3-24-1885/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

12.08.2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-1885

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla toimingute õigusvastasuse

tuvastamiseks seoses talle määratud hüvitise

kandmisega tema isikuarvele ja lühiajalise väljaviimise

kulude tasumiseks määratud tähtajaga

Vaidlustatud kohtulahend

Menetluse alus ringkonnakohtus

Menetlusosalised

Tartu Halduskohtu 02.07.2025. a otsus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Kaebaja X.X.

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X.X.-i taotlus riigi õigusabi saamiseks.

2. Tagastada X.X.-i apellatsioonkaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 26.02.2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse. Vangla rahuldas

20.05.2024. a otsusega nr 1-13/24/183-2 kahju hüvitamise taotluse osas, mis puudutas

X.X.-i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ning hüvitas tekitatud

kahju summas 84 eurot. Vangla 20.05.2024. a otsus edastati 21.05.2024 täitmiseks

Riigikassale. 23.05.2024 tehti X.X.-i vanglasisesele isikuarvele väljamakse 84 eurot,

millest hoiustati 42 eurot nõuete fondi ja 16,80 eurot vabanemisfondi.

2. X.X. esitas 23.05.2024 Tartu Vanglale taotluse, milles ta palus kanda vangla

20.05.2024. a otsusega määratud hüvitise 84 eurot venna pangakontole. Vangla jättis

19.06.2024. a vastusega nr 6-24/24/2466-2 taotluse rahuldamata. Vastuse kohaselt oli

20.05.2024. a otsusega määratud hüvitis kantud X.X.-i vanglasisesele isikukontole

enne tema taotluse esitamist ning sama summat ei ole võimalik tagantjärele soovitud

vanglavälisele kontole kanda. Vanglale teadaolevalt ei olnud X.X. enne kahju

hüvitamist vanglale teatanud, et ta soovib hüvitise väljamaksmist muul kui tavapärasel

viisil vanglasisesele isikukontole.

3. Tartu Vangla koostas 11.06.2024 X.X.-ile lühiajalise väljaviimise kulude arvestuse

prognoosi (94,49 eurot), millele X.X. andis samal päeval allkirjastatud kinnituse.

Vangla koostas 13.06.2024 X.X.-ile sama lühiajalise väljaviimise kulude kohta uue

prognoosi (111,70 eurot), millele X.X. andis samal päeval allkirjastatud kinnituse.

X.X. esitas 14.06.2024 vanglale avalduse, milles ta palus arvestada hüvitiseks

määratud 84 eurot 15.06.2024 toimuva lühiajalise väljaviimise kulude katteks. Vangla

selgitas 22.05.2025. a kirjas nr 6-7/2-25/1919-1, et vangla jääb varem esitatud

seisukoha juurde, et pärast 20.05.2024. a otsuse täitmist ei saa otsusega määratud

hüvitist lühiajalise väljaviimise eest tasumiseks kasutada. Vangla koostas 19.06.2024

arve nr 11129226, mille kohaselt tuli X.X.-il tasuda 15.06.2024. a lühiajalise

väljaviimise kulud 105,04 eurot hiljemalt 03.07.2024.

4. X.X. esitas 20.06.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse. Halduskohus menetles

kaebust nõuetes tuvastada Tartu Vangla 23.05.2024. a toimingu – s.o vangla

20.05.2024. a otsusega määratud hüvitise kandmine kaebaja vanglasisesele isikuarvele

– ja Tartu Vangla 19.06.2024. a arve nr 11129226 õigusvastasus. Kaebaja ei

nõustunud lühiajalise väljaviimise kulude mahaarvestamisega tema vanglasiseselt

isikukontolt. Kaebaja palus tuvastada vangla 19.06.2024. a arve õigusvastasus, sest

vangla määras lühiajalise väljaviimise kulude arve tasumise tähtajaks 03.07.2024.

