2-25-7119/41 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

04.08.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-7119

Kohtuasi

Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu)

taotlus

isiku

paigutamiseks

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.06.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

C.Z määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kaudu)

Puudutatud isik C.Z (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Marje Mängel

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta C.Z taotlus tema ärakuulamiseks rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 17.06.2025 määrus muutmata.

3. Jätta C.Z määruskaebus rahuldamata.

4. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-25-7119

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtu 09.05.2025 määrusega paigutati C.Z (puudutatud isik) esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile psühhiaatriakliinikusse kuni

12.05.2025 kell 16.15. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliiniku

(psühhiaatriakliinik) valvearsti taotlusel pikendas maakohus 10.05.2025 määrusega

puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani,

st kuni 17.06.2025 kell 16.15. Maakohus märkis, et annab loa isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

2. Puudutatud isiku elukohajärgne kohalik omavalitsus Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kaudu; avaldaja) esitas 11.06.2025 maakohtule avalduse, paludes jätkata

puudutatud isiku tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas ja paigutada ta tahtest olenematu

ravi kohaldamiseks haiglatingimustesse kuni kolmeks kuuks.

2.1. Avalduse kohaselt esitas psühhiaatriakliinik avaldajale taotluse puudutatud isiku suhtes

tahtest olenematu ravi jätkamiseks orienteeruvalt kuni kolmeks kuuks. Avalduse ja

psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus statsionaarselt

ravil 15. korda. Varasemast anamneesist on teada, et puudutatud isik pöördus esmakordselt

psühhiaatri vastuvõtule 2001. aastal pärast sõjaväeteenistust, mil olid kaebuseks hirmutunne,

unehäired, süütunne ning jälitusmõtted. Diagnoositi luululine häire (F22) ning puudutatud isik

jäi ambulatoorsele ravile. 2007. aastal seisund halvenes, tekkisid ärevus, unetus, meeleolu

kõikumised ning kujunes laiaulatuslik kahjustusluul, mille tõttu viibis puudutatud isik

haiglaravil. Diagnoositi äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega

(F23.1). Seisund stabiliseerus ning puudutatud isik jätkas ambulatoorse raviga. 2012. aastal

esines uus psühhoosi ägenemine pärast lõputöö kaitsmist, aktualiseerusid süüdistus- ja

kahjustusluul ning kuulmismeelepetted. Puudutatud isik viibis taas haiglaravil, diagnoositi

paranoidne skisofreenia (F20). Puudutatud isiku seisund on olnud edaspidi muutlik, puuduliku

haigustaju tõttu on esinenud probleeme ravisoostumusega, puudutatud isik vähendab kodus

omavoliliselt raviannuseid ning katkestab ravimite tarvitamise, mistõttu on psühhoos

korduvalt ägenenud ja ta on vajanud haiglaravi. 2024 aastal vajas haiglaravi kahel korral.

2024. aasta juunikuus lahkus psühhootilistel ajenditel kodust, avaldas, et elas kolm päeva ilma

rahata tänaval, oli söömata, käis tankla tualettides joomas. Haiglaravil äge psühhoos taandus,

kuid sisulist ravisoostumust ei tekkinud ning haiglaravijärgselt lõpetas toetusravi. 01.12.2024-

–10.01.2025 viibis taas haiglaravil, kui toodi valvetuppa kiirabiga. Kiirabi kutsus mööduja,

kes teavitas, et Vanalinnas jookseb ringi alasti mees. Valvetoas avaldas puudutatud isik, et

kuulis häält, mis käskis minna alasti Raekoja platsile kirja viima ja seal pidi toimuma

puudutatud isiku ristilöömine. Pärast haiglaravi alustas kodus taas koheselt raviannuste

vähendamist ning viibis ägenemisega taas haiglaravil 03.02.2025–07.02.2025. Viimati viibis

puudutatud isik haiglaravil psühhiaatriakliinikus 16.02.2025–21.03.2025, kui väljakutse tegi

tema ema, kelle sõnul otsisid nad puudutatud isikut igaöiselt taga, ta oli ära visanud oma

telefoni, rahakoti ja võtmed, läinud eelneval päeval kodust ära ning jätnud väidetavalt oma

isiklikud asjad Tähetorni metsa. Valvetoas avaldas, et oli otsustanud teha enesetapu (ära

külmuda). Haiglaravil haiguskriitikat ei tekkinud, diagnoositi püsikululist paranoidset

skisofreeniat (F20.00).

2.2. Sel korral helistas puudutatud isiku ema 29.04.2025 häirekeskusesse, kuna puudutatud

isik oli löönud end ise korduvalt (6 korda) noaga (15 cm pikkune, 1,5 cm laiune) rindkeresse.

