2-23-4347/83 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.08.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-4347

Kohtuasi

L-Haldus OÜ hagi Tulundusühistu Madara vastu

põhivõla ja viivise nõudes

Tulundusühistu Madara vastuhagi L-Haldus OÜ

vastu põhivõla ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.09.2024 otsus ja 17.09.2024 täiendav

otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Tulundusühistu Madara apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

855 445,69 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja/vastukostja L-Haldus OÜ (registrikood

10523064), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Heili

Püümann ja Arsi Pavelts

Kostja/vastuhageja Tulundusühistu Madara (registrikood

10011252), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko

Paabumets ja Roman Märtson

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 16.06.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Tulundusühistu Madara osaline loobumine vastuhagist L-Haldus OÜ

vastu 10 611 euro ja sellelt viivise nõudes ning lõpetada Tulundusühistu Madara

vastuhagi L-Haldus OÜ vastu 10 611 euro ja sellelt viivise nõude menetlus.

2. Jätta Harju Maakohtu 12.09.2024 otsuse, mida on täiendatud 17.09.2024 otsusega,

resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada otsuse põhjendusi.

3. Harju Maakohtu 12.09.2024 otsus, mida on täiendatud 17.09.2024 otsusega, on

jõustunud osas, milles maakohus mõistis Tulundusühistult Madara L-Haldus OÜ

kasuks välja põhivõlgnevuse 14 571,86 eurot, viivise 97,52 eurot ning viivise

põhinõudelt 14 571,86 eurot alates 01.09.2023 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

2-23-4347

4. Jätta Tulundusühistu Madara apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Tulundusühistu Madara kanda.

6. Määrata kindlaks L-Haldus OÜ menetluskulude rahaline suurus ja mõista

Tulundusühistult Madara L-Haldus OÜ kasuks välja menetluskulud 2930,25

eurot.

7. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb Tulundusühistul Madara tasuda viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. L-Haldus OÜ (hageja) esitas 20.03.2023 Harju Maakohtule Tulundusühistu Madara

(kostja) vastu hagi, mida täiendas 31.08.2023, ja milles palus mõista kostjalt hageja kasuks

välja 149 234,42 eurot ning viivise põhinõudelt 134 203,57 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 01.09.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AKTSIASELTS LASREF ja kostja 04.10.1996

rendilepingu nr 10, mille p 2.1. kohaselt on lepingu objektiks Tallinnas, /aadress 1/ asuv

tervikvara: territoorium pinnaga 5000 m2 ja kaks pooleliolevat kaarhalli pinnaga 720 m2.

Lepingu lisa 3 kohaselt oli rendi suuruseks 10 000 krooni kuus, millele lisandus käibemaks.

Renti tuli maksta iga kuu 20. kuupäevaks. Rendilepingu p 1.3. kohaselt oli lepingu tähtajaks

02.10.2021.

3. AKTSIASELTS LASREF kujundati 29.06.2012 ümber OÜ-ks LASREF. OÜ LASREF

müüs 19.12.2019 müügilepinguga hagejale mõttelise osa Tallinnas /aadress 2g/ ja /aadress 1/

asuvast kinnistust, mis hõlmas ka kostjale rendile antud osa (müügilepingu p 1.7.3.). Hageja

kanti kinnistusraamatusse 23.12.2019. Hageja ütles 17.12.2019 ülesütlemisavaldusega

rendilepingu nr 10 üles. Kostja ülesütlemisavaldust ei tunnistanud. Kostja keeldus

tunnistamast, et hageja on kinnisasja omanik. Kostja keeldus valduse tagastamisest ja üüri

tasumisest. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 13.01.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-6501,

mis jõustus 03.04.2023 Riigikohtu määrusega, et rendileping nr 10 lõppes tähtaja möödumise

tõttu 02.10.2021 (otsuse p 15).

4. Kostja peab tasuma üüripinna kasutamise eest alates 2020. aasta märtsist kuni üürilepingu

lõppemiseni 02.10.2021 tasumata üüri 10 000 krooni kuus (lisandub käibemaks)

ümberarvestatuna eurodesse 639,12 eurot (lisandub käibemaks), s.o kokku 766,94 eurot kuus.

2-23-4347

5. Kostja tõsteti varasemalt rendilepingu nr 10 objektiks olnud kinnisasja osalt 17.07.2023

välja. Kostjal ei olnud asja kinnipidamisõigust. Kuivõrd rendileping nr 10 lõppes 02.10.2021,

siis alates 03.10.2021 kuni 17.07.2023 on kostja vallanud hageja kinnisasja osa õigusliku

aluseta. Hagejal on õigus nõuda kostjalt üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse

asja puhul tavaline ehk turuüüri.

Kostja vastuväited

6. Kostja tunnistas hageja nõuet 2020. aasta märtsist kuni 02.10.2021 põhivõla 14 571,86 euro

ulatuses ja viiviste 97,52 euro ulatuses. Ülejäänud osas palus kostja jätta hagi rahuldamata.

7. Kostja ei tagastanud hagejale üüritud asja, kuna pooleli oli vaidlus tsiviilasjas nr 2-20-6501.

Rendilepingu nr 10 p 5.2.3. kohaselt oli rentnikul õigus teha omal kulul parendusi ja

ümberehitusi rendilepingu objektil. Kostja tegi rendilepingu kehtivuse ajal rendilepingu

objektile olulises osas parendusi ja ümberehitusi, mille eest ta nõuab hagejalt mõistlikku

hüvitist rendilepingu lõppemise seisuga s.o 02.10.2021. Kuivõrd hageja on keeldunud

rendilepingu lõppemisel hüvitise maksmisest, siis on peale rendilepingu lõppemist olnud

kostjal õigus üürilepingut kinni pidada. Hagejal ei ole õigus nõuda üüri alates 03.10.2021 kuni

kostjale hüvitise tasumiseni.

Kostja vastuhagi

8. Kostja esitas 31.05.2023 vastuhagi, milles palus vastuhagi kostjalt (hagejalt) välja mõista

vastuhagi hageja (kostja) kasuks 650 000 euro ja viivise alates vastuhagi esitamisest VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

9. Vastavalt rendilepingule nr 10 sai kostja 04.10.1996 enda kasutusse Tallinnas /aadress 1/

asuva tervikvara s.o territooriumi 5000 m2 ja kaks pooleliolevat kaarhalli pinnaga 720 m2.

Kostja teostas kaarhallide lammutamise ja ehitas kaarhallid algusest lõpuni ümber

laohooneteks rendileandja nõusolekul. Kostja väljaehitatud laohoonetega koos elektri, vee ja

kanalisatsiooniga ning asfalteerinud territooriumiga (ca 6000 m2), on kostja teinud

rendilepingu esemele muudatusi ja parendusi, millega on oluliselt suurendanud rendieseme

väärtust.

10. Eksperthinnangu nr 230517-30-47255 kohaselt on /aadress 1/ asuva 5990/14762 suuruse

mõttelise osa hoonestatud kinnisasja registriosa numbriga 3032101 (kahe lao- ja töökojaga

hoonestatud arenduskinnistu) turuväärtus väärtuse kuupäeva seisuga 780 000 eurot. Mõistlik

hüvitis rendilepingu esemele tehtud parenduste ja muudatuste eest on 650 000 eurot.

Hageja vastuväited vastuhagile

11. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata.

12. 04.10.1996 sõlmisid AKTSIASELTS LASREF ja kostja eellepingu ostumüügilepingule,

mille p 3.1. kohaselt on ostu-müügi esemeks AKTSIASELTSILE LASREF kuuluv

tervikvara: 5000 m2 territoorium ja seal asuvad kaks pooleliolevat kaarhalli pinna 720 m2,

asukohaga /aadress 1a/, Tallinn. Samal päeval sõlmisid pooled rendilepingu nr 10.

13. 24.07.1997 sõlmisid AKTSIASELTS LASREF ja kostja kapitalirendi lepingu, mille alusel

oli kostjal õigus võtta alates 01.08.1997 ostueesõigusega rendile AKTSIASELTSILE

LASREF kuuluvad viilhallid üldpinnaga 720 m2, kasutamiseks laoruumina ja asfalteeritud

teenindusmaa üldpinnaga mitte vähem kui 5000 m2 asukohaga /aadress 1a/, Tallinn.

2-23-4347

04.07.2000 sõlmisid AKTSIASELTS LASREF ja kostja lihtkirjaliku ostu-müügi eellepingu,

millega AKTSIASELTS LASREF müüs kostjale hoonestatud maatükid /aadress 2c/ ja

/aadress 1/, Tallinn. 27.07.2000 sõlmisid AKTSIASELTS LASREF ja kostja lihtkirjaliku

kasutusvalduse lepingu, millega AKTSIASELTS LASREF andis kostjale samad objektid

kasutada. 22.11.2000 sõlmisid AKTSIASELTS LASREF ja kostja 04.07.2002 ostu-müügi

eellepingule ja 24.07.1997 sõlmitud kapitalirendi lepingule lisa, millega lõpetati 04.07.2000

ostu-müügi eelleping, kinnitati 24.07.1997 kapitalirendi kehtivust ja lepiti kokku notariaalselt

tõestatud asjaõiguslepingu sõlmimises /aadress 1a/ moodustatava krundi kohta suurusega

mitte vähem kui 5000 m2. Lepingutega lootis kostja omandada /aadress 1/ kinnistu. Kostja ja

AKTSIASELTS LASREF vahel tekkis kohtuvaidlus ja Riigikohus leidis, et eelviidatud

lepingud olid suunatud kinnistu /aadress 1/ omandamisele, kuid olid tühised vorminõude

täitmata jätmise tõttu, välja arvatud rendileping (RKTKo 19.11.2003, 3-2-1-131-03 p-d 20–

26).

14. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid ega tõendanud, millised parendused ja muudatused

ning millal kostja tegi, samuti seda, et konkreetsete parenduste või muudatuste tegemiseks oli

üürileandja seaduses ettenähtud vormis nõusolek ning et lepingu esemeks oleva asja väärtus

on konkreetsete muudatuste või parenduste tõttu suurem. Kulutusi ei saa tõendada

jääkväärtusega, sest oluline on tegelik summa, mis arvestades rendilepingu nr 10 pikaajalisust

ja suurt inflatsiooni on jääkväärtusest ilmselt kordi väiksem.

