2-25-9351/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Vallo Kariler, Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

12.08.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-9351

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus B.P

suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.06.2025 määrus esialgse õiguskaitse

rakendamise kohta (4 päeva)

Harju Maakohtu 17.06.2025 määrus esialgse õiguskaitse

pikendamise kohta (kuni 40 päeva)

Kaebuse esitaja ja liik

B.P määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399), lepinguline esindaja MR

Puudutatud B.P (isikukood XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde B.P 30.06.2025 määruskaebusele lisatud tõendid.

2. Tühistada Harju Maakohtu 14.06.2025 määrus, millega maakohus kohaldas B.P

suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi

kuni neli päeva ning andis loa B.Ple tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja

vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

3. Tühistada Harju Maakohtu 17.06.2025 määrus, millega maakohus pikendas B.P

suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi

kuni 40 päevani ning andis loa B.Ple tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja

vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

4. Teha uus määrus, millega jätta rahuldamata Sihtasutus Põhja-Eesti

Regionaalhaigla 14.06.2025 esialgse õiguskaitse taotlus B.P suhtes tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks kuni 40 päevani.

5. Rahuldada määruskaebus.

6. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

2-25-9351

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas

14.06.2025 Harju Maakohtule taotluse B.P (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ning

selle pikendamiseks 40 päevani.

1.1. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik alates 14.06.2025 avaldaja psühhiaatriakliinikus

ning tema suhtes rakendati alates 14.06.2025 kell 01.57 tahtest olenematut vältimatut

psühhiaatrilist ravi.

1.2. Taotlusele lisatud psühhiaatrite CR ja MR 14.06.2025 arvamuse (psühhiaatrite arvamus)

kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil esmakordselt.

Hospitaliseerimisele eelnenust on teada, et puudutatud isiku käitumine muutus viimasel ajal

lähedaste sõnul ebaadekvaatseks – puudutatud isik tundis, et vähemalt kolme päeva jooksul

on keegi teda jälginud, käinud tema korteris, kui ta magab ning teda ähvardanud. Puudutatud

isik on helistanud ka politseisse, kuna kartis koju minna – puudutatud isikule tundus, et keegi

ootab teda korteris. Puudutatud isiku vanemad olid olukorra suhtes murelikud, mistõttu

kutsusid nad puudutatud isiku paariks päevaks enda juurde elama. Puudutatud isik oli ka seal

paranoiline – tahtis vanemate koju kaameraid üles panna ning oli pidevalt pinges. 14.06.2025

otsustas puudutatud isiku isa viia puudutatud isiku abi saamiseks psühhiaatriakliinikusse.

Poolel teel sinna ütles puudutatud isik, et ta ei ole nõus haiglasse minema, kui isa teda täpselt

hoone ette viib. Puudutatud isik väljus autost haiglahoonest kaugemal ning pöördus iseseisvalt

psühhiaatriakliiniku valvetuppa.

Valvepsühhiaatri vastuvõtul oli puudutatud isik ettearvamatu käitumisega, olukorras

desorienteeritud ning puuduliku haiguskriitikaga. Ta avaldas pidevalt paranoilisi luulumõtteid

jälgimise kohta. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku raskest psüühikahäirest (äge

psühhootiline episood) tuleneva nii teda ennast kui ka teisi ohustava ebaadekvaatse ja

ettearvamatu käitumise ning muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi otsusega 14.06.2025 kell 01.57.

1.3. Avalduse esitamise ajaks ei olnud puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isik on

olukorras desorienteeritud (hindab situatsiooni luulumõtete kaudu), ärev, varjav, tema

mõttekäik on kiirenenud ning ta avaldab vestluse jooksul pidevalt paranoilisi luulumõtteid

jälitamise ja mõjutamise kohta (tunneb ennast igapäevaselt ohustatuna, kuna „ta teab liiga

2-25-9351

palju“, tahab igale poole kaameraid üles panna, tunneb, et tema korteris käivad võõrad

inimesed, kes soovivad talle halba). Oma kodust käitumist ta adekvaatselt ei hinda ning

normaliseerib seda sellega, et tänapäeva ühiskond ongi ohtlik paik, kus saab kõiki inimesi

mõjutada või hulluks ajada. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika, ta peab ennast terveks

ning enda sõnul tuli haiglasse ainult sellepärast, et end turvaliselt tunda, kuid ka siin tunneb

end ohustatult, mistõttu soovib minna koju.

