3-22-2679/63 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.08.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2679

Haldusasi

X kaebus Märjamaa Vallavalitsuse toimingutele ning

Märjamaa Vallavalitsuselt

mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Kelli Ristal

Vastustaja – Märjamaa vald, esindajad

vandeadvokaadid Merilin Ojasaar ja Epp Lumiste

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.12.2023 määrus ja

05.01.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vello Vetevoolu

apellatsioonkaebus

ning

määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 08.12.2023 määruse resolutsiooni p 1

tühistamiseks rahuldamata.

2. Rahuldada X apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 05.01.2024

otsuse haldusasjas nr 3-22-2679 resolutsiooni p-d 2 ja 3. Teha vastavas osas uus otsus.

3. Mõista Märjamaa vallalt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 4000 eurot.

4. Mõista Märjamaa vallalt X kasuks välja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud

8488,75 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.09.2025.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-22-2679

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 30.12.1997 Loodna Vallavalitsusele avalduse Sipa külas asuva elamu ja abihoonete

(Põllu elamu) juurde umbes 3 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks..

2. Pärast 2002. aastal toimunud valdade ühinemist andis Märjamaa Vallavalitsus 29.10.2003

korralduse nr 949, millega määras Põllu elamu teenindusmaaks 20 000 m2. Maamõõtja

koostas 20.04.2004 Põllu katastriüksuse plaani, mille kohaselt on katastriüksuse suuruseks

2,93 ha.

3. X asus 2017. aastal uurima, miks tema maa erastamise menetlus seisab, pöördudes 2017. a

septembris, oktoobris ja novembris Märjamaa Vallavalitsuse vanemmaakorraldaja PH

poole. Viimane vastas 29.11.2017 e-kirjaga järgmiselt: „Plaan on olemas, vormistamine uue

valla tingimustes võtab aega. Katusega hooned tuleks ehitisregistris arvele võtta, praegu

ainult elamu arvel“.

4. OÜ HEK Maamõõdubüroo teostas 20.10.2017 Põllu katastriüksuse uue mõõdistamise.

5. X pöördus 15.02.2018 e-kirjaga taas PH poole, kuid sai automaatvastaja vastuse, et isiku

teenistussuhe on lõppenud. Seetõttu pöördus ta 15.02.2018 e-kirjaga uue maakorraldaja KK

poole, kes vastas 15.02.2018, et uurib Põllu erastamise teemat, kuid sellele järgnevalt ei

edastanud keegi kaebajale infot.

6. X pöördus uuesti vastustaja poole maa erastamise kohta teabe ja dokumentide saamiseks

03.10.2022 ja 09.10.2022 teabenõuetega.. X pöördus 22.11.2022 täiendava teabe saamiseks

Maa-ameti poole, saades viimaselt 25.11.2022 vastuse, kus selgitati asjassepuutuval maal

katastriüksuste moodustamisega seotud asjaolusid.

7. X esitas 22.12.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes eelkõige tuvastada, et

Märjamaa vald on olnud Põllu elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise menetluses

õigusvastaselt tegevusetu, ning mõista sellega kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju

eest välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel1..

8. Märjamaa vald palus jätta kaebus rahuldamata.

9. Tallinna Halduskohus tuvastas 05.01.2024 otsusega, et Märjamaa Vallavalitsus on

õigusvastaselt viivitanud X 30.12.1997 avalduse menetlemisega perioodidel

1 Kaebus sisaldas ka Märjamaa Vallavalitsuse 28.10.2020 korralduse nr 2- 1.1/482 punkti 1.33 tühistamise

nõuet, mille Tallinna Halduskohus tagastas 01.02.2023 määrusega. Samuti sisaldas kaebus Põllu elamu juurde

maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõpuleviimiseks kohustamise nõuet, mille osas halduskohus lõpetas

menetluse 24.07.2023 määrusega, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.09.2023 määrusega muutmata.

2(9)

3-22-2679

10.

11.2001‒28.08.2003, 20.04.2004‒01.10.2017, 02.11.2017‒10.10.2022 ja 02.02.2023‒

25.09.2023. Kohus mõistis Märjamaa Vallavalitsuselt kaebaja kasuks välja mittevaralise

kahju eest hüvitise 2000 eurot.

