2-25-8049/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Liis Arrak ja Neve Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

13. august 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-8049

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.05.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

E.N-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Puudutatud isik: E.N (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie

Kunila

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täpsustada Harju Maakohtu 27.05.2025 määruse resolutsiooni punkti 2 esialgse

õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga selliselt, et tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi lõpetatakse hiljemalt 03.07.2025 kell 20.53. Muus osas jätta

maakohtu 27.05.2025 määruse resolutsioon muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva

määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS §

536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise

lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-25-8049

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 25.05.2025 Harju Maakohtule

taotluse E.N-i (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks.

1.1. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 24.05.2025, kus kell

20.53 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse

(PsAS) §-s 11 sätestatule. Puudutatud isiku psüühikahäirest tulenev ebaadekvaatne käitumine

ja toimetulematus oli ohtlik ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei olnud

võimeline ravivajadust hindama. Ei olnud alust prognoosida puudutatud isiku psüühilise

seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel.

1.2. Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuse järgi selgitasid raviarstid, et puudutatud isik

viibib kolmandat korda psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil. Puudutatud isikul on

bipolaarne meeleoluhäire psühhootiliste sümptomitega (F31.2). Isiku ravisoostumus

ambulatoorse ravi käigus on kehv ning ta ei tarvita talle määratud ravimeid. Isik viibis

esmakordselt haiglas ravil 17.03.2023-25.04.2023 psühhootiliste sümptomitega maniakaalse

seisundi tõttu. Ta oli impulsiivne, paranoiline ja ettearvamatu käitumisega, verbaalselt

agressiivne nii abikaasa kui ka laste suhtes ning ka kõrgenenud tahteaktiivsusega. Puudutatud

isiku seisund haiglas stabiliseerus, kuid haiguse ja ravivajaduse mõistmine jäid puudulikuks.

Puudutatud isik jätkas haiglaravi järgselt ravi ambulatoorselt, kuid vähendas omavoliliselt

raviannuseid.

1.3. Puudutatud isik viibis haiglas ravil ka 26.01.2024-16.02.2024, kui ta muutus taas oma

abikaasa suhtes paranoiliseks ning tegi politseisse ebamäärase sisuga kaebuseid. Puudutatud

isik oli valvepsühhiaatri vastuvõtul desorienteeritud, pinges ega allunud korraldustele.

Puudutatud isik kahtlustas abikaasat enda vastases vandenõus ning võttis kaasa kiirköitja

kuvatõmmistega, milles olid andmed abikaasa tegevuste kohta. Puudutatud isik ei pidanud

haiglaravi vajalikuks ning soovis tarvitada ravimeid enda valitud annustes. Haiglas

taasalustati psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva raviga, mille foonil puudutatud isiku

seisund stabiliseerus ning tekkis osaline haiguskriitika. Puudutatud isik hakkas kahtlema

varasemates paranoilise sisuga veendumustes ning suutis adekvaatselt juhtunut analüüsida.

1.4. Puudutatud isik käitus 24.05.2025 nii verbaalselt kui ka füüsiliselt agressiivselt oma

pereliikmete suhtes, mh lükkas alaealise poja põrandale ja hoidis teda sunniviisiliselt kinni.

Puudutatud isiku pere on elanud pidevas hirmus isiku ettearvamatu ja ähvardava käitumise

tõttu. Puudutatud isik oli kiirabi saabudes trepikojas rahulik, rääkis oma versiooni stressihäire

tekkimise põhjustest ja avaldas pingelise keskkonna tekkimist nii tööl kui ka kodus.

Puudutatud isik ei olnud viimased kaks kuud enda sõnul ravimeid tarvitanud, kuna ei tundnud

end nendega hästi ja konsulteeris tehisintellekti programmiga, mis soovitas tal ravimid

toidulisandite vastu vahetada. Kiirabi ja politsei toimetasid puudutatud isiku

psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Puudutatud isik oli valvepsühhiaatri vastuvõtul rahutu,

sihipäratu käitumisega, kõrgenenud meeleolus ning kiirenenud mõttekäiguga. Ta rääkis,

kuidas oli hiljuti võõralt mehelt ostnud investeeringu eesmärgil mitukümmend kella, millega

elukaaslane rahul ei olnud, sest need olid tema arvates varastatud. Puudutatud isik eitas

kategooriliselt ähvardavat või vägivaldset käitumist. Samuti oli tal puudulik haiguskriitika

2-25-8049

ning ta keeldus haiglaravist ja talle määratud ravimitest, kuigi lõpuks nõustus neid võtma,

kuna austas valvearsti otsust. Puudutatud isiku sõnul on ta juba aastaid võtnud ravimite

asemel toidulisandeid. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku raskest psüühikahäirest ehk

maniakaalsest psühhootilisest seisundist tuleneva nii teda ennast kui ka teisi ohustava

ebaadekvaatse, ettearvamatu, impulsiivse, agressiivse käitumise ja muu abi ebapiisavuse tõttu

tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 24.05.2025 kell 20.53.

1.5. Avalduse esitamise ajaks ei olnud puudutatud isiku psüühiline seisund paranenud. Ta oli

jätkuvalt kõrgenenud meeleolus, aktiivne ning rääkis võrreldes tavapärasega oluliselt

kiiremini. Tema mõttekäik oli kiirenenud ning jutt laialivalguv ebaolulistele detailidele. Ta

eitas oma poja füüsilist ründamist, väites, et hoopis endine elukaaslane on lastele füüsiliselt

kallale läinud. Puudutatud isikul puudus igasugune haiguskriitika ja ravisoostumus. Ta pidas

ennast täiesti terveks, ei nõustunud ravimeid võtma, kuid austab haiglas arsti otsust.

Puudutatud isikul on raske psüühikahäire – psühhootiliste sümptomitega bipolaarne

meeleoluhäire (F31.2). Puudutatud isik võib ravita jäämisel psüühilisest häirest lähtuva

ebaadekvaatse, ettearvamatu, impulsiivse ja agressiivse käitumise tõttu olla ohtlik nii

iseendale (ei tarvita talle määratud ravimeid, võib langeda oma rahutu ja ebakohase käitumise

tõttu ka ise vägivalla ohvriks) kui ka teistele (verbaalselt ja füüsiliselt agressiivne oma

pereliikmete suunas). Puudutatud isik ei ole enda psüühilise seisundi tõttu võimeline

otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.

2. Harju Maakohus rakendas 26.05.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ja kohaldas tahtest olenematut ravi alates 24.05.2025 kell 20.53 kuni 28.05.2025

kell 20.53. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt

meeleolu stabiliseeriva, psühhoosivastase ja rahustava ravi manustamiseks haigla tingimustes

ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

3. Kohus kuulas puudutatud isiku ära 26.05.2025. Puudutatud isik luges teksti paberilt maha

ning leidis, et tal ei ole vaja haiglas olla ning ta ei ole nõus haiglas olema. Puudutatud isik

toodi haiglasse politsei ja kiirabiga, kuid ta oli nõus nendega koostööd tegema üksnes

sellepärast, et teda ähvardati, et kui ta koostööd ei tee, siis kasutatakse tema suhtes jõudu.

Puudutatud isikul on varasemalt haiglas olnud agressiivne toanaaber ja tal lõhuti prillid ära.

Samuti pandi tal käed 15 korda sahtli vahele. Haiglas varastati tema akupank ja arvuti.

Puudutatud isikule on tehtud 3 tööpakkumist, aga kui ta jääb haiglasse, siis kaotab ta töö.

Naine kutsus talle politsei, kuna ta ostis 20 kella. Lapse lükkamist põrandale ei osanud ta

kommenteerida.

4. Kohus kuulas ära puudutatud isiku raviarsti, kes jäi esitatud taotluse juurde. Puudutatud isik

on korduv patsient. Puudutatud isik otsustas ravi lõpetada ja muutus füüsiliselt vägivaldseks.

Puudutatud isik elab koos eksabikaasaga ja lastega. Eksabikaasaga suhted on halvad.

Puudutatud isik on maniakaalne.