1.4. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (äge psühhootiline häire (F23.9), mida

iseloomustavad tajuhäired, luulud, desorganiseeritud mõtlemine ning potentsiaalselt

ettearvamatu käitumine. Oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline

enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama.

Psühhoosi esmase episoodi puhul on õigeaegne sekkumine määrava tähtsusega. Ilma ravita

võivad psühhootilised sümptomid süveneda ning viia seisundi krooniliseks muutumiseni.

Esmase psühhoosiga isikutel on sagedased suitsiidmõtted- ja katsed, kuivõrd haiguslikud

kogemused on isiku jaoks äärmiselt hirmutavad ja segadusse ajavad. Ravita psühhoos

suurendab riski, et isik võib impulsiivselt sooritada suitsiidikatse või sattuda eluohtlikku

olukorda.

1.5. Puudutatud isiku seisundi paranemist nelja ööpäeva jooksul ei olnud alust prognoosida.

Seetõttu taotles avaldaja puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamist neljaks päevaks ning selle pikendamist 40 päevani,

sealhulgas luba puudutatud isikule psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi

manustamiseks ning elekterkrampravi teostamiseks haiglatingimustes.

Menetluse edasine käik

2. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära. Ärakuulamisel selgitas puudutatud isik, et tuli ise

haiglasse, sest oli olnud meeletult ärev, ohutunde tõttu pikalt magamata ning tundis, et süda

ütleb üles (süda taob rohkem). Selline seisund on kestnud pikalt ning viimasel nädalal on

ärevus süvenenud. Puudutatud isik muretseb ohutuse pärast. Puudutatud isik teab, et ta vajab

abi, kuid ei tahaks psühhiaatriakliinikusse jääda, sest peaks ärakuulamise päeval lapsed

saama. Esimene öö psühhiaatriakliinikus oli ulmeline, talle anti voodikoht, aga ta oli ikkagi

diivanil ja ei maganud.

2.1. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.

2.2. Puudutatud isiku raviarsti 17.06.2025 esitatud täiendava arvamuse kohaselt ei ole

puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus

raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu 14.06.2025 ja 17.06.2025 määrused

3. Harju Maakohtu 14.06.2025 määrusega rakendati puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ning anti luba kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates

14.06.2025 kell 01.57 kuni 18.06.2025 kell 01.57. Kohus andis loa puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.

2-25-9351

3.1. 14.06.2025 määruse põhjenduste kohaselt esinevad praegusel juhul asjaolud puudutatud

isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Maakohus viitas

psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.

3.2. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (psühhootiline häire, F23.9), mida

iseloomustavad tajuhäired, luulud, desorganiseeritud mõtlemine ning potentsiaalselt

ettearvamatu käitumine. Puudutatud isiku raske psüühikahäire piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada ja seda juhtida. Psüühikahäire tõttu ei ole isik võimeline oma

tervislikust seisundist ja ravivajadusest aru saama ning häiritud on ka ümbritsevast

arusaamine. Haiglaravita jäädes ohustab puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu nii ennast

kui ka teisi. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja

viivitusega võib oht realiseeruda. Psühhoosi esmane episood on kiireloomuline

psühhiaatriline probleem, mille õigeaegne sekkumine on määrava tähtsusega. Ilma ravita

võivad psühhootilised sümptomid süveneda ning viia seisundi krooniliseks muutumiseni.

Mida pikem on ravimata psühhoosi kestus, seda kehvem on patsiendi ravivastus, taastumise

kiirus ja lõplik prognoos – haigus võtab püsivama ja raskema kuluga vormi (nt skisofreenia).

Kaasuvalt kahjustab psühhoos pikaajaliselt ka kognitiivseid funktsioone (mälu, tähelepanu,

otsustusvõime), sotsiaalseid oskusi ja töövõimet. Esmase psühhoosiga patsientidel on

sagedased suitsiidmõtted- ja katsed, kuivõrd haiguslikud kogemused on patsiendi jaoks

äärmiselt hirmutavad ja segadusse ajavad. Puudutatud isikul on seega raske psüühikahäire,

mille tõttu ei ole ta võimeline oma tervislikust seisundist ja ravivajadusest aru saama, häiritud

on ümbritsevast arusaamine ning ta ei ole võimeline oma käitumist adekvaatselt juhtima.

4. Harju Maakohtu 17.06.2025 määrusega pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

psühhiaatriakliinikusse paigutamisest, s.o alates 14.06.2025 kell 01.57 kuni 24.07.2025 kell

01.57 (või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi

lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega). Kohus andis

loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.

