2-23-129614/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.08.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-129614

Kohtuasi

R.C hagi E.P vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.05.2024 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja liik

R.C apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

9587,93 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja R.C (isikukood XXX), lepingulised esindajad

Irina Kadõševitš ja Lilia Kožina

Kostja E.P (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Anastassia Rumjantseva

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 16.06.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 31.05.2024 otsus muutmata.

2. Jätta R.C apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud R.C kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-23-129614

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. R.C (hageja) esitas 27.07.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse E.P

(kostja) vastu 8000 euro saamiseks. Kohus tegi 28.07.2023 kostjale makseettepaneku, mida ei

õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 24.10.2023

määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 13.11.2023 Harju Maakohtule kostja vastu hagi (täiendatud 08.12.2023,

27.12.2023 ja 17.01.2024), milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue 8000

eurot, viivis 587,93 eurot ja viivis alates 18.01.2024 põhinõudelt (8000 eurot)

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse kohase

täitmiseni. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.

3. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt andis hageja kostjale laenu 8000 eurot. Hageja

andis laenu, kuna kostja oli 05.10.2011 e-kirjas esitanud selleks kirjaliku palve. Hageja kandis

laenu summas 8000 eurot kostja määratud arvelduskontole ajavahemikul 06.10.2011 kuni

30.03.2012 osade kaupa (maksed nr 876, 885, 886, 882, 890 ja 919). Pooled leppisid kokku,

et kostja maksab laenu täies ulatuses tagasi pärast oma vara müüki, mis asub aadressil Suur-

Karja 12, Tallinn. Kostja 18.06.2017 e-kirjast on näha, et hageja palus kostjal vormistada

laenuleping, kuid kostja leidis, et kirjavahetusega on see juba sõlmitud ning laenulepingu

täitmise tähtaega saab lugeda alates kinnistu müügist. Üks osa kostja kinnisasjast on müüdud

04.05.2023 ja teine osa 05.06.2023. Seega on kostja kohustuste täimise tähtaeg saabunud

05.06.2023. Kostja ei ole oma kohustusi täitnud. Kostjal on kohustuste täitmisega viivitanud

alates 06.06.2023.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Kostja hageja nimetatud lepingut sõlminud ei ole. Kostja ei ole hageja viidatud e-kirju

hagejale saatnud ning hageja nende saatmist tõendanud ei ole. Hageja väidetud laenu

osamaksete summa ei moodusta kokku 8000 eurot. Viidatud ülekannete selgitusse ei ole

märgitud, et tegemist on laenuga. Hageja kandis rahalised vahendid Q arvelduskontole

selgitusega „E.P-le“. Nende ülekannete puhul ei olnud tegemist laenuga. Pooled elasid

vabaabielus ajavahemikul 2000–2011. Ka peale lahkuminekut avaldas hageja soovi kostja

lapsi toetada ning need perioodilised ülekanded olid kostjale tehtud laste toetamiseks.

Olukorras, kus tegemist oli laenuga, märkis hageja ülekannete selgituseks „laen“.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus jättis 31.05.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

7. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja on kandud rahalisi vahendeid Q arvelduskontole

selgitusega „E.P-le“.

2-23-129614

8. Pooled vaidlesid selle üle, kas nende vahel oli sõlmitud laenuleping. VÕS § 396 lg 1

kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenuleping

loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe

saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui

on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu

jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud

siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse

sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st

1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste

vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema

äratuntavalt väljendatud.

9. Maakohtu hinnangul ei olnud väidetavalt kostja 05.10.2011 hagejale edastatud e-kiri

käsitatav tõendina laenulepingu sõlmimise osas. Lähtuvalt VÕS § 9 lg-st 1 sõlmitakse leping

pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, kuid hageja ei ole tõendanud, millistes

laenutingimustes kokku lepiti, sh milliste laenutingimustega hageja ise nõustus. Kuigi

laenulepingul ei ole kohustuslikku vorminõuet, sh võib olla laenuleping vormistatud ka

suuliselt, siis ei riimu hageja esile toodud asjaolud esitatud tõenditega laenulepingu võimaliku

sõlmimise kohta.

