2-24-5431/21 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

2-24-5431

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.08.2025. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-5431

Tsiviilasi

S.D hagi N.A vastu kulude hüvitamise nõudes

Hagihind

1706,39 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: S.D (isikukood XXX);

Kostja: N.A (isikukood XXX)

Kohtuistungi aeg

13.11.2024. a; edasi kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada S.D hagi N.A vastu kulude hüvitamise nõudes.

2. Mõista N.A-lt S.D kasuks välja 1706,39 eurot.

3. Jätta menetluskulud N.A kanda.

4. Mõista N.A-lt S.D kasuks välja menetluskulu summas 315 eurot.

5. Toimetada kohtutsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest.

Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks.

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui otsuse tegemisel on

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse

normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

1. HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

S.D (hageja) esitas 04.04.2024. a kohtusse hagiavalduse N.A vastu kulude hüvitamise nõudes

summas 1706,39 eurot.

Hagiavalduse kohaselt viibis hageja ja kostja isa, P. K. oma tervislikust seisundist lähtuvalt

XXX pansionaadis 20.05.2022. a kuni 20.03.2023. a. Hageja tasus sel perioodil isa

hooldusteenuse eest MTÜ-le Iseseisev Elu 5119,17 eurot. P. K.-l on lisaks hagejale veel kaks

last, sh kostja, kellel on isa ülalpidamiskohustus ja kes peavad täitma kohustust

osavõlgnikena. Seetõttu leiab hageja, et tal on õigus nõuda kostjalt isa hoolduskulude

hüvitamist ühe kolmandiku ulatuses, s.o summas 1706,39 eurot.

Hageja kostja vastuväidetega hagile ei nõustunud ja jäi hagiavalduses esitatud nõude juurde.

Hageja ei nõustu kostja väidetega selle kohta, et P. K. ei vajanud hooldekodu teenust. Hageja

väitel oli P. K. enne XXX pansionaadis viibimist seoses covid-19-sse nakatumisega mitu

kuud haiglaravil. Pärast haiglaravi lõppemist ei saanud P. K.-d tema seisundi tõttu koju viia.

P. K. elas hagejale kuuluvas korteris XXX. Korteri kinkis hagejale tema ema M. K., kes on

surnud. Hageja tagas isale korteri isikliku kasutusõiguse. Hageja elab ja töötab Eestist eemal

ja tal ei olnud endal võimalik isa kohapeal toetada. Kostja ei soovinud isa hooldekodusse

paigutada, samas ei soovinud kostja ka isaga tema eluruumis igapäevaselt toimetada. Seega

otsustas hageja paigutada isa hooldusteenusele XXX pansionaati. Varasemalt oli kostja jätnud

isa eest hooldamise ja ülalpidamise hageja abikaasa kanda, kuigi hageja abikaasal ei ole

selleks seadusest tulenevat kohustust. XXX pansionaadis hooldusteenuse kuludeks tasus P.

K. oma pensioni ja puudujääva osa summas 5119,17 eurot tasus hageja enda pere eelarvest.

Hageja täitis seadusest tulenevalt ülalpidamiskohustust hoolimata sellest, et ülalpidamist

saama õigustatud isa abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel

(alkoholism) ja isa kohta on algatatud kriminaalmenetlus füüsiliste vigastuste tekitamise eest

hageja lähikondse suhtes. Samuti on hageja perekond, sh abikaasa ja viiest alaealisest lapsest

neli määratud ohvriabi spetsialisti poolt vaimse tervise toetamise teenusele kui perevägivalla

ohvrid. Hageja on korduval pöördunud kostja poole, et lahendada asja kokkuleppel, kuid

kokkulepet ei ole saavutanud ja kostja keeldub isa hoolduskulude hüvitamisest hagejale.