Olukorras, kus kohalik omavalitsus leidis avalduse saamisel, et avalduses esineb puuduseid

või avalduses ei ole kajastatud kõik vajalikud andmed, tuli taotlejat sellest informeerida ja

anda talle täiendav tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Vastustaja ei saanud 2022. a-l ehk 25

aastat peale avalduse esitamist enam tugineda väitele, et maa ostueesõigusega erastamise

menetluse viibimine oli tingitud kaebaja avalduses esinevatest puudustest. Vastustaja ei

leidnud 29.10.2003 korraldust nr 949 vastu võttes, et avalduses on puudusi, ning pidas

võimalikuks määrata ehitiste teenindamiseks vajaliku maa. Maa ostueesõigusega erastamise

toimikus on ehitise kasutusluba, millel on märkus, et ehitise omandiõiguse dokumendid on

vallale üle antud 01.11.2001. Seega on väidetav puudus 01.11.2001 juba kõrvaldatud.

Toimikus on ka kaebaja ID-kaardi koopia, mis on vastustaja poolt kinnitatud 05.01.2006.

Vastustaja ei ole toimiku kohaselt nõudnud kaebajalt passi esitamist.

Märjamaa Vallavalitsuse 29.10.2003 korraldusega nr 949 on otsustatud määrata Põllu elamu

teenindusmaaks 20 000 m2. Maa ostueesõigusega erastamise toimikus on Põllu katastriüksuse

plaan kuupäevaga 10.04.2004, millel on Märjamaa Vallavalitsuse pitser ja ilmselt

maakorraldaja allkiri. Eelnimetatud korralduse vastuvõtmisest sai kaebaja teada alles

11.10.2022. Maa ostueesõigusega erastamise toimikus puuduvad vastupidised tõendid, millest

võiks järeldada, et kaebajal tekkis kohustus tellida katastriüksuse mõõdistamine. Puuduvad ka

andmed, et plaan oleks koostatud kaebaja taotlusel. Seega ei ole plaani puhul tegemist piiride

kulgemise ettepanekuga.

Järgmine plaan, mis on asja materjalide juures, on OÜ HEK Maamõõdubüroo poolt

22.10.2017 mõõdistatud Põllu katastriüksuse plaan. Plaani joonestajana on märgitud AK,

maaüksuse pindalaks on kokku 28 930 m2 ning see ühtib vaatluse põhjal 2002. a-l koostatud

plaaniga. On usutav, et nimetatud plaan koostati põhjusel, et kaebaja hakkas 2017. a sügisel

aktiivselt uurima, kui kaugel on Põllu maa ostueesõigusega erastamise menetlus. Puuduvad

tõendid, et plaani oleks tellinud kaebaja ning erastamise eeltoimingute tegemine oleks

viibinud alates 2017. a sügisest seetõttu, et kaebaja ei tellinud katastriüksuse moodustamist.

Asja materjalidest nähtub pigem, et kaebaja sai plaani olemasolust teadlikuks alles peale seda,

kui talle edastati Märjamaa Vallavalitsuse 11.10.2022 kirjaga maa ostueesõigusega erastamise

toimik, kus oli ka nimetatud 2017. a plaan.

Perioodil 2009 kuni oktoober 2017 ei teinud vastustaja mitte ühtegi erastamise eeltoimingut.

Vastustajale ei saa ette heita tegevusetust perioodil 04.09.2017‒01.11.2017, mil ilmselt

tegeleti plaani koostamisega. Asjas ei ole tõendeid, et vastustaja oleks teinud toiminguid

perioodil 02.11.2017‒11.10.2022. Viivitus oli ka 02.02.2023‒25.09.2023.

Vastustajale ei saa ette heita õigusvastast viivitust perioodil 30.12.1997‒09.11.2001, sest

nimetatud perioodil võis esineda takistusi erastamise avalduse menetlemisel seonduvalt

ehitiste omandiõiguse tõendamisega. Takistused said kõrvaldatud 09.11.2001, mil asjaomased

dokumendid anti kohalikule omavalitsusele üle. Ei nähtu, et vastustaja oleks teinud mingeid

toiminguid alates 10.11.2001 kuni 28.08.2003 korralduse vastuvõtmiseni. Sellele järgnevalt

toimus ilmselt maa mõõdistamise korraldamine, 2004. a aprillis maa mõõdistamine ja

20.04.2004 maa katastriüksuse plaani koostamine. Sellele järgnevalt ei teostanud vastustaja

enne 2017. a oktoobrit ühtegi maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingut. Samuti ei ole

teostatud toiminguid alates 01.11.2017 plaani koostamisest kuni 11.10.2022, mil maaüksusel

tehti paikvaatlus ehitiste seisukorra tuvastamiseks. Sellele järgnevalt oli vastustaja viivituses

ka perioodil 02.02.2023‒25.09.2023. Seega on vastustaja kaebaja avalduse menetlemisel

õigusvastaselt viivitanud ca 21 aastat. Vastustaja on olnud tegevusetu ilma igasuguse mõjuva

põhjuseta.