10. Väidetavalt kostja poolt 05.10.2011 hagejale edastatud e-kirjas toob kostja välja järgmist

„Kas saaksite mind uuesti aidata ja anda laenu 8500 – 10 tuhat.“ Kuna hageja poolt

väidetavalt laenatud 8000 euro summa ei kattu väidetavalt kostja poolt soovitud 8500–10 000

euro suuruse summaga, siis ei ole selge, millises laenusummas pooled kokku leppisid. Hageja

esitatud arvelduskonto väljavõttest nähtub, et hageja ei ole teinud Q arvelduskontole

ülekandeid üksnes väidetaval laenu andmise perioodil 06.10.2011–30.03.2012, vaid ka antud

perioodile eelnevalt (alates 2004), järgnevalt (kuni 2017) ja ka antud perioodi ajal (maksed nr

889, 896, 897, 914 ja 918), mida hageja ei ole hagiavalduses käsitanud laenu väljastamisena.

Hageja välja toodud maksete nr 876, 882, 885, 886, 890 ja 919 summa on 7600 eurot, mitte

8000 eurot. Kuigi hageja on 31.03.2024 toonud välja ka täiendava ülekande (makse nr 918),

millest lähtuvalt oleks kogusumma 8000 eurot, ei ole hageja selgesõnaliselt välja toonud, et

nõuab ka antud kandest lähtuvalt laenu tagastamist. Hageja poolt Q arvelduskontodele tehtud

eurodes maksete selgitus on ühene „Oksane“ ehk hageja poolt väidetava laenulepingu raames

väidetavalt kostjale laenuna välja makstud maksete maksekorralduste selgitustest lähtuvalt ei

ole võimalik eristada, millised maksekorraldused on tehtud laenuna ja millised mitte. Samas

on hageja arvelduskonto väljavõttest lähtuvalt eristanud väidetavaid laenuga seotud kandeid,

mis on tehtud otse kostja arvelduskontole 10.07.2013, 23.07.2013 ja 20.08.2013 selgitusega

„laen“, kuid mille alusel hageja kostjalt väidetavat võlga siiski tagasi ei nõua. Seega ei ole

võimalik järeldada, et poolte vahel oli tava, et võimalikke laenuna tehtavaid makseid hageja

poolt kostjale tehakse kokkuleppeliselt kolmanda isiku (Q) arvelduskontole ning et

ülekannetel oleks tavana kasutatud võimalikule laenule mitteviitavat selgitust.

11. Hageja arvelduskonto väljavõte ning väljavõttes kasutatud selgitused (hagejalt kostjale

2013 suvel tehtud kanded selgitusega „laen“ ning kostjalt hagejale 30.06.2004 tehtud kanne

selgitusega „LAENU TAGASTUS“) ei välista, et poolte vahel võis olla laenusuhteid. Samas ei

ole võimalik asuda nende pinnalt seisukohale, et hagi aluseks olevad maksed kolmanda isiku

arvelduskontole on käsitatavad hageja poolt kostjale antud laenuna.

2-23-129614

12. Maakohtu hinnangul ei ole väidetavalt kostja 18.06.2017 e-kirja, isegi kui selle ehtsus

oleks tõendatud, võimalik käsitada võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses. 18.06.2017 e-

kirjas ei ole välja toodud, millisest laenulepingust tulenevast võlgnevusest ja mis summast

räägitakse. Seetõttu ei ole võimalik e-kirjast järeldada hagi aluseks olevatest

maksekorraldustest tuleneva väidetava laenusuhte kinnitamist võlatunnistusega.

13. Hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada ka alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028).

Hageja ei ole tõendanud, et ta tahtis täita kostja rikastamiseks olematut kohustust või

kohustus, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Hageja on seisukohal, et vaidlusaluste

ülekannete puhul on tegemist laenu andmisega kostjale, mistõttu ei saa need ka hageja enda

hinnangul olla tehtud alusetult kostjat rikastamiseks.

Apellatsioonkaebus

14. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 31.05.2024

otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Hageja palus jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

15. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et tehingu vabadusest tulenvalt võib tahteavaldus olla

tehtud kaudselt ning väljenduda teos. Maakohus on jätnud hageja selgitused tähelepanuta.