5. Kaebaja esitas 09.06.2025. a avalduse lisana 23.05.2025 allkirjastatud avalduse

Tartu Vangla direktorile. Ühtlasi palus kaebaja nõuda vanglalt välja materjalid seoses

vangla 22.05.2025. a vastustega nr 6-7/2-25/1918-1 ja nr 6-7/2-25/1919-1 ning tema

27.06.2024. a ja 04.07.2024. a avaldused nr 6-24/24/3029-1 ja 1-11/24/186-1.

6. Tartu Halduskohus jättis 02.07.2025. a otsusega kaebaja 25.05.2025. a riigi

õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1); keeldus kaebaja 09.06.2025. a

avalduse lisana esitatud tõendi vastuvõtmisest ja samas avalduses nimetatud tõendite

kogumisest (resolutsiooni p 2); jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ning

jättis menetlusosaliste menetluskulud välja mõistmata ning kaebuse ja esialgse

õiguskaitse taotluse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 40 eurot Eesti Vabariigi

kanda (resolutsiooni p 4). Otsuse põhjendused:

1) X.X. ei ole vastu vaielnud vastustaja 19.06.2024. a kirjas esitatud väitele, et ta ei olnud

kahju hüvitamise taotluse lahendamise käigus teatanud vanglale soovist, et hüvitis kantaks

mõnele tema poolt nimetatud arvele (dtl 35). Vastavat tahteavaldust ei nähtu ka 26.02.2024. a

kahju hüvitamise taotlusest (dtl 20-26). Vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat

kinnipeetavalt küsima, millisel moel ta soovib hüvitise väljamaksmist. Kuna vangistusseaduse

(VangS) § 44 lg 1 näeb ette, et vanglateenitus kannab kinnipeetavale laekuvad summad

kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele, ei olnud tegemist olukorraga, kus puudunuks kahju

hüvitamise otsuse täitmiseks vajalik teave. Seepärast ei olnud vastustajal vajadust pöörduda

kaebaja poole hüvitise väljamaksmise asjaolude täpsustamiseks. Ühtlasi ei pidanud vastustaja

enne hüvitise kaebaja vanglasisesele isikuarvele kandmist tema tahet välja selgitama. Võttes

arvesse, et vangla oli esitanud 20.05.2024. a otsuse Riigikassale täitmiseks 21.05.2024 ja

hüvitis kanti kaebaja vanglasisesele isikuarvele Justiitsministeeriumi kaudu, ei olnud vanglal

võimalik kaebaja 23.05.2024. a avalduses väljendatud tahtest lähtuda. Seega kandis vastustaja

kaebajale 20.05.2024. a otsusega määratud hüvitise tema vanglasisesele isikuarvele

õiguspäraselt.

2) Kinnipeetava lühiajalise väljaviimise kulude kandmist, nende arvestamist ja hüvitamist

reguleerivad VangS § 33 ja justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 vastu võetud

„Vangla sisekorraeeskirjade“ (VSkE) §-d 80¹ ja § 80². Kinnipeetaval tuleb tasuda lühiajalise

väljaviimise kulud üldjuhul enne väljaviimist ja tema vanglasisesel isikuarvel oleva raha

arvel. Viidatud normidest ei tulene vanglale kohustust anda kinnipeetavale võimalus, et tema

lühiajalise väljaviimise kulud tasub muu isik ilma, et raha kantaks kinnipeetava vanglasisesele

isikuarvele. Kaebajal tekkis 13.06.2024. a kinnituse (dtl 80) andmisel õigustatud ootus, et

enne 30 päeva möödumist ei arvata 15.06.2024. a väljaviimise kulusid tema vanglasiseselt

isikuarvelt maha. Tal ei tekkinud õiguspärast ootust, et tema nimel tegutseval isikul on

lühiajalise väljaviimise kulude tasumiseks 30 päeva. Vastustaja määras 19.06.2024. a arvega

nr 11129226 kaebajale 15.06.2024. a lühiajalise väljaviimise kulude tasumise tähtajaks