3(9)

3-22-2679

Kaebaja õigusi on rikutud perioodi jooksul, mille osas kohus eelnevalt tuvastas, et vastustaja

on õigusvastaselt viivitanud kaebaja avalduse menetlemisega. Kuna toimiku materjalidest ei

nähtu, et kaebaja oleks perioodil 15.02.2018‒09.10.2022 tundnud huvi maa erastamise

avalduse lahendamise vastu, ei saa pidada usutavaks, et viivitus oleks sel perioodil

põhjustanud kaebajale märkimisväärseid kannatusi. Nimetatut kinnitab ka asjaolu, et kaebaja

ei ole teinud midagi selleks, et ehitiste lagunemist takistada.

Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades

süü vormi ja raskust (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2). Vastustaja on olnud kaebaja

avalduse lahendamisel raskelt hooletu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4), mis on

põhjustanud ebamõistliku viivituse asja otsustamisel. Hea halduse põhimõttega ei ole

kooskõlas avaldusele tähelepanu pööramine vaid olukorras, kus isik ise käib kohalikule

omavalitsusele peale. Pole alust pidada vastustaja käitumist tahtlikuks, sest vastustajal puudus

kavatsus tahtlikult kaebajale ebameeldivusi tekitada. Vastustaja käitus taoliselt kõigi isikutega,

kelle erastamisavalduste menetlemine oli pooleli. Ei esine RVastS § 13 lg-tes 1 ja 3 sätestatud

vastutuse piiramise aluseid.

Hüvitise suuruse määramisel saab lähtuda Riigikohtu 06.06.2002 otsuses nr 3-3-1-27-02 antud

juhistest. Seal käsitletud vaidluses tegi Tallinna Ringkonnakohus neist juhistest lähtudes

31.10.2002 otsuse, millega mõistis vara tagastamise õigustatud subjekti kasuks välja 40 000

krooni (2556,47 eurot) ebamõistliku viivitusega (ca 7 aastat) tekitatud mittevaralise kahju

eest. Praeguses asjas on viivitus oluliselt pikem, kuid suure osa sellest moodustas ajavahemik,

mil mittevaralise kahju rahas hüvitamist tingivate kannatuste esinemine ei ole tuvastatav.

Fotode põhjal on ehitised lagunenud. Olukorras, kus kaebaja hingelised üleelamised oleksid

olnud väga suured, oleks ta ilmselt tundnud huvi ka ehitiste seisukorra vastu ning taganud, et

nende seisund ei oleks ajas halvenenud. Kohane hüvitis on seega 2000 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 05.01.2024 otsus tühistada osas,

millega jäeti tuvastamata Märjamaa Vallavalitsuse õigusvastane viivitus 21 aastat ületavas

osas, ning osas, millega mõisteti mittevaralise kahju hüvitiseks välja üksnes 2000 eurot.

Samuti vaidlustab kaebaja otsust menetluskulude jaotust puudutavas osas.

Halduskohus tuvastas, et vastustaja oli õigusvastaselt viivituses 21 aastat. Kaebaja hinnangul

on viivituse pikkuseks 25 aastat ja 8 kuud ning viivitus hõlmab järgmisi perioode:

30.12.1997‒31.12.2017, 01.01.2018‒11.10.2022, 11.10.2022‒02.02.2023 ja

02.02.2023‒05.01.2023.

Õige pole halduskohtu tõlgendus, et kuna vastustaja on teatud ajavahemikel teinud midagi

kaebaja avalduse lahendamiseks, ei saa neid perioode lugeda õigusvastase viivituse sekka.

Viivitus oli jätkuvalt kestev ning vastustaja pole tänaseni nõutavaid toiminguid teinud.

Üksikuid toiminguid ei saa lugeda õigusvastase viivituse katkestuseks, sest eeltoimingute

lõpule viimist ei saavutatud. Kohus luges õiguspäraseks menetluse kestuseks kokku viis

aastat, mis pole samuti materiaalõiguse normidega kooskõlas.

Maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal kehtinud maa ostueesõigusega

erastamise korra p-i 19 järgi pidi kohalik omavalitsus kõik maa ostueesõigusega erastamise

eeltoimingud teostama kolme kuu jooksul. Säte kehtis sellises redaktsioonis kuni 31.12.2017.

Vastustaja pole esitanud tõendeid selle kohta, et eeltoimingute tegemine oleks viibinud

kaebajast tingitud asjaolude tõttu. Seega tuleb lugeda, et õigusvastane viivitus oli kogu

perioodil 30.12.1997‒31.12.2017.

Halduskohus leidis vääralt, et maa ostueesõigusega erastamise toimikus on ehitise

kasutusluba, millel on märkus, et ehitise omandiõiguse dokumendid on 01.11.2001 vallale üle

4(9)

3-22-2679

antud. Ehitusloal puudub mistahes viide selle kohta. Seal on märgitud, et ehitusdokumendid

on üle antud. Kasutusluba tõendab, et vastustajale oli teada, et elamu omandiõigus on

põllumajandusreformi käigus liikunud esmalt Sipa Põllumajanduse Ühistule, kes võõrandas

selle TTK Loodnale ja viimane 17.08.1992 omakorda kaebajale. Kasutusloal on järjekorras

kõik omanikud üles loetletud. Kui kaebaja oleks 30.12.1997 esitanud avalduse ilma

omandiõigust tõendavate dokumentideta, oleks vastustaja juba siis nõudnud täiendavate

dokumentide esitamist. Kaebaja oli avalduse esitamise hetkeks olnud Põllu elamu ja selle

kõrvalhoonete omanik juba enam kui viis aastat, mistõttu puudub igasugune põhjus, miks ta ei

oleks saanud omandiõigust kinnitavat tõendit esitada kohe koos avaldusega. Seega on ebaõige

halduskohtu järeldus, et perioodil 30.12.1997‒09.11.2001 võis esineda takistusi erastamise

avalduse menetlemisel seonduvalt ehitise omandiõiguse tõendamisega.

Maa ostueesõigusega erastamise korra p 19 on alates 01.01.2018 kehtetu. Sellest ajast puudub

norm, mis sätestaks tähtaja maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemiseks. Seega

tuli toimingud teha mõistliku aja jooksul. Halduskohus luges õigusvastaseks viivituseks

01.01.2018‒10.10.2022 ja 02.02.2023‒25.09.2023. Halduskohus leidis, et viivitus katkes

11.10.2022, sest vastustaja tegi Põllu elamu seisukorra tuvastamiseks paikvaatluse, ning

viivitus puudus seejärel u neli kuud, mil vastustaja midagi uuris, tegi fotosid elamust, koostas

eelnõu, küsis kaebajalt seisukohta jms. Kaebaja sellega ei nõustu, sest toimingud, mida

vastustaja tegi, olid ebavajalikud. Vastustaja pole ka nende toimingute põhjal menetlust lõpuni

viinud.

Õige pole kohtu seisukoht, et viivitus lõppes 25.09.2023. Kohus ei saa võrdsustada

haldusmenetlust ja halduskohtumenetlust. Kompromissiläbirääkimised kohtumenetluse ajal ei

asenda vajalike menetlustoimingute tegemist.

Vastustaja peatas 02.02.2023 maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemise kuni

halduskohtu otsuse tegemiseni. Seega kestis viivitus ka kohtumenetluse ajal.

Halduskohus tegi mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaks ebaõigesti. Vaidluses avaliku

võimu vastu ei pea isik mittevaralise kahju olemasolu tõendama, kui on kindlaks tehtud, et

avalik võim on isiku isiklikke õigusi rikkunud ja vastutab selle eest. Ebamõistlikult pika

haldusmenetlusega võib kaasneda nii isiku väärikuse alandamine kui ka tema tervise

kahjustamine. Kohus ei saa jätta kahjunõuet rahuldamata põhjusel, et väga suurte kannatuste

esinemine ei ole tuvastatav.

Kui kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitist kohtu äranägemisel, ei tohi

väljamõistetav summa olla sümboolse suurusega. Hüvitis, mille kohus praegusel juhul välja

mõistis, oli oluliselt madalam sellest, mis mõisteti välja halduskohtu viidatud asjas nr 3-18600

välja juba pea 20 aastat tagasi ja peaaegu 4 korda lühema õigusvastase viivituse eest.

