ei ole tagasimakseid teinud. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks

välja põhivõla 1000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 73 eurot 57 senti, ning viivise

põhivõlalt alates 28. juulist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

12. Lisaks nõuab hageja kostjalt 50 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist.

Esmalt märgib kohus, et kuivõrd hageja põhinõue on 1000 eurot, on hagejal õigus nõuda

kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot

(mitte 50 eurot, nagu on nõudnud hageja).

Hageja on tuginenud sellele, et ta on saatnud kostjale 7. septembril 2020, 21. oktoobril 2020 ja

21. jaanuaril 2021 tasulised meeldetuletused. Need meeldetuletused on kohtule ka esitatud (dtl

123 – 126). Seega peab põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja 30 eurot (20 + 5 + 5).

Samas ei pea kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja muud makseviivitusega

seotud kulud (10 eurot). Praegusel juhul saab kohtule arusaamatuks, milliseid päringuid ja

kontaktandmete otsinguid hageja tegi, mida tähendavad nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulud, samuti millal hageja kostjale helistas (kostjale tehtavate kõnede kulud)

ning milliseid kulusid tegi hageja võlanõude avaldamisega seoses. Kohtu hinnangul ei saa

sissenõudmiskulusid sisustada üldistavalt. Kohus märgib, et esimese meeldetuletuskirja

ülempiir on kõrgem (20 eurot), et hüvitada vähemalt osaliselt ka võlausaldaja üldkulusid. Seega

on hageja üldkulud kaetud ka esimese meeldetuletuskirja kuludega. Hageja sissenõudmiskulude

nõue jääb rahuldamata 20 euro ulatuses (50 – 30).

13. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1103

eurot 57 senti (s.o põhinõue 1000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 73 eurot 57 senti ja

sissenõudmiskulud 30 eurot). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise

põhinõudelt (1000 eurolt) alates 28. juulist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude (100 eurot 26

senti) ja sissenõudmiskulude nõude 20 euro ulatuses.

14. Arvestades hagi rahuldamise ulatusest (hageja nõuded olid kokku 1223 eurot 83 senti ja

kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1103 eurot 57 senti, seega rahuldab kohus hagi ca

90% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 90% kostja ja 10% hageja kanda.

15. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 560 eurot (riigilõiv 200

eurot ja lepingulise esindaja kulud 360 eurot). Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud.

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga.

TsMS § 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot. Seega rahuldab

kohus hageja taotluse seoses maksekäsu kiirmenetluse kuludega 20 euro ulatuses.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot on mõistliku suurusega ja kooskõlas

kohtupraktikaga. Arvestades seda, et tegemist on lihtsa tüüphagiga (hageja tugines sellele, et

kostja ei täitnud tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi), samas toimus asjas ka

kohtuistung, peab kohus põhjendatuks ajakuluks 2 tundi. Hageja lepingulise esindaja kulu on

seega 240 eurot (2 x 120).

16. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 460 eurot (200 + 20 + 240) need kulud

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis

menetluskuludelt (460 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik