2-25-109038/14 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Külli Puusep

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. august 2025, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-109038

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi A.S.-i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1040 eurot 65 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479)

Hageja lepinguline esindaja Sigrid Rahkema (Julianuse

Õigusbüroo OÜ)

Kostja A.S. (isikukood XXX), elukoht XXX, Valga, e-post XXX

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aktiva Finance Group OÜ hagi A.S.-i vastu võlgnevuse nõudes rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda.

3. Määrata, et A.S.-il hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

4. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). See ei välista

samas edasikaebeõiguse kasutamist. Kohus selgitab aga, et lihtmenetluse asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses

on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 637 lg 21).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 25. märtsil 2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse A.S.-i (kostja) vastu 980 euro 81 sendi saamiseks. Kohus koostas 28.

märtsil 2025 makseettepaneku, mida ei õnnestunud võlgnikule mõistliku aja jooksul kätte

toimetada. Seoses menetlusdokumendi kättetoimetamise võimatusega mõistliku aja jooksul lõpetas

kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Tartu Maakohus kohustas 14. aprilli 2025 määrusega hagejat esitama nõude ja selle põhjenduse

hagiavaldusele ettenähtud vormis. Hageja esitas nõude hagiavalduse vormis 15. mail 2025.

2-25-109038

Hagiavaldusest nähtub, et kostja ja Coop Pank AS (krediidiandja) sõlmisid 14. aprillil 2021

laenulepingu nr L320661, mille alusel sai kostja laenu 2550 eurot intressimääraga 23,90% aastas

ehk 0,07% päevas, krediidikulukuse määraga 27,87%, viivisemääraga 23,90% aastas ehk 0,0664%

päevas, igakuise lepingu haldustasuga 1 eurot 50 senti, osamaksete arvuga 72, kuutasuga 68 eurot

48 senti.

Kostjalt on tasunud algsele krediidiandjale põhiosa katteks 900 eurot 62 senti ja hagejale 1000

eurot. Kostjal on hageja ees põhivõlgnevus 649 eurot 38 senti, intressivõlgnevus 1216 eurot 73

senti, laenuhaldustasu 6 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise nõue 63

eurot 34 senti. Hageja palub välja mõista ka viivise alates hagiavalduse esitamisele järgnevast

päevast 15. maist 2025 lepingujärgses viivisemääras 23,90% aastas.

3. Kostja rikkus lepingust tulenevat tagasimakse kohustust, jäädes viivitusse vähemalt kolme

järjestikuse tagasimaksega, s.o 10. juulil 2024, 10. augustil 2024 ja 10. septembril 2024, siis teatas

algne krediidiandaja 30. septembri 2024 teatisega, et täiendava tähtaja jooksul 23. oktoobriks 2024

võlgnevuse likvideerimata jätmisel või selle tasumise osas muule kokkuleppele mittejõudmisel,

ütleb krediidiandaja sõlmitud lepingu üles. Kuna kostja võlgnevust tähtajaks ei tasunud ning oli

viivituses vähemalt kolme järjestikuse tagasimakse tasumisega, ütles krediidiandja lepingu üles 30.

oktoobril 2024, millest teavitati kostjat on 30. oktoobri 2024 kirjaga (dtl 49).

4. Algne krediidiandja loovutas 31. oktoobril 2024 nõude kostja vastu hagejale koos õigusega

nõuda intressi, viivist ja muid kõrvalnõudeid, millest teavitati kostjat 31. oktoobri 2024 kirjaga (dtl

50).

5. Hageja selgitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohta, et Maksu- ja Tolliametile

tehtud päringust nähtub, et kostja viimase kolme kuu keskmine sissetulek oli 564 eurot.

Väljaminekuteks arvestati 100 eurot. Lepingu igakuiseks osamakseks kujunes 68 eurot 48 senti.

Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi

vähemalt 395 eurot 52 senti (564-100-68,48). Taust.ee ja Krediidiinfo päringutest ei nähtunud

kostjal maksehäireid. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust

ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane.

Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga,

kes seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Hageja rõhutas, et seadusest ei tulene

nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal

tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Hageja on seisukohal, et pangakonto

väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks

piisav. Lepingu sõlmimisel oli kostja teadlik, et laen on kohustus mida tuleb täita.

6. Kohus kohustas hagejat täpsustama vastustutustundliku laenamise põhimõtete järgimist, sh

kuidas jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja igakuine sissetulek on 564 eurot ja

finantskohustuses 100 eurot kui hageja ei ole küsinud kostja pangakonto väljavõtet. Kohus tegi

hagejale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg-le

7 nõude ümberarvestus

7. Hageja selgitas täiendavalt kohtu nõudele vastates, et hagejal ei ole esitada täiendavaid tõendeid

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Hageja esitas nõude ümberarvestuse kui

kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtteid vastavalt VÕS §

4034 lg-le 7, mille kohaselt on kostja krediidisumma krediidiandjale tasunud. Kostja sai lepingu

alusel laenu kokku summas 2550 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 2667

eurot 16 senti.