15. Hageja andmetel on kaarhallide remonditööd teostanud AKTSIASELTS LASREF. Kui

kohus aga leiab, et kulutused olid hõlmatud rendilepinguga nr 10 loodud üürisuhtega, siis

puudub kostjal nõudeõigus, kuna analoogset sätet VÕS § 286 lg 2, mis võimaldanuks üürnikul

esitada lepinguvälise kulutuste hüvitamise nõue, enne 01.07.2002 ei kehtinud. Kui väidetavad

kulutused olid tehtud ajavahemikul 01.07.2002 kuni 18.12.2002, siis ei ole AKTSIASELTS

LASREF kostja tegevust heaks kiitnud ning kostjal puudus tahe tegutseda AKTSIASELTSI

LASREF huvides. Kostja kulude kandmise soov oli suunatud omandatava vara väärtuse

tõstmisele, mitte rendilepingu nr 10 järgse rendieseme parandamisele üürileandjale

tagastamise eesmärgil.

16. Kostja nõue on aegunud ja hageja taotles aegumise kohaldamist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

17. 12.09.2024 otsusega Harju Maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 134 203,57 eurot, põhivõlalt

sissenõutavaks muutunud viivise 15 030,85 eurot ning viivise alates 01.09.2023 VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning määras

hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 11 685,60 eurot. Lisaks määras maakohus

kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra. 17.09.2024 otsusega täiendas Harju Maakohus

12.09.2024 otsust otsustusega, milles märkis, et kostjal tuleb tasuda viivist menetluskuludelt

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

18. Pooled ei vaielnud järgmiste asjaolud üle:

- AKTSIASELTS LASREF ja kostja sõlmisid 04.10.1996 rendilepingu nr 10, mille p 2.1.

kohaselt on lepingu objektiks Tallinnas, /aadress 1/ asuv tervikvara: territoorium pinnaga

5000 m2 ja kaks pooleliolevat kaarhalli pinnaga 720 m2; rendilepingu p 1.3. kohaselt oli

lepingu tähtajaks 02.10.2021; lepingu lisa 3 kohaselt oli rendi suuruseks 10 000 krooni kuus,

millele lisandus käibemaks; renti tuli maksta iga kuu 20. kuupäevaks;

2-23-4347

- 04.10.1996 sõlmisid AKTSIASELTS LASREF ja kostja eellepingu ostumüügilepingule,

mille p 3.1. kohaselt on ostu-müügi esemeks AKTSIASELTSILE LASREF omandiõigusel

kuuluv tervikvara: territoorium pannaga 5000 m2 ja seal asuvad kaks pooleliolevat kaarhalli

pinnaga 720 m2, asukohaga /aadress 1a/, Tallinn;

- 24.07.1997 sõlmisid AKTSIASELTS LASREF ja kostja kapitalirendi lepingu, mille alusel

on kostjal õigus võtta alates 01.08.1997 ostueesõigusega rendile AKTSIASELTSILE

LASREF kuuluvad viilhallid üldpinnaga 720 m2, kasutamiseks laoruumina ja asfalteeritud

teenindusmaa üldpinnaga mitte vähem kui 5000 m2

asukohaga /aadress 1a/,

Tallinn;04.07.2000 sõlmisid AKTSIASELTS LASREF ja kostja lihtkirjaliku ostu-müügi

eellepingu, millega AKTSIASELTS LASREF müüs kostjale hoonestatud maatükid /aadress

2c/ ja /aadress 1/, Tallinn;

- 27.07.2000 sõlmisid AKTSIASELTS LASREF ja kostja lihtkirjaliku kasutusvalduse

lepingu, millega AKTSIASELTS LASREF andis kasutada kostjale samad objektid;

- 22.11.2000 sõlmisid AKTSIASELTS LASREF ja kostja lisa 04.07.2002 ostu-müügi

eellepingule ja 24.07.1997 sõlmitud kapitalirendi lepingule, millega lõpetati 04.07.2000 ostu-

müügi eelleping, kinnitati 24.07.1997 kapitalirendi kehtivust ja lepiti kokku notariaalselt

tõestatud asjaõiguslepingu sõlmimises /aadress 1a/ moodustatava krundi kohta suurusega

mitte vähem kui 5000 m2; AKTSIASELTSI LASREF ja kostja vahel tekkis kohtuvaidlus ja

Riigikohus leidis, et viidatud lepingud olid suunatud kinnistu /aadress 1/ omandamisele, kuid

olid tühised vorminõude täitmata jätmise tõttu (välja arvatud rendileping) (RKTKo

19.11.2003, 3-2-1-131-03, p-d 20–26);

- AKTSIASELTS LASREF kujundati 29.06.2012 ümber OÜ-ks LASREF;

- OÜ LASREF müüs 19.12.2019 hagejale mõttelise osa Tallinnas /aadress 2g/ ja /aadress 1/

asuvast kinnistust, mis hõlmas ka kostjale rendile antud osa; hageja kanti kinnistusraamatusse

23.12.2019;

- Tallinna Ringkonnakohtu 13.01.2023 otsuses, tsiviilasjas nr 2-20-6501, põhjenduste p 15

järgi on rendileping nr 10 lõppenud tähtaja möödumise tõttu 02.10.2021 (otsus jõustus

Riigikohtu 03.04.2023 määrusega);

- Kostja tõsteti varasemalt rendilepingu nr 10 objektiks olnud kinnisasja osalt välja

17.07.2023.