2-25-7119

Kiirabi toimetas puudutatud isiku PERH-i erakorralise meditsiini osakonda (EMO), viibis

intensiivravi ja erakorralise kirurgia osakonnas, vajas rindkere veresoonte vigastuste tõttu

operatiivset ravi. 05.05.2025 suunati ta psühhiaatriakliinikusse, kus aga kehaline seisund

halvenes kiiresti ning ta suunati samal päeval tagasi EMO-sse, kus avastati kahepoolne

kopsuarteri trombemboolia ning ta suunati edasiseks raviks PERH-i sisehaiguste osakonda.

Sisehaiguste osakonnas keeldus puudutatud isik koostööst ja ravimitest, süüdistas

meditsiinisüsteemi enda mürgistamises, eemaldas endalt juhtmeid, põiekateetri, kanüülid,

lisahapnikku manustada ei lubanud, mistõttu vajas sedeerimist elupäästva ravi

manustamiseks. Kehalise seisundi stabiliseerumisel suunati puudutatud isik 08.05.2025 tagasi

psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kus avaldas, et lõi end noaga rindu, kuna tundis end

lootusetult ja ebaturvaliselt, avaldas luulumõtteid (endised jalgpallurid või joodikud tungivad

koju), tunnistas ravimite vähendamist. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 08.05.2025 kell 16.15.

2.3. Vastuvõtuosakonnas, kus puudutatud isik viibis kuni 20.05.2025, keeldus ta esialgu

suukaudsetest ravimitest, mistõttu vajas ravi manustamist süstetena. Avaldas, et kodus luges

raamatut "Jumalaema kirik Pariisis" ning see hakkas teda mõjutama, tulid teadaanded

Jumalalt, et peab midagi ette võtma või kodust ära minema, seetõttu lõi end rindu. Avaldas

ise, et tegi seda suitsiidi eesmärgiga ("olin otsuse teinud, ei tahtnud enam edasi elada,

suitsiidkatse"). Edaspidi nõustus suukaudse raviga, kuid proovis pidevalt veenda raviarsti

raviannuseid vähendama. Üldpsühhiaatriaosakonnas vestlusel pisendas ja normaliseeris

juhtunut, oli sellest rääkides ebaadekvaatselt rõõmsameelne, andis luululisi ning muutlikke

selgitusi. Puudutatud isiku sõnul viis suitsiidikatseni lisaks "Jumalaema kirik Pariisis"

lugemisele ühe tüdruku biograafia lugemine, keda teadvat hästi, olevat tüdruku pikaajaline

fänn. Puudutatud isik avaldas luululisi veendumusi tema igakülgsest raviga kahjustamisest

meditsiinisüsteemi poolt. Puudutatud isiku sõnul lasti PERH sisehaiguste osakonnas talle

ninna gaasi, mis ei olnud hapnik, seadmed olid eluohustavad, meelega halvendati tema

enesetunnet. Puudutatud isik oli täielikult haiguskriitikata, veendunud, et talle on pandud vale

diagnoos ning teda alates haigestumisest ravimitega kahjustatud. Puudutatud isiku sõnul on

tema eesmärk terveks saada, ravimeid mitte tarvitada, tõlgendab ravi katkestamisel haiguse

ägenemisi võõrutusseisundina. Keeldus kategooriliselt ravisoovitustest (üle viimine

antipsühhootilisele süstitavale depoopreparaadile). Haiglaravil viibimist pidas enese

tapmiseks ja karistuseks, arusaamisvõime juhtunu ohtlikkusest äärmiselt piiratud, sisuline

arutelu luululiste veendumuste tõttu võimatu. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire –

püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00). Puudutatud isik on haiguse ägenedes

psühhoosi ajel käitunud sihipäratult ja ettearvamatult, seeläbi ohustanud nii iseennast

(soovinud surnuks külmuda, pussitanud end noaga rindkeresse) kui ümbritsevaid (käitunud

avalikus ruumis ebaadekvaatselt). Varasemast kogemusest nähtub, et 40 päevasest ravikuurist

ei ole piisanud püsiva remissiooni saavutamiseks, puudutatud isikul puudub haigustaju ning

varasemast on teada puudulik ravisoostumust haiglaväliselt, seega muu ravi (k.a 40 päeva

tahtest olenematu ravikuur) ei osutu piisavaks.

3. Maakohus määras 12.06.2025 puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise vajaduse

kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatria ekspertiisi. Ekspert esitas arvamuse 16.06.2025.