Hageja leiab, et kostja süüdistused hageja ja hageja abikaasa suunal, sh XXX korterist

õhksoojuspumba äraviimise kohta on alusetud ja tõendamata ning kostja on esitanud

haldusorganitele, sh PPA-le korduvalt teadvalt valeandmeid, eesmärgiga mõjutada tsiviilasjas

kohtuotsuse tegemist tema kasuks. Kui selgus, et õhksoojuspumba pult oli kadunud, siis

hageja ja tema abikaasa hoopis proovisid olukorda lahendada ja ja palusid kortermaja juhatuse

liikmel A. L. minna tekkinud olukorraga tutvuma ja otsida võimalust P. K. aitamiseks, et

inimene ei peaks külmas viibima. Hageja otsis ka infot, kuidas õhksoojuspumpa ilma puldita

saaks sisse lülitada ja A. L. suutis seda ka teha. Kortermaja juhatuse liige teavitas

24.12.2024. a hagejat, et P. K. oli leidnud õhksoojuspumba puldi paar päeva tagasi koridorist

üles. Kostja, kes pidi olema õhksoojuspumba puldi leidmisest teadlik, sellest kedagi ei

teavitanud, mis kinnitab kostja tahtlust esitada hageja ja tema abikaasa kohta valeandmeid.

Kui P. K. hooldekodust XXX korterisse naases, oli korter korras. Eluruumi eest olid

hoolitsenud hageja ja tema abikaasa. Vastukaaluks 2025. aasta jaanuaris, vahetult peale seda,

kui kostja eestkostjana oli P. K. sealt ära viinud, olid eluruumid räpased ja sisuliselt

elamiskõlbmatud. Hageja on esitanud kostjale nõudekirja, milles nõuab, et viimane läheks

XXX korterisse koristama enda eestkostetava järel. Kostja korterit ei koristanud ja hageja ei

saanud korterit ka ise kasutada, sest kostja ei andnud teada, kas ta plaanib isa sinna tagasi

tuua. Eelnev näitab hageja arvates kostja poolset pahatahtlikust hageja kui korteri omaniku

suhtes. Hageja märgib veel, et tema abikaasa K. K. esitas 10.01.2025. a süüteoteate PPA-le

kostja poolt haldusorganile ja tsiviilasja kohtuistungil suuliselt ning hiljem kirjalikult

valeandmete esitamise kohta. Kui K. K. poolt esitatavat süüteoteadet menetlusse ei võeta, siis

palub hageja kohtul endal pöörduda uurimisasutuse või prokuratuuri poole, et alustataks

kostja suhtes kriminaalmenetlus KarS § 280 lg 2 järgi.

2. KOSTJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED

Kostja, N.A hagi ei tunnistanud ja vaidles hagile vastu.

Kostja leiab, et hagejal ei ole õigust nõuda temalt isa P. K. hoolduskulude hüvitamist. Kostja

väitel oli P. K. hooldekodusse paigutamine hageja ja tema abikaasa soov, mida nad kostjaga

läbi ei arutanud, eeldades õigesti, et kostja on sellele vastu. Kostja selgitab, et 06.04.2014. a

tegid tema ja hageja vanemad XXX asuva korteri kohta notariaalse kinkelepingu hageja

kasuks tingimusel, et hageja tagab kinkijatele nimetatud korteri kasutamise õiguse ja

korteriomand koormati tähtajatu isikliku kasutusõigusega kinkijate, M. K. ja P. K. kasuks

selliselt, et nemad koos kingisaaja ja tema pereliikmetega on õigustatud kasutama isiklikuks

tarbeks kogu lepingu eset. Hagejale oli juba kinke vastuvõtmise ajal teada, et isa on viinamees

ja sellega tuleb temaga kooselamisel arvestada. Isa tervis halvenes 2022. aasta kevadel pärast

Covid-19 läbipõdemist ja ta viibis ajavahemikus 10.03.-20.05.2022. a haiglaravil. Hageja ei

ole tõendanud, et isa tervislik seisund oli haiglaravi lõppemisel selline, mis oleks vältimatult

nõudnud hooldusasutusse paigutamist. Terviseportaalist haiglaravi kohta tehtud väljavõttest

on näha, et isa taastusravi oli kokkuvõttes mõningase positiivse dünaamikaga, paranes

koormustaluvus, üldfüüsiline vastupidavus, lühemat maad liigub abivahenditeta, pikemat

maad liigub abivahendiga (madala rulaatoriga). Kostja hinnangul oleks isa kodustes

tingimustes iseseisvat toimetulekut toetavate teenuste abiga rahuldavalt hakkama saanud.

Kostjale ei ole teada, et hageja oleks ühtegi teist võimalust peale hooldekodusse paigutamise

isa suhtes kaalunud. Isa hooldekodusse paigutamine oli täielikult hageja ja tema abikaasa K.