19. Kuna kostja tunnistas hageja üüritasu nõuet 2020 märtsist kuni 02.10.2021, s.o 19 kuud

üüritasu 766,94 eurot kuus kokku 14 571,86 eurot ning tasumata üüritasudelt arvestatud

viivisenõuet ajavahemikus 01.03.2020–02.10.2021 kokku 97,52 eurot, siis on kostja selles

osas hageja nõude omaks võtnud.

20. VÕS § 334 lg 3 kohaselt kui üürnik on teinud vallasasjale kulutusi, mille hüvitamist ta

võib nõuda, võib ta asja kuni nende kulutuste hüvitamiseni kinni pidada. VÕS § 286 lg-s 1

sätestatud üürniku nõude eeldused on järgmised: üürnik on üürilepingu eseme suhtes teinud

muudatusi või parendusi; muudatused või parendused on tehtud üürileandja nõusolekul;

üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on üürniku tehtud muudatuste või parenduste

tagajärjel oluliselt suurenenud.

21. Maakohus leidis, et poolte vahel peetud kirjavahetusest ja sõlmitud lepingutest saab

järeldada, et kostja soovis /aadress 1/ kinnistut omandada. Kostja ei ole vaatamata kohtu

selgitustele parandustöid või muudatusi asjaoludena selgelt esile toonud, mistõttu ei ole

võimalik tuvastada, milliseid parendusi või muudatusi kostja 27 aasta jooksul tegi, s.o mis ajal

ja millises summas kostja üürnikuna kaarhallide ümberehitamisel vm töödena tegi.

Olemasolevate kaarhallide lammutamist ja uute hoonete laohooneteks ehitamist kostja poolt

ei tõenda rendilepingus sisalduv märge pooleliolevate kaarhallide kohta. Samuti ei kinnita

24.07.1997 AKTSIASELTSI LASREF ja kostja vahel sõlmitud kapitalirendileping kostja

2-23-4347

poolt asfalteerimistööde tegemist ja kaarhallide ehitamist, kuivõrd lepinguga antakse kostjale

üle viilhallid ja asfalteeritud teenindusmaa. Ka ei tõenda kostja poolt ehitustööde tegemist

Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti AKTSIASELTSILE LASREF 18.12.2002

adresseeritud kiri. Tallinna Linnavaraameti 05.07.1999 kirjast võib teha järelduse, et

remonttöid teostas AKTSIASELTS LASREF, kes sai selleks loa. Kostja ei ole tõendanud

üürilepingu eseme suhtes muudatuste või parenduste tegemist.

22. Rendilepingu p 4.4 kohaselt on rentniku kohustuseks kooskõlastada rendileandjaga rendi

objektil tehtavad parendused ja ümberehitused. Viidatud kooskõlastamise kohustus tulenes nii

Eesti Vabariigi rendiseaduse § 11 lg-st 3 ja on sätestatud ka VÕS § 286 lg-s 1.

23. Kostja ei ole tõendanud, et tal oli AKTSIASELTSI LASREF nõusolek parandustööde

tegemiseks. Kuna P.K ei olnud 12.08.1997 AKTSIASELTSI LASREF juhatuse liige, vaid

nõukogu liige, siis puudus tal 12.08.1997 kehtinud äriseadustiku § 306 lg-te 1, 2, § 322, § 323

alusel õigus teha ainuisikulist otsust parendustööde hüvitamiseks. Nõukogul oli neli liiget ja

selle esimees oli I.R. Seetõttu ei oma tähtsust ka P.Ki poolt tsiviilasjas nr 2-03-390 antud

ütlused ja talle kostja poolt 11.08.1997 adresseeritud kiri. Samuti ei tõenda AKTSIASELTSI

LASREF nõusolekut kostjale juhatuse liikme S.Y poolt laohoone projekti kooskõlastamine.

Tõendist ei nähtu, et kooskõlastus oleks antud kostja tehtud parendustele või muudatustele.

24. VÕS § 286 lg 1 kohase hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda sellest, kas asja väärtus

on üürilepingu lõppedes muudatuste või parenduste tõttu suurenenud. Üürnikul on õigus

nõuda vaid nende kulutuste hüvitamist, mis tõstsid üürieseme väärtust. Asja väärtuse

suurendamist tuleb hinnata lepingu lõppemise seisuga. Olukorras, kus üürniku tehtud

muudatused või parendused asja väärtust ei suurenda või parenduste ja muudatuste väärtus on

üürilepingu lõppemise hetkeks juba vähenenud nullini, ei saa üürniku nõuet VÕS § 286 lg 1

alusel rahuldada. Hüvitise nõudmise võimalikkuse ja selle suuruse hindamisel tuleb võtta

aluseks see, kas ja kui palju on muudatused üürileandjale väärt.