Hageja andis kostjale raha laenuks kostja enda palvel. Pooled pidasid üle kantud raha laenuks,

mis tuli hagejale tagastada peale kostja kinnisasja müüki. Maakohus jättis ebaõigesti

tähelepanuta hageja esitatud kirjavahetuse, millega hageja nõue on tõendatud. Hageja tugines

hagis eelkõige võlatunnistusele, milles kostja tunnistas võlgnevust ning kohustust see tasuda.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et 18.06.2017 e-kirja ei saa lugeda ei autentseks ega

võlatunnistuseks. Võlatunnistusega tunnustatud võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja

esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse.

Vastustaja seisukoht

16. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

18. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega jäeti hagi rahuldamata, täielikult, millest

tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust täies ulatuses (TsMS § 651 lg 1).

19. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele

teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, siis ei

pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi

korrata.

20. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta

neid uuesti. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud

2-23-129614

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on

maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki

tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus on

tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt

põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised

ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud

järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

21. Hageja esitas kostja vastu laenulepingust tuleneva laenu tagastamise nõude. Sellise nõude

õiguslik alus on VÕS § 396 lg 1. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku

vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või

tegemata jätma. VÕS § 9 sätestab üldreeglid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas pooled

on saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimises. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping

pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud

kokkuleppe. VÕS § 16 lg-s 1 sätestatakse, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise

ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla

ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20

lg-s 1 sätestatakse, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga

väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt,

kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku

vormi.

22. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud kokkuleppe

saavutamisega. TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause järgi on lepingu sõlmimiseks vajalik kahe või

enama isiku tahteavaldus. TsÜS § 68 lg 1 alusel võib laenulepingu sõlmimiseks teha

tahteavalduse mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. TsÜS § 68 lg 2 kohaselt

on tahteavaldus otsene, kui selles avaldub sõnaselgelt tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS

§ 68 lg 3 järgi võib tahteavaldus olla ka kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet

tuua kaasa õiguslik tagajärg (RKTKo 17.03.2021, 2-19-11650, p 11; RKTKo 05.11.2014, 3-2-

1-110-14, p 12). Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt

tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik

tagajärg (RKTKo 17.03.2021, 2-19-11650, p 11; RKTKo 21.10.2020, 2-18-109972, p 12).

TsÜS § 75 lg 1 järgi kindlale isikule tehtud tahtevaldust tuleb tõlgendada vastavalt

tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui

tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb

tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel mõistma pidi.

23. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja on hagejalt raha saanud ning eelkõige on vaidlus

sellest, kas kostja peab saadud raha hagejale tagasi maksma. Maakohus on hageja esitatud

väiteid ja tõendeid analüüsides õigest järeldanud, et hageja ei ole tõendanud, et pooled

sõlmisid laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale 8000 eurot ning kostja peab selle

hagejale tagastama, kui müüb oma kinnisasja.

24. Hageja pidi esile tooma asjaolud ja tõendama, et pooled leppisid kokku, et hageja annab

kostjale laenu 8000 eurot ja kostja kohustub saadud laenu hagejale tagastama. Kostja on

sellise kokkuleppe olemasolu eitanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kostja hagejaga

laenulepingut sõlminud, vaid raha on kostjale üle antud peale poolte kooselu lõppemist kostja

2-23-129614

laste toetamiseks. Seega pidi hageja tooma esile, millal ja milliste tahteavalduste tegemisega

on vaidlusalune laenuleping sõlmitud. Hageja selliseid asjaolusid kohtu ette toonud ei ole.

25. Maakohus on õigesti märkinud, et hageja esitatud asjaoludest ei ole võimalik selgust

saada, millal pooled laenulepingu sõlmisid, missuguses summas laenu andmises kokku lepiti

ja missuguste osamaksetega ning missuguse tähtaja jooksul pidi hageja kostjale laenu andma.