Ekspertiisiakti kohaselt oli puudutatud isik selge teadvusega, orienteerus õieti ajas, kohas ja

enese isikus, haiguskriitika ja situatsioonist adekvaatne arusaam puudusid täielikult. Vestlusel

alguses familiaarse käitumismaneeriga, kuid muutus peagi umbusklikuks eksperdi suhtes,

vastas napisõnaliselt või ei vastanud üldse. Küsides temal esinenud psühhootiliste elamuste

(luul, meelepetted) kohta, muigas, kriitika nende kohta puudus täielikult, nimetas haiglaravi

tema piinamiseks. Puudutatud isikul on välja kujunenud laialdane paranoiline luulusüsteem,

2-25-7119

on veendunud, et haiglas teda raviga kahjustatakse, talle on gaasi lastud. Seetõttu on ka

ambulatoorselt ravist keeldunud. Tema käitumine on otseselt mõjutatud psühhootilistest

elamustest ning seetõttu on ettearvamatu ja agressiivne. Enesevigastamist põhjendab

luululiselt – tulid teadaanded jumalalt ja pidi midagi ette võtma. Mälu ja kognitiivsete

funktsioonide tagasilangust ei tähelda, kuid need on psühhoosist mõjutatud. Eksperdi

arvamuse kohaselt põeb puudutatud isik vaimuhaigust püsikululise paranoidse skisofreenia

kujul (RHK-10 kood F20.00). Vaimselt haigestus puudutatud isik 20-nda eluaasta paiku.

Esmakordselt pöördus psühhiaatri poole psühhiaatriakliinikus 2001. aastal, esmakordselt

haiglaravil 2007. a. Haiguskriitikat ei ole kujunenud, haiglaväliselt ta ravimeid ei tarvita, mis

on tinginud sagedased hospitaliseerimised. Haigus on omandanud püsikululise iseloomu,

käesolevalt haiglaravil 15. korda. Puudutatud isiku käitumine on ravita jäämisel otseselt

mõjutatud psühhootilistest elamustest ning on seetõttu ettearvamatu, agressiivne, ohtlik nii

endale kui teistele. Seda on näidanud eelnev kogemus. Enne käesolevat hospitaliseerimist

põhjustas ta endale eluohtlikke vigastusi. Arvestades eeltoodut ei ole puudutatud isiku suhtes

võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale tahtest olenematu ravi psühhiaatriahaiglas.

Puudutatud isiku suhtes on vajalik jätkata tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas kuni

kolm kuud.

4. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust. Esindaja kuulas

puudutatud isiku psühhiaatriahaiglas ära. Puudutatud isik ei teadvusta enda ravi vajadust ning

ei soovi vabatahtlikult ravimeid võtta. Ta on kümneid aastaid põdenud rasket kroonilise

kuluga psüühikahaigust, olles oma käitumiselt ettearvamatu ja ohtlik nii iseendale kui

ümbritsevatele. Tõenäosus, et puudutatud isik asetab end vabaduses viibides enda elule või

tervisele ohtlikku olukorda, ei ole käesoleval perioodil madal. Ravita jäämine võib mõjuda

haiguse kulule ja tervislikule seisundile negatiivselt, ohtlikult, teda ennast ja teisi isikuid

ohustavalt. Seetõttu vajab puudutatud isik kontrollitud keskkonda, kus on tagatud kohustuslik

ravimite võtmine. Tahtevastast ravi osutatakse üksnes psühhiaatriahaiglas.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 17.06.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ja

paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi

kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 17.09.2025. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda

lõpetatuks 17.09.2025 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase

ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus

andis psühhiaatriakliinikule loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei

manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

5.1. Maakohus viitas määruse põhjendustes psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, §

13 lg-le 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p-le 1.

5.2. Taotlusega esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund

haiglaraviga piisaval määral paranenud. Eksperdi arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul

raske psüühikahäire, ta põeb vaimuhaigust püsikululise paranoidse skisofreenia kujul

(RHK-10 kood F20.00). Puudutatud isikul puudub täielikult haiguskriitika ja ravisoostumus.