K. initsiatiiv, mida kostjaga läbi ei arutatud. Enne isa hooldekodusse paigutamist teatas hageja

abikaasa K. K. hageja ja kostja õele G. K.-le, et ei kavatse enam P. K.-le hooldaja olla ning

avaldas, et kui muudmoodi ei saa, siis kannab hageja isa hoolduskulud. 2023. aasta mais tegi

hageja taas ainuisikulise otsuse, lõpetas lepingu XXX pansionaadiga ja tõi P. K. koju XXX

asuvasse korterisse elama. Isa külastades selgus kostjale, et korter ja kogu selle sisustus oli isa

kojutoomise ajaks peaaegu täielikult lagastatud. Hageja paigutas isa ühte tuppa, mis oli

hädapärasega sisustatud. Teised elaniku olid korterist lahkunud. Isal ei olnu raha, toitu ega

dokumente. Sellele vaatamata isa iseseisev toimetulek hagejale enam muret ei tekitanud.

Hageja enda pere oli selleks ajaks sealt korterist ära kolinud. Isaga vesteldes selgus, et hageja

või tema abikaasa oli isalt ära võtnud ID-kaardi ja pangakaardi. Hageja keeldus dokumente

tagastamast, väites, et enne on vaja võlgu jäädud hooldekoduarved isa laekumistest ära

maksta. Kostja käis koos isaga PPA-s ja pangas, kus tegi isale uued dokumendid. Isa

pangakonto väljavõtetega tutvumisel selgus, et isa nimel oli mitmete aastate jooksul võetud

erinevaid kiirlaenusid ja tehtud kulutusi, mis kuidagi ei saa olla isaga seotud. Isa suhtes oli

selle tõttu täitemenetluses ~41 000 euro suuruses summas võlgasid ja tema pangakonto oli

arestitud. Kostja tegi hagejale ettepaneku raha isa kontole tagasi kanda. Vastuseks sai hagejalt

nõude isa hooldekodu arvete tasumiseks. Isale kuuluva raha tagastamisest hageja keeldus,

mistõttu esitas kostja identiteedivarguse kohta süüteoteate politseile. Asi on politsei

menetluses, kuid hetkemenetlusliku seisundi kohta kostjal teave puudub. Tartu Maakohtu

22.05.2024. a määrusega tsiviilasjas nr 2-24-3631 määrati kostja isa eestkostjaks. Eestkoste

seati tehingute tegemiseks, mille koguväärtus kuus ületab 150 eurot, isa vara valitsemiseks

ning tema järelevalve, hoolduse ja ravi korraldamiseks ja tema esindamiseks ametiasutustes.

Pärast isa kojunaasmist on hageja ja tema abikaasa jätkanud isa elu võimatukstegemist.

Korterist on välja lõhutud veetorustik, mistõttu veab kostja isale vett tünnidega. Ennast ja

pesu käib isa pesemas kostja juures. Kuna korteriomanik lõpetas elektrilepingu, sõlmis kostja

uue elektrilepingu, et vältida isa pimedusse jäämist. 04.11.2024.a viis hageja abikaasa K. K.

ära korterit kütva õhksoojuspumba juhtimispuldi, jättes korteri kütmisvõimaluseta.

Õhksoojuspumba osas on politseile esitatud süüteoteade. Enda kasutuses oleva toa kütmiseks

kasutab isa kostja poolt viidud soojapuhurit. Lisaks tegeleb K. K. kostja kui eestkostja peale

kaebuste esitamisega, mis ei ole leidnud kinnitust. Kõiki neid asjaolusid arvestades leiab

kostja, et hagejal ei ole õigust nõuda temalt isa hoolduskulude hüvitamist ja kostja palub jätta

hagi rahuldamata. Kostja palub kohtul muu hulgas arvesse võtta, et tema ülalpidamisel on

käesoleval ajal neli alaealist last, kellel on hagejalt ülalpidamise saamise eelisõigus ning hagi

rahuldamisel tuleks kostjal ülalpidamiskohustust isa ees täita oma alaealiste laste arvel, sest

kõigi ülalpidamiskohutuste katteks kostjal vahendeid ei jätku.