8. Hagiavalduse ja Tartu Maakohtu 19. mai 2025 määruse tsiviilasjas menetlusse võtmise kohta

ning hagiavaldusele vastamistähtaja määramise kohta on kostjale loetud kättetoimetatuks 17. juunil

2025 tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3141 alusel. Kohus määras kostjale vastamise

tähtaja 14 päeva. Kostja omapoolset seisukohta hagiavaldusele ei esitanud, tähtaeg saabus 1. juulil

2025.

2(7)

2-25-109038

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid

kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja menetluskulud tuleb jätta hageja

kanda.

10. TsMS § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid,

kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna

põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et

kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes

õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus menetleb

asja lihtmenetluses, mistõttu piirdub kohus otsuse põhjendavas osas alljärgnevalt õigusliku

põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele kohus rajas oma järeldused.

11. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale

tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka

seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud

vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu

poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo

4.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.

12. VÕS § 76 lg-st 1 ja § 82 lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ning

kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kui võlgnik on kohustust

rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt

õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 113

lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Vaidlust ei ole, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmiti 14. aprillil 2021 laenuleping, millega

krediidiandja andis kostjale laenu 2550 eurot (dtl 36-42). Kostja on lepingu katteks teinud

tagasimakseid kokku 2667 eurot 16 senti (dtl 126). Kohus on tuvastanud, et füüsilisest isikust kostja

võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping

VÕS § 402 lg 1 mõttes.

13. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud laenulepingu (dtl 36-42), maksekorralduse laenu

väljamaksmise kohta (dtl 47), laenulepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 48), laenulepingu

ülesütlemise teate (dtl 49), nõude loovutamise teatise (dtl 50), krediidianalüüsi (dtl 51-64), võlainfo

tabeli (dtl 65-79), meeldetuletuskirjad (dtl 80-88), viivisearvestuse (dtl 89), tööprogrammi

väljavõtte (dtl 128-263).

14. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles

ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Algne krediidiandja edastas 30. septembril 2024 kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja

kuni 23. oktoobrini 2024 andmisest (dtl 48). Sama kirjaga andis krediidiandja kostjale teada, et

võlgnevuse täiendava tähtaja jooksul tasumata jätmisel loetakse lepingu ühepoolselt üles öelduks.

Seega järgis algne krediidiandja VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud nõuet anda võlgnikule vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks.

3(7)

2-25-109038

15. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub

nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja

teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on

võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.

Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus

võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Algne krediidiandja on loovutanud oma nõude hagejale

ning kostjat on sellest teavitatud 31. oktoobril 2024 (dtl 50).

16. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5. aprilli 1993 Euroopa

Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti

õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa

Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur

Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka

siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus

kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras

lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK).

Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma

õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus

võlausaldajal.

VÕS § 4034 lg 4 sätestab, et tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks

teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused

tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja

kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50

lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke

pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele. Sama §-i lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija

esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud

krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise

tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Hageja selgitas hagiavalduses, et

tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks päringu Maksu- ja Tolliametile ja

laenutaotluse esitamise ajal kostjalt kehtivaid maksehäireid Taust.ee ja Krediidiinfo kohaselt polnud

(dtl 28, 29). Hageja kinnitas, et ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid (dtl 121).

Täiendavalt selgitas hageja, et hageja arvestas kostja sissetulekuks 564 eurot ja väljaminekuks

kostja poolt taotluses märgitud 100 eurot (dtl 28). Hageja selgitas, et andmete kogumis tekkis

krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab täita

krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel (dtl 29). Alternatiivselt

leidis hageja, et kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise

põhimõtteid, siis VÕS § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt on kostja krediidisumma krediidiandjale

tasunud (dtl 126).

Kohtu hinnangul ei ole kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist

tõendanud.

17. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostjaga 14.

aprillil 2021 sõlmitud laenulepingu osas.

4(7)

2-25-109038

Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18 märkinud, et

kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste

tarbijaga seotud näitajate kohta:

1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav

teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul,

kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast

küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja

tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt TlnRnKo 8.11.2021, nr 2-

20-106661, p 55).

18. Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust vastavalt VÕS §

4034 lg-le 2 ja 4 ning KAVS § 49 ja § 50 kohaselt laenutaotlusel esitatud andmete, Maksu- ja

Tolliametile teostatud päringu ja avalike andmebaaside põhjal.

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi hageja päringud Krediidiinfosse ja Taust.ee-sse.