Olukorras, kus hageja enda esitatud asjaolud ei võimalda saada selgust, milles pooled kokku

leppisid, ei ole põhjendatud järeldada, et kostja väidetavalt 05.10.2011 saadetud e-kirja alusel

oleksid piisavalt määratletud võimaliku laenulepingu sõlmimise tingimused, et vaid sellele

kirjale tuginedes lugeda lepingu sõlmimine tõendatuks. Kuna hageja ülekannetes kostjale ei

ole viiteid poolte vahel sõlmitud laenulepingule, siis ei ole võimalik ka iseenesest järeldada, et

ülekanded hageja märgitud summades on seotud väidetava 05.10.2011 e-kirjaga. Pealegi ei

kattu summad e-kirjas ja ülekannetes. Seetõttu ei ole mõistliku kõrvalseisjana võimalik

järeldada, et hageja kõigi ülekannetega kokku kostjale ajavahemikul 06.10.2011–30.03.2012

on hageja aktsepteerinud kostja soovi saada laenu 05.10.2011 e-kirja alusel. Hageja

esiletoodud asjaoludest nähtub, et hageja on sellisel juhul andnud kostjale laenu teistsugustel

tingimustel kui seda sooviti väidetavas 05.10.2011 e-kirjas (laenusumma, selle osamaksete

suurus ja tähtaeg on jäetud justkui vaid hageja otsustada). Kuna kostja väidetavas 18.06.2017

e-kirjas pole ühtegi viidet ei varasemale väidetavale 05.10.2011 e-kirjale ega hageja poolt

kostjale üle kantud 8000 eurole ajavahemikul 06.10.2011–30.03.2012, siis ei ole võimalik

18.06.2017 e-kirja kuidagi seostada vaidlusaluse 8000 euroga.

26. Apellatsioonkaebuses heidab hageja põhjendamatult maakohtule ette, et tema soovis

kostjalt laenusummade tagastamist eelkõige 18.06.2017 e-kirjale kui võlatunnistusele

tuginedes. Maakohus on hinnanud hageja väiteid selle kohta, kas väidetavat 18.06.2017 e-

kirja saab käsitada võlatunnistusena. 18.06.2017 e-kirjast ei nähtu kostja kinnitust, et kostja

võlgneks hagejale 8000 eurot laenu, mistõttu ei saa nõustuda hagejaga, et sellest e-kirjast

järeldub kostja võlatunnistusena antud tahteavaldus kinnitada kostja võlgnevust hageja ees

laenusumma 8000 euro ulatuses. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et 18.06.2017 e-kiri,

isegi kui käsitada seda ehtsana, ei sisalda selliseid tahteavaldusi, millest järeldada kostja

kinnitust tagastada hagejale 8000 eurot laenuna. Ka ühepoolse tahteavalduse tuvastamiseks on

vajalik eelkõige konkreetse tahteavalduse tegemine ja selle tõlgendamine (TsÜS §-d 67 ja 75).

Hindmaks seda, kas 18.06.2017 e-kiri sisaldab õiguslikult siduvat võlatunnistust hagejale

8000 euro tagastamise kohta laenuna, pidi tõendama hageja. Kahtluse korral tuleb õiguslikult

siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse

mittetehingulise tunnistusega (RKTKo 05.02.2025, 2-21-8877, p 11).

27. Kolleegium rõhutab, et üksnes juhul, kui 18.06.2017 e-kirja puhul oleks tegemist

tehinguga, saab anda hinnangu, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne)

(VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). See, millist liiki ja sisuga võlatunnistusega on

tegemist, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh

VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse

kokkuleppe sõlmimisel.

28. Konstitutiivse võlatunnistusega on tegemist juhul, kui on tuvastatav poolte tahe siduda

end abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas

senise võlasuhte asemele või selle kõrvale. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi

võlausaldaja vastu konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb võlausaldajal

tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset

võlatunnistust (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364, p 14)

2-23-129614

29. Deklaratiivse võlatunnistusega pooled üksnes kinnitavad olemasolevat võlga, soovides

vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Seega on tegemist kausaalse

(aktsessoorse) võlatunnistusega, mille kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Selle

eesmärgist lähtuvalt eeldab deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise tahte tuvastamine üldjuhul

seda, et enne võlatunnistuse andmist on nendevaheline õigussuhe poolte jaoks ebaselge, mida

võlatunnistuse andmisega soovitakse lõplikult õigusselguse huvides kõrvaldada (RKTKo

10.04.2024, 2-21-5364, p 15). Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik

lähtuvalt võlatunnistuse andmise eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses

tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik

teadis või pidi teadma võimalikke vastuväiteid tunnistatavale võlale ja sai aru nendest

vastuväidetest loobumise tagajärgedest, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest

loobumine lõplik. Kuna deklaratiivne võlatunnistus on olemuselt aktsessoorne ja selle

kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma

kohtu ette ka alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama oma alusvõlasuhtest tuleneva

nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik

võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid

asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, millistest vastuväidetest võlgnik loobus (RKTKo

05.02.2025, 2-21-8877, p-d 18.1.–18.2.).