3. KOHTU SEISUKOHT

3.1.

Kohus leiab, et S.D (hageja) hagi N.A (kostja) vastu kulude hüvitamise nõudes on

põhjendatud ja tuleb rahuldada.

3.2.

Kohus tegi poolte esitatu põhjal kindlaks alljärgnevad asjas tähtsust omavad

vaidlustamata asjaolud:



Hageja ja kostja isa on P. K., sündinud XXX P. K.-l on kokku kolm täisealist last, sh

hageja ja kostja ning lisaks tütar G.K. P. K. abikaasa suri 01.10.2021. a.



Perioodil alates 20.05.2022. a kuni 20.03.2023. a viibis P. K. MTÜ Iseseisev Elu XXX

pansionaadis.



Hageja tasus MTÜ-le Iseseisev Elu P. K.-le perioodil 20.05.2022. a kuni 20.03.2023. a

osutatud teenuste eest kokku 5119,17 eurot.

Hageja taotleb hagiavalduses kostjalt MTÜ-le Iseseisev Elu tasutud P. K. kulude hüvitamist

1/3 ulatuses, s.o summas 1706,39 eurot.

Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb hagile vastu. Kostja tugineb hagile vastu väites põhiliselt

sellele, et P. K. ei vajanud hooldekodu teenust ning lisaks on kostja väitel tal neli alaealist last

ja tal puuduvad laste ülalpidamise kõrvalt vahendid isa hooldusteenuse eest maksmiseks.

3.3.

Kohus leiab, et arvestades hagi aluseks olevaid asjaolusid, saavad hageja nõude

õiguslikuks aluseks olla võlaõigusseaduse (VÕS) sätted käsundita asjaajamise kohta. VÕS §

1018 lg 1 p 3 sätestab, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu)

kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema,

on käsundita asjaajajal sama seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui

asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev

kohustus kolmandat isikut ülal pidada. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja

nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused.

Perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 3 järgi on täisealised esimese ja teise astme ülenejad

ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased) kohustatud andma ülalpidamist abivajavale

alanejale või ülenejale sugulasele, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama.

VÕS § 78 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse

olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik.

Vastavalt VÕS § 78 lg 4 sätestab, et kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude

või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või

võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest

või käsundita asjaajamisest.

Riigikohus on oma praktikas (vt RKTKo 17.06.2015. a nr 3-2-1-67-16, p-d 12-14) avaldanud

seisukohta, et PKS § 96 ja § 97 p 3 järgi kohustatud isiku asemel ülalpidamiskohustust täitnud

kolmandal isikul on käsundita asjaajamisest tulenevad õigused, sh VÕS § 1023 järgi kulutuste

hüvitamise nõue.

Eeltoodut arvestades on hageja nõude eelduseks see, et kostja oli kohustatud oma isale P. K.-

le kui ülenejale sugulasele ülalpidamist andma. Tulenevalt PKS § 97 p-st 3 on üleneja

sugulase ülalpidamiskohustuse eelduseks see, et viimane on abivajav ja ei ole võimeline ise

ennast ülal pidama.

Kui kostja ülalpidamiskohustus leiab tuvastamist, siis on nõude lahendamisel oluline teha

kindlaks ka kostja ülalpidamiskohustuse suurus ja samuti see, kas esineb alus kostja

vabastamiseks ülalpidamiskohustuse täitmisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki

pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei

tulene teisiti. Selle sätte järgi peab hageja tõendama nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh

kostjal isa ülalpidamiskohustuse olemasolu, sh isa abivajadust. Kostja peab tõendama oma

vastuväiteid, muu hulgas asjaolusid, mis annavad alust tema vabastamiseks

ülalpidamiskohustuse täitmisest.

3.4.

Kohus leiab, et asjas esitatud tõenditega saab lugeda tõendatuks, et hageja ja kostja isa,

P. K. oli PKS § 97 p 3 mõttes abivajav isik, kes oli õigustatud oma lastelt kui alanejatelt

sugulastelt ülalpidamist saama.