Haldusasjas, kus Riigikohus tegi otsuse nr 3-3-1-27-02, mõisteti 7-aastase õigusvastase

viivituse eest hüvitiseks 2556,47 eurot. Võttes aluseks 20 aastat tagasi tehtud kohtuotsuse,

jättis halduskohus arvestamata, et tollal välja mõistetud hüvitise suurus ei vasta inflatsiooni ja

elukalliduse märkimisväärse tõusu tõttu enam tänastele nõuetele. Nt on tarbijahinnaindeks

perioodil 2002‒2023 tõusnud 127,9%. Praegu oleks samaväärne hüvitis 21 640 eurot.

Halduskohus arvestas hüvitise suuruse määramisel põhjendamatult asjaoluga, et ehitised on

esitatud fotode põhjal lagunenud. Kaebaja on esitanud tõendid, et ajal, mil vastustaja viivitas

eeltoimingute tegemisega, algas korduv Põllu elamu rüüstamine ja lõhkumine. Elamu ei ole

lagunenud kaebaja hooletuse tõttu.

Halduskohus arvestas muu hulgas ka sellega, et kohtu hinnangul ei tundnud kaebaja perioodil

15.02.2018‒09.10.2022 mingit huvi maa erastamise avalduse lahendamise vastu. Kaebaja on

selgitanud, et pärast seda, kui talle anti 05.02.2018 e-kirjaga teada, et vastustaja uurib Põllu

erastamise teemat, halvenes kaebaja tervis oluliselt. Kaebajal tõusis vererõhk, tekkisid

5(9)

3-22-2679

unehäired, sest mure ja mõtted Põllu elamu seisukorra ja ka maa erastamise venimise pärast ei

lasknud magada. Lisaks tekkisid kaebajal selja lülisambas närvikahjustused ning kaebaja elas

suurte valude käes. Kaebaja muutus sisuliselt liikumisvõimetuks. Ta tervis paranes lõpuks

2022. a-l, kui talle oli tehtud kaks rasket operatsiooni. Alles 2023. a-l alustas kaebaja

taastusraviga.

Halduskohus jättis põhjendamatult ja ekslikult osa menetluskulusid vastustajalt välja

mõistmata. Kaebaja menetluskulud olid kokku 7425 eurot koos käibemaksuga. Kaebaja ei

vaidle vastu osas, millega halduskohus vähendas menetluskulusid 2610 euro võrra

(kohustamisnõudega seotud kulud). Kuid põhjendamatu oli menetluskulude vähendamine veel

15% võrra põhjusel, et kohus luges õigusvastase viivituse kestuseks vaid 21 aastat.

11. Märjamaa vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja leiab alusetult, et viivitusega on sisuliselt tegemist juba alates maa ostueesõigusega

erastamise avalduse esitamisest. Tegelikkuses saab viivitust arvestada alates ajast, mil avaldus

oleks tulnud lahendada, kuid jäi mingitel põhjustel lahendamata. Maa ostueesõigusega

erastamise korra p-i 19 järgi tuli avaldus lahendada kolme kuu jooksul. Kaebaja on jätnud

sellega arvestamata. Viivitust ei saa ühelgi juhul hakata arvestama enne 30.03.1998.

Kaebaja 30.12.1997 maa ostueesõigusega erastamise avaldus oli puudustega. Seega leidis

halduskohus õigesti, et vähemalt perioodil 30.12.1997‒09.11.2001 ei saanud vastustaja olla

viivituses, sest toimikust puudusid omandiõigust tõendavad dokumendid. Kaebaja märkis

apellatsioonkaebuses õigesti, et kasutusloast ei saanud teha järeldusi omandiõiguse

dokumentide üleandmise kohta. Vastustaja on seejuures jätkuvalt seisukohal, et erastamise

toimikus puudub tänaseni kaebaja omandiõigust tõendav dokument. Kaebaja leiab

põhjendamatult, et tuleb eeldada, nagu esitati maa ostueesõiguse erastamise avaldus koos

omandiõigust tõendavate dokumentidega. Kaebaja esitas samal ajal kolm maa

ostueesõigusega erastamise avaldust kolme erineva maatüki erastamiseks. Kaks neist

lahendati viivituseta. Seega ei olnud Põllu elamu juurde esitatud avaldus ja selle lisad

nõuetekohased.