30. Maakohus selgitas hagejale, et kogu tõendamiskoormis on hagejal. Kolleegiumi hinnangul

on maakohus tõendamiskoormise jaganud õigesti. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejale

poleks olnud selge, et tema peab oma nõude põhjendamiseks esile tooma asjaolud ja

tõendama kõiki oma väidete aluseks olevaid asjaolusid. Hagimenetluses määravad pooled

vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või

sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kumbki

pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 4

lg 2, § 5 lg-d 1–2, § 230 lg 1). Kui hageja ei ole nõustunud maakohtu selgitustega

tõendamiskoormisest ning ka apellatsioonimenetluses vaidleb kategooriliselt sellele vastu,

jättes oma nõude põhjendamiseks asjaolud esile toomata ning tõendamata, siis on hageja risk,

et hagi lahendatakse tema kahjuks.

31. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja ülekannetega kostjale ja

e-kirjadega ei ole tõendatud, et pooled sõlmisid laenulepingu, mille kohaselt on kostjal

kohustus hagejale tagastada 8000 eurot või et kostja on andnud hagejale kinnituse 8000 euro

tasumiseks. Käesoleval juhul ei ole võimalik hageja tegevusest konkreetsete ülekannete

teostamisel järeldada, et hageja tegi need väidetava 05.10.2011 e-kirja alusel kostjale laenu

andmiseks. Kolleegiumi arvates ei saa anda laenu kellelegi, ilma et oleks jäetud

selgesõnaliselt kokku leppimata laenulepingu oluliste tingimustena konkreetses laenusummas,

laenu andmise tähtajas, ja lõplikult tagastatavas summas. Hageja esitatud tõendite põhjal ei

ole vaidlusalust asjaolu, s.o laenulepingu sõlmimist, võimalik tuvastada. Tuvastamata millal

ja missugused tahteavalduse on vaidlusaluse laenulepingu pooled teinud, ei saa ka üksnes

kostjale raha andmisest tuvastada laenulepingu sõlmimist.

32. Kostja väidete kohaselt on temale ajavahemikul 06.10.2011–30.03.2012 üle kantud 8000

eurot seotud pooltevahelise kokkuleppega toetada peale poolte kooselu lõppu kostja lapsi.

33. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel

lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade

üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks

2-23-129614

lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu

sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust

selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus

poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud

asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist

(VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud

asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos

teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest

ja eesmärgist (RKTKo 28.03.2018, 2-16-5143, p 13.2).

34. Kuigi hageja eitab mistahes kooselu kostjaga, siis on esitatud ülekannetega tõendatud, et

pooled on aastaid olnud seotud omavahel erinevaid ülekandeid tehes. Esitatud

kontoväljavõtetega on tõendatud, et poolte vahel olid kokkulepped, et kõiki kostjale üle

kantud summasid kostja hagejale ei tagasta. Eelkõige olid pooled selgelt eristanud laenu

andmisega ja laenu tagastamisega seotud kokkulepped, märkides selle kohta seletused

ülekannete selgitustesse. Seega on kostja usutavalt tõendanud, et ülekannete puhul, milles ei

olnud märgitud, et tegemist on laenu andmisega kostjale, ei olnud pooltel kokkulepet

summade tagastamiseks. Kuna vaidlust ei ole, et hageja on teinud 06.10.2011–30.03.2012

kostja jaoks ülekandeid kokku 8000 euro ulatuses, kuid pooled ei ole kokku leppinud selle

summa tagastamises, siis on kolleegiumi arvates põhjendatud järeldada, et hageja on soovinud

kostjat vastutasuta rikastada, mistõttu on tegemist kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes.

Menetluskulude jaotus

35. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu peab

ringkonnakohus põhjendatuks jätta poolte menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja

kanda.

36. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus.

37. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)