Hageja on esitanud tõendina väljavõtte arstliku ekspertiisi 30.09.2008. a otsusest (dtl 6),

milles on tuvastatud P. K.-l raske puue, mille tõttu vajab isik kõrvalabi ja juhendamist igal

ööpäeval, kuna ei ta ei tule toime hügieenitoimingutega, riietumisega, liikumisega ja vajab

järelevalvet, kuna võib oma tegevusega või tegevusetusega tekitada kahju iseenda või teiste

inimeste elule, tervisele ja varale. Hageja on esitanud veel tõendina väljavõtte

Sotsiaalkindlustusameti 04.10.2010. a otsusest (dtl 7), millega on P. K.-l tuvastatud püsiv

töövõimetus. Nimetatud otsusest nähtuvalt on ekspertarst T. V. teinud kindlaks, et P. K.-l

esineb alkohoolne ajukahjustus tasakaalu ja koordinatsioonihäirete, jäsemete värinaga,

hulginärvide kahjustusega jäsemetel, teadmata sagedusega epilepsiahoogudega.

Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et perioodil 20.05.2022. a kuni 20.03.2023. a oli P. K.

terviseseisund võrreldes 2008. ja 2010. aastal ekspertarstide poolt tuvastatuga paranenud.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et Tartu Maakohtu 22.05.2024. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-24-3631 määrati P. K.-le eestkostja ja eestkostjaks määrati kostja, N.A. Kohus tegi

kindlaks, et kohus jättis määrusega eestkostetavale P. K.-le õiguse teha iseseisvalt tehinguid

kuni 150 euro ulatuses kuus. Kõikide muude tehingute tegemine P. K. nimel, samuti temale

vajaliku hoolduse ja ravi tagamine, määrati eestkostja ülesandeks. PKS § 203 lg-de 1 ja 2

kohaselt on täisealisele eestkostja määramise eelduseks see, et isik ei suuda vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid

juhtida ning isiku huve ei saa kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude

abiliste kaudu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 3 järgi, kui isikule, kes

vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma

tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik

on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et P. K. elas 2022. aastal hagejale kuuluvas korteris

XXX. Vaidlust ei ole ka selle üle, et ajavahemikul 10.03.-20.05.2022. a viibis P. K. seoses

tervise halvenemisega Covid-19 viirusesse haigestumise järgselt haiglaravil.

Kohus leiab, et eelnimetatud tõenditest kogumis saab teha järelduse, et P. K.-d ei oleks peale

haiglaravi lõppemist saanud jätta üksi koju elama, sest oma terviseseisundist tulenevalt vajas

ta igapäevast kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet igapäevatoimingutes.

Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et P. K. toimetulekut oleks saanud korraldada mõne

muu ja odavama teenusega kui seda oli hageja poolt korraldatud teenus XXX pansionaadis.

Kostja on esitanud tõendina väljavõtte P. K. 10.03.2022-20.05.2022 haiglaravi epikriisist (dtl

291-294). Nimetatud tõendis kirjeldatakse haiglaravi ajal patsiendile tehtud uuringuid ja

protseduure. Epikriisis märgitakse kokkuvõtteks: „ Taastusravi kokkuvõttes positiivse

dünaamikaga. Paranes koormustaluvus, üldfüüsiline vastupidavus. Lühemat maad liigub ilma

abivahendita, pikemat maad liigub abivahendiga. Patsient liigub omaste poolt organiseerituna

pansionaati elama.“ Kohus leiab, et nimetatud tõend annab kinnitust sellest, et haiglaravi

jooksul taastus pärast haigestumist P. K. üldfüüsiline seisund. Sellest ei saa teha aga järeldust,

et P. K. seisund paranes sedavõrd, et kadus vajadus temal varasemalt tuvastatud igapäevaseks

kõrvalabiks, juhendamiseks ja järelevalveks igapäevatoimingutes.

Kostja ei ole vaidlustanud seda, et hageja elas ja töötas Eestist eemal ja ei saanud seetõttu isa

eest igapäevaselt hoolitseda. Kohus leiab, et kostja väited selle kohta, et nende isa eest oleks

pidanud hoolitsema hageja abikaasa, ei ole asjakohased, sest hageja abikaasal selleks

seadusest tulenevat kohustust ei olnud. Arvestades olukorda hindab kohus, et hageja paigutas

põhjendatult isa pärast haiglaravi lõppu elama pansionaati, kus isal oli tagatud vajalik

kõrvalabi ja järelevalve.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et P. K. pension ei olnud piisav MTÜ Iseseisev Elu

XXX pansionaadis osutatud teenuste eest maksmiseks ja P. K.-l puudus muu vara, mille arvel

kohustust täies ulatuses täita. Hageja tasus perioodil 20.05.2022. a kuni 20.03.2023. a P. K.-le

osutatud teenuste eest viimase pensionist puudujääva osa kokku 5119,17 eurot.