Coop Grupi siseste süsteemide CCS, Tank ja Lennuk kohaselt ei olnud kostjal varasemaid lepinguid

algse krediidiandja juures ja kostja ei olnud kasutanud ka muid finantsteenuseid (dtl 29). Hageja on

kinnitanud, et krediiditaotluse esitamise ajal kostjal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud

(dtl 28). Hageja on seisukohal, et laenutaotlemise ajal maksehäirete puudumisel võis hageja

järeldada kostja võimet täita laenulepingut. Maksu- ja Tolliametist teostatud päringu vastuse

kohaselt oli kostja keskmine sissetulek 564 eurot (dtl 28). Hageja arvestas kostja väljaminekuna 100

eurot (dtl 28).

Kohtu hinnangul ei tõenda Krediidiinfo (dtl 29), Taust.ee (dtl 28) ja krediidianalüüs (dtl 51-64)

väljavõtted vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist. Kohus märgib, et hageja ei ole

esitanud Krediidiinfo, Taust.ee ja Maksu- ja Tolliameti päringute tulemusi hagiavalduse lisadena

vaid on need kopeerinud hagiavaldusse, kust ei nähtu päringute tegemise tegelik aeg ning kelle osas

antud päringud on teostatud. Hageja on kinnitanud vastuses kohtunõudele selgitada ja esitada

tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise kohta, et hagejal ei ole täiendavalt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta tõendeid esitada (dtl 125).

5(7)

2-25-109038

Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 20-22 märkinud, et

krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse

täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija

esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi

(VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse

sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja

sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis

on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg

3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust,

seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija

pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab

laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab

eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo

31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes

laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka

muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada

(TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1).

Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja

sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene,

kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).

19. Kohtule ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta

(nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused,

kogumispensioni olemasolu jmt), samuti ei ole küsitud kostjalt pangakonto väljavõtet ega andmeid

ülalpidamiskohustuse kohta. Hageja ei ole kontrollinud kostja varalist seisu, sissetulekute ja

kohustuste suurust regulaarsust kostjaga endaga suheldes. Hageja on kostjale laenu väljastanud

kostja poolt esitatud taotluses toodud andmete alusel, kuid ei ole esitatud andmeid kontrollinud.

20. Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et esialgne võlausaldaja ei ole piisava hoolsusega

täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kohus leiab, et hageja ei ole

tõendanud, et krediidiandja järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid,

selgitades välja kõik nõutud aspektid ning tehes mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi

asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 50 lg 3 p 3). Konto väljavõtte küsimise ja

muude päringute tegemise eesmärk ongi lisaks tarbija enda avaldusele koguda andmeid ja esitatud

andmeid kontrollida.

21. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja

krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS §

4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud

sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga

seotud tasude osas (sissenõudmiskulu).

Laenulepingu kohaselt olid pooled kokku leppinud lepingu sõlmimisel 14. aprillil 2021

intressmäära 23,90% aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis

6(7)

2-25-109038

on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt nõuda intressi.

Kostja ei võlgne tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

Laenulepingu kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 2550 eurot (dtl 36), kohustusega laen

tagastada 72 kuu jooksul igakuiselt osamaksena 68 eurot 48 senti (dtl 36).

Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid summas 2667 eurot 16 senti (dtl 126).

Hagiavalduse kohaselt on kostja põhivõlgnevus hageja ees 649 eurot 38 senti, intressi võlgnevus

126 eurot 73 senti, haldustasu võlgnevus 6 eurot, viivise võlgnevus 63 eurot 34 senti ja võla

sissenõudmiskulu võlgnevus 40 eurot.

Arvestades asjaolu, et hagejal ei ole seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega

õigus nõuda kostjalt intresse ega muid tasusid, siis tuleb arvestada kostja poolt juba hagejale tasutud

maksed 2667 eurot 16 laenu põhisumma, s.o 649 euro 38 sendi katteks.

22. Kuna laenulepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete

maksetega viivitusse sattumine, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli

krediidiandjal vastavalt VÕS § 403⁴ lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ei saanud kostja olla laenulepingu ülesütlemise ajal

viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning laenulepingu

ülesütlemiseks ei olnud alust. Arvestades kostja tehtud tagasimakseid (2667 eurot 16 senti) ja

lepingu tingimusi, ei oleks kostja uue maksegraafiku määramise korral tagasimaksetega viivituses

olnud.

Hageja on täiendavas seisukohas märkinud, et kui krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku

laenamise põhimõtteid, siis VÕS § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt on kostja krediidisumma

krediidiandjale tasunud (dtl 126). Seega on 14. aprillil 2021 sõlmitud laenulepingust tulenevad

kohustused kostja poolt täidetud ning kostjal puudub võlgnevus hageja ees.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

23. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS §

173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi

rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

24. Kostja ei ole menetluses osalenud, mistõttu ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud.

25. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud

isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Külli Puusep

kohtunik

7(7)