4.1. 17.06.2025 määruse põhjenduste kohaselt tuleb esialgset õiguskaitset pikendada TsMS §

534 lg 5 alusel. Maakohus kordas 14.06.2025 määruse põhjendusi ning märkis lisaks, et kohus

veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei ole psüühikahäirest tulenevalt suuteline juhtima

oma käitumist ja on ohtlik nii endale kui ka teda ümbritsevatele. Isiku reaalsustaju on

psüühikahäirest tulenevalt häirunud ning ta ei ole võimeline enda ravivajadust hindama.

Puudutatud isik on ärakuulamisel teada andnud, et ta on pikalt magamata seetõttu, et tal

esineb ärevus ning ohutunne. Puudutatud isik loetleb ohutegureid: ukselukk on viimati

vahetatud kümme aastat tagasi, mistõttu võivad korterisse sisse astuda ohtlikud inimesed

(pedofiil, eksnaise poolt õhutatud inimesed), korteris elas enne teda vang. Arstide hinnangul

puudub puudutatud isikul ravisoostumus ja haiguskriitika. Seega ei ole esialgse õiguskaitse

kohaldamise aluseks olnud asjaolud ära langenud. Oma psüühikahäire tõttu ohustab

puudutatud isik nii ennast kui ka teisi. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused on täidetud ja viivitusega võib oht realiseeruda.

Määruskaebus

5. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

milles palub maakohtu 14.06.2025 ja 17.06.2025 määrused tühistada.

2-25-9351

Puudutatud isiku puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 toodud eeldused. Puudutatud isikul

puudub raske psüühikahäire. Puudutatud isiku hirmud on olnud reaalsed ja põhjendatud.

17.06.2025 määrus tuleb tühistada, kuna alus õiguskaitse pikendamiseks puudus. Puudutatud

isik vabastati haiglast 17.06.2025 tahtest olenematu ravi kohaldamise aluste äralangemise

tõttu.

Avaldaja seisukoht määruskaebuse kohta

6. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.

Puudutatud isiku puhul on täidetud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi

rakendamise tingimused esmase õiguskaitse korras neljaks päevaks vastavalt PsAS § 11 lg-le

1. Puudutatud isik hospitaliseeriti erakorralisena psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematuks

raviks, kuna tema avaldused ja käitumine (luulumõtted enda püsivast jälgimisest ja

kahjustamisest, neist tulenev hirmunud ja tasakaalutu käitumine) viitasid ägeda psühhootilise

häire esinemisele, mis on hinnatav raske psüühikahäirena. Ka järgnevalt tajus puudutatud isik

ümbrust psühhoosielamustest mõjustatuna, haigustaju ja koostöövalmidus raviks puudusid.

Haiglas viibimisel rahustava ravi foonil puudutatud isik rahunes, isik kuulas raviarsti selgitusi

uuringute ja edasise raviplaani osas ning avaldas nõusolekut ravikoostööks. Sellest tulenevalt

osutus võimalikuks psühhiaatriline abi planeerida ambulatoorsena ja tahtest olenematu ravi

lõpetati 17.06.2025. 17.06.2025 kohtumäärust ravi jätkamise kohta tahtest olenematult

haiglatingimustes puudutatud isiku suhtes ei kohaldatud.

Menetluse edasine käik

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused tuleb TsMS § 667 lg 2 teise lause alusel

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas

ise uue määruse, millega jätab avaldaja taotluse rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse.

9. Ringkonnakohus võtab TsMS § 662 lg 3 alusel asja materjalide juurde puudutatud isiku

määruskaebusele lisatud tõendid.

10. Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest

olenematu ravi lõpetatud (17.06.2025), annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste

seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse

asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada

(RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine

määruskaebuse lahendamist.

11. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vääralt järeldanud, et kõik PsAS § 11 lg-s 1 ja

TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 toodud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani olid täidetud.

2-25-9351

12. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja

kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku

esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda

ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline

abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli

päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib

tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu

pädeva arsti arvates.

13. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et puudutatud isikul esines raske

psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11

lg 1 p 1). Avaldaja avaldusest ja sellele lisatud psühhiaatrite CR ja MR 14.06.2025 arvamuse

arvamusest nähtuvalt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire, milleks on äge

psühhootiline häire (F23.9). Oma psüühikahäirest tulenevalt ei olnud puudutatud isik

võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt

hindama. Selliselt piiras puudutatud isikul esinev psüühikahäire tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 mõttes. Puudutatud isik oli psüühikahäirest

tulenevalt olukorras desorienteeritud, tal esinesid tajuhäired ning isik avaldas paranoilisi

luulumõtteid jälitamise ja mõjutamise kohta. Puudutatud isiku enda arvamus, et tal rasket

psüühikahäiret ei esinenud, ei lükka ümber arstide hinnangut tema tervislikule seisundile.