03.07.2024 (dtl 6). Seega oli kaebajal väljaviimise kulude tasumise korraldamiseks aega ligi 2

nädalat. Nimetatud ajavahemikku ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks. Vastustaja on

veenvalt põhjendanud, et arve tasumise ja väljaviimise kulude kinnipeetava vanglasiseselt

isikuarvelt mahaarvamise vahele jäetakse ajavaru selleks, et vanglal oleks võimalus

kontrollida, kas arve on tasutud (vastus kaebusele, p 27; dtl 75). Puudub alus kahelda

vastustaja väites, et kinnipeetava taotluse alusel on võimalik maksetähtaega pikendada

(samas, p 26; dtl 75). Kaebaja ei väitnud, et talle oleks sellisest võimalusest keeldutud.

Vastustaja ei loonud 13.06.2024. a prognoosiga ega muul moel kaebajale õigustatud ootust, et

lühiajalise väljaviimise kulude kandmise tähtaeg on 30 päeva ning 19.06.2024. a arves

määratud maksetähtaeg on mõistliku pikkusega, seega määras vastustaja kaebajale

15.06.2024. a lühiajalise väljaviimise kulude tasumise tähtaja õiguspäraselt.

3) Kohus määras 21.04.2025. a määruse resolutsiooni p-s 3 tõendite ja taotluse esitamise

tähtajaks 28.05.2025. Kaebaja sai nimetatud määruse kätte 25.04.2025 (dtl 94). Kaebaja ei

põhistanud 09.06.2025. a avalduses tõendi (23.05.2025. a avalduse) ja tõendite kogumise

taotluse hilinenult esitamist. Tõendite kogumine põhjustaks menetluse viibimist, sest kohus

määras 21.04.2025. a määruses 28.05.2025 esitatud tõenditele vastuväidete esitamise

tähtajaks 18.06.2025 ning otsuse teatavakstegemise ajaks 02.07.2025. Eeltoodust tulenevalt

keeldus kohus kaebaja 09.06.2025. a avalduse lisana esitatud tõendi vastuvõtmisest ja samas

avalduses nimetatud tõendite kogumisest (HKMS § 62 lg-d 1, 2 ja 5, § 51 lg 4).

7. X.X. esitas 31.07.2025 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 02.07.2025. a

otsuse peale. Kaebaja palus anda talle advokaat ja vabastada ta riigilõivust. Veel

märkis kaebaja, et talle tuleks anda veel tähtaega.

8. 04.08.2025 saabus ringkonnakohtusse X.X.-i apellatsioonkaebuse täiendus ja

sellega koos 1 lisa. Kaebaja väitel ei ole vangla tema kahjunõuet varem rahuldanud ja

teda ei ole teavitatud, millal ta peab teatama, kuhu raha kanda. Kohus ei võtnud

tõendeid toimikusse, kuna kaebaja hilines nendest kohtu teavitamisel. Kaebaja ei ole

jurist ja tal ei ole arvutit, mis annaks signaali, kuhu ja mida ta esitama peab. Kaebajal

on tähtaegadega suur probleem. Kaebaja väitel tuleks asja õiglaselt lahendamiseks

jätta 84 eurot kaebaja vangla kontole, kust vangla võttis ära 70% rahast ning kaebaja

väljaviimine teha riigi kulu ehk tagastada raha E. Perile, kes maksis väljaviimise eest.

Kaebaja veelkord märkis, et talle tuleb anda advokaat.

9. 05.08.2025 saabus ringkonnakohtusse X.X.-i apellatsioonkaebuse täiendus.

Kaebaja väitel pidi vangla andma talle tähtaja võimaliku puuduse kõrvaldamiseks,

kuid vangla seda ei teinud ehk ei küsinud kaebajalt, kuhu raha kanda. Seetõttu tuleb

lugeda, et puuduseid kaebaja poolt ei olnud. Kaebajal on perekond, kellel on õigus see

raha saada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kaebaja riigi õigusabi taotluse osas (I)

ning seejärel kaebaja apellatsioonkaebuse osas (II).