Kõike eeltoodut arvestades saab kohtu hinnangul järeldada, et P. K. oli PKS § 97 p 3 mõttes

abivajav isik, kes ei olnud võimeline ennast ise üleval pidama ning PKS § 96 lg 1 alusel olid

lapsed alanejate sugulastena kohustatud andma talle ülalpidamist. Kohus leiab, et perioodil

20.05.2022. a kuni 20.03.2023. a osutatud pansionaadi teenuse kulud saab lugeda P. K.

vajalikeks ülalpidamiskuludeks.

3.5.

Vaidlust ei ole selle üle, et P. K.-l on kokku kolm täisealist last, sh hageja ja kostja,

kellel PKS § 96 lg 1 kohaselt alanejate sugulastena tema ülalpidamiskohustus on.

PKS § 105 lg 3 näeb ette, et mitu sama astme sugulast täidavad ülalpidamiskohustust

osavõlgnikena. Iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema

sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud

isiku vahelisi suhteid.

Hageja nõuab kostjalt makstud isa hoolduskulude hüvitamist ühe kolmandiku ulatuses,

arvestusega, et kõigi kolme lapse kohustus on võrdne.

Kohus leiab, et hageja nõue sellises ulatuses on põhjendatud, sest kostja ei ole esitanud ega

tõendanud asjaolusid, mis annaks alust tema ülalpidamiskohustust vähendada võrreldes teiste

lastega.

Kohus leiab, et kostja ei ole ka tõendanud selliste asjaolude esinemist, mis annaks alust teda

isa ülalpidamiskohustusest vabastada.

PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole

tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

PKS § 103 lg 1 näeb ette, et kohus võib kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest

vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on

äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui: 1) ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus

on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel; 2) õigustatud isik on jämedalt

rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu; 3) õigustatud isik on

süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes.

Kostja ei tugine hagile vastu väites PKS § 103 lg-s 1 sätestatud asjaoludele, mistõttu kohus

vastavate asjaolude esinemist ka ei käsitle.

Kostja tugineb hagile vastu väites sellele, et tal on neli alaealist last, kellel on hagejalt

ülalpidamise saamise eelisõigus ning hagi rahuldamisel tuleks kostjal ülalpidamiskohustust

isa ees täita oma alaealiste laste arvel, sest kõigi ülalpidamiskohutuste katteks kostjal

vahendeid ei jätku.

Kostja poolt välja toodud põhjusel tema vabastamine isa kui üleneja sugulase

ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleks kõne alla PKS § 102 lg 1 alusel. Kohus leiab aga, et

kostja ei ole tõenditega põhistanud, et tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades ei

ole ta võimeline maksma temalt ühekordselt nõutavaid isa ülalpidamiskulusid, kahjustamata

enese või oma alaealiste laste tavalist ülalpidamist.

Iseenesest tuleb vastavalt PKS § 98 lg-le 1 eelistada alaealist last ülenejale sugulasele, kui

ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu. Samas ei ole kostja üldse esitanud teavet ega

tõendeid oma sissetuleku ja vara kohta ning tema väited selle kohta, et tal laste ülalpidamisest

isa ülalpidamiskulude maksmiseks vahendeid ei jätku, on paljasõnalised ning tõendamata.

Kohtuistungil (dtl 255) selgitas kohus pooltele nende tõendamiskoormus, sh kostja kohustust

tõendada oma vastuväiteid, sh asjaolusid, mis annavad alust tema ülalpidamiskohustuse

piiramiseks või ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamiseks ning andis pooltele, sh kostjale

tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks. Vaatamata sellele ei esitanud kostja tõendeid,

tõendamaks oma väiteid selle kohta, et oma varalisest seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline

isa hoolduskulusid nõutavas ulatuses maksma, ilma et saaks kahjustada tema enda või tema

alaealiste laste tavaline ülalpidamine. Kostja ei esitanud üldse mingit teavet enda varalise

seisundi kohta, sh enda sissetuleku ja kohustuste, sh alaealiste laste vajaduste suuruse kohta.