14. Teise eeldusena tuleb tuvastada, kas haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut.

14.1. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud

standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava

omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus

lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on

pigem kindel kui tõenäoline. Kohtul peab olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust

arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (RKTKm

20.03.2019, 2-16-10435, p 18; 14.02.2018, 2-15-3662, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p

39.2).

14.2. Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute

elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-

16, p 14). Ainuüksi diagnoositud raske psüühikahäire ei tähenda veel isiku ohtlikkust

kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi (RKTKm

10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11). Kohtul tuleb oma seisukohti põhjendada, sidudes need

konkreetsete asjaoludega, ning kirjeldada, milles isiku ohtlikkus väljendub, s.t tuleb eristada,

kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb

(nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks

vm) (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.3).

2-25-9351

14.3. Maakohus leidis avaldaja esitatule tuginedes, et ravita jäämisel ohustab puudutatud isik

oma psüühikahäire tõttu nii ennast kui ka teisi. Samuti viitas maakohus, et esmase

psühhoosiga patsientidel on sagedased suitsiidmõtted- ja katsed, kuivõrd haiguslikud

kogemused on patsiendi jaoks äärmiselt hirmutavad ja segadusse ajavad. Ringkonnakohus

leiab, et selliselt ei ole maakohus piisavalt põhjendanud, et puudutatud isiku puhul esineb

PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus.

14.4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole avaldaja ega maakohus piisavalt selgitanud, milles

seisneb puudutatud isiku reaalne ohtlikkus iseendale või teistele lähitulevikus. Tsiviilasja

materjalide kohaselt on viited isiku ohtlikkusele pigem üldised ja ei ole seostatud konkreetsete

olukordade ega riskidega. Puudutatud isik on psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravi

esmakordselt ning pöördus psühhiaatriakliiniku valvetuppa iseseisvalt. Ühestki esitatud

asjaolust ei ole võimalik järeldada, et puudutatud isik kujutaks reaalset ohtu iseenda või teiste

elule, tervisele või julgeolekule. See, et isikul esinevad luulumõtted, tema käitumine on

ebaadekvaatne ning isik on olukorras desorienteeritud (hindab situatsiooni luulumõtete kaudu)

ei ole võrdsustatav isiku ohtlikkusega PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Puudutatud isik ei ole

asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt käitunud agressiivselt teiste isikute suhtes ega

ennastkahjustavalt viisil, mida võiks pidada PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

kriteeriumile vastavaks. Sellega, et arstide hinnangul on esmase psühhoosi puhul õigeaegne

sekkumine kriitilise tähtsusega ning et esmase psühhoosiga patsientidel esinevad sagedased

suitsiidmõtted- ja katsed, ei saa põhistada puudutatud isiku ohtlikkust praegusel juhul.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et ohtlikkust ei saa põhjendada isiku käitumist

iseloomustava üldise omadusena (RKTKm 14.02.2018, 2-15-6332/95, p 14; RKTKm

20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Siinsel juhul on ohtlikkus omistatud puudutatud isikule tema

üldise iseloomustava omadusena, toomata esile konkreetseid asjaolusid, millest saaks isiku

käitumises järeldada tema ohtlikkust enda või teiste suhtes.

14.5. Seega arvestades, et ühtegi juhtumit, mil puudutatud isik oleks olnud ohtlik enda või

teiste isikute elule, tervisele või julgeolekule, ei ole esile toodud ega tuvastatud, siis ei saa

puudutatud isiku ohtlikkust temale endale ja teistele isikutele pidada lähitulevikus pigem

kindlaks kui tõenäoliseks (RKTKm 12.02.2018, 2-15-3662, p 14.2) ning PsAS § 11 lg 1 p-s 2

nõutud ohtlikkuse kriteerium ei ole täidetud.

15. Arvestades, et ringkonnakohtu hinnangul ei ole täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud

eeldus, ei ole vaja tuvastada, kas PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus on täidetud, kuna kui

puudub isiku ohtlikkus endale või teistele, siis puudub õiguslik alus isiku suhtes tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.

16. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus asus põhjendamatult seisukohale,

et puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid

täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle

tahtest olenematut ravi. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määrused ning rahuldab

määruskaebuse.

17. Menetluskulud jäävad maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)