Viivituse kestuse juures tuleb hinnata ka maa erastamise korraldaja tegevust ning kellegi teise

tahtlikku tegevust ei saa omistada vastustajale. Maa ostueesõiguse erastamise korra p 19 ei

kohustanud kohalikku omavalitsust teavitama viivitusest erastamise õigustatud subjekti, vaid

erastamise korraldajat ehk maavanemat. Halduskohus asus põhjendamatult seisukohale, et

katastrimõõdistamist ei tellinud X ise. Kohalikul omavalitsusel puudus mõõdistamise

tellimiseks seadusest tulenev alus, rääkimata eelarvelistest vahenditest. Kui kaebaja viivitas

maa mõõtmise tellimisega, ei ole see omistatav vastustajale. Tunnistaja ütlustega on

tõendatud, et vastustaja esitas toimiku maavanemale. Istungi protokollist nähtuvalt oli kaebaja

teadlik, et maavalitsuses olnud töötaja AM takistas maa erastamist. Järelikult ei saa vastustaja

õigusvastaseks viivitamiseks lugeda seda aega, mis järgnes erastamise toimiku maavanemale

saatmisega.

Põhjendamatu on arvestada viivituse kestuse hulka periood 11.10.2022 kuni kohtuotsuse

kuulutamiseni.

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas on halduskohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Kui

ringkonnakohus peab vajalikuks hüvitise suurust muuta, tuleb arvestada, et viivituse on

põhjustanud kaebaja ise ning kaebaja ei ole oma õigusi tähtaegselt kaitsnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebuse lahendamine

12. Kuna apellatsioonkaebuse on esitanud üksnes kaebaja, ei ole vaidlust enam perioodide

osas, mille puhul tuvastas halduskohus otsuse resolutsiooni p-s 1 õigusvastase viivituse ca 21

6(9)

3-22-2679

aasta osas. Ringkonnakohus eelnimetatud perioodidel ei peatu (HKMS § 197 lg 1). Kaebaja

leiab, et viivitus oli veel pikem (ca 26 aastat) ning väljamõistetud hüvitis oli liiga väike.

13. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja 30.12.1997 avalduse lahendamisel on

vastustaja märkimisväärselt viivitanud ning kaebaja soovib selle eest mittevaralise kahju

hüvitamist kohtu äranägemisel, ei mõjuta lõpplahendust see, kas viivituse aeg on tehtud

kindlaks kuupäeva täpsusega. Tulenevalt HKMS § 45 lg-st 2 puudus kaebajal vajadus

eraldiseisva tuvastamisnõude esitamiseks, vaid piisas hüvitamiskaebusest. Hüvitamiskaebuse

aluseks (HKMS § 41 lg 2) on praegusel juhul haldusorgani viivitus ning viivituse erinevad

perioodid kujutavad endast kaebuse faktiliste väidete kogumit, mille parandamine ja

täiendamine ei kujuta endast kaebuse muutmist (HKMS § 49 lg 3 p 1).

Kohtuotsuse resolutsiooniga on siduvalt juba kindlaks tehtud viivitus perioodidel 10.11.2001–

28.08.2003, 20.04.2004–01.10.2017, 02.11.2017–10.10.2022 ja 02.02.2023–25.09.2023.

Küsimus sellest, kas õigusvastane viivitus oli ka 30.12.1997–09.11.2001, ei ole hüvitamise

suuruse kontekstis määrav. Lisaks nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kuna kaebaja

esitas avalduse 30.12.1997, ei saanud vastustaja olla samast päevast arvates õigusvastaselt

viivituses. Kuigi õigusaktid nägid avalduse esitamise ajal ette, et kohalik omavalitsus pidi

kõik maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud teostama kolme kuu jooksul, on üldteada,

et avalduste suure mahu tõttu võttis vajalike toimingute tegemine reeglina oluliselt kauem

aega. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks puudusid kohalikul omavalitsusel alates

10.11.2001 takistused vajalike eeltoimingute lõpuleviimiseks. Ringkonnakohus ei korda

halduskohtu põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

Kas vastustaja oli õigusvastases viivituses ka perioodidel 29.08.2003–19.04.2004,

02.10.2017–01.11.2017 ja 11.10.2022–01.02.2023, ei oma mittevaralise kahju hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel sisulist tähtsust, mistõttu ringkonnakohus seda ei analüüsi.

