2-24-115706/13 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. august 2025, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-115706

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi A.M-i vastu põhivõla 256

euro 19 sendi, viivise ja sissenõudmiskulude saamiseks

Tsiviilasja hind

431 eurot 35 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: A.M (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista A.M-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 359 eurot 99 senti (s.o põhinõue

256 eurot 19 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 28 eurot 80 senti ja sissenõudmiskulud

75 eurot).

3. Mõista A.M-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (256 eurolt 19

sendilt) alates 31. juulist 2024 kuni põhinõude täitmiseni määras 22% aastas.

4. Jätta menetluskulud A.M-i kanda.

5. Mõista A.M-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 400 eurot.

6. Mõista A.M-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis menetluskuludelt (400

eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

selle täitmiseni.

7. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Kostjale toimetada otsus kätte kohtuotsuse

resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja lugeda kohtuotsus

kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud

Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 26. aprillil 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse A.M-ilt (kostjalt) 379 euro 39 sendi saamiseks. Kuivõrd

makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, lõpetas Pärnu

Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 30. juulil 2024 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palub mõista kostjalt

enda kasuks välja põhivõla 256 eurot 19 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 28 eurot 80

senti ja sissenõudmiskulud 90 eurot, samuti viivise põhivõlalt alates 31. juulist 2024 kuni

põhivõla tasumiseni määras 22% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 22. septembril 2023

järelmaksulepingu nr L89013765722, 26. septembril 2023 järelmaksulepingu nr

L89013802753, 26. septembril 2023 järelmaksulepingu nr L89013810703, mille alusel sai

kostja kauba järelmaksuga. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Esialgne

võlausaldaja saatis 25. jaanuaril 2024 kostjale lepingu ülesütlemise teatise. Esialgne

võlausaldaja loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.

3. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt poolte vahel sõlmitud

järgmistest lepingutest: 1) 22. septembril 2023 sõlmitud järelmaksulepingust nr L89013765722

(edaspidi leping I; dtl 39 – 40; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 41 – 42), mille alusel sai

kostja kauba maksumusega 81 eurot 29 senti (igakuine osamakse 11 eurot 52 senti);

2) 26. septembril 2023 sõlmitud järelmaksulepingust nr L89013802753 (edaspidi leping II; dtl

45 – 46; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 47 – 48), mille alusel sai kostja kauba

maksumusega 82 eurot 97 senti (igakuine osamakse 9 eurot 19 senti); 3) 26.

septembril 2023 sõlmitud järelmaksulepingust nr L89013810703 (edaspidi leping III; dtl 51 –

52; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 53 – 54), mille alusel sai kostja kauba maksumusega

91 eurot 93 senti (osamakse suurus 13 eurot).

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS

§ 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes võimaldas järelmaksu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei

seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul

tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu

üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav

tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete

tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1

ja 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu I kohaselt on krediidi kulukuse määr 31,28% aastas, lepingu II kohaselt on selleks

32,73% ja lepingu III kohaselt 31,45%. Lepingute sõlmimise ajal (22. ja 26. septembril 2023)

oli oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,72% (kolmekordne määr on seega

50,16%). Seega ei ületa lepingute järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

9. Hageja on hagi p-s 1.5 selgitanud, et esitab tõendina esialgse võlausaldaja selgituse lepingute

kohta. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud

Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid

polnud. Seega on hageja tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavete enne

krediidilepingu sõlmimist) kostja majandusliku seisu.

Kohus on 9. aprilli 2025 kohtunõudes selgitanud, et hagis esitatud andmed ei võimalda kohtul

kontrollida, kas esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

Selliselt ei nähtu hagiavaldusest, millised olid kostja sissetulekud ja kohustused lepingu

sõlmimise ajal. Kohtu hinnangul ei ole jälgitav, kuidas esialgne võlausaldaja jõudis positiivse

otsuseni. Kohus palus hagejal selgitada, kuidas on praegusel juhul järgitud vastutustundliku

laenamise põhimõtet (sh tuua välja konkreetsed asjaolud). Samas selgitas kohus ka seda, et

hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte

esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021

otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55).