5. Avaldaja andis 27.05.2025 kohtule teada, et puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud.

Puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oli ta oma raske

psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

6. Ka puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldaja 27.05.2025

avalduse rahuldamist.

2-25-8049

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Maakohus rakendas 27.05.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja

pikendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu

ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile

võtmisest, s.o alates 24.05.2025 kell 20.53 kuni 03.07.2025 kell 20.53. Kohus märkis, et

esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb

03.07.2025 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi

lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis

loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt meeleolu stabiliseeriva,

psühhoosivastase ja rahustava ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult

ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.

8. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire psühhootiliste

sümptomitega bipolaarne meeleoluhäire (F31.2), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada ning seda juhtida. Puudutatud isikul esines maniakaalne psühhootiline seisund.

Puudutatud isik oli rahutu, ta käitus sihipäratult ja tema mõttekäik oli kiirenenud. Puudutatud

isiku ohtlikkus enda elule (ei võta ravimeid), kui ka lähedaste elu ja tervisele lähitulevikus on

pigem kindel kui tõenäoline. Isiku käitumine on ettearvamatu, ebaadekvaatne, impulsiivne,

ähvardav ja agressiivne perekonnaliikmete, sh alaealise lapse suhtes. Puudutatud isiku

eksabikaasa ja lapsed, kellega koos puudutatud isik elab, on puudutatud isiku käitumisest

hirmul. Puudutatud isik lükkas alaealise poja põrandale ja hoidis teda kinni. Puudutatud isik ei

ole võimeline kontrollima oma käitumist. Samuti ei olnud ta 2 kuud talle määratud ravimeid

tarvitanud, kuna tehisintellekt soovitas tal ravimid toidulisandite vastu välja vahetada.

Puudutatud isikul puudus täielikult haiguskriitika. Ravimeid võttis ta lihtsalt austusest arstide

suhtes, kuid iseseisvalt kodustes tingimustes ei ole ta nõus ravimeid tarbima.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

9. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu 27.05.2025 määruse

tühistada ja lõpetada talle mittevajalik ja mittesoovitud ravi. 24.05.2025 saabusid tema

elukohta kiirabi ja politsei ning veensid teda koos nendega psühhiaatriakliinikusse sõitma.

Ilmselt kutsus kiirabi ja politsei kohale puudutatud isiku abikaasa, kellel selleks mingit

põhjust ei olnud. Puudutatud isik tundis ennast nii vaimselt kui ka füüsiliselt tervena ja oli

igati adekvaatne. Kuna politsei selgitas, et kui ta keeldub nendega kaasa minemast, siis

kasutatakse tema suhtes füüsilist jõudu, siis soostus ta vabatahtlikult end viima

psühhiaatriakliinikusse. See nõudis talt enda kokku võtmist, sest tal oli varasemast haiglas

viibimisest halb kogemus. Kuigi puudutatud isik vajas varem tõesti ravi, siis seekord on isik

täiesti terve ja ta lootis, et arstid sellest mõne päevaga aru saavad ja ta saab kliinikust lahkuda.

See, et kohus isiku kliinikus kinnipidamist pikendas, on tema arvates vale. Ta on täiesti terve

ega vaja mingit ravi.

10. Avaldaja selgitas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire bipolaarne meeleoluhäire

psühhootiliste sümptomitega (F31.2), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või

seda juhtida. Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda või

teiste elu, tervist või julgeolekut. Puudutatud isik hospitaliseeriti kuna ta kujutas raskest

psüühikahäirest tulenevalt otsest ohtu enda lähedastele. Puudutatud isikul puudub haiglaravil

viibides jätkuvalt haiguskriitika. Ta avaldab soovi minna koju, lõpetada talle määratud

ravimite tarvitamine ning jätkata vaid toidulisanditega, mis ei ole sobilik bipolaarse häire

sümptomaatika ravimiseks. Ravita jäämisel on jätkuvalt kõrge oht, et sümptomaatika ägeneb

2-25-8049

ning ta on ohtlik endale või teistele. Puuduliku haiguskriitika, raviskeemi mittejärgimise ning

ohu tõttu endale ja teistele ei ole võimalik korraldada ambulatoorset ravi.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 27.05.2025 määruse resolutsiooni tuleb täpsustada

esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga. Muus osas tuleb jätta maakohtu

27.05.2025

määruse resolutsioon muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata ja

määruskaebemenetluse kulud jäävad riigi kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.

13. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega. Maakohus leidis määruses õigesti, et

puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud

tingimused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle tähtaja

pikendamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles

toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus.

14. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb

puudutatud isikul raske psüühikahäire psühhootiliste sümptomitega bipolaarne meeleoluhäire

(F31.2) ning oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline enda tervislikku

seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Ringkonnakohus leiab, et

puudutatud isiku enda arvamus, et tal rasket psüühikahäiret ei ole, ei lükka ümber

psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg 1 p-s 1

sätestatud tingimuse täidetuse hindamisel.

15. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatu kohaselt võib

puudutatud isik haiglaravita jäämisel oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka

ümbritsevatele ning et ohtlikkus on pigem kindel kui tõenäoline. Raviasutuse psühhiaatrite

arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isiku käitumine ettearvamatu, ebaadekvaatne, konfliktne

ja agressiivne, mistõttu ohustas ta nii ümbritsevate (eelkõige perekonnaliikmed) kui ka

iseenda turvalisust. Sealjuures oli puudutatud isik vahetult enne hagilaravile toomist olnud nii

verbaalselt kui ka füüsiliselt agressiivne oma pereliikmete suhtes, mh lükkas oma alaealise

poja põrandale ja hoidis teda kinni. Lisaks ei tunnista puudutatud isik jätkuvalt ravivajadust

(dtl 6 ja 61). Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et puudutatud isiku

ohtlikkus seisneb ka haiguskriitika puudumises.

16. Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.

Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu

psühhiaatriline ravi ei oleks olnud küllaldane. Puudutatud isik on eitanud endal psüühikahäire

olemasolu ning ta ei ole tunnistanud oma ravivajadust. Avaldaja tõi esile, et puudutatud

isikule vajaliku meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi tagamine oli tagatud vaid

kontrollitud ravikeskkonnas. Puudutatud isik on haiglaravi järgselt korduvalt lõpetanud

omaalgatuslikult väljakirjutatud ravimite manustamise, asendades need omaalgatuslikult

toidulisanditega, mistõttu oli tema psüühiline seisund taaskord halvenenud (dtl 6 ja 61).

Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu, et

2-25-8049

väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud korrektne ravimite manustamine ja puudutatud

isiku terviseseisundi paranemine.

17. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul

olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad

tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks.

18. Ringkonnakohus märgib, et maakohus pikendas vaidlustatud määrusega esialgset

õiguskaitset 40 päevani alates puudutatud isiku psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile

võtmisest 24.05.2025 kell 20.53 ning määras lugeda ravi lõpetatuks määruse resolutsiooni p 2

kohaselt hiljemalt 03.07.2025, täpsustamata seejuures ravi lõpetamise kellaaega. TsMS § 534

lg 5 esimesest lausest ja lõikest 6 ning PsAS § 11 lg-st 3 tulenevalt loetakse tahtest olenematu

haiglaravi alguseks ajahetk, mil haiglas tehakse otsus isikule tahtevastase ravi kohaldamise

kohta, seega praegusel juhul 24.05.2025 kell 20.53. Isiku esialgse õiguskaitse rakendamise

korras kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega tuleb mõista päevades ja tundides

kombineeritult määratud tähtajana tulenevalt selle algusaja fikseerimisest tunni täpsusega.

Lähtudes TsMS § 62 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-test 6, 7 ja 10 (nende

koostoimes), võis puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse

paigutamise tähtaega TsMS § 534 lg 5 teise lause järgi pikendada kuni 03.07.2025 kell 20.53

(vt ka RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 46.5). Eelnevat arvestades täpsustab

ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja

osas kellaajaga selliselt, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatakse hiljemalt

03.07.2025 kell 20.53.

19. Menetluskulude jaotuse osas on maakohtu määrus põhjendatud. Ka

määruskaebemenetluse kulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.

20. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)