3.6.

Kohus leiab, et kostja etteheited selle kohta, et hageja ja hageja abikaasa ei

hoolitsenud P. K. igapäevase toimetuleku eest, sh ei taganud tema eluasemeks olnud korteri

korrashoidu, samuti väited korteris õhksoojuspumba puldi äravõtmise kohta ning väited selle

kohta, et P. K. nimel oli võetud kiirlaenusid ja tehtud kulutusi, ei oma käesoleva nõude

lahendamisel tähtsust ja seega kohus neid väiteid ei käsitle. Käesolevas asjas on hagi esemeks

hageja poolt makstud isa hoolduskulude tagasinõue kostja vastu ja kostja ei ole esitanud

nõudele ei protsessuaalset tasaarvestust ega tasaarvestamisele suunatud vastuhagi. Seega

kostja väited hageja või hageja abikaasa võimalike rikkumiste kohta ei oma asja lahendamisel

tähtsust ning kohus neid asja lahendamisel arvesse ei võta. Kohus jätab asja lahendamisel

arvestamata ka kostja poolt 23.05.2024. a esitatud järgnevad tõendid: väljavõte e-MTA-st P.

K. kontode arestimise kohta (dtl 27-42), andmed P. K. maksehäirete kohta (dtl 43-44), P. K.

konto väljavõtted perioodi kohta 01.01.2019-08.12.2021 (dtl 45-239) ning 05.12.2024. a

esitatud järgnevad tõendid: P. K. nimel esitatud hagiavaldus K. K. vastu teises tsiviilasjas (dtl

262-265), P. K. nimel esitatud süüteoteade (dtl 267-268), väljavõte K. K.-ga peetud

kirjavahetusest (dtl 286-290). Kostja ei ole põhjendanud, et need tõendid omaks käesolevas

asjas tähtsust.

Kohus leiab, et asja lahendamisel ei oma ka tähtsust hageja väited selle kohta, et kostja on

esitanud kohtule ja haldusorganitele valeväiteid hageja ning hageja abikaasa kohta. Nagu

kohus seda eespool märkis, siis ei oma kostja esitatud etteheited hageja ja hageja abikaasa

suunal käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähtsust, mistõttu kohus neid väiteid ei käsitle ega

anna hinnangut nende väidete õigsusele ja tõendatusele. Selle tsiviilasja menetluse käigus ei

ole tuvastatav kostja poolt mingi süüteo tunnustele vastava teo toimepanemine, mis tingiks

uurimisasutusele süüteoteate esitamist.

3.7.

Kõike eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja nõue kostja vastu tasutud isa

pansionaadi teenuse kulude hüvitamiseks summas 1706,39 eurot on põhjendatud.

Kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1706,39 eurot.

3.8.

Arvestades hagihinda (1706,39 eurot) on tegemist TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud

hagiga, mida kohus võib oma õiglase äranägemise kohaselt menetleda lihtsustatud korras.

TsMS § 442 lg 10 näeb ette, et sama seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas tehtud otsuses

võib maakohus märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Sellise loa annab kohus

eelkõige juhul, kui apellatsioonikohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu

seisukoha saamiseks mingi õigusnormi kohta.

Maakohus käesolevas asjas otsuse edasikaebamiseks luba ei anna.

Tulenevalt § 637 lg-st 21 võetakse asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul,

kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit.

Menetluskulude jaotus

3.9.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus rahuldab hagi täielikult, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud

kostja kanda.

3.10.

TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus otsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude

suuruse.

Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuluks hagilt tasutud riigilõiv.

Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu summas 315 eurot. Kohus leiab,

et tasutud riigilõivu summas 315 eurot saab lugeda hageja põhjendatud ja hüvitatavaks

menetluskuluks. TsMS § 138 lg-de 1 ja 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu, mis kuulub

menetluskulude koosseisu. Hageja on tasunud riigilõivu seaduses ettenähtud määras, lähtudes

hagihinnast.

Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus hageja menetluskulu summas 315 eurot

kostjalt hageja kasuks välja.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristiina Kask

Kohtunik