Ambulatoorselt on ta ravimite võtmise katkestanud, mis on tinginud sagedased

hospitaliseerimised. Tema käitumine on ravita jäämisel otseselt mõjutatud psühhootilistest

elamustest ning seetõttu ettearvamatu, agressiivne, ohtlik nii endale kui teistele. Ka

puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja leiab, et puudutatud isiku suhtes

tuleb kohaldada tahtevastast psühhiaatrilist ravi kuni kolm kuud. Puudutatud isiku suurim

2-25-7119

probleem on asjaolu, et ta ei teadvusta enda ravi vajadust ning ei soovi vabatahtlikult ravimeid

võtta. Tulenevalt eelnevast leidis maakohus, et avaldus puudutatud isiku korduvaks

psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning isik tuleb

paigutada tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kuni

kolmeks kuuks. Isiku seisund ei ole käesolevaks hetkeks paranenud ning haiglaravita jäädes

on ta ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. On ilmne, et puudutatud isikul puudub täielikult

haiguskriitika ja ravisoostumus. Puudutatud isiku sagedased hospitaliseerimised on tingitud

asjaolust, et puudutatud isik katkestab ravimite võtmise. Puudutatud isik on veendunud, et

saab kõigega hakkama ning et ta on valmis koju minema. Eitab suitsiidmõtteid. Enne viimast

hospitaliseerimist põhjustas ta endale eluohtlikke vigastusi (lõi end korduvalt noaga

rindkeresse). Riigi õigusabi korras määratud esindaja täheldas, et puudutatud isiku

mõttekäigud on mittejärgitavad.

Määruskaebus

6. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha

uus lahend, millega jätta avaldus rahuldamata.

Määruskaebuse kohaselt puuduvad PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku

suhtes tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Puudutatud isikul esinev

psüühikahäire ei piira tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ta ei ole

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ohustanud ning muu

psühhiaatriline abi on tema suhtes küllaldane. Puudutatud isiku hinnangul oli 17.06.2025

määruse tegemise ajal tema psüühiline seisund ja haigusteadlikkus oluliselt paranenud, tema

raviskeem oli paigas, ta suhtus positiivselt ravimitesse, võttis neid korralikult, seda vaatamata

mõningasele kõrvaltoimele, määruse tegemise ajal ta mõistis ravivajadust. Kuigi enne

hospitaliseerimist puudutatud isiku ema helistas arstid välja, siis ka ema ütleb, et ta ei tohiks

haiglas olla. Üle 40 päeva pole ta kunagi haiglas olnud, kolm kuud olla on võimatu. Praegu

viibib ta vales kohas ja tervise paranemist see keskkond ei soodusta – ta ei saa teha sporti,

töötada. Selle tulemusel tekivad võlad. Puudutatud isik on veendunud, et saab kõigega

hakkama, juba enne 17.06.2025 kohtumääruse tegemist tegi kõik, et asi oleks korras ja ta

poleks ohtlik. On veendunud, et enam ta ohtlikult ei käitu. Puudutatud isik on valmis

ambulatoorseks raviks – enam ei kordu see, mis viimase hospitaliseerimise põhjustas, kui ta

lõi endale korduvalt noaga rindkeresse. Puudutatud isik on nii kaua haiglas olnud, et tervis on

parem ja saab hakkama.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

7. Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas seisukoha, et täidetud olid kõik tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

9. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

2-25-7119

11. Puudutatud isik esitas 23.07.2025 taotluse vaidlustatud määruse osas ärakuulamiseks.

Harju Maakohtu 09.05.2025 ja 10.05.2025 esialgse õiguskaitse määrustest nähtub, et

maakohus kuulas isiku ära 09.05.2025. Riigikohus on selgitanud, et kui isik on esialgse

õiguskaitse kohaldamisel isiklikult ära kuulatud, ei ole vaja teda kinnisesse asutusse

paigutamisel ära kuulata, kui ärakuulamisest on möödunud vähem kui üks aasta (RKTKm

03.02.2020, 2-19-6222, p 16). TsMS § 667 lg 3 kohaselt lahendatakse määruskaebus

kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Arvestades

käesolevas tsiviilasjas toimikus olevaid dokumente, samuti seda, et puudutatud isikule

määratud esindaja kuulas ta enne määruskaebuse esitamist uuesti ära, jätab ringkonnakohus

puudutatud isiku taotluse rahuldamata.

12. Kohus menetleb TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema

tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi

kohaldamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on

isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1

kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest

olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire,

mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel

ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

13. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eeldused ei ole tema suhtes täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud

ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine puudutatud

isiku suhtes on isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile olnud täidetud. Avalduse esitas

puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (PsAS § 13 lg 11), avaldusele oli lisatud PsAS §

13 lg-s 3 nimetatud psühhiaatri arvamus, samuti oli maakohus enne vaidlustatud määruse

tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1 ja § 5391 lg 2 analoogia;

RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16) ning maakohus määras kooskõlas TsMS § 537 lg-ga 1

ekspertiisi. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS §

11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks.

Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse

põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

14. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet

oma käitumisest aru saada või seda mõista. 16.06.2025 kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti

kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud püsikululine paranoidne skisofreenia (RHK-10

kood F20.00). Nii käesolevas asjas esitatud psühhiaatrite ja eksperdi arvamustest, kuid ka

maakohtu ja puudutatud isikule määratud esindaja seisukohtadest nähtub, et puudutatud isiku

käitumine oli otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest – puudutatud isiku sõnul ta sai

teadaanded Jumalalt, et ta peab midagi ette võtma või kodust ära minema ning seetõttu lõi end

noaga rindu. Oma tegevuse kohta andis puudutatud isik luululisi selgitusi.

Eksperdiarvamusest nähtuvalt on puudutatud isikul välja kujunenud laialdane paranoiline

luulusüsteem, ta on veendunud, et haiglas teda raviga kahjustatakse ja talle on gaasi lastud.

Puudutatud isik avaldas luululisi veendumusi tema igakülgsest raviga kahjustamisest

meditsiinisüsteemi poolt ning on seetõttu ambulatoorsest ravist keeldunud. Ringkonnakohtu

hinnangul on puudutatud isik endiselt hõivatud oma psühhootilistest elamustest ning tema

käitumine ja tulevikuplaanid on neist mõjutatud. Puudutatud isikul ei ole kujunenud

haiguskriitikat, mistõttu ei saa ta ravivajadusest aru. Ringkonnakohtu hinnangul oli

2-25-7119

psühhiaatri ekspertiis küllaldane kinnitamaks puudutatud isikul raske psüühikahäire esinemist.

Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul oli määruse tegemise seisuga raske

psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11

lg 1 p 1 tähenduses.

15. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest

ja eksperthinnangust nähtub, et ta on ohtlik eelkõige endale, kuid ka ümbritsevatele. Praegusel

juhul seadis puudutatud isik psüühikahäirest tulenevalt oma elu tõsiselt ohtu – ta pussitas end

kuus korda rindu 15 cm pikkuse noaga, mille tagajärjel vajas puudutatud isik rindkere

veresoonte vigastuste tõttu operatiivset ravi ning hiljem avastati tal kahepoolne kopsuarteri

trombemboolia. Puudutatud isik ise selgitas haiglas, et lõi end rindu suitsiidi eesmärgiga.

Puudutatud isik viibis haiglaravil 01.12.2024–10.01.2025, kui ta oli jooksnud Vanalinnas

ringi alasti, sest enda sõnul ta kuulis häält, mis käskis minna alasti Raekoja platsile kirja viima

ja seal pidi toimuma tema ristilöömine. Enne seekordset hospitaliseerimist viibis puudutatud

isik psühhiaatriakliinikus 16.02.2025–21.03.2025, mil ta avaldas, et oli otsustanud teha

enesetapu (ära külmuda). Seega on puudutatud isik sel aastal kolmandat korda tahtest

olenematul haiglaravil tulenevalt enese kahjustamise soovist või proovimisest ning viimastel

juhtudel üritas puudutatud isik endalt elu võtta. Puudutatud isik on seega ravita jäämisel ohtlik

eelkõige iseendale ning viimastele hospitaliseerimistele eelnevaid enese kahjustamise

juhtumeid arvestades on puudutatud isik ravita jätmise korral ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2

tähenduses. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik

haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm

20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Ekspertarvamusest nähtuvalt ei ole puudutatud isikul

haiguskriitikat kujunenud, haiglaväliselt ta ravimeid ei tarvita, mis on tinginud sagedased

hospitaliseerimised. Psühhootiliste elamuste osas puudutatud isikul kriitika puudub.

Eeltoodust saab järeldada, et puudutatud isik ise ei mõista enda haiguse ja sellest tingitud

ohtlikkuse tõsidust.

16. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik korduvalt katkestanud talle

määratud toetusravi või raviannuseid omaalgatuslikult vähendanud, samuti on jätnud

puudutatud isik ilmumata arsti vastuvõttudele. Kuivõrd puudutatud isikul puudub

haiguskriitika ja ta ei mõistnud ravivajadust, ei ole alust vaatamata määruskaebuses esitatud

vastupidistele väidetele arvata, et ta jätkaks raviga kodustes tingimustes. Psühhiaatrite

arvamuses ja eksperdiarvamuses on toonud esile, et käesoleval ajal ei ole võimalik kohaldada

puudutatud isiku suhtes muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. Ekspert tõi esile, et

varasematest andmetest nähtub, et 40 päevasest ravikuurist ei ole piisanud püsiva remissiooni

saavutamiseks. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei ole

võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema

tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).

17. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

18. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

19. TsMS § 543 lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

2-25-7119

(allkirjastatud digitaalselt)