I

11. X.X. märgib apellatsioonkaebuses ja 04.08.2025. a täienduses, et talle tuleb anda

advokaat. Tegemist on riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p-s 5 nimetatud riigi

õigusabi liigiga, s.o isiku esindamine halduskohtumenetluses. RÕS § 6 lg 1 kohaselt

võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda

õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha

üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik

seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi

õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s

1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta

isiku majanduslik seisund asja otsustamist.

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1

nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Kohtute infosüsteemi andmetel

on kaebaja esitanud arvukalt kaebuseid kohtutele ja kasutanud korduvalt ka

edasikaebeõigust. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja suuteline iseseisvalt esitama

oma seisukohad ja põhjendused, miks halduskohtu otsus ei ole tema arvates õige.

Eelnevates kohtumenetlustes osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ja

edasikaebeõiguse kasutamisega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on

võimeline ise oma õigusi kaitsma. Käesolevas haldusasjas esitas kaebaja

ringkonnakohtule arusaadava apellatsioonkaebuse ja täiendused. Ringkonnakohus

selgitab, et tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat

vajadusel suunata ja abistada, mistõttu ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et

kaebajal oleksid õigusalased teadmised, vaid piisab selge nõude esitamisest ja

asjaolude ning seisukohtade arusaadavast kirjeldamisest. Uurimispõhimõttest

tulenevalt selgitab kohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud

asjaolud, seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika.

13. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus X.X.-i riigi õigusabi taotluse

RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

II

14. HKMS § 2 lg 4 lause 2 kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub

nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Eelmärgitule tuginedes ning arvestades kaebaja

apellatsioonkaebuses ja selle täiendustes märgitut, leiab ringkonnakohus, et kaebaja taotleb

apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 02.07.2025. a otsuse resolutsiooni p-de 2 ja 3

tühistamist.

15. HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse

saamist selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Ringkonnakohus leiab, et

apellatsioonkaebus tuleb kaebajale tagastada.

16. HKMS § 187 lg 3¹ kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada,

kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on

apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline. HKMS § 133 lg 1 kohaselt võib

kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Käesolevas haldusasjas on

vaidlus selle üle, kas vastustaja täitis 20.05.2024. a otsuse õiguspäraselt, kui kandis

otsusega kaebajale määratud hüvitise kaebaja vanglasisesele isikuarvele ning kas

vastustaja määras 19.06.2024. a arvega lühiajalise väljaviimise kulude arve tasumise

tähtaja õiguspäraselt. Ringkonnakohus leiab, et vaidluse sisu arvestades saab

käesolevat asja HKMS § 133 lg 1 alusel läbi vaadata lihtsustatud korras.

17. Halduskohus sedastas, et vastustaja kandis kaebajale 20.05.2024. a otsusega määratud

hüvitise tema vanglasisesele isikuarvele õiguspäraselt. Halduskohus tõi välja, et kaebaja ei

olnud kahju hüvitamise taotluse lahendamise käigus teatanud vanglale soovist, et hüvitis

kantakse mõnele tema poolt nimetatud arvele. Sellele ei vaidle kaebaja vastu ka

apellatsioonkaebuses. Kaebaja apellatsioonkaebuse väited ei kummuta halduskohtu

seisukohta, et vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat kinnipeetavalt küsima,

millisel moel ta soovib hüvitise väljamaksmist, seega ei olnud vastustajal vajadust pöörduda

kaebaja poole hüvitise väljamaksmise asjaolude täpsustamiseks.