Hageja esitas oma selgitused 29. aprilli 2025 menetlusdokumendis. Viidatud

menetlusdokumendis ei ole hageja välja toonud konkreetsed asjaolusid, mis võimaldaks kohtul

hinnata vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Kohus saab hageja vastusest

kohtunõudele aru selliselt, et esialgne võlausaldaja ei ole kostjalt nõudnud ka konto

väljavõtteid. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu

teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtul esitatud asjaolude ja tõendite

pinnalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on kostja väidete pinnalt pigem eeldanud tema

krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud.

10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

11. Hageja on 29. aprilli 2025 menetlusdokumendis toonud välja nõude ümberarvutused.

Selliselt on hageja märkinud, et lepingu I alusel sai kostja laenu 81 eurot 92 senti, lepingu II

alusel 82 eurot 97 senti ja lepingu II alusel 91 eurot 93 senti. Kostja ei ole

tagasimakseid teinud. Seega tuleb kostjal tagastada lepingute I – III alusel saadud 256 eurot 19

senti ning see summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samuti tuleb kostjalt mõista

hageja kasuks välja viivis põhivõlalt (256 eurolt 19 sendilt) alates 26. jaanuarist 2024 (s.o

lepingute ülesütlemisele järgnevast päevast) kuni põhivõla tasumiseni määras 22% aastas.

12. Lisaks nõuab hageja kostjalt 90 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist.

VÕS 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15

eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500

eurot.

Hageja on tuginenud sellele, et lepingute I – III puhul on ta saatnud 31. jaanuaril 2024,

23. veebruaril 2024 ja 11. märtsil 2024 tasulised meeldetuletused. Need meeldetuletused on

kohtule ka esitatud (dtl 78 - 104). Seega peab põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja

sissenõudmiskulud 75 eurot (15 + 5 + 5) x 3).

Samas ei pea kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja muud makseviivitusega

seotud kulud 5 eurot (iga lepingu puhul). Praegusel juhul saab kohtule arusaamatuks, milliseid

päringuid ja kontaktandmete otsinguid hageja tegi, mida tähendavad nõude andmete töötlemise

ja kontrollimise kulud, samuti millal hageja kostjale helistas (kostjale tehtavate kõnede kulud)

ning milliseid kulusid tegi hageja võlanõude avaldamisega seoses. Kohtu hinnangul ei saa

sissenõudmiskulusid sisustada üldistavalt. Kohus märgib, et esimese meeldetuletuskirja

ülempiir on kõrgem (15 eurot), et hüvitada vähemalt osaliselt ka võlausaldaja üldkulusid. Seega

on hageja üldkulud kaetud ka esimese meeldetuletuskirja kuludega. Hageja sissenõudmiskulude

nõue jääb rahuldamata 15 euro ulatuses (5 x 3).

13. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 359 eurot

99 senti (s.o põhinõue 256 eurot 19 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 28 eurot 80 senti ja

sissenõudmiskulud 75 eurot). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise

põhinõudelt (256 eurolt 19 sendilt) alates 31. juulist 2024 kuni põhinõude täitmiseni määras

22% aastas. Kohus jätab rahuldamata hageja sissenõudmiskulude nõude 15 euro ulatuses.

14. Kuivõrd kohus jätab rahuldamata hageja nõude üksnes 15 euro ulatuses, tuleb TsMS § 162

lg 1 alusel jätta kulud kostja kanda.

15. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud (riigilõiv 140 eurot,

maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot ning lepingulise esindaja kulud 507 eurot).

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). TsMS § 4842 järgi on

maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 507 eurot (3 h x

169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks

vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist esindaja

ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda

mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks

tunnitasuks 120 eurot. Kohus leiab, et ka hageja lepingulise esindaja ajakulu (3 h) ei ole

praeguses asjas põhjendatud. Tegemist on lihtsa tüüphagiga, kostja ei ole oma vastuväiteid

esitanud ning ka täiendava seisukoha esitamine vastavalt kohtunõudele ei õigusta sellist

ajakulu. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakuluks 2 h. Hageja lepingulise esindaja kulu on

seega 240 eurot (2 x 120).

16. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 400 eurot (140 + 20 + 240) ning need

kulud tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda

viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (400 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

17. Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus

kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras,

mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu,

ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg

1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1

sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka Riigikohtu 16. septembri 2020

määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 10 ja 20. aprilli 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-123093, p

9.2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik