2-24-141912/11 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

11. august 2025, Pärnu

Tsiviilasja number

2-24-141912

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

B2 Impact OÜ hagi I. K. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

3730,19 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: B2 Impact OÜ, registrikood 11542046

Hageja esindaja: Marie Tsine

Kostja: I. K., isikukood XXX

Kirjalikus menetluses

RESOLTUSIOON

1. Rahuldada B2 Impact OÜ hagi I. K. vastu osaliselt.

2. Välja mõista I. K.-lt (I. K., isikukood XXX) B2 Impact OÜ (registrikood 11542046)

kasuks kostja ja Multitude Bank p.l.c vahel 24.10.2023 sõlmitud krediidilepingust tulenev

põhivõlgnevus 2302,85 eurot, intress 40,27 eurot, viivis perioodi 30.12.2024 kuni

31.03.2025 eest 64,85 eurot ning sissenõudmiskulud 35 eurot, s.o kokku 2442,97 eurot.

3. Jätta hageja menetluskulud 65,49% ulatuses kostja I. K. kanda ja 34,51% ulatuses hageja

B2 Impact OÜ kanda.

4. Määrata kostja hüvitavate menetluskulude suuruseks 311,08 eurot ning mõista nimetatud

summa I. K.-lt B2 Impact OÜ kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

5. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Toimetada vajadusel kostjale otsus kätte avalikult, otsuse

resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Teates märkida, et kohtuotsus

2-24-141912

loetakse kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljaandes Ametlikud

Teadaanded väljavõtte ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse

kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib

asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS §

633 lg 7).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik

1. B2 Impact OÜ esitas 19.11.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

võlgnikult 3364,70 euro saamiseks. Kohus tegi 21.11.2024 võlgnikule makseettepaneku,

mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Nõue anti üle Pärnu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas kohtule 31.03.2025 hagiavalduse I. K. vastu Multitude Bank p.l.c ja kostja

vahel 24.10.2023 sõlmitud krediidilepingust tuleneva põhivõlgnevuse 2499,83 euro,

intressi 451,88 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 743,48 euro ja sissenõudmiskulude

35 euro nõudes. Lepingu alusel võimaldati kostjale krediidilimiiti 2500 eurot. Kostja on

kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku summas 2616 eurot. Kostja

tegi lepingu kehtivuse ajal tagasimakseid kokku 313,15 eurot, millest põhinõude katteks

arvestati 116,17 eurot, kulude katteks 48,18 eurot ja intressi katteks 148,80 eurot. Lepingu

kohaselt on krediidi kulukuse määraks 50,16% aastas ja intressimääraks 41,35% aastas.

Hageja arvestab viivist lepingus sätestatud intressiga samas määras s.o 41,35% aastas.

Kuna kostja oma lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, ütles esialgne krediidiandja

lepingu üles 11.07.2024 ning loovutas nõuded hagejale.

3. 27.05.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat

esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama

määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on

määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale

kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus

toimetas hagimaterjalid ja 27.05.2025 määruse kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu

29.06.2025. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva

14.07.2025. Kostja hagile vastust esitanud ei ole.

4. 05.08.2025 esitas hageja kohtule täiendava selgituse, kus märgib, et hageja

ümberarvestatud nõue on vastutustundliku laenamise põhimõtte mittejärgimisel 3192,52

eurot. Krediidilepingu punkti G kohaselt eeldatakse, et krediit võetakse kasutusele

viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena (VÕS § 4061 lg

4 p 2). Krediidisumma 1010 euro kasutusele võtmine oli 27.10.2023, mistõttu algas

2 (11)

2-24-141912

tagasimaksmise periood novembris 2023 ning viimane tähtaeg krediidi tagastamiseks

oleks sel juhul oktoobris 2024. Kostja viimane tagasimakse pärast krediidi saamist oli

08.02.2024. Seega enne lepingu ülesütlemist, so 11.07.2024 oli kostja viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, mistõttu eeldused lepingu ülesütlemiseks on

täidetud. Kostja ei ole krediiti tagastanud ka hiljem, mistõttu hageja nõue on muutunud

sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes.

Kohtuotsuse põhjendused

5. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et

hagi tuleb rahuldada osaliselt.

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud

väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt

ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

7. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida

pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust

avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt

RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).

Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-

2-1-21-17, p 16). Kohus ei tee tagaseljaotsust, kuivõrd hageja nõue ei ole täies ulatuses

õiguslikult põhjendatud.

8. Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg-st 1, mille

kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise

isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi

kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud

ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima

VÕS § 403⁴ sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr

ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping

pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel.

9. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes

teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagist

tulenevalt sõlmisid Multitude Bank p.l.c ja kostja 24.10.2023 krediidilepingu limiidiga

2500 eurot (dtl 30). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis

lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et

3 (11)

2-24-141912

Multitude Bank p.l.c, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud

kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on

tarbijakrediidilepinguga.

10. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui tarbija tahteavaldus ei

sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks,

kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (mida sel juhul peab samuti

hageja tõendama). Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks oleva lepingu (dtl 41-50) ja

kostja laenutaotluse (dtl 40). Lepingul ei ole kostja allkirja. Laenutaotlus ja leping sisaldab

kostja nime ja kuupäeva. Hagi kohaselt sõlmis kostja lepingu panga

iseteeninduskeskkonnas 24.10.2023 (dtl 30). Kohus leiab, et antud lepingut saab VÕS § 52

lg 1 p 1, 3 ja 4 alusel lugeda sidevahendi abil sõlmitud lepinguks. VÕS § 410 lg 1 kohaselt

võib sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu puhul olla VÕS § 404 lg 2 ja § 405

lg 1 sätestatud andmed edastatud tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

TsÜS § 79 tähenduses, mis ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud.

Hagi kohaselt edastas krediidiandja kostjale läbi iseteeninduskeskkonna kostja poolt

taotluses märgitud e-posti aadressile teavituskirja, millega edastas kostjale lepingu

üldtingimused ja eritingimused (dtl 30). Kohtule ei ole edastatud tõendina e-kirja, millest

nähtuks, millised konkreetsed dokumendid kostjale e-kirjaga saadeti. Samas on hageja

edastanud kohtule väljavõtted, mille kohaselt on laenuandja kostja arveldusarvele kandnud

laenusummad kokku 2616 eurot (dtl 54-57). Maksekorraldustelt nähtuv arveldusarve

number ühtib laenulepingus märgitud kostja arveldusarve numbriga. Lähtuvalt sellest, et

laen on kostjale välja makstud, tuleb lugeda krediidileping kehtivaks VÕS § 408 lg 2

alusel. Asudes ka laenulepingut täitma, saab lugeda, et kostja on lepingu sõlmimist

tunnistanud.

11. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet

ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa

selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hagiavalduse p 2.21

kohaselt ning kostjale 02.08.2024 edastatud nõude loovutamise teatisest nähtuvalt (hagi

lisa nr 10; dtl 32) on Multitude Bank p.l.c loovutanud lepingust tuleneva kostja vastase

nõude OK Incure OÜ-le (nüüd B2 Impact OÜ). Nõuete loovutamisest on kostjat teavitatud

posti teel. Kohtu hinnangul on nõuded kehtivalt loovutatud ja kostjat on sellest

nõuetekohaselt teavitatud.

12. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS §

4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu

kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks

tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu

järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1

sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna

tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib

kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille

maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata

jätmise.

Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi

kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole

4 (11)

2-24-141912

kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.

Kostjaga sõlmitud tarbijakrediidileping vastab VÕS § 406 lg 5⁴ tunnustele: tarbijale on

määratud krediidilimiit, mida ta võis kasutada korduvalt kuni krediidilimiidi täitumiseni,

intressi pidi kostja tasuma tegelikult kasutusse võetud summalt, sõltuvalt tagasimaksete

summast kasutamata krediidi suurus vähenes ja suurenes ning krediidiandjal oli õigus

keelduda krediidi kasutusse andmisest.

Kostjaga sõlmitud lepingust tulenvalt oli krediidi kulukuse määr 50,16% aastas (dtl 41).

Krediidikulukuse määr on arvutatud eeldustel, et laenusumma on 2500 eurot ja

päevaintressimäär 0,1132800% ehk 41,35% aastas ja et: a) laenulimiidi summa võetakse

kasutusele viivitamata ja täies mahus; b) laenulimiidi summa on antud üheks aastaks alates

Laenulimiidi summa esimesest kasutusse võtmisest ning viimase maksega tasub Klient

kogu järelejäänud põhisumma, intressi ja muud tasud, kui neid on; c) laenulimiit

makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja

möödumisest krediidi kasutusse võtmisest (dtl 41). Keskmise krediidi kulukuse määra

avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti

Panga veebilehe andmetel oli 24.10.2023 sõlmitud tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal

kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,72% aastas

(kolmekordne määr 50,16%). Hagiavalduses on esitatud asjaolu, mille kohaselt oli lepingu

intressimäär 41,35% aastas ja krediidi kulukuse määr 50,16% aastas (dtl 31). Hageja

märgib, et krediidi kulukuse määra aluseks on VÕS § 406 lg 6 alusel valdkonna vastutava

ministri poolt vastu võetud määrus Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise korra kohta

(dtl 31). Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada

asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.

13. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja on

esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas selgitused hagi p-s 3.8 (dtl

35 - 37). Hageja esitab hagi lisadena kostja laenu taotluse (dtl 72) ja Creditinfo päringu

väljavõtte (dtl 88-89). Kostja märkis laenutaotlusesse regulaarsed sissetulekud 1300 eurot,

igakuised kulutused 600 eurot, ülalpeetavad puuduvad. Hageja märgib, et krediidiandja on

enne krediidilepingu sõlmimist teostanud laenusaaja finantsolukorra analüüsi ja

krediidivõimelisuse hindamist kliendi Swedbank konto väljavõtte alusel. Hageja täpsustab,

et hagiavalduse lisa 16 näol on tegemist kontoväljavõtte analüüsiteenuse tulemusel

genereeritud dokumendiga (dtl 36). Arvelduskonto väljavõte sisaldab andmeid

ajavahemikul 28.07.2023 kuni 22.10.2023 tehtud tehingutest (dtl 73-87). Arvelduskonto

väljavõttest nähtuvalt on kostja igakuised sissetulekud ca 690 eurot. Samuti nähtub, et

kostja on võtnud enne 24.10.2023 lepingu sõlmimist 21.08.2023 laenu summas 1900

eurot. Hageja märkis hagis, et kostja esitatud ja krediidiandja poolt kogutud andmeid

kogumis analüüsides leidis krediidiandja, et kostja on krediidivõimeline ja mille

tulemusena sai põhjendatult eeldada, et klient on võimeline oma kohustusi täitma. Hageja

ei ole kohtule selgitanud, millise regulaarse sissetuleku summaga laenu andmisel arvestati

ning mida pidas krediidiandja sellise regulaarse sissetuleku allikaks. Hagist võib järeldada,

et aluseks on võetud laenutaotlusel avaldatud sissetulekut 1300 eurot. Kohus on

seisukohal, et olukorras, kus konto väljavõttelt nähtus oluliselt väiksem sissetulek (ca 690

eurot kuus), ei saanud krediidiandjal tekkida põhjendatud usku laenutaotlusele märgitud

andmete õigsusesse. Hageja ei ole ka välja toonud, et krediidiandja oleks suurema, ent

konto väljavõttelt mitte nähtunud sissetuleku kohta täiendavaid selgitusi nõudnud ega seda

kontrollinud. Samuti ei nähtu kuidas on laenu andmisel arvestatud kostja varaliste

kohustustega (sh 21.08.2023 võetud kohustusega). Laenutaotlusel on väidetavalt küsitud

kostja igakuiseid kulutusi, kuid nimetatud küsimusest ei nähtu, milliseid kulutusi see

hõlmab. Kohtu hinnangul ei nähtu, et selle küsimuse küsimise läbi oleks krediidiandja

5 (11)

2-24-141912

täitnud kohustuse selgitada välja ja kontrollida tarbija finantskohustusi, nende olemust ja

kestvust, ja igakuiseid majandamiskulusid.

Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18

märkinud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS §

403⁴ lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline

(teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse

hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt

järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate

määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg

1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat

või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul

tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud,

siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Riigikohus on eelviidatud määruses p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse

hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega,

sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403⁴ lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403⁴ lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg

3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi

asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus

tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida

laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud,

6 (11)

2-24-141912

et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest

pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised

asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p

12.1).

Seega leiab kohus, et hageja oleks pidanud enne lepingu sõlmimist küsima kostjalt

täiendavaid selgitusi tema sissetulekute ja kohustuste kohta.

Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud enne lepingu

sõlmimist vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud

tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2

tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe

kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel

tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4

kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid

mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks

kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud

ettepaneku neid esitada. Kohus leiab, et krediidi andmisel ei ole järgitud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

14. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist,

ning need tarbijale teatavaks tegema. Riigikohus on 2-21-13098 lahendi p-s 24 selgitanud,

et krediidiandja/hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega

ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud.

VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Hageja esitas 31.03.2025 hagiga nõuete ümberarvestuse juhuks kui kohus leiab, et

krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 37). Hageja

märgib, et hageja põhinõue kostja vastu on VÕS § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt

2302,85 eurot (väljastatud krediit 2616 eurot, millest maha arvestatud kõik tagasimaksed

summas 313,15 eurot), intress seadusjärgses määras summas 45,13 eurot, viivis

seadusjärgses määras summas 196,65 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulud 35

eurot.

Hagi kohaselt oli kostjal tasumata märtsikuu osamakse summas 134,64 eurot

(maksetähtaeg 12.04.2024), aprillikuu osamakse summas 141,54 eurot (maksetähtaeg

12.05.2024), maikuu osamakse summas 145.93 eurot (maksetähtaeg 12.06.2024),

aprillikuu osamakse summas 150,18 eurot (maksetähtaeg 12.07.2024) (dtl 32). Hageja

märgib 05.08.2025 menetlusdokumendis, et krediidisumma 1010 eurot kasutusele võtmine

7 (11)

2-24-141912

oli 27.10.2023, mistõttu algas tagasimaksmise periood novembris 2023 ning viimane

tähtaeg krediidi tagastamiseks oleks sel juhul oktoobris 2024. Kostja viimane tagasimakse

pärast krediidi saamist oli 08.02.2024. Seega enne lepingu ülesütlemist, s.o 11.07.2024 oli

kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, mistõttu eeldused

lepingu ülesütlemiseks on täidetud. Kostja ei ole krediiti tagastanud ka hiljem, mistõttu

hageja nõue on muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes (dtl 133).

Hagi p-s 2.20 on hageja selgitanud, et kostjale on edastatud teatises on krediidiandja

märkinud, et juhul kui kostja võlgnevust ei tasu, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles

ning leping lõppeb 15. päeval. Lepingu lõppemisel muutub aga kogu võlgnevus

sissenõutavaks. Kuivõrd kostja minimaalset tagasimakset tähtaegselt ei tasunud lõppeski

leping 11.07.2024 ning kostja kohustub tasuma kogu olemasoleva võlgnevuse (dtl 32).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks

üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles

öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist

(Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). Hageja on

04.04.2025 edastanud teate lepingu ülesütlemise kohta (dtl 95). Teatest ei ole võimalik aru

saada kuhu, kellele ja millal on nimetatud teade edastatud. Teates on märgitud, et juhul kui

kostja ei tasu võlgnevust 14 päeva jooksul käesoleva kirja kuupäevast, siis ütleb

võlausaldaja laenulepingu üles ning leping lõpped 15. päeval. Konkreetset ülesütlemise

kuupäeva teatel märgitud ei ole. Kuna teatelt ei nähtu millal see on edastatud, ei ole kohtul

võimalik kontrollida lepingu ülesütlemise kuupäeva õigsust. Seega leiab kohus, et hageja

ei ole tõendanud, et on kostjaga 24.10.2023 sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud.

Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud

tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning et vaidluse korral

tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud

tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda

(vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151- 11, p 12). Hagimenetluses ei

ole hageja uut täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks määranud ega uut

ülesütlemisavaldust esitanud. Järelikult ei saa vaidluse all olevat tarbijakrediidilepingut

lugeda ülesöelduks.

15. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS §

108 lg 1). Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist

kohustuse täitmise tähtpäeva möödumisel (VÕS § 82 lg 7 ls 2). Kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1). Lepingu kohaselt tuli kostjal saadud krediit tagastada 12

võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi

kasutusse võtmisest (dtl 41). Hageja esitatud maksekorraldusest nähtub, et viimane

väljamakse tehti kostjale 29.12.2023 summas 106 eurot (dtl 57). Seega saabus viimase

osamakse tähtaeg 29.12.2024.

Kostja sai krediiti kokku 2616 eurot ning on teinud tagasimakseid summas 313,15 eurot.

Eeltoodust tulenevalt, kuna kohus on tuvastanud, et krediidiandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

põhivõlgnevus 2302,85 eurot.

16. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-s 24 märkinud järgmist: „Kui krediidiandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole

terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi

osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94

8 (11)

2-24-141912

sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva

keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte

kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul,

kui kokkulepitud intressimäär on madalam.“ Hageja nõuab ümberarvestuse korras kostjalt

intressi väljamõistmist põhinõudelt 2302,85 eurolt perioodi 03.02.2024 kuni 11.07.2024

(s.o kuni lepingu ülesütlemiseni) VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras summas 45,13 eurot.