Oluline on lähtuda asjaolust, et kaebaja 30.12.1997 avaldust polnud vastustaja kaebaja

kohtusse pöördumise ajaks (22.12.2022) lahendanud, olles seejuures viivituses alates

10.11.2001. Üksikud mõnekuulised perioodid selle pika ajavahemiku sees, mil esinesid

vastustajast sõltumatud takistused menetluse lõpuleviimiseks, ei väära kuidagi asjaolu, et

vastustaja ei teinud vajalikke menetlustoiminguid enam kui 20 aasta jooksul.

14. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et halduskohtu poolt välja

mõistetud 2000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis on põhjendamatult väike.

Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel kohtu äranägemisel on kohtul suur

kaalutlusruum. Ringkonnakohtu leiab, et halduskohus tegi kaalutlusvea, kui võttis hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel arvesse 2002. a-l haldusasjas 2-3/529/02 7-aastase ebamõistliku

viivituse eest välja mõistetud hüvitise 40 000 eurot (2556,47 eurot). Arvestades eelnimetatud

kohtuotsuse tegemist möödunud aega, ei ole hüvitise suurus ülekantav tänasesse päeva.

Halduskohtus märkis kaebaja, et kohaseks hüvitiseks oleks 30 000 eurot. Ringkonnakohus

peab sellist hüvitist ilmselgelt ülepaisutatuks ning leiab, et kohane hüvitis on 4000 eurot.

Ringkonnakohus arvestab muu hulgas sellega, et kaebaja jättis kasutamata kohased

õiguskaitsevahendid haldusorgani viivituse lõpetamiseks. Kohustamisnõude esitas kaebaja

tähtaja rikkumisega. Kaebaja ei tegutsenud pidevalt aktiivselt, et saavutada menetluse

lõpetamine. Kaebaja on viidanud enda haigestumisele, kuid vajaduse korral oleks kaebaja

saanud kasutada esindaja abi.

15. Kaebaja taotles halduskohtus õigusabikulude hüvitamist 7425 eurot. Kaebaja oli

apellatsioonkaebuses nõus menetluskulu vähendamisega 2610 euro võrra. Seega jääb

õigusabikulude suuruseks 4815 eurot. Ringkonnakohus nõustub, et õige polnud selle summa

vähendamine 15% võrra põhjendusel, et 26-aastase viivituse asemel tuvastas kohus 21-aastase

viivituse. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, tuleb lähtuda eelkõige hüvitamiskaebuse

7(9)

3-22-2679

rahuldamisest. Seega pidanuks halduskohus vastustajalt menetluskuludena kaebaja kasuks

välja mõistma 5165 eurot (4815+350). Tunnistajatasu 62,32 eurot väljamõistmine kaebaja

kasuks polnud põhjendatud, sest nagu nähtub halduskohtu 20.03.2024 määrusest, tunnistaja

tunnistajatasu ei nõudnud ning see tagastati kohtu poolt kaebajale.

Määruskaebuse lahendamine

16. Kaebaja esitas 11.08.2023 halduskohtule avalduse kaebuse muutmiseks selle

täiendamise teel nõudega tuvastada Märjamaa Vallavalitsuse 02.02.2023 maa ostueesõigusega

erastamise eeltoimingute peatamise õigusvastasus ja kohustada Märjamaa Vallavalitsust

jätkama vajalike eeltoimingute tegemist ning viima need lõpule kahe kuu jooksul alates

kohtuotsuse jõustumisest arvates.

17. Tallinna Halduskohus otsustas 08.12.2023 määrusega mitte anda luba kaebuse

muutmiseks, määras jätkata haldusasja menetlemist kirjalikus menetluses ja teatas

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.

Vastustaja 02.02.2023 vastuskirjas kaebaja päringule sisalduv teade, milles informeeritakse

kaebajat sellest, et vastustaja ei tee enne vaidluse lõpetamist halduskohtus järgnevaid

menetlustoiminguid kaebajale tutvumiseks saadetud korralduse eelnõu „Maa ostueesõigusega

erastamise lõppenuks lugemine ja ehitiste kõrvaldamiseks tähtpäeva määramine (Sipa küla,

Põllu)“ menetluses, on menetlustoiming. Menetlustoimingu vaidlustamise eeldused ei ole

täidetud, kuivõrd kaebaja on esitanud kohtule ka nõude vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse

tuvastamiseks kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemisel ja vastustajalt

mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmiseks seoses ebamõistliku viivitamisega kaebaja

avalduse menetlemisel. Nimetatud nõuete raames annab kohus hinnangu vastustaja tegevusele

kaebaja esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemisel tervikuna. Seega ei

ole kaebajal vajalik eraldi vaidlustada vastustaja 02.02.2023 kirjas sisalduvat informatiivset

menetlustoimingut.