25. Maakohus luges kostja esitatud 18.05.2023 eksperthinnanguga tõendatuks, et kinnisasja

turuväärtus on 780 000 eurot. Ekspert ei ole eraldi hinnanud hoonete väärtust. Samas

hinnangus on ekspert märkinud kommentaarina, et väärtuse kuupäeva seisuga ei ole

ehitisregistrisse kantud kahte kinnisasjal asuvat lao- ja töökojahoonet. Hoonetes on teostatud

ehitusluba nõudvaid ehitustöid, mille kohta puudub ehitisregistris dokumentatsioon. Kuna

hinnatava vara parimaks kasutuseks on selle kasutus arenduskinnistuna (elu- ja ärihoonete

püstitamiseks), siis tulenevalt sellest ei mõjuta korrastamata dokumentatsioon oluliselt

hinnatava vara turuväärtust, kuna detailplaneeringu kehtestamisel on olemasolev hoonestus

mõistlik lammutada. Hinnangust saab teha järelduse, et ka juhul, kui kostja tegi üüritud asjale

parendusi või muudatusi, siis on nende väärtus vähenenud nullini, kuna ekspert on leidnud, et

vara parimaks kasutuseks oleks hoonestus mõistlik lammutada. Kostja ei ole tõendanud, et

üürniku tehtud väidetavad parendused või muudatused oleksid suurendanud kinnisasja

väärtust.

26. Kuna kostjal puudub hageja vastu kulutuste hüvitamise nõue, siis ei olnud kostjal õigust

üüritud asja kinni pidada.

27. Maakohus märkis alternatiivselt, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostja on teinud

parendusi ja/või muudatusi, tal oli selleks üürileandja nõusolek ja üürilepingu esemeks oleva

asja väärtus on üürniku tehtud muudatuste või parenduste tagajärjel oluliselt suurenenud, siis

on kostja nõue aegunud (VÕS § 338 lg-d 1–2). 13.01.2023 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-20-

6501 on Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et pooltel puudus vaidlus, et 04.10.1996 sõlmitud

2-23-4347

üürilepingu tähtaeg möödus 02.10.2021 ja uut üürilepingut ei sõlmitud. Seega möödus

kuuekuuline hagi aegumistähtaeg 04.04.2022 (02.04.2022 oli laupäev) ja kostja väidetav nõue

on aegunud. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et aegumine algas alates Riigikohtu

03.04.2023 tehtud määrusest, s.o tsiviilasjas nr 2-20-6501 tehtud lahendi jõustumisest. VÕS §

338 lg 1 ja lg 2 lause kaks sätestab selgelt nõude esitamise aegumise alguse ajana üürilepingu

lõppemise, mitte üürilepingu lõppemise aja tuvastamise lahendi jõustumise.

28. VÕS § 335 kohaselt kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib

üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või

üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul,

kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei

välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat

ületava kahju hüvitamist.

29. Kuivõrd rendileping nr 10 lõppes 02.10.2021, ja kostjal üürieseme kinnipidamisõigus

puudus, siis on kostja alates 03.10.2021 kuni 17.07.2023 vallanud hageja kinnisasja õigusliku

aluseta. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt turuüüri s.o üüri, mis on sarnases kohas oleva

sarnase asja puhul tavaline.

30. Maakohus luges eksperthinnanguga nr 57182/2023PR tõendatuks, et aadressil /aadress 1/

asuvate hoonete turuüür ajavahemikus 03.10.2021–17.07.2023 on 3,2 eurot/m2 kuus ja

/aadress 1/ laoplatsi turuüür ajavahemikus 03.10.2021–17.07.2023 on 0,9 eurot/m2 kuus,

kusjuures hinnanguline üüritav platsi pind on ca 2500 m2 ning hoonete suletud netopind

375,77 m2 ja 370,62 m2. Seega on vaidlusaluse objekti turuüür kõnealusel ajavahemikul

4638,45 eurot kuus (3,2 eurot/m2 x (375,77 m2 + 370,62 m2) + 0,9 eurot/m2 x 2500 m2 ≈

4638,45 eurot) ja ajavahemikul 03.10.2021 kuni 17.07.2023 on kostja poolt turuüürina

tasumisele kuuluv summa käibemaksuta 99 651,86 eurot (31-2)/31+20+17/31) x 4638,45.

Kuna pooltel oli kokkulepe üürisummalt käibemaksu tasumise koha, siis tuleb sellelt summalt

tasuda ka käibemaks. Kokku tuleb kostjalt välja mõista ajavahemiku 03.10.2021 kuni

17.07.2023 eest 119 582,23 eurot (99 651,86 x 1,2 ≈ 119 582,23).

31. Ajavahemiku eest 01.03.2020 kuni 02.10.2021 tuli kostjal tasuda lepingujärgset üüri 10

000 krooni, millele lisandub käibemaks, ümberarvestatuna eurodesse. Seega oli 01.03.2020

kuni 02.10.2021 igakuiselt tasumisele kuuluv üür käibemaksuga 766,94 eurot (10 000 :

15,6466 x 1,2 ≈ 766,94) ja kogu perioodi eest kokku 12 184,45 eurot (10 000 x (19+

2/31):15,6466 ≈ 12 184,45). Vastavalt üürilepingu lisale 3 lisandub antud summale käibemaks

ja seega on summa 14 621,34 eurot (1,2 x 12 184,45 = 14 621,34).

32. Rendilepingu nr 10 lõppemiseni üüri sissenõutavaks muutmise kuupäeva määratlemiseks

tuleb lähtuda rendilepingu lisast 3, mille järgi on üüri (rendi) tasumise kuupäevaks 20.

kuupäev. Erandiks on 01.–02.10.2021 üür, mille kostja pidi tasuma rendilepingu nr 10

lõppemisel, st 04.10.2021. Ka kahjuhüvitist igakuiste osamaksetena oleks tulnud tasuda

vastava kuu samal kuupäeval nagu on ette nähtud rendilepingu nr 10 lisas, s.o 20.

kuupäevaks. Kostja hageja viivisearvestusele vastuväiteid ei esitanud ning hagejal on õigus

kostjalt nõuda viivist kohustuse täitmata jätmise eest.

Apellatsioonkaebus

33. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 12.09.2024

otsus, mida on täiendatud 17.09.2024 otsusega, osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jättis

vastuhagi rahuldamata ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 119 631,71 eurot,

2-23-4347

viivised 14 933,33 eurot ning alates 01.09.2023 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras, jaotas menetluskulud ning määras need kindlaks. Kostja palub teha uus

otsuse, millega rahuldada vastuhagi ja jätta hageja hagi põhivõla 119 631,71 eurot ja viiviste

14 933,33 euro nõudes rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja põhivõlg 639 389

eurot ja alates 31.05.2023 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Alternatiivselt palub kostja saata tsiviilasi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja

palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

34. Kostja ei nõustu maakohtuga selles, et ta ei ole selgelt välja toonud, milliseid muudatusi ja

parendusi ning millal ta üüriesemele tegi. Kui pooleliolevad kaarhallid on lammutatud ning

ümber ehitatud algusest peale rendilepingu kehtivusajal saadud ehitusloa ja projekti alusel

laohooneteks, on põhjendamatu väita, et kostja ei ole tõendanud muudatuste ja parenduste

tegemist. Kuna pooleliolevatest kaarhallidest on saanud rendilepingu kehtivuse ajal püsivalt

ehitatud laohooned, siis on kostja tõendanud, et kostja poolt on kaarhallide pooleliolev

ehitustöö lammutatud ning rajatud uued hooned. Kostja on tõendanud, et on kaarhallid ümber

ehitanud seaduslikult ja projekti kohaselt. Kuivõrd kaarhallide ja territooriumi otsene valdus

oli kostjal, teostas kostja ka kõik ehitustööd rendiesemel. Kostja ei nõustu maakohtuga, et ta

ei ole tõendanud AKTSIASELTS LASREF nõusolekut üürilepingu esemele parendustööde

tegemiseks. Samas on maakohus osa kostja esitatud tõenditest, millest järelduvad vastavad

nõusolekud, jätnud üldse hindamata.

35. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja tehtud parendused või muudatused ei ole

suurendanud kinnisasja väärtust. Kostja esitatud eksperthinnangust ei tulene, et kinnisasjal

asuvate hoonete ja korrastatud territooriumi väärtus on vähenenud nullini. Eksperthinnangust

tuleneb, et kinnisasjal puudub kehtiv detailplaneering ning et keskmiselt kulub

detailplaneeringu kehtestamiseks ca viis aastat. Parim kasutus võib olla küll asenduskinnistu,

kuid ekspert on siiski hinnanud kinnistu väärtust senise kasutuse, s.o üüritulu, järgi.

36. Maakohtu põhjendused aegumise kohta ei saa olla alternatiivsed. Maakohus on ebaõigesti

käsitlenud aegumise peatumise ning jätkumise tähtaegu. Kostja nõue hageja vastu ei ole

aegunud ning on esitatud VÕS § 338 lg 1 sätestatud tähtaegu järgides. Kuna hageja ja kostja

vahel oli õigusvaidlus seoses rendilepinguga tsiviilasjas nr 2-20-6501, kus kostja soovis

saavutada ostueesõigust rendilepingu esemele ja hageja vaidlustas üürilepingu tähtaja, siis

peatus kostja nõue (VÕS § 286 lg-st 1 tulenevalt) alates 03.10.2021 kuni selles tsiviilasjas

kohtuotsuse jõustumiseni 03.04.2023. 04.10.1996 rendileping nr 10 lõppes 02.10.2021

tsiviilasja nr 2-20-6501 menetluse ajal, mistõttu polnud kostjal nõude aegumise peatumise

tõttu põhjust esitada ka nõuet tulenevalt VÕS § 286 lg 1 alusel enne kohtuotsuse jõustumist.

Maakohus on ebaõigesti märkinud, et poolte vahel ei olnud vaidlust rendilepingu lõppemise

tähtaja üle.

Vastustaja seisukoht

37. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

38. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja

täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

2-23-4347

39. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

on vaidlustanud maakohtu otsuse ja täiendava otsuse, osas, millega maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 119 631,71 eurot ja viivised 14 933,33 eurot ning alates

01.09.2023 viivise põhinõudelt 119 631,71 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Samuti osas, milles vastuhagi jäi rahuldamata ja jaotati menetluskulud. Maakohtu

otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 14 571,86 eurot, viivise 97,52 eurot ning viivise põhinõudelt 14 571,86 eurot

alates 01.09.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsus on osas,

milles seda vaidlustatud ei ole TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

40. Kostja palus apellatsioonkaebuses rahuldada vastuhagi ja välja mõista hagejalt kostja

kasuks 639 389 eurot ning viivise põhinõudelt (639 389 eurot) alates 31.05.2023 VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja 31.05.2023 esitatud vastuhagis oli kostja palunud

hagejalt välja mõista kostja kasuks 650 000 euro ja viivise alates vastuhagi avalduse

esitamisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.16.06.2025 ringkonnakohtu

istungil loobus kostja osaliselt oma vastuhagis esitatud nõudest, s.o osas, milles kostja

vastuhagis palus hagejalt välja mõista 10 611 eurot ja sellelt summalt viivise.