Lepingu sõlmimise ajal s.o 24.10.2023 oli seadusjärgne intressimäär 4% aastas. Kohus

rahuldab hageja intressi nõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhinõudelt 2302,85 eurolt intressi VÕS § 94 lg 1 alusel perioodi 03.02.2024 kuni

11.07.2024 eest summas 40,27 eurot.

17. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Vastutustundliku

laenamise kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda viivist sissenõutavaks

muutunud summalt. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt

viivist, kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Hageja nõuab ümberarvestuse korral

kostjalt viivist põhivõlalt 2302,85 eurolt VÕS § 113 lg 1 kohases seadusjärgses

viivisemääras. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingut ei ole kehtivalt ülesöeldud

(vt otsuse p 14), on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist alates 30.12.2024 (viimase

osamakse tähtaja saabumise järgmine päev) kuni 31.03.2025 (hagi esitamiseni) summas

64,85 eurot. Seega rahuldab kohus hageja viivise nõude osaliselt ning mõistab kostjalt

hageja kasuks välja põhivõlgnevuselt 2302,85 eurolt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud ulatuses alates 30.12.2024 kuni 31.03.2025 summas 64,85 eurot.

18. Hageja palub kostjalt välja mõista tulenevalt lepingule lisatud Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe punktist 3 (kaasnevad kulud) ja kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 võla

sissenõudmiskulu summas 35 eurot. Hageja on edastanud kostjale 08.02.2024 nõudekirja,

15.08.2024 pretensiooni ja 30.08.2024 hagihoiatuse. Tarbijakrediidi teabelehes punktist 3

(Krediidiga seotud kulud/kaasnevad kulud) tulenevalt on osamaksete tasumisega

viivitamise korral krediidiandjal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist. Hageja

on hagis selgitanud, et kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta

võlgnikuga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale

võlateatised nii kostja kodusele aadressile, kui ka e-posti aadressile. Lisaks sellele tekkisid

hagejal seoses võlgnevuse sissenõudmisega täiendavad kulutused, nt võlamenetleja töö,

andmebaasi haldamine, võlgniku andmete kaitsmine jne. Kõik eelpool mainitud toimingud

on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks. Need kulutused tekivad küll võlausaldaja

enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest (dtl 35). VÕS

§ 113² lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda

kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue

on üle 1000 euro. Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja

sissenõudmiskulud 35 eurot.

19. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

Multitude Bank p.l.c ja kostja vahel 24.10.2023 sõlmitud laenulimiidi lepingust tuleneva

põhivõlgnevuse 2302,85 eurot, intressi 40,27 eurot, viivise perioodi 30.12.2024 kuni

31.03.2025 eest 64,85 eurot ning sissenõudmiskulud 35 eurot.

Kohus jätab rahuldamata hageja hagis esitatud põhivõlgnevuse nõude 196,98 euro

ulatuses, intressi nõude 411,61 euro ulatuses ja sissenõutavaks muutunud viivise 678,63

9 (11)

2-24-141912

euro nõudes.

20. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel

tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust.

Menetluskulud

21. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude

rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses

kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või

tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

22. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi hind

on 3730,19 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude osaliselt (2442,97 eurot ehk 65,49%).

Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 65,49% ulatuses kostja kanda ja 34,51%

ulatuses hageja kanda.

23. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel

tasutud riigilõiv 455 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu 20 eurot.

Riigilõiv on kohtu arvates vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Seega kuulub kostjalt

hageja kasuks väljamõistmisele ka hagiavalduselt kokku tasutud riigilõiv 455 eurot.

Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.

TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud,

mistõttu kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu väljamõistmiseks

kostjalt summas 20 eurot (TsMS § 484²).

Eeltoodut arvestades on hageja menetluskulud kokku 475 eurot. Kohus rahuldab hageja

menetluskulude taotluse ning kostjal tuleb hagejale hüvitada 311,08 eurot (65,49% 475-

st).

24. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

25. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.

26. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS

§ 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

27. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada

menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse

või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole

kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega

dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil.

Kuna kostja elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb vajadusel kohtuotsus

kostjale kätte toimetada avalikult.

10 (11)

2-24-141912

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik

11 (11)