18. Halduskohus leidis lühiajalise väljaviimise kulude arve tasumise tähtaja osas, et vastustaja

tegevus oli ka selles osas õiguspärane. Nimelt nähtus kaebaja antud 13.06.2024. a kinnitusest

lühiajalise väljaviimise kulude arvestuse prognoosi kohta (dtl 80), et dokumendiga ei andnud

vastustaja kaebajale lühiajalise väljaviimise kulude kandmise tähtaega, vaid kaebaja andis

kinnituse, et tema lühiajalise väljaviimise kulud tasub muu isik ning et kui muu isik tema

väljaviimise kulusid 30 päeva jooksul ei tasu, siis arvestatakse kulud maha tema

vanglasiseselt isikuarvelt. Sisuliselt andis kaebaja VSkE § 80² lg 2 teise lause alusel nõutava

kinnituse, et kaebaja tasub lühiajalise väljaviimise kulud pärast väljaviimise toimumist.

Kaebajal tekkis sellega õigustatud ootus, et enne 30 päeva möödumist ei arvata 15.06.2024. a

väljaviimise kulusid tema vanglasiseselt isikuarvelt maha, kuid ei tekkinud õiguspärast ootust,

et kaebaja nimel tegutseval isikul on lühiajalise väljaviimise kulude tasumiseks aega 30

päeva. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal oli väljaviimise kulude tasumise korraldamiseks

aega ligi 2 nädalat, mida ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks. Ringkonnakohtu

hinnangul ei viita apellatsioonkaebuses miski sellele, et võiks esineda alus eeltoodud

halduskohtu seisukoha ümberlükkamiseks.

19. Halduskohus märkis otsuses õigesti, et kohus andis 21.04.2025. a määruse resolutsiooni

p-s 3 (dtl 90-93) tõendite ja taotluste esitamise tähtajaks 28.05.2025. Kaebaja esitas

halduskohtule alles 09.06.2025. avalduses taotluse tõendite kogumiseks ja lisas taotlusele

tõendi (23.05.2025. a avalduse). Seega ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja esitas avalduse

tõendite kogumiseks ja uue tõendi hilinenult. HKMS § 51 lg 4 kohaselt kui menetlusosaline

esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja määdumist või käesoleva paragrahvi

lg-tes 1-3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu

arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

Kaebaja ei ole halduskohtumenetluses ega ka apellatsioonkaebuses põhistanud 09.06.2025. a

avalduses tõendi ja tõendite kogumise taotluse hilinenult esitamist, tõdedes

apellatsioonkaebuses vaid lakooniliselt, et tal on tähtaegadega suur probleem. Halduskohus on

otsuses asjakohaselt märkinud, et kaebaja ei põhistanud taotluse hilinenult esitamist ning et

tõendite kogumine põhjustaks menetluse viibimist. Seega keeldus halduskohus põhjendatult

kaebaja 09.06.2025. a avalduse lisana esitatud tõendi vastuvõtmisest ja samas avalduses

nimetatud tõendite kogumisest. Kaebaja apellatsioonkaebuses väidetu ei anna alust asuda

halduskohtust erinevale seisukohale.

20. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuses väidetu ei viita halduskohtu poolt

materiaalõiguse normide ebaõigele kohaldamisele, tõendite ebaõigele hindamisele ega

kohtumenetluse normide olulisele rikkumisele (vt HKMS § 180 lg 1). Ringkonnakohtu

hinnangul on haldusasjas kogutud tõenditele tuginedes ja asjaolusid arvestades kaebaja

apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

21. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on täidetud HKMS § 187

lg-s 3¹ sätestatud eeldused ning apellatsioonkaebus tuleb kaebajale tagastada. Tegemist ei ole

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puudusega, mida saaks kõrvaldada. Seetõttu

puudub vajadus HKMS § 187 lg 4 alusel apellatsioonkaebuse käiguta jätmiseks. HKMS § 187

lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel

apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et

apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

22. Kuna apellatsioonkaebus tagastatakse, siis puudub ringkonnakohtul vajadus

apellatsioonkaebuses esitatud menetlusabi taotluse lahendamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)