Ringkonnakohus võtab kostja vastuhagist osalise loobumise vastu ja lõpetab selles osas

vastuhagi nõuete menetluse.

41. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele

teistsugust hinnangut ega asuda nõuete põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale seisukohale, välja arvatud osas, milles ringkonnakohus muudab ja täiendab

maakohtu otsuse põhjendusi, mistõttu ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes

vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

42. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta

neid uuesti. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on

maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki

tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus on

tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt

põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised

ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud

järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

43. Kostja on apellatsioonimenetluses kirjalikes kohtukõne teesides esitanud uued väited selle

kohta, et kostjale ei saa ette heita peale rendilepingu lõppemist 02.10.2021 lepingu eseme

hagejale tagastamata jätmist, kuna kostja ei olnud lepingu eseme otseseks ega kaudseks

valdajaks.

44. TsMS § 634 lg-st 1 tulenevalt võib apellant kaebust muuta ja täiendada

apellatsioonitähtaja lõpuni. Sama sätte lg 2 järgi ei välista eeltoodu apellandi õigust esitada

uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja

möödumist. Apellatsioonimenetluses peab uue asjaolu esitamise lubatavust pool TsMS § 652

lg 4 kohaselt oma kaebuses või vastuses põhjendama. Kui pool uue asjaolu esitamise

lubatavust ei põhjenda, jätab kohus selle tähelepanuta. Kostja ei ole esile toonud mõjuvat

2-23-4347

põhjust, miks ta ei saanud juba maakohtus tugineda kõigile asjaoludele, miks tema ei pidanud

hagejale rendilepingu eset välja andma, mistõttu ringkonnakohus kostja uute väidetega ei

arvesta ja need tuleb jätta tähelepanuta. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud selle üle, et

kostja tõsteti rendilepingu nr 10 objektiks olnud kinnisasja osalt välja 17.07.2023. Pooled

vaidlesid maakohtus selle üle, kas kostja pidas õigustatult kinni rendilepingu alusel temale üle

antud eset (üüritud asja), mis oleks välistanud üürileandja õiguse nõuda asja väljaandmisega

viivitamise korral üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline

(VÕS § 335). Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et apellatsioonimenetluses ei saa algatada

uut vaidlust, arendada peetud vaidlust edasi ega laiendada vaidlust võrreldes sellega, mida

maakohtus peeti.

45. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja vastuhagis

esitatud nõue on aegunud. Kostja esitas hageja vastu 31.05.2023 vastuhagis nõude 04.10.1996

rendilepingust tulenevalt. Kostja nõuab hagejalt rendileandja nõusolekul tehtud parenduste ja

muudatuste tõttu rendilepingu eseme väärtuse olulise suurenemisega seoses mõistlikku

hüvitist rendilepingu lõppemise seisuga 02.10.2021. Rendilepingu sõlmimise ajal 04.10.1996

kehtis rendisuhetele 01.10.1990 jõustunud rendiseadus. Rendileping on oma olemuselt

kestvusleping. Võlaõigusseaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 järgi kohaldatakse

enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa

seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või

toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002 kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 2

teise lause järgi seni kehtinud seadust. Kostja on apellatsioonimenetluses täpsustanud, et tema

nõuet VÕS § 286 lg 1 alusel pidi esitatud asjaoludest järelduvalt mõistetama kui mõistlikku

hüvitise nõuet pärast 01.07.2002 rendilepingu esemele tehtud parendustest ja muudatustest

tulenevalt. Alates 01.07.2002 kohalduvad seega poolte vahel 04.10.1996 sõlmitud

rendilepingule VÕS-s üürilepingut reguleerivad sätted, sh VÕS § 286 lg 1.

46. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja 31.05.2023 vastuhagis esitatud nõue on aegunud.

VÕS § 338 lg 1 sätestab, et üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse

äravõtmise nõude aegumistähtaeg on kuus kuud. VÕS § 338 lg 2 teise lause kohaselt algab

üürniku nõuete aegumistähtaeg lepingu lõppemisest. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et VÕS §

338 reguleerib vaid kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtaega, mis ei hõlma asjale tehtud

kulutuste tõttu mõistliku hüvitise nõude esitamise tähtaega. VÕS § 286 pealkirjaks on

kulutuste hüvitamine üürnikule, ja VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud hüvitise nõudena on samuti

silmas peetud kulutuste hüvitamise nõuet, mis tehakse kindlaks läbi mõistliku hüvitise

tuvastamise kaudu. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 286 lg-s 1 märgitud nõude aegumine

sätestatud VÕS § 338 lg-tes 1 ja 2 (RKTKo 02.12.2015, 3-2-1-51-15, p 18).