Kaebaja esitatud kohustamisnõue on korduv. Tegemist ei ole uuel alusel esitatud nõudega,

kuivõrd kaebaja eesmärgiks ei ole mitte vastusaja kohustamine jätkata maa ostueesõigusega

erastamise eeltoimingute tegemisega kohtumenetluse ajal, vaid kaebaja eesmärgiks on, et

vastustaja viiks erastamise eeltoimingud lõpule kahe kuu jooksul arvates kohtuotsuse

tegemisest käesolevas haldusasjas. Sellise nõude on kaebaja juba esialgses kaebuses esitanud

ja kohus on leidnud, et nõue ei olnud tähtaegne. HKMS § 43 lg 1 kohaselt ei ole korduva

kaebuse esitamine lubatud.

18. Kaebaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub halduskohtu

08.12.2023 määruse resolutsiooni p 1 tühistada ning teha uus määrus, millega saata asi

halduskohtule tagasi nõude menetlusse võtmise otsustamiseks.

Kohus leidis ekslikult, et tegemist on korduva nõudega. Kuna vastustaja peatas menetluse ja

maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute lõpule viimise, tekkis kaebajal koos menetluse

peatamise vaidlustamisega uuesti õigus esitada ka kohustamisnõue.

19. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus keeldus põhjendatult kaebuse muutmise

vastuvõtmisest. Vastavalt HKMS § 49 lg-le 1 võib kaebust muuta, kui see on kohtu hinnangul

otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks

käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Halduskohus lõpetas 24.07.2023 määrusega (jõustus

05.12.2023) kohustamisnõude (Märjamaa Vallavalitsuse kohustamiseks viima lõpule Põllu

elamu ja abihoonete juurde maa erastamise eeltoimingud kahe kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest) menetluse, mille tagajärjel jäid kohtu menetlusse vaid tuvastamis- ja

hüvitamisnõue.

8(9)

3-22-2679

Kaebaja esitas 11.08.2023 uue kohustamisnõude, et vald jätkaks vajalike eeltoimingute

tegemist ning viiks need lõpule kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Seekord

sidus kaebaja kohustamisnõude vallavalitsuse 02.02.2023 kirjaga, milles viimane teavitas

kaebajat, et peatab kaebajale tutvumiseks saadetud korralduse eelnõu menetluse ja erastamise

eeltoimingute lõpule viimise kuni halduskohtu otsuse tegemiseni. Ringkonnakohus leiab, et

kaebuse täiendamine kohustamisnõudega ei olnud hüvitamiskaebuse eesmärgi saavutamiseks

vajalik. Halduskohus oli jõudnud menetlusega staadiumisse, kus oli võimalik teha teatavaks

otsuse kuulutamise aeg. Kaebuse täiendamine kohustamisnõudega oleks lükanud

hüvitamisnõude läbivaatamise oluliselt edasi, arvestades, et kohustamisnõue oli kaebetähtaja

rikkumise tunnustega (menetluse peatamisest teavitati kaebajat juba 03.02.2023 e-kirjaga,

kuid kohustamisnõue esitati kohtule alles 11.08.2023). Lisaks märgib ringkonnakohus, et

11.08.2023 esitatud kohustamisnõudega oleks kaebaja saanud nõuda valla kohustamist vaid

nende toimingute tegemiseks, mis nähtusid talle tutvumiseks saadetud korralduse eelnõust

(maa ostueesõigusega erastamise lõppenuks lugemine ja ehitiste kõrvaldamiseks tähtpäeva

määramine). Muude toimingute, mis lahendaksid maa erastamise küsimuse kaebaja jaoks

soodsalt, kohustamiseks ei saanud kaebaja uut kohustamiskaebust esitada, sest halduskohtu

24.07.2023 määrusega oli kindlaks tehtud, et see nõue on esitatud tähtaja rikkumisega ning

selles osas menetlus lõpetatud.

Määruskaebus jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotamine

20. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja taotleb menetluskulude 3863,75 eurot

hüvitamist, sh riigilõiv 350 eurot. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud pole määruskaebuse

menetlusega seotud kulude 540 eurot vastustajalt väljamõistmine. Seega loeb ringkonnakohus

vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks 3323,75 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)