47. Kostja väidete kohaselt lõppes rendileping 02.10.2021. Pooled ei vaielnud selle üle, et

Tallinna Ringkonnakohus on 13.01.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-6501, mis jõustus

03.04.2023 Riigikohtu määrusega, tuvastanud, et rendileping nr 10 lõppes tähtaja möödumise

tõttu 02.10.2021. Asjaolust, et pooled teises tsiviilasjas vaidlesid selle üle, kas rendileping on

lõppenud ennetähtaegselt hageja rendilepingu ülesütlemisavalduse alusel, ei ole võimalik

järeldada, et hiljemalt 02.10.2021 seoses tähtaja möödumisega rendileping siiski lõppes. Igal

juhul ei ole ei kostja ega hageja väitnud, et nende vahel oleks kehtinud rendileping ka peale

02.10.2021. Seega sai kostja oma rendilepingust tulenevad hüvitise nõuded seoses tehtud

parenduste ja muudatustega, millega on rendilepingu eseme väärtuse oluliselt suurenenud,

esitada peale rendilepingu lõppemist 02.10.2021. Kostja nõude aegumistähtaeg algas

rendilepingu lõppemisest 02.10.2021, mil kostjal tekkis õigus nõuda tema nõudele vastava

kohustuse täitmist ja kostja pidi seda tegema kuue kuu jooksul.

2-23-4347

48. Kostja vastuväidete kohaselt peatus tema nõude aegumine alates 03.10.2021 kuni

03.04.2023, s.o tsiviilasjas nr 2-20-6501 menetluse ajal rendilepingu lõppemisest kuni samas

tsiviilasjas tehtud kohtuotsuse jõustumiseni. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg

1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või

tunnustamiseks. Tsiviilasjas nr 2-20-6501 vaidlesid pooled selle üle kas rendileping on

ennetähtaegselt lõppenud ja kas kostja peab selle hageja välja andma ning ka selle üle kas

kostja on teostanud rendilepingu esemeks oleva asja üle ostueesõigust. Kuna tsiviilasjas nr 2-

20-6501 ei olnud kostja esitatud üürilepingu lõppemisel mõistliku hüvitise nõuet seoses kostja

tehtud paranduste või muudatuste tõttu asja väärtuse olulisest suurenemisest tulenevalt, siis ei

saanud kostja nõue ka tsiviilasja nr 2-20-6501 menetluse ajaks peatuda. Riigikohus on

rõhutanud, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub ainult selle nõude aegumine, mis on kohtule

hagiga esitatud. Kui vaidlusega seotud konkreetne nõue jäetakse kohtumenetluses esitamata,

siis tuleb hagi esitajal arvestada riskiga, et nõue, mis esitatakse hiljem võib olla aegunud

(RKTKo 10.05.2023, 2-17-5199, p 21).

49. Kuivõrd kuue kuu tähtaeg saabus 04.04.2022 (02.02.2022 on laupäev) ning kostja ei olnud

selle aja jooksul esitanud vaidlusalust nõuet hageja vastu, siis on kostja nõue, mis esitati

31.05.2023, aegunud ja hagejal tulenevalt TsÜS §-st 142 lg 1 õigus keelduda oma kohustuse

täitmisest. Kuna kostja vastuhagi nõue on aegunud ja hageja taotles aegumise kohaldamist,

siis tuli seetõttu jätta kostja vastuhagi rahuldamata. Maakohtul ei olnud vajadust hinnata

poolte väiteid ja tõendeid vastuhagi nõude põhjendatuse kohta. Kuivõrd vastuhagis esitatud

nõue hageja vastu on aegunud, ei anna ringkonnakohus hinnangut sellele, kas rendilepingu

eseme väärtus on rendileandja nõusolekul tehtud parenduste ja muudatuste tõttu oluliselt

suurenenud, kas sellest tulenevalt on hagejal kohustus tasuda kostjale mõistlikku hüvitist ning

kas hageja on oma kohustusi kostja ees rikkunud.

50. Olukorras, kus kostja nõue hageja vastu oli aegunud ning jääb rahuldamata, ei olnud

kostja õigustatud rendilepingu eset kuni 17.07.2023 (s.o kuni asja väljaandmiseni hagejale)

kinni pidama tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. Kuna kostja ei andnud

rendilepingu eset hagejale pärast lepingu lõppemist tagasi, siis on maakohus õigesti

tuvastanud, et kostja on kohustatud tasuma hagejale kuni asja tagastamiseni üüri, mis on

samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline (VÕS § 335).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

51. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

52. Kuna kostja loobus osaliselt vastuhagist ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis

jäävad menetluskulud TsMS § 168 lg 4 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1

kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid.

Kuna maakohus on oma otsuses hageja menetluskulud kindlaks määranud, määrab

kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka hageja apellatsiooniastme menetluskulud.

53. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud mõista kostjalt välja menetluskulu hageja

kasuks 2930,25 eurot. Kostja vastuväiteid hageja menetluskulude nimekirjale esitanud ei ole.

54. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusabi kokku 13 tundi

ja 55 minutit. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas välja toodud

ajakulu apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks, menetlusdokumentidega tutvumiseks,

2-23-4347

vastuhagi tagamise taotlusele vastamiseks, kohtuistungiks ettevalmistumiseks ja kohtuistungil

osalemiseks, arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide sisu ja mahtu ning tsiviilasja

keerukust, on põhjendatud ja vajalik.

55. Hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 237 eurot (5 tunni ja 10 minuti eest) ja 195 eurot

(8 tunni 45 minuti eest), s.o keskmiselt 210 eurot 55 senti (ilma käibemaksuta) tund, ei ületa

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

56. Seega tuleb kostjalt välja mõista menetluskulu hageja kasuks 2930,25 eurot.

57. Hageja taotlusel tuleb kostjalt välja mõista TsMS § 177 lg 4 alusel viivis